Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 ja Tartu Vangla 19. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/529-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. juunil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 2. septembri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/539 kinnipeetav Juri Kolesnikovi süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) p 8.2.4 rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise neljaks ööpäevaks kahekuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt seisnes J. Kolesnikovi rikkumine selles, et J. Kolesnikov helistas 3. augustil 2020 võõralt telefonikaardilt (dtl-d 26-29).
2.J. Kolesnikov esitas Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 peale vaide (dtl-d 68-69), mille Tartu Vangla jättis 19. oktoobri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/529-2 rahuldamata (dtl-d 48-49). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Jääb arusaamatuks kaebaja viide sellele, et menetleja pole kelleltki asjaolusid küsinud. Distsiplinaarmenetluses on kogutud piisavaid tõendeid ning otsus on tehtud nende põhjal. Ka on kinnipeetavale antud võimalus omapoolsete selgituste esitamiseks. 2) Asjas ei ole oluline kaaskinnipeetavate rikkumised ja rikkumiste korduvus. 3) Igale kinnipeetavale väljastatakse vanglasse saabudes telefonikaart ning seda on keelatud teisele kinnipeetavale edasi anda. Igal kinnipeetaval on enda number ning PIN-kood. PINkoodid on erinevad. Kui kinnipeetav oleks juhuslikult eksinud abonentnumbriga, siis oleks ta sinna sisestanud enda PIN-koodi, mitte teise kinnipeetava numbrile vastava koodi. 4) Tegemist ei olnud raske distsipliinirikkumisega, kuid karistamine on vajalik vanglas üldise julgeoleku tagamiseks ning heidutamaks kinnipeetavat uusi rikkumisi mitte toime panema. Kuna kinnipeetaval oli varasemalt samalaadne kehtiv distsiplinaarkaristus samaliigilise rikkumise eest, siis leidis menetleja, et kartser kahe kuulise katseajaga on kõige proportsionaalsem karistus.
3.J. Kolesnikov esitas 17. novembril 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 ja Tartu Vangla 19. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/529-2 ning Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja nr 6 2/425 ja Tartu Vangla 27. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamiseks (dtl-d 1, 81-86, 90-91).
4.J. Kolesnikov esitas 24. novembril 2020 taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 75).
5.Tartu Halduskohus lõpetas 18. detsembri 2020. a määrusega menetluse Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja nr 6-2/425 ja Tartu Vangla 27. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamise nõudes, vabastas J. Kolesnikovi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis menetlusse J. Kolesnikovi kaebuse Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 62/539 ja Tartu Vangla 19. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/529-2 tühistamiseks (dtl-d 105108).
6.Tartu Vangla esitas 15. jaanuaril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 129-132).
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. veebruari 2021. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 18. detsembri 2020. a määruse menetluse lõpetamise osas. Ringkonnakohus saatis haldusasja tagasi Tartu Halduskohtule kaebuse
3-20-2265 menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja nr 6-2/425 ja
27.augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamisnõude osas (dtl-d 139-142).
8.Tartu Halduskohus tagastas 16. märtsi 2021. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Tartu Vangla 3. juuli 2020. a käskkirja nr 6-2/425 ja Tartu Vangla
27.augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamist (dtl-d 144-146). Tartu Ringkonnakohus tagastas 24. augusti 2021. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16. märtsi 2021. a määruse peale (dtl 155). Riigikohtu halduskolleegium jättis
1.märtsi 2022. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse menetlusse võtmata (dtl 167).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 ja Tartu Vangla
19.oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/529-2 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja ei teadnud, et tema käes on Oleg Pitykovi telefonikaart, sest kaartidel nimed puuduvad. Kaebaja aitas O. Pitykovit seletades, kuidas vahetatakse PIN-koode ja laetakse kõneaega. 2) Distsiplinaarmenetluses on rikutud menetlusnorme ja uurimispõhimõtet, kuna vangla ei võtnud seletusi O. Pitykovilt, kes oleks saanud kaebaja väiteid kinnitada, ning vangla ei suhelnud kaebajaga.
10.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb 19. oktoobri 2020. a vaideotsuses nr 1-11/529-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Alates 2018. a kevadest, mil Tartu Vanglas vahetus kinnipeetavatele telefoni teenust pakkuv operaator ning teenust asus osutama AS Telia, muutus helistamise tehniline korraldus ning edaspidi vajasid kinnipeetavad helistamiseks neile antud telefoni kaardi numbrit ning PIN-koodi, mis mõlemad sisestatakse helistamise alustamisel telefonil oleva klahvistiku abil. Alates 16. märtsist 2020 said konkreetses kambris viibivad kinnipeetava helistada ainult nende kambrile määratud telefonilt, teistel telefonidel olid nende koodid blokeeritud ning enda koode kasutades polnud neilt helistamine võimalik. 2) Kuna kaebaja ei väida, et tema käes oli juhuslikult O. Pitykovile kuuluv telefonikaart, pidi kaebaja koodid sisestama peast. On usutav, et kaebajale olid juba 4. juunil 2020 kinnipeetava O. Pitykovi telefoni kaardi koodid teada, ta kasutas neid helistamisel teadlikult ega näinud selles tegevuses mingit probleemi. 3) Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kaebaja etteheiteid vanglale telefonikaartidel nime puudumise kohta. Kui kaebaja tundis selle järgi vajadust, oli tal endal võimaik oma kaardile nimi panna või selle muul viisil märgistada ja ta pole väitnud, et selle tegemine oli talle keelatud või takistatud. 4) Kaebaja ei ole veenavalt selgitanud, miks läks ta helistama telefoniboksi, kus ta enda koodidega pole varem helisada saanud, vaid läks boksi, kus sai helistada kinnipeetav O. Pitykov. Kaebaja väide, et ta läks boksi helistama lootuses, et ehk on tema taotlus bokside
3-20-2265 vahetamiseks rahuldatud, on vale, kuna taotluse bokside vahetamiseks esitas kaebaja 5. augustil 2020 s.o kaks päeva peale rikkumise toimepanemist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 ja Tartu Vangla 19. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 1-11/529-2 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat Tartu Vangla kodukorra p 8.2.4 rikkumise eest ning määras talle karistuseks neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamise kahekuulise katseajaga. Kaebaja sõnul ei olnud ta teadlik sellest, et kasutab helistamisel temale mittekuuluvat kõnekaarti, ning vangla on rikkunud menetlusnorme sellega, kui ei vestelnud kaardi tegeliku omanikuga ega kaebajaga. Seega on vaidluse all nii Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkirja nr 6-2/539 formaalne kui ka sisuline õiguspärasus.
12.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
13.Kohus on seisukohal, et J. Kolesnikovi kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
14.Tartu Vangla kodukorra p 8.2.4 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikute telefonikaarte või koode ning anda enda telefonikaarti või koode teiste kinnipeetavate kasutusse.
15.Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat selle eest, et ta kasutas 3. augustil 2020 kella 11.20 paiku helistamisel teisele kinnipeetavale kuuluvat kõnekaardi koodi. Seega ei ole kaebajat karistatud vale telefoniboksi kasutamise eest ning kohus jätab kaebaja selgitused seoses telefoniboksi kasutamisega tähelepanuta, kuivõrd need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Et kaebajale etteheidetav tegu, s.o teise isiku telefonikaardi või koodi kasutamine tuvastati läbi PRION-i (kinni peetavatele isikutele mõeldud kõnesideteenuse programm) ning kaebaja ei ole teisele kinnipeetavale kuuluva telefonikaardi või koodi kasutamist eitanud ka distsiplinaarmenetluses antud seletuses, distsiplinaarprotokollile esitatud vastuväidetes ega
3-20-2265 kohtule esitatud kaebuses, vaid vastupidiselt on eelmainitud dokumentides kaebaja talle etteheidetava teo toimepanemist kinnitanud, puudub vaidlus selles, et kaebaja kasutas
3.augustil 2020 kella 11.20 paiku helistamisel O. Pitykovile kuuluvat kõnekaarti või koode. Poolte vahel on vaidlus ennekõike selles, kas kaebaja käitus süüliselt või mitte.
16.Vangistusseaduse (VangS) § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust kinnipeetava süülise tegevuse korral, sättes ei ole täpsustatud süü vormi. Distsiplinaarkorras on karistatav seega nii tahtluse (õigusvastaste tagajärgede soovimine) kui ka hooletusega (vajaliku hoole järgimata jätmine) toime pandud süütegu. Seda on korduvalt selgitatud ka kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 11; Tartu Halduskohtu otsused asjades nr 3-20-322, 3-18-1660, 3-17-2248).
17.Kaebuse kohaselt ei teadnud kaebaja 3. augustil 2020 helistades, et kasutab talle mittekuuluvat kõnekaarti, kuna kaardil puudub kaebaja nimi. Lisaks selgitas kaebaja
10.augustil 2020 distsiplinaarmenetluses antud selgitustes, et võttis kaardi juhuslikult (dtl 16) ning distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes rõhutas, et kaart jäi kaebaja kätte pärast seda, kui kaebaja ja O. Pitykov võrdlesid omavahel kõnekaarte, ning sellist olukorda ei oleks tekkinud, kui kaebajale oleks selgitatud helistamise reegleid (dtl-d 9-10). Võttes arvesse asjaolu, et kaebajat karistati Tartu Vangla kodukorra p 8.2.4 rikkumise eest ka 3. juuli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/425 (dtl-d 52-54), pole kohtul alust kahelda selles, et kaebajale oli 3. augustil 2020 teada Tartu Vangla kodukorra p-st 8.2.4 tulenev keeld kasutada teiste isikute telefonikaarte või koode. Et O. Pitykoviga kaartide võrdlemisel oli kaebajal võimalik kindlustada kaebaja kaardi jäämine kaebaja valdusesse, kas siis seda enda käes hoidmisega või mõne kaardil oleva numbri meeldejätmise või selle muul moel kaardi eristamisega, kuid ta siiski seda ei teinud, on kaebaja hooletusest toime pannud distsiplinaarsüüteo VangS § 63 lg 1 mõttes. Vajaliku hoole järgmisel oleks kaebaja taganud selle, et isegi enda kaardi võrdlemisel teise kinnipeetava kaardiga on kaebajale teada, milline võrreldavatest kaartidest kuulub kaebajale, ning kindlustanud, et kaebaja saab tagasi enda kaardi. Seejuures ei ole kaartide eristamise tagamise kohustus ja õigus vanglal, vaid seda saab teha ka kaebaja ise telefonikaardi omanikuna.
18.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vangla karistas kaebajat kartserisse paigutamisega neljaks ööpäevaks kahekuulise katseajaga põhjendades, et tegemist ei olnud küll raske rikkumisega, kuid samalaadse korduva rikkumisega. Lisaks tõi vastustaja esile, et kinnipeetava karistamine on vajalik, kuna vastasel juhul annaks see negatiivset eeskuju kaaskinnipeetavatele ning see ei motiveeriks kaebajat järgmina tulevikus distsipliininõudeid. Kohus nõustub, et neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamine kahekuulise katseajaga on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
19.Muuhulgas ei esine käskkirjas selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest (dtl 15), selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi ning antud võimalus asjakohaste dokumentidega tutvumiseks (dtl-d 1113), lisaks antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka teinud (dtl 16). Ühtlasi ei näe HMS § 36 ega VangS § 64 ette distsiplinaarmenetluse raames vestluse läbiviimist. Ka ei ole kohtu hinnangul põhjust vastustajale ette heita O. Pitykovilt selgituste võtmata jätmist ja
3-20-2265 sellest tulevalt uurimispõhimõtte rikkumist. Kuna kaebaja ei eitanud, et ta pani toime talle etteheidatava teo ning vangla ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja selgitusi kaebaja ja O. Pitykovi vahel toimunud kaartide võrdlemise osas, puudus vanglal kohustus täiendavate tõendite kogumiseks. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.
20.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 2. septembri 2020. a käskkiri nr 6-2/539 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas vaidemenetluse esemeks olevat haldusakti, jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuse tühistamiseks.
21.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 18. detsembri 2020. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.