2.Tühistada Maksu- ja Tolliameti 05.08.2022 maksuotsus nr 12.2-3/055208-12.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2639,55 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
4.Lahendi jõustumisel asendada füüsiliste isikute nimed, kaebaja isikukood ja tänavanimi tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.05.2022 a.
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 18.03.2021 korralduse nr 12.2-3/055208-1 alusel X2019. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonis esitatud andmete õigust ja väljastas kontrolli tulemusena 05.08.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/055208-12. Maksuotsusega kohustas MTA isikut tasuma tulumaksu 10 975,57 eurot. Maksuotsuse põhjendused:
1.X võõrandas 18.01.2019 korteri aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn. Korteri võõrandamise ajal oli isiku omandis ka 22.05.2018 soetatud korter aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn.
2.Isik ei kasutanud aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx asuvat korterit võõrandamise hetkeni oma elukohana. Seda kinnitavad isiku enda selgitused, C ja naaberkorteri omaniku selgitused. C ööbis ajavahemikul juuni 2018 kuni detsember 2018 aeg-ajalt korteris nr 30. X ei tasunud ajavahemiku juuni 2018 kuni jaanuar 2019 eest korteriga seotud kommunaal- ega muid arveid. Naaberkorteri omanik 1(9)
kinnitab, et korteris elas enne võõrandamist teine isik. Korterite nr 30 ja 51 kommunaalarvete võrdlus ei kinnita X selgitusi korteri nr 30 kasutamisest tema peamise elukohana.
3.X sai korteri nr 30 võõrandamisest kasu 54 877,86 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaksu summas 10 975,57 eurot.
4.Eriarvamuses toodud vastuväited ei anna alust maksuotsuse muutmiseks.
4.1.Maksuhaldur kogus vajalikud tõendid, et X ei kasutanud korterit nr 30 enda elukohana. Isik on 29.03.2021 kirjalikes selgitustes välja toonud, et kasutas korterit aeg-ajalt, mh kodukontorina – vaatas ja kirjeldas röntgenpilte, vormistas tellimusi, täitis patsientide kaarte ja vastas ekirjadele. Lisaks oli korter kasutuses hobi jaoks ning isik ööbis korteris, kui selleks olid isiklikud vajadused. Arusaamatu on kodukontori kasutamise vajadus, ei ole selgitatud, millise hobiga tegelemine tingis vajaduse kasutada korterit ning mis tingis vajaduse aeg-ajalt korteris ööbida. Korter nr 51 oli alates 06.10.2018 X rahvastikuregistri järgne elukoht, sh asuvad korterid samas trepikojas. Menetluse käigus kogutud tõendid koosmõjus viitavad, et ajavahemikul alates maist 2018 kuni korteri võõrandamiseni kasutas korterit elukohana X õde.
4.2.Kuigi isikul võib olla mitu elukohta, on ei leidnud maksumenetluses leidnud tõendamist, et X kasutas korterit nr 30 oma elukohana. Isiku selgitused ei ole eluliselt usutavad, sh ei ole tõendatud ega eluliselt usutav, et isiku õde tasus kokkuleppel korteri nr 30 arveid võla tasaarvestuseks. Asjaolu, et korteris olid X isiklikud asjad, ei tõenda korteris tegelikku elamist.
4.3.Õe selgituste ebausaldusväärsus puudutab vaid korteris ööbimise ajavahemiku lõpu (s.o detsember 2018) seletusi. Teisi õe selgitusi ei ole maksuhaldur kahtluse alla seadnud. Maksuhaldur ei analüüsinud X ja õe omavahelisi kokkuleppeid kommunaalkulude tasumise osas, sest olles õde ja vend on alati võimalus kokku leppida sellistes seletustes, mis aitavad saada maksueelist. X nõustamise käigus ajal mil isik ei tajunud veel maksumenetluse alustamise võimalust, on suurema tõendamise osakaaluga, kuivõrd siis selgitas isik asjaolusid nii, nagu need olid. Viidatud selgituste kohaselt elas korteris õde, mõeldes korteri ostule, ja tasus ka teleteenuse, interneti ühenduse ja kommunaalkulude eest. Asjaolu, et naaber ei osanud täpselt öelda, millal täpselt, s.o kas see oli maikuus, kolis korterisse nr 30 uus elanik, ei lükka ümber korteri elaniku vahetumist. X võis käia õe juures külas või käia kontrollimas, kas korterit kasutatakse heaperemehelikult. Olukorras, kus korterit nr 30 kasutas samaaegselt õde ning see oli X tegelikuks elukohaks, peaks teenuste tarbimine olema suurem kui korteri nr 51 oma.
4.4.Kuna korter nr 30 ei olnud X elukoht, ei kohaldu TuMS § 15 lg 5 p 1 maksuvabastus ja maksuvabastust ei saa rakendada ka proportsionaalselt.
2.X esitas maksuotsusele vaide, mille MTA jättis 20.09.2021 vaideotsusega rahuldamata.
3.X esitas 20.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 05.08.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/055208-12 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Seadus ei sätesta elukoha mõistet ega elukohtade piirarvu. Kui isikul on üheaegselt mitu eluaset, siis on isiku määrata, kuidas ta neid eluasemeid kasutab. Isik ei pea peensusteni selgitama ja tõendama, mida täpselt ja millal ta oma erinevates eluasemetes tegi. Maksustamine ei saa sõltuda sellest, kas maksuhalduri arvates on isikul põhjendatud omada mitut elukohta ja kas tema elukorraldus on põhjendatud. Elukoha olemasolu on faktiküsimus.
2.Kontrollaktis on võtnud aluseks, et mitme elukoha puhul peab isik määratlema, milline neist on kasutusel tema peamise elukohana, sest üksnes selle võõrandamiselt saadud kasu saab olla tulumaksust vabastatud. Maksuhaldur välistab selle tõlgendusega, et isikul võiks samaaegselt olla kasutuses mitu elukohta. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas TsÜS § 14 lõikega 2 ega TuMS § 15 lg 5 punktiga 1. TuMS § 15 lg 6 seob TuMS § 15 lg 1 nimetatud maksuvabastuse ühe võõrandamisega kahe aasta jooksul. Sellest tulenevalt ei ole arusaadav, kust tuletab maksuhaldur ühe elukoha tingimuse, kui tulumaksuvabastuse eelduseks on hoopis üks võõrandamine. 2(9)
3.Kaebaja kaksikõde ööbis omavahelisel kokkuleppel aeg-ajalt korteris. Kuna tegemist on kaebaja pereliikmega, on iseenesest mõistetav, et kaebaja sai korterit jätkuvalt ka ise kasutada, mh hoida seal oma isiklikke asju, seal ööbida, kasutada korterit oma hobidega ja kontoritööga tegelemiseks. Maksuhaldur ei kogunud tõendeid selle kohta, kas ja kui suur oli õe leibkond ja kui intensiivselt ta tegelikult korterit kasutas. Puuduvad tõendid, et kaebaja poolt korteri samaaegne või erineval ajal kasutamine oli välistatud. Kaebaja õe ütlusi korteri kasutamise asjaolude, vajaduse ja intensiivsuse kohta ei muuda ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et tegemist on kaebaja lähisugulasega. Maksuhaldur on ka nõustunud, et kaebaja sai korterit endiselt ise kasutada (maksuotsuse p 3.8) ja seega on täidetud TuMS § 15 lg 5 p 1 kriteerium.
4.Maksuhaldur ei ole kaebaja ja tema õe ütlusi kommunaalkulude tasumise osas hinnanud nõuetekohaselt. Kaebaja esitas oma väidete kinnituseks ka lisatõendid õele varasematel aastatel antud rahalise abi kohta, mis selgitab vastava kokkuleppe tekkimist. Lisatõendeid ei ole maksuhaldur hinnanud. Väide, et korteri nr 30 kasutamisel kaebaja elukohana, oleks teenuste tarbimine pidanud suurenema, ei ole loogiline. Maksuhaldur on ise tunnistanud, et elukoha kasutamise intensiivsus ei ole määrav ja isikul võib samaaegselt olla mitu elukohta. Kui kaebaja õde kasutas korterit aeg-ajalt ja kaebaja kasutas korterit vastavalt enda äranägemisele, siis ei pidanud korteri nr 30 kasutamise intensiivsus ilmtingimata suurenema. Maksuhaldur ei kogunud ka selliseid tõendeid, mis võimaldaksid hinnata, kui suure osa sellest tarbimisest tekitas kaebaja õde ja kui suure osa kaebaja.
5.Naaberkorteri omanik ei kinnita oma ütlustes, et kaebaja õde asus korterisse nr 30 elama maist 2018. Ütlused kinnitavad ainult seda, et korteri omanik vahetus, kuid selles asjaolus ei ole vaidlust. Naaberkorteri omanikule esitatud korralduses toodud küsimuste nr 2,4,5 ja 6 sõnastused on suunavad ja lähtuvad maksuhalduri ettekujutusest, et mais 2018 pidi vahetuma korteri kasutaja.
6.Vaideotsuse punktis 22 on maksuhaldur olulist kaalu omistanud kaebaja sissekirjutusele, kuid siis jällegi punktis 25 leidnud, et kaebaja ja tema õde ei kajasta rahvastikuregistris oma tegeliku elukoha andmeid adekvaatselt. Kui maksuhaldur leidis, et kaebaja rahvastikuregistriandmed tõendavad kaebaja tegelikku elukohta, siis oleks pidanud ka välja selgitama, kui palju viibis kaebaja õde vaidlusalusel ajavahemikul enda rahvastikuregistrijärgses elukohas.
7.Arvestades, et paralleelne eluase oli kaebajal väga lühikest aega, on vaideotsuses ebaõigesti leitud, et kaebaja versioon sellest, mis põhjusel ta vajas samaaegselt kahte elukohta, on ebausutav. Kaebaja ei ole väitnud, et korteri nr 51 ostmisel oli tal plaan ja võimalus sinna kohe elama asuda. On küllaltki tavapärane, et mitme korteri olemasolul, kasutab isik vähemalt mingi aeg paralleelselt mõlemat korterit, nt juhul kui ühe korteri siseviimistluses on soov midagi muuta või tekivad perekondlikud pinged. Lähedase pereliikme ajutine majutamine ei tähenda, et kaebaja ei oleks korterit kuni võõrandamiseni kasutanud enda tarbeks oma elukohana.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja rõhutab lisaks maksuotsuses toodule järgmist:
1.Vaidlust ei ole, et isikul võib olla mitu elamispinda või selles, et isikul on õigus ise määrata, mismoodi ta mitme eluaseme olemasolul neid kasutab. See ei tähenda samas, et iga elamispinna võõrandamine toob automaatselt kaasa tulumaksuvabastuse TuMS § 15 lg 5 p-i 1 mõistes. TuMS § 15 lg 5 p-i 1 kohaldumiseks oleks kaebaja pidanud korterit nr 30 kasutama oma elukohana kuni võõrandamiseni või müügiprotsessi alustamiseni. TuMS § 15 lg 6 esimene lause sätestab täiendava piirangu TuMS § 15 lg 5 p 1 maksuvabastusele, mille aluseks on eluruumi kasutamine maksumaksja elukohana. Käesolevas asjas ei ole vaidlust küsimuses, mitu eluruumi kaebaja võõrandas kahe aasta jooksul, vaid selles, kas kaebaja kasutas korterit nr 30 kuni võõrandamiseni oma elukohana.
2.TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada tahet oma elukohta muuta. Kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja asus korterit nr 51 koheselt kasutama, korteris tarbiti vett ja elektrit suuremal määral kui korteris nr 30. Kaebaja ei ole näiteks väitnud, et kontrolliaktis analüüsitud perioodil ta ei kasutanud korterit nr 51 või andis selle hoopis üürile. Isegi valduse olemasolul, mida MTA ei vaidlusta, ei kasutanud kaebaja korterit nr 30 oma elukohana. 3(9)
3.Kaebaja esitatud selgitused, mille kohaselt kasutas ta korterit hobidega tegelemiseks või tööasjus, ei kinnita samuti korteri kasutamist elukohana. Kaebaja ei ole väitnud, et kasutas korterit nr 30 elamispinnana, millele viitab, et viibitakse korteris peamiselt selles korteris, tehakse süüa, magatakse, tehakse hügieenitoiminguid jms.
4.Kaebaja tõlgendab vaideotsuse punkte 22 ja 25 eksitavalt. MTA on arvestanud kaebaja ning tema õe rahvastikuregistri andmeid ja nende kronoloogiat koosmõjus teiste tõenditega, mitte rajanud nendele põhjapanevaid järeldusi.
5.Kontrolliaktis ja maksuotsuses on MTA toonud välja eluliselt usutava versiooni kaebaja maksustamise asjaolude kohta ning põhjendanud seda. Tõendamiskoormus on liikunud üle kaebajale. Kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma on määratud valesti.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Käesolevas asjas on maksuotsuse õiguslikuks aluseks tulumaksuseaduse § 15 lg 5 p 1, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. Vastustaja on kokkuvõtlikult avalikkusele avaldatud juhendis toonud: Siinkohal on oluline mõiste „elukoht”. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lõike 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Maksumaksja elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega. Seega on elukoha kindlakstegemine iga maksuvabastuse juhtumi puhul fakti tõestamise küsimus. Riigikohtu suuniste kohaselt on maksuvabastuse rakendamisel määrav isiku tegelik elukoht.1 Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. Isiku elukoht ei ole seotud ühe kindla asjaoluga, sh rahvastikuregistri kandega, vaid kõiki tõendeid tuleb hinnata ja asjaolud tuvastada nende alusel koosmõjus. Elukoht võib olla üheaegselt mitmes kohas (TsÜS § 14 lg 2).
6.Kohus märgib, et varasem olulisim praktika on selgitanud tulumaksuvabastust alalise või peamise elukoha mõiste kaudu (kuni 01.11.2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt), mis tekitab küsimuse, kas isikul saab olla mitu peamist või alalist elukohta. Seadusandja on normi ümber sõnastanud2, selgitades: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 14 tulenevalt on elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Seepärast jäetakse tulumaksuseadusest välja sõnakordus „alaline või peamine elukoht” ning räägitakse edaspidi lihtsalt elukohast. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 kohaselt võib inimesel olla elukohti üheaegselt ka rohkem kui üks. Kui elukohti on mitu, ei ole riigi seisukohast põhjendatud nende kõigi võõrandamisel maksuvabastuse võimaldamine. Maksuvabastuse esmane eesmärk on võimaldada isikul soetada võõrandatud eluaseme asemele uus samaväärne, mitte piiramatu maksuvaba kinnisvaratulu tagamine. Seega on seadusandja tahe siinkohal samaks jäänud. Küll aga tuleb arvestada ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi selgitusega (määruse nr 3-2-1-13-16): TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt Riigikohtu tsiviilkollee1
https://www.emta.ee/eraklient/maksud-ja-tasumine/maksustatavad-tulud/kinnisvara-voorandamine#elukohavoorandamine, Riigikohtu lahendiks on eelduslikult otsus nr 3-3-1-2-09 p 12
giumi 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Isegi nt talvel pikemat aega Hispaanias viibimine ei tähenda seega automaatselt Eestis elukoha puudumist, arvestades mh Eestis korteriomandi omamist. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil. Eeltoodust tuleneb, et isikul võib olla korraga mitu alalist või peamist elukohta, mis võimaldab TsÜS § 14 lõikeid 1 ja 2 koostoimes tõlgendades säilitada kummagi sisu ega too kaasa n.ö tühjaks tõlgendamist. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks TuMS kontekstis määratleda eraldi elukoha legaaldefinitsiooni ega TsÜSi mõistet täpsustada. Seetõttu tuleb lähtuda ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asjakohasest praktikast, mis kinnitab mitme peamise või alalise elukoha olemasolu võimalikkust.
7.Kohtupraktikas on TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamise kohta leitud veel järgmist: - Halduskohtu seisukoht, et otsuse, mida käsitada isiku alalise ja peamise elukohana, langetab isik ise, on ebatäpne. Seadus ei sätesta peamiste või alaliste elukohtade piirarvu, mis isikul TuMS § 15 lg 5 p 1 tähenduses samaaegselt olla võib. Teiseks ei tulene ka TsÜS-st, et isiku elukoha tuvastamisel oleks määrav tähendus isiku ütlustel. Isik määrab ise oma elukorralduse, sh selle, millist ja kui mitut eluruumi oma alalise või peamise elukohana kasutada. Kuid faktilise asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel maksumenetluses saab tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1), kusjuures määravat tähtsust ei saa omistada maksumaksja enda seletustele. TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse saamise ja tulumaksukohustuse vältimise eesmärgil võib isik anda oma alalise ja peamise elukoha kohta valeütlusi, mis viiks olukorrani, kus isiku maksuvabastus sõltuks üksnes tema enda otsustusest (TlnRKK 06.10.2010 otsuse nr 3-09-1249 p 8). - Kuna TuMS ei sätesta alalise või peamise elukoha määratlemise täpseid kriteeriume, on maksuvabastuse rakendamiseks elukoha tuvastamine, kus maksumaksja kuni eluruumi võõrandamiseni alaliselt või peamiselt elas, fakti tõendamise küsimus. Seda, kas tegemist on alalise või peamise elukohaga, võib tõendada ja kontrollida erinevat liiki tõenditega, sh riiklikesse registritesse kantud andmetega, maksumaksja seletustega, tunnistajate ütlustega, ajakirjanduse tellimise infoga, elektri kasutamist puudutavate andmetega jne. /.../ Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama. Lisaks sellele on isiku sellise elukoha määramisel oluline ka elukoha alalisus ja püsivus. (TrtRKK 28.09.2012 otsuse nr 3-11-2046 p-d 7 ja 12). - Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Seda eriti teabe ja tõendite osas, mis on maksukohustuslase poolt maksuvabastuse rakendamise aluseks ning mida seetõttu valdab just maksukohustuslane ise. Seega lasub TuMS § 15 lg 5 p 1 rakendamise aluseks oleva elukoha tõendamise koormus eelkõige kaebajal. Tõendite ring selleks piiratud ei ole, s.t vastavat asjaolu võib tõendada ka üksnes teatud liiki tõenditega (näiteks tunnistajate ütlustega). Vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas kaebaja poolt esitatud tõendid on usaldusväärsed ning kas esinevad asjaolud, mis selgitavad muude tõendite puudumist (TlnRKK 26.09.2014 otsuse nr 3-131611 p 10). - Mitme eluruumi kasutamise võimalust alalise või peamise elukohana ning samas isiku tõendamiskoormust on rõhutatud ka TlnRKK 30.06.2020 otsuse nr 3-19-1569 p-s 10.
8.Käesolevas asjas on vastustaja tuginenud järgmistele asjaoludele järeldamaks, et kaebaja ei kasutanud korterit nr 30 võõrandamise hetkeni enda elukohana (MO p 2.3.1 ja KA p 3.1): a) seda kinnitavad kaebaja ütlused; b) kaebaja õe, C seletuste kohaselt ööbis ta aeg-ajalt korteris nr 30 vahemikus juuni – detsember 2018; c) kaebaja ei tasunud perioodide juuni 2018 - jaanuar 2019 eest korteri nr 30 kommunaal- ja muid korteriga seotud arveid; 5(9)
d) korteri nr 29 omanik kinnitab, et korteris nr 30 elas enne võõrandamist teine isik; e) korterite nr 30 ja 51 kommunaalarvete võrdlus ei kinnita kaebaja selgitusi korteri nr 30 kasutamist kaebaja peamise elukohana. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht kontrollaktis ja maksuotsuses põhineb vaid üksikutel lausetel isikute ütlustest; sh ei ole toodud ütlused piisavad ammendavad, et nende alusel selliseid järeldusi teha. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on tõendamiskoormus korteri elukohana kasutamise osas kaebajal, kuid see ei tähenda, et vastustaja vabaneks uurimispõhimõttest. Sisuline pädevus (s.o teadmised, oskused ja kogemused), kuidas tuleb maksumenetlus läbi viia, on vastustajal. See tähendab, et vastustajal on ka kohustus asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitada, vajadusel küsides lisaküsimusi, täpsustades või ka selgitades kaebajale tõendamiskoormust. Muuhulgas käesolevas asjas ei ole vastustaja kaebajale ka ette heitnud, et too oleks tõendamiskoormuse täitmata jätnud, s.o jätnud esitamata tõendid või selgitused, mille esitamine on üksnes kaebaja kontrolli all. Kokkuvõttes on vastustaja teinud kogutud, väga lühikestest selgitustest ennatlikke järeldusi, mis sobib maksustamise aluseks oleva narratiiviga (korter 30 ei olnud kaebaja elukoht). Vastustaja on välistanud ka kaebaja õe seisukohtade usaldusväärsuse (KA lk 3, punkt b). Elukoha tuvastamine sõltub sellest, mis on isiku isiklike ja majanduslike huvide kese, st selle käigus on tõenäoline, et tuleb koguda maksukohustuslasega isiklikult seotud isikute ütluseid, et isiku elukorraldust välja selgitada. Nagu kohus eelnevalt sedastas, ei saa maksukohustuslase selgitustele anda prioriteeti, küll aga ei tähenda see järeldust, et maksukohustuslase ja tema pereliikmete ütlused võib vaikimisi kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Vastupidine viiks isiku selgitustest sõltumatu maksustamiseni. Kohus märgib, et kinnisasja elukohana kasutamise tõendamise osas ei ole ka seadusandja ette näinud kindlat tõendite vormi, millele maksukohustuslane tugineda tohib (vrld „dokumentaalselt tõendatud kulud“ TuMSis).
9.Vastustaja toodud järeldustesse naabri ütluste (asjaolu d)) kohta (lisad nr 13 ja 14) tuleb välja tuua nii 05.07.2021 esitatud küsimused kui ka 12.05.2021 vastused (viimased on kohtu poolt alla joonitud):
1.Millal asusite elama aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn? - Elame Xxxxxxxxxxxxxxxx alates 05.09.2012
2.Kas korteris aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn elas kuni mai 2018 sama isik, kes elas seal kui te asusite elama aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn? - Jah, sama isik
3.Kas Teile teadaolevalt elas korteris aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn korteri omanik? - Jah, oli korteriomanik
4.Kas mais 2018 vahetusid korteri Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn elanikud? Kui jah, siis kes (naisterahvas, meesterahvas, pere jne) asus mais 2018 elama korterisse Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn? Jah, vahetusid. Noor naisterahvas asus elama korterisse Xxxxxxxxxxxxxxxx (kuid ma täpselt ei mäleta, kas see oli mai kuus?)
5.Kui tihti Teile teadaolevalt (iga päev, kord nädalas jne) viibis/id isik/isikud korteris aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn? - Kardan, et ei saanud aru küsimust. Naisterahvast nägime harva, endine omanik (meesterahvas) elab üleval, tema nägime aeg-ajalt.
6.Kas praegu elavad korteris aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn samad isikud, kes asusid elama korterisee perioodil mai 2018 – jaanuar 2019? - Jah, siiamaani elab selles korteris see sama naine. Asja kontekstis on olulised üksnes küsimused 4 ja 5; vähemal määral ka küsimus 6. Vaidlus puudub selle üle, et korteris 30 elab jätkuvalt kaebaja õde. Küll aga nähtub vastusest nr 4, et naaber ei tea, millal õde korterisse elama asus, sh kas see oli maikuus. Lisaks nähtub vastusest nr 5, et naabrid nägid [määratlemata ajaperioodil] kaebaja õde harva. Naabri ütlustest ei tulene ilmselgeid vastuolusid kaebaja ja tema õe poolt sedastatuga. Sealjuures ei võimalda vastuolusid tuvastada ka ütluste ilmselge nappus; mh ei määratle naaber täpsemalt, millal hiljemalt kaebaja õde korterisse elama asus (küsimus nr 4). Kaebaja õe korterisse elama asumise või ka kodukontorina kasutamise kohta ei võimalda 6(9)
järeldusi teha ka küsimus nr 5. Seega leiab kohus, et vastustaja ei ole oma järeldust naabri seisukohale tuginedes tõendanud.
10.Maksuotsusest ja kontrollaktist nähtub kokkuvõttes järeldus, et korter oli kaebaja õe, mitte kaebaja elukoht (vt maksuotsuse p 3.1). Kohus leiab, et maksumenetluses esitatud küsimused ja vastused (lisad nr 8 ja 9) sellist järeldust tervikuna ei toeta. Kohus toob taaskord välja nii küsimused kui ka vastused (allajoonituna): a) Millisel perioodil enne soetamist elasite korteris aadressil Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn? - Nii täpselt enam ei mäleta, kuid arvan kuskil 06.2018 – 12.2018 oli meil vennaga kokkuleppele, et võin aeg-ajalt korteris ööbida. b) Kas elasite üksinda või pereliikmetega? - Korteri kasutasin mina ja vend. c) Millisel põhjusel tasusite perioodil mai 2018-jaanuar 2019 korteri Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn kommunaalarved? - See oli minu poolne pakkumine, et võiksin arveldada korteri maksed, sest vend aitas mind varem rahadega ja tahtsin omalt poolt kasulik olla, kuna need summad ei olnud suured. d) Kas olete tasunud perioodil mai 2018 – jaanuar 2019 korteri Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn ka muud kulud (teleteenused, internetiühendus jne)? - Olen tasunud interneti ja teleteenuste eest, kuna kasutasin seda. e) Kas olete ise panustanud/investeerinud Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn korterisse (remont vms)? Kui jah, siis mis summade ulatuses? Kas Xhüvitas Teie kulutused? Mil viisil hüvitamine toimus (sularahas/ülekandega)? - Ei panustanud. f) Kas olete elanud perioodil mai 2018-jaanuar 2019 korteris Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn tasuta või olete tasunud korteris Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn elamise eest üüri või muu tasu; - Tasuta. g) Juhul, kui olete tasunud korteris Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn elamise eest üüri või muu tasu, siis selgitage kellele ja kuidas toimus tasumine (sularahas/ülekandega) elamise eest. - Kohus märgib esmalt, et teabe küsimise korralduses on toodud, et kaebaja selgitas, et ta on lubanud aeg-ajalt ööbida ja asju hoida oma kaksikõel ja korteri Xxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn kommunaalarved tasus kokkulepe alusel kaksikõde C. Kuigi kaebaja selgituste kohaselt lubas ta õel aeg-ajalt ööbida, on küsimustes läbivalt lähtutud eeldusest, et kaebaja õde elas seal. Sama asjaolu ei ole aga õde, vaatamata suunavatele küsimustele, kordagi kinnitanud. Õde on kinnitanud, et ööbis korteris aeg-ajalt ja kasutas korterit. Sealjuures on ka selgitustes eristatud – õde tasus interneti ja teleteenuste eest, kuna kasutas neid; samas tasus korteri (kommunaal)makseid, kuna vend aitas teda varem. Kohus küsitles tunnistajat kohtuistungil ligikaudu kolmveerand tunni jooksul (protokolli lk-d 1-6). Kohus uuris kaebaja õe elukorraldust vaidlusalusel ajal ning antud ütlused on kooskõlas nii maksumenetluses antud ütlusega kui ka omavahel. Kohus sai istungil selgust, et õde saabus välismaalt tagasi ja asus elama vanemate juurde (11:08:21-11:09:03, 11:39:15); oma elukohta ei olnud panga tingimuste tõttu 6 kuu jooksul osta (mida kohus peab laenu saamisel üldteada tingimuseks) (11:30:25); õde kasutas korterit kodukontorina 1-2 korda nädalas (11:14:03-11:16:58, 11:24:06-11:24:59, 11:39:48-11:40:40); kuid õe elukondliku tegevuse kese ei olnud selles korteris – seal ei olnud tema riideid, ta ei koristanud korterit, ei pesnud pesu seal vms (11:20:41-11:21:44, 11:28:37-11:30:18, 11:41:00-11:42:31); välismaal olles aitas teda vend aeg-ajalt (11:11:15, 11:42:42-11:44:04), mille õde soovis hüvitada (11:18:39-11:19:45); ning lihtsaim oli juba tuttav korter pereliikmelt ära osta, kui uut otsima hakata (istungil 11:32:00). Kohus leiab, et neid ütluseid tervikuna ei saa üksnes perekondliku suhte tõttu kaebajaga kõrvale jätta, kui ütlused on omavahel ja maksumenetluses tooduga kooskõlas. Kohus leiab ka, et kaebaja õe ööbimisest korteris 30 aeg-ajalt (paar korda nädalas), mida õde selgitas nii kirjalikes selgitustes kui ka istungil, ei saa teha järeldust, et sama korter ei saanud olla kaebaja elukohaks. Ka ei ole vastustaja piisavalt vastandanud toodud selgitust, et kaebaja õde soovis sisuliselt tasuda tänuvõlga oma vennale, tasudes kommunaalkulusid. Selline kokkulepe võib olla eluliselt usu7(9)
tav, sh arvestades ka õe sissetulekut (istungil 11:36:35). Ka siis kui pidada sellist kokkulepet kõrvalekaldeks eluliselt usutavast olukorrast, peaks selliseid kõrvalekaldeid olema rohkem, et tervikuna kaebaja versioon toimunust kahtluse alla seada. Vastustaja on rikkunud tal lasuvat uurimiskohustust, jättes kaebaja õe poolt toodud asjaolud täpsustamata, sh vajadusel täpsustades nii peresiseseid asjaolusid (kas kaebaja õde elas jätkuvalt vanemate juures, kus oli tema elukondlik kese riiete ja muude asjade hoidmise osas jne), õe uue töökohaga, pangast laenu saamise ja muus asjakohase osas, küsides vajadusel selgitusi ka kaebaja vanematelt. Kohus märgib ära kaks olukorda istungil: tunnistaja parandas oma selgitustes sõna „elan“ sõnaks „kasutasin“ (istungil 11:19:45) ning vastustaja märkis, et venna rahavajaduse küsimuse ajal vaatas tunnistaja kaebajale, s.o vennale otsa (istungil 11:34:09-11:34:33). Kohus leiab, et need kõrvalekalded ei muuda ütluseid tervikuna ebausaldusväärseks, mh arvestades, et tegemist ei ole tunnistaja emakeelega. Küsimus venna rahavajaduse kohta väljus teabest, mille teadmist tulnuks tunnistajalt tingimata eeldada. Inimlikult on arusaadav (vaatamata kohtu hoiatusele istungi algul), et andmeid teadmata vaadatakse automaatselt otsa pereliikmele, kes võiks küsimuse vastust teada. Tunnistaja kui tõendi isikuline allikas võib väiksemates üksikasjades eksida või ka end parandada, mis ei mõjuta ütluste usaldusväärsust kogumis.
11.Vastustaja on leidnud maksuotsuses ja kontrollaktis, et kaebaja enda ütlused kinnitavad, et tegemist ei olnud tema elukohaga. Kohus märgib esmalt, et vastustaja selgitus (KA p 3.1 punkt (a) kolmas lõik), et isikul võib olla vaid üks peamine või alaline elukoht, on vastuolus TsÜS § 14 lg-te 1 ja 2 koosmõjulise tõlgendusega, s.o isikul võib olla ka rohkem kui üks peamine ja alaline elukoht. Kaebaja selgitas ütlusi andes (lisa 4), et kasutas nii korterit 30 kui ka korterit 51 oma tarbeks või isiklikul eesmärgil, sh korterit 30 sh kodukontorina ning korter oli kasutuses ka tema hobi jaoks. Vastustaja ei ole täiendavalt uurinud, milles seisneb kaebaja hobi ega ka uurinud, milles seisnesid isiklikud eesmärgid korteri 51 kasutamisel. Alles kohtuistungil selgus, et korteris 51 elas kaebaja tüdruksõber ning kaebaja ööbis selles korteris umbes 3 päeva nädalas; ülejäänud ööd ööbis kaebaja korteris 30 (istungil alates 12.14). Ka selgus alles istungil (alates 11.44), et hobiks, millega kaebaja tegeles, oli spordi tegemine, milleks kasutas joogavaipa ja raskuseid. Kohus kordab, et vaatamata maksukohustuslase tõendamiskoormusele, on asjaolude tuvastamise ja isikult piisava ammendavusega selgituste küsimine vastustaja ülesanne. Vastustaja ei ole proovinudki välja selgitada, mis olid kaebaja viidatud isiklikud eesmärgid, kas kaebaja elas korteris 51 üksi (sarnast küsimust on küsitud kaebaja õelt), millise hobiga ta tegeles ja muud tema elukorralduse kohta. Kohus leiab, et nii trenni tegemine korteris kui ka kodukontorina kasutamine (hõlmates sülearvutit ja printerit, istungil 11.45) ei ole tegevused, mis jääksid elukohana kasutamise tavapärasest otstarbest välja. Kodukontoris töö tegemine, eriti n.ö paberi- või kirjatöö tegemine (maksuotsuse p 3.1) ei olnud tavatu ka enne koroonaviiruse laialdast levikut. Nii riigiasutustes kui ka erasektoris kontori või kabineti olemasolu ei pruugi tähendada seda, et ennekõike kirjatööd ei võeta koju kaasa, tegemaks seda õhtutundidel, nädalavahetusel vms. Kuigi maksuotsuses on viidatud MKS §-le 94, s.o maksusumma määramisele hindamise teel, ei ole hinnatud, millises ulatuses kodukontoris töö tegemine tähendab, et sama kinnisasi ei ole enam kasutusel elukohana. Kohus peab ka laiemalt küsitavaks, kas kodukontoris töö tegemisel (sh sõltumata avalikust teenistusest või eraettevõtluses) tuleb elukohast osa käsitleda n.ö mitte-elukohana ja seega võõrandamisel maksustada. Kohus ei pea võimalikuks anda ka määravat tähendust kaebaja kirjavahetusele enne maksumenetluse algust (maksuotsuse lisa 1), kuivõrd tegemist on ühe tõendiga, mis on vastuolus muude asjas, sh kohtumenetluses kogutud tõenditega. Selle selgituse sisu ja mõte tulnuks uurimispõhimõtet järgides maksumenetluses välja selgitada. Samas kirjas on kaebaja kirjutanud ka, et korter 30 on ostetud koos kaebaja õega – ning sellise selgituse sisu haldusasja raames jääb selgusetuks. Arvestades istungil 8(9)
kuuldut ei pruugi eesti keel olla ka kaebaja emakeel, mistõttu vajanuks arusaamatuks jäävad selgitused laiemas kontekstis üle küsimist.
12.Kohus ei pea võimalikuks käesolevas asjas anda määravat tähendust ka rahvastikuregistri kannetele, sest kui lugeda see määravaks kaebaja osas (s.o elamine korteris 51 alates 06.10.2018 – maksuotsuse p 3.1), peaks samaväärne olema ka kaebaja õe osas tehtud rahvastikuregistri kanne, mis aga kohtute infosüsteemi andmetel on korteris nr 30 alles alates 10.02.2021 ehk kaks aastat pärast müügitehingut. Selliselt rahvastikuregistri kandeid arvestades ei oleks kohus järjekindel.
13.Kohtule on arusaamatu vastustaja argumentatsioon elektri- ja veetarbe osas. Kohtule nähtub, et tarbed on kõikuvad, kuid need ei tõenda kohtu jaoks loogiliselt ei korteris viibivate isikute arvu ega ka konkreetseid isikuid. Kohtuistungil selgus ka, et korteris 51 elas ka kaebaja tüdruksõber, mis võib selgitada ka mõnevõrra suuremat keskmist tarbimist korteris 51, võrreldes korteriga 30. Kohus kordab, et seda, kas kaebaja elas üksi või mitmekesi, kaebajalt, erinevalt tema õest, ei küsitud.
14.Kohus peab vajalikuks ka märkida, et kuigi maksukohustuslasele anti õigus esitada kontrollaktile oma seisukoht, ei ole käesoleval juhul kaebajale etteheidetav, et ta ei osanud kohtumenetluses selgunud asjaolusid välja tuua juba maksumenetluses. Isik satub sellisesse maksumenetlusse üksikud korrad oma elu jooksul, kui üldse ning maksukohustuslane võib tunda ka ebamugavast isikliku elu detailide jagamisel. Sellises olukorras on vastustajal suurem uurimis-, täpsustamis- ja selgitamiskohustus, et isik teaks ja oskaks asjakohaseid vastuseid oma eraelukohta esitada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et maksumenetluses ei ole tõendatud, et tegemist ei olnud kaebaja (ühe) elukohaga; sh on kaebaja esitanud usutava alternatiivse versiooni. Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet, mis on viinud ka ebapiisava tõendite kogumiseni ja kaebaja poolt ebapiisavate selgituste esitamiseni. Uurimisküsimuste ring on aga sedavõrd lai, et ei ole võimalik eeldada kõigi asjakohaste faktide väljaselgitamist kohtumenetluses. Kohtu ülesanne on siiski ennekõike kontrollida halduse tegevuse õiguspärasust, mitte asuda ise vastustaja asemel maksumenetlust läbi viima. Kohus ei välista samas eeltooduga, et maksumenetlust selles küsimuses ei ole võimalik korrakohaselt läbi viia ja maksusumma õiguspäraselt määrata, kui uuesti uurides leiab maksuhalduri algne hüpotees siiski kinnitust.
15.Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlustatud maksuotsuse.
16.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kaotanud poole kanda. Kohus mõistab välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude summas 2639,55 eurot (sh riigilõiv 329 eurot ja õigusabikulud 2310,55 eurot 13,75 tunni eest) väljamõistmist. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on maksuasjade iseloomu ja asja keskmist keerukust arvestades täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning mõistab need taotletud ulatuses vastustajalt välja. Poolte muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.