1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas 19.11.2014 X-le vastutusotsuse nr 13-7/187-8. Kaebaja vaidlustas vastutusotsuse halduskohtus.
2.Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 määrusega asjas nr 3-14-53209 rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning peatati MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni selliselt, et MTA-l oli lubatud vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid (välja arvatud MKS § 130 lg 1 p 3 alusel). Kohtud jätsid otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53209 jõustus 07.11.2016, kui Riigikohus ei võtnud X kassatsioonkaebust menetlusse.
3-21-1484
3.X esitas 05.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 137/187-8 sundtäitmise aegumise tuvastamiseks ja sundtäitmise keelamiseks. Halduskohtu 19.12.2014 määrus ei takistanud MTA-l teha täitemenetluse toiminguid, kuna halduskohus ei peatanud esialgse õiguskaitse korras vastutusotsuse täitmist, vaid jättis võimaluse MTA-l rakendada kõiki meetmeid, v.a kaebaja pangakontode arestimist. Seetõttu ei saa väita, et sundtäitmise aegumine katkes esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel. Vastutusotsus oli kehtiv ja täidetav kogu kohtumenetluse aja. Täitmise tagamiseks koormati kaebaja vara kohtulike hüpoteekidega 2012. a aprillis. MTA 02.09.2020 otsusega nr 13-1/0202 ajatati maksusumma, mis kaebuse esitamise seisuga on 27 645,37 eurot kuni 15.08.2021 koos hoiatusega, et vastutusotsuse eeldatav sundtäitmise aegumistähtaeg saabub 01.01.2022. Kui kaebaja ei suuda kogu võlga selleks ajaks tasuda, on MTA sunnitud aegumise vältimiseks esitama nõude kohtutäiturile. MTA on sundtäitmise aegumise arvutamisega eksinud. 19.11.2014 vastutusotsusele kohaldub 01.01.2014 jõustunud MKS redaktsioon. MKS § 132 lg 2 kohaselt on sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat ja aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril. 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg algas 01.01.2015. Sundtäitmise aegumine saab esialgse õiguskaitse määruse alusel katkeda üksnes siis, kui esialgse õiguskaitse määruse mõjul oleks maksusumma sissenõudmine kohtulahendiga keelatud. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole (vt ka MKS § 130 lg 2). Seega aegus 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmine 01.01.2020 (vt ka Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525) ning kaebaja ei ole enam kohustatud maksusummat tasuma (MKS § 31 lg 3 p 4). Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Maksusumma aegumise tuvastamata jätmine võib viia kaebaja õiguste rikkumiseni aegunud maksusumma sissenõudmisel. Vastustaja keeldub suure tõenäosusega maksusumma edasisest ajatamisest ja esitab sundtäitmise avalduse kohtutäiturile. Kaebajale tekib pöördumatu kahju. Tuvastamiskaebuse esitamine (koos keelamiskaebusega) on praegusel juhul kõige tõhusam vahend kaebaja õiguste kaitseks. Kui MTA esitab täitmisavalduse kohtutäiturile, satub kaebaja olukorda, kus sundtäitmise aegumine formaalselt katkeb (MKS § 132 lg 5 p 1) ja kaebaja jaoks on keerulisem, koormavam ja kulukam asuda oma õigusi kaitsma sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine ei ole seadusega kooskõlas, on kaebaja maksukohustus lõppenud ja riik ei saa seda sisse nõuda. Kaebajal on selle faktilise asjaolu tuvastamiseks põhjendatud huvi (vt ka Riigikohtu 25.10.2017 lahend asjas nr 3-17-749, p 11). Samuti on lubatav keelamiskaebuse esitamine (Riigikohtu lahend asjas nr 3-17-1398; 10.10.2018 lahend asjas nr 2-17-12525, p 2).
4.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus keelata MTA-l 19.11.2014 vastutusotsusega nr 13-7/187-8 määratud maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine kuni praeguses vaidluses otsuse jõustumiseni.
5.Tallinna Halduskohtu 13.07.2021 määrusega jäeti X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
2(8)
3-21-1484
6.Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrusega võeti X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13.07.2021 määruse peale asjas nr 3-21-1484 menetlusse, rahuldati X määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 13.07.2021 määrus ning tehti uus määrus, millega rahuldati X esialgse õiguskaitse taotlus. MTA-l keelati 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmine kuni kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
7.MTA esitas 29.11.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse, et muuta Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrusega kohaldatud esialgset õiguskaitset ja lubada MTA-l esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse jätkamiseks.
8.Tallinna Halduskohus jättis 06.12.2021 määrusega MTA taotluse rahuldamata.
9.Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2021 määrusega võeti MTA määruskaebus Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määruse peale haldusasjas nr 3-21-1484 menetlusse; rahuldati MTA määruskaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 määrus; muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrusega asja nr 3-21-1484 resolutsiooni p-s 3 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud järgmiselt: „3.1. Lubada Maksu- ja Tolliametil esitada 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmiseks kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavaldus; 3.2. Keelata MTA-l ülejäänud täitetoimingute sooritamine (v.a käesoleva määruse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud täitemoiming) kuni käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumiseni; 3.3. Kohustada MTA-d pärast täitemenetluse algatamist esitama kohtutäiturile avaldus peatada X varale sissenõude pööramine kuni käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumiseni.“
10.X esitas 22.12.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, millega keelata MTA-l kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmise jätkamiseks; kui täitmisavaldus on esitatud, siis kohustada MTA-d esitama kohtutäiturile avaldus täitmisavalduse tagasivõtmiseks (loobumiseks) ja täitemenetluse lõpetamiseks.
11.Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2021 määrusega jäeti X taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2021 määruse tühistamiseks rahuldamata.
12.Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2021 määrusega võeti X määruskaebus menetlusse ning jäeti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.12.2021 määrus muutmata.
13.MTA esitas 04.01.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse tühistada Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.
Tallinna
Tallinna Ringkonnakohus asus 31.12.2021 määruses seisukohale, et kaebus on perspektiivitu tulenevalt Riigikohtu 28.12.2021 otsuses nr 3-19-1257 esitatud seisukohtadest, sest X-le koostatud vastutusotsus aegub 01.01.2022. Kuna MTA on kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2021 määruse resolutsiooni p-ga 3.1 esitanud 21.12.2021 kohtutäiturile täitmisavalduse 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmiseks, katkes sellega aegumistähtaja kulgemine uuesti ning uut sundtäitmise aegumise tähtaega tuleb arvestada alates 01.01.2022. Vastutusotsuse sundtäitmine ei aegu enne 01.01.2027. Kuna kaebus on perspektiivitu, ei täida Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 ja 16.12.2021 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud enam oma eesmärki. Taotluse rahuldamisel on maksuhalduril võimalik esitada kohtutäiturile taotlus täitemenetluse jätkamiseks.
14.X palus jätta taotluse rahuldamata. 3(8)
3-21-1484 Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus ei lahendanud 31.12.2021 määruses vaidlust sisuliselt ega ole võrrelnud Riigikohtu erikogu ning halduskolleegiumi seisukohti ja praegust vaidlust. Asja peab sisuliselt lahendama halduskohus. Riigikohtu lahendite (10.10.2018 asjas nr 2-17-12525 ja 28.12.2021 asjas nr 3-19-1257) järgi ei ole võimalik väita, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) või MKS kohaselt saaks vastutusotsuse sundtäitmise aegumine kesta kokku 12 aastat. Vastutusotsus koostati 19.11.2014 ja sundtäitmise aegumistähtaeg algas 01.01.2015 (vt Riigikohtu erikogu lahend nr 2-17-12525). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 233 lg 2 kohaselt on Riigikohtu erikogu otsus õiguse kohaldamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele, kes erikogus osalesid, kuni erikogu või üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust. Riigikohtu erikogu, milles osales ka halduskolleegium, ei ole muutnud 10.10.2018 asjas nr 2-17-12525 esitatud seisukohti. Ringkonnakohtu seisukohad esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei ole halduskohtule siduvad. Haldusasja nr 3-19-1257 asjaolud ei ole üle kantavad praegusele vaidlusele. Riigikohtu erikogu ei ole MKS § 132 lg-s 5 nimetatud sundtäitmise katkemise aluseid analüüsides neid eristanud. Juhised anti MKS ja TsÜS ühetaoliseks kohaldamiseks. Eelistada tuleb kaebaja huve. Kaebajat kaitseb ebaõigete täitetoimingute eest kohaldatud esialgne õiguskaitse. Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määruses väljendatud seisukohti ei lükka ümber Riigikohtu 28.12.2021 lahendis nr 3-19-1257 ega Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2021 määruses esitatud seisukohad. Kui esialgse õiguskaitse määrus tühistatakse, ei ole kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi mõistlikul viisil. Tsiviilkohtumenetluses täitetoiminguid vaidlustades kaasnevad kaebajale koormavad ja kulukad tagajärjed. See ei ole proportsionaalne. Kohtutäitur saatis 28.12.2021 kaebajale kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse summas 2520 eurot, mis tuleb võlgnikul eraldi vaidlustada. Esialgse õiguskaitse abinõu tühistamine paneb kaebaja ebavõrdsesse olukorda. Kaebajalt nõutakse väga suure summa tasumist, lisanduvad täitekulud ja ebamõistlikult koormav sundtäitmise vaidlustamine. Kui halduskohus leiab asja sisulisel lahendamisel, et sundtäitmine aegus 01.01.2020, on kaebaja õiguste taastamine ebamõistlikult keerukas. Kui praegune kohtuvaidlus kestab pikalt, on MTA-l võimalik esitada kohtule uus esialgse õiguskaitse tühistamise taotlus. Taotluse rahuldamisel satuvad kaebaja ja tema perekond majanduslikult keerulisse olukorda. Kui halduskohus tuvastab, et sundtäitmine aegub 01.01.2027, ei saa avalikud huvid kahjustatud. MTA on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse. Isegi kui 19.12.2014 halduskohtu määrus nr 3-14-53209 katkestas 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise aegumise, siis lähtudes lahendis nr 2-17-12525 antud juhistest, algas see uuesti 01.01.2015 ja vastutusotsuse sundtäitmine aegus 01.01.2020. Isegi kui võtta arvesse erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele (lahend 3-19-1257, p 15), ei saa haldusasja lahendada erinevalt lahendis nr 2-17-12525 antud juhistest. 19.12.2014 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõul ei olnud mõju sundtäitmise võimalikkusele, sest see ei mõjutanud vastutusotsuse sundtäitmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrus, p 17). Seega ei ole praegusel juhul tegemist Riigikohtu otsuse nr 3-19-1257 p-s 17 kirjeldatud juhtumiga. Seetõttu ei ole asjakohane ka lahendi nr 3-19-1257 p-s 18 viidatud MKS eelnõu seletuskirjas toodu. MKS § 130 lg 2 teeb viite sama sätte lg-le 1, milles on märgitud maksuhalduri täitetoimingud, mis olid lubatud kogu esialgse õiguskaitse kehtivuse aja (vt ka MKS eelnõu seletuskiri). MKS ja selle eelnõu seletuskiri koos HKMS §-ga 251 võimaldavad asuda seisukohale, et kui kohus ei keela selgelt esialgse õiguskaitse korras maksuhalduri täitetoiminguid, on need lubatud.
4(8)
3-21-1484 Riigikohtu otsuse nr 3-19-1257 p-s 14 on märgitud, et kuna Riigikohtu erikogu on öelnud, et MKS § 132 on eriregulatsioon ja TsÜS § 159 lg 1 ei kohaldu, võib sundtäitmise aegumise katkemise puhul uue aegumistähtaja kulgemahakkamine toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist. Kaebaja arvates ei ole Riigikohtu erikogu öeldu tõlgendatav nii kitsalt, vaid pigem selliselt, et kuna TsÜS ei kohaldu, tuleb õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglid ühtlustada ja eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Erikogu ei ole andnud seisukohta, et kuna TsÜS ei kohaldu, võiks sundtäitmise aegumise katkemist kohaldada MKS § 132 lg 5 eri punktide osas erinevalt (v.a pankrot; vt ka lahendi nr 2-17-12525, p 17.2).
15.Tallinna Halduskohtu 13.01.2022 määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määruse resolutsiooni p-ga 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2021 määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgne õiguskaitse. Määruse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus 31.12.2021 määruses kokkuvõtvalt, et kaebus on muutunud perspektiivituks. See on esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks. Seega ei täida ringkonnakohtu 29.07.2021 ja 16.12.2021 määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud enam oma eesmärki.
MÄÄRUSKAEBUSE PÕHJENDUSED
16.X esitas 27.01.2022 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 13.01.2022 määruse tühistamiseks ja MTA taotluse rahuldamata jätmiseks. Halduskohus nõustus ebaõigesti ringkonnakohtu 31.12.2021 määruses väljendatud seisukohaga. See seisukoht ei ole halduskohtule kohustuslik. Riigikohtu otsuse nr 3-19-1257 asjaolud ei ole automaatselt üle kantavad praegusele vaidlusele. Isegi kui 19.12.2014 määrus nr 3-14-53209 katkestas vastutusotsuse sundtäitmise aegumise, algas see uuesti 01.01.2015 ja sundtäitmine aegus 01.01.2020. MKS § 132 lg 5 p-s 1 (täitmisavaldus) ja p-s 3 (esialgne õiguskaitse) sätestatud alustel sundtäitmise aegumise katkemist ja uuesti algamist erinevalt tõlgendades on tegemist isikute ebavõrdse kohtlemisega maksumenetluses ja Riigikohtu erikogu lahendil puuduks eesmärgipärane mõju. Isegi kui arvesse tuleb võtta erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele (Riigikohtu otsus nr 319-1257, p 15), ei saa olukorda lahendada erinevalt lahendis nr 2-17-12525 antud õiguse ühetaolise kohaldamise juhistest. Praegusel juhul ei olnud 19.12.2014 kohaldatud osalisel esialgsel õiguskaitsel mõju vastutusotsuse sundtäitmise võimalikkusele. Tegemist ei ole Riigikohtu otsuse nr 3-19-1257 p-s 17 kirjeldatud juhtumiga. Vastustaja sai osalise esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksunõuet sundtäita. Halduskohus ei arvestanud kaebajale tekkivate negatiivsete tagajärgedega, mida ei ole hiljem võimalik taastada. Esialgse õiguskaitse kohaldamine maksuhalduri õigusi ei riku, sest nõuded on täielikult tagatud. Kui kohtutäitur asub täitetoiminguid tegema, tuleb kaebajal kaitsta oma õigusi paralleelselt tsiviilkohtumenetluses. MTA esitas täitmisavalduse ja kohtutäitur väljastas 28.12.2021 kaebajale kohtutäituri tasu otsuse summas 2520 eurot ning seadis 25.01.2022 käsutuskeelu kaebajale kuuluvale kinnisasjale. Kaebajal puuduvad tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks. Täitemenetluse seadustiku § 44 ei kaitse kaebajat täitemenetluses tekkivate kulude eest piisavalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
5(8)
3-21-1484
17.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1 ja § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Haldusasja kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks kuulata ära vastustaja seisukohta ja arvestab menetluses esitatud varasemate MTA seisukohtadega.
18.Määruskaebusele on lisatud tõendina väljavõte kinnistusraamatust, millest nähtub, et Xle kuuluvale Jõgioja kinnistule on kohtutäitur seadnud 25.01.2022 käsutamise keelumärke. 07.02.2022 seisukoha lisana on esitatud 06.02.2022 kohtutäituri esitatud kaebaja töötasu arestimise akt. Tõendid tuleb võtta haldusasja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). Esitatud tõenditega soovib kaebaja tõendada, et tal esineb esialgse õiguskaitse vajadus ning taotluse rahuldamata jätmisel saavad tema õigused ebaproportsionaalselt kahjustatud ja talle saabuvad sellised tagajärjed, mida ei oleks ka kaebuse rahuldamise korral võimalik hiljem kõrvaldada. Tõendid omavad haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust, nende esitamine määruskaebuse menetluses on lubatav ega põhjusta haldusasja lahendamise venimist. II
19.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.01.2022 määrus muutmata. Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
20.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.07.2021 määrus nr 3-21-1484, p 12). Esialgse õiguskaitse abinõu tühistamisel on kohtutäituril võimalik maksuhalduri avalduse alusel alustada täitemenetlusega, sh realiseerida vajadusel maksuhalduri kasuks kaebajale kuuluvatele kinnistutele seatud kohtulikud hüpoteegid. Kaebaja on esitanud tõendid, et kohtutäitur esitas talle 27.12.2021 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse summas 2520 eurot (30.12.2021 määruskaebuse lisa 2), kaebajale kuuluva Jõgioja kinnistu osas 25.01.2022 keelumärke seadmise kohta kohtutäituri poolt (määruskaebuse lisa) ning 06.02.2022 kaebaja sissetuleku arestimise akti (08.02.2022 seisukoha lisa). Samuti on kaebaja märkinud, et kohtutäituri tegevuse vaidlustamisega kaasnevad talle põhjendamatud lisakulud, mida oleks võimalik vältida esialgse õiguskaitse edasisel kohaldamisel. Seega toob maksuhalduri taotluse rahuldamine kaebaja jaoks kaasa pöördumatud tagajärjed, mis oleksid raskesti kõrvaldatavad ka kaebuse hilisemal rahuldamisel. Kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus ei välista esialgse õiguskaitse kohaldamist, sest kinnistute võõrandamine kohtumenetluse kestel ei taasta kaebaja õigusi. Võimalik sissetulekute vähenemine täitemenetluse tulemusel kohtumenetluse kestel ei ole kõrvaldatav hilisema kahju hüvitamisega.
21.Maksunõude sundtäitmise aegumist on Riigikohus selgitanud erikogu lahendis nr 2-1712525 ning halduskolleegium viimati lahendis 3-19-1257. Praeguse asja lahendamisel on määrav küsimus, kuidas mõjutas halduskohtu 19.12.2014 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu maksuvõla sundtäitmise aegumist, millal aegumine katkes ning millisest ajast hakkas uuesti kulgema.
22.Riigikohtu erikogu selgitas asjas nr 2-17-12525, et MKS § 132 lg 5 p-i 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada nii, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 6(8)
3-21-1484 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (määruse p 17.2). Riigikohtu halduskolleegium ei muutnud lahendis nr 3-191257 erikogu varasemat seisukohta. Erikogu lahendis nr 2-17-12525 oli kaasuse asjaoludest nähtuvalt esitatud kohtutäiturile täitmisavaldus maksuvõla sissenõudmiseks ning küsimus oli selles, kuidas mõjutas täitmisavalduse esitamine maksuvõla sundtäitmise aegumise kulgemist ja katkemist. Erikogu lahendi kontekstis oli oluline eelkõige see, millal langeb ära aegumise katkemise alus – kas kohtutäiturile avalduse esitamisel või täitemenetluse lõppemisel. Kuna eelnevas Riigikohtu praktikas oli MKS asjakohast regulatsiooni tõlgendatud TsÜS §-st 159 erinevalt, oli erikogu lahendi eesmärk ühtlustada MKS ja TsÜS tõlgendamispraktikat, tõlgendades kehtiva MKS § 132 lg 5 p-i 1 ja lg-t 6 ning TsÜS §-i 159 sarnaselt. Mõlemad viidatud sätted reguleerivad aegumise katkemist kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisel. Samas ei tulene viidatud erikogu lahendist, et mõne muu MKS § 132 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise aluse puhul ei võiks ajavahemik aegumise katkemise aluse tekkimise ning selle äralangemise vahel olla pikem kui lahendis nr 2-17-12525 kirjeldatud juhul. Lahendis nr 3-19-1257 selgitas Riigikohus, et kuna MKS regulatsioon on erinorm TsÜS suhtes ja TsÜS ei reguleeri sundtäitmise aegumise katkemist esialgse õiguskaitse kohaldamisel, võib MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul uue aegumistähtaja kulgemahakkamine toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul (p-d 14 ja 15).
23.Haldusasjas nr 3-19-1257 tõlgendas Riigikohus erinevalt mõisteid aegumise katkemise aluse äralangemine ja aegumise katkemise aluse esinemine MKS ning TsÜS mõistekasutuses. Riigikohus leidis, et kuna MKS seob sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemahakkamise aegumise katkemise aluse äralangemisega, mitte ainult esinemisega, tuleb MKS § 132 lg 5 p-i 3 tõlgendada nii, et maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu siis, kui jõustub asjas tehtud kohtuotsus, mille tagajärjel tühistatakse ka kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (vt viidatud lahendi p-d 14, 15 ja 17). Seega ei alanud viidatud haldusasjas sundtäitmise aegumine esialgse õiguskaitse määruse kättetoimetamisele järgneva aasta 1. jaanuaril (praegusel juhul 01.01.2015), vaid kohtuotsuse jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril (praegusel juhul 01.01.2017; vt ka MKS § 132 lg 6). Eelnev tõlgendus kohaldub ka juhul, kui vastutusotsuse täitmine peatatakse asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni nii, et maksuhalduril on küll lubatud teha MKS § 130 lg 1 p-des 1–51 märgitud täitetoimingud (maksvõlga tagada), kuid kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tõttu ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda (vt p 16).
24.MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmine peatati Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 määrusega asjas nr 3-14-53209 kuni kohtuotsuse jõustumiseni tingimusega, et MTA-l oli lubatud vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid (välja arvatud MKS § 130 lg 1 p 3 alusel). Haldus- ja ringkonnakohtu otsused jõustusid 07.11.2016. Kuna maksuhalduril puudus esialgse õiguskaitse tõttu võimalus kohtumenetluse ajal vastutusotsusega määratud maksuvõlgnevust kaebajalt sisse nõuda, vaid tal oli võimalus selle sissenõudmist üksnes tagada, langes maksuvõla sundtäitmise aegumise takistus ära 07.11.2016 ning aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 01.01.2017. Asjaolu, et MKS § 130 lg 2 viitab sama sätte lõikele 1, ei tähenda, et maksuhalduril oli võimalik kaebajale adresseeritud vastutusotsust esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal sundtäita. Vastutusotsuse täitmine oli peatatud, mistõttu ei saanud maksuhaldur esitada esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal kohtutäiturile avaldust täitemenetluse alustamiseks. Üksnes see, et kaebajale kuuluvatele kinnistutele oli maksuvõla tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek, ei anna alust vastupidiseks tõlgenduseks. Maksuvõla sissenõudmise menetluse ning vastava avalduse 7(8)
3-21-1484 kohtutäiturile esitamise eesmärk on, et maksuhaldur saaks reaalselt võlgniku vara arvelt kanda riigi tuludesse isikult välja mõistetud maksusumma. Selleks tuleb praegusel juhul – kui maksuvõlga pole muul moel tasutud – pöörata täitmisele maksuhalduri kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid, võõrandada kinnisasjad ning tasuda nendelt saadud rahaliste vahendite arvelt maksuvõlg. Olukorras, kus vastutusotsuse täitmine on peatatud, ei saa maksuhaldur kirjeldatud viisil toimida ega seetõttu maksuvõlga sisse nõuda. Seega oli sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2022. Kohtutäiturile täitmisavalduse esitamise tõttu on uus aegumistähtaeg 01.01.2027. Eelneva tõttu on kaebuse perspektiiv praeguseks muutunud ning kaebuse eduväljavaated Riigikohtu 28.12.2021 otsuse nr 3-19-1257 valguses vähesed, sest maksuvõla sundtäitmine ei aegunud 01.01.2020, nagu leiab kaebaja.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.