3-21-1484 XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 19. novembri 2014. a vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmise aegumise tuvastamiseks ja sundtäitmise keelamiseks Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Merle Järvala Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aivar Haava
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2021. a määruse peale asjas nr 3-21-1484 menetlusse.
2.Rahuldada XX määruskaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2021. a määrus asjas nr 3-21-1484. Teha uus määrus, millega rahuldada XX esialgse õiguskaitse taotlus ning keelata Maksu- ja Tolliameti 19. novembri 2014. a vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmine kuni kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7 ja § 235 lg 1).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8, millega kohustas XX tasuma OÜ City Hotel maksuvõlga 34 822,43 eurot. XX vaidlustas vastutusotsuse halduskohtus. Kaebus jäeti haldusasjas 3-14-53209 rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2016 otsus).
2.Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 määrusega asjas nr 3-14-53209 rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning peatati MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni nii, et MTA-l oli lubatud vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid
3-21-1484 (välja arvatud MKS § 130 lg 1 p 3 alusel). Esialgse õiguskaitse määrus kehtis kuni 07.11.2016, kui Riigikohus ei võtnud XX kassatsioonkaebust menetlusse.
3.XX esitas 05.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmise aegumise tuvastamiseks ja sundtäitmise keelamiseks. Halduskohtu 19.12.2014 määrus ei takistanud MTA-l teha täitemenetluse toiminguid, kuna halduskohus ei peatanud esialgse õiguskaitse korras vastutusotsuse täitmist, vaid jättis võimaluse MTA-l rakendada kõiki meetmeid, v.a kaebaja pangakontode arestimist. Seetõttu ei saa väita, et sundtäitmise aegumine katkes esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel. Vastutusotsus oli kehtiv ja täidetav kogu kohtumenetluse ajal. Täitmise tagamiseks koormati kaebaja vara 2012. a aprillis kohtulike hüpoteekidega. MTA 02.09.2020 otsusega nr 13-1/0202 ajatati maksusumma, mis kaebuse esitamise seisuga on 27 645,37 eurot, kuni 15.08.2021 koos hoiatusega, et vastutusotsuse eeldatav sundtäitmise aegumistähtaeg saabub 01.01.2022. Kui kaebaja ei suuda kogu võlga selleks ajaks tasuda, on MTA sunnitud aegumise vältimiseks esitama nõude kohtutäiturile. MTA on sundtäitmise aegumise arvutamisega eksinud. 19.11.2014 vastutusotsusele kohaldub 01.01.2014 jõustunud MKS redaktsioon. MKS § 132 lg 2 kohaselt on sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat ja aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril. 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise tähtaeg algas 01.01.2015. Sundtäitmise aegumine saab esialgse õiguskaitse määruse alusel katkeda üksnes siis, kui esialgse õiguskaitse määruse mõjul oleks maksusumma sissenõudmine kohtulahendiga keelatud. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole (vt ka MKS § 130 lg 2). Seega aegus 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmine 01.01.2020 (vt ka Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525) ning kaebaja ei ole enam kohustatud maksusummat tasuma (MKS § 31 lg 3 p 4). Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Maksusumma aegumise tuvastamata jätmine võib viia kaebaja õiguste rikkumiseni aegunud maksusumma sissenõudmisel. Vastustaja keeldub suure tõenäosusega maksusumma edasisest ajatamisest ja esitab sundtäitmise avalduse kohtutäiturile. Kaebajale tekib pöördumatu kahju. Tuvastamiskaebuse esitamine (koos keelamiskaebusega) on praegusel juhul kõige tõhusam vahend kaebaja õiguste kaitseks. Kui MTA esitab täitmisavalduse kohtutäiturile, satub kaebaja olukorda, kus sundtäitmise aegumine formaalselt katkeb (MKS § 132 lg 5 p 1) ja kaebaja jaoks on keerulisem, koormavam ja kulukam asuda oma õigusi kaitsma sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine ei ole seadusega kooskõlas, on kaebaja maksukohustus lõppenud ja riik seda sisse nõuda ei saa. Kaebajal on selle faktilise asjaolu tuvastamiseks põhjendatud huvi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2017 määrus asjas nr 3-17-749, p 11). Samuti on lubatav keelamiskaebuse esitamine (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-17-1398; Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525, p 2).
4.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus keelata MTA-l 19.11.2014 vastutusotsusega nr 13-7/187-8 määratud maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine kuni praeguses kohtuasjas lõpplahendi jõustumiseni. Kaebaja õigused saavad pöördumatult kahjustatud olukorras, kus maksuhaldur hakkab tegema täitetoiminguid aegunud maksuvõla täitmiseks. Täitemenetluse alustamisega kaasneb olukord, 2(7)
3-21-1484 kus aegumistähtaeg loetakse katkenuks MKS § 132 alusel, kuigi selleks puudub õiguslik alus. Vastustaja on kaebajat hoiatanud, et kui ta kohe kogu võlga ei tasu, esitab MTA kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse. Oht, et maksuhaldur asub maksuvõlga sundtäitma, on reaalne. Sundtäitmise menetluse alustamisega kaasnevad täitekulud ning sundtäitmise vaidlustamine on ebamõistlikult koormav. Kui halduskohus tuvastab, et maksusumma sundtäitmine on aegunud, on kaebaja õiguste rehabiliteerimine ebamõistlikult kulukas ja keerukas. Kaebus on perspektiivikas.
5.MTA palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmise aegumistähtaja kulgemine oleks alanud 01.01.2015. Samas oli selleks ajaks jõustunud Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 määrus, millega 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmine peatati kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Seetõttu ei hakanud vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema mitte 01.01.2015, vaid 01.01.2017, s.o haldusasjas nr 3-14-53209 kohtuotsuse jõustumisele järgnenud aasta 1. jaanuaril. Seega ei aegu 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 täitmine enne 01.01.2022. Halduskohus peatas 19.12.2014 määruse resolutsioonis 19.11.2014 vastutusotsuse täitmise kuni haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Asjaolust, et kohus lubas maksuhalduril rakendada mõningaid täitetoiminguid vastutusotsuse täitmise tagamiseks, ei ole võimalik teha järeldust, et määrus ei takistanud MTA-l vastutusotsuse täitmist. Maksuhalduril puudub pädevus kaebaja kinnistute võõrandamiseks ning selline pädevus on üksnes kohtutäituril, mis eeldab avalduse esitamist kohtutäiturile täitemenetluse jätkamiseks. Halduskohus lubas 19.12.2014 määruse resolutsioonis maksuhalduril sooritada üksnes MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid vastutusotsuse täitmise tagamiseks. Kuna 19.12.2014 kohtumäärusega oli vastutusotsuse täitmine peatatud, ei olnud MTA-l võimalik esitada kohtutäiturile taotlust täitemenetluse jätkamiseks enne kohtuotsuse jõustumist haldusasjas nr 3-14-53209. Sarnaselt ei oleks kohtutäitur saanud ajal, mil kestis esialgse õiguskaitse toime, müüa kaebaja vara. Lisaks tuleneb MKS § 132 lg 5 p 3 sõnastusest selgelt, et halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse jõustumine katkestab sundtäitmise aegumistähtaja sõltumatult sellest, kas kohus on lubanud maksuhalduril sooritada haldusakti täitmise tagamiseks osasid täitetoiminguid või mitte. Kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamis- ja keelamiskaebuse esitamiseks. Kaebajal on õigus vaidlustada maksuhalduri toimingut kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisel ja taotleda vajadusel esialgset õiguskaitset toimingu vaidlustamisel. Samuti on kaebajal õigus esitada hagi maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, mille raames on võimalik kohaldada vajadusel hagi tagamise abinõusid. Ennetava keelamiskaebuse esitamine on seetõttu lubamatu. Eelneva tõttu ei ole lubatav ka tuvastamiskaebus. Puudub eriline preventiivne huvi. Kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega ei kaasne kaebaja jaoks pöördumatuid tagajärgi ja tema hilisem õiguste kaitse ei ole võimatu või ebamõistlikult keeruline. Maksude laekumine riigile on avalik huvi. Kui tavapäraselt haldusakti vaidlustamisel lükkaks esialgse õiguskaitse kohaldamine maksusumma laekumise edasi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-57-01, p 2), ei tohi esialgse õiguskaitse rakendamine tekitada olukorda, kus maksuvõlg jääb tasumata. Kui halduskohus rahuldaks esialgse õiguskaitse taotluse, võib tekkida selline oht. Kuna 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmine aegub 01.01.2022, võib kohtuotsuse jõustumise ajaks olla vastutusotsuse sundtäitmine aegunud, mille tulemusel jääb vastutusotsusega nõutav maksuvõlg tasumata. 3(7)
3-21-1484
6.Tallinna Halduskohtu 13.07.2021 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajale anti MTA 02.09.2020 maksuvõla ajatamise otsusega nr 13-1/0202 maksuvõla tasumiseks aega kuni 15.08.2021 ja teda hoiatati, et vastutusotsuse eeldatav sundtäitmise tähtaeg saabub 01.01.2022. Kui kaebaja ei suuda kogu võlasummat selleks ajaks tasuda, on MTA sunnitud aegumise vältimiseks esitama nõude kohtutäiturile. Kaebajal nõutud summa tasumiseks raha ei ole, mistõttu on tõenäoline, et maksuhaldur asub pärast 15.08.2021 tegema täitetoiminguid maksuvõla sundtäitmiseks. Seega on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise välistab kaebuse ilmne perspektiivitus. Kaebaja käsitlus, et 19.12.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-53209 kohaldatud osaline esialgne õiguskaitse ei katkestanud 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaega, on väär. MKS § 132 lg 5 p 3 sõnastusest tuleneb selgelt, et halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse jõustumine katkestab sundtäitmise aegumistähtaja sõltumatult sellest, kas kohus on lubanud maksuhalduril sooritada haldusakti täitmise tagamiseks teatavaid täitetoiminguid või mitte. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 09.11.2020 otsuses asjas nr 3-19-1257 (jõustumata) leidnud, et MKS § 132 lg 5 p 3 kohaselt katkeb sundtäitmise aegumine ka juhul, kui esialgse õiguskaitse korras on peatatud vastutusotsuse täitmine osaliselt. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib avalik huvi. Esialgse õiguskaitse rakendamine ei tohi tekitada olukorda, kus maksuvõlg jääb tasumata. Kuna 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmine aegub 01.01.2022, võib kohtuotsuse jõustumise ajaks olla vastutusotsuse sundtäitmine aegunud ning maksuvõlg jääda tasumata.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX esitas 21.07.2021 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 13.07.2021 määrus ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus tugines üksnes ühele jõustumata ringkonnakohtu lahendile. Lahend ei ole kaebajale avalikult kättesaadav ja halduskohus ei selgita määruses, kuidas viidatud kohtulahendi faktilised ja õiguslikud asjaolud suhestuvad praeguse kaasusega. Kaebajale kahjulike tagajärgede saabumine on tõenäoline. Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et vastustaja asub täitemenetluses sisse nõudma aegunud maksuvõlga ning kaebajal ei ole võimalik oma õigusi mõistlikul viisil taastada. Täitemenetluse alustamine pärast 15.08.2021 on tõenäoline. Pärast seda puuduvad kaebajal tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks. Seega on keelamiskaebuse esitamine lubatav (Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525, p 2). Hilisem võimalik vaidlus tsiviilkohtus on kaebaja jaoks ebamõistlikult koormav ning tagajärgi, mis tekivad aegunud vastutusotsuse täitmisega, ei ole võimalik mõistlikul viisil heastada. Maksusumma sundtäitmine aegus 01.01.2020 ning seetõttu on täitemenetluse alustamine pärast 15.08.2021 õigusvastane. Kaebuse eduväljavaated on piisavad, et õigustada esialgse õiguskaitse kohaldamist. Riigil oli võimalik avalikku huvi realiseerida alates vastutusotsuse koostamisest ja üksikisiku koormamine täitetoimingutega ei saa kesta määramatult. Kaebaja tõlgendust toetab MKS § 132 seletuskiri. Maksuhalduril oli õigus teha täitetoiminguid, kuna halduskohus ei keelanud neid 4(7)
3-21-1484 19.12.2014 määrusega. Vastustajal oli kohtumenetluse ajal võimalik pöörduda kohtutäituri poole kinnistute müügiks. Kaebaja huvid kaaluvad üles avaliku huvi (Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525). Sundtäitmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine aegus 01.01.2020, on tegemist õigusvastase nõudega ja õiguskaitse kohaldamata jätmine toob kahjulikud tagajärjed kaebajale, mitte riigile. Kui kohus asub seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel sundtäitmise aegumine ei katkenud, on kohtul võimalik kohaldada õiguskaitset alternatiivselt kuni 31.12.2021. Ülekaalukaks avalikuks huviks maksumenetluses peetakse maksude laekumise tagamist. Maksuvõlg on kaebaja varaga tagatud juba ligikaudu 10 aastat (vt nt Tallinna Halduskohtu 23.04.2012 määrus asjas nr 3-12-811). Mooni 96 kinnistu vabastati hüpoteegist 14.05.2015. Praegu on MTA kasuks hüpoteegiga koormatud kaebajale kuuluvad kinnistud Jõgioja (registriosa 3623631) ja Aurusauna (registriosa 6376102). Hüpoteegi seadmisega kaasnevaid piiranguid tasakaalustab avalik huvi tagada maksude laekumine. Kaebajalt nõutakse solidaarvõlga äriühingu eest, mis jättis maksud tasumata ja mis likvideeriti ilma, et kaebaja oleks saanud seda mõjutada. COVID-19 pandeemia tõttu ei ole kaebajal õnnestunud enda kinnistuid võõrandada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes tuleb määruskaebus võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1 ja § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva kohtu- või vaidemenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse või vaide perspektiive.
10.Kaebaja on halduskohtule esitanud tuvastamis- ja keelamiskaebuse. Ringkonnakohus ei pea esialgse õiguskaitse otsustamisel vajalikuks hinnata, kas tuvastamisnõude esitamine lisaks kohustamisnõudele on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja selline nõue lubatav. Ringkonnakohus ei nõustu, et kaebajal puudub kaebeõigus keelamiskaebuse esitamiseks. Kuigi kaebajal oleks võimalik vaidlustada maksuhalduri tegevust täitemenetluse avalduse esitamisel, sh taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist või esitada maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, ei välista need asjaolud kaebuse esitamise õigust. Nii 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise keelamisel praeguse haldusasja raames kui ka võimalikel hilisematel vaidlustamisvõimalustel on samad tagajärjed. Seega ei ole tegemist efektiivsemate õiguskaitsevahenditega, mida kaebajal oleks võimalik kasutada. Oht, et maksuhaldur esitab ajavahemikul 15.08.2021 kuni 31.12.2021 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks, on reaalne. Maksuhaldur on läbivalt olnud seisukohal, et vastutusotsuse sundtäitmine aegub 01.01.2022. On tõenäoline, et selle vältimiseks esitab maksuhaldur kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks. Maksuhaldur selgitas sellist võimalust ka oma 09.07.2021 vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele. Olukorras, kus kaebajal on juba enne kohtutäiturile avalduse esitamist tõhusad võimalused enda õigusi kaitsta, ei pea ta jääma ootama, kuni 5(7)
3-21-1484 täitemenetlust tema suhtes alustatakse.
11.Vastutusotsuse sundtäitmist peatamata ei oleks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk saavutatav, sest ei tooks kaasa seda, et maksuhaldur lõpetaks sundtäitmise toimingute tegemise. Seega on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav.
12.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja selgituste kohaselt on vastutusotsuse sundtäitmise tagatiseks kaebajale kuuluvad kinnistud. Täitemenetluse algatamisel ei ole välistatud nende kinnistute võõrandamine maksuvõla katteks. Seega kaasneksid kaebajale esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel pöördumatud kahjulikud tagajärjed.
13.Halduskohtu hinnangul välistas esialgse õiguskaitse kohaldamise kaebuse perspektiivitus, sest vastutusotsuse sundtäitmine aegub 01.01.2022. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
14.Riigikohtu erikogu muutis 10.10.2018 määruses asjas nr 2-17-12525 maksuvõla sundtäitmise regulatsioonile antud senist tõlgendust. Viidatud lahendi p-s 17.2 märkis Riigikohus kokkuvõtvalt, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loetud Riigikohtu varasema tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Erikogu leidis, et õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevate seaduste regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu muudeti Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine. Erikogu hinnangul tuli maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p-i 4 ja lgt 5 ning kehtiva MKS § 132 lg 5 p-i 1 ja lg-t 6 tõlgendada nii, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist.
15.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 09.11.2020 otsuse asjas nr 3-19-1257 p-s 13, et eelnevalt kirjeldatud sundtäitmise regulatsiooni tõlgendus on asjakohane ka juhul, kui maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb kohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Seejuures ei välista vastutusotsuse sundtäitmise aegumise katkemist asjaolu, et esialgse õiguskaitse korras peatati vastutusotsuse täitmine osaliselt. Samadest seisukohtadest lähtus ringkonnakohus ka 26.11.2020 otsuses asjas nr 3-19-1908. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et esialgse õiguskaitse määrust, millega lubatakse maksuhalduril sooritada täitetoiminguid üksnes osaliselt, ei ole käsitatav vastutusotsuse sundtäitmise tähtaja katkemise alusena MKS § 132 lg 5 p 3 mõttes.
6(7)
3-21-1484
16.Tulenevalt aga eelviidatud Riigikohtu ja ringkonnakohtu praktikast, on MTA 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmine praeguseks aegunud. MKS § 132 lg 2 kohaselt on maksuotsuse ja vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
1.jaanuaril (vt ka MKS § 1684 lg 1). Haldusasjas nr 3-14-53209 peatas halduskohus 19.12.2014 määrusega osaliselt vastutusotsuse täitmise, lubades MTA-l vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguid (välja arvatud MKS § 130 lg 1 p 3 alusel pangakontode arest). Määrus toimetati kätte kaebajale 19.12.2014 ja MTA-le 23.12.2014. Vastutusotsuse sundtäitmise aegumine seega katkes, kuid katkemise korral hakkas kulgema kohe otsast peale (MKS § 132 lg 5 p 3). Seega algas MTA 19.11.2014 vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2015 ning lõppes 01.01.2020. Kaebuse eduväljavaated on seetõttu suured ega välista esialgse õiguskaitse kohaldamist.
17.Maksuvõla, mille sundtäitmine on aegunud, sissenõudmise vastu ei esine kaalukat avalikku huvi ning see ei kaalu üles kaebaja õiguste riivet. Halduskohus ei keelanud 19.12.2014 esialgse õiguskaitse määruses asjas nr 3-14-53209 vastutusotsuse sundtäitmist täielikult, vaid üksnes kaebaja pangakontode arestimise osas, mistõttu on avalikust huvist lähtuvalt olnud maksuvõla sissenõudmine võimalik pikka aega. Maksuhalduril on võimalik kohtumenetluses taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui kohtumenetlus kestab pikka aega, kohtumenetluse kestel ilmnevad kaebuse vähesed eduväljavaated ning maksuvõla sundtäitmine võib sattuda ohtu. Esitades pärast esialgse õiguskaitse tühistamist täitmisavalduse kohtutäiturile, katkeb ja algab sundtäitmise aegumistähtaeg uuesti (Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2020 otsus asjas nr 3-191257, p 13).
18.Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu 13.07.2021 määruse. Uue määrusega kohaldab ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ning keelab MTA 19.11.2014 vastutusotsuse nr 13-7/187-8 sundtäitmise kuni praeguses kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.