X kaebus keelata Politsei- ja Piirivalveametil tema teenistusest vabastamine Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2021. a käskkirja nr 1.1-1/117 alusel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-21-2549.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-2549 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor kehtestas 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ p-ga 1 kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirja p 2 kohaselt tõendab p-s 1 nimetatud nõudele vastavust kas COVID immuniseerimist tõendav dokument (viimasest vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) või COVID läbipõdemist tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Käskkirja p 3 järgi tuli teenistujal esitada p-s 2 nimetatud tõend vahetule juhile kontrollimiseks hiljemalt 12.11.2021 (v.a juhul, kui ta on seda juba teinud) või alustada vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend. Käskkirja p 7 näeb ette, et teenistujaga, kes ei vasta p-s 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe. Käskkirja p 9 kohaselt hüvitatakse
3-21-2549 teenistujale haigushüvitise ja kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 05.11.2021 kaebuse, milles palus keelata PPA-l kaebaja teenistusest vabastamine PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 alusel ning kohaldada ühtlasi esialgset õiguskaitset ja keelata PPA-l kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise kuni vaidluse lahendamiseni. Kaebaja teenistusest vabastamise korral katkeb tema tööstaaži arvestus. Kaebaja staaž on praegu 13 aastat ja 9 kuud, kuid tal on õigustatud ootus teenida 20 aastat või kuni eripensionile kvalifitseerumiseni. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1111 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei tekiks kaebajal teenistusest vabastamise korral õigust väljateenitud aastate pensionile. Esialgne õiguskaitse abinõu on vajalik, et vältida pöördumatut olukorda, mis tekiks siis, kui kaebaja teenistusest vabastamisel katkeb tema teenistusstaaž ja ta kaotab võimaluse saada tulevikus eripensioni.
3.PPA palus 10.11.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kuna PPA ei ole andnud haldusakti kaebaja teenistusest vabastamise kohta, siis ei ole kaebaja õigusi riivatud. Arvestades riskianalüüsi, koroonaviiruse levikut Eestis ning PPA-le seadusega pandud ülesandeid (s.o siseturvalisuse tagamine), on PPA-s isikkoosseisu terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks kõikidel teenistuskohtadel töötamise tingimuseks kehtestatud vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Enda nõuetele vastavust tuleb tõendada hiljemalt 12.11.2021 ning teenistujaid, kes tähtajaks tõendit ei esitata, teavitatakse nende teenistusest vabastamisest, kui nad ei esita nõutud tõendit enne teenistusest vabastamise tähtaja saabumist. PPA toimepidevus peab olema tagatud nii tavaolukorras kui ka kriisis, sest politseilt oodatakse sisejulgeoleku tagamist nii hädaolukorras, eriolukorras kui ka erakorralise seisukorra ajal. Kaebaja võib tavapäraselt täita küll ametijuhendis ettenähtud ülesandeid, kuid politseiteenistuse eripärast johtuvalt tuleks tal kriisi ajal teha seda, mis on hetkel kõige olulisem (nt PPVS § 77). PPA ei saa lubada teenistusse ametnikke, kes satuvad kriisiolukorras erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisuga isikutega ning võivad kaitse puudumise tõttu haigestuda ja põdeda haigust tõenäoliselt raskemalt, lisaks seada ohtu nendega kokku puutuvad ametnikud. PPA-le teadaolevalt kasvatab kaebaja alla seitsmeaastast last, mistõttu on tal ATS § 105 lg 4 alusel õigus mh nõuda enda teenistusse ennistamist. Kaebaja oli varem piirivalveteenistuses, mistõttu rakendub tema pensioniõigusele PPVS § 114 lg 1. Kaebajal tekiks teoreetiliselt õigus politseiametniku pensionile 55-aastaselt ehk veidi enam kui 14 aasta pärast ning tal peaks olema selleks hetkeks täitunud 20-aastane politseiteenistuse staaž või 25-aastane üldine pensionistaaž. Sarnastes vaidlustes on juba 3 aastat pensionini hinnatud sedavõrd pikaks, et pole võimalik tõsikindlalt prognoosida, kas kaebaja oleks selle möödudes politseiteenistuses või mitte. Kuna kaebuse asjaoludel ei ole keelamiskaebus HKMS § 45 lg 1 järgi lubatav, siis ei saa kohaldada ka esialgset õiguskaitset.
4.Tallinna Halduskohus kohaldas 12.11.2021 määrusega HKMS § 251 lg 1 p 2 ja § 252 lg 4 alusel 30 päevaks ajutist õiguskaitset ning keelas PPA-l kaebaja teenistusest vabastamise kohta käskkirja andmise PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 3 määratud tähtajaks käskkirja p-s 2 loetletud tõendi esitamata jätmise tõttu kuni 10.12.2021.
5.PPA edastas 16.11.2021 teatise nr 1.9-3/1907-1, milles märkis, et piirivalveosakonna laevastiku kaldateenistuse grupi juhtivpiiriametnik X ei ole esitanud hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile COVID-19 immuniseerimist või läbipõdemist tõendavat dokumenti ning ei ole alustanud ka vaktsineerimisega. Seega ei ole X tõendanud vastavust PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud nõudele. PPA teavitas, et X-l tuleb esitada nõutav tõend PPA-le hiljemalt 20.12.2021, vastasel korral vabastatakse ta teenistusest 31.12.2021
2(7)
3-21-2549 teenistuskohale seatud tingimustele mittevastavuse tõttu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 alusel, sest ilmnenud on asjaolu, mis välistaks tema teenistusse võtmise (ATS § 15 p 5).
7.X vaidles 08.12.2021 seisukohas esialgse õiguskaitse tühistamisele vastu. Kaebaja on toonud välja olulised puudused PPA 03.11.2021 käskkirja aluseks olevas riskianalüüsis ja vaktsineerimine ei ole ainus võimalus peatada viiruse levikut. Seda enam, et üldteadaolevalt levitavad viirust ka vaktsineeritud isikud. PPA 16.11.2021 teatise sisuga tutvumist kinnitas kaebaja 18.11.2021. PPA ei arvestanud teatises halduskohtu 12.11.2021 esialgse õiguskaitse määrusega. Kaebajat on suuliselt teavitatud, et PPA viib tema ametikoha alates 01.01.2022 laevastikust üle merevalvekeskuse (JRCC Tallinn) koosseisu. Tegemist on teenistusalase muudatusega, millest kaebajat ei ole kirjalikult teavitatud. PPA kohtleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata töötajaid erinevalt (sh peab vaktsineerimata inimene kandma PPA ruumides pidevalt maski, puudub võimalus käia jõusaalis, osaleda koolitustel ja koosolekutel kohapeal ning käia lähetustes, COVID-19 seotud haiguslehte ei hüvitata, vaktsineerimata teenistujaid ei ergutata ega edutata, erandina välislähetusse saatmise korral avaldatakse teenistuja tundlikke terviseandmeid tema nõusolekuta korraldust kooskõlastavatele ja kinnitavatele isikutele). PPA rikub eeltooduga seadusi ja andmekaitse põhimõtteid ning diskrimineerib teenistujaid. Seega on vajalik esialgse õiguskaitse kohaldamine kuni põhiasja lahendamiseni.
8.Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2021 määrusega rahuldamata X taotluse 12.11.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitse pikendamiseks. Kohus pidas vajalikuks kohaldada ajutist õiguskaitset olukorras, kus puudus teave, kas COVID-19 temaatikaga halduse siseaktid võiksid olla halduskohtus vaidlustatavad ning kas teenistusvaidlustes saab esitada keelamiskaebust. Riigikohtu 25.11.2021 määrusest nr 3-21-2071 (p 9) saab analoogia korras järeldada, et PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 on halduse siseakt, mis on halduskohtus vaidlustatav. Riigikohtu 25.11.2021 määrusest nr 3-21-2241 tuleneb lisaks, et kaebaja on õigus esitada enne teenistusest vabastamist keelamiskaebus, kuna hilisem õiguste kaitse võib osutuda ebapiisavaks. PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õiguspärasust kontrollib halduskohus asja sisulisel läbivaatamisel. Riigikohtu 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 väljendatud seisukohti arvestades ei ole kaebus ilmselgelt perspektiivitu, kuid selle eduväljavaated on pigem kasinad. Sarnaselt Kaitseväele tuleb ka PPA toimepidevus tagada nii tavaolukorras kui ka kriisi puhul. Oluline on, et iga politseiametnik oleks vajaduse korral kättesaadav ja rakendatav just seal, kus selleks esineb riiklikust julgeolekuolukorrast lähtuv vajadus. Ilmselgelt on avalikes huvides, et kriisiolukorras erinevaid ülesandeid täitvad politseiametnikud oleksid ise kaitstud võimaliku raskekujulise haigestumise eest ja ei seaks ohtu teiste inimeste tervist. Oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja isikliku huvi ennast mitte vaktsineerida (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237, p 14). Asjaolu, et vaktsiinide mõju puudutavad teadusandmed pidevalt täienevad, ei muuda varasemat prognoosil põhinevat otsust iseenesest õigusvastaseks. Kaebaja väited tema ametikoha üleviimisest alates 01.01.2022 ei seondu praeguse vaidlusega. Vajaduse korral on kaebajal võimalik vaidlustada tema teenistussuhet muutvaid või lõpetavaid haldusakte. Kuna PPA on pikendanud kaebajale antud tähtaega nõutud tõendi esitamiseks kuni 20.12.2021, siis ei kaasne kaebajale kohtumenetluse ajal pöördumatuid tagajärgi. Samuti ei ole kohtuotsuse täitmine esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ilmselgelt raskendatud või võimatu. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad ja selle suhtes esineb tungiv sotsiaalne vajadus (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 29). Seega esineb oluline avalik huvi PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud nõuete täitmiseks.
3(7)
3-21-2549
9.PPA vabastas 23.12.2021 käskkirjaga nr 1.9-2.9/71p piirivalveosakonna laevastiku kaldateenistuse grupi juhtivpiiriametniku politseimajor X politsei ja piirivalve seaduse §-de 62 ja 361, ATS §-de 95, 56 ja 104, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 2 ja § 131 lg 9, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ ning PPA peadirektori 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 alusel politseiteenistusest seoses teenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Teenistussuhte viimane päev on 31.12.2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.X palub 27.12.2021 määruskaebuses halduskohtu 14.12.2021 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus ei ole põhistanud seisukohta, et kaebuse eduväljavaated on pigem kasinad. PPA-s kehtestatud sundvaktsineerimine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigusi. Kohus peab põhjalikult analüüsima, kas vastustaja valitud meetmel on üldse prognoositav põhjuslik seos haigestumise vähenemisega. Pidevalt täienevad teadusandmed kinnitavad pigem seda, et vaktsineerimine on ebatõhus (sh Taani, Portugali, Singapuri jt riikide näitel) ning vaktsiinide pakutav kaitse langeb ajas ja ei kaitse uute viirusetüvede eest. Haiguse loomulikust läbi põdemisest saadav kaitse on tugevam ja mitmekülgsem. Viiruse levimist inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu ei ole teaduslikult tõestatud. Katsetusjärgus vaktsiinide tõhusus ja ohutus on lõplikult hindamata. Põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Vaktsineerimiskohustus ignoreerib kaebaja põhiõigusi ja ettevaatusprintsiipi. PPA riskianalüüs ei ole objektiivne ja teaduspõhine ning selles ei ole pööratud tähelepanu vaktsiinide kõrvaltoimetega seotud riskidele. Ravimiametile on 27.12.2020–19.12.2021 saadetud 266 teadet vaktsiinide tõsiste kõrvaltoimete kohta. Pole selge, kes ja mis ulatuses võtab materiaalse vastutuse ajutise või kestva töövõime kaotuse ning võimaliku surma korral. Vaktsineerimine on igaühe isiklik otsus ning halduskohtu seisukoht, et sisejulgeoleku tagamise eesmärk on sellest igal juhul kaalukam, on põhjendamata. PPA 23.12.2021 käskkirja nr 1.92.9/71p kohaselt vabastatakse kaebaja teenistusest 31.12.2021, sest kaebaja ei ole 20.12.2021 seisuga esitanud nõutud tõendit. Esialgse õiguskaitse abinõu pikendamine on oluline, et hinnata kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasust enne pöördumatute tagajärgede saabumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse kiire lahendamise huvides ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda selle kohta vastustaja täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
12.Praeguses asjas on halduskohtule esitatud keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3), milles taotletakse PPA keelamist anda välja haldusakt kaebaja teenistusest vabastamise kohta põhjusel, et kaebaja ei ole tähtajaks esitanud PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 2 nimetatud tõendit. Ehkki halduskohus märkis õigesti, et Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 321-2071 (p 9) analoogiat arvestades oleks ka PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 halduse siseaktina halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav (vt ka HKMS § 6 lg 1), ei ole praeguses asjas sellist nõuet esitatud. Kaebajal on sellele vaatamata võimalik tema teenistusest vabastamise haldusakti vaidlustamise korral esitada kõik oma sisulised vastuväited mh PPA
4(7)
3-21-2549 03.11.2021 käskkirjale nr 1.1-1/117, sest kuna tegemist on üksnes halduse siseaktiga, siis ei laiene sellele haldusakti kehtivuse tagajärjed (vt haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).
13.Keelamiskaebuse lubatavuse eelduseks on HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt see, et kaebaja õiguste rikkumist poleks hiljem kohase kaebusega (nt haldusakti tühistamise kaebusega) võimalik ära hoida või kõrvaldada ega heastada (s.o haldusakti tagajärjed on pöördumatud) või see oleks ebamõistlikult keeruline või koormav (nt Riigikohtu 21.10.2021 otsus nr 3-20-286, p 11; 24.11.2017 määrus nr 3-17-1398, p 12; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 22). Riigikohus pidas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 12) praegusega sarnases vaidluses keelamiskaebust lubatavaks, kuid seda olukorras, kus kaebajal puudus ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda enda teenistusse ennistamist. Praegune vaidlus on selles osas erinev, sest rahvastikuregistri andmete järgi on X-l kolm temaga koos elavat alaealist last, kellest noorim on hetkel 6-aastane. Kuna kaebaja kasvatab alla 7-aastast last, siis on tal PPVS § 1 lg 6 ja ATS § 105 lg 4 alusel õigus õigusvastaselt politseiteenistusest vabastamise korral nõuda ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise asemel vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et kuivõrd kaebajal on võimalik tõhusalt vaidlustada tema teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti (st kaebaja ei minetaks vabastamiskäskkirja andmise järel pöördumatult õigust politseiteenistuses jätkata ning teenistusse ennistamise korral taastuks mh staažiarvestus ja kaebajale tuleks välja maksta saamata jäänud töötasu), siis ei ole keelamiskaebuse lubatavuse eeldused praegusel juhul täidetud.
14.Eeltoodule vaatamata tuleb praegusel juhul võtta täiendavalt arvesse, et PPA 23.12.2021 käskkirjaga nr 1.9-2.9/71p on kaebaja politseiteenistusest vabastatud alates 31.12.2021. Seega on kaebajal võimalik oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks HKMS § 49 lg 1 alusel muuta esitatud kaebust selliselt, et asendada keelamisnõue PPA 23.12.2021 käskkirja tühistamise ning enda teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu maksmise nõuetega (vt ATS § 105 lg 4). Kuna ringkonnakohtul puudub mõistlik põhjust arvata, et kaebaja ei taotleks tühistamiskaebusele üleminekut, hindab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel ka seda, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine võiks olla muudetud kaebust arvestades põhjendatud või mitte.
15.Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleks jätta rahuldamata mh siis, kui kaebaja oleks juba esitanud kaebuse PPA 23.12.2021 käskkirja tühistamiseks. Seda põhjusel, et esialgse õiguskaitse abinõu võiks oluliselt kahjustada väga tungivat avalikku huvi tagada PPA võimekus igas olukorras täita oma ülesandeid sisejulgeoleku tagamisel ning seejuures on kaebuse eduväljavaated pigem kasinad, sest politseiametnike kaudse vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsus ei tekita tõsiseid kahtlusi, kuna sellel on äärmiselt kaalukas eesmärk ja puudub hetkel tõhus alternatiiv ning koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev põhiõiguste riive on mõõdukas (vrd Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p-d 19–32). Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.12.2021 määruses haldusasjades nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 (p-d 16–20), et haldusasjas nr 3-21-2241 avaldatud Riigikohtu seisukohad kaitseväelaste kohta on kohaldatavad ka politseiametnike suhtes, sest PPA ja Kaitseväe ülesanded (sh kriisiolukorras) on võrreldava kaaluga. Ringkonnakohus jääb 23.12.2021 määruses väljendatud seisukohtade juurde ja kordab neid üksnes kokkuvõtlikult. Viidatud määrus on avalikult kättesaadav Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel.
16.PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud kaudse vaktsineerimisnõude piisavaks aluseks võib olla töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11 (vt ka Riigikohtu 5.11.2021 määrus nr 3-215(7)
3-21-2549 2241, p 24). TTOS laieneb üldjuhul ka PPA teenistujatele (vt TTOS § 1 lg-d 1 ja 2). TTOS § 13 lg 2 järgi on lubatud asutuses kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning PPVS ei piira rangemate nõuete kehtestamist. Vaktsineerimisnõudega saab kõige paremini tagada, et PPA teenistujate töövõime ei oleks raske haiguse või karantiinis viibimise kohustuse tõttu takistatud ning nad saaksid võimalikult kiiresti asuda täitma vajalikke tööülesandeid ka kriisiolukorras. PPA 06.10.2021 riskianalüüsis on märgitud, et testimine ei võimalda suure aja- ja rahakulu tõttu PPA-l täita oma ülesandeid sujuvalt ja operatiivselt. Lisaks on riskianalüüsi kohaselt enamikule PPA ametikohtadele iseloomulik, et puututakse sageli kokku paljude organisatsiooni väliste inimestega (sh nõrgestatud immuunsusega inimestega) või tuleb teha koostööd asutustega, kus on kõrgendatud nakkusohutuse nõuded. Seega ei ole PPA vaktsineerimisnõue vajalik pelgalt töötajate enda töövõimekuse tagamiseks, vaid sellega takistatakse ka nakkuse levimist PPA ametnikega kokku puutuvatele isikutele. PPA peab saama kriisiolukorras keskenduda oma peamisele ülesandele, s.o sisejulgeoleku tagamisele. See oleks takistatud, kui kriisi korral tuleks esmalt hakata tegelema immuniseerimata töötajatele sobivate lahenduste leidmisega ning nendest põhjustatud ohu kindlaks tegemise ja vähendamisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237, p 13). Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu.
17.Kaebajat ei ole allutatud meditsiini- ega teaduskatsetele (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 30). Eestis on praeguseks vähemalt ühe vaktsiinidoosi saanud enam kui 840 000 inimest ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel1 on maailmas kokku tehtud üle 8,6 miljardi vaktsiinidoosi. Seega on vaktsiinide võimalike kõrvaltoimete kohta olemas juba ulatuslik kogemus. Vaktsiine ja vaktsineerimise mõjusid uuritakse jätkuvalt, kuid sellest ei saa järeldada, et vaktsiinide ohutus ja tõhusus oleks ebapiisavalt tõendatud. Senised lünklikud teadusandmed ei võimalda üheselt järeldada, et haiguse läbipõdemisega saadav nn loomulik immuunsus on tingimata tugevam, kestvam ja mitmekülgsem. Sellist üldistavat järeldust ei ole võimalik teha pelgalt Eesti tervishoiustatistikale tuginedes, sest see ei anna mingit teavet selle kohta, millal taasnakatunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamist ongi seni takistanud esmajoones see, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav ning uuringute kohaselt on läbipõdemisega saavutatav kaitse oluliselt varieeruvam (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432 ja 3-21-2473). Õige on see, et uuemate teadusandmete järgi kestab vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus esialgu prognoositust lühemat aega, kuid sellest tulenevalt ongi hakatud vaktsineeritutele võimaldama nn tõhustusdoose. Vabariigi Valitsuse 23.12.2021 korralduse nr 464 p-ga 1 muudetakse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap-d 3 ja 4 alates 01.02.2022 lisaks selliselt, et vaktsineeritute või nendega võrdsustatute nn COVID-tõendid kehtivad senise ühe aasta asemel 270 päeva. Üksnes nn tõhustusdoosi saanud vaktsineeritutel oleks ka pärast 01.02.2022 võimalik kontrollitud tegevustes osaleda kuni ühe aasta jooksul pärast täiendavat vaktsiinidoosi.
18.Praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka nüüdseks mõnevõrra muutunud koroonaviiruse leviku olukord. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 15.12.2021 avaldatud riskihinnangu2 järgi on ka omikrontüve suureneva leviku korral
3-21-2549 vaktsineerimine võtmetähtsusega, kuigi täiendavalt on vajalik juba varakult (kuid siiski mitte enne kolme kuu möödumist vaktsineerimiskuuri lõpetamisest) teha tõhustusdoose ja kasutada mittemeditsiinilisi sekkumismeetmeid. ECDC sõnul näitavad esialgsed hinnangud, et vaktsiini tõhustusdoos võib suurendada kaitset ka omikrontüve viiruseosakeste eest, samuti kaitseb see deltatüve põhjustatud raskete tagajärgede eest. Meetme sobivuse jaatamiseks ei pea selle efektiivsus olema 100%. Ringkonnakohus jääb 30.11.2021 määruses nr 3-21-2237 (p 14) esitatud seisukohale, et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiinide ohutuse ja võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, hüvitamismehhanism (ATS § 49, vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 321-2241, p 31). Lisaks näeb ka PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 9 ette, et teenistujale hüvitatakse haigushüvitise ja kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju.
19.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.