Teenistussuhted › Riigiteenistus

/Nimekiri eemaldatud/ esitasid 10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1-7 "COVID-19 riskianalüüsi rakendamine" tühistamise nõudes, alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-i 7 alusel lõpetada kaebajatega teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2583). A.Š esitas 11.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7, alternatiivselt keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajaga teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2605). 04.01.2022 esitasid haldusasjas nr 3-21-2583 kaebajad 4-10, 12-14, 16, 18, 19, 21, 25, 33, 40-43, 4749 ja 51 ning haldusasjas nr 3-21-2605 A.Š esialgse õiguskaitse taotluse ning koos sellega taotluse jätta esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kohaldamata TTOS § 13 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11 ning algatada viidatud sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus. Kaebajad ei ole hiljem kohtumenetluse käigus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist taotlenud. Pooled pidasid kohtumenetluse käigus kompromissläbirääkimisi, mis paraku ebaõnnestusid ning kompromissi ei saavutatud. 07.03.2022 esitas PPA kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Vastustaja teavitas kohut, et PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID19 riskianalüüsi rakendamine“ on tunnistatud alates 07.03.2022 kehtetuks peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“. PPA leidis, et kehtiva COVID tõendi esitamise nõude kehtetuks tunnistamisega on vaidlustatud käskkirja nr 117 toime kaebajate suhtes lõppenud. Kaebajad esitasid 18.03.2022 taotluse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasus tuvastamisnõudele üle minemiseks, kuna kaebajad ei nõustunud vastustaja seisukohaga, jätta menetluskulud poolte endi kanda, leides, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Kohus 29.03.2022 määrusega jättis kaebajate 04.01.2022 esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (p 2) seoses esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisega. Kaebajad esitasid 16.06.2022 taotluse haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse peatamiseks, alternatiivselt jätkata menetlust Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus peatas 07.07.2022 määrusega haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse kuni haldusasjas nr 3-21-2808 Riigikohtule 21.06.2022 esitatud määruskaebuse osas tehtava lahendi jõustumiseni. Riigikohus jättis 20.09.2022 määrusega haldusasjas nr 3-21-2808 esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata. 20.09.2022 esitasid kaebajad taotluse haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 menetluse uuendamiseks. Kaebajad taotlesid menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Kohus uuendas menetlused. Kohus liitis haldusasjad nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 ühte menetlusse ning jätkas menetlust haldusasjana nr 3-21-2583. Kohus võttis kaebused menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajate seisukohad: Kaebajad on seisukohal, et PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 (edaspidi käskkiri 117) on õigusvastane ning selle andmiseks puudus õiguslik alus. Käskkiri 117 ei ole motiveeritud, nagu näeb ette HMS § 56 lg 1. Käskkiri 117 ei ole kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse

põhimõttega, PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega, PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega. PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ tunnistati (alates 07.03.2022) kehtetuks peadirektori 03.11.2021 käskkiri 1.1-1/117 „COVID- 19 riskianalüüsi rakendamine“. Sellega seoses täpsustasid kaebajad oma nõudeid ning läksid üle käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebajad on õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuga seonduvat põhjalikumalt käsitlenud oma 18.03.2022 menetlusdokumendis (p 2.4 jj) ja 14.02.2023 menetlusdokumendis (p 2.1). Seda, et kõigil kaebajatel on antud nõude osas kaebeõigus, sõltumata sellest, et osad neist on PPA-st lahkunud omal soovil, läinud pensionile või vabastatud koondamise või tervisenõuetele mittevastavuse tõttu, on kaebajad täpsemalt käsitlenud oma 04.06.2022 menetlusdokumendi p-des 2.1-2.6 ning 14.02.2023 menetlusdokumendi p-s 2.7.3. HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuse esitamisel kaebajal põhjendada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebajad leiavad, et tuvastamiskaebusele üleminek on vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui kohus nõustub kaebajatega ning tuvastab vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuses, siis on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii menetluskulude hüvitamist kui ka tekitatud kahju hüvitamist. Kui kohtu hinnangul ei saa tänases olukorras siiski menetluse lõpetamisel asuda seisukohale, et käskkiri tunnistati kehtetuks tingituna kaebuste esitamisest, ei ole kaebajatel muud viisi oma õiguste kaitseks – st kantud menetluskulude tagasisaamiseks. Menetluskulude kandmise kohustus on tekkinud kaebajatel aga just vastustaja poolsest õigusvastasest tegevusest. Kaebajad on seisukohal (kaebajate 10.10.2022 menetlusdokument), et menetluskulud on tekkinud seetõttu, et vastustaja on välja andnud kaebajate hinnangul õigusvastase haldusakti, mis piiras kaebajate põhiõigusi äärmiselt suures ulatuses. Tänaseks on aga tekkinud olukord, kus kohtud on leidnud, et vaktsineerimiskohutuse tühistamine kaebajate suhtes ei ole tingitud kaebajate poolt esitatud kaebustest ning sellega on välistatud ka kaebajatele nende poolt tehtud kulutuste hüvitamine (jõustunud lahendid asjades 3-21-2918 ja 3-21-2808). Kaebajad leiavad, et tuvastusnõudele üleminek on vajalik seetõttu, et see aitab ära hoida võimalikku olukorda, kus kaebaja võtab vastu samasisulise uue haldusakti, tuginedes taaskord olukorra muutumisele (nagu vastustaja tegi vaktsineerimiskohustuse tühistamisel). Kaebajad viitavad, et on oma 18.03.2022 menetlusdokumendi p-s 2.5 konkreetselt välja toonud, et tuvastamiskaebusele üleminek on nende hinnangul vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui kohus nõustub kaebajatega ning tuvastab vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse, siis on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii menetluskulude kui ka tekitatud kahju hüvitamist. Kuivõrd vastustaja tunnistas vaidlusaluse käskkirja kehtetuks, on peamiseks vaidluse eesmärgiks kaebajate menetluskulude hüvitamine – see oli ka asjaolu, miks osapooled ei saavutanud kompromissi. Samas ei saa preventiivset eesmärki lõpuni välistada, kuna küsimus sellest, kas avalikus teenistuses on õigus kehtestada siseaktiga ühepoolne vaktsineerimiskohustus on oluline õiguslik küsimus, mis vajab õigusselgust. Tartu Ringkonnakohus on 01.07.2022 teinud otsuse (jõustunud) tsiviilasjas nr 221-17151, kus kaebajaks oli küll töötaja, mitte teenistuja, ent kus vaktsineerimist puudutavad argumendid olid siiski sarnased käesolevas vaidluses esitatuga. Viidatud lahendis leidis kohus, et vaktsineerimise nõudmine ei olnud proportsionaalne meede ning et Kaitseväe poolne töölepingu ülesütlemine vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu oli tühine. Sarnase sisuga otsus on 03.04.2023 jõustunud ka tsiviilasjas nr 2-21-17265. Ehkki tegemist on tsiviilasjadega, annavad jõustunud kohtuotsused kinnitust siiski sellest, et tööandja poolt (käesoleva vaidluse kontekstis on ka PPA teenistujate tööandja) vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole õiguspärane. Kaebajad esitasid 28.03.2022 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kuna kaebajate väitel on nende menetluskulud pärast 28.03.2022 menetlusdokumendiga esitatud menetluskulude nimekirja esitamist suurenenud, siis esitasid kaebajad 14.04.2023 täiendava menetluskulude nimekirja. Kaebajate lepinguliste esindajate tunnihinnaks on 120 eurot, millele

lisandub käibemaks. Kuivõrd pärast 28.03.2022 toimunud tegevused on tehtud kõigi kaebajate eest, kes käesolevaks hetkeks menetlusse jäänud on (47 kaebajat), on võimalik need menetluskulud jagada võrdselt 47 kaebaja vahel, st ühe kaebaja kohta on pärast 28.03.2022 menetluskulud tekkinud summas 89,22 eurot ning vastavas osas on kaebajatele ka arved väljastatud. Kaebajate menetluskulud on järgmised (esimene summa on seisuga 28.03.2022 ja teine 14.04.2023 nimekirja järgi täiendav summa): A.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot; K.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot; D.A: 215,06 eurot + 89,22 eurot, kokku 304,28 eurot; S.O: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; V.OE: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot; E.V: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; R.R: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot; I.H: 503,17 eurot) + 89,22 eurot, kokku 592,39 eurot; M.E: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; J.H: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; L.L: 262,04 eurot + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot; K.P: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; P.D: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot; S.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; A.V: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; T.A: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; A.I: 190,17 euro + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; R.P: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; M.K: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; G.A: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot; M.L: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; A.N: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; J.K: 262,04 eurot) + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot; H.H: 262,04 eurot + 89,22 eurot, kokku 351,26 eurot; R.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; K.R: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; J.A: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; R.K: 190,97 eurot + 89,22 eurot, kokku 280,19 eurot; K.R: 234,23 eurot + 89,22 eurot, kokku 323,45 eurot; K.P: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; R.T: 198,31 eurot + 89,22 eurot, kokku 287,53 eurot; A.M: 410,70 eurot + 89,22 eurot, kokku 499,92 eurot; K.A: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot; L.N: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; J.K: 190,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 279,39 eurot; J.S: 342,55 eurot + 89,22 eurot, kokku 431,77 eurot; J.S: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; H.H: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot; K.R: 406,28 eurot + 89,22 eurot, kokku 495,50 eurot; J.T: 318,17 eurot (28.03.2022 menetlusdokumendi lisa 43, arvel nr 221225, on täiendavad kulud kaebaja põhiselt, mis ei kajastu tegevuste tabelis) + 89,22 eurot, kokku 407,39 eurot; H.T: 169,75 eurot + 89,22 eurot, kokku 258,97 eurot; E.E: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; S.L: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot;

E.J: 98,68 eurot + 89,22 eurot, kokku 187,90 eurot; E.J: 431,17 eurot + 89,22 eurot, kokku 520,39 eurot; J.B: 119,10 eurot + 89,22 eurot, kokku 208,32 eurot; A.Š: 1058,77 eurot (haldusasjas nr 3-21-2605 28.03.2022 esitatud menetlusdokumendi lisad 1 ja 2) + 89,22 eurot, kokku 1 147,99 eurot. Kaebajad kinnitavad, et arvetel kajastatud kulud on seotud vahetult käesoleva vaidluse lahendamisega ja kohtumenetluse käigus kantud menetluskuludega haldusasjas nr 3-21-2583. Kaebajad leiavad, et sellises mahus õigusabi kasutamine oli menetluse asjaolusid arvestades vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud. Lisaks kaebajad taotlevad kohustada vastustajat tasuma viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Vastustaja seisukohad: Kaebajad on põhjendanud (kaebajate 10.10.2022 menetlusdokument) õigusvastasuse tuvastamise nõuet sellega, et see on vajalik nii menetluskulude kandja kindlaks tegemiseks kui ka selleks, et vältida sarnase käskkirja taas kehtestamist uueks viiruslaineks. Vastustaja on seisukohal, et kui ei ole teada, milline on olukord tulevikus, siis ei saa tänased hinnangud varasematele tegudele kaitsta tulevikus tekkida võivaid suhteid. Riigikohus on 04.11.2015 lahendis viidanud oma varasemale seisukohale, mille järgi „Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda.“. Kaebajad on esitanud viite abstraktsele ohule. Isegi kui kohus annab hinnangu PPA varasemale tegevusele, siis ei pruugi see olla kasutatav tulevikus, sest olukord, mida tulevikus lahendame on teistsugune ja seetõttu võivad olla erinevad ka rakendatavad meetmed. Vaidluse üheks võtmekohaks on HKMS § 158 lg-s 2 kehtestatud põhimõttest lähtumine: haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. 2021 sügise hakul oli COVID-19 haigust põhjustava viiruse pandeemia kestnud üle pooleteist aasta ja inimeste elu ja tervise kaitse meetmete hulka oli lisandunud kauaoodatud ning tõhus vaktsiin. PPA oli olukorras, kus ta kunagi varem polnud olnud ning PPA toimepidevuse ja riigi siseturvalisuse tagamiseks tuli tegutseda olemasolevate teadmiste pinnalt tagamaks efektiivne kaitse nii teenistujatele kui klientidele. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde, et PPA käskkiri 117, millega kehtestati kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu, oli kõikides aspektides õiguspärane. Vaidlustatud käskkirjaga oli kehtestatud kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. PS § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Nõude kehtestamise eesmärk, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, on inimeste elu ja tervise kaitse kõrval riigi sisejulgeoleku tagamine. TTOS-i järgi on tööandjal kohustus tagada ohutu töökeskkond (§ 2 lg 2 - tööohutus on töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteem sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata). Seega on PPA-l lisaks oma põhiülesannete täitmisele kohustus tööandjana kaitsta nii oma töötajaid kui ametnikke (teenistujaid). PPA ei saanud lubada teenistusse teenistujaid, kes kriisi olukorras satuvad erinevaid ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisundiga inimestega, olles ise kaitsmata ning seetõttu haigestuvad ja põevad tõenäoliselt haigust raskemalt, lisaks seavad ohtu kokkupuutes olevaid teisi teenistujaid või kliente. PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui kriisis, kusjuures kriisi lahendamiseks peab valmisolek olema järjepidev. Politseile seadusega pandud (PPVS § 3) ülesannete spekter

on väga lai – avaliku korra tagamine, süütegude menetlemine, dokumentide (elutähtis teenus HOS-i mõistes) ning tegevuslubade väljastamine; otsingu- ja päästetööde tegemine, piirivalvamine jne. Vastustaja hinnangul oli kõigi PPA teenistujate vaktsineerimiskohustus sobiv meede eesmärgi saavutamiseks, sest see oli tol hetkel teadaolevalt parim võimalus tagada asutuse suutlikkus täita oma ülesandeid ning keskenduda õigusaktidest tuleneva sisejulgeoleku ülesannete täitmisele. PPA riskianalüüsist tulenevalt oli ainus tõhus viis asutuse toimepidevuse tagamiseks vaktsineerimine COVID-19 haiguse vastu, mis tähendab, et vaktsineerimata inimesed PPA-s töötada ei saanud. Vaktsineerimine on vabatahtlik inimese tervist puudutav otsus ning igal inimesel on õigus otsustada kas ta lubab ennast vaktsineerida või mitte. Kui üldjuhul on teenistuja ühele ametikohale sobimatuse korral võimalik pakkuda talle teist tööd, siis sel juhul ei olnud see võimalik, sest vaktsineerituse nõue oli vajadusest tulenevalt kehtestatud PPA-s kõikidel ametikohtadel. Tallinna Ringkonnakohus oma 24.01.2022 lahendis asjas nr 3-21-2918 (p 13) märgib, et põhjendatud ei ole hinnang, et avalik huvi on tunduvalt vähenenud põhjusel, et suur hulk vaktsineerimata teenistujaid on juba 31.12.2021 teenistusest vabastatud ning üksikute teenistujate puudumine COVID-19 haiguse tõttu ei saa PPA toimepidevust kahjustada rohkem kui nt tavapärased viirushaigused. Ringkonnakohtu arvates ei saa eeldada, et mingi osa PPA teenistujate koosseisust on tegelikult asutuse ülesannete täitmiseks ebavajalik. Riigikohtu hinnangul ei nõua meetme sobivuse test meetme 100% efektiivsust: Kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Siiski viitab tänane teadmine piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Riigikohus oli seisukohal, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27). PPA on seisukohal, et vaktsineerimisnõude kehtestamine käskkirjaga 117 oli tol hetkel teadaolevalt inimeste elu ja tervise, asutuse toimepidevuse ning riigi sisejulgeoleku kaitse eesmärgi täitmiseks sobiv meede. Nõue oli vajalik, sest puudus alternatiivne ja vähemalt sama efektiivne abinõu eesmärgi saavutamiseks. Kaugtöö rakendamine kõigil võimalikel juhtudel, maski kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ning testimine on küll tõhusad meetmed haiguse leviku tõkestamisel, kuid kahjuks ei olnud need meetmed piisavalt tõhusad, et haigestumist täielikult vältida, lisaks ei hoia need ära inimese haigestumise korral haiguse raskelt põdemist. PPA jaoks seab vajalike teenistujate võimetus olla õigel ajal õiges kohas ohtu seadusest tuleneva ülesande –siseturvalisuse tagamine, täitmise. Sotsiaalministeeriumi koostatud COVID-19 vaktsineerimisplaani järgi olid loetletud riskirühmad. Arvestades PPA-le õigusaktidega pandud ülesandeid ning teenistujate omavahelist seotust kuuluvad kõik PPA teenistujad riskirühma. Olenemata sellest, kas COVID-19 haiguse levik oli pandeemiline või epideemiline, oli teada, et selle kiiresti leviva, teatud juhtudel raskesti kulgeva ning eluohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks puudus efektiivne ravi. Sel ajal oli tõhusaim viis inimesi kaitsta siiski vaid vaktsineerimine, sest see on seni kasutusel olnud meetmetest ainus, mis aitas vähendada tervise kahju tekkimise, raske haigestumise ja haiglaravi vajaduse riski. Vastustaja seisukohta toetasid nii Haigekassa kui Terviseameti andmed. PPA-s oli vaktsineerimise nõude kehtestamise eesmärgiks organisatsioonisisese nakkuskolde vältimine, teenistujate tervise kaitse, kuna neil oli kokkupuude teadmata terviseseisundiga inimestega, ning vajadus vältida nakkuse levitamist

inimestele, sh nõrgestatud immuunsusega inimestele. Arvestades, et PPA-s tuleb kõigil teenistujatel olla valmis kriisiolukorras täitma tavapärasest erinevaid tööülesandeid ning seda tuleb teha viivitamata, siis on vajalik nende tervise igakülgne kaitsmine. Kriisiolukord eeldab kiiret tegutsemist, mistõttu ei olnud otstarbekas teenistujate nakkusohutuse tuvastamine testimisega, kuna selle kaudu selgitataks välja vaid hetkeseis, kuid nakatada võivad ka sümptomiteta inimesed. See omakorda oleks võimaldanud asutusesiseste nakkuskollete tekkimist ning klientide ja koostööpartnerite nakatumist. PPA-ga samale järeldusele, et testid ei saa vaktsineerimist asendada, on korduvalt jõudnud ka ringkonnakohus (05.12.2022 lahend asjas nr 3-21-2458): Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Ringkonnakohus kaalus nendes asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse andmist esialgse õiguskaitse korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Vastustaja ei ole vaktsineerimise nõuet kehtestades kaebajaid nende veendumuste tõttu diskrimineerinud. Vastustaja on nõus, et isiku tervisesse puutuv otsus tuleb igaühel teha oma veendumuste ja parima teadmise kohaselt konsulteerides vajadusel vastava ala spetsialistidega. Vastustaja hinnangul ei saa tööandja võtta vastutust vaktsiinide ohutuse eest, sest PPA pole pädev ravimite kvaliteeti hindama. Selleks on riiklikud institutsioonid. Eestis on selleks Ravimiamet, kelle ülesannete hulka kuulub ravimite kvaliteedi, ohutuse ja toimivuse hindamine. Seoses omikron tüve leviku ja vaktsiinide tõhususega teatas Euroopa Ravimiamet, et vaktsineerimine on pandeemiast jagu saamisel möödapääsmatu ja seetõttu tuleb jätkata pingutustega suurendada praegu vaktsineerimata või osaliselt vaktsineeritud inimeste täielikku vaktsineerimist ning tõhustusannuste manustamist. Eestis oli kasutusel neli erinevat vaktsiini ja teenistujal oli võimalik koostöös meditsiinitöötajaga valida nende hulgast endale sobivaim. Vastutus vaktsineerimise ohutuse eest on tervishoiuteenuse osutajal. Tööandja ei saa võtta vastutust tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju eest. Selleks on tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus, millega on ette nähtud vaktsiinide kahju hüvitamise regulatsioon ravimiseaduses. Tööandja pole pädev hindama kaitsevahendi turvalisust. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 24.01.2022 lahendis asjas nr 3-21-2918, et kaebajat ei ole sunnitud muutma oma veendumusi, kuid kaebaja ei saa pelgalt veendumustele tuginedes nõuda enda eeliskohtlemist viisil, mis suurendaks teiste isikute terviseriske. Riigikohus on vaktsineerimisenõude kehtestamist puudutavas kohtulahendis (25.11.2021 lahend asjas nr 3-212241, p 30) toonud välja, et tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vastustaja on kaalumisel lähtunud erinevatest huvidest ning eelistanud neist kaalukamaid. Inimeste elu ja tervise kaitse ning riigi sisejulgeolek on ilmselgelt kaalukamad kaebajate huvist seista oma veendumuste eest. Nõue on mõõdukas, sest selle täitmisega saavutatav eesmärk on oluliselt kaalukam kaebajate õiguste riivest. Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, samas ei garanteeri PS § 29 lg 1 õigust olla tööga hõivatud ega tegutseda kindlal tegevusalal-elukutsel. Seega ei ole inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö siiski absoluutne. Eneseteostus ja valik on ka see, kas minna muutustega kaasa või mitte ja leppida otsusega kaasnevate tagajärgedega. Ühest küljest on küll kaebajatel õigus vabalt valida tegevusala, kuid teisest küljest tuli PPA-l tagada teenistujate ohutus, asutuse toimepidevus ning laiemalt riigi sisejulgeolek. Vastustaja hinnangul on asutuse toimepidevuse tagamine ning seeläbi riigis sisejulgeoleku ja rahvatervisega seotud huvid oluliselt kaalukamad kaebajate huvist säilitada töökoht. Ringkonnakohus on korduvalt väljendanud oma seisukohta, mille järgi tuleb teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks arvestada mitte

ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve (Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 lahend asjas nr 3-212237 ja 23.12.2021 lahend asjas nr 3-21-2583). Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et politseiametnike kaudse vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsus ei tekita tõsiseid kahtlusi, kuna sellel on äärmiselt kaalukas eesmärk ja puudub hetkel tõhus alternatiiv ning koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev põhiõiguste riive on mõõdukas (29.12.2021 lahend asjas nr 3-21-2549, p 15). Riigikohus on sarnases kohtuasjas nr 3-21-2241 (p 29) avaldanud seisukoha, mille järgi on vaktsineerimisnõude eesmärgid äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Vaktsineerimisnõude kehtestamist ei ole põhjust pidada PS §-ga 29 vastuolus olevaks. Ka on kohus sedastanud, et kuigi töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on nähtud ette töötaja kaitseks (TTOS § 2), ei saa sellest siiski tuletada, et tööandja võiks kehtestada üksnes selliseid nõudeid, mis peaksid vältima töötajate nakatumist, kuid ei tohi kehtestada nõudeid, mis töötajate nakatumist eeldatavasti mõnevõrra vähendavad ja eelkõige väldivad nakatunud töötajate rasket haigestumist (Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2918, p 10). Vaktsineerimisnõue on kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl art 14 lg 3 kohaselt tuleb riskihindamise käigus teha kindlaks töötajad, kelle puhul võib minna tarvis erilisi kaitsemeetmeid, ning vajaduse korral teha neile kättesaadavaks tõhusad vaktsiinid, arvestades direktiivi VII lisas sätestatud soovitatavaid tegevusjuhiseid. Kõnealused juhised näevad ette, et kui riskihindamisest ilmneb oht töötajatele ja nende tervisele, mis tuleneb nende kokkupuutest bioloogiliste mõjuritega, mille jaoks on olemas tõhusad vaktsiinid, peaksid tööandjad pakkuma neile vaktsineerimisvõimalust. Vaktsineerimine peaks toimuma vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavale, töötajaid tuleb informeerida nii vaktsineerimise kui ka vaktsineerimata jätmise eelistest ja puudustest ning vaktsineerimine peab olema töötajatele tasuta. Sama näevad ette VV määruse nr 144 § 6 lg 2 p 7 ja lg 3 ning § 11 lg 2. Praeguseks on kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid läbinud ka iga-aastase kordushindamise ja arvukad teadusuuringud kinnitavad jätkuvalt vaktsiinide tõhusust haiguse raskete vormide ärahoidmisel. Kuna vaktsineerimise nõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 tähenduses erilise kaitsemeetmega (Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrus asjas nr 321-2918, p-d 16 ja 17). Vastustaja hinnangul ei ole kaebajatel tuvastamisnõudele üleminekuks vajalikud tingimused täidetud. HKMS § 45 lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et kaebajate 28.03.2022 menetlusdokumendis esitatud menetluskulu on ilmselgelt ülepaisutatud ja põhjendamatult suur. 14.04.2023 kaebajate täiendavate (peale 28.03.2022) menetluskuludena on esindaja väitel iga kaebaja (47) osas kulu 89,22 eurot, mis teeb kokku 4 193,34 eurot. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajate täiendavad menetluskulud sellises mahus vajalikud ega põhjendatud. Sisulisi seisukohti on esitatud veidi üle 20 lehekülje, mis suures osas kordavad varasemalt esitatut. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lehekülje menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt vastust nõudvate dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt esitatud dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Seega on kaebaja menetluskulud ülepaisutatud. 14.04.2023 taotluse punktis 4 on kaebajate esindaja palunud kohustada PPA-d

tasuma viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. HKMS § 168 lg 11 järgi tuleb kohtuotsus rahasumma väljamõistmist puudutavas osas täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Seega ei ole kaebajate esindaja taotlus kooskõlas kehtiva õigusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tuvunud kirjalikus menetluses õigusvastasuse tuvastamise ja menetluskulude hüvitamise nõuetega, leiab, et kaebajate nõuded ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebajad (kokku 47) on esitanud kohtule nõude Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1-7 "COVID-19 riskianalüüsi rakendamine" õigusvastasuse tuvastamiseks menetluskulude hüvitamise eesmärgil. PPA peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ tunnistati kehtetuks PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ alates 07.03.2022. Vastustaja esitas 07.03.2022 kohtule taotluse haldusasjade nr 3-21-2583 ja nr 3-21-2605 (liidetud haldusasjad) menetluse lõpetamiseks Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel, jättes menetluskulud poolte endi kanda, kuna vaidlustatud käskkirja nr 1.1-1/117 kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega. PPA leidis, et kehtiva COVID-19 tõendi esitamise nõude kehtetuks tunnistamisega on nimetatud käskkirja toime kaebajate suhtes lõppenud. Kaebajad esitasid 18.03.2022 taotluse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 õigusvastasuse tuvastamisnõudele üle minemiseks, kuna kaebajad ei nõustunud vastustaja seisukohaga jätta menetluskulud poolte endi kanda, leides, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Kaebajad soovivad menetluskulude väljamõistmist vastustajalt, millest tulenevalt on esitanud nõude kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, mis annab neile õiguse taotleda menetluskulude hüvitamist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 6 alusel kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 järgi, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Analoogses haldusasjas Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2022 lahendis asjas nr 3-21-2808 (jõustunud kohtulahend) kohus sedastab järgmist: „/.../Vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise määravaks põhjuseks ei olnud kaebajate kaebus halduskohtule. Vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise tingis PPA 03.03.2022 käskkirja nr 1.1-1/19 põhjenduste kohaselt see, et PPA uuendas töökeskkonna riskianalüüsi: uue töökeskkonna riskianalüüsi tingis asjaolu, et omikrontüvi on laialdaselt levinud ja selle tõttu on ilmnenud uued andmed viiruse mõju kohta; piirangute muutmisel arvestati, et üle 99% PPA teenistujatest on vaktsineeritud; 07.02.2022 seisuga on omikrontüve osakaal ringlevatest tüvedest umbes 98%; võrreldes deltatüvega, mis oli valdavaks tüveks esialgse COVID-19 riskianalüüsi koostamise ajal 2021. a sügisel, on omikrontüvi nakkavam. Teadaolevatel andmetel põetakse omikrontüve veidi kergemini. Kuigi haigestuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, on vaktsineerimata inimestel haiguse kulg tavaliselt raskem (PPA 07.03.2022 menetlusdokumendi lisa 2). Enne uue riskianalüüsi koostamist arutas PPA

vaktsineerimisnõude riskianalüüsi puudutavaid küsimusi Terviseametiga/.../. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et PPA muutis oma varasemat riskianalüüsi (PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „Covid-19 riskianalüüsi rakendamine“) põhjusel, et deltatüvi oli 2022. a esimeses kvartalis asendunud valdavalt omikrontüvega, mille mõju oli teistsugune kui deltatüvel. Esimene riskianalüüs lähtus eeldusest, et levib viiruse deltatüvi. Alles mitu kuud hiljem hakkas domineerima viiruse omikrontüvi. Samuti ei ole alust kahelda PPA väites, et riskianalüüsi muutmise hetkeks oli teenistujate vaktsineerituse tase 99%. Eelduslikult olid selleks hetkeks valdav osa teenistujatest nõuetekohaselt vaktsineeritud või teenistusest lahkunud. Usutav pole see, et kui 03.11.2021 riskianalüüsi andmise hetkeks oleks olnud sama suurusjärk teenistujatest vaktsineeritud, oleks PPA-l esinenud vajadus näha riskianalüüsis teenistujatele ette vaktsineerimisnõue/.../. PPA toob 03.03.2022 käskkirja nr 1.1-1/19 põhjendustes välja, et teenistusse asuvatelt teenistujatelt kehtiva COVID-tõendi nõude eesmärk on tagada kõrge vaktsineeritus PPA teenistujate hulgas ja seega asutuse toimepidevus (PPA 07.03.2022 menetlusdokumendi lisa 2). Ringkonnakohtul puudub alus selle põhjenduse tegelikkuses kahelda. Enne riskianalüüsi muutmist konsulteeris PPA Terviseametiga. Terviseamet toob oma vastuses PPA-le välja, et vaktsiinide efektiivsus raske omikrontüve ärahoidmisel on kuni 76% ning vaktsineerimine on kõige efektiivsem meede raske haigestumise ja surmajuhtude ennetamiseks (PPA 15.02.2022 menetlusdokumendi lisa 1). Kuna PPA-s oli saavutatud kõrge vaktsineerituse tase ja omikrontüve omadused olid muutnud, veenab see ringkonnakohut, et nimetatud asjaolud tingisid selle, et inimesed, kes keeldusid vaktsineerimisnõuet täitmast, võisid siiski teenistuses jätkata. Kõrget vaktsineerituse taset ei tulnud edaspidi tingimata enam hoida mitte kaebajate, vaid uute teenistusse tulijate arvelt. On selge, et uutele teenistujatele säärase nõude seadmine on õiguslikult lubatavam kui teenistuses juba olnutele. PPA on seega erinevaid riske ja nende mõju hinnanud ning selle alusel langetanud oma otsused varasema riskianalüüsi muutmisel/.../“. Kohtu hinnangul riskianalüüsi ja tegevuskava üle vaatamine oli seotud muutunud olukorra/oludega veendumaks nende vastavuses hetkeolukorrale ning rakendatud meetmete kohasusele. Uus riskianalüüs arvestas juba uuest viirusetüvest lähtuvaid võimalikke muudatusi. Kohus viitab Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrusele haldusasjas nr 3-21-1733 (p 15), milles kohus on sedastanud, et vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma menetluskulusid, kui kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatule selliselt, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 otsus nr 3-191526, p 11; 18.10.2021 määrus nr 3- 21-755, p 11). Kaebajad leiavad, et tuvastamiskaebusele üleminek on vajalik eelkõige selleks, et juhul, kui kohus nõustub kaebajatega ning tuvastab vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuses, siis on kaebajatel õigus nõuda vastustajalt nii menetluskulude hüvitamist kui ka tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajad olid nõus menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kui vastustaja hüvitab nende menetluskulud. Vastustaja kaebajate menetluskulude hüvitamisega ei nõustunud, millest tulenevalt kaebajad esitasid taotluse õigusvastasuse tuvastamiseks ja menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks.

Menetlusosaliste vahel tekkis vaidlus menetluskulude hüvitamise osas. Kohtul ei olnud võimalik menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest pooled jäid eriarvamusele menetluskulude hüvitamise osas. Kaebajad asusid seisukohale, et käskkirja nr 1.1-1/117 kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest, mistõttu vastustaja peab kandma kaebajate menetluskulud. Vastustaja sellega ei nõustunud ning asus seisukohale, et kuna käskkirja kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, siis kaebajate menetluskulud peavad jääma nende endi kanda. Kaebajad esitasid kohtule taotluse kaevatava käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 152 lg 2 alusel, mille kohaselt kohus ei lõpeta menetlust käesoleva pragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlusthaldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. HKMS § 158 lg 2 kohaselt kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust kohus hindab haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohus leiab, et käskkirja nr 1.1-1/117 (p-d 1-7) õigusvastasuse tuvastamise ja sellest tulenev menetluskulude hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kaebajate poolt esitatud kohtuväliselt kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamine võib olla otstarbekas, kui vaatamata haldusakti kehtetuks tunnistamisele võiks kehtetu akt kaebajaid mingil määral edaspidi mõjutada ning kaebajatel seetõttu võiks tekkida vajadus oma õiguste kaitseks. Kohus leiab, et praegusel juhul sellise olukorra tekkimise võimalus ei ole eluliselt usutav. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et kehtetu akt, mis õigusruumis enam ei kehti ning millel puudub nii edasiulatuv kui ka tagasiulatuv mõju, võiks kaebajaid edaspidi mingilgi määral mõjutada. Samuti üksnes soov jätta kõik kaebajate menetluskulud vastustaja kanda ei ole piisav argument akti õigusvastasuse tuvastamiseks. HKMS § 45 lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus osutab, et kaebajate poolt võimalik kahjunõude esitamine tulevikus ei ole takistatud ning kaebajad võivad soovi korral taotleda kahju hüvitamist seaduses ettenähtud alusel ja korras. Vastustaja märgib, et kaebajad on põhjendanud õigusvastasuse tuvastamise nõuet sellega, et see on vajalik nii menetluskulude hüvitamise taotlemiseks kui ka selleks, et vältida sarnase käskkirja taas kehtestamist uueks viiruselaineks. Vastustaja on seisukohal, et kui ei ole teada, milline on olukord tulevikus, siis ei saa tänased hinnangud varasematele tegudele kaitsta tulevikus tekkida võivaid suhteid. Riigikohus on 04.11.2015 lahendis viidanud oma varasemale seisukohale, mille järgi „Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda“. Kaebajad on viidanud abstraktsele ohule. Kohus nõustub, et tulevikus lahendatav olukord võib olla teistsugune ning seetõttu võivad olla erinevad ka rakendatavad meetmed. Samuti ei saa eeldada, et vastustaja võiks kaebajate suhtes edaspidi käituda õigusvastaselt. Käesolevas asjas vastustaja kinnitas kohtule, et PPA on riskianalüüsi tehes hinnanud erinevaid riske ja nende mõju, asudes seisukohale, et vaktsineerimisnõude kehtestamine käskkirjaga nr 1.1-1/117 oli tol ajal teadaolevalt inimeste elu ja tervise, asutuse toimepidevuse ning riigi sisejulgeoleku kaitse eesmärgi täitmiseks sobiv meede. Samuti oli see nõue vajalik, sest puudus alternatiivne ja vähemalt sama efektiivne abinõu eesmärgi saavutamiseks. Kohus nõustub, et kriisiolukord eeldab/vajab kiiret tegutsemist. Vastustaja on riskianalüüsi tehes kaalunud erinevaid huvisid ning toetunud neist kaalukamatele. Kohus nõustub, et inimeste elu

ja tervise kaitse ning riigi sisejulgeolek on kaalukad argumendid, millest lähtutigi riskianalüüsi tehes. Kaebajad on vaidlustanud COVID-19 riskianalüüsi rakendamise käskkirja nr 1.1-1/117, mis on kehtetuks tunnistatud sellele järgnenud COVID-19 riskianalüüsi rakendamise käskkirjaga nr 1.1-1/19. Kaebajad on soovinud nn jätkutuvastuskaebuse menetlemist menetluskulude hüvitamise eesmärgil. Kohtu hinnangul kaebajate argumendid nende õiguste kaitse vajadusest nn jätkutuvastuskaebuse menetlemise kaudu ei anna alust vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt kohus jätab kaebajate nõuded PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 pde 1-7 õigusvastasuse tuvastamiseks ja kaebajate menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.