Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2472 Korralduse p 3 kohaselt on lähikontaktsel ehk isikul, kes elab haigega (s.o isikuga, kellel on diagnoositud COVID-19 haigus või kellel tervishoiuteenuse osutaja tehtud SARS-CoV-2 RTPCR või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tulemus on positiivne) koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Korralduse p 5 näeb ette, et lähikontaktse karantiininõuet ei kohaldata sellise lähikontaktse suhtes, kes: 1) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 2) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 21) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 3) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 1 sätestatut.

3-21-2472 lähikontaktsena karantiinis. Pideva karantiini jäämise korral saab oluliselt kannatada kaebaja sissetulek. Kuna kaebaja on ka iseenda tööandja, on kahju veelgi suurem. Korraldusest tulenevad nõuded mõjutavad kaebaja elu ja tegevust igapäevaselt ning omavad tugevat negatiivset mõju kaebaja elukvaliteedile. Kaebaja peab halduskohtumenetluse kestel taluma intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudab tavapärase elu jätkamise võimatuks ning tekitab kaebajale ebavajaliku majandusliku kahju. Omades vähemalt sama head immuunsust kui vaktsineeritud isikud, peab kaebaja jääma korduvalt karantiini vaid põhjusel, et ta ei soovi vaktsineerimisega saavutada antikehade olemasolu, mis on tal juba olemas naturaalse immuunsusega. On arusaamatu, miks ei ole korralduse nr 212 kohaselt COVID-19 haiguse läbi põdemist antikehade tõendiga võrdsustatud vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Kaebaja omab SARS-CoV-2 vastaseid antikehasid. Samad antikehad tekivad ka vaktsineerides. Prof C arvutuse põhjal koostatud tabelist nähtuvalt on vaktsineerimiskuuri lõpetanud isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Läbi põdenud isikutel on samas tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda väiksem. Vastustajal ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisest tekkida negatiivset tagajärge või on see marginaalne, kuna kaebaja on ilmselgelt vähem nakkusohtlik kui vaktsineeritud isikud. Molekulaarimmunoloogia teadur G on Tartu Ülikooli lehel kirjutanud vastuseks küsimusele, millel tugineb arvamus, et läbipõdenute kaitse kestab 180 päeva järgmist: „Teaduskirjanduses kohtab seda väidet oluliselt harvem kui tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt ning võimalik, et lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäädud. Viimastest uuringutest on selgunud, et läbipõdenutel võivad antikehad püsida ka oluliselt kauem.“

3-21-2472 19 suhtes võib kesta aastaid (12.02.2021)“ https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/covid19). Autorid arvavad, et COVID-19 haiguse läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat, võimalik et ka aastaid (vt samas; vt ka Andreas Radbruch & Hyun-Dong Chang (2021) (Nature, June 2021) A long-term perspective on immunity to COVID. Clinical studies now indicate that immunity will be long-lasting. https://www.nature.com/articles/d41586-02101557-z). Seega on põhjendatud küsimus 180 päeva tingimuse teadusliku aluse kohta. Isikuid koheldakse ebavõrdselt. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud. Terviseameti poolt kohtule edastatud andmed näitavad veenvalt, et haiguse läbi põdenud inimeste uuesti haigestumise, sh raskesti haigestumise ja nende haiglasse paigutamise vajaduse tekkimise tõenäosus on oluliselt väiksem kui vaktsineeritud inimestel (vt Terviseameti 30.09.2021 vastus kohtunõudele).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4(9)

3-21-2472 Briti teadlaste poolt läbi viidud teadusuuringu järelduste kohaselt on COVID-19 vastu vaktsineeritud inimestel väiksem tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad. Kohus ei saa üleüldiselt olla pädev andma tõsikindlaid hinnanguid teaduslikes küsimustes, vaid peaks usaldama vastavale valdkonnale spetsialiseerunud teadlasi, kellel on vajalikud taustateadmised, teostatud analüüside tulemused ning kõikehõlmav ülevaade olemasolevast teabest ja teemakohastest arengutest. Pelgalt antikehade olemasolust ei saa järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu. Prof Q selgitustest nähtub, et kuigi antikehad näitavad ka kaitset haiguse vastu, pole siiani selge, missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see aja jooksul langeb. Seetõttu ei saa ka antikehade kontsentratsiooni määramist haiguse põdemise aega teadmata (haiguse põdemise aega näitab PCR testi positiivne vastus) kasutada COVID-19 läbi põdemise hindamiseks. Seega ei saa antikehasid omavaid isikuid pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel kohelda võrdsetel alustel vaktsineeritud isikutega ega läbipõdenud isikutega, kellel läbipõdemise fakt on tuvastatud ja läbipõdemise aeg on teada. Täna ei esine ka piisavalt tõendeid järeldamaks, et antikehade testid võiksid olla sobivaks aluseks inimese nakkusohutuse tõendamisel. Kuivõrd teadlaste ja arstide seisukoha kohaselt puudub ühine arusaam, milline on antikehade testide tõendusväärtus nakatumisohu hindamisel, ei ole ka teadusnõukoda senini teinud vastustajale ettepanekut väljastada isikutele tõendeid antikehade testi põhjal ega pikendada läbipõdemise tõendi kehtivust. Praegusel hetkel tunnustatakse seega Euroopa Liidus valdavalt seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, mistõttu ei saa nendega samal alustel kohelda inimesi, kelle puhul läbipõdemise aeg pole teada. 180-päeva piir põhineb ECDC 10.05.2021 tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, millel tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul, kuid üksnes antikehade testi põhjal ei saa teha järeldust, et inimene on nakkusohutu või kaitstud COVID-19 vastu. Üldise erandi kehtestamist inimestele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva ei saa pidada ohutuks ega põhjendatuks, sest kuigi kaitse võib mõnel inimesel püsida kauem, võib see püsida ka vähem. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) on 18.10.2021 kinnitanud, et ECDC 10.05.2021 raport ja selles antud hinnangud on endiselt kehtivad, kuna pole uusi andmeid, mis annaks alust neid hinnanguid teistkordselt tõlgendada ning ümber vaadata. HCS kinnitas, et ECDC jälgib pidevalt uusimaid teadusuuringuid ning antikehade testide kasutamise kohta kogutavaid andmeid ning on avatud oma positsiooni muutmisele, kui ilmnevad uued teaduslikud andmed. Antikehade kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Antikehade hulk veres ja selle näitaja muutumine ajas võib olla väga varieeruvad isegi olukorras, kus läbipõdemise aeg on sama. Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu põhivaidluse ette ära otsustamine, mida halduskohus on praegu teinud. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhjendanud. Ainuüksi nentimine, et väidetavad riived muudavad kaebaja tavapärast elu, ei ole piisav esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Kohus ei ole piisavalt kaalunud avalikke huve ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, mida ei kaalu antud juhul üles üksikisiku huvi. Võttes arvesse tänast kõrget riskitaset, tuleb otsuste tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kellel puudub vaktsineerimise teel saavutatud kaitse COVID-19 5(9)

3-21-2472 vastu. Vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Olukorras, kus vaktsineerituse tase ei suurene piisaval määral või ilmneb teatav stagnatsioon, tuleb paratamatult kasutusele võtta muud meetmed, sealhulgas karantiinikohustus, mis tuleneb korraldusest nr 212.

X palub 26.11.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Vastustaja on määruskaebuses enamjaolt tuginenud argumentidele, mis puudutavad neid läbipõdenuid, kellel on küll antikehad, ent haigestumine ei ole konkreetsel kuupäeval PCR testiga diagnoositud. Kaebaja puhul on haigestumine PCR testiga tõendatud vaatamata sellele, et testi tulemus oli sel päeval piiripealne. Käesolevas asjas ei ole võimalik lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Eesti õiguskorras puudub pretsedendiõigus, mis kohustaks kohut lähtuma varasemates kohtuasjades (nt haldusasi nr 321-2163) tehtud järeldustest. Ettevaatuspõhimõte ei ole universaalne põhimõte, vaid spetsiifiline keskkonnaõiguse põhimõte. Seega tuleks ettevaatuspõhimõttele tuginedes osutada mõnele põhiseaduse, EL õiguse või tavaseaduse normile, millest tulenevalt tuleks ettevaatuspõhimõtet rakendada ka muudes valdkondades. Ei vaktsineeritute ega läbipõdenute puhul ei ole teada, kui kaua kaitse kestab. Seda kinnitas ka hiljuti Eestis käinud ECDC juht portaalis ERR avaldatud intervjuus. Sellises kontekstis on absurdne nõuda, et läbipõdenute kaitse osas peaks valitsema teaduslik konsensus vähemalt 12 kuud kestva kaitse osas. Selle asemel tuleks küsida, kas läbipõdenute diskrimineerimiseks võrreldes vaktsineeritutega seeläbi, et neile antav nende n-ö nakkusohutust tõendav periood on 6 kuud lühem või nende antikehade tõendit ei arvestata, on teaduslik alus. Selline teaduslik alus puudub. On demagoogiline väita, et kui vaktsiinide tõhusust hinnatakse antikehadest lähtuvalt, ei saa me arvestada läbipõdenute kaitse tõhustust antikehadest lähtuvalt. Tänaseks on ilmne, et erinevalt läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja seejuures ka haiglaravile sattumise tõenäosus on täiesti marginaalne, tulenes nakatunud vaktsineeritutest märkimisväärne osa haiglaravi koormusest. Vastustaja meelevaldsete ning teaduslike seisukohtadega mitte arvestavate regulatsioonide tõttu on tekkinud olukord, kus vaktsineeritud isikud liiguvad vabalt ringi, nakatuvad ise, nakatavad teisi ning põhjustavad olulise osa haiglate ülekoormusest. Isegi kui nõustuda, et esialgse õiguskaitse rakendamise kontekstis peaks otsima teaduslikku konsensust, siis antud juhul on see olemas. Kaebajatele teadaolevalt ei väida praegusel hetkel ükski tõsiseltvõetav teadlane seda, et vaktsineeritutele 6 kuud pikema n-ö enda nakkusohutust tõendava perioodi määramine oleks teaduslikult põhjendatud. Seejuures on kaebaja viidanud kaebuses prof Y tabelile, mille järgi on läbipõdenute nakatumise tõenäosus võrreldes vaktsineeritutega enam kui kaks korda väiksem; viiele teadusartiklile ja ühele molekulaarimmunoloogia teaduri seisukohale, millest nähtuvalt läbipõdemisest tulenev kaitse on vähemalt sama hea ja pikaajaline või parem ja pikaajalisem kui vaktsineerimisest tulenev kaitse; 16.11.2021 TEHIK-u teabenõudele antud vastusele. Teadusnõukoda on teinud vastustajale ettepaneku ühtlustada läbipõdemistõendi kehtivusaeg vaktsineerimistõendi kehtivusajaga, vastava ettepaneku tegemise fakti on kinnitanud nii teadusnõukoja juht Q kui selle liige D. Enamik määruskaebusest on asjassepuutumatu. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi argumenti ega tõendit selle kohta, miks läbipõdenuid ei peaks kohtlema võrdselt vaktsineeritutega. Ka enamik vastustaja lisatud tõenditest on asjassepuutumatud. Prof Y seisukoht puudutab küsimust, kas tema poolt läbipõdenute kohta esitatud andmed hõlmavad ka antikehadega isikuid, kelle läbipõdemise aeg ei ole teada. Prof Q seisukoht ei ütle mitte midagi ametlikult läbipõdenute ja 6(9)

3-21-2472 vaktsineeritute n-ö nakkusohutust kinnitava perioodi erinevuse põhjendatuse kohta. P. Soodla seisukoht on samuti asjasse puutumatu, kuna käsitleb vaid neid isikuid, kellel on antikehad, kuid kelle nakatumise aeg ei ole PCR-testiga fikseeritud (kaebajal on see tuvastatud). Läbipõdemise tõendi pikendamist on pooldanud ka õiguskantsler, immunoprofülaktika ekspertkomisjoni esindaja W kui ka Terviseameti esindaja R. Halduskohus on arvestanud avaliku huviga. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine (vt haldusasi nr 3-21-2555). Kaebaja ei kuulu riskigruppi, kes võib koormata haiglasüsteemi raskekujulise COVID-19 põdemise tõttu. Kaebaja ei kuulu riskigruppi ka vanuse poolest. Kaebajal ei ole suurem tõenäosus nakatuda kui vaktsineeritutel (Terviseameti 10.11.2021 vastus). Kaebaja ise ei ole rohkem ohustatud kui vaktsineeritud isikud ja ei ohusta ka teisi rohkem kui vaktsineeritud. Seega ei ole avalik huvi esialgsest õiguskaitsest ohustatud. Kohus ei ole põhivaidlust ette ära otsustanud. Kaebaja põhinõudeks on karantiininõude tühistamine, mitte ajutise karantiinivabastuse saamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2472 peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

3-21-2472 selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku1 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus tema omandatud nn loomuliku immuunsuse kestus on teadmata ning haiguse läbipõdemise küsitava aja tõttu ka teadusandmetele tuginedes prognoosimatu.

(allkirjastatud digitaalselt)

https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/com_2021_749_1_en_act_part1_v3.pdf

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.