aprilli 2021. a otsusega nr 504 Y alates 1. maist 2021 ööpäevaringsele hooldusele Tartu linna osalise ülalpidamisega tähtajaliselt kuni 31. august 2021. Otsuse p 1.1 kohaselt tasub Y hoolduskoha kuumaksumuse eest omaosalusena 95% talle makstavast pensionist ja muudest sissetulekutest ja 100% temale makstavast puuetega inimeste sotsiaaltoetusest. Vastavalt otsuse p-le 1.2 tasuvad alates 1. septembrist 2021 Y, Z ja X hoolduskoha kuumaksumuse eest täies ulatuses.
2.X esitas Tartu Linnavalitsuse 15. aprilli 2021. a otsusele vaide, mille Tartu Linnavalitsus jättis 6. juuli 2021. a korraldusega nr 753 rahuldamata.
3.X esitas 4. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kehtetuks tunnistada Tartu Linnavalitsuse 6. juuli 2021. a korraldus nr 753.
4.Esmalt peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikusse liidetud kaebus ja selle lisad sisaldavad andmeid Y tervise kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik seega muu isiku eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu.
5.Kuivõrd HKMS § 37 lg 2 kohaselt ei ole võimalik esitada halduskohtule kaebust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, vaid selle asemel on ette nähtud tühistamisnõude esitamise võimalus, ning võttes arvesse, et kaebaja on kaebuses rõhutanud, et ebaseaduslik on nii Tartu Linnavalitsuse 15. aprilli 2021. a otsus kui ka 6. juuli 2021. a korraldus, tõlgendab kohus, et X on halduskohtule esitanud kaebuse Tartu Linnavalitsuse 15. aprilli 2021. a otsuse nr 504 ja 6. juuli 2021. a korralduse nr 753 tühistamiseks.
6.Tulenevalt HKMS § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
7.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 20 lg 1-3 alusel on väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mis teenuse ööpäevaringse osutamise korral seisneb isikule majutamise, toitlustamise ning teda toetavate ja toimetulekut tagavate toimingute ja teenuste tagamises. SHS § 16 lg 1 ja 2 kohaselt võib sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu ning isikult võetava tasu suurus oleneb muuhulgas teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast.
8.Riigikohus käsitles 31. märtsi 2020. a määruses kohtuasjas nr 3-18-1168 käesoleva kaebusega sarnast olukorda, kus kohalik omavalitsus otsustas korraldusega võtta tasu kaebajate isale osutatava sotsiaalteenuse eest. Riigikohus leidis, et kohalik omavalitsus saab tasu nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Omavalitsusüksus ei saa seejuures õiguslikult siduvalt määrata seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Kohalik omavalitsus võib teha isikutele teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitedokument ja seda ei saa sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi, et tuvastada, et neil ei ole ülalpidamiskohustust.
9.Samas selgitas Riigikohus, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma nõudega maakohtusse. Korraldus, millega kohalik omavalitsus otsustas esitada nõuded kaebajatele, ei riiva kaebajate õigusi ja neil puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
10.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Linnavalitsuse 15. aprilli 2021. a otsus nr 504 ei riiva kaebaja õigusi, mistõttu puudub kaebajal selle peale kaebuse esitamiseks kaebeõigus.
11.Otsuse p 1.2 on sõnastatud küll mõnevõrra eksitavalt, kuna jätab mulje, nagu oleks Tartu linn pannud kaebajale konkreetses summas elatise tasumise kohustuse, kuid sisuliselt on selles Tartu linn keeldunud Y hooldusteenuse eest tasumisest alates 1. septembrist 2021 ning selle märkimisel lähtunud eeldusest, et kui maakohus Y seadusest tulenevat ülalpidamiskohustuslast ülalpidamiskohustusest vabastanud ei ole, siis on otsuse p-s 1.2 märgitud isikul ülalpidamise andmise kohustus olemas. Nii on ka Tartu linn 6. juuli 2021. a korralduses märkinud, et otsuse p 1.2 tuleb tõlgendada informatiivse punktina sotsiaalteenuse saajale, millega juhiti tähelepanu, et isikul on olemas seadusjärgset ülalpidamist andma kohustatud isikud.
12.Kuna kohalikul omavalitsusel on õigus nõuda sotsiaalteenuse eest tasumist teenuse saajalt ning otsuse resolutsiooni p 1.2 tuleb seega mõista põhjendusena sellele, kas ja milliseid võlaõiguslikke nõudeid kavatseb vastustaja p-s 1.2 märgitud isikutele esitada, siis ei pane vaidlustatud otsus kaebajale kohustusi ning sellest tulenevalt kaebaja õigusi mainitud otsus rikkuda ei saa. Ühtlasi ei ole kaebaja kaebuses esitanud mingeid väiteid või põhjendusi selle kohta, et Ylt ei tohiks teenuse osutamise eest võtta tasu või et võetava tasu suurus on ebaproportsionaalne. Kõik kaebaja väited on suunatud sellele, miks ei peaks kaebaja täitma Y suhtes ülalpidamiskohustust ning miks tuleks kaebaja ülalpidamiskohustusest vabastada.
13.Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Tartu Linnavalitsuse 6. juuli 2021. a korraldus nr 753. Nimetatud korralduse vaidlustamise välistab ka HKMS § 45 lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et Tartu Linnavalitsuse 6. juuli 2021. a korraldus nr 753 rikuks kaebaja õigusi sõltumata põhivaidluse esemest.
14.Kuivõrd eeltoodust tulenevalt puudub X-l Tartu Linnavalitsuse 15. aprilli 2021. a otsuse nr 504 ja 6. juuli 2021. a korralduse nr 753 peale kaebuse esitamisel ilmselgelt kaebeõigus, tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
15.Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
16.Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, ei kuulu kaebajale vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 2 tasutud riigilõiv summas 15 eurot tagastamisele.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute nimed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.