X kaebus Maksu- ja Tolliameti 30.10.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/053165-10 ja 17.12.2020 vaideotsuse nr 6-1/4773-2 tühistamiseks 10 000 euro ulatuses
Menetlusosalised
Kaebaja – X, seaduslik esindaja pankrotihaldur Indrek Lepsoo Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.07.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi maksuhaldur) kontrollis X (registrikood XXXXXXXX) mai 2020 käibedeklaratsiooni esitamisel tekkinud tagastusnõude õigsust.
Kontrollimenetluse tulemusena nõudis maksuhaldur 30.10.2020 maksuotsusega nr 12.23/05316510 (edaspidi maksuotsus) X tagasi ettemaksukontole täidetud tagastusnõude summas 48 040 eurot. Maksuotsuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised:
1.1.Kontrollimenetluse käigus tuvastatud asjaolud ja esitatud dokumendid ei tõenda tehingute toimumist. X poolt väljastatud arve on umbmäärane, sellelt ei selgu tehingute täpne sisu ja arvnäitajad ning teenuse saamise fakt pole kontrollitav. Arve hilisem väljastamine X poolt on vastuolus seadusega ja raamlepinguga ning on mitteusutav. X deklareeris vaidlusaluseid tehinguid mais 2020, jätmaks muljet tehingute toimumisest, kuid jättis käibemaksu riigituludesse tasumata. Lepingu lisa 1 on vastuolus raamlepingu punktiga 4.
1.2.X, X ja X antud teave viitab tehingute mittetoimumisele. Endine juhatuse liige X ei kinnita tehingute toimumist X. Põhjendused arve eelnevast esitamata jätmisest on otsitud ja ebaloogilised ning selgitused arvel kajastatud andmete õigsuses veendumise kohta ei ole tõsiseltvõetavad.
1.3.X oli teadlik tehingute mittetoimumisest. X ei ole arvel näidatud teenuseid X osutanud. Tegelikkuses mittetoimunud tehingute kajastamine oma raamatupidamises saab olla vaid teadlik tegevus. X ja X juhatuse liikmete perekondlik seotud võimaldas fiktiivses tehingus kokku leppida. X vormistatud tehingud olid näilikud ja kajastatud maksueelise saamise eesmärgil.
2.X esitas maksuotsusele vaide, mille maksuhaldur jättis 17.12.2020 vaideotsusega nr 61/4773-2 (edaspidi vaideotsus) rahuldamata.
3.X esitas 18.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja 22.02.2021 halduskohtule kaebusest osaliselt loobumiseks esitatud taotluse ja selle 05.03.2021 täpsustuse alusel lõpetas kohus menetluse osaliselt ning jätkas menetlust maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamiseks 10 000 euro suuruse maksunõude ulatuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Maksuotsus ja vaideotsus on õigusvastased. Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 29 lg 1 kohaselt võib kasutada sisendkäibemaksu maksusummadest maha arvamiseks. Käesoleva asja õigel lahendamisel oleks maksuhaldur pidanud jõudma järeldusele, et sisendkäibemaks arvatakse maha KMS § 37 sätestatud nõuetele vastava arve alusel (KMS § 31 lg 1), milline on mai 2020 deklaratsioonide alusena esitatud. Ühtlasi ei ole toimunud ühtegi näilikku tehingut maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 83 lg 4 mõistes.
4.2.Maksuhalduri infoallikana on endine juhatuse liige X ebausaldusväärne, sest tegeleb kaebaja ja seotud isikute huvide kahjustamisega. Maksuhaldur on lähtunud X ebaõigetest ja kahjustavatest selgitustest, kuigi alates 2019 kevadest ei osale X enam kaebaja juhtimises. Pärast 2019 kevadet osutatud juhtimisteenus ei saa olla näilik. X õigusabi vajadust kinnitab kohtule esitatud hagi tagamise määrus, sh toimub kaebajale juhtimis-, raamatupidamis- jm teenuste osutamine X kaudu.
4.3.Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta ega ole kahtluse alla seadnud, et kehtiv on leping, mille alusel toimus teenuste osutamine. Isegi, kui seada kahtluse alla X ajal toimunud teenuste 2 (8)
osutamine, siis ei saa automaatselt järeldada, et teenuste osutamist ei toimunud pärast X lahkumist 2019. Teenuste sisse ostmist kinnitab ainuüksi asjaolu, et deklaratsioone on koostanud X nimel raamatupidaja, kes on ka X raamatupidaja jne.
4.4.Maksuhaldur käitub vastuoluliselt nõudes X vaidlusaluse arve alusel deklareeritud maksuvõlga sisse. Järelikult on maksuhaldur aktsepteerinud X esitatud arve alusel tekkinud sisendkäibemaksu ja omakorda X sisendkäibemaksu arvel nõude tasaarvestust. Vastupidisel juhul tekiks topelt maksustamise situatsioon.
4.5.Vaidlusaluse mai 2020 deklaratsiooni esitamine ei olnud seotud kaebaja vastu esitatud pankrotiavaldusega, mida maksuhaldur iseenesest ka tõdeb. Pankrotiavaldus oleks jäänud igal juhul rahuldamata X vastutusotsuse hüpoteegiga tagatuse tõttu.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus on põhjendamatu ning vastustaja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb kontrolliaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde.
5.2.X poolt väljastatud arve on umbmäärane. Arvelt ei selgu majandustehingute täpne sisu ja arvnäitajad ning teenuse saamise fakt pole kontrollitav. Arvel on teenusteks märgitud „juhtimisteenuse lep. 04.10.2010 lisa 1“ tasu ja juriidiline teenus. Raamlepingu punktis 2 on väljatoodud pakutavate teenuste nimekiri, kuid lepingu lisas 1 ei ole fikseeritud, milliseid konkreetseid teenuseid kaebaja soetas, mahtudest rääkimata. Arve hilisem väljastamine X poolt on vastuolus seadusega ja raamlepinguga ning on mitteusutav. Arve esitamine alles 27.05.2020 perioodi 2017–2020 I kvartal eest on vastuolus KMS § 11 lg-ga 4 ning raamlepingu punktiga 7. KMS § 11 lg 4 järgi ning võttes arvesse teenuse tähtajatust, tekkinuks X käive iga aasta 31. detsembril, kuid X ei ole kolmel eelneval aastal vastavat käivet deklareerinud. Arve väljastamine 27.05.2020 on vastuolus ka lepingu punktiga 7, mille järgi kaebaja oleks pidanud tasuma kvartaalselt X arve alusel hiljemalt kvartali viimasel päeval. Vaidlusaluse arve eest ei ole kaebaja tasunud.
5.3.X deklareeris vaidlusaluseid tehinguid mais 2020, jätmaks muljet tehingute toimumisest, kuid jättis käibemaksu riigituludesse tasumata. Kuivõrd tegemist on näiliku tehinguga, mida ei ole tegelikkuses toimunud (kontrolliakti ptk 1.1.2.1), ei saa tuleneda maksustamise aspektist mingeid õigusi ega kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Seega puudub kaebajal õigus vastavat sisendkäibemaksu maha arvata ning X puudub kohustus vastavat müügikäibemaksu arvestada, deklareerida ja tasuda.
5.4.X, kaebaja ja X poolt antud teave viitab tehingute mittetoimumisele. Kaebaja endine juhatuse liige X ei kinnita tehingute toimumist X (kontrolliakti ptk 1.1.2.1 p 2 alapunkt a). Kaebaja ja X põhjendused arve eelnevast esitamata jätmisest on otsitud ja ebaloogilised (kontrolliakti ptk 1.1.2.1 p 2 alapunkt b). Kaebaja ja X selgitused arvel kajastatud andmete õigsuses veendumise kohta ei ole tõsiseltvõetavad (kontrolliakti ptk 1.1.2.1 p 2 alapunkt c). Eeltoodust tulenevalt kaebaja teadis, et tehinguid X ei ole toimunud.
5.5.Kohtule kaebaja poolt esitatud 03.01.2021 kreeditarvega X sisuliselt tühistas 2017–2019 esimese poolaasta juhtimisteenuse ning muud teenused jäeti alles. Kaebaja esitas kreeditarvega seoses 2021 jaanuar tagastusnõude. Riigikohtu praktikast tuleneb, et hilisemad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas (nt lepingust taganemine, lepingu muutmine või 3 (8)
võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, lepingu tühisuse tuvastamine või lepingu tühistamine kohtulahendiga) on uus asjaolu, mis ei saa juba tekkinud maksukohustusi tagasiulatuvalt muuta...samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta (Riigikohtu 28.06.2019 otsus nr 3-17-933, punktid 12.4 ja 12.6.). Maksuhaldur alustas X jaanuar 2021 tagastusnõude ja käibedeklaratsioonis deklareeritud andmete õigsuse kontrolli. Seetõttu asja lahendamisel tuleb kaebaja poolt esitatud X 03.01.2021 kreeditarve jätta tähelepanuta.
5.6.Kaebaja ei ole kaebuses ega X kreeditarve kohtule esitamisel esitanud täiendavaid selgitusi ega tõendeid, milles väidetava teenuste esitamine X seisneb. Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide: Pärast 2019 kevadet osutatud juhtimis jm teenuste üle ei saa vaidlust olla ning sisendkäibemaks kuulub vastavas osas arvesse võtmisele. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Kaebaja ei ole vaidlusaluseid tehinguid jooksvalt dokumenteerinud, mis võimaldaksid usaldusväärselt veenduda teenuse osutamises. Kaebaja ei ole maksu- ega kontrollimenetluses tõendeid esitanud. Vastustaja hinnangul näilikele tehingutele ongi iseloomulik vähene ja ebapiisav dokumenteeritus, sest puudub dokumenteeritav tehing.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja soetas perioodil 2017–2020 esimene kvartal juhtimis- ja juriidilist teenust X 27.05.2020 esitatud arve nr 202001 1 (edaspidi arve) alusel summas 288 240 eurot. Sellest oleneb, kas kaebajal oli õigus mai 2020 käibedeklaratsioonil kajastada enda sisendkäibemaksu hulgas arvel märgitud käibemaksu summas 48 040 eurot. Kaebaja vaidlustab maksuotsuse ja vaideotsuse osas, millega maksuhaldur nõuab tagasi ettemaksukontole täidetud tagastusnõude summas 10 000 eurot.
7.Kohus on seisukohal, et maksuotsus2 ja vaideotsus3 on vaidlustatud osas õiguspärased ja kaebaja väited ei anna alust nende tühistamiseks, mistõttu jääb kaebus rahuldamata. Kohtu hinnangul on maksuotsus piisavalt põhjendatud ning kontrolliaktis4 kajastatud asjaolud ja neist tehtud järeldused kinnitavad maksustamise õigsust. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, punkt 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, punkt 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited maksuotsusele ühtivad nendega, mida kaebaja on oma eriarvamuses5 ja vaides juba maksuhaldurile esitanud ning millele maksuhaldur on põhjalikult vastanud, siis vastustaja põhjendustega nõustudes ei käsitle kohus eraldi kõiki kaebuses esitatud väiteid ega korda maksuhalduri kõiki põhjendusi. Kaebaja vaidlustas maksunõude 10 000 euro ulatuses ning esitas kohtule X 03.01.2021 kreeditarve nr 202101 6 , millega tühistati kaebajale 27.05.2020 esitatud arve 2017–2019 esimese poolaasta juhtimisteenuse osutamise eest summas 192 000 eurot (sh käibemaks summas 32 000 eurot). Kohus vastab kaebaja vastuväidetele eeskätt osas, mis puudutab vaidlusalusel arvel märgitud
Maksuhalduri lisa 4. Maksuhalduri lisa 1.
Kaebaja 18.01.2021 menetlusdokumendi lisa 2.
Maksuhalduri lisa 3.
Maksuhalduri lisa 13.
Kaebaja 05.03.2021 menetlusdokumendi lisa.
4 (8)
juhtimisteenuse osutamist 2019 teisel poolaastal ja 2020 esimeses kvartalis ja juriidilise teenuse osutamist.
8.Maksuhaldur leidis õigesti, et vaidlusalune arve ei vasta käibemaksu kohustuse määramisel arvetele kui algdokumentidele esitatavatele nõuetele, mistõttu on kaebaja sisendkäibemaksu arvestanud alusetult.
8.1.KMS § 29 lg-st 1, lg 3 punktist 1 ja § 31 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaksu arvestada teiselt käibemaksukohustuslaselt teenuse soetamisel vastava arve alusel. KMS § 37 lg 7 punktide 5-7 kohaselt tuleb arvele märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht, teenuse osutamise kuupäev või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast. Raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 6 lg 5 punkt 4 sätestab nõude, mille kohaselt peab raamatupidamiskirjendis olema majandustehingu lühikirjeldus. RPS § 7 lg 1 järgi kinnitab majandustehingu toimumist raamatupidamise algdokument, milles peavad mh kajastuma tehingu majandusliku sisu kirjeldus (punkt 3) ja tehingu arvnäitajad (punkt 4). Ka arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta KMS § 37 nõuetele. KMS § 4 lg 1 punkt 1 ja § 11 lg 1 punktid 1 ja 2 võimaldavad käibeks lugeda konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamise. Seega sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on KMS § 37 nõuetele vastav arve ning isegi kui maksukohustuslane on teenuse saanud, puudub tal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juhul, kui puudub nõuetekohane arve (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus nr 3-3-1-57-13, punktid 11–13, ja seal viidatud 09.05.2013 otsus nr 3-3-1-8112, punkt 11). Nõutavad andmed võivad jaguneda mitme dokumendi vahel, kui dokumentidel on selle kohta selge ja arusaadav viide (Riigikohtu 29.02.2016 otsus nr 3-3-1-59-15, punkt 8) ja viidatud dokumendis on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed.
8.2.Vaidlusalusel arvel on teenuse nimetuseks kolmel eraldi real märgitud: „juhtimisteenuse lep. 04.10.2010 lisa 1 tasu 2017-2019“ kogus 3, „juhtimisteenuse lep. 04.10.2010 lisa 1 tasu 2020 I kv“ kogus 1 ja „juhtimisteenuse lep. 04.10.2010 lisa 1 juriidiline teenus“ kogus 1. Arvel viidatud kaebaja ja X vahel 04.10.2010 sõlmitud juhtimisteenuse raamlepingu 7 punkti 2 kohaselt sisaldab kaebajale osutatav teenus järgmist: äri- ja juhtimisalast konsultatsiooni; äritegevusega seonduvate lepingute koostamist, sisu analüüsi ja seonduvat nõustamist; vajadusel asjaajamist ja äritegevusega seonduvat asjaajamist ning suhtlust kaebaja äripartneritega ja muude osutatud isikutega; kaebaja soovil talle äritegevusega seonduvate (avaldus, pretensioon jne) koostamist, vahendamist ja allkirjastamist tema eest ja nimel, sellekohase volikirja alusel; investeerimisalast nõustamist, info ja kontaktide vahendamist; äritegevuse planeerimist, projektide analüüsi, strateegiate väljatöötamist ja nõustamist töösserakendamisel. Samas lepingu punktis on märgitud, et juhul kui kaebaja soovib tellida muid kui lepingu punktis 2 nimetatud teenuseid, siis lepivad pooled selles eraldi kokku, sõlmides vastava kirjaliku kokkuleppe. 25.05.2020 sõlmitud raamlepingu lisa 1 8 kohaselt lisandub eelkirjeldatud teenustele juriidiline teenus summas 32 200 eurot perioodi 01.04.2019–31.03.2020 eest. Nimetatud lisas ei ole täpsustatud, milliseid konkreetseid juhtimisteenuseid ning juriidilisi teenuseid ja millises mahus kaebaja X soetas. Samuti ei ole arvel märgitud, millisele ühikule vastavad märgitud kogused 1 ja 3. Maksumenetluses antud kaebaja selgituse
Maksuhalduri lisa 5. Maksuhalduri lisa 6. 5 (8)
kohaselt on teenuse majanduslik sisu üldsõnaliselt perioodil 2017–2019 ja 2020 esimeses kvartalis raamatupidamisteenused, juriidilised teenused ja tütarettevõtte X projekti juhtimine-arendamine.9 Nimetatud teenused aga raamlepingus esitatud loetelus üldse ei kajastu, samuti on maksuhaldur maksuotsuse punktis 3.2. põhjendanud, miks ei ole usutav X projekti juhtimise-arendamise teenuse osutamine. Juriidilise teenuse osutamine lisandus alles raamlepingu lisa 1 punkti 2 alusel, mille kohaselt on teenuse maksumus perioodi 01.04.2019–31.03.2020 eest 32 200 eurot, täpsustamata, mida selline teenus endas sisaldab ning millises mahus seda kaebajale osutatakse. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et tegemist on kõigi vajalike X kaudu osutatud juriidiliste teenuste eest tasumisega10, kuid ei esitanud maksumenetluses ega kohtumenetluses dokumente, mis selliste teenuste saamist kaebaja poolt või osutamist X poolt tõendaksid. Seega puudub arvel tehingu kirjeldus ja nimetus ning arvel märgitud viide raamlepingu lisale 1 ei võimalda ka koosmõjus kaebaja maksumenetluses antud selgitustega kindlaks teha, milliste teenuste osutamise eest on kaebajale arve esitatud.
8.3.Lisaks täiendavad teenuse kirjeldust arvandmed, mis peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. Arvel ei ole märgitud ühikut ning koguseks on märgitud umbmääraselt 3 ja 1, kuid ei ole võimalik kindlaks teha, mida see kogus näitab. Kumbki tehingu pool ei selgitanud maksumenetluses milles seisneb koguses 1 või 3 juhtimisteenust või juriidilist teenust. Samuti ei ole kaebaja ega X selgitanud teenuse hinna kujunemist. Ka raamlepingus ega selle lisas 1 ei ole selgitatud, millise ühiku alusel teenuse osutamise aega arvestatakse ning tasustatakse. Kohtupraktikas on läbivaks seisukohaks, et nõuetekohane algdokument peab võimaldama teha kindlaks ja kontrollida väidetavate majandustehingute sisu ja arvnäitajaid ning teenuse saamise fakt ja teenust osutanud isikud peavad olema usaldusväärselt tuvastatavad (Riigikohtu 02.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-27-14, punkt 32; 17.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-7614, punktid 14‒18). Vaidlusalusele arvele ei ole märgitud millist raamlepingus või selle lisas 1 kirjeldatud konkreetset teenuse liiki kaebajale arvel märgitud perioodil osutati ning puudub ka teave millises mahus seda tehti, seega ei ole selle arve alusel tagatud eelkirjeldatud teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Seepärast ei ole kaebaja maksuarvestuse aluseks võetud algdokumendina vaidlusalune arve ega selles viidatud lepingu lisa 1 nõuetekohane. Kaebaja ei ole maksuhaldurile esitanud ka muid dokumente, kus kajastuksid KMS § 37 lg-s 7 nimetatud andmed. Olukorras, kus algdokumentidest ei selgu, millise konkreetse teenuse eest on arve esitatud, on põhjendatud asuda maksustamisel seisukohale, et maksukohustuslane pole teenust saanud.
9.Kuigi sisendkäibemaksu mahaarvamise välistab ka ainuüksi asjaolu, et arvel kajastatud andmed ei võimalda eraldivõetuna ega koosmõjus raamlepingu lisa 1 ning maksumenetluses kogutud tehingupoolte selgitustega usaldusväärselt kindlaks teha kaebaja poolt väidetavalt soetatud teenuste täpset sisu ja mahtu, siis nõustub kohus ka maksuhalduri põhjendatud järeldusega, et väidetavaid tehinguid kaebaja ja X vahel ei toimunudki ning kaebaja oli sellest teadlik.
9.1.Kaebaja vastuväite kohaselt on maksuhaldur lähtunud kaebaja endise juhatuse liikme X ebaõigetest ja kahjustavatest selgitustest teenuse mitte saamise osas, jättes käsitlemata muud kaebaja selgitused ja kirjeldatud asjaolud. Maksuhaldur võttis X maksumenetluses seletused perioodil 2017–03.05.2019 kaebajale juhtimisteenuste soetamise osas. 10 X seletuste kohaselt sõlmiti 04.10.2010 küll kaebaja ja X vahel
Maksuhalduri lisa 7 vastused 4 ja 5. 10 Maksuhalduri lisa 7 vastus 6.
Maksuhalduri lisa 9. 6 (8)
juhtimisteenuse leping, kuid selle lepingu alusel ei toimunud tehinguid vaidlusalusel perioodil. Kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis lükkaksid maksuhalduri järeldusi ümber ja kinnitaksid juhtimisteenuse saamist perioodil 2017–03.05.2019. Vastupidiselt esitas kaebaja kohtumenetluses 03.01.2021 kuupäeva kandva kreeditarve, millega tühistati vaidlusalune arve juhtimisteenuse osas perioodil 2017–2019 esimene poolaasta. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks ka täiendavalt analüüsida kaebaja väiteid X ütluste ebausaldusväärsuse kohta, kuna arve tühistamisega tunnistab kaebaja sisuliselt, et teenust ei ole saadud.
9.2.Maksuhaldurile ei saa ette heita arvestamata jätmist kaebaja seletuste ja maksumenetluses esitatud asjaoludega. Maksuhaldur on kontrolliaktis ja maksuotsuses käsitlenud piisava põhjalikkusega kõiki kaebaja maksumenetluses antud seletusi ja eriarvamuses esitatud seisukohti ja sellele lisatud dokumente. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et pelgalt 06.05.2019 hagi tagamise määrusest nähtuv õigusabi osutamine kaebajale ning maksumenetluses esitatud majandusaasta aruanded ei tõenda, et kaebaja on saanud X juhtimis- ja juriidilist teenust. Hagi tagamise määruse põhjal võib järeldada, et kaebajale on tsiviilkohtumenetluses osalemiseks õigusabi teenust küll osutatud, kuid sellest omakorda ei ole võimalik üheselt järeldada, et seda on osutatud vaidlusaluse raamlepingu lisa 1 alusel ning X vahendusel. Raamlepingu lisa 1 sedastab üksnes, et lepingus loetletud teenustele lisandub juriidiline teenus summas 32 200 eurot perioodi 01.04.2019–31.03.2020 eest, kuid puuduvad andmed milles juriidiline teenus seisneb, kes seda osutab ja millises mahus ning ei nähtu ka tasu kujunemine. Ühtki muud dokumenti peale hagi tagamise määruse kaebaja maksu- ega kohtumenetluses juriidilise teenuse saamise tõendamiseks esitanud ei ole. Ka kaebaja paljasõnalised väited üldise juhtimis-, raamatupidamis- jmt kohta ei ole piisavad teenuste saamise tegelikkuses veendumiseks. Juhtimisteenuse osutamist ei kinnita asjaolu, et kaebaja deklaratsioone on esitanud raamatupidaja, kes on samal ajal ka X raamatupidaja, kuna ei raamlepingus ega selle lisas 1 ole osutatava teenusena raamatupidamisteenust üleüldse märgitud. Seega ei ole raamatupidaja teenuste osutamise ja väidetava raamatupidamise korrastamine pärast X juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumist seostatav juhtimisteenuse osutamisega kaebajale.
9.3.Maksuhaldur on käsitlenud maksuotsuse punktis 3.3 ammendavalt ka kaebaja väiteid lepingu kehtivuse osas, seega on väär kaebaja etteheide, et maksuhaldur on lepingu kehtivuse tähelepanuta jätnud. Õige on maksuhalduri seisukoht, et üksnes kehtiva lepingu esitamine ei tõenda teenuse tegelikku müümist ega saamist. Kaebaja ei ole esitanud lisaks lepingule ja selle lisale muid raamatupidamise alusdokumente, mis tõendaksid teenuste saamist ja nende mahtu.
10.Kuigi ükski maksuhalduri tuvastatud asjaolu või järeldus eraldi võetuna ei pruugi olla maksu määramiseks piisav, on maksuhaldur hinnanud tõendeid kogumis ja teinud ka oma järeldused tõendite kogumi pinnalt. Tuleb arvestada, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise konspiratiivse iseloomu tõttu ongi maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta, seetõttu piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (vrd Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 13). Kui maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud põhjendatud kahtluse, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150). Seejuures, kui maks on määratud tõendite kogumile tuginedes, siis ei piisa selle ümberlükkamiseks iga üksiku asjaolu olulisuse kahtluse alla seadmisest, vaid maksukohustuslane peab esitama eluliselt usutava versiooni koos asjakohaste tõenditega, mis selgitaksid maksuhalduri välja toodud ebakõlasid ja muudaksid 7 (8)
usutavaks tehingu toimumise. Praegusel juhul ei kinnita teenuse saamist see, et tehingu kohta on vormistatud üldsõnaline arve ja lepingulisa ning omavahel perekondlikes sidemetes olevad tehingu osapooled jaatavad tehingu toimumist. Maksuhaldur on usutavalt põhjendanud oma seisukohta, et teenuse saamine ei ole piisavalt tõendatud ning tehingut tegelikult ei toimunud. Kaebaja seevastu ei ole suutnud näidata, et ta on saanud X teenuseid, mis oleksid ka tuvastatavad. Kõiki maksuotsuses ja kontrolliaktis käsitletud asjaolusid arvesse võttes, sh kaebaja ja X omavahelist seotust, on õige ka maksuhalduri seisukoht, et kaebaja oli teadlik, et teenust X tegelikkuses ei saadud ning tehingut ei toimunud. Kohus nõustub maksuhalduriga, et tehingud olid vajalikud üksnes maksueelise, s.t sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse ja käibemaksu tagastuse, saamiseks ning tegelikult on tegemist MKS § 83 lg 4 tähenduses näiliku tehinguga, mida maksustamisel arvesse ei võeta.
Menetluskulud
11.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.