Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
9. märts 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-71
Haldusasi
XX kaebus Siseministeeriumi vastu
Menetlusosalised
Kaebaja – XX
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-21-71.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-71 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3). Riigi õigusabi puudutavas osas ei saa määrusele määruskaebust esitada (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 12.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumilt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt kiusas Siseministeerium kaebajat aastaid taga. Kui kaebaja sellest teada sai, kaebaja deporteeriti. Samal ajal ignoreeriti Tartu Maakohtus toimuvat kriminaalasja. Siseministeerium on kaebajale tekitanud suure kahju. Kaebaja ei saanud näha omi lapsi, hoolitseda nende eest, suhelda sõprade ja lähedastega. Kaebaja jäi ilma kogu oma varast, sh 2 ettevõttest. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja soovib, et kohus taastaks kaebaja õiguse olla Eesti elanik. Kaebajal on teavet Estonia huku kohta. Kaebaja käis paar aastat tagasi Eestis ja palus varjupaika, kuid see oli tulemuseta. Kaebaja palub kohustada vastavat ametit talle elamisluba väljastama, mis on talle ette nähtud, kuid mida ta ei saanud. Kaebaja taotleb riigi õigusabi.
2.Tallinna Halduskohus jättis 04.02.2021 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kõrvaldada kaebuse puudused, sh selgitada, millega ja millal talle kahju tekitati, milles kahju seisneb, ning tasuda riigilõiv 15 eurot 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
3.Kaebaja selgitas 11.02.2021, et kohus andis talle 1,5 aastat tagasi riigi õigusabi. Isiku varaline olukord ei ole muutunud, tal ei ole tööd ega perekonda. Kaebaja esitas kaebuse juba 2019. a-l, kuid kohus keeldus seda läbi vaatamast. Kaebaja oli Eesti alaline elanik alates 1980. aastatest. Seaduse järgi oli tal õigus välismaalase passile ja elamisloale, kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus neid talle andmast. Kaebajal ei olnud aega asja kohtusse anda, vaid ta saadeti enne välja. Kaebajal ei ole dokumente. Passi puudumise tõttu oli kogu tema vara kellegi teise nimel ja tal ei ole dokumente, millega vara olemasolu tõendada.
4.Kaebaja selgitas 15.02.2021, et tal on Eestis poeg, ema ja vend. Kaebajal ei olnud võimalik esitada kaebust 2018. a lõpuni, kuna tal ei olnud kodakondsust ega ka passi, et sõita Eestisse. Kohus keeldus 2019. a-l kaebust läbi vaatamast. Passi puudumise tõttu oli kaebaja vara kirjutatud teiste inimeste nimele, mida tõendab ajaleheväljavõte ja kohtuotsus. Kohe pärast vanglast vabanemist hakkas kaebaja koguma dokumente välismaalase passi tarvis, kuid tema taotluse rahuldamisest keelduti korduvalt. Väljasaatmisel ja inimese kõigest ilmajätmisel puudub aegumistähtaeg. Kaebaja soovib kahjusumma määramist kohtu äranägemisel. Kaebaja palus kohustada vastavat ametit andma talle Eesti elamisluba, mis on talle seaduse järgi ette nähtud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2021 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (p 1) ning luges kaebetähtaja ületatuks, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 ning § 124 lg 2 alusel (p 2). Halduskohus jättis riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 11 ning § 7 lg 1 p-de 2, 5 ja 6 alusel rahuldamata. Kaebaja ei ole Eesti Vabariigi ega mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Samuti ei ole kaebaja elukoht kaebuse kohaselt Eestis ega mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, vaid kaebaja viibib Gruusias. Kaebajale anti haldusasjas nr 3-19949 riigi õigusabi kui varjupaiga taotlejale (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 10 lg 2 p 9). Riigi õigusabi andmise kohustust ei tulene ka rahvusvahelistest lepingutest. Taotluse rahuldamiseks ei ole alust tulenevalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 66 lg-st 1. Kaebus ei ole seotud ühegi sättes loetletud haldusakti vaidlustamisega, vaid kaebaja taotleb kahju hüvitamist. Ka siis, kui tõlgendada, et VSS-s sätestatud tasuta õigusabi andmise kohustus laieneb praegusele juhule, tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kaebaja on ise selgitanud, et tal puuduvad tõendid talle tekkinud varalise kahju kohta. Kohus on kontrollinud ka kinnistusraamatust, et kaebaja viidatud kinnistud Puiestee 114 ning Anne 44 (vt 15.02.2021 selgitus) Tartus ei kuulu ega ole kunagi kuulunud kaebajale. Mõlemad kinnistud kuuluvad vastavalt 2006. ja 2003. a-st Tartu linnale. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et tema vara oli teiste inimeste nimel ja tal puuduvad mistahes dokumendid, millega vara olemasolu tõendada. Kaebajale elamisloa või muu viibimisaluse andmiseks puuduvad kohtul volitused olukorras, kus kaebaja ei ole vastava taotlusega Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole pöördunud. Kohus ei vii haldusmenetlust läbi haldusorgani asemel. Seega ei ole kaebajal selles osas õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RÕS § 7 lg 1 p 2). Kaebaja on taotlenud riigi õigusabi ka mittevaralise kahju hüvitamiseks (laste, lähedaste ja sõpradega suhtlemise võimatus ehk eraelu puutumatuse riive). RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei 2(5)
3-21-71 anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kohtule ei nähtu kaebaja toodud küsimuses tungivat avalikku huvi. Asjas on ilmselgelt ületatud kaebetähtaeg ja puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks, mis tähendab, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5). Kaebaja väide, et väljasaatmisel ja varast ilmajäämisel või sellega seotud kahju hüvitamisel puudub kaebetähtaeg, on ekslik. HKMS § 46 lg 4 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt võib kaebuse kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, ning sõltumata teada saamisest 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama regulatsioon kehtis ka kaebaja Eestist lahkumise eel 2003. a-l. Kaebaja on mõlemat tähtaega ilmselgelt oluliselt ületanud. Kaebaja väiteid on võimalik tõlgendada kaebetähtaja ennistamise taotlusena. Siiski ei nähtu kohtule mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja pidi aru saama talle kahju tekkimisest, eeldusel, et ta üldse talle kuulunud vara kaotas, hiljemalt juba 2003. al. Kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamiseks ei pea kaebajal olema kodakondsust ega passi. Kaebaja saabus Eestisse uuesti 2018. a-l, mil tal olnuks võimalik esitada kahju hüvitamise taotlus. Eeltoodu ei tähenda ka seda, et 2018. a-l algas 3-aastane kaebetähtaeg uuesti, vaid kaebaja pidanuks kaebuse esitama esimesel võimalusel, s.o 14 päeva möödumisel (HKMS § 71 lg 2). Seetõttu ei ole asjas oluline ka kaebaja 07.08.2019 avaldus, sest see on esitatud pärast Eestisse saabumist 9 kuu ehk ebamõistlikult pika aja möödumisel. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kaebajal mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks ning kohtuasja menetlus tuleb lõpetada. Kohtule ei ole laekunud kaebuselt tasutavat riigilõivu, mistõttu ei ole seda võimalik tagastada. Kaebaja tahe võib olla suunatud ka sellele, et vaidlustada 2003. a-l või ka enne seda kaebajale Eestis viibimisaluse andmisest keeldumist või lahkumisettekirjutust. Kaebaja kirjeldustest tuleneb, et ta oli juba siis nendest otsustest teadlik. HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sarnane regulatsioon sisaldus ka HKMS-i varasemas redaktsioonis. Praeguses asjas ei saa kohaldada ka HKMS § 46 lg-t 7, sest ka siis, kui kaebajale kaebuses viidatud otsuseid teatavaks ei tehtud, on ta neist muul viisil teada saanud ja igal juhul viivitanud kaebuse esitamisega vähemalt 17 aastat (2003–2020). Kuna sellisel kaebusel puuduksid kaebetähtaja ilmselge ületamise tõttu eduväljavaated, ei soovita kohus ka kaebust muuta. Kui kaebaja soovib Eestis elamisluba või tal on muu õiguslik alus Eestisse asumiseks ja Eestis viibimiseks, võib ta esitada vastava taotluse Eesti välisesindusele või PPA-le (välismaalaste seaduse (VMS) § 215 jj). Keelduva otsuse peale on võimalik esitada kaebus, järgides mh kaebetähtaega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX esitas 26.02.2021 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 määruse peale. Kohus valetab, et kaebaja ei tasunud riigilõivu. Riigilõiv on tasutud ja selle kohta kviitung esitatud. Kaebaja palub kaebuse läbi vaadata. Kaebaja viibib Gruusias ja tal pole võimalik advokaati palgata. Kaebaja palub riigi õigusabi.
3(5)
3-21-71
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Vaidlustatud määruse resolutsiooni p-ga 1 oli põhjendatud RÕS § 6 lg 11 ning lg 7 p-de 2, 5 ja 6 alusel riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine. RÕS § 6 lg 11 kohaselt antakse üldjuhul riigi õigusabi isikule, kelle elukoht on õigusabi avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis või kes on Eesti Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Kaebaja elab Gruusias ega ole Eesti Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Haldusasjas nr 3-19-949 on antud kaebajale riigi õigusabi tulenevalt tema rahvusvahelise kaitse taotleja staatusest (VRKS § 10 lg 2 p 9). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja vaidlustaks tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutust või sissesõidukeeldu, mistõttu ei tulene riigi õigusabi andmise alust ka VSS § 66 lg-st 1. Halduskohus on õigesti selgitanud, et ka juhul, kui leida, et VSS-s sätestatud riigi õigusabi andmise kohustus laieneb ka praegusele juhule, tuleks riigi õigusabi andmisest siiski keelduda RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebetähtaegade ületamise tõttu on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kohus ei saa kohustada kaebajale elamisloa või muu viibimisaluse andmiseks, kui kaebaja ei ole eelnevalt pöördunud sellekohase taotlusega Eesti välisesinduse või PPA poole (VMS § 215 jj). Seega ei ole kaebajal nimetatud osas õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RÕS § 7 lg 1 p 2). Kaebaja on viidanud ka mittevaralise kahju tekkimisele. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Sellise tungiva avaliku huvi esinemist ei nähtu praegusel juhul ka ringkonnakohtule.
9.Halduskohtu määruse tühistamiseks ei ole alust ka osas, millega kohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Halduskohus on määruse põhjendava osa p-s 6 viidanud menetluse lõpetamise alusena ka HKMS § 152 lg 1 p-le 3, mille kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise või kinnitab kompromissi. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mis ei anna alust määruse muutmiseks.
10.Kaebaja leiab, et talle on tekitatud varaline ja mittevaraline kahju 2003. a-l Eestist väljasaatmise ja eelnevate toimingutega, varast ilmajäämisega ning sellega, et kaebaja ei saanud näha oma lapsi ja lähedasi. RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 näevad kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamiseks ette kaks tähtaega: 1) kolme aasta jooksul arvates päevast, kui isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust; 2) kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sealjuures ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). XX on kaebuse kahju hüvitamiseks esitatud kohtule 14.01.2021, seega ilmselgelt eeltoodud tähtaegu rikkudes.
11.HKMS § 71 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline 4(5)
3-21-71 ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul (vt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12). Üldjuhul on selliseks mõjuvaks põhjuseks objektiivne takistus (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus, lähedase surm vms). Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Kohtupraktika järgi võib teatud tingimustel tulla tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitingimustes. Samas ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Mida enam on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukamad peavad olema kaebetähtaja ennistamise alused. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole välja toonud.
12.Kaebetähtaja ennistamise mõjuvaid põhjused kaebaja esitatud asjaoludest ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pidi tekitatud kahjust teada saama hiljemalt 2003. a-l. HKMS § 46 lg-st 4 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenev üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on piisavalt pikk aeg, mõistmaks, et isikule on kahju tekitatud. Kuigi põhimõtteliselt on ennistatav ka viidatud sätetes toodud kümneaastane tähtaeg (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12; 15.06.2005 määrus nr 3-3-1-25-05), peavad selleks olema esinenud väga olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse tähtaegseks kasutamiseks. Esitatud asjaoludest ei nähtu selliseid objektiivseid ega subjektiivseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal nõude esitamist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamine ei eelda kaebajal kodakondsuse ega passi olemasolu. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt saabus kaebaja tagasi Eestisse 2018. a-l, mil tal oleks samuti olnud võimalus kahjunõude esitamiseks esimesel võimalusel ehk hiljemalt 14 päeva möödumisel (HKMS § 71 lg 2), mida kaebaja aga ei teinud.
13.Halduskohus on õigesti leidnud, et tulenevalt HKMS § 46 lg-st 1 tuleks kaebetähtaeg lugeda ületatuks ka juhul, kui tõlgendada kaebaja tahet selliselt, et ta soovib vaidlustada 2003. a-l või varem kaebajale Eestis viibimisaluse andmisest keeldumist või lahkumisettekirjutust. Esitatud asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja otsustest teadlik juba 2003. a-l.
14.Kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetas halduskohus õigesti HKMS § 152 lg 1 p-le 2 ja § 124 lg-le 2 tuginedes haldusasja menetluse.
15.Halduskohus on vaidlustatud määruses leidnud, et asjas ei ole tasutud riigilõivu, mistõttu ei ole võimalik seda tagastada. Kohtute infosüsteemist ilmneb, et kaebaja on tasunud käesolevas asjas halduskohtule riigilõivu 15 eurot 25.02.2021, seega pärast vaidlustatud määruse tegemist. Halduskohus on 26.02.2021 teinud määruse kaebaja tasutud riigilõivu 15 eurot tagastamiseks praeguses asjas vaidlustatud 19.02.2021 määruse jõustumisel.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 19.02.2021 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.