1.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
2.Lugeda kaebetähtaeg ületatuks, jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada haldusasja menetlus.
3.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.Tallinna Halduskohtus on ettevalmistavas menetluses XX kaebus Siseministeeriumi vastu. Kaebuse tõlke (Tartu Halduskohtu menetluse juures kuupäevaga 14.01.2021) kohaselt: - Siseministeerium kiusas kaebajat aastaid taga. Kui kaebaja sellest teada sai, kaebaja deporteeriti. Samal ajal ka ignoreeriti Tartu Maakohtus toimuvat kriminaalasja. - Siseministeerium on kaebajale tekitanud suure kahju. Kaebaja ei saanud näha omi lapsi, hoolitseda nende eest, suhelda sõprade ja lähedastega. Kaebaja jäi ilma kogu oma varast, sh 2 ettevõttest. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. - Kaebaja soovib, et kohus taastaks kaebaja õiguse olla Eesti elanik. - Kaebajal on teavet Estonia huku kohta. - Kaebaja käis paar aastat tagasi Eestis ja palus varjupaika, kuid see oli tulemuseta. - Kaebaja taotleb riigi õigusabi.
2.Kohus jättis kaebuse 04.02.2021 määrusega käiguta. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal: - kirjeldada konkreetseid Siseministeeriumi või muu ametiasutuse tegevusi, tegevusetust või otsuseid, millega kaebajale kahju tekitati (p 3); - selgitada, millal kaebajale kahju tekitanud tegevused toimusid, kas nende tegevuste osas on kahju hüvitamise tähtaeg möödunud ning kas kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuvaid põhjuseid (p 4); - selgitada, millise konkreetse vara kaotusega talle kahju tekkis ning milliste konkreetsete pereliikmetega ta suhtlusvõimaluse kaotas (p 5); - täpsustada, millises summas varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist ta taotleb, või kas ta jätab hüvitise suuruse kohtu otsustada (p 6); - tasuda riigilõiv taotletavalt kahjuhüvitiselt vastavalt makseinfo lehele märgitule või taotleda menetlusabi, esitades ülevaate oma varade, sissetulekute ja kohustuste kohta (p 7); - selgitada, kas ja millisel alusel on tal olnud Eestis elamisluba või muu viibimiseks õigustav dokument ning millise Eestis viibimise õigusliku aluse taastamist ta taotleb (p 9). 1(4)
3.Kaebaja selgitas 11.02.2021, et kohus andis talle 1,5 aastat tagasi riigi õigusabi. Isiku varaline olukord ei ole muutunud, tal ei ole tööd ega perekonda. Kaebaja esitas kaebuse juba 2019. aastal, kuid kohus keeldus seda läbi vaatamast. Kaebaja oli Eesti alaline elanik alates 1980.-test aastatest. Seaduse järgi oli tal õigus hallile passile ja elamisloale, kuid KMA keeldus neid talle andmast. Kaebajal ei olnud aega asja kohtusse anda, vaid ta saadeti enne välja. Kaebajal sündis 2002. aastal poeg. Kaebajal ei ole dokumente. Passi puudumise tõttu oli kogu tema vara kellegi teise nimel ja tal ei ole dokumente, millega vara olemasolu tõendada. Kaebaja selgitas 15.02.2021, et tal on Eestis poeg, ema ja vend. Kaebajal ei olnud võimalik esitada kabeust 2018. aasta lõpuni, kuna tal ei olnud kodakondsust ega ka passi, et sõita Eestisse. Kohus keeldus 2019. aastal kaebust läbi vaatamast. Passi puudumise tõttu oli kaebaja vara kirjutatud teiste inimeste nimele, mida tõendab ajalehe väljavõte ja kohtuotsus. Kohe pärast vanglast vabanemist hakkas kaebaja koguma dokumente halli passi tarvis, kuid tema taotluse rahuldamisest keelduti korduvalt. Väljasaatmisel ja inimese kõigest ilmajätmisel puudub aegumistähtaeg. Kaebaja soovib kahjusumma määramist kohtu äranägemisel. Kaebaja palub kohustada vastavat ametit andma talle Eesti elamisluba, mis on talle seaduse järgi ette nähtud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Riigi õigusabi seaduse § 6 lg 11 sätestab, et riigi õigusabi antakse füüsilisele isikule, kelle elukoht on õigusabi andmise avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis või kes on Eesti Vabariigi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, välja arvatud kriminaalmenetluses. Elukoha määramisel käesoleva seaduse tähenduses lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1–32) artiklist 62. Muule füüsilisele isikule antakse õigusabi üksnes juhul, kui see tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Kaebaja ei ole Eesti Vabariigi ega mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Samuti ei ole kaebaja elukoht kaebuse kohaselt Eestis ega mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, vaid kaebaja viibib Gruusias. Kaebajale anti haldusasjas nr 3-19-949 riigi õigusabi kui varjupaigataotlejale (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 10 lg 2 p 9). Riigi õigusabi andmise kohustust ei tulene ka rahvusvahelistest lepingutest.
5.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 66 lg 1 kohaselt on välismaalasel õigus saada riigilt õigusabi lahkumisettekirjutuse, väljasaatmise või lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeelu otsuse vaidlustamiseks juhul, kui välismaalasel puuduvad piisavad rahalised vahendid õigusabi kulude kandmiseks. Kaebaja kaebus ei ole seotud ühegi loetletud haldusakti vaidlustamisega, vaid kaebaja taotleb kahju hüvitamist. Ka siis, kui tõlgendada, et VSS-is sätestatud tasuta õigusabi andmise kohustus laieneb ka käesolevale juhule, tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb ja asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on ise selgitanud, et tal puuduvad tõendid talle tekkinud varalise kahju osas. Kohus on kontrollinud ka kinnistusraamatust, et kaebaja viidatud kinnistud (vt haldusõigusrikkumise asja otsus) Puiestee 114 ning Anne 44 (vt 15.02.2021 selgitus) Tartus ei kuulu ega ole kunagi kuulunud kaebajale. Mõlemad kinnistud kuuluvad vastavalt 2006. ja 2003. aastast Tartu linnale. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et tema vara oli teiste inimeste nimel ja tal puuduvad mistahes dokumendid, millega vara olemasolu tõendada. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kaebuse eduväljavaateid väheseks. 2(4)
Kaebajale elamisloa või muu viibimisaluse andmiseks puuduvad kohtul volitused olukorras, kus kaebaja ei ole vastava taotlusega Politsei- ja Piirivalveameti poole pöördunud. Kohus ei vii haldusmenetlust läbi haldusorgani asemel. Seega ei ole kaebajal selles osas õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RÕS § 7 lg 1 p 2). Kaebaja varasemaid, 2003. aasta või veel varasemaid taotluseid käsitleb kohus edaspidi. Kaebaja on taotlenud riigi õigusabi ka mittevaralise kahju hüvitamiseks (laste, lähedaste ja sõpradega suhtlemise võimatus ehk eraelu puutumatuse riive). RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kohtule ei nähtu kaebaja toodud küsimuses tungivat avalikku huvi, mille tõttu peaks kaebajale riigi õigusabi andma. Täiendavalt leiab kohus, et asjas on ilmselgelt ületatud kaebetähtaega ja puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus käsitleb neid põhjuseid edaspidi menetluse lõpetamist otsustades. Ka kaebetähtaja ületamine tähendab seda, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5). Kokkuvõttes jätab kohus riigi õigusabi taotluse RÕS § 6 lg 11 ning § 7 lg 1 p-de 2, 5 ja 6 alusel rahuldamata.
6.Kohus leiab, et kaebuses esitatud nõuete osas tuleb lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 ning § 124 lg 2 alusel, kuna kaebuse esitamisel on ületatud kaebetähtaega ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse tekstist ja ka täiendavatest selgitustest nähtub, et kaebaja seostab talle varalise ja mittevaralise kahju tekkimist 2003. aastal Eestist väljasaatmise ja sellele eelnenud toimingutega. Ka Tallinna Halduskohtu 07.10.2019 otsuses on selgitatud, et kaebaja elas aastatel 1983-2003 Eesti Vabariigis ning ta saadeti 2003. aastal Eestist välja. Kaebaja elas 2018. aasta oktoobrini Gruusias, kust ta saabus Eestisse ja esitas 11.11.2018 Eestis varjupaigataotluse. Kaebaja väide, et väljasaatmise ja varast ilmajäämisel või sellega seotud kahju hüvitamisel puudub kaebetähtaeg, on ekslik. HKMS § 46 lg 4 ja riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 kohaselt võib kaebuse kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, ning sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sama regulatsioon kehtis ka kaebaja Eestist lahkumise eel 2003. aastal. Kaebaja on mõlemat tähtaega ilmselgelt oluliselt ületanud.
7.Erandlikel juhtudel ei ole välistatud ka 10-aastase, kahju tekitamisest möödunud kaebetähtaja ennistamine. Kaebaja väiteid on võimalik tõlgendada ennistamise taotlusena. Siiski ei nähtu kohtule mõjuvaid põhjuseid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja pidi möönma talle kahju tekkimist, eeldusel, et ta üldse talle kuulunud vara kaotas, hiljemalt juba 2003. aastal. Kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamiseks ei pea kaebajal olema kodakondsust ega passi. Kaebaja saabus Eestisse uuesti 2018. aastal, mil tal olnuks võimalik esitada kahju hüvitamise taotlus. Eeltoodu ei tähenda ka seda, et 2018. aastal algas 3-aastane kaebetähtaeg uuesti, vaid kaebaja pidanuks kaebuse esitama esimesel võimalusel, s.o 14 päeva möödumisel (HKMS § 71 lg 2). Seetõttu ei ole asjas oluline ka kaebaja 07.08.2019 avaldus, sest see on esitatud Eestisse saabumisel 9 kuu ehk ebamõistlikult pika aja möödumisel. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kaebajal mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks ning kohtuasja menetlus tuleb lõpetada. Kohtule ei ole laekunud ka kaebuselt tasutavat riigilõivu, mistõttu ei ole seda võimalik ka tagastada. 3(4)
8.Kaebaja tahe võib olla suunatud ka sellele, et vaidlustada 2003. aastal või ka enne seda kaebajale Eestis viibimisaluse andmisest keeldumist või lahkumisettekirjutust. Kaebaja kirjeldustest tuleneb, et ta oli juba siis nendest otsustest teadlik. HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sarnane regulatsioon sisaldus ka HKMSi varasemas redaktsioonis1. Käesolevas asjas ei saa kohaldada ka HKMS § 46 lg-t 7, sest ka siis, kui kaebajale kaebuses viidatud otsuseid teatavaks ei tehtud, on ta neist muul viisil teada saanud ja igal juhul viivitanud kaebuse esitamisega vähemalt 17 aastat (2003-2020). Kuna sellisel kaebusel puuduksid kaebetähtaja ilmselge ületamise tõttu eduväljavaated, ei soovita kohus ka kaebust muuta. Kui kaebaja leiab jätkuvalt, et ta soovib Eestis elamisluba või tal on muu õiguslik alus Eestisse asumiseks ja Eestis viibimiseks, võib ta esitada vastava taotluse Eesti välisesindusele või Politsei- ja Piirivalveametile (välismaalaste seaduse § 215 jj). Keelduva otsuse peale on võimalik esitada kaebus, järgides mh kaebetähtaega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
https://www.riigiteataja.ee/akt/675174 vt § 9 lg 1
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.