XX kaebus Tallinna Vangla 31.08.2020 käskkirja nr 1-20/1-2/204 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks eemaldada kaebajalt käerauad, Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks (meditsiinilise maski kandmise kohustus, kaebaja üksiktingimustes hoidmine alates 15.06.2020, jalutuskäikude mittevõimaldamine 01.09.2020 kuni 04.09.2020) ning keelata kaebaja üksiktingimustes hoidmine
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Katri Aavik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta vastustaja menetluskulud vastustaja enda kanda. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla üksuse juht R. Kerner kohaldas 31.08.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/204 XX suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist kuni asjaolude äralangemiseni; käeraudade kasutamist vahistatu saatmisel väljaspool kambrit kuni asjaolude äralangemiseni. XX esitas 07.09.2020 käskkirjale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 04.10.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/224-2 rahuldamata.
2.XX esitas Tallinna Vanglale 02.09.2020 ning 03.09.2020 vaided. Vaietes vaidlustab XX Tallinna vangla II üksuse juhi Raido Kerneri määratud maski kandmise kohustust ning samas soovis XX käia
jalutamas. XX esitas 04.09.2020 veel kaks vaiet, mis sarnanevad 02.09.2020 ning 03.09.2020 esitatud vaietele. Tallinna Vangla jättis 05.10.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/225-3 vaided rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 08.10.2020 XXi kaebus Tallinna Vangla 31.08.2020 käskkirja nr 1-20/1-2/204 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks eemaldada kaebajalt käerauad, Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks (meditsiinilise maski kandmise kohustus, kaebaja üksiktingimustes hoidmine alates 15.06.2020, jalutuskäikude mittevõimaldamine 01.09.2020 kuni 04.09.2020) ning kaebaja üksiktingimustes hoidmise keelamiseks.
4.Tallinna Vangla lõpetas 30.11.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/272 XXi suhtes seoses asjaolude äralangemisega Tallinna Vanglas kohaldatud järgmised julgeolekuabinõud: alates 31.08.2020 kohaldatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning käeraudade kasutamine.
KAEBAJA SEISUKOHAD
5.Kaebajat on hoitud Tallinna Vanglas alates tema saabumisest, s.o alates 15.06.2020 pidevalt üksikvangistuse tingimustes. Üksi olemine on mõjunud kaebaja psüühilisele tervisele negatiivselt. Kaebajal on stress, depressioon, ärrituvus ja närvilisus ning halb uni. Kaebaja enesetunne muutub halvemaks. Ka psühhiaater on kaebaja haigused diagnoosinud. Kaebaja soovib, et kohus keelustaks üksikvangistuse vanglas, kuivõrd üksikvangistust kasutatakse piinamisena, see kahjustab inimese psüühikat, arendab erinevaid psüühilisi kõrvalekaldeid ja üldkokkuvõttes seab ohtu inimeste elu ning tervise.
6.31.08.2020 lõi vangla valvur kaebajat rusikaga rindu ja solvas eesti keeles. Valvur soovis, et kaebaja läheks jalutuskäigule ning selgitas, et kaebaja võib kirjad kohtusse ja teistesse asutustesse saata hiljem. Kaebaja nõustub, et tülitses valvuriga verbaalselt, kuid ta ei ähvardanud, ei rünnanud teda ega seadnud ohtu tema elu ja tervist. Kaebaja nõustub, et sülitas valvuri poole ning viimane sai süljega pihta. Samas ei olnud valvuri elu reaalselt ohus ning valvurile ei tekitatud füüsilist kahju. Kaebaja tunnistab oma süüd ning ta sai selle eest 15.09.2020 väärteoasjas nr 650020000189 karistada.
7.Tallinna Vangla käskkirjaga nr 1-20/1-2/204 ei nähtud kaebajale ette kohustust kanda jalutamise ajal maski. Maski kandmise kohustus oli R. Kerneri isiklik korraldus. R. Kerneril on õigus anda korraldusi üksnes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p-i 5 ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi: vangla sisekorraeeskiri) § 12 lg 1 alusel. Nimetatud sätetest tulenevalt puudub üksuse juhul õigus anda korraldust kasutada kinnipeetava suhtes käeraudu. Kaebaja suhtes kohaldati käeraudade ja meditsiinilise maski kasutamist kaebaja alandamiseks. Täiendavate meetmete kohaldamine ohutuse huvides on keelatud. Käeraudade kasutamine ning meditsiinilise maski kasutamine on vastuolus vangla sisekorraeeskirja § 12 lg-ga 1; EV põhiseaduse § 3 lg 2, § 10, § 11, § 14, § 19 p-ga 2; HMS § 3 lg 1, lg 2, § 4 lg 2, § 5 lg-ga 2; CPR raportiga, VangS § 41 lg-ga 21. Maski kandmisest keeldumisel Tallinna Vangla kaebajale jalutuskäike ei võimaldanud.
8.Vanglaametnikel puudus õigus sundida kaebajat kandma meditsiinilist maski ning maski kandmisest keeldumise korral jätta kaebaja ilma õigusest jalutuskäigule vastavalt VangS § 93 lg-le
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
9.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. XX ei väida, et ta ei saa aru käitumisjuhise andmise põhjendustest, kuid peab seda tema mõnitamiseks ja karistusmeetmeks. Sama viitab ta käeraudade kohaldamise kohta.
10.Välja on antud käitumisjuhis, mis näeb ette maski kandmise kohustuse väljaspool kambrit saatmisel, st ka jalutuskäigule saatmisel. Tegemist on meditsiinilise maskiga, mis ei riiva vahistatu 2(7)
inimväärikust. Käitumisjuhis väljaspool kambrit saatmiseks on kehtestatud lähtuvalt XXi enda käitumisest. XX oli 31.08.2020 vanglaametniku suhtes agressiivne nii kehahoiakult kui oma sõnades ja sülitas valvurit, tabades tema vasakut silma. Seega oli kohane lisaks 31.08.2020 käskkirjale 120/12/204 vangla üldise julgeoleku ja ametnike ohutuse tagamiseks anda välja käitumisjuhis. Tegemist ei ole täiendava julgeolekuabinõuga, mille kohaldamine tuleb ette näha haldusaktiga, vaid konkreetsest intsidendist tuleneva meetmega, et ennetada võimalikku ametniku suunas sülitamist. Meedet rakendatakse korralduse andmisega (panna mask ette) ja kinnipeetav on julgeoleku tagamiseks kohustatud vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse VangS § 67 p 1 kohaselt täitma.
11.Käitumisjuhis ja selle alusel antud korraldused on seaduslikud. Seda kinnitab ka kohtupraktika (nt haldusasi nr 3-15-967). XX oli kohustatud alluma korraldusele väljapool kambrit saatmiseks mask ette panna ning korraldusele allumata jätmisel oli õiguspärane vangla julgeoleku kaalutlusel (eesmärk vältida ametnike suunas sülitamist) katkestada jalutuskäigule saatmine. VangS § 93 lg-st 5 tulenev õigus ei ole absoluutne ja sellele ei ole võimalik seada ühtegi tingimust ega piirangut. Piirangud tulenesid kaebaja enda käitumisest ja vanglaametnike kaitseks oli nende kehtestamine õiguspärane. Kinni peetav isik ei saa eeldada, et tema õigused on piiramatud ning temale endale ei tulene kohustusi tema enda käitumisest tingitud meetmele mitteallumisel. Seejuures on tegemist olukorraga, kus vangla julgeoleku ja vanglaametnike tervise kaitse on vangla hinnangul võimalik tagada väheintensiivse meetmega – meditsiinilise maski paigaldamisega. Arvestades asjaolu, et käitumisjuhis maski paigaldamiseks on välja antud ennetamaks kaebaja sülitamist, ei saa vanglaametnikele ka ette heita maski sunniviisilist paigaldamist.
12.XXi viited haldusasjadele 3-10-2676 ja 3-16-231 seonduvad küll kinni peetavate isikute õigusega saada jalutuskäike vabas õhus, kuid asjaolud on erinevad. Kaebajat ei saadetud jalutuskäikudele, kuna ta keeldus täitmast vanglaametnike seaduslikke korraldusi.
13.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse VangS § 69 lg 1 kohaselt mh ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Seega on lubatav nende kasutamine ka ennetava meetmena järgnevate distsipliinirikkumiste ärahoidmiseks, ennetava meetme eesmärgiks ei ole karistamine, vaid õigushüve rikkumise ärahoidmine.
14.Tallinna Vangla ei nõustu XXi viitega, et üksuse juhil puudub õigus kohaldada täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu. VangS § 69 lg 2 p 5 kohaselt on täiendava julgeoleku abinõuna lubatud ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 70 lg 11 kohaselt on ohjeldusmeetmena kasutatavad mh käerauad. VangS § 69 lg 4 esimese lause kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus. Vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus vangistusseaduse § 69 lg 4 esimese lause alusel. Seega on üksuse juht ka pädev kohaldama täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu.
15.Tallinna Vanglal puudub teave, et lähtuvalt XXi tervislikust seisundist oleks välistatud tema eraldatud lukustatud kambris viibimine. Talle on tagatud ravi ja meditsiiniline teenindamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
17.Kaebaja suhtes koostas Tallinna Vangla valvur P. Levoll 31.08.2020 Tallinna Vangla direktorile ettekande nr 1-20-5385. Ettekandest tulenevalt soovis valvur saata kaebajat jalutuskäigule, kuid XX keeldus jalutama minemast, kuna soovis anda üle saatmiseks kirju. Valvur selgitas korduvalt, et kaebajal on võimalus jalutuskäigule minna ning kirju ei korjata. XX ärritus ning muutus verbaalselt agressiivseks, tõstis häält ning ropendas. Valvur teatas XXile jalutuskäigu katkestamisest. XX sülitas valvuri suunas, tabades vasakut silma (dtl 18). Kaebuses kaebaja eelnevat ei eita, kuid leiab, et teda on juba selle eest karistatud ning valvurile ei tekitatud füüsilist kahju. Samuti ei eita kaebaja, et teda on menetluses ära kuulatud. 3(7)
18.Vaidlustatud käskkirjaga kohaldas Tallinna Vangla direktor kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 2) ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine (dtl 31). Vangla tugines täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel VSkE §-le 12, VangS § 69 lg 2 p-le 4 ja 5. Nimetatud sätete kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus VangS § 8 lg 2, § 32, § 38 lg 21, § 39 lg 3, § 43 lg 3, § 69 lg 4 esimese lause ja § 103 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja ohjeldusmeetmete kasutamine. Vaidlustatud käskkirja andis välja üksuse juht R. Kerner, kes oli pädev vastavat käskkirja välja andma. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel.
19.Tulenevalt VangS § 41 lg-st 2 allutatakse vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik (VangS § 66 lg 2).
20.VangS § 11 lg 1 sätestab, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010 otsus nr 3‐3‐1‐33‐10, p 11 ja 6.05.2015 otsus nr 3‐3‐1‐88‐14, p 11).
21.Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist XXi suhtes kahel alusel: 1) raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ja 2) vangla julgeoleku tagamiseks. Tartu Ringkonnakohus selgitas 26.03.2020 kohtuostuse haldusasjas nr 3-19-707 p-s 20, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja valik on prognoosotsus. Selle tegemisel ei ole nõutav, et kaebajale omistatav käitumine ja sellest tehtud järeldused oleks kinnitust leidnud distsiplinaarkaristuse määramiseks nõutava tõendamis- ja põhjendamisstandardi järgi. Piisav on, kui faktilistest asjaoludest ilmneb põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib käituda vangla julgeolekut ohustavalt. Igal juhul peab olema tuvastatud kinnipeetava konkreetne tegu või teave, mis osutab kavandatavale teole. Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25).
22.Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida 4(7)
soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Käskkirjas on välja toodud, et kaebaja oli verbaalselt agressiivne, ei allunud korduvatele korraldustele ning sülitas ametniku suunas, millega pani ohtu vangla üldise julgeoleku ning on halvaks eeskujuks teistele kinnipeetavatele, mistõttu oli otstarbekas kaebaja paigutada eraldi lukustatud kambrisse. Samuti arvestades, et kaebaja käitumine on ettearvamatu ning agressiivne, oli oluline vangla julgeoleku ja ametnike ohutuse tagamiseks kasutada ohjeldusmeetmena käeraudu kinnipeetava saatmisel väljaspool kambrit. Kohtule ei ole nähtu, et vastustaja oleks kaebaja käitumisest ebaõigesti järeldanud ohtu vangla julgeolekule või rakendanud ohu tõrjumiseks sobimatuid või kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaid meetmeid. Kaebaja ei ole märkinud, millised negatiivsed järelmid võisid talle käeraudade kasutamisest tuleneda. Samuti tuleb arvestada, et käeraudu võidi kasutada lühikese aja vältel (saatmisel jalutuskäigule või kohtumistele).
23.Käskkiri vastab HMS §-le 54 ja § 55 lg-le 1. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav. Arvestades abinõude kohaldamise eesmärke, on kaebaja suhtes kohaldatud abinõud asjakohased ja proportsionaalsed. Vastustaja on põhjendanud abinõude kohaldamise vajadust ega ole teinud kaalumisvigu, mis õigustaks haldusaktide tühistamist. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
24.Kaebaja on täiendavalt vaidlustanud tema üksiktingimustes hoidmise alates 15.06.2020. Vastustaja kinnitusel paiknes kaebaja vangiregistri andmetel alates Tallinna Vanglasse saabumisest 15.06.2020 vahistatuna järgmiselt: ajavahemikul 15.06.2020–31.08.2020 viibis XX teise üksuses kambris nr S6-08 üksinda. Kambris viibimisega ei kaasnenud XXile täiendavaid piiranguid; ajavahemikul 31.08.2020–17.11.2020 eraldatud lukustatud kambris (31.08.2020 käskkirja 1-20/12/204 alusel); ajavahemikul 17.11.2020–27.11.2020 kartserikambris (Tallinna Vangla käskkirja 52/20/738 alusel); ajavahemikuks 27.11.2020 kell 17.00 – 28.11.2020 peatati Tallinna Vangla käskkirja alusel määratud distsiplinaarkaristuste kandmine, et XX saaks lühiajalisel kokkusaamisel kohtuda oma elukaaslase YY (lühiajaline kokkusaamine toimus); alates 28.11.2020 kannab XX distsiplinaarkaristusena kartserikaristusi, mis on määratud Tallinna Vangla käskkirjadega 5-2/20/738 ja 5-2/20/775; alates 30.11.2020 lõpetati XXi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seoses vajaduse ära langemisega. Seega Tallinna Vangla ei kohaldanud ajavahemikul 15.06.2020– 31.08.2020 kaebaja suhtes sanktsioone või piiranguid. VangS § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. VsKE § 6 lg 1 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. VangS § 11 lg 1 juhendab kinnipeetavate paigutamisel vanglatesse lisaks vangistusajakestusele arvestama veel kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Tegemist on abstraktsete pidepunktidega, mis peavad praktikas andma alust kinnipeetavate jaotamiseks vajalike kohtlemis- ja julgeolekukriteeriumide väljatöötamiseks, et võimaldada kinnipeetavate paigutamist klassifitseerimispõhimõtte alusel, samuti nende ümberpaigutamisele lähtuvalt VangS § -dest 19-21 (vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. L. Madise jt. Juura 2014, lk 51). Seega vangla otsustus, millisesse kambrisse kinnipeetav pannakse, oleneb vangla võimalustest ja konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaoludest. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19.01.2012 kohtuotsuse nr 3-3-1-76-11, p-s 12: „Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-d 18.1 ja 18.5-18.7 ning
9.oktoobri 2003. a soovituse nr 23 "Eluaegselt süüdimõistetute ja teiste pikaajaliselt kinnipeetavate kohtlemise kohta vanglaadministratsioonide poolt" p-d 2 ja 21, samuti üldisi diskretsioonireegleid (HMS § 4 lg 2).“ Euroopa vanglareeglistiku p 96 soovitab pakkuda niipalju kui võimalik vahistatule üksikkambrisse paigutamise võimalust, välja arvatud juhul, kui talle võib tulla kasuks teiste vahistatutega kokku paigutamine, või välja arvatud juhul, kui kohus on andnud konkreetse korralduse 5(7)
vahistatu paigutamise kohta. Seega on Tallinna Vangla pigem täitnud Euroopa vanglareeglistikust tulenevat soovitust paigutada vahistatud üksikkambrisse.
25.Vangiregistri andmetel on XXil olnud võimalik jälgida televisioonisaateid (kambris televiisor alates 02.10.2020), kuulata raadiot (nii eesti- kui ka venekeelseid kanaleid), kasutada telefoni, lugeda raamatuid ja ajalehti. Kaebajal on toimunud 7 lühiajalist kokkusaamist elukaaslase YY (6. juulil, 17. juulil, 6. augustil, 19. augustil, 12. septembril, 10. oktoobril, 28. novembril), samuti lühiajalised kokkusaamised ametiisikutega (uurijad koos tõlgiga kahel korral (16. juuni, 15. juuli) ja kahel korral advokaat Natalia Lausmaa (7. august ja 2. november)). Tagatud on olnud võimalus suhelda lähedastega iganädalaselt telefoni teel (ajavahemikul 15.06.2020–14.12.2020 on toimunud ligi 420 telefonikõnet. Igapäevane suhtlemisvõimalus on olnud vanglaametnikega ning ühel korral psühholoogiga (21.09.2020). Kohus nõustub vastustajaga, et üksikkambris viibimisest ei saa tuleneda kaebuses kirjeldatud tagajärgi. Kaebajal on olnud võimalus suhelda perega, tuttavatega, sotsiaaltöötajaga, kaplaniga, psühholoogiga, meditsiinitöötajatega, vanglaametnikega jm ametiisikutega.
26.Kohus nõustub vastustajaga, et esitatud tõenditest (väljavõte haigusjuhtudest, dtl 175–177) ei nähtu, et XXi terviseseisund eeldab kambrisse teise isiku paigutamist. XX on viibinud psühhiaatri vastuvõttudel, kus on lahendatud tema kaebusi ja määratud ravi. XX ei ole üksinda kambris viibimisega seonduvaid tervisehäireid kaebuse esitamise seisuga kurtnud. 19.06.2020 sissekande kohaselt puudusid psühhoosi ja depressiooni tunnused ja isik kaldub sümptomaatika võimendamisele. 28.09.2020 psühhiaatri vastuvõtul on kaebaja kurtnud unehäireid, ärevushäireid ning pahameelsust. Samas on märgitud, et näitab kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti diagnoosiga F61, millega on veidi uhkustav; kontakt pinnapealne ning kaebaja on oma avaldustes ebasiiras; otsib endale kasulikke käitumisjooni ning loodab saada lisasoodustusi.
27.Arvestades, et kaebaja on küll viibinud alates 19.06.2020 ükskikambris, ei saa seda võrdsustada ükskikvangistusega terve vaadeldava perioodi jooksul. Kohus tuvastas eelnevalt, et vaidlustatud käskkirja alusel määratud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on õiguspärane. Julgeoleku abinõu kohaldamine ei ole seotud kindla ajaga. Seda kohaldatakse kuni vajaduse äralangemiseni. Julgeolekuabinõu kohaldamisel on soovitatav kehtestada esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg, mille jooksul on abinõu toimet jälgides võimalik täpsemalt selle vajaduses selgusele jõuda ning olenevalt olukorrast abinõu kohaldamist kas jätkata või lõpetada. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb seda põhistada (Riigikohtu halduskollegiumi otsus 3-3-1-94-10, p 14). Käskkirjas on piisavalt välja toodud põhjendused, miks on leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli vajalik (vt otsuse p 24). Lisaks ei nähtu esitatud tõenditest, et ajavahemikul 17.11.2020–27.11.2020 kartserikambrisse paigutamine oleks olnud õigusvastane (vaadeldav käskkiri ei ole praeguse haldusasja ese). Tallinna Vangla on paigutamisel lähtunud isiku staatusest vahistatuna või kohaldanud talle õiguspäraselt eraldatud lukustatud kambris viibimise režiimi. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja kinnipidamistingimused on olnud õigusvastased.
28.Kaebaja on esitanud nõude üksiktingimustes hoidmise keelamiseks. Arvestades eelnevaid seisukohti ning asjaolu, et vanglal on seadusest tulenev (nt VangS § 11 lg 1) õigus paigutada kinnipeetavat kambrisse üksinda, ei saa kohus vastavat ettekirjutust vanglale teha.
29.Kaebaja hinnagul on meditsiinilise maski kandmise kohustus õigusvastane. Vastustaja kinnitusel ei ole maski kandmise kohustust ette nähtud haldusaktiga, vaid välja on antud käitumisjuhis, mis näeb ette maski kandmise kohustuse väljaspool kambrit saatmisel, sh jalutuskäigule saatmisel. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.11.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-1957, et XXilt nõutav meditsiinilise näomaski kandmise kohustus kujutab sisuliselt täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetme rakendamist VangS § 69 lg 2 p 5 ja § 70 tähenduses, sest selle eesmärk on hoida ära kaebajast tulenevat võimalikku ohtu vanglateenistuse ametnikele või vangla julgeolekule (vt 6(7)
justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 35 lg 2 p 6). Ohjeldusmeetmetena võidakse lisaks vanglateenistuse erivahenditele (VangS § 701 lg 1 p 1) kasutada ka muid vahendeid, mis aitavad saavutada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eesmärki ja mille kasutamine vastab VangS § 41 lg 2 tingimustele. Kinni peetava isiku keeldumine vanglaametniku korralduse täitmisest saab olla õiguspärane vaid tingimusel, et vanglaametniku korraldus vastab ilmselgelt HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Pelgalt kinni peetava isiku arvamus korralduse õigusvastasusest ei anna talle VangS § 67 p 1 järgi alust keelduda korralduse täitmisest ning seda ka juhul, kui hiljem nt vaide- või kohtumenetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsus nr 33-1-103-06, p 14). Seega, olenemata sellest, et Tallinna Vangla ei ole toonud selgelt välja, millisel õiguslikul alusel on XXilt nõutud meditsiinilise maski kandmist loenduse ja väljaspool kambrit saatmise ajal, ei ole alust väita, et vanglal ei saagi ilmselgelt olla sellist pädevust ning korraldus ei ole järelikult HMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine (Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2020 määrus haldusasjas nr 3-20-1957, p 15).
30.Tallinna Vangla valvurid on koostanud 01.09.2020, 02.09.2020, 03.09.2020, 04.09.2020 ettekanded, mille kohaselt keeldus kaebaja jalutuskäigule minemise ajaks maski ette panemast, mistõttu kaebajat jalutama ei viidud (dtl 22, dtl 23, dtl 24, dtl 25). XX on teatud perioodidel näomaski kandmisega nõustunud ja puuduvad andmed, et see oleks tekitanud talle mingeid vaevusi (dtl 26). Kohus nõustub haldusasjas nr 3-20-1957 Tallinna Ringkonnakohtu lahendis toodud hinnanguga, et COVID-19 haiguse levikut arvestades ei saa meditsiinilise maski kandmist pidada kuidagi inimväärikust alandavaks, vaid pigem võiks see praeguseks olla juba sotsiaalne norm. Pelgalt mõningane võimalik ebamugavus maski kandmisel ei saa kaasa tuua õigusvastasust olukorras, kus asjaomane nõue on kehtestatud vanglaametnike tervise ja vangla julgeoleku kaitseks. Kaebajalt ei nõuta meditsiinilise maski kandmist pidevalt, vaid üksnes loenduse ja saatmise ajal ning maski annab talle vangla. Kuna XX sülitas 31.08.2020 vanglaametnikule näkku, siis on konkreetselt temale maski kandmise nõude sätestamine põhjendatud. Seejuures ei oma ka tähtsust, kas XXil on või ei ole COVID-19 haigust diagnoositud, sest esiteks ei välista sümptomite puudumine koroonaviiruse kandjaks olemist ja teiseks oleks sülitamise vältimiseks ohjeldusmeetmete rakendamine õigustatud ka ilma COVID-19 pandeemiata. Näkku sülitamist ei ole tarvis tõkestada üksnes nakkushaiguste leviku takistamiseks, vaid see rikuks ka vanglaametniku kehalist puutumatust, mis on seotud tema inimväärikusega. Puudub igasugune põhjus arvata, et mõne teise kinni peetava isiku puhul vangla samadel asjaoludel sellist meedet ei rakendaks ja tegemist oleks XXi ebavõrdse (s.o põhjendamatult erineva) kohtlemisega.
31.Õige on kaebaja hinnang, et tal on VangS § 93 lg-st 5 tulenev võimalus soovi korral viibida vähemalt üks tund vabas õhus. Kaebaja keeldus ise maski kandmast, kuid nagu kohus eelnevas punktis leidis, puudus selles korralduses õigusvastasus. Seega tulenesid kaebajale piirangud tema enda käitumisest. Kuna jalutama minek ei ole kinni peetavale isikule kohustuslik, siis ei oleks vanglal ka alust kasutada maski paigaldamiseks XXi suhtes jõudu. Saatmise tingimusi järgides oli kaebajale VangS § 93 lg-s 5 ja § 95 lg-s 1 sätestatud õiguste kasutamine tagatud. Enamike õiguste (sh põhiõiguste) kasutamine on piiratud teatud tingimuste täitmisega, kuid õigusvastaseks saab selliseid piiranguid pidada üksnes siis, kui nende rakendamiseks puudub seaduslik alus või legitiimne eesmärk või on need ebaproportsionaalsed (Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2020 määrus haldusasjas nr 3-20-1957, p 17). Tallinna Vangla toimingutes (jalutuskäikude mittevõimaldamises) puudus õigusvastasus.
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest, mis jääb riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.