Igor Abdulajevi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu kohaldatud piirangutega
Menetlusosalised
Kaebaja Igor Abdulajev Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Igor Abdulajevi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. märtsil 2021 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla direktor otsustas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54:
3-20-955
1.piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatada Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kõik avavanglaosakonna poolt vangistusseaduse (VangS) § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4); helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
2.ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht;
3.peatada kaupluse tegevus, tagada kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieenija kirjatarbed ning võimaldada kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt;
4.p-des 1-3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
16.märtsist 2020;
5.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagada vangidele lisatoitlustamine iga päev;
6.käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
2.Igor Abdulajev (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 25. märtsil 2020 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest seoses Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kohaldatud piirangutega. Kaebaja märkis, et kambri pindala ei ole kahe kinnipeetava jaoks piisav, keelatud on jalutuskäigud, sektor on kinni, vangla on projekteeritud 500 kinnipeetavale ja on ülerahvastatuse keeld ning helistamis- ja pesemisvõimalusi ei tagata piisavalt.
3.Tartu Vangla jättis 15. mai 2020. a otsusega nr 1-13/53-2 kaebaja 25. märtsi 2020. a taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 18. mail 2020 kaebuse Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 (käskkiri nr 1-1/54), 31. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/57 (käskkiri nr 1-1/57), 14. aprilli 2020. a käskkirja nr 1-1/64 (käskkiri nr 1-1/64), 27. aprilli 2020. a käskkirja nr 1-1/65 (käskkiri nr 1-1/65) ja 11. mai 2020. a käskkirja nr 1-1/69 (käskkiri nr 11/69) alusel ajavahemikul 18. märts kuni 18. mai 2020 kohaldatud piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhjendab, et talle ei tagatud jalutuskäike, helistamis- ja pesemisvõimalusi tagati ebapiisavalt ning kamber oli kahele kinnipeetavale liiga väike, kuivõrd kinnipeetavad pidid seal viibima 24 tundi ööpäevas. Kaebaja toob välja ka puudused seoses juuste lõikamise, kaupluse külastamise, toidu halva kvaliteedi, ajalehtede ja raamatute võimaldamise, ebapiisava ventilatsiooni ja õhuvahetuse ning varajase ärkamise ja hommikusöögiga. Samuti selgitab kaebaja, et valvur sisenes kambrisse jalanõudega, millega võis levitada koroonaviirust, valvurid suitsetasid väljaspool vangla territooriumi ning põrandat ei pestud iga päev. Kaebaja märgib, et vangla alandas tema väärikust ja kahjustas tema tervist.
5.Kaebaja esitas kohtule 5. juulil 2020 taotluse, milles palub vastu võtta täiendavad tõendid ning nõuda vanglalt välja dokumendid seoses kaebaja kambris esineva palavuse ja lämbusega.
3-20-955
6.Tartu Halduskohus tagastas 8. juuli 2020. a määrusega kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemikul 26. märts kuni 18. mai 2020 tekitatud kahju eest ning seoses juuste lõikamise, kaupluse külastamise, toidu halva kvaliteedi, ajalehtede ja raamatute võimaldamise, ebapiisava ventilatsiooni ja õhuvahetuse, varajase ärkamise ja hommikusöögiga ning seoses sellega, et valvur sisenes kambrisse jalanõudes, millega võis levitada koroonaviirust, valvurid suitsetasid väljaspool vangla territooriumi ning põrandat ei pestud iga päev (resolutsiooni p 1). Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõuab ajavahemikul 16. märts kuni 25. märts 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmise, helistamis- ja pesemisvõimaluste ebapiisava tagamise ning liiga väikese kambriga (resolutsiooni p 4).
7.Kaebaja esitas 20. juulil 2020 kohtule taotluse kaebuse muutmiseks, mille kohus jättis 22. juuli 2020. a määrusega rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2020. a määrusega halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud 24. novembri 2020. a määrusega ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse.
8.Tartu Halduskohus otsustas 3. detsembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja jättis kaebaja taotluse tõendite kogumiseks seoses kambri palavuse ja lämbusega rahuldamata, sest nimetatud asjaolul ei ole vaidluse eset arvestades asja lahendamisel tähtsust halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2.
9.1.Värskes õhus jalutamise õiguse piiramine oli õigusvastane. Samale seisukohale on jõudnud õiguskantsler, samuti ei ühti piirang Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) soovitustega. Ka hooldekodudes oli väljas jalutamine lubatud.
9.2.Kambris oli kaks kinnipeetavat, mistõttu olid kambritingimused ruumipuuduse tõttu ebakohased ega võimaldanud kambris ka kehakultuuriga tegeleda.
9.3.Helistamispiirangud olid ülemäärased ega võimaldanud lähedastega piisavalt suhelda.
9.4.Pesemisvõimalus tagati üks kord nädalas, mis ei ole piisav.
9.5.Kaebaja terviseseisundit arvestades põhjustati talle eeltoodud piirangutega mittevaralist kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises ja piirangutest tulenevas tervisekahjus.
10.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piiranguid ei saa üksikult ega nende koostoimes pidada ajavahemikul 16. märts kuni 25. märts 2020 isiku väärikust alandavaks, samuti ei ole piirangute rakendamisega asjakohasel ajavahemikul tekitatud kaebajale tervisekahju. Piirangud olid proportsionaalsed ega põhjustanud kaebajale hüvitatavat kahju.
10.2.Vanglas viibib suur hulk kinnipeetavaid, kes kuuluvad haigestuda võivate riskigruppi nii oma vanuse kui tervisliku seisundi (kroonilised haigused) tõttu, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise
3-20-955
korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine, kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Piirangud olid hädavajalikud viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide vähendamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid avalikust huvist lähtuvalt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse. Arvestades üldist olukorda riigis polnud mingit alust pidada kinnipidamisasutuses koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kasutusele võetud ajutisi piiranguid, sh värskes õhus viibimise piirangut väärikust alandavaks või tervist kahjustavaks.
10.3.Värskes õhus jalutamise võimalust piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist ning tegemist ei olnud ülemäärase piiranguga. Kahjunõudes väljendatud ajavahemiku lühikest kestust arvestades ei saanud kehtestatud piirang põhjustada iseseisvalt kahju kaebaja tervisele, samuti ei saa seda pidada inimese väärikust alandavaks kohtlemiseks. Kaebaja viitab küll enda tervise kahjustamisele, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Kaebaja viited varasematele kohtuasjadele, milles tema tervislik seisund on olnud oluline, ei tõenda, et kahjunõudes märgitud ajavahemikul värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine kahjustas kaebaja tervist.
10.4.Kahjunõude kohta tehtud otsuses on märgitud, et justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt on ühele kinnipeetavale nähtud kambris ette vähemalt 3 m2 põrandapinda. Tartu Vangla kõik kambrid on 10 m2, seega on õigusaktist tulenev nõue kambris ühele kinnipeetavale ettenähtud põrandapinna osas tagatud ning sellele ei vaidle vastu ka kaebaja. Kambripinna suurust ei mõjuta asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalik liikuda väljaspool kambrit. Kinnipeetavate kambris hoidmine väljaspool kambrit liikumise võimaluseta ei saa iseenesest olla väärikust alandav või tervist kahjustav, kuna tegemist on sisuliselt vahistatud isikutele sarnase kinnipidamisrežiimiga.
10.5.Väärikust alandavaks ja tervist kahjustavaks ei ole alust pidada ka piirangut, millega võimaldati korra nädalas kinnipeetavatel helistada ja pesta. Piirangute seadmisega ei võetud kinnipeetavalt sh kaebajalt võimalust üldse helistada, varasemaga võrreldes vähendati mõnevõrra helistamise sagedust. Asjaolu, et kinnipeetav ei saa oma lähedastega helistamispiirangu ajal pidada telefonikõnesid soovitud ulatuses, ei ole õigusvastane, kuna kinnipeetavatele tagati VSkE § 51 lg-t 1 järgides minimaalsed helistamisvõimalused. Seda, et kaebajale piirangu ajal ettenähtud ühte telefonikõnet nädalas ei võimaldatud, pole kaebaja väitnud. Vangla on järginud VangS § 50 lg-s 1 sätestatut ega ole piiranud pesemisvõimalusi ülemääraselt. Kambris oli olemas ka juurdepääs voolavale soojale ja külmale veele. Vangla jagas kinnipeetavatele, kellel enda pesemisvahendid puudusid, hädavajalikke hügieenivahendeid, soovi korral sai pesemiseks küsida valvuritel pesukausi. Kaebajal oli piisavad võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vabariigi Valitsus kehtestas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse
3-20-955
tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid. Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmetena piirati muu hulgas kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigust, osakonnas liikumise õigust ning täpsustati helistamise ja hügieeni eest hoolitsemiseks pesuruumi kasutamise korda. Hilisemate vangla direktori käskkirjadega (nr 1-1/57, nr 1-1/64, nr 1-1-65 ja nr 1-1/69) jätkati kehtestatud piirangute rakendamist ja vastavalt vajadusele muudeti kehtestatud piirangute ulatust ja ajalist kehtivust.
12.Kaebaja esitas kahjunõude seoses jalutuskäikude, helistamis- ja pesemisvõimaluste piiramisega, samuti leidis kaebaja, et osakonna sulgemise tõttu pidid kambris viibima kaks kinnipeetavat ning seetõttu oli kambris ebapiisavalt ruumi. Kaebaja nõuab ajavahemikul 16. märts kuni 25. märts 2020 eeltoodud piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 eurot. Vaidlus seondub seega käskkirjaga nr 1-1/54, millega piirati kinnipeetava õigust värskes õhus jalutamisele ning reguleeriti täpsemalt kinnipeetavate liikumisõigust ja helistamis- ning pesemisvõimalusi. Kaebaja hinnangul piiras vangla seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuga tema õigusi ülemääraselt ja põhjustas nendega talle mittevaralist kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises ja tervisekahjus. Algses kaebuses esile toodud muud alused ei ole selles asjas vaidluse esemeks, sest kohus tagastas selles osas hüvitamiskaebuse ega lubanud kaebust hiljem muuta.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes; tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning jäetud vanglale õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Samale seisukohale asus Tartu Halduskohus ka kohtuasjades nr 3-20-766 ja nr 3-20-1367. Seega oli kohtu hinnangul vanglal õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks.
15.Vangla pidi värskes õhus jalutamise õigusele piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt
3-20-955
kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu. Kohus asus 15. jaanuari 2021. a otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ning osakondade sulgemisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meetmed olid õiguspärased. Kohus arvestab eeltoodud otsuses kajastatud seisukohtadega ning lähtub nendest ka selle asja lahendamisel. Kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel asus kohus haldusasjas nr 3-20766 järgmistele seisukohtadele: „18. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda kevadel 2020 Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
19.Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks. Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas Covid-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli teave viiruse levimisviiside ja –kiiruse osas ebatäielik. Kuna teadaolevalt esines kaitsevahendite kättesaadavuses eelkõige märtsis, aga ka aprillis teataval määral probleeme, siis ei olnud rakendatud piirangutele tõsiseltvõetavaid alternatiive. Arvestada tuleb sedagi, et vangla pidi mõnevõrra ebaselges olukorras kevadel 2020 rakendama vanglas isikute tervise ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid kiiresti. Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et piisavat ohutust ei tagaks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga. Seetõttu ei õigustaks ka ainuüksi piisavate isikukaitsevahendite kasutamise võimalus piirangute kehtestamata jätmist.
20.Lisaks tuli vanglal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada vangla eripäradega. Kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda vanglas ilma saatjata; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada; korrarikkumisele reageerimine eeldanuks vanglaametnike lisandumist ja tähendanuks täiendavaid kontakte. Samuti ei oleks kinnipeetavate haigestumise korral nende ravi raskemate sümptomite (hindamispuudulikus jne) ilmnemise korral vanglas võimalik. Raskemini haigestunud kinnipeetavad tuleks siis paigutada väljaspool vanglat asuvatesse
3-20-955
tervishoiuasutusse ning sellega kaasneksid olulised rahalised tagajärjed seoses tervishoiuteenuse osutamisega ja väljaspool vanglat viibimise ajal täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti esines tervishoiusüsteemi ülekoormamise oht.
21.Osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal potentsiaalselt viibivate kinnipeetavate suurt hulka oleks vanglateenistujatel raske tagada ka piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. Pealegi ei aitaks ka ainult kaitsemaskide kandmise kohustuse kehtestamine viirusnakkuse levimise ohtu piisavas ulatuses vähendada. Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede.
22.Väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine kestis viie vaidlustatud käskkirja alusel ca 2 kuud. Kohus möönab, et piirangu kehtestamine võis omada kinnipeetavatele negatiivset mõju, sh sotsialiseerumisele ning füüsilisele ja vaimsele tervisele, kuid arvestades piirangu ajutist iseloomu ning kaitstava hüve kaalukust ei ole alust käsitleda piirangut ülemäärasena. Samuti ei rakendatud eeltoodud piirangut sedavõrd pika aja jooksul, et käsitleda piirangu kohaldamist ebaproportsionaalsena ning kinnipeetava inimväärikust alandavana. Pealegi rakendas vangla piiranguga seoses leevendusmeetmeid, mis mõnevõrra vähendasid piirangute negatiivseid mõjutusi.
23.[- - -] Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. Kohus möönab, et vanglal oli alternatiivse meetmena võimalik kaaluda erinevate kaitsemeetmete kehtestamist ning jalutusterritooriumi suurendamist, samuti vähendada viiruse leviku ohtu pindade desinfitseerimisega, kuid need meetmed ei oleks iseseisvalt kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras ja viiruse levimise viisi ja kiiruse kohta esinenud teavet arvestades olnud piisavad. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.
24.[- - -] Asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud käskkirja nr 1-1/54 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmisel nakatunuid ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui värskes õhus viibimise võimalustele oleks piiranguid lubatud kehtestada alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks levikuoht olnud vanglas oluliselt kõrgem. [- - -]
27.Kohus on teadlik, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on andnud 20. märtsil 2020 soovituse, milles kohaselt
3-20-955
tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus.1 Nimetatud soovitus ei ole aga õiguslikult siduv ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Seda seisukohta ei muuda ka vanglatele ja Justiitsministeeriumile saadetud õiguskantsleri kirjas võetud seisukoht, et Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmena värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli tema hinnangul ülemäärane.2 Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et värskes õhus viibimise õiguse piiramine käskkirjadega nr 1-1/54 ja nr 1-1/57 oli õiguspärane.“
16.Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas esitatud kahjunõude lahendamisel. Vangla tegevus ei olnud kahjunõude aluseks olevate piirangute kehtestamisel õigusvastane. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise õiguse piiramine, samuti osakonna sulgemine õiguspärane. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud kevadel 2020 tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik. Kohus möönab, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju oli arvestades ka teistest liikumisvabadusele kehtestatud piirangutest tulenevate mõjutustega kaebaja jaoks oluline ning põhjustas ebameeldivusi. Kuna aga tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja Covid-19 kriisi lahendamise vajadusega. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja viited õiguskantsleri arvamusele ja CPT ning SPT mittesiduvatele soovitustele. Tartu Halduskohus on ka varasemates analoogsetes kohtuasjades jätnud kahjunõuded seoses jalutuskäikude piiramisega rahuldamata (nt Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-1277, 3-20-1367, 3-20-1067).
17.Kaebaja on pidanud õigusvastaseks ka vangla meetmeid, mis seondusid kinnipeetavate helistamis- ja pesemisvõimalustega, samuti heidab kaebaja vanglale ette, et kinnipeetavate kambrisse paigutamisel ei tagatud talle kambris piisavat ruumi.
18.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla ei taganud osakonna sulgemise ja kinnipeetavate kambrisse lukustamisega kambris piisavat ruumi. VSkE § 6 lg-test 1 ja 6 tulenevalt võib kinnipeetava paigutada kambrisse koos teise kinnipeetavaga, kui kinnipeetavale on kambris tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kohtule esitatud vangla otsuses ning vastuses kaebusele toodud arvandmetest nähtuvalt ei esinenud asjakohasel ajavahemikul Tartu Vanglas ülerahvastatust ning kinnipeetavale oli kambris tagatud ca 4 m2 vaba pinda, mis on kooskõlas eelnimetatud miinimumnõudega. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit ega asjakohast väidet, mis seaks vangla seisukoha kahtluse alla. Olukorras, kus kinnipeetavate võimalused väljaspool kambrit liikuda olid vanglas ajutiselt piiratud, võib kahekesi kambris viibimine osakonnas liikumisvõimaluseta põhjustada küll ebamugavusi, kuid vangla tegevusest ei nähtu, et selle tulemusena oleks kaebajale tagatud põrandapind kambris olnud õigusaktides sätestatust väiksem. Seega ei ole vangla selles osas kaebaja õigusi rikkunud ning kahju tekitanud.
19.Kaebaja leiab, et vangla pidanuks talle võimaldama dušši ühe korra asemel kaks korda nädalas, mistõttu on tema hinnangul pesemisvõimaluste piiramine õigusvastane. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt peab vangla kinnipeetavatele võimaldama dušši üks kord nädalas ning eelnimetatud kohustust vangla täidab. VangS § 50 lg 2 ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra ning sellist õigust ei ole kaebajal ka Euroopa vanglareeglistiku punktist 19.4. lähtuvalt (vt
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 32). Seega ei ole vangla kehtestanud õigusaktides märgitust piiravamat meedet. Piirangute kohaldamise tõttu vähenesid kaebaja pesemisvõimalused pesuruumis ja sellega võis kaasneda teataval määral ebamugavusi, kuid arvestada tuleb ka asjaoluga, et kaebajal oli tagatud võimalus hoolitseda isikliku hügieeni eest ka kambris. Seega ei saa asuda seisukohale, et vangla eelnimetatud käskkirjades tavapäraste pesemisvõimaluste piiramine, millega ei ületatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud määra, oleks õigusvastane ning kaebajale kahju tekitav.
20.Kaebaja peab kahju põhjustavaks asjaoluks ka seda, et vangla piiras helistamisvõimalusi. VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. VSkE§ 51 lg 2 kohaselt peab kinnipeetavale võimaldama telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. VangS § 28 lg 3 sätestab, et keelatud on telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Käskkirja nr 1-1/54 p 1.5 kohaselt võimaldati kinnipeetavatele helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Vastustaja on kahjunõude lahendamisel välja toonud, et teise üksuse töökorraldus nägi ette, et alates 16. märtsist 2020 on kinnipeetavatel lubatud isiklikke kõnesid teha üks kord nädalas. Seega ei kehtestatud käskkirjaga nr 1-1/54 ja vangla töökorraldusega helistamisele selliseid piiranguid, mis rikuks VangS § 28 lg-s 1 ja VSkE § 51 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja on vangale esitatud kahjunõudes ning kaebuses jäänud üldsõnaliseks ega ole välja toonud asjaolusid, mis kinnitaks, et see helistamiskorraldus oleks tema õigusi rikkunud. Kuna VangS § 28 lg-s 1 ja VSkE § 51 lg-s 2 sätestatut vangla järgis, siis ei ole vangla tegevus õigusvastane ning ei põhjustanud kaebajale kaebuses märgitud mittevaralist kahju.
21.Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja kahjunõue käsitles lühikest ajavahemikku (16. märts kuni 25. märts 2020 ehk 10 päeva), mille kestel ei saanuks ka piirangute õigusvastasuse korral kaebajale tekkida rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et kaebuses ega vangale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja veenvalt põhjendanud ka seda, milles täpselt seisnes temale tekitatud tervisekahju. Piirangutega kaasnenud ebamugavustunne ei ole selline, mis iseseisvalt tekitaks isikule tervisekahju.
22.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased ning vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi. Kahjunõude rahuldamiseks ei ole seega alust, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 8. juuli 2020. a määrusega riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamise alusega, tervisekahju puudutavas osas oli kaebus riigilõivuvaba. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.