Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.01.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2322
Haldusasi
YY ja XX kaebus Keskkonnainspektsiooni 04.10.2019 ettekirjutuse nr 903 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – YY ja XX, volitatud esindajad v.adv Piret Blankin ja adv Kätliin Lember Vastustaja – Keskkonnainspektsioon, alates 01.01.2021 Keskkonnaamet, volitatud esindaja Väino Linde
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
YY ja XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 18.12.2020
RESOLUTSIOON
1.Lugeda alates 01.01.2021 Keskkonnaamet vastustajaks, mitte arvamuse andmiseks kaasatud haldusorganiks.
2.Jätta YY ja XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnainspektsioon (KKI) tuvastas 10.07.2018 ja 16.08.2018 kontrollkäikudel, et Harju maakonnas Viimsi vallas Aksi saarel Idaotsa külas Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndis on püstitatud Läänekalda, Aksiranna ja Vahetoa kinnistutele mitu uut ehitist. Nimetatud kinnistute omanikeks on YY ja XX.
2.KKI tegi 04.10.2019 ettekirjutuse nr 903, millega kohustas YY ja XX likvideerima järgmised Aksi saarel asuvad ehitised: a) Aksiranna kinnistul: eluhoone; kahe uksega puidust kuur; puidust välikäimla; välikäimla ja kuuri vahelisele alale püstitatud okastraadist ja roigastest aed, milles on kilekasvuhoone ja taimede kasvulava; aia kõrval eluhoone läheduses kaks väikeloomade (küülikute) varjualust/kuuti; metallist võrkaed (kõrgus 1,15 m) ning sellega piiratud alal puidust koerakuut ja koera varjualune; b) Läänekalda kinnistul: kahe uksega puidust kuur; heinarulle ümbritsev roigastest, laudadest ja okastraadist aed; c) Vahetoa kinnistul: puidust suitsuahi. Eelnimetatud hoonete ja rajatiste püstitamiseks puudub kaitseala valitseja Keskkonnaameti (KKA) nõusolek. Aksi saarel asub kaks merikotka pesa ning Aksiranna kinnistule ehitatud eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal (looduskaitseseaduse (LKS) § 50 lg 2 p 2). Lisaks on Aksiranna kinnistul püstitatud ehitised kaitseala kaitse-eesmärgiks olevatele elupaigatüüpidele koodiga 4030 (Euroopa kuivad nõmmed) ja 7230 (liigirikkad madalsood). Läänekalda kinnistul paiknevad ehitised on püstitatud kaitse-eesmärgiks olevale elupaigatüübile koodiga 5130 (kadastikud). Inimeste kohalolu ei ole vajalik kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks, milleks Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 9 kohaselt on sihtkaitsevööndis looduslike ja poollooduslike koosluste ning merikotka elupaiga kaitse. Üksnes kaitseala valitsejal on õigus otsustada, milliseid ehitisi on vajalik kaitsealale selle tarbeks rajada ning ehitamise vajadust kaalutakse üldjuhul kaitsekorralduskavaga. Kaitseala tarbeks mõeldud ehitised peavad olema avalikult kasutatavad ning üldjuhul peavad need paiknema riigimaal. Eramaale võib kaitseala tarbeks rajada ehitisi vaid erandkorras, nt poollooduslikel kooslustel karjatatavate loomade varjualused, kui neid pole võimalik rajada riigimaale. Selliste ehitiste kasutusotstarbe muutmine või kasutusotstarbele mittevastav kasutamine on keelatud. Kui ehitist enam kasutusotstarbest lähtuvalt ei kasutata, tuleb see üldjuhul teisaldada või lammutada. Kuivõrd Aksiranna, Vahetoa ja Läänekalda kinnistutele rajatud uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks püsitatud ehitised ja need on ehitatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta, on KKA seisukohal, et need tuleb likvideerida. Kaitseala valitseja arvamus on KKI-le siduv. Avalik huvi looduse kaitsmise vastu kaalub üles XX ja YY huvi ehitiste säilitamise vastu. Ettekirjutusega määrati ehitiste likvideerimise tähtajaks 15.02.2020 ja kohustati need Aksi saarelt ära vedama pärast 31.07.2020, kuid hiljemalt 31.08.2020. Ettekirjutuses hoiatati, et kui YY ja XX ei ole ettekirjutust tähtajaks täitnud, rakendab KKI nende suhtes sunniraha 500 eurot (igakuiselt).
3.YY ja XX esitasid KKI 04.10.2019 ettekirjutuse peale vaide, mille KKI jättis 13.11.2019 vaideotsusega rahuldamata.
4.YY ja XX esitasid 10.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI 04.10.2019 ettekirjutuse tühistamiseks. 1) Lammutamisettekirjutust ei saa teha ainuüksi karistusena omavolilise ehitamise eest. Ka tagantjärele peab olema võimalik kaaluda, kas ilma kaitseala valitseja nõusolekuta püstitatud ehitised vastavad sellise nõusoleku andmise tingimustele. KKI ei ole sisuliselt välja selgitanud, 2(17)
3-19-2322 kas nõusoleku küsimata jätmine muudab ehitised kaitse-eeskirja eesmärkide ja sätetega automaatselt vastuolus olevaks. Kui tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ega kaitseala seisundit, siis võib kaitseala valitseja seda lubada. Ka Riigikohus on kinnitanud, et ehitise püstitamise lubatavus kaitsealal sõltub sellest, kas tegevusega kahjustatakse kaitseeesmärke või mitte (vt Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740/46). Aksiranna kinnistul asub ajalooline talukoht ja ulatuslik õueala. On põhjendamatu eeldada, et 10 408 m2 suurune kinnistu on täielikult kaitsealuse elupaigatüübiga kaetud ning et sellel 36 m2 eluhoone paiknemine kahjustaks oluliselt kinnistul esinevaid elupaigatüüpe. Ka KKA ei ole välja selgitanud, kui suurt osa Aksiranna kinnistul asuvatest elupaigatüüpidest ehitiste eksisteerimine ja kasutamine mõjutab ning kuidas mõjutab ehitiste olemasolu edaspidi kaitse-eesmärkide saavutamist. Seega ei ole ka KKA sisuliselt kontrollinud ehitiste mõju Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidele. Sellises olukorras on lammutamisettekirjutus ebaproportsionaalne. 2) KKI on jätnud arvestamata, et ehitised teenivad kaitse-eesmärke ja on püstitatud kaitseala huvides ega ole seega kaitse-eesmärkidega vastuolus. Aksiranna kinnistule püstitatud ehitised teenivad eesmärki võimaldada saare ja seal asuvate kariloomade eest hoolitsevatel inimestel elada inimväärsetes tingimustes. Kuivõrd saarel elavad inimesed hoolitsevad kooskõlas KKAga sõlmitud lepingutega saarel tehtavate hooldustööde ning karjatatavate loomade eest, tuleb ehitisi pidada kaitseala tarbeks püstitatud ehitisteks. Saarel levinud poollooduslike koosluste olemus eeldab inimeste kohalolu kaitsealal kaitstavate loodusväärtuste säilimiseks. Aksi saarel kehtiv poollooduslike koosluste säilitamisele suunatud kaitserežiim ei välista saarel inimeste viibimist või elamist, pigem võib seda pidada kaitseala säilimise huvides olevaks. 3) KKI on põhjendamatult sekkunud kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse ja planeerimisautonoomiasse. Asudes hindama seda, kas Aksi saarel võiks olla inimasustus, on KKI ettekirjutuse tegemisel väljunud kaalutlusõiguse piiridest. KKA-l ja KKI-l puudub pädevus määrata, kas Aksi saarel võivad inimesed püsivalt elada või mitte. KKA avaldas 2014. a-l, et lubab Aksi saarel vanadele talukohtadele ehitamist. Vaideotsusest ei nähtu, et KKI oleks arvestanud Aksi saarel ajalooliselt olnud asustust, talukohtade ja õuealade olemasolu, viidet KKA poolt 2014. a-l vanadele talukohtadele ehitamise põhimõttelisele lubamisele ega kaebajate viidet rangema kaitserežiimiga kaitsealal asuvale suvilakompleksile Pihelgalaiul. 4) Kaitse-eeskirjas sisalduvad piirangud kaitsealusel maal ehitamiseks riivavad intensiivselt omandipõhiõigust. Kaitse-eeskirja tuleb muuta. Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 10 sisalduva mõiste „kaitseala tarbeks“ eeldused peavad olema objektiivselt määratletavad. Ehitise käsitamine kaitseala tarbeks olevana ei saa sõltuda üksnes sellest, kas KKA on kinnitanud ehitise vajalikkust kaitseala tarbeks, ega sellest, kas ehitis asub riigi- või eramaal. Kaebajad nõustuvad KKA-ga, et kaitseala tarbeks püstitatuks võib pidada sellist ehitist, mis on vajalik kaitse-eesmärkide paremaks täitmiseks/elluviimiseks. Sellest kriteeriumist lähtudes on vaidlusalused ehitised vajalikud selleks, et Aksi saarel saaks jätkuda Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkide elluviimiseks vältimatult vajalik loomade karjatamine. Kaebajad on ehitanud saarel loomi karjatavatele isikutele seal aastaringset viibimist võimaldava soojustatud elamu ja seda teenindavad ehitised ja rajatised. KKA ei ole selgitanud, kuidas kahe inimese aastaringselt Aksi saarel elamine otseselt või kaudselt kahjustaks Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärke ning õigustaks saare asustamise täielikku keelamist. LKS § 14 lg-s 4 sätestatu ei tähenda, et kaitseala valitsejal oleks tegevuse eelnevalt kooskõlastamata jätmise tõttu igal juhul õigus jätta hiljem tegevus heaks kiitmata. KKA-l on olemas vaidlusaluse tegevuse heaks kiitmiseks vajalik kaalutlusruum. 5) Ettekirjutuses on alusetult tuginetud asjaolule, et ehitised asuvad merikotka püsielupaigas. Ehitistele lähim merikotka pesa on olnud asustamata juba alates 2007. a-st. Teine pesa on ehitistest rohkem kui 200 m kaugusel. Viide LKS § 50 lg-le 5 on ekslik.
3(17)
3-19-2322 6) KKA pole ligi 12 aastat teinud Aksi saarel paikvaatlusi, mis võimaldanuks tuvastada Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) andmete vananemise elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga osas. Lähtuda tulnuks tegelikust faktilisest olukorrast, mitte aegunud andmetest. Aksiranna kinnistu õueala ei ole kaebajate tegevuse tulemus, vaid tekkis ajal, mil saarel oli püsiasustus. Ettekirjutusest ei ilmne, milline looduslik kooslus on hävinud või hävib ning kas Aksi kinnistu õuealal viibimisel on merikotka pesadele üldse mingit mõju. Ettekirjutuse tegemisel ei ole arvestatud ehitiste likvideerimise mõjuga kaitse-eesmärkidele. 7) Ettekirjutus ei ole proportsionaalne, kuna KKI ei reageerinud korrarikkumisele pärast selle avastamist viivitamatult, vaid alles neli kuud pärast kontrollkäiku. Selle aja jooksul ehitasid kaebajad edasi ning tegid märkimisväärseid kulutusi.
5.Keskkonnainspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) KKA on 10.10.2018 kirjas nr 7-9/18/14771-2 KKI-le selgitanud, et Läänekalda, Aksiranna ja Vahetoa kinnistutele rajatud ehitiste puhul pole tegemist kaitseala tarbeks mõeldud ehitistega. Samuti ei nähtu dokumendiregistrist, et nende rajamiseks oleks küsitud ja saadud nõusolek kaitseala valitsejalt KKA-lt. KKA asus seisukohale, et ehitised tuleb likvideerida. Kaitseala valitseja arvamus on järelevalveasutusele siduv. 2) Aksi sihtkaitsevööndis on kaks merikotka pesa. Aksiranna kinnistule püstitatud uus eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal, millest tulenevalt on inimeste igapäevase viibimise tõttu kinnistul oht kotkaste pesitsusaegseks häirimiseks. Asjaolu, et kaebajate väitel on Aksi saarel paiknevatest merikotkaste pesapaikadest uuele eluhoonele lähim pesapaik olnud mitmel aastal asustamata või et pesapaikade alal viibimise keeld hõlmab vaid teatud osa kalendriaastast, ei oma LKS § 50 lg 2 p 2 mõttes tähtsust. Ka teised ebaseaduslikud ehitised on püstitatud Aksi saarel inventeeritud mitmete kaitse-eesmärgiks olevate elupaigatüüpide alale. 3) Ekslik on kaebajate seisukoht, et varasem inimasustus Aksi saarel ning seal aastate eest toimunud varjualuse ja paadikuuri taastamine annab neile aluse nõuda ebaseaduslikult püstitatud uusehitiste seadustamist. 4) Kaebajad on alates 2018. a suvest olnud neile kuuluva äriühingu kaudu Prangli maastikukaitseala valitsejaga lepingulistes suhetes ja poollooduslike koosluste hooldamise kaudu aidanud kaasa Aksi saare korrashoiule. Samas ei tulene sellest, et neil oleks õigus iseseisvalt ilma seadusliku aluseta ja kaitseala valitseja nõusolekuta otsustada uute hoonete rajamise üle Aksi sihtkaitsevööndis ja pidada kaebajate poolt saarele tööle toodud inimesi saarevahtideks. 5) Ettekirjutus on proportsionaalne. Selle tegemine oli vajalik, et saavutada looduskaitseseadusega seatud eesmärkide ja põhimõtete rakendamine. KKI on kaalunud kaebajate erahuvi jätta saarele püstitatud ehitised alles, kuid leidnud, et see ei kaalu üles avalikku huvi. Haldusmenetluses on kaebajatele antud võimalus esitada oma arvamus ning vastuväited.
6.Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Ettekirjutuses märgitud ehitised ei ole käsitatavad kaitseala tarbeks püstitatud ehitistena, kuna need ei ole vajalikud kaitse-eesmärkide täitmiseks. Tulenevalt LKS § 30 lg 2 p-st 3 ning kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-st 5 ei saa KKA kaitseala valitsejana anda nõusolekut selliste ehitiste seadustamiseks. Looduskaitselised kitsendused tegevuseks Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndis tulenevad LKS-st ning ka Euroopa Liidu õigusest. Kaitseala tarbeks rajatava ehitise asukoha kavandamisel tuleb lähtuda Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest ning 4(17)
3-19-2322 Natura 2000 loodusala kaitse-eesmärkidest. Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 10 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul Aksi sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate rajatiste, sealhulgas tuletorni ja kraavide hooldustööd ning uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Sarnaselt sätestas ka varasema kaitse-eeskirja § 18 lg 2, mille kohaselt oli Aksi sihtkaitsevööndis lubatud mittetootmisliku ehitise rajamine kaitseala tarbeks kaitseala valitseja nõusolekul. Ehitised, mis on vajalikud kaitseala tarbeks, on eelkõige kaitseala tähised, kaitseala kohta infot jagavad stendid, külastajaid suunavad laudteed, vaatetornid. Aladel, kus kaitse-eesmärgiks on poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine, võib sellise ehitisena käsitada loomadele ja loomade söödaks varutud heina hoidmiseks püstitatud varjualuseid. Kindlasti ei loeta kaitseala tarbeks rajatavaks ehitiseks erahuvides ehitatud eluhoonet. Samuti ei ole kaitseala tarbeks vajalikud kuurid, milles hoida tööriistu. Ühegi ebaseadusliku hoone puhul ei ole kaitseala valitsejalt eelnevalt küsitud, kas ehitis on käsitatav kaitseala tarbeks vajaliku ehitisena. 2) Lisaks sellele, et ettekirjutuses märgitud hooned on ehitatud kaitseala valitseja nõusolekuta, on need püstitatud ka Prangli maastikukaitseala ja Prangli loodusala kaitseeesmärgiks olevatele elupaigatüüpidele. Läänekalda kinnistul on ehitis püstitatud elupaigatüübile kadastikud (5130). Aksiranna kinnistu alal, kuhu on omavolilised hooned püstitatud, on inventeeritud kõrge väärtusega (A) esmatähtsa elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga (2140, PLK kood 4030) esinemisala ning ka elupaigatüüp liigirikkad madalsood (7230). Hoonete rajamisega on nende asukohas, lähiümbruses ja kasutusse võetud õuemaal elupaigatüüp rusked luited kukemarjaga hävinenud. Prangli loodusala kaitsekorralduskava aastateks 2016–2025 pikaajaliseks eesmärgiks on seatud elupaiga pindala suurendamine 2,0 ha võrra. Aksiranna kinnistul on elupaika hävitatud ligikaudu 0,2 hektaril, mis moodustab ca 6% kogu saarel inventeeritud elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga pindalast. Ettekirjutuses märgitud ehitiste lammutamisel ning lammutusjäätmete äravedamisel saavad hävinud kooslused kahjustatud aladel taastuda. Kaebuses märgitu kohaselt moodustavad ehitised Aksiranna kinnistu pindalast alla 0,4%, kuid see ei muuda lubatavaks kinnistul esmatähtsa elupaigatüübi hävitamist, sest just nimetatud ala moodustab ligi 6% kogu saarel inventeeritud elupaigatüübist rusked luited kukemarjaga. 3) Kuivõrd kaebajad ei ole esitanud ühtegi taotlust seoses kavandatava ehitustegevusega, ei saanud KKA enne ehitustegevuse alustamist kinnistul paikvaatlust teha ja pidi lähtuma üksnes EELISe andmetest. Tulenevalt kaitsekorrast ning asjaolust, et Aksi sihtkaitsevööndisse on ehitiste rajamine üldjuhul keelatud, ei ole olnud vajalikud täiendavad inventuurid kinnistul registreeritud elupaikade asukohtade täpsustamiseks. Vaidlusaluste hoonete ja rajatiste püstitamisega Aksiranna kinnistule ning nende pideva kasutamise tulemusel on tekkinud kinnistule selgelt eristuv õueala, mis on nähtav ka Maa-ameti geoportaali ortofotol. Pidevas kasutuses oleval õuealal (sh aiamaal) looduslikud kooslused paratamatult hävivad. 4) KKA informeeris 28.12.2018 kirjaga Viimsi Vallavalitsust, et KKA-l on võimalik kaaluda 2006. a-l Läänekalda kinnistul ehitatud hoone (asub Aksi sihtkaitsevööndis ja ka ranna ehituskeeluvööndis) seadustamist, kui see ehitatakse ümber vastavalt KKA 18.03.2009 kirjas esitatud tingimustele (madalamaks, kõrgusega maapinnast 3 m) ja likvideeritakse pärast karjatamistegevuse lõpetamist. Ehitist ei ole ümber ehitatud. Kuigi selles kirjas kajastatud ehitis ei puuduta vaidlusalust ettekirjutust, kinnitab kiri, et YY oli Aksi saare looduskaitselistest kitsendustest teadlik ning kaebajatel juba on üks hoone, milles loomad varjualust saavad. 5) Alates Prangli maastikukaitseala loomisest Vabariigi Valitsuse 30.12.1999 määrusega nr 441 „Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” on Aksi saar kuulunud sihtkaitsevööndisse. Seega on otsustatud, et saar säilitatakse looduslikuna ja saarele inimasustust, sh endise inimasustuse taastamist, ei ole kavandatud. Kui karjatamise eeldusena
5(17)
3-19-2322 käsitada ka karjakule eluhoone rajamise võimaldamist, siis Aksi saarel on põhjendatud loobuda pigem karjatamisest kui lubada selleks saarele elamut rajada.
7.Tallinna Halduskohus jättis 05.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 kohaselt on sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate rajatiste, sealhulgas tuletorni ja kraavide hooldustööd ning uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Kaitse-eeskiri sätestab konkreetse kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekorra vööndite kaupa (LKS § 12 lg-d 1 ja 2). Maastikukaitseala vööndid on sihtkaitse- ja piiranguvöönd (LKS § 28 lg 3). Sihtkaitsevöönd on tegevusi piiravam. Kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti, on sihtkaitsevööndis uute ehitiste püstitamine keelatud (LKS § 30 lg 2 p 3). LKS § 14 lg 1 kohaselt on kaitsealal teatud tegevused lubatud üksnes kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul. Valitseja ei kooskõlasta neid tegevusi ja muid tegevusi, mis vajavad kaitse-eeskirja kohaselt valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 2). Kaitse-eeskiri sätestab leevenduse LKS § 30 lg 2 p-s 3 sätestatud üldisest uute ehitiste püstitamise keelust, kuid säilitab KKA nõusoleku küsimise kohustuse, kuivõrd kaitse-eesmärkide täitmist saab hinnata üksnes kaitseala valitseja. Kaitseala valitseja saab anda nõusoleku Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndis üksnes selliste uute ehitiste püstitamiseks, mis on tarvilikud kaitseala tarbeks ja seda üksnes juhul, kui need ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või selle seisundit (LKS § 14 lg 2). 2) Eelnevast järeldub, et juhul, kui uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks vajalikud ehk need ei vasta kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud tingimusele, ei ole enam vaja kaaluda seda, kas need kahjustavad kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärke või seisundit. Nõusolekuta ehitiste püstitamine ei tekita õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas (LKS § 14 lg 4). Kaitse-eeskirjaga kehtestatava kaitsekorra määramisel on akti andja (Vabariigi Valitsus) juba teostanud kaalumise ning võtnud arvesse konkreetse kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti puhul tähtsust omavaid asjaolusid ja soovitavaid eesmärke. Seda täpsustab omakorda kaitsekorralduskava. Näiteks on kaitsekorralduskava kohaselt Aksi saarel kaitstav elupaigatüüp rusked luited kukemarjaga, mida on inventeeritud ca 3,0 ha-l (Prangli saarel 0,6 ha). Kaitsekorralduskava pikaajaliseks eesmärgiks on seatud elupaiga pindala suurenemine 2,0 ha võrra. Kaitsekorraldusperioodi lõpuks, s.o aastaks 2025, peab olema tagatud elupaigatüübi säilimine vähemalt samal pindalal, ehk Aksi saarel vähemalt 3,0 ha ulatuses. KKA ei saa kohases menetluses nõusoleku küsimisel või tagantjärele selle andmise võimalikkuse hindamisel asuda muutma kehtivat kaitse-eeskirja ja kaitsekorralduskava ega sisustada kaitseeeskirja tingimusi meelevaldselt. Kui neis sätestatud piirangud pole LKS-i eeltoodud eesmärkide täitmiseks vajalikud ja tekitavad lisaks ebaproportsionaalse omandiõiguse riive, on võimalik pädeval haldusorganil (kaitse-eeskirja puhul Vabariigi Valitsusel) kaaluda kaitsekorra muutmist ning muutmise järel algatatud ehitusloa andmise menetluses lahendada üksikjuhtum. Olukorras, kus kaitse-eeskiri kehtib ja ehitamist muul otstarbel kui kaitseala tarbeks ei võimalda, tuleb teha ettekirjutus ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks. KKI-l puudub selles küsimuses kaalutlusõigus. 3) Asja materjalide põhjal ei saa olla mõistlikku kahtlust, et praegusel juhul on tegemist uute ehitiste püstitamisega, mitte ehitise ümberehitamisega ehitusseadustiku § 4 lg 3 p 6 mõttes. Aksiranna kinnistule rajatud ehitisele (eluhoone) on fotodelt nähtuvalt valatud uus vundament, isegi kui see on osaliselt valatud vana vundamendi osaks olevale maakivide reale. Ühelegi ehitusteatise või -loakohustuslikule ehitisele pole väljastatud luba või esitatud teatist. Samuti pole ehitusloakohustuslikule ehitisele antud kasutusluba, millega oleks ehitis seadustatud. Ka 6(17)
3-19-2322 muude ehitiste või rajatiste püstitamiseks pole KKA nõusolekut andnud. Seega on vaidlusalused ehitised ebaseaduslikud. 4) Kohalikul omavalitsusel puudub ainuotsustusõigus oma territooriumil ehitamise lubamise osas looduskaitseliste piirangutega aladel, kus tuleb lähtuda LKS-st ja selle alusel antud õigusaktidest. KKA on selgitanud 28.12.2018 vastuses Viimsi Vallavalitsusele, mida saab käsitada kaitseala tarbeks rajatud ehitisena. KKA on määratlemata õigusmõiste „kaitseala tarbeks“ sisustamisel põhjendatult lähtunud kaitsekorrast ja kaitserežiimist. Sellest lähtuvalt peavad uued püstitatavad ehitised olema vajalikud tegevusteks, mis on looduskaitselise seisundi säilitamiseks ja parandamiseks tarvilikud. Puudub vaidlus, et karjatamistegevus saarel (lambad, veised) soodustab kaitse-eesmärkide täitmist. Seda arvestades on KKA pidanud võimalikuks varjualuse seadustamist, kui see ehitatakse ümber (mh kõrvaldatakse karjatamistegevuseks mittevajalik pööningukorrus) ja likvideeritakse pärast karjatamistegevuse lõppemist. Kohtule esitatud eksperdiarvamused ei sisalda seisukohta, et loomapidajate vajaduste arvestamine võiks seisneda või peaks seisnema nendele saarel püsivaks elamiseks elutingimuste loomises. Kaitseala moodustatakse avalikes huvides, mistõttu peab mõiste „kaitseala tarbeks“ sisustamine lähtuma kitsalt avaliku huvi tagamiseks vajalikest tegevustest/meetmetest. Kaitseala tarbeks rajatavaks ehitiseks ei saa olla erahuvides ehitatud eluhoone ega selle abihooned ja seda teenindavad rajatised, isegi kui need on seotud karjatamistegevusega, mis soodustab kaitseeesmärkide täitmist. Kaitse-eesmärkide täitmist teeniv funktsioon peab olema valdav. Vaidlustatud ettekirjutuses loetletud ehitised ei vasta sellele tingimusele. 5) Kaebajatega seotud äriühingu poolt sõlmitud loodushoiuteenuse lepingust ei saa tuleneda õigust või õiguspärast ootust eluhoone püstitamiseks. Kaitse-eesmärkide täitmine on võimalik ka muul moel kui loomade karjatamine Aksi saarel. LKS § 17 lg 1 kohaselt poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualade kaitsekorralduskavaga, teistel kaitstavatel loodusobjektidel kaitseeeskirjaga. Selle korraldamine on KKA ülesandeks (LKS § 22 p 3). 6) KKI oli LKS-st ja kaitse-eeskirjast tulenevalt seotud KKA arvamusega, et vaidlusaluste ehitiste näol ei ole tegemist kaitseala tarbeks püstitatud ehitistega. KKA ei pidanud arvamuse andmiseks kaitseala uuesti inventeerima. Õiguspäraselt käitudes tulnuks ehitusõiguse taotlemiseks taotleda detailplaneeringu algatamist koos Natura (eel)hindamisega ja vajadusel KMH korraldamisega. KKI on siiski hinnanud, kas õigusaktid võimaldavad vaidlusaluste ehitiste seadustamist. 7) Tõele ei vasta kaebajate väide, et 2014. a-l Viimsi vallas toimunud arutelul Aksi saare tulevikust uue kaitsekorra valguses anti õiguslikult siduv lubadus võimaldada ehitamist vanadele taluvundamentidele. KKA on olnud seisukohal, et erandkorras ehitamine vanadele talukohtadele saab toimuda läbi kaitsekorra leevendamise, mida kaitsekorra kehtestaja pole aga aktsepteerinud. Kaebajad pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et võrreldavatel asjaoludel on teistel kinnistutel ehitamist lubatud. 8) Asjaolu, et ehitiste lammutamine kahjustab samuti saare looduskooslusi, ei anna alust asuda seisukohale, et need tuleks jätta lammutamata. Nagu KKA on märkinud, saavad kaitsealused liigid aja jooksul taastuda ka ehitiste alusel maa-alal. Kaitse-eeskirjaga seatud eesmärgiks ei ole üksnes kaitsta olemasoleva populatsiooni senises ulatuses säilimist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.YY ja XX paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 7(17)
3-19-2322 1) Halduskohus sisustas ebaõigesti kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud mõistet „kaitseala tarbeks“. Puuduvad dokumendid, millest nähtuks õigusakti andja tahe nimetatud sätte sisustamisel. Ühestki allikast ei tulene, et selliste ehitiste ring peab olema rangelt piiritletud ning kaitse-eesmärkide täitmist teeniv funktsioon peab olema valdav. Kaitse-eeskirja juurde lisatud tabelist nähtuvast KKA seisukohast järeldub, et piisab sellest, et konkreetne ehitis aitab kaasa kaitse-eesmärgi saavutamisele. Kuivõrd kõik Aksi saarel asuvad kinnistud on kaebajatele teadaolevalt eraomandis, ei saa ehitiste lubamisel lähtuda pelgalt maa omanikust. 2) Halduskohus ei arvestanud asjas nr 3-17-1343 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega. Viidatud kohtuasi puudutas maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 38 alusel makstavat poolloodusliku koosluse hooldamise toetust, mis on määratud ka kaebajatele Aksi saarel loomade karjatamise eest. Riigikohus leidis, et KKA poolt isikule koormava lisakohustuse panemise põhjendamine sellega, et isik võib soovi korral loobuda poolloodusliku koosluse hooldamisest, ei ole adekvaatne õigustus koormava kohustuse seadmiseks. Praegusel juhul on tegemist koormava lisatingimuse seadmisega võrreldava olukorraga: KKA on sisuliselt seadnud kaebajatele karjatamisega kaasneva lisatingimuse, mille kohaselt võivad kaebajad Aksi saarel loomi karjatada üksnes kindlal viisil, mis ei võimalda karjaste püsivat kohalolu saarel. Kohus jättis arvestamata sellega, et avalikes huvides on soodustada poollooduslike koosluste hooldamist. Asjas pole kaalutud, kas ilma vaidlusaluste ehitisteta kaebajatelt karjatamistegevuse jätkamise eeldamine on selle tegevuse kulukust arvestades proportsionaalne. 3) Kohus nõustus, et karjatamistegevus soodustab Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkide täitmist. Enne seda, kui kaebajad saarel karjatamistegevust alustasid, ei olnud seal aastaid loodushoiutöid tehtud. Loomade karjatamise tulemusel on poollooduslike koosluste seisund oluliselt paranenud. Karjatamine eeldab järelevalvet loomade üle, sh loomatauditõrje seaduses sätestatud nõuete täitmist. Neid nõudeid ei saa saarel tagada ilma seal püsiva või vähemalt pikaajalise viibimise võimaluseta. Samuti eeldab pikemaajalist saarel viibimist lammaste pügamine ja loomade tervisliku seisundi jälgimine. Ka KKA-ga sõlmitud lepingu alusel ulatuslike loodushoiutööde tegemine KKA määratud tähtaja jooksul, mis langes 2018. a sügistalvisesse perioodi, ei ole olnud praktiliselt teostatav ilma pikaajalise saarel viibimise võimaluseta. Seega on inimeste püsiv kohalolu Aksi saarel karjatamistegevuseks vajalik. Selleks rajasid kaebajad vanale saunamaja vundamendile väikese soojustatud elamu. Vaidlusalused hooned on kaitse-eesmärke edendava karjatamistegevuse jätkamise huvides kaitseala tarbeks vajalikud ehitised. Kui karjased ei saa püsivalt saarel viibida, pole karjatamistegevus jätkusuutlik, kuivõrd saare ja mandri vahel sõitmine on kulukas ja sageli praktilistel põhjustel raskendatud. Kord nädalas saarele sõitmine maksab aastas kokku 3640 eurot (52 nädalat × 70 eurot), mis moodustab rohkem kui poole kaebajatele makstavast poolloodusliku koosluse hooldamise toetusest (2019. a-l 6215 eurot). Ilmastikutingimuste tõttu on tulnud ette olukordi, kus saarel pole võimalik randuda. KKI ja KKA seisukoht, et karjatamine on võimalik ka ilma inimeste püsiva saarel viibimiseta, ei arvesta sellise korralduse kulukuse ja praktiliste takistustega. 4) Vaidlusaluste ehitiste asumine eramaal või nende eraomandisse kuulumine ei välista nende käsitamist kaitseala tarbeks rajatud ehitistena. Ka kohus möönis, et vaidlusalused ehitised aitavad kaasa kaitse-eesmärkide saavutamisele. Ehitised võivad samaaegselt teenida nii era- kui ka avalikke huve, nagu näiteks RMK hallatavad puhke- ja metsamajad. Karjastele mõeldud elamu puhul on valdav avalikku huvi teeniv funktsioon. Kaebajad ei saanud neid argumente haldusmenetluses enne KKA arvamuse avaldamist esitada, kuivõrd neid teavitati haldusmenetluse algatamisest alles pärast KKA arvamuse esitamist. Näiteks Varbla maastikukaitsealal asuvale Pihelgalaiule sihtkaitsevööndisse suvilakompleksi rajamisel ei küsitud KKA nõusolekut, kuid sarnast järelevalvemenetlust pole nende ehitiste suhtes 8(17)
3-19-2322 toimunud. Kui kohus leidis, et praegune asi ei ole viidatud juhtumiga sarnane, oleks ta pidanud juhtima sellele kaebajate tähelepanu ning võimaldama neil täiendavaid tõendeid esitada. 5) Elamu seadustamine ei kahjusta kaitse-eesmärke. KKA ei ole esitanud mõjuvaid kaitseala kaitse-eesmärkidest lähtuvaid põhjendusi, mis õigustaksid Aksi saare asustamise põhimõttelist keelamist, ega ka põhjendanud, kuidas kahjustab kaitse-eesmärke karjaste saarel elamine. 09.01.2020 eksperdiarvamusest nähtub, et ehitustegevuse tulemusel Aksiranna kinnistul ei hävitatud elupaigatüüpi rusked luited kukemarjaga ega ka ühtegi muud kaitsealust elupaigatüüpi. EELISes kajastuvad kukemarjanõmmede kohta vananenud andmed. 6) Aksi saarel reguleerivad merikotka kaitset LKS § 50 lg 5 asemel kaitse-eeskiri ja kaitsekohustuse teatis, millest ei tulene saarel üldist viibimiskeeldu pesitsusajal. Põhjapoolne ja Aksiranna kinnistule lähim merikotka pesa on kasutusel varupesana ning pole olnud pikalt asustatud. Vaidlusalused ehitised asuvad väljaspool kaitsekohustuse teatisele lisatud kaardil merikotka elupaigana piiritletud ala. Seega on ebaõige ettekirjutuses esitatud väide, et Aksiranna kinnistule püstitatud uus eluhoone paikneb ühe merikotka püsielupaiga maa-alal ning sellest tulenevalt on inimese igapäevase viibimise tõttu kinnistul olemas konkreetne oht kotkaste pesitsusaegseks häirimiseks. 7) Kohus ei kaalunud ehitiste seadustamise võimalust iga ehitise puhul eraldi. Kui kohus leidis, et eluhoone ei teeni avalikke huve, siis oleks pidanud eraldi kaaluma tööriistakuuri ja käimla lammutamise vajadust, sest mõlemad teenivad selgelt kaitse-eesmärke. Samuti ei ole kohus selgitanud, millisest õigusaktist tuleneb, et KKI peab lähtuma KKA seisukohast selle kohta, kas ebaseaduslikult püstitatud ehitisi on võimalik seadustada.
9.Keskkonnainspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) Kuivõrd Prangli maastikukaitseala on moodustatud avalikes huvides, tuleb ka mõiste „kaitseala tarbeks“ sisustamisel lähtuda just avaliku huvi tagamiseks vajalikest tegevustest. Kohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui ehitisest lähtub mingi kasulik mõju kaitseeesmärkide täitmisele, ei saa seda käsitada kaitseala tarbeks püstitatud ehitisena, vaid kaitseeesmärkide täitmist teeniv funktsioon peaks olema valdav. Kaebajate soov avardada nimetatud mõiste sisu tooks endaga kaasa kaitsealal ehitustegevuse piirangute olulise vähendamise, mis aga ei ole kooskõlas looduskaitseliste huvide ja eesmärkidega. 2) Kaebajate viidatud Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-17-1343 ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad. 3) Kohus leidis õigesti, et karjatamistegevus Aksi saarel soodustab kaitse-eesmärkide täitmist, kuid pole eluliselt usutav, et kaitse-eesmärkide täitmine muul moel kui ainult loomade karjatamisega oleks välistatud. Samuti ei nähtu kohtus uuritud tõenditest, et saarel loomade pidamisega seotud inimestele tuleks kindlasti luua tingimused püsivaks elamiseks. Ka kaebajad ise peavad võimalikuks loomade hooldajate mittealalist saarel viibimist, kuid märgivad, et seoses suurenevate transpordikuludega väheneb siis hooldamistoetusest saadav kasu. 4) KKA on kogu menetluse vältel olnud kindlal seisukohal, et vaidlusaluste ehitiste – erahuvides ehitatud elamu, selle abihooned ja teenindavad rajatised – puhul ei ole tegemist kaitseala tarbeks püstitatud ehitistega. Likvideerimisettekirjutus hõlmab kõiki nimetatud ehitisi ning ka kaebajad ise on neid käsitanud ühtseid eesmärke teenivate hoonete ja rajatistena. Vastustaja kaalus ettekirjutuse tegemisel kaebajate huve, kuid leidis, et see ei prevaleeri avalike huvide ees.
9(17)
3-19-2322 5) Pihelgalaiul asuvad hooned ei puutu praegusesse vaidlusse ning sealne olukord on Aksi saarele ehitatud hoonetega võrreldes oluliselt erinev.
10.Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaitse-eeskirjas sätestatud leevendust LKS § 30 lg 2 p 3 suhtes tuleb sisustada kitsalt ja eesmärgipäraselt. Halduskohus sisustas mõistet „kaitseala tarbeks“ õigesti. Poollooduslikke kooslusi saab hooldada ning koosluste soodsa seisundi tagada ka eluhoonet rajamata ning see on saartel tavapärane. Lisaks karjatamisele on olemas ka muud tavapärased hooldusvõtted, näiteks niitmine ja võsaraie. Lisaks rannaniitude kaitsele tuleb arvestada ka teiste Aksi saare sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidega. Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-17-1343 ei ole praeguses asjas kohaldatavad. 2) Võrdlus Pihelgalaiul asuvate hoonetega ei ole kohane. Pihelgalaiu kinnistule ehitamiseks oli olemas kohaliku omavalitsuse väljastatud ehitusluba ning Pihelgalaid kuulus ehitusloa väljastamise ajal piiranguvööndisse, mitte sihtkaitsevööndisse. 3) Kaitseala valitseja ei pea otsima põhjendusi õigusvastase tegevuse kooskõlastamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et kui uued ehitised ei ole kaitseala tarbeks vajalikud, st need ei vasta kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p-s 5 toodud tingimusele, ei ole enam vajalik kaaluda seda, kas ehitised kahjustavad kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärke või seisundit. Kaitse-eesmärke arvestades puudub KKA-l ka kaalutlusõigus ehitamise seadustamise lubamiseks. Mistahes inimasustus looduslikul väikesaarel suurendab ka saare külastatavust. Kaebajad on teadlikult kutsunud inimesi saart külastama, näiteks kohvikute päeva korraldamisega. Seejuures oli KKA avaliku ürituse korraldamiseks nõusoleku andmisest keeldunud. 4) Viimane seire Aksi saarel kukemarjanõmme osas toimus 2005. a-l. Selle tulemusel antud kirjeldused on üldistused suurema ala kohta ega anna täpsemat asukohapõhist (kinnistu põhist) infot. Seire eesmärk ei ole asukohapõhise info saamine, vaid sellest saadud infot kasutatakse elupaigatüübi seisundi kirjeldamiseks üleriigiliselt: kas seisund on halvenenud või paranenud, mis on elupaigatüübi seisundi halvenemise korral peamised ohutegurid. Samuti ei ole seire alusel võimalik täpselt määrata, millised muud elupaigatüübid peale kukemarjanõmme alal esinevad. Samuti ei anna seirearuanne asukohapõhist infot väljaspool seireala esinevate koosluste kohta. Asukohapõhist infot elupaigatüübi esinemise ja seisundi kohta saadakse ala elupaigatüüpide inventuuriga. Ka kaitsealal tehtud ülepinnalise inventuuri täpsusaste ei pruugi olla piisav otsuse tegemiseks kinnistu põhiselt. Kui maaomanik soovib kinnistul teha asju, mis vajavad kaitse-eeskirja järgi kaitseala valitseja nõusolekut (nt ehitise püstitamine kaitseala tarbeks) ja esitab KKA-le selleks taotluse, siis korraldab KKA väärtuste hindamiseks kohapeal täiendava paikvaatluse, et olla veendunud, millised väärtused selles kohas esinevad. Kuna vaidlusaluste ehitiste püstitamisele eelnevalt taotlust ei esitatud, puudus KKA-l võimalus ala väärtusi ja elupaigatüüpide levikut, nende seisundit või koosluse muutumise ja teisenemise korral taastamise võimalikkust täpsemalt hinnata. Õuealade loomine saarele vähendab looduslike koosluste pindala. Õuealale looduslikud kooslused ei levi ja neid pole seal võimalik vajadusel ka taastada. 5) Õuealad paiknevad merikotka pesitsuspaiga lähedal. Alade püsivalt asustamine ja kasvõi hooajaline kasutamine häirib merikotka pesitsust. Kaitse-eeskirjaga ei ole seatud Aksi sihtkaitsevööndis liikumispiirangut, kuna selle koostamise ajal eeldati, et Aksi saarel ei ole püsielanikke, saare külastatavus on piisavalt madal ning kaitseala valitseja saab tegevustele nõusolekut andes seada merikotka kaitseks tingimusena ajalisi piiranguid. Merikotkas on väga tundlik pesitsusaegse häirimise suhtes ja võib kurna hüljata ühekordse häirimise tulemusena. Merikotka kaitse tegevuskavas on häirimise vältimiseks ette nähtud, et uusi taristuobjekte ei ehitata pesadele lähemale kui 500 meetrit ning pesitsusajal 15. veebruarist 31. juulini ei toimu 10(17)
3-19-2322 pesast 500 meetri raadiuses mürarikkaid tegevusi. Vaidlusalused alad jäävad merikotka pesitsuspaigast 100‒200 m kaugusele. Saarele ebaseaduslikult püstitatud ehitised, püsiv asustus ning külastatavuse tõus on tekitanud olukorra, kus merikotka pesitsusrahu ei ole tagatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Kaitseala (sh maastikukaitseala) on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust (LKS § 4 lg 2). Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja alusel on Aksi saarel lubatud inimeste viibimine, kuid 15. veebruarist kuni 31. juulini on keelatud jahipidamine. Kaitseeeskirja § 6 järgi on kaitsealal selle valitseja nõusolekuta keelatud mh lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, anda projekteerimistingimusi või ehitusluba. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit (kaitse-eeskirja § 7 lg 1). Tegevuse kooskõlastamata jätmine kaitseala valitsejaga välistab isiku õiguspärase ootuse sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes (kaitseeeskirja § 7 lg 2).
13.Aksi saar on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse. LKS § 30 lg 1 esimese lause kohaselt on sihtkaitsevöönd kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Aksi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike ja poollooduslike koosluste ning merikotka elupaiga kaitse (kaitse-eeskirja § 9). Kui kaitseeeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud mh uute ehitiste püstitamine (LKS § 30 lg 2 p 3). Kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitseeeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 g 2). Kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 järgi on sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Ka kuni 18.10.2018 kehtinud kaitse-eeskirja p 18 järgi oli sihtkaitsevööndis lubatud ehitada üksnes mittetootmislikke ehitisi kaitseala tarbeks kaitseala valitseja nõusolekul. Prangli maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja1 kohaselt on kaitsealal ehitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek sõltumata kavandatud ehitiste suurusest (p 2.5.3, lk 8). Seega tuleb nõusolek küsida ka selliste uute ehitiste püstitamiseks, mille puhul ei nõua ehitusseadustik ehitusluba või ehitusteatist. Kaitseala valitseja (KKA) saab õiguspäraselt lubada vaid selliste ehitiste püstitamist, mis on vajalikud kaitseala tarbeks.
14.Puudub vaidlus, et KKI 04.10.2020 ettekirjutuses (I kd, tl 20–22p; dtl 141–146) nimetatud hoonete ja rajatiste püstitamiseks ei küsitud enne ehitustegevuse alustamist KKA nõusolekut. Samuti ei esitatud Aksiranna kinnistule üle 20 m2 ehitisealuse pinnaga elumaja ehitamiseks ehitusteatist. Sõltumata sellest, kas ehitatakse ümber varasem hoone, ehitatakse olemasolevale vundamendile või rajatakse ehitise püstitamiseks uus vundament, on 20–60 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ehitise puhul ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt vaja esitada ehitusteatis. Seega on ehitised formaalselt õigusvastased. Asjaolu, et elamu ehitati vana vundamendi asukohale, ei vabastanud kaebajaid KKA nõusoleku küsimisest. Viimsi Vallavalitsuse 14.11.2018 kirja nr 10-10/6060-1 kohaselt lubasid KKA esindajad 2014. a-l toimunud arutelul kaitsekorda leevendada ning võimaldada erandkorras hoonete ehitamist vanadele taluvundamentidele (I kd, tl 24–25p; dtl 121–124). Ringkonnakohus märgib, et isegi kui seda
3-19-2322 kaaluti, siis uues kaitse-eeskirjas sellist leevendust ei tehtud. Kaitse-eeskirja seletuskirjast (p 3, lk 12) nähtub, et teadaolevatele maaomanikele saadeti teated kaitse-eeskirja eelnõu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta 2016. a alguses ning YY esitas Läänekalda kinnistu (endise nimega Vahetoa-II; 89001:002:0037)2 omanikuna taotluse nimetatud kinnistul asuva hoone seaduslikuks ja loomapidamiseks vajalikuks tunnistamiseks. Ettepaneku alusel muudeti eelnõud ning lubati uute ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks. Lisaks märgiti, et kõnealuse hoone seadustamine saab pärast kaitse-eeskirja jõustumist toimuda detailplaneeringu kaudu. Vastuseks teiste maaomanike soovidele ehitada (sh endistele asustuskohtadele) märgiti, et uue ehitise püstitamine on võimalik vaid juhul, kui see aitab kaasa kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamisele, näiteks saab lubada poollooduslike koosluste hooldamiseks vajaliku ehitise püstitamist. Seega oli kaebajatele enne elamu ehitama hakkamist 2018. a suvel teada, et ehitada saab vaid kaitseala tarbeks vajalikke hooneid ning ka uue kehtestatava kaitse-eeskirjaga ei tehta erandeid vanadele vundamentidele ehitamise võimaldamiseks. YY suhtes 2006. a-l algatatud väärteomenetlusest seoses Läänekalda kinnistule püstitatud hoonega (väärteomenetluse materjalid – I kd, tl 176–184; dtl 320–335) ning 2009. a-l algatatud menetlusest kõnealuse hoone ümberehitamiseks ja seadustamiseks (I kd, tl 185–188; dtl 336–342) olid kaebajatele teada ka muud Aksi saarel ehitamise tingimused, sh kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise vajadus.
15.Reeglina ei piisa lammutusettekirjutuse tegemiseks üksnes ehitise formaalsest õigusvastasusest, vaid tuvastada tuleb ka ehitise materiaalne õigusvastasus (vt nt Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02, p 15). Praeguses asjas on vaidlus eelkõige selles, kas ettekirjutuses loetletud hooned ja rajatised on vajalikud kaitseala tarbeks kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 mõttes. Kui need ehitised vastavad sellele tingimusele või vastaksid sellele mõningate ümberkorralduste tegemisel, oleks ehitised võimalik seadustada ning lammutusettekirjutuse tegemine enne selle võimaluse kaalumist oleks ebaproportsionaalne.
16.KKA loeb kaitseala tarbeks vajalikeks ehitisteks kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikke ehitisi, nt kaitseala tähised, õpperajad, infotahvlid, vaatetornid loodushariduse edendamiseks; põhjendatud juhtudel võivad nende hulka kuuluda ka varjualused ja muud kaitseala poollooduslikel kooslustel karjatatavate kariloomade tarbeks vajalikud ehitised ning hooldustehnika liikumiseks vajalikud rajatised (nt purded, truubid). Kaitseala tarbeks vajalikud ehitised peavad olema avalikult kasutatavad ning üldjuhul peavad need paiknema riigimaal; eramaale võib kaitseala tarbeks rajada ehitisi (nt loomade varjualune) vaid erandkorras, kui neid pole võimalik rajada riigimaale (KKA 28.12.2018 kiri nr 7-9/18/19354-2, I kd, tl 54–55, dtl 114–116). Sellest lähtudes asus KKA Aksiranna, Läänekalda ja Vahetoa kinnistutele püstitatud ehitisi puudutavas haldusmenetluses seisukohale, et kõnealuste ehitiste puhul ei ole tegemist kaitseala tarbeks vajalike ehitistega. Ühtlasi leidis KKA, et kuna kehtiv kaitsekord ei võimaldaks KKA-l isegi kaaluda nende ehitiste säilitamist, tuleb need likvideerida (KKA 10.10.2018 kiri nr 7-9/18/14771-2, I kd, tl 56–56p; dtl 117–118). KKA kirjast järeldub, et vaidlusaluste ehitiste seadustamine poleks kehtiva kaitse-eeskirja järgi võimalik ka juhul, kui esitataks sellekohane taotlus. Seda seisukohta kinnitasid KKA esindajad ka halduskohtu istungil (helisalvestis kl 15:18:40–15:19:41). KKI lähtus ettekirjutuse tegemisel KKA kui kaitseala valitseja seisukohast. Kuivõrd eitustegevuseks kaitsealal on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on KKA seisukoht ehitamist ning järelikult ka õigusvastaste ehitiste seadustamist ja lammutamist puudutavates küsimustes siduv.
17.Halduskohus on õigesti leidnud, et mõistet „kaitseala tarbeks“ ei saa sisustada laiendavalt, eesmärgiga leevendada maksimaalselt ehitustegevuse piirangut. Reeglina on sihtkaitsevööndis
Kaitse-eeskirja seletuskirjas on selle katastritunnusega kinnistut ekslikult nimetatud Vahetoa-III kinnistuks (praeguse nimega Uus-Vahetoa), mille katastritunnus on 89001:002:0038 ja millel ehitisregistri andmetel ehitisi ei asu.
12(17)
3-19-2322 uute ehitiste püstitamine keelatud ning kaitseala eesmärk on hoida kaitstav ala inimtegevusest võimalikult suurel määral puutumatuna. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 p 2 alap 320 alusel kuulub Prangli maastikukaitseala Prangli loodusalana Natura 2000 alade võrgustikku. Eelnevalt viidatud LKS ja kaitse-eeskirja sätete kaudu täidab Eesti riik talle direktiiviga 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv e elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 3 p 1 alusel ning koostoimes LKS §-dega 1, 3 ja 70 ning kaitse-eeskirjas sätestatud kaitse-eesmärkidega on Natura 2000 võrgustiku alade kaitseeesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamine või taastamine. Nimetatud eesmärke arvestades saab kaitseala tarbeks vajalike ehitistena käsitada KKA loetletud ehitisi, mille ehitamise vajadus on otseselt seotud kaitse-eesmärkide täitmisega.
18.Vaidlust ei ole selles, et karjatamine soodustab kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist. Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025 kohaselt paiknevad elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga esinduslikud elupaigad peamiselt Aksi saarel. Nimetatud elupaigatüübi säilitamiseks vajalikuks hooldustööks on eelkõige karjatamine (kaitsekorralduskava p 4.2.3). Karjatamine on Aksi saarel peamine meede ka kadastike (samas, p 4.2.5) ja rannaniitude hooldamiseks (samas, tabel 3, p 2.2.1.4). Nii kaitsekorralduskavas (p 1.1) kui ka kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas (lk 4) nenditakse, et karjatamise tulemusena on poollooduslike koosluste seisund oluliselt paranenud; kuivematel aladel on lambad ja niiskematel mägiveised hoidnud rohu madalana.
19.Osaühing AARIBER, mille osanikud ja juhatuse liikmed on kaebajad, sõlmis 2018. a-l Keskkonnaametiga loodushoiutoetuse lepingu (I kd, tl 10–13; dtl 109–113), mille kohaselt kohustus Osaühing AARIBER taastama Aksi saarel 3,34 ha suurusel alal poolloodusliku koosluse hiljemalt 01.03.2019 ning seejärel tagama nimetatud ala hooldustegevuse viie aasta jooksul. Lepingu p 2.2 järgi kohustus valdaja (Osaühing AARIBER) loodushoiutööde tegemisel arvestama LKS, kaitse-eeskirja, metsaseaduse ja muude õigusaktide nõuetega. Karjatamistegevusega seoses on KKA lugenud kaitseala tarbeks vajalikuks hooneks loomade varjualuse. Kaebajad leiavad, et kuna loomad viibivad saarel aastaringselt, on vajalik ka nende järele valvavate inimeste aastaringne saarel viibimine. Kaebajate väitel on Aksiranna kinnistul asuva endise paadikuuri asukohale rajatud hoones talvel elamiseks liiga külm, mistõttu ehitati samale kinnistule soojustatud elamu. Kaebajate arvates on hoone rajatud kaitseala tarbeks, kuna selles majutatakse aastaringselt loomade eest hoolitsevaid inimesi. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitusega. Elamu ning abihooned ja rajatised ei ole otseselt seotud kaitse-eesmärkide täitmisega ning need ei saa olla vajalikud kaitseala tarbeks. Saarel kasutatavad tööriistad on võimalik vastavalt vajadusele saarele viia või hoida neid alles jäävates hoonetes. Seega ei nähtu, et kuuride olemasolu oleks hädavajalik. Elamu läheduses õuel asuvat välikäimlat (foto I kd, tl 170; dtl 310) ei saa käsitada avalikus kasutuses oleva kaitseala tarbeks vajaliku ehitisena. Ringkonnakohus märgib, et ka Läänekalda kinnistul (foto I kd, tl 166p; dtl 303) asub välikäimla, mida vaidlustatud ettekirjutusega ei ole kaebajaid kohustatud likvideerima. Suitsuahi, küülikute kuudid, kasvuhoone, taimede kasvulava ja aiad ei saa ilmselgelt olla vajalikud kaitseala tarbeks. Läänekalda kinnistul juba on üks koerakuut (foto I kd, tl 167; dtl 304), mistõttu ei ole äratuntav vajadus sama otstarbega rajatiste säilitamiseks Aksiranna kinnistul (foto I kd, tl 171; dtl 312). Ettekirjutusega hõlmatud hooned ja rajatised on selgelt püstitatud kaebajate kinnistutel viibivatele inimestele mugavama keskkonna loomiseks, mitte kaitseala kaitse-eesmärke silmas pidades. KKI, KKA ja halduskohus on ehitisi põhjendatult käsitanud ühtse kogumina.
20.Loomade karjatamine saarel on võimalik ka ilma inimeste püsiva kohalviibimiseta, näiteks viies loomad saarele kevadel ning vedades nad sügisel ära ning käies aeg-ajalt saarel loomade eest hoolitsemas. Asjaolu, et see võib kaebajatele olla kulukam ja ebamugavam, ei ole kohane 13(17)
3-19-2322 argument kaitsealale seadusliku aluseta püstitatud hoonete säilitamiseks. Kaebajad on enda väitel saarel loomi karjatanud alates 2004. a-st ja on kuni 2018. a-ni suutnud seda teha ilma elamuta. Näiteks 09.11.2007 kaebuses 22.10.2007 väärteootsuse nr 20583 peale (I kd, tl 189p– 194; dtl 344–353) on YY põhjendanud varjualuse rajamist asjaoluga, et lammaste pügamise perioodil on vaja saarel vähemalt paar ööd ööbida. Selleks on kaebajatel võimalik kasutada ka endise paadikuuri asukohale ehitatud hoonet. Kaebuse p 1.3 kohaselt toodi 2005. a-l saarele 30 lammast ja 3 veist; kaebajate 09.01.2019 vastuse (I kd, tl 29–31p; dtl 130–135) kohaselt oli selle esitamise ajal saarel 15 lammast ja 9 veist. Seega ei saa saarel püsivalt viibimise vajadus olla tingitud loomade arvu suurenemisest. Kaebajate palgatud isikud ei ole saarevahid (püsiasustusega väikesaarte seaduse § 111), keda Viimsi vald oleks määranud saarel LKS ja muude õigusaktide täitmist tagama ja rikkumistest teavitama.
21.Kaebajad on viidanud Saarjõe maastikukaitsealal Vanapagana sihtkaitsevööndis, Endla looduskaitseala Endla järve ja Sinijärve sihtkaitsevööndis ning Soontaga looduskaitsealal asuvatele metsamajadele, lõkkekohtadele ja muudele rajatistele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõnealused rekreatsioonilistel kaalutlustel ehitatud hooned ja rajatised võrreldavad praeguses asjas vaidluse all olevate ehitistega. Kaebajate väidetest ei nähtu, et näidetena toodud ehitised oleksid rajatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta, s.o ilma et kaitseala valitseja oleks saanud avaldada arvamust ehitustegevuse, ehitiste asukoha, parameetrite jms kohta. Ehitamise lubamine sõltub ka sellest, mis on konkreetse kaitseala kaitse-eesmärgid ning kaebajate toodud näidetes on lõkkekohad, ööbimiskohad jm avalikult kasutatavad ehitised ja rajatised kooskõlas kaitsekorralduskavaga, samuti on olemas matkarajad külastajate suunamiseks. Prangli loodusala kaitsekorralduskava ei näe ette elamute või muude ööbimiskohtade ehitamist Aksi saarele. Pihelgalaiul asuva suvila puhul on KKA välja toonud, et selle ehitamiseks oli kohalik omavalitsus väljastanud ehitusloa ja seda ajal, mil Pihelgalaid kuulus veel piiranguvööndisse. Isegi kui pidada seda praegusega võrreldavaks olukorraks, siis isik ei saa võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et haldusorgan rikuks tema kasuks õigusaktist tulenevaid nõudeid, iseäranis juhul, kui sellised nõuded olid isikule teada ja ta on neid teadlikult eiranud.
22.Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-17-1343 ei ole siinses vaidluses asjakohane. Ettekirjutus ebaseaduslike ehitiste likvideerimiseks ei ole võrreldav ala hooldamiseks lisatingimuste seadmisega maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel. Poollooduslike koosluste hooldamine ei anna kaebajatele õigust nõuda Aksi sihtkaitsevööndisse kaitse-eeskirjaga vastuolus olevate hoonete rajamist. Võimalust, et kaebajad loobuvad hooldamistegevusest, tuleb kaaluda vaidlusaluste ehitiste negatiivse mõjuga ning KKA pädevuses on otsustada, milliseid tegevusi tuleks kaitsealal eelistada. KKA on avaldanud, et pigem on põhjendatud loobuda karjatamisest, leides hooldamiseks muid võimalusi, kui lubada karjatamise huvides saarele eluasemekoha rajamist. Lisaks hooldatavatele rannaniitudele tuleb arvestada ka teiste kaitse-eesmärkidega. Vastustajad on toonud välja, et ehitised asuvad merikotka püsielupaigas ning need on püstitatud kaitse-eesmärgiks olevatele elupaigatüüpidele. Seega vaidlusalused ehitised mitte ainult ei ole vajalikud kaitseala kaitse-eesmärkide täitmiseks, vaid need võivad kahjustada nimetatud eesmärkide täitmist.
23.Aksi saarel on registreeritud merikotka kahe pesa asukoht. Kaitse-eeskirja seletuskirja (lk 5) järgi olid pesad väga heas seisundis ja kasutusel varupesana. R. Nellise 2020. a töö „Eksperthinnang Prangli maastikukaitseala Aksi sihtkaitsevööndi ulatuse ja tsoneeringu muutmise kohta“ (dtl 686–703) kohaselt oli merikotka põhjapoolne pesa 2006. a kaunistatud ning pärast seda toimunud kontrollkäikudel (2007, 2009, 2013, 2017, 2020) oli see asustamata; lõunapoolne pesa oli 2013. a kaunistatud ning 2017. a tuvastati edukas pesitsus, 2020. a oli pesa asustamata (lk 7). R. Nellise arvamuse järgi on praegune inimtegevus saarel merikotka elupaiga säilimisele tugeva negatiivse mõjuga. Kuna saar on väike (pindala 59 ha, pikkus 2,5 km, laius 14(17)
3-19-2322 500 m) ja avatud, siis iga inimese liikumine saare kesk- või lõunaosas häirib pesitsusajal merikotkaid. Kaks kolmest uuest hoonest paikneb eksperdiarvamuse kohaselt merikotka kaitsetsoonis ning kõik kolm hoonet on tugeva negatiivse mõjuga merikotkale. R. Nellise hinnangul on pesitsuspaiga hülgamine tingitud püsielanike asumisest saarele 2017. a-l ja sellega seonduvast inimeste pidevast liikumisest, sh kotkaste pesitsusajal. Häirimisvaba pesitsusperioodi tagamise korral oleks merikotka elupaiga taasasustamise tõenäosus suur (lk 10–12). Ajalooliste talukohtade taastamisel on negatiivne mõju ka poollooduslike koosluste seisundile, kuivõrd hoonete taastamise ja õuealade kasutamise korral väheneks saarel poollooduslike koosluste pindala kuni 2,4 ha (endiste õuealade kogupindala) võrra, mis on ligikaudu 5% saare poollooduslikest kooslustest (lk 12).
24.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et R. Nellise arvamusel puudub tõendiväärtus ning selles esitatud andmed ja väited on kontrollimatud. See arvamus on käsitatav eriteadmistega isiku arvamusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2 mõttes, st dokumentaalse tõendina. R. Nellise arvamuse eesmärk oli hinnata Aksi sihtkaitsevööndis ulatuse ja tsoneeringu muutmise võimalikkust ja selle mõjusid, mitte teha elupaigatüüpide inventuuri või seiret. R. Nellise arvamus ei ole koostatud praeguse kohtuvaidluse jaoks, kuid selle järeldused – iseäranis merikotka pesitsuspaikade küsimuses – on siinses vaidluses asjakohased.
25.Kaebajad kinnitavad oma 11.12.2020 seisukohas, et 2017. a-l asus saarele püsivalt elama kaks loomade hooldamisega tegelevat inimest. Seega lühiajaliste käikude asemel viibivad inimesed nüüd saarel pidevalt. Lisaks on kaebajad kutsunud näiteks 2020. a juulis, enne merikotka pesitsusperioodi lõppu inimesi kohvikute päeva raames saart külastama (dtl 545) ja korraldanud rohkem kui 20 osalejaga rahvaürituse ilma KKA nõusolekuta (dtl 542–544). Olukorras, kus merikotka pesitsusajal liiguvad saarel inimesed pidevalt, on häiring ilmselgelt suurem kui aeg-ajalt toimuvate käikude korral. Merikotka pesitsusaegsest häirimistundlikkusest lähtudes on LKS § 50 lg 2 p 2 järgi seatud piiranguvööndiks pesapaiga ümbrus 200 m raadiuses. Kaitsekohustuse teatise (I kd, tl 67–69; dtl 53–56) järgi on merikotkas pesitsusajal häirimistundlik kuni 500 m kauguseni pesapuust. Kaks kaebajate ehitatud uut hoonet (elamu ja kuur Aksiranna kinnistul) paiknevad põhjapoolsele pesapaigale lähemal kui 200 m (75 m ja 170 m) ning üks hoone (kuur Läänekalda kinnistul) asub lõunapoolsest pesakohast 210 m kaugusel. Seda arvestades ei saa põhjendamatuks pidada R. Nellise seisukohta, et merikotka pesapaikade hülgamise on tõenäoliselt tinginud püsielanike asumine saarele. Õueala Aksiranna kinnistul võib küll jääda väljapoole kaitsekohustuse teatise kaardil toodud merikotka elupaiga ala (metsatukka), kuid arvestada tuleb ka sellega, et kaitse-eeskirja kehtestamisel ei nähtud ette seni asustamata olnud saarele uute ebaseaduslike ehitiste rajamise ja püsiasutuse tekkimisega. Asjaolu, et põhjapoolse pesa puhul pole pärast 2006. a toimunud kontrollimistel edukaid pesitsusi tuvastatud, ei tähenda, et selle pesa peaks kaitse alt välja arvama ja kaebajate tegevus ei saa merikotkast häirida. Merikotka kaitse tegevuskava aastateks 2020–20243 järgi tuleb liigi suurt pesapaigatruudust arvestades merikotka kestlikku elupaika kaitse all hoida pikalt ka siis, kui see on ajutiselt asustamata, kuna taasasustamise tõenäosus on suur. Seejuures võib merikotkas ka pärast pesa varisemist samale asukohale teha uue pesa (lk 39–40). Liigi soodsa seisundi saavutamiseks LKS § 3 mõistes tuleb kaitsealadena säilitada ka osad liigi poolt asustamata elupaigad – eelkõige varupesad ja selle ümbruse metsad (lk 42).
26.Ettekirjutuse järgi on Läänekalda kinnistul püstitatud ehitised elupaigatüübile kadastikud ning Aksiranna kinnistul elupaigatüüpidele liigirikkad madalsood ja Euroopa kuivad nõmmed. Kohtumenetluses väidab KKA viimase elupaigatüübi asemel elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga esinemist. Kaebajate väitel ei olnud Aksiranna kinnistul elupaigatüüpi rusked luited kukemarjaga, mistõttu ei saanud see ka nimetatud kinnistul toimunud ehitustegevuse tulemusel hävineda. Kaebajad viitavad L. Truusi 2020. a eksperdiarvamusele (II kd, tl 9–11; dtl
3-19-2322 384–388), milles on märgitud, et EELISes avaldatud Natura 2000 elupaikade leviku kaart ei olnud 2005. a seire tulemusi arvestades täpne. Eksperdiarvamuse ja seire andmete kohaselt levis kukemarjanõmm Aksi saare läänerannal, saare keskosas varasemalt põlenud alal ning saare lõunaosas tuletorni juures. Aksiranna kinnistu asub saare idaosas. KKA on samas viidanud sellele, et seireankeedis on esitatud üldistused suurema ala kohta ning see ei anna väga täpset asukohapõhist infot. L. Truus on ka märkinud, et nüüdseks võib kukemarja elupaiga levik olla erinevatel põhjustel muutunud. L. Truusi arvamus ei välista kukemarjanõmme levimist Aksiranna kinnistul enne ehitamisega alustamist. Kui kaebajad oleksid enne ehitamist küsinud kaitseala valitseja nõusolekut, oleks saanud välja selgitada, kas ja millised kaitstavad elupaigatüübid kavandataval ehitusalal täpsemalt asuvad. Tagantjärele on seda aga sisuliselt võimatu tuvastada, kuivõrd ehitustööde käigus on tallamisõrnad kooslused hävinud ning ka nende taasteke on välistatud olukorras, kus Aksiranna kinnistule on moodustunud arvestatava suurusega õueala elamu, abihoonete ja rajatistega. Samal kinnistul asub rannas ka maakivist hoone endise paadikuuri asukohal. Ehitiste kogumi püstitamisest ja kasutamisest tingitud mõju ei ole Aksi saare väiksust arvestades põhjust pidada väheoluliseks. Asjaolu, et kinnistul oli õueala ka varasemalt (kuni 1950. aastateni), ei anna õigust uue õueala tekitamiseks. Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025 järgi peab 2025. aastaks olema tagatud elupaigatüübi rusked luited kukemarjaga säilimine Aksi saarel vähemalt 3,0 ha ulatuses (p 2.2.1.7, lk 19). Kaebajate tegevus võib selle eesmärgi saavutamist pärssida. Samuti tuleb arvestada, et Prangli maastikukaitseala eesmärgiks on kaitsta mh ka maastikku ja maastikuilmet (kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1). Hoonete kompleks, aiad ja aiamaad avatud maastikul muudavad selle ilmet.
27.Ringkonnakohus märgib, et isegi kui kaitse-eesmärkide kahjustamist pidada vaieldavaks, siis praegusel juhul ei ole tegemist hoiualale ehitamisega, nagu Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-17-740, ning sellise tegevuse lubamise eelduseks ei ole pelgalt see, kui pädev asutus tuvastab, et ehitamine ei kahjusta ala kaitse eesmärke. Ehitised on püstitatud õigusvastaselt ja kaebajatel ei ole õigustatud ootust kaitse-eeskirjaga vastuolus olevate ehitiste säilitamiseks. Asjaolusid kogumis arvestades ei ole lammutusettekirjutus ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus lisab, et vaidlusaluste ebaseaduslike ehitiste püsima jäämine kaebajate kinnistutel võib suurendada survet ehitada saarel teistele kinnistutele, arvestades, et ka teised kinnistuomanikud on avaldanud sellekohast soovi (kaitse-eeskirja seletuskirja lk 13). Ilmselgelt põhjendamatu oleks lubada ainsa erandi tegemist omanikule, kes on esimesena otsustanud õigusvastaselt ehitama hakata.
28.Kaebajad olid teadlikud ehitiste õigusvastasusest, mistõttu on põhjendamatu etteheide, et vastustaja ei teinud neile kohe ettekirjutust lõpetada ehitustegevus. Kaebajate väide, et neile kinnitati, et vanale vundamendile ehitamine ei ole probleem, on paljasõnaline. On ka ebausutav, et KKI ametnik oleks kaebajatele enne KKA-lt seisukoha küsimist midagi sellist kinnitanud.
29.KKA-lt seisukoha küsimisega (I kd, tl 48–48p; dtl 105–106) enne kaebajate teavitamist haldusmenetlusest ei ole KKI rikkunud kaebajate õigust olla ära kuulatud. Kaebajaid teavitati haldusmenetluse algatamisest 06.11.2018 kirjaga (I kd, tl 23–23p; dtl 119–120), milles määrati tähtaeg arvamuse esitamiseks. 04.07.2019 kirjaga (I kd, tl 33–33p; dtl 137–138) anti kaebajatele täiendav võimalus esitada vastuväited kavandatavale ettekirjutusele. Kaebajad said arvamust avaldada ka KKA seisukohale. KKA pole hoolimata kaebajate vastuväidetest kohtumenetluses muutnud oma seisukohta ehitiste likvideerimise vajalikkusest. Seega on ilmne, et kaebajate ära kuulamine enne KKA-lt seisukoha võtmist poleks asja otsustamist mõjutanud.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad apellatsiooniastme menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
16(17)
3-19-2322
31.Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse alusel (Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamine) on Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon alates 01.01.2021 ühendatud Keskkonnaametiks. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 10516 lg-st 3 on vastustajaks siinses haldusasjas nüüdsest Keskkonnaamet. Muudatuse tulemusel puudub vajadus hoida Keskkonnaametit enam arvamuse andmiseks kaasatud haldusorgani staatuses HKMS § 24 järgi.
(allkirjastatud digitaalselt)
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.