Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 16. detsember 2020, Tartu 3-16-1305
Haldusasi
Osaühing Pro Grupp Invest kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2. märtsi 2016. a otsuse nr 13-6/99 ja 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/339 tühistamiseks ning ELÜPS § 114 lg 1 tunnistamiseks Põhiseadusega vastuolus olevaks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a otsus OÜ Pro Grupp Invest apellatsioonkaebus Kohtuistungil 25. novembri 2020 Kaebaja – OÜ Grupp Invest OÜ Esindajad v.adv Rene Varul ja v. adv Martin Triipan Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Esindaja Veiko Bergmann
RESOLUTSIOON
1.Jätta osaühing Pro Grupp Invest apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta rahuldamata osaühing Pro Grupp Invest taotlus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 114 lg 1 kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.
3.Jätta osaühing Pro Invest Grupp apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. jaanuar 2021.
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 2. oktoobri 2012. a otsusega nr 13-6/2098 määrati OÜ-le Pro Grupp Invest investeeringutoetus 1 920 000 eurot põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise söödatehase ehitamiseks ja seadmete ostmiseks. Toetusest maksti välja 1 862 470 eurot.
2.PRIA 2. märtsi 2016. a otsusega nr 13-6/99 otsustati nõuda kaebajalt tagasi välja makstud investeeringutoetus (1 862 470 eurot) ning ülejäänud osas (57 530 eurot) jätta toetus välja maksmata. Otsuses leidis PRIA, et kaebaja 2011. aasta müügitulu on kunstlikult tekitatud ega ole seostatav kaebaja majandustegevusega ning finantseeringu esimese osa teostamise kohta esitati PRIA-le valeandmeid. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 2. märtsi 2016. a otsuse nr 13-6/99 tühistamiseks.
3.PRIA 30. mai 2016. a otsusega nr 13-6/339 täiendati 2. märtsi 2016 otsust nr 13-6/99 ning tunnistati kehtetuks PRIA 2. oktoobri 2012. a otsus nr 13-6/2098 kaebajale investeeringutoetuse määramise kohta. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse ka PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/339 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse. Kaebuse põhjenduste kohaselt tegi kaebaja kavandatud investeeringu – ehitas Kantküla söödatehase ja soetas tootmiseks vajalikud seadmed. Kaebaja 2011. aasta müügitulu on tõendatud. Kaebaja tootis 2011. aastal söödajahu ja müüs seda ning täitis seega vajalikud kvalifikatsiooninõuded. Väär on PRIA seisukoht, et müügitulu tekitati kunstlikult. Investeeringu esimene osa täideti korrektselt. Kaebaja arvates on viivise nõudmine ebaproportsionaalne, kuna pole antud kaalumisruumi viivise vähendamiseks. Seetõttu palub kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114 lg 1 ja jätta see kohaldamata.
5.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.30. oktoobri 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
7.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrati kaebajale toetus Eesti maaelu arengukava 2007-2013 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse meetmest 1.6.1 Kantküla söödatehase ehitamiseks ja söödatehase seadmete ostmiseks. Toetus nõuti tagasi, kuna taotleja on toetuse saamiseks esitanud PRIA ́le teadlikult valeandmed, olles tekitanud toetuse saamise tingimused kunstlikult saamaks kasu meetme 1.6.1 eesmärkide vastaselt. Kaebaja ei vastanud põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 85) § 2 lg 3 p 11 nõuetele ning ei täitnud määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 nõuet.
8.2015. aastal toimunud täiendavas kontrollis (kontrollakt nr 15-7/15/17) tuvastati, et 2011. aasta septembris/oktoobris väidetav söödatootmine (kaera jahvatamine söödajahuks) ei ole seostatav kaebaja majandustegevusega. 2011. aastal kaebajal tootmiskulusid ei olnud. Jahu tootmiseks andis kütuse Kaavere Agro OÜ, kes oli söödajahu tellija ning söödajahu toodeti kaerast, mis saadi OÜ-lt Linika kombaini rentimise eest. Tegevus toimus Sadala Agro OÜ kinnistul. Ainsa tootmistegevusega seonduva dokumendina esitati 1. septembri 2011. a seadmete rendileping ratastraktor FEND 818 ja jahuveski Westholt GMA 4500 kohta. MTA andmetel on kaebaja 2011. aastal teinud kaks käibemaksuga seotud tehingut: kombaini ostmine juulis ning väidetav söödajahu müügitehing detsembris. Kaebaja ei ole vastanud PRIA küsimustele, kes teostas 2011. aastal ja 2012. aastal toodangu tootmiseks vajalikud tööd ning milline ettevõte kandis kulud. Äriregistri majandusaasta aruande kohaselt ei nähtu 2011. aastal soetatud kombainiga tehtavaid muid tehinguid kui kombaini enda ostmine. VTA andmetel kanti kaebaja söödakäitlejana riigi toidu- ja
söödakäitlejate registrisse 9. mail 2012. Ettevõte ei saanud tegutseda 2011. aastal, kuna tal puudus söödatootmiseks vastav õigus.
9.12. veebruaril 2013 esitas kaebaja PRIA-le kuludeklaratsiooni, kus kajastub investeeringu tegemine nõutavas mahus, kuid kontrolliaruande kohaselt müüs kaebaja 2013. aasta veebruaris Agriland OÜ-lt ostetud seadmed sama aasta maikuus Agriland OÜ-le tagasi. Seega on tegemist valeandmete esitamisega, tehing on näilik ja arve on koostatud selleks, et kaebaja saaks selle PRIA-le esitada.
10.Nimetatud asjaolust tulenedes on kaebaja esitanud PRIA-le tahtlikult valeandmed. Ka kriminaalasja raames on tuvastatud, et kaebaja on pettuse teel saanud investeeringutoetust ning esitanud PRIA-le toetuse saamiseks valeandmeid.
11.Kaebaja taotles tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ELÜPS § 114 lg 1 ja jätta see kohaldamata. Nimetatud sätte kohaselt kui toetuse saaja ei ole toetust tähtaja jooksul tagasi maksnud, peab ta maksma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Kaebaja on pidanud nimetatud intressimäära suureks. Halduskohtu hinnangul ei ole viivise määr vastuolus Euroopa Liidu regulatsiooniga. Asjaolu, et kaebajal on tagasi maksta suur toetussumma ning selle mittetagastamisel õigeaegselt tuleb maksta ka suur viivis, ei ole põhjuseks, et pidada sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Viivist ei kohaldata toetusraha tagasimaksmise ajatamise korral ning viivise arvestamine lõpeb, KUI viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et PRIA viis toetustaotluse osas läbi eelkontrolli, mille kohta on koostatud kontrollakt nr 14755 (I kd, tl. 109). Kontrollakti p.-s 3 on fikseeritud, et kaebaja 2011.a. käibe moodustab 2700 kg söödajahu müük Kaavere Agro OÜ-le summas 5130 eurot. Kontrollakti pöördel on PRIA ametnik käsikirjaliselt märkinud dokumendid, mida talle tutvustati – müügiarved, laekumiste andmed ja seadmete rendileping. Sellega olid määruse nr 85 nõuded täidetud ja PRIA aktsepteeris seda täielikult. PRIA on määranud toetuse teades ja arvestades, et kaebajal puudusid 2011. aastal tootmiskulud. Kaebaja 2011. aasta müügitulu on saavutatav kõigest 6 tunni tööga (st ca 1 täistööpäev) – kaebaja ei pidanud mõistlikuks selles osas palgata endale tööjõudu. Mobiilne veski saab sõita ostja juurde ja jahu (toodang) puhutakse otse punkrisse. Nii ei kaasne mingeid toodangu hoiustamiskulusid. Tegemist oli sellise tootmise katsetamisega Eesti tingimustes, et otsustada sellise tehnoloogia otstarbekus. Asjaolu, et müügiarve on esitatud ostjale mõni kuu hiljem kauba üleandmisest, oli müüja ja ostja kokkulepe, mis ei puuduta tehingu ehtsust. Toonane söödaseadus (§-d 18 ja 19) sätestas, et sööda käitleja peab olema kas söödaregistris registreeritud või tunnustatud. Nimetatud seaduse § 18 lg 2 kohaselt peab ettevõte olema tunnustatud, kui seal tegeldakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 183/2005 artikli 10 punktis 1 nimetatud tegevusega või ravimsööda tootmisega. Kaebaja ei olnud VTA tunnustamist vajav ettevõte, vaid pidi olema taotluse esitamise hetkel VTA söödaregistris registreeritud. Igal juhul ei muuda registeeringu puudumine olematuks faktilist tootmist 2011. aastal. Kaebaja on esitanud tõendid, mis näitavad ära isegi selle, kust pärines kaebaja mobiilsesse jahuveskisse tulnud vili (kaer), kuidas vilja eest tasuti ja kuidas see kaebajale üle anti, samuti kust on pärit mobiilne jahuveski, fotod ja üürileping, jahu müügiarved ja maksekorraldused. Kaebaja ei oskagi öelda, kuidas veel paremini näidata jahu tootmist ja selle müüki. Halduskohus on kõik need tõendid ja nendega kaasnevad selgitused jätnud käsitlemata.
Kaebaja taotles juba kaebuses PRIA inspektori Kai Kruusamäe tunnistajana ülekuulamist, et kinnitada eelkontrolli tulemusi ja kontrollaktis toodut, kuid halduskohus on jätnud selle taotluse korduvalt rahuldamata. Kaebaja ei näe I investeeringuosa tegemisel mingit pettust või tahtlikult valeandmete esitamist – seadmete väljaostmise asemel on need võetud liisingusse ning 25% investeeringust oli sellega igati nõuetekohaselt teostatud. Kaebaja ei müünud seadmeid lihtsalt OÜ-le Agriland tagasi, vaid tegemist oli vajaliku eeltoiminguga seadmete liisingusse võtmiseks. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid kogu investeeringu I osamakse tasumisega seonduva kohta. PRIA esimese osa toetus on liikunud täies ulatuses liisinguandjale, nende samade seadmete eest tasumisena. PRIA oli teadlik sellest, et esimene osa söödatehase seadmeid tulevad Eestisse teatud hilinemisega ja aktsepteeris seda. PRIA vaideotsuses on PRIA samuti kinnitanud, et seadmed jõudsid reaalselt kohale. On teada, et liisinguandja ei finantseeri ka ju mistahes juhul seadmete ostu, ilma et need seadmed reaalselt eksisteeriks. Halduskohus on oma otsuses viidanud Tartu Maakohtu 6. detsembril 2018 jõustunud kohtulahendile, millega lõpetati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus nö. oportuniteedi alusel (KrMS § 202). Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise lahendis ei ole kriminaalkohus eraldi mingeid asjaolusid tuvastanud ega tõendeid hinnanud, vaid lihtsalt rahuldas prokuratuuri taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Seetõttu on ekslik halduskohtu järeldus, et otsuses on tuvastatud, et kaebaja esitas PRIA-le valeandmed toetuse saamiseks. Toetuse tagasinõudmisel ei ole PRIA kaalunud kaebaja huve ega arvestanud investeeringu teostamise staadiumit. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL, EURATOM) nr 966/2012 näeb ette PRIA-le kaalutlusõiguse ja kohustuse arvestada sellega, millisesse etappi menetlus on jõudnud ja PRIA peaks igal juhul rakendama kaalutlusõigust. Kaebaja hinnangul on ELÜPS § 114 lg 1 regulatsioon viivise määra osas põhiseadusega vastuolus, kuna ei võimalda kohtul kaaluda viivise vähendamist vastavalt asjaoludele.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kontrolliaruandes nr 15-7/15/17 on detailselt kirjas asjaolud, miks peab PRIA kaebaja 2011. aasta müügitulu kunstlikult tekitatuks. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja puhul tegemist töötlemisettevõttega, milline oleks tegutsenud vähemalt taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal, kuna ettevõttel puudus õigus söödatootmiseks. Toetuse määramise otsus tehti 1. oktoobril 2012 ning seega pidi kaebaja esitama hiljemalt 2. aprillil 2013 dokumendid, mis tõendaksid investeeringu teostamist vähemalt 25% ulatuses kavandatava investeeringu maksumusest, s.o esitama kuludeklaratsiooni, kus teostatud töid on tehtud vähemalt 960 000 euro ulatuses. Kaebaja esitas 12. veebruaril 2013 PRIA-le kuludeklaratsiooni, mille alusel tõendab investeeringu tegemist nõutavas mahus, kuid järelepärimise teel selgus, et tegemist on vaid investeeringuobjektiks olevate seadmete eest tasumisega ning vastavaid seadmeid ei ole taotlejale kohapeale tarnitud. Ettemaksu tasumist ei saa käsitleda investeeringu teostamisena. Lisaks eeltoodule selgus, et seadmed on 2013. aasta mais seadmete tarnijale Agriland OÜ-le tagasi müüdud. Kaebaja väited mingitest liisinglepingu eeltehingutest ei ole usaldusväärsed. Kui kaebaja hinnangul oli kõik korrektne, siis miks ei esitatud PRIA-le koheselt sõlmitud liisinglepingut ja teisi määruse nr 85 § 16 lg 2 nõutud dokumente vaid esitati dokumendid, mis pidid tõendama investeeringu teostamist toetuse saaja enda poolt ilma liisinguta (määruse nr 85 § 16 lg 1). Kriminaalasjas nr 1-17-1205 lõpetati kriminaalmenetlus kaebaja süüdistuses KarS § 202 lg 1 alusel. KarS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur. Kaebajat ei mõistetud kriminaalmenetluses õigeks, vaid menetlus lõpetati selle tõttu, et tema süü ei olnud suur,
kuid süü on ikkagi tuvastatud. Seega on Tartu Maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud kaebaja osas leidnud kinnitust ning kaebaja ei ole neile vastu vaielnud. Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine on proportsionaalne. Taotleja on toetuse saamiseks esitanud teadlikult valeandmeid tekitamaks toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult ja saamaks kasu kõnealuse meetme eesmärkide vastaselt. Seega on eiramise laad ja raskus piisavalt suured toetuse täies mahus tagasinõudmiseks. Lisaks tuleb lähtuda Euroopa Nõukogu määruse nr 2988/95 “Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta” artikli 4 lõikest 3, mis sätestab, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Vastustaja ei nõustu, et ELÜPS § 114 lg 1 on põhiseadusega vastuolus. Säte on kehtestatud tagamaks Euroopa Liidu finantshuvide kaitset vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 art-le 58. ELÜPS § 114 lg 1 tulenev viivis ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kahju, milline tekib toetuse saamiseks mitteõigustatud isikute käitumisest Euroopa Liidule, Eesti Vabariigile ja isikutele, kes oleksid olnud õigustatud toetusi saama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi.
15.Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et PRIA-l puudus alus toetuse tagasinõudmiseks, sest toetuse taotlemisel kaebaja vastas määruse nr 85 § 2 lg 3 p 11 nõudele ning toetuse kasutamisel täitis määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 kohustuse. Lisaks olid määruse nr 85 § 2 lg 3 p 11 nõude täitmise asjaolud vastustajale teada juba toetuse määramise ajal ning isegi juhul, kui kaebajale oleks midagi etteheidetav, siis toetuse tagasinõudmisel pidanuks arvestama rikkumise tõsidust ning mõju toetuse eesmärgile ja Euroopa Liidu finantshuvidele, kuid PRIA ei ole seda teinud. Ringkonnakohus mõistab kaebajat selliselt, et ta ei nõustu, et esines faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. Lisaks on PRIA rikkunud kaebaja õiguspärast ootust ning jätnud teostamata kaalutluse toetuse tagasinõude ulatuse määramiseks. Vastavalt kontrollib ringkonnakohus esmalt toetuse tagasinõudmise õiguslikku alust (I), seejärel hindab kaebaja vastavust määruse nr 85 § 2 lg 3 p-le 11 (II) ja määruse nr 85 § 15 lg 1 p 1 nõude täitmist (III) ning lahendab apellatsioonkaebuse
(IV).
I
16.Kaevatavas otsuses viidatakse kaebajalt toetuse tagasinõudmise ja veel välja maksmata toetuse osa väljamaksmisest keeldumise õigusliku alusena ELÜPS § 111 lg-tele 1 ja 4, § 112 lg-tele 1-4, § 114 lg-le ja §-le 131 ning määruse nr 58 § 17 lg-le 2. Toetuse tagasinõudmist puudutavad viidatud normidest eelkõige ELÜPS § 131 ja § 111 lg-d 1 ja 3. ELÜPS § 131 järgi enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi ELÜPS kehtivas redaktsioonis sätestatud alustel ja korras. Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel (ELÜPS § 111 lg 1).
17.Riigikohus on sedastanud1, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm. Seega puudub vaidlustatud otsuses viide normile, mille alusel kaebajalt toetus tagasi nõutakse. Tegemist on olulise vormiveaga, kuid see iseenesest ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, kui vormiline puudus ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).
18.Ringkonnakohtu arusaama kohaselt siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse juba makstud põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise toetuse tagasinõudmiseks. Küll on sätestatud vastustaja selline õigus ja kohustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 ja 56 lg-s 1. Nimetatud normide kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud (määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 ls 1). Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset (määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ls 1).
19.Kohtuasjas nr 580/17 (p-d 36-42) selgitas Euroopa Kohus, et programmitöö perioodi 2007– 2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja kaasfinantseerinud tegevuseks makstud toetust anti selleks, et saavutada eesmärke, mis on seatud sel perioodil EAFRD toimimist reguleerivaid üldnorme sisaldavas määruses nr 1698/2005. Seda laadi toetuste tagasinõudmise alus oli reguleeritud määrusega (EL) nr 1290/2005. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks määrusega (EL) nr 1306/2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 tuleb toetuse tagasinõudmisel kohaldada määrust (EL) nr 1306/2013. Kaebaja esitas taotluse toetuse saamiseks 14. mail 2012 ning vastustaja määras toetuse 2. oktoobri 2012. a otsusega. Toetuse tagasinõudmise otsustas PRIA 2. märtsil 2016, s.o pärast määruse (EL) nr 1306/2013 jõustumist. Vastavalt on selles määruses sätestatud alused toetuse tagasinõudmiseks käesoleval juhul kohaldatavad.
20.Määrust (EL) nr 1306/2013 täiendati ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 640/2014. Määrus jõustus 1. jaanuaril 2015. Selle määruse art 42 lg 1 kohaselt Määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaselt rakendatavate meetmete alusel toetuse saaja selliste kohustuste suhtes, mis on seotud nõuetele vastavusega, kohaldatakse kontrollisüsteemi ja halduskaristusi käsitlevaid eeskirju, mis on kehtestatud käesoleva määruse ja rakendusmäärustega, mille komisjon on vastu võtnud määruse (EL) nr 1306/2013 alusel. Kuna PRIA täiendav kontroll kaebaja suhtes toimus 2015. aastal ning vaidlustatud otsus anti 2016. aastal, siis on määrus (EL) 640/2014 kaebaja suhtes kohaldatav.
21.Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1). Taotletud toetuse maksmisest keeldutakse või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muud kohustuste, eelkõige seoses riigihangete, riigiabi ning muude kohustuslike standardite ja nõuete, rikkumisega (lg 2). Viimasel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja
Vt RKHK 29. septembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9).
kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5). Samuti ei maksta toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6).
22.Vaidlustatud otsuses tugineb PRIA toetuse tagasinõudmisel ja välja maksmata toetuse maksmisest keeldumisel sellele, et kaebaja ei vastanud määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele ja esitas toetust taotledes selle kohta valeandmeid ning 12. veebruaril 2013 esitatud kuludeklaratsiooniga esitas kuludokumendid, mis ei kajasta reaalselt toimunud tehingut ja esitas seega samuti teadlikult valeandmeid.
23.Esimesel juhul puudutab etteheide toetuskõlblikkuse tingimusi, kuna määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuete täitmine on toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Selle rikkumise tuvastamisel puudus vastustajal seega kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-st 1 tuli toetus tervikuna tagasi nõuda ja keelduda välja maksmata toetuse maksmisest. Seega näeb Euroopa Liidu õigus rikkumise korral ette selge tagajärje, mistõttu ei saanud kaebaja toetuse taotlemisel ega kasutamisel arvestada, et sõltumata toetuse määramise õigusvastasusest toetust tagasi ei nõuta. Sama tulemuse toob ka siseriikliku õiguse kohaldamine. Nimelt HMS § 67 lg 4 p-de 5 ja 6 järgi ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik või kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Seetõttu sõltumata Euroopa Liidu õiguse kohaldamisest ei saa kaebaja tugineda usalduse kaitsele juhul, kui ta oma tegevusega teadlikult põhjustas õigusvastase haldusakti andmise, s.o toetuse õigusvastase määramise. Seega ei ole asja lahendamisel määrav, kas PRIA toetuse määramisel oli teadlik kõigist asjaoludest, mille põhjal ta hiljem tuvastas kaebaja mittevastavuse määruse nr 58 § 2 lg 3 11 nõuetele ja toetuse tagasi nõudis. Küll tuleb kontrollida seda, kas vastustaja on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja neist põhjendatult järeldanud määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuete rikkumise ja valeandmete esitamise.
24.Teisel juhul heidab vastustaja kaebajale ette toetuse kasutamise tingimuste rikkumist. Sellise rikkumise korral toetuse tagasinõudmisel tuleb tagasinõudmise ulatus üldjuhul määrata kaalutlusotsusega vastavalt määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-le 2. Samas juhul, kui tegemist on ränga rikkumisega või kui toetuse saamiseks esitati tahtlikult valeandmeid tuleb toetus tervikuna tagasi nõuda ning keelduda välja maksmata toetuse maksmisest (sealsamas lg-d 5 ja 6). Ka selle etteheite alusel vaidlustatud otsuse tegemise õiguspärasuse kontrollimiseks tuleb hinnata, kas vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja põhjendatult järeldanud nende pinnal valeandmete esitamise.
25.Kui siiski asuda seisukohale, et toetuse väljamaksmisest keeldumise osas või vaidlustatud otsusele tervikuna tuleb kohalda toetuse määramise ajal kehtinud määrust (EÜ) nr 1698/2005 ja määrust (EL) nr 65/2011, ei muudaks see asja lahendamist. Nimelt näeb määrus (EL) nr 65/2011 art 4 lg 8 ette, et olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. Art 30 lg 2 järgi, kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ning kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Seega toetuse saamiseks tingimuste kunstliku loomise kui ka valeandmete esitamise korral ei näinud ka Euroopa Liidu varasem õigus vastustajale ette kaalutlusõigust, vaid kohustus toetuse tervikuna tagasi nõudma ning keelduma veel välja maksmata toetuse maksmisest.
II
26.Vaidlustatud otsuse järgi 2011. septembris või oktoobris aset leidnud väidetav söödatootmine ei ole seostatav kaebaja majandustegevusega, vaid tegemist on kunstlikult tekitatud müügituluga. Ettevõte pole saanud oma tegevusest müügitulu vastavalt määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele. Sellise järelduse tegemisel tugineb vastustaja sellele, et 2011. aastal: - puudusid kaebajal töötajad ja kulud tootmistegevusele; - kaebaja tegi aasta jooksul üksnes kaks käibemaksuga maksustatavat tehingut – juulikuus kombaini liisimine ja detsembris väidetav söödajahu müük; - kaebaja ei olnud kantud Riigi toidu- ja söödakäitlejate registrisse (kanti sinna vahetult enne toetuse taotlemist 2012. aasta mais); - kaebaja väidetavalt rentis söödajahu tootmiseks traktori ja mobiilse jahuveski, kuid selle käitamiseks mingeid kulutusi ei teinud; - vili söödajahu tootmiseks saadi väidetavalt Linika OÜ-lt komabaini rentimise eest, kuid ettevõtte 2011. majandusaasta aruanne sellist tegevust ei kajasta; - väidetavalt hoiustati vili enne söödajahuks jahvatamist poolteist kuni kaks kuud Sadala Agro OÜ ruumides, kuid kulutusi selleks ei tehtud; - väidetavalt andis jahu tootmiseks kasutatud kütuse toodangu tellija; - väidetav söödajahu jahvatamine toimus septembris või oktoobris, toodangu müügi ja üleandmise akt kannab 5. detsembri 2012. a kuupäeva, kuid puuduvad andmed jahu vahepealse hoiustamise kohta.
27.Kaebaja selgitusel ta ei eitagi tootmiskulude puudumist, kuid see on seletatav sellega, et kogu müüdud söödajahu tootmine oli saavutatav kõigest 6 tunni tööga (s.o ca 1 täistööpäev) – kaebaja ei pidanud mõistlikuks selles osas palgata endale tööjõudu. Jahu hoiustamise osas oli kaebaja kasutatud mobiilse jahuveski efekt selles, et mobiilne veski saab sõita ostja juurde ja jahu (toodang) puhutakse otse punkrisse, jahu ei pea eraldi hoiustama. Sellise jahu säilimisaeg on vaid ca kaks nädalat. Asjaolu, et müügiarve on esitatud ostjale mõni kuu hiljem kauba üleandmisest, oli müüja ja ostja kokkulepe, mis ei puuduta tehingu ehtsust. Mobiilse jahuveski näol oli 2011.a.-l tegemist sellise tootmise katsetamisega Eesti tingimustes, et otsustada sellise tehnoloogia otstarbekus. Kaebaja ei olnud VTA tunnustamist vajav ettevõte, kaebaja pidi olema taotluse esitamise hetkel VTA söödaregistris registreeritud, mis on sisuliselt VTA teavitamine oma tegevusalast. Registeeringu puudumine 2011. aastal ei muuda faktilist tootmist olematuks või fiktiivseks. Kaebaja on suutnud 2011. aastal jahu tootmise fakti ja müügi kohta esitada tõendid, mis näitavad ära isegi selle, kust pärines kaebaja mobiilsesse jahuveskisse tulnud vili (kaer), kuidas vilja eest tasuti ja kuidas see kaebajale üle anti. Samuti on asja juures andmed, kust on pärit mobiilne jahuveski, lisaks sellest fotod, üürileping, millega kaebaja sai selle enda kasutusse; toodetud jahu müügiarved ja panga kaudu tasumiste makse-korraldused. PRIA käis 2012. aasta augustis kontrollimas söödajahu tootmist mobiilse jahuveskiga ja VTA on teinud seda sama 2013. aasta veebruaris, tuvastades, et tegelik tootmine toimus.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on PRIA 2015. aastal läbi viidud kontrolli aruandes tuvastatud ja kirjeldatud asjaolud piisavad järelduseks, et kaebaja 2011. aastal oma tootmistegevusest müügitulu ei saanud. Kaebaja ei ole sisuliselt vastu vaielnud vastustaja tuvastatud asjaoludele, vaid on leidnud, et need on selgitatavad tegevuse alustamisega sööda tootmise valdkonnas. Sellega ei saa nõustuda. Nimelt esinevad vastuolud väidetavate tehingute asjaoludes endis, samuti tehingu aspektide ja elulise usutavuse vahel, mida kaebaja selgitused ei suuda kõrvaldada. Ringkonnakohus möönab, et PRIA kontrollaruandes esile toodud faktid üksikuna ei vii tingimata järelduseni, et kaebaja jahu tegelikkuses ei tootnudki, kuid kogumis on faktid veenvad.
29.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja omandis tõepoolest oli kombain Claas, millega kaebaja 20. juuni 2011. a kuupäeva kandva lepingudokumendi (I kd, tl 148) järgi kohustus koristama kaera Linika OÜ põllult. Kaebaja on selles lepingus nimetatud töövõtjana. Seega on tegemist töövõtulepinguga, mille järgi üks isik kohustub saavutama teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu (VÕS § 653 lg 1). Lepingu tingimused on kooskõlas töövõtulepingu mõistega, kuna Linika OÜ kohustus lepingu järgi tasuma töö eest vilja kaebajale üleandmisega. Muid kohustusi Linika OÜ-le kaebaja ees ei ole. Seega ei võtnud Linika OÜ lepinguga endale kombaini käitamise kulude kandmise kohustust. Kaebaja ise pidi hankima kombaini tööks vajaliku kütuse ja leidma kombaineri. Ometi ei nähtu, et kaebaja oleks teinud 2011. aastal kulutusi kütuse soetamiseks, kombaini hooldamiseks või kombainerile tasu maksnud. Kontrolliaruandest nähtuvalt (I kd, tl 124) vastas kaebaja PRIA järelepärimisele, et kombainiga töötas Ants Markson. Samas ei ole kaebaja nimetatud isikule 2011. aastal makseid teinud. Isegi, kui kaebaja juhatuse liige ise töötas kombainiga (teada ei ole, kas tal on olemas selleks vajalikud oskused), siis ei saanud kombaini siiski käitada ilma, et mingeid kulusid oleks kantud. Kulude täielik puudumine viitab pigem olukorrale, kus kombain on antud kolmanda isiku kasutusse ja kaebaja kombaini omanikuna ise selle käitamises ei osale. 2012. ja järgnevate aastate kohta ongi kaebaja väitnud kombaini rentimist Kaavere Agro OÜ-le.
30.Viljakoristusakt (I kd, tl 148p), millega kaebajale väidetavalt anti üle vili tasuks töövõtulepinguga võetud kohustuse täitmise eest, on dateeritud 3. augustil 2011. Vaidlust ei ole, et sellel ajal puudus kaebajal vilja hoiustamise võimalus, samuti ei olnud kaebajal seadmeid vilja töötlemiseks ega endal vajadust vilja või söödajahu järele. Leping (I kd, tl 152), millega kaebaja väidetavalt võttis Agriland OÜ-lt rendile traktori Fendt ja mobiilse jahuveski, sõlmiti alles
1.septembril 2011. On vähemalt kaheldav, et kaebaja korraldas oma tegevuse selliselt, et soovis juba 20. juunil 2011 sõlmitud töövõtulepinguga tasu maksmist viljas, teadmata, kus ja millise tasu eest seda hoiustada, milleks kasutada või milliste seadmetega töödelda.
31.Tavapäraseks ei saa pidada ka traktori ja mobiilse jahuveski rendilepingu tingimusi. Nimelt on lepingu järgi renditasu suuruseks 50 eurot tegeliku töötunni kohta, mida arvestatakse traktori töötunni eest. Kaebaja kinnitusel kasutas ta renditud tehnikat üksnes töövõtu tasuna saadud vilja jahvatamiseks, milleks kulus üks või kaks päeva. Ilmselt ei ole omaniku huvidega kooskõlas anda enam kui 40 000 eurot maksnud veski ühes traktoriga kasutusse selliselt, et õigus tasu saada sõltub ainuüksi sellest, kas rentnik seadet kasutab, kui oli ette näha, et kasutus on vähene. Kaebaja väidete järgi kujunenuks renditasuks 2011. aasta nelja kuu eest seega mitte rohkem kui 800 eurot, vilja jahvatamiseks kulunud töötunde arvestades ca 300 eurot. Lisaks nähtub lepingust, et kaebajal endal tuli kanda kulutused seadmete transpordile, paigaldamisele, monteerimisele, hooldusele ja personalile. Kaebaja selgitusel tal aga seda laadi kulusid 2011. aastal ei olnud. Viimane omakorda seab kahtluse alla tehingu toimumise üldse. Kaebaja ei ole kandnud kulusid ka seadme käitamiseks, väites et 27 tonni vilja jahvatamiseks kulus maksimaalselt kaks päeva (töötajat polnud seetõttu mõistlik palgata) ja jahvatamisel kasutatud kütuse andis tasuta Kaavere Agro OÜ. Tähelapanuväärne on siinkohal, et kaebaja on hoidunud nimetamast isikut või isikuid, kes töö tegelikult ära tegid.
32.Kaebaja väljastas arve (I kd, tl 154) söödajahu müügi kohta Kaavere Agro OÜ-le 5. detsembril 2011. Arvele tehtud märke järgi on see vastu võetud 7. detsembril 2011. Kaebajale laekusid maksed
27.jaanuaril ja 31. mail 2012 (I kd, tl 154p). Söödajahu üleandmise kohta enne arve esitamist andmed puuduvad. Kuigi ei saa välistada, et pooled otsustasidki arveldada alles kahe kuu möödumisel väidetavast jahu tootmisest ja müüjale üleandmisest, ei saa sedagi äris tavapäraseks pidada. Kaebaja ei ole arve hilise väljastamise kohta eluliselt usutavat selgitust andnud. Kui pooled algselt jahu eest rahas ei arveldanud, võib see viidata ka sellele, et tehingut tegelikkuses ei toimundki ja arve vormistati tagantjärele.
33.Asjaolu, et kaebaja kanti Veterinaar- ja Toiduameti juures peetavasse toidu- ja söödakäitlejate registrisse alles 2012. aasta mais osutab, et kaebaja ei pidanud enda söödakäitlejana registreerimist vajalikuks. Ka kaebaja ei eita, et 2011. aastal kehtinud söödaseaduse §-dest 18 ja 19 tulenes sööda käitleja kohustus kas registreerida end söödaregistris või taotleda VTA-lt enda tunnustamist söödakäitlejana. Kuna vähemalt registreerimine oli kohustuslik, siis puudus vajadus end söödakäitlejana registreerida juhul, kui kaebaja sööda käitlemisega ei tegelenud. Seetõttu kinnitab registreeringu puudumine kaudselt, et kaebaja 2011. aastal söödatootmisega ei tegelenud. Tõsi, registreeringu puudumine ei muudaks tegelikku söödatootmist olematuks. Samas ei ole registreerigu puudumine ainus asjaolu, millele vastustaja on tuginenud. Põhjendatuks tuleb pidada registreeringu puudumise käsitamist koostoimes muud asjaoludega, 2011. aastal kaebaja omatoodangu puudumise suunas osutava faktina.
34.Kahtlusi selles, et kaebaja esitatud lepingud ja arve ei kajasta tegelikult toimunud tehingute andmeid, süvendab asjaolu, et kontrolliaruandest nähtuvalt (I kd, tl 118) olid kaebaja majandustehinguid puudutavad dokumendid Agriland OÜ juhatuse liikme Ronald Blumenau, mitte kaebaja juhatuse liikme valduses.
35.Mööda ei saa vaadata sellestki, et kriminaalasja nr 13760000060 (kohtumenetluses asi nr 1-17-1205) menetluses esitati mitmele isikule süüdistus soodustuskelmuse (KarS § 210) toimepanemises muude episoodide kõrval ka seoses vaidlusaluse toetuse taotlemisega kaebaja poolt ja kaebaja nimel PRIA-le valeandmete esitamisega. Tõsi, kriminaalmenetlus selles episoodis lõppes OÜ Agriland juhatuse liikme Ronald Blumenau, Marko Kutmani, kaebaja ja kaebaja juhatuse liikme Tanel Kurvitsa suhtes Tartu Maakohtu 6. detsembri 2018. a otsusega (I kd, tl 93113) avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ja kuna isikute süü ei olnud suur (KrMS § 202). Otsuse kohaselt on menetluse lõpetamist taotlenud prokurör leidnud, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemist, kuid menetluse saab lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Süüdistuse versiooni kohaselt heideti Ronald Blumenaule vaidlusaluses episoodis ette muu hulgas valeandmete esitamist kaebaja müügitulu kohta, sama etteheide tehti ka kaebajale ja Tanel Kurvitsale. Marko Kutmani osas on täpsustatud, et tema roll vastustajale valeandmete esitamises seisnes selles, et ta koostas lepingudokumendid kaebaja poolt traktori ja jahuveski rentimise ning sööda tootmise kohta, mis ei kajastanud tegelikult toimunud tehinguid, s.t olid näilised. Kõigi isikute suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel toodi määravana välja, et isikute osa mitmete äriühingute nimel PRIA-le valeandmete esitamises piirdus neile antud ülesannete täitmisega, kuna võrgustiku tegutsemist kontrollis ja suunas Agriland OÜ teine juhatuse liige Aren Põder. Kohtunik on otsuses märkinud, et kriminaalasja materjalide põhjal on ta seisukohal, et isikutele esitatud süüdistused on põhjendatud. Sellega pidas maakohus kriminaalasjas kogutud andmete pinnal põhjendatuks ka kaebajale tehtud etteheidet PRIA-le valeandmete esitamises. Ringkonnakohus möönab, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel ei toimunud tõendite igakülgset hindamist ja kohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistus on põhjendatud, siis ainuüksi maakohtu otsusega ei ole tõsikindlalt tõendatud kaebaja ja tema juhatuse liikme poolt toetuse taotlemise kuriteo tunnustega teo toimepanemine. Ometi on otsus üheks tõendiks käesolevas asjas osutades, et kaebaja ja Agriland OÜ ning Kaavere Agro OÜ vahelised suhted ei vastanud PRIA-le toetuse taotlemisel esitatud andmetes näidatule. Eeltoodud seisukohta toetab seegi, et samas kriminaalasjas samuti 6. detsembril 2018. a otsusega mõistis Tartu Maakohus Aren Põdra, Agriland OÜ ja Kaavere Agro OÜ soodustuskelmuse toimepanemises süüdi. Sellega kinnitas maakohus veelkord, et muude episoodide hulgas korraldas Aren Põder ka kaebaja kohta vastustajale selliste andmete esitamise toetuse taotlemisel, mis lõid näivuse sellest, et kaebaja sai nõutud valdkonnas omatoodangu müügist tulu 2011. aastal ja vastas määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele toetuse taotlemisel.
36.Kokkuvõtvalt väidab kaebaja omatoodangu müügist tulu saamist selliselt, et ta kulutusi tegemata võttis kombainiga kolmanda isiku põllult vilja ja sai tasuks 27 tonni vilja, mille hiljem jahuks jahvatas ja siis söödajahuna müüs. Seejuures rentis kaebaja tehnika äriühingult, mille
juhatuse liige mõisteti süüdi vastustajalt erinevate äriühingute, s.h kaebaja, kaudu valeandmeid esitades toetuste väljapetmise korraldamises teisi isikuid kasutades. Sööda ostjaks ja vilja töötlemiseks kütuse andjaks oli äriühing, mis samas kriminaalasjas samuti süüdi mõisteti. Lisaks nähtub kriminaalasja otsusest, et süüdistuse versiooni järgi kasutati kaebajat ja teisi äriühinguid PRIA toetuste abil tehnika soetamiseks eelkõige just Kaavere Agro OÜ tegevuse edendamiseks. Nii heideti ka kaebajale ette näiteks seda, et 2009. aastal taotletud toetusega soetatud kombaini ei kasutatud äriplaani kohaselt, vaid see anti Kaavere Agro OÜ kasutusse. Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks jaatada kaebaja väidetud tehingute toimumist vaatamata nende kohta vormistatud kirjalike lepingudokumentide olemasolule. Lepingud on koostatud selliselt, et käesolevas menetluses ei ole tuvastatav nende tegeliku koostamise ja sõlmimise aeg. Lepingudokumentides toodud poolte õigused ja kohustused ei ole tavapärased ega eluliselt usutavad. Vaatamata sellele, et kriminaalmenetluses heideti kolmandale isikule ette lepingudokumentide tagantjärele koostamist, ei ole kaebaja osutanud asjaoludele või tõenditele, mis võiksid kinnitada lepingute sõlmimist kaebaja väidetud ajal. Samuti ei ole kaebaja suutnud eluliselt usutavalt selgitada tavapäratutel tingimustel tehingute tegemist ega seega ka omatoodangu valmistamist ega müüki.
37.Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja tegelikkuses ei saanud omatoodangu müügist tulu 2011. aastal. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebaja võis järgnevatel aastatel kasutada mobiilset söödaveskit oma majandustegevuses või, et söödatootmine ongi kujunenud kaebaja põhitegevuseks. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla kaebaja kavatsust rajada söödatehas ja asuda tegutsema söödatootjana. Paraku nähtub asjas kogutud tõenditest, et kaebaja ei alustanud selle tegevusega 2011. aastal, vaid hiljem.
38.Seega ei täitnud kaebaja 2012. aastal söödatehase rajamiseks investeeringutoetuse taotlemisel määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõudeid ega kvalifitseerunud toetuse saamiseks. PRIA-le vastupidist väites esitas kaebaja seega tahtlikult valeandmeid. Vastustaja võinuks juba toetuse taotlemisel esitatud andmete 2012. aastal teostatud eelkontrolli alusel mittevastavuse tuvastada. Siiski ei võtnud toetustaotluse rahuldamine vastustajalt õigust ja kohustust tugineda kaebaja mittevastavusele ja valeandmete esitamisele kaevatavas otsuses. Vastupidi, nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, oli vastustaja Euroopa Liidu õigusest tulenevalt rikkumise avastamisel kohustatud toetuse tervikuna tagasi nõudma ning jätma maksmata toetuse veel välja maksmata osa. Rikkumise hiline avastamine on vähemalt osaliselt seletatav sellega, et toetuse määramise ajal ei olnud vastustajale teada OÜ Agriland juhatuse liikme ja osaniku seosed mitmete teiste äriühingutega (kaasa arvatud kaebajaga), mille nimel samuti toetusi taotleti. Samuti ei olnud vastustajale teada kolmandate isikute osa kaebajate tegevuse korraldamisel.
39.Kuna toetus tuli tervikuna tagasi nõuda ja keelduda veel välja maksmata toetuse maksmisest juba ainuüksi kaebaja mittevastavuse tõttu määruse nr 58 § 2 lg 3 p 11 nõuetele ja selles osas valeandmete esitamise tõttu, siis ei ole asja lahendamisel määravat tähendust selles, kas on põhjendatud etteheide ka 25% investeeringu teostamise kohta valeandmete esitamises. III
40.Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja kogutud tõendite pinnal ei saa järeldada 25% investeeringu teostamise kohta valeandmete esitamist. Esmalt on selge, et ühel hetkel investeering siiski tehti, sest toetusega rajatud söödatehas on valminud ja tööle rakendatud.
41.Vaidlust ei ole, et tulenevalt toetuse tingimustest oli kaebaja kohustatud teostama kavantud investeeringu 25% ulatuses 2. aprilliks 2013 ja esitama vastustajale seda kinnitavad tõendid. Kaebaja esitaski vastustajale kuludeklaratsiooni investeeringu teostamise kohta 962 820 euro ulatuses. Vastustaja 17. aprilli 2013. a kirjast nr 13-1/4317-1 (haldustoimik, tl nr 6) ilmneb, et vastustaja oli välja selgitanud, et kaebaja oli investeeringuna teostanud üksnes ettemaksu
söödatehase seadmete eest, kuid seadmed ei olnud veel kaebaja valdusesse jõudnud. Vastustaja luges investeeringu 25% ulatuses teostamise nõude siiski täidetuks, kuid selgitas, et toetust ei maksta välja enne seadmete tegelikku saabumist. Kaebaja 11. juuni 2013 e-kirja (haldustoimik, tl nr 5) kohaselt olid seadmed selleks ajaks jõudnud rakenduspiirkonda ja saabumist oli võimalik kontrollida seadmete ladustamise kohas OÜ Sadala Agro territooriumil. Vastustaja teostas kontrolli ning 17. septembri 2013 kontrollakti kohaselt tuvastas seadmete olemasolu OÜ Sadala Agro territooriumil.
42.PRIA leiab siiski, et andmed investeeringu teostamise kohta ei ole õiged, sest kaebaja võõrandas seadmed 2013. aasta mais tagasi nende müüjale, s.o Agriland OÜ-le. Kaebaja on selgitanud, et seadmete tagasimüük oli vajalik seadmete liisinguga finantseerimiseks. Kaebaja kavandas juba algselt liisingu kasutamist, kuid see ei olnud võimalik enne, kui seadmed olid Eestisse jõudnud. Seetõttu ei kajastanud 2013. aasta veebruaris esitatud kuludeklaratsioon liisingu kasutamist. 2013. aasta mais, pärast seadmete saabumist müüs kaebaja seadmed müüjale tagasi, et viimane saaks need omakorda müüa liisinguandjale. Kaebaja, liisinguvõtjana, jäi aga seadmete valdajaks. Kaebaja selgitusi kinnitavad nii Nordea Finance Estonia AS-ga sõlmitud liisinguleping (I kd, tl 169-172), Agriland OÜ 20. mai 2013. a arve (I kd, tl 168), millel seadmete loetelu ja summa kattub 2013. aasta kuludeklaratsioonis esitatud arvel märgitud seadmete loetelu ja summaga ning maksekorralduse väljatrükk (I kd, tl 174) seadmete eest tasumise kohta. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus vastustaja põhimõtteliselt aktsepteerib investeeringu finantseerimist liisingu kaudu, ei ole nendel asjaoludel kaebajale etteheidetav 25% investeeringu teostamise kohustuse täitmata jätmine ja selles osas vastustajale valeandmete esitamine. Küll võib olla kaebaja jätnud täitmata kohustuse teavitada vastustajat investeeringuobjektiga seotud muudatusest (määruse nr 58 § 14 lg 3 p 1). Samas ei tugine vastustaja selle kohustuse täitmata jätmisele kaevatavas otsuses. Tegemist on erineva rikkumisega, millega ei saa asendada otsuses esitatud etteheidet valeandmete esitamisest. Ilmselt oleks tegemist erineva raskuse ja mõjuga rikkumistega, mis tingiks ka nende erineva kaalu võimaliku sanktsiooni määramisel.
43.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et 25% investeeringu teostamise kohta valeandmete esitamise osas ei ole vastustaja tuvastanud faktilisi asjaolusid õigesti ning on seetõttu teinud ka rikkumise kohta ebaõige järelduse. Vastavalt on otsus selles osas õigusvastane. See aga ei tingi otsuse tühistamist, sest ringkonnakohus leidis eelnevalt, et toetuse tervikuna tagasinõudmine ja välja maksmata toetuse maksmisest keeldumine oli nõutav juba ainuüksi toetuse taotlemisel valeandmete esitamise tõttu. IV
44.Kaebaja taotleb jätkuvalt ka jätta kohaldamata ELÜPS § 114 lg 1 ja tunnistada nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus on kaebaja määruskaebuse lahendamisel käesolevas asjas nii 2. augusti 2016. a määruses kui ka 7. septembri 2017. a määruses selgitanud, et kaevatava haldusaktiga ei määratud kaebajale viivise tasumise kohustust, vaid et see kohustus tuleneb vahetult seadusest. Kaevatavas otsuses märgitul, et toetuse tähtajaks tagastamata jätmise korral tuleb tasuda viivist 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest, on üksnes kaebaja teavitamise tähendus. Kohustus tasuda viivist eksisteeriks ka juhul, kui kaevatavas otsuses sellekohast märkust ei oleks. Seetõttu ei sõltu otsuse õiguspärasus sellest, kas toetuse tagastamata jätmisega kaasnev viivis on kaebaja suhtes proportsionaalne. Vastavalt ei kohalda kohus kaebuse lahendamisel ELÜPS § 114 lg-t 1 ega saa otsustada ka jätta säte kohaldamata. Kuna ELÜPS § 114 lg 1 ei ole norm, millest sõltuks põhikohtuasja lahendus, siis ei ole ELÜPS § 114 lg 1 asjassepuutuv norm Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes ning kohus ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.
45.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
46.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.