Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 26. november 2020, Tartu 3-20-144
Haldusasi
Oleg Pjatnitski kaebus Tartu Vangla 11. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/176-3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja edasise karistuse kandmiseks avavanglasse.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. mai 2020. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Oleg Pjatnitski Vastustaja – Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. mai 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Tagastada Tartu Vanglale apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. detsember 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla jättis 11. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-5/176-3 kaebaja avavanglasse ümber paigutamata. Otsuses leidis vastustaja, et kaebaja vastab küll avavanglasse paigutamise formaalsetele tingimustele, kuid arvestades karistusregistri ja riskihindamise andmeid, ei ole täidetud ümberpaigutamise sisuline tingimus (avavanglasse paigutatakse kinnipeetav, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi).
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse milles lõplikeks nõueteks jäid Tartu Vangla 11. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/176-3 tühistamise ja kaebaja edasise karistuse kandmiseks avavanglasse üleviimiseks kohustamise nõue. Kaebuse kohaselt põhjendas vastustaja üleviimisest keeldumist ebaõigete väidetega, märkides, et kaebajal ei ole enesedistsipliini, vastutustunnet, seaduskuulekaid plaane ja sotsiaalseid oskusi.
Kaebajal on tulevikuks plaanid – teenimine kirikus, ta on saanud kesk- ja kõrgema usuhariduse. Kinnine vangla ei annagi mingeid sotsiaalseid oskusi, vaid oskusi, mis võimaldavad kergemini naasta ühiskonda, saabki omandada just avavanglas. Kohtuistungil rõhutas kaebaja põhjendamis-, uurimis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumist vaidlustatud otsuse tegemisel.
3.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitas, et põhiseadus ei kohusta riigivõimu korraldama karistuse kandmist avavanglas ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud vanglakaristuse täideviimise eesmärkide saavutamise ühe meetodiga olukordades, kus karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Isiku avavanglasse ümberpaigutamise ainsaks kriteeriumiks ei ole vangistuses viibitud aeg. Tegemist on üksnes formaalse eeldusega. Vanglal puudub veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises ja seetõttu ei vasta kaebaja ikkagi kõigile kriteeriumitele. Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 17 lg 2 p 5 kohaselt on välismaalasest kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks elamisluba ja kaebajal puudub kehtiv elamisluba. Kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine on ka sel põhjusel välistatud.
4.Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium leidis vastuses kaebusele, et vangla lähtus otsuse tegemisel õigesti VangS § 20 lg-s 1 sätestatud alustest. Juhul kui isiku puhul on alust arvata, et ta võib avavanglas karistuse kandmise ajal panna toime õigusrikkumisi, ei tohi vangla sellist isikut avavanglasse lubada. Samas selgitas Justiitsministeerium, et kui kinnipeetav on muude kriteeriumide ja kaalutluste kohaselt avavanglasse sobiv ja ei esine alust tema Eesti riigist väljasaatmiseks, siis ei ole praktikas elamisloa hetkeline puudumine avavanglasse saamisel otseseks takistuseks. Praegusel juhul ei ole see aga oluline, sest vastustaja ei ole sellele asjaolule tuginenud kaevatava otsuse tegemisel.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.28. mai 2020. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse, tühistada Tartu Vangla
11.oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/176-3 ja kohustas Tartu Vanglat kaebaja avavanglasse paigutamise küsimust uuesti otsustama. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
6.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lg-s 1. Selle normi kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kaebaja kui eluaegset vangistust kandva kinnipeetava puhul on kohaldatav ka VangS § 20 lg 2, mis sätestab, et eluaegset vangistust kandva kinnipeetava võib avavanglasse paigutada, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat.
7.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist.
8.VangS § 20 lg-st 1 tulenevalt on üheks määravaks kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ka erialakirjanduses on rõhutatud, et formaalsete eelduste täidetuse korral on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui
võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi1. Samas on leitud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid2. Menetlusosalised on erineval seisukohal, kas vastustaja on selle kriteeriumi sisustamisel teostanud õiguspäraselt kaalumist.
9.Positiivsete aspektidena on vaidlustatud otsuses rõhutatud kaebaja individuaalses täitmiskavas (ITK) ette nähtud tegevuste täitmist (hariduse omandamine, riigikeele õppimine, sotsiaalprogrammide läbimine, töötamine) ja toetavaid suhteid perekonnaliikmetega. Viimatistes iseloomustustes on rõhutatud ka kaebaja tööoskust ja positiivset suhtumist töösse, samuti asjaolu, et ta on asunud endale vabanemise puhuks töökohta otsima. Majanduslikust küljest ilmneb veel, et kaebajal ei ole tasumata nõudeid ning tal on kogunenud raha vabanemisfondi ja vabakasutuskontole.
10.Vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid kajastanud lühidalt ühes lauses, neid vaid mitteammendavalt loetledes, ja asunud seisukohale, et negatiivsed asjaolud on oluliselt kaalukamad (otsuse 4. lõik, tl 15-15p). Seega ei selgu, miks kaebajat iseloomustavad positiivsed asjaolud ei oma vastustaja silmis sellist kaalu, et õigustaks tema avavanglasse paigutamist.
11.Negatiivsest küljest on vastutaja vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluses arvamusel, et varasemad teod, mille eest kaebajat karistati esialgu surmanuhtlusega ning eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal toime pandud raske isikuvastane tegu ei luba ümberlükkamatu kindlusega eeldada, et kaebaja tulevikus õiguskuulekalt käitub. Muid negatiivseid aspekte peale varasemate kuritegude ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses välja toonud. Kaebaja puhul on samas iseloomustustes välja toodud kuritegude dünaamika raskemalt kergema suunas. Vastustaja ei ole vaidustatud otsuses nimetanud kaebaja negatiivseid iseloomujooni ega käitumisilminguid, samuti pole viidatud kaebaja diststiplinaarmenetlustele, milliseid vastutaja esindaja nimetas esmakordselt kohtuistungil, soovides esitada hilinenult ka vastavaid tõendeid. Vastustaja järeldus, et isikul puuduvad tema poolt kuritegude toimepanemise tõttu hädavajalikud sotsiaalsed oskused, enesedistsipliin, vastutusvõime ja seaduskuulekad tulevikuplaanid, on jäänud paljasõnaliseks ning ei selgu, miks eeltoodud ning ka otsuses endas märgitud positiivsed aspektid seda seisukohta ei kummuta.
12.Kohtu hinnangul on vastustaja kaalumist teostanud pealiskaudselt või vähemalt ei veena otsuse põhjendustes kajastatu, et vastustaja on põhjalikult arvesse võtnud kõiki asjakohaseid nii kaebajat positiivselt kui negatiivselt iseloomustavaid argumente. Vastustaja on vaidlustatud otsust tehes tuginenud eelnevast nähtuvalt kaebaja varasematele kuritegudele, viidates Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustele3, millega kaebaja on jäetud 2019. a karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata just toimepandud kuritegude asjaolude tõttu. Tegemist on asjakohaste tõenditega kogumis. Samas ilmneb seaduseelnõu 650SE, millega muuhulgas muudeti vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-t 2 ja võimaldati eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate ümberpaigutamine avavanglasse, seletuskirjast, et seadusemuudatuste, mis hõlmasid ka eluaegset vangistust kandvate L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 74. Samas lk 74.
kinnipeetavate paigutamist avavanglasse, eesmärk on kasutada riski maandamiseks järkjärgulist turvalist ja kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene, vaid ta saaks varem võimaluse kanda osa vangistusest avavanglas ja seejärel on võimalik kaaluda tema vabanemist4.
13.Vaieldamatult on eluaegne vangistus mõistetud alati just kõige raskemate kuritegude eest. Kui üksnes selliste kuritegude toimepanemisest lähtuv oht saab ka mitukümmend aastat hiljem avavanglasse paigutamise ainsaks välistavaks asjaoluks, on VangS § 20 lg-s 2 ette nähtud eluaegset karistust kandvate kinnipeetavate õigus avavanglas karistust kanda üksnes illusoorne ega teeni selle normi eesmärki.
14.Mis puutub vastustaja ja kaasatud haldusorgani väitesse, et kaebaja on teinud küll järeldused oma vangistuse kandmise ajal toime pandud teost, kuid mitte varasemast, nõustub kohus kaebajaga, et kaebaja vastavad arusaamad ja seisukohad tuleb välja selgitada põhjalikumate vestluste käigus, mida kaebaja sõnul enne avavanglasse paigutamise otsustamist pole aga toimunud.
15.Kehtivast õigusest ei tulene sõnaselgelt, et selles menetluses tuleks kinnipeetavat tehtavast negatiivsest otsustusest eelnevalt teavitada ja anda talle võimalus seisukohtade või vastuväidete esitamiseks. Samas on tegemist haldusmenetlusega, mille puhul kohalduvad haldusmenetluse üldreeglid, kui vastavaid erinorme pole sätestatud ( VangS § 11 lg 1). Seega kohaldub ka HMS §-s 40 sätestatud kohustus menetlusosaline ära kuulata. Kuigi kinnipeetaval pole subjektiivset õigust kanda karistust avavanglas, hõlmab õigus õiguspärasele menetlusele kohtu hinnangul ka kinnipeetava õiguse olla ära kuulatud ning praegusel juhul ei ilmne ärakuulamiskohustust välistavaid asjaolusid vastavalt HMS § 40 lg-le 3. Puudub vaidlus selle üle, et kaebajale pole tutvustatud otsuse projekti või kavandatavat otsustust ega selle põhjendusi, millele kaebaja oleks saanud esitada omapoolseid vastuväiteid ning selgitusi. Seega ei ole kaebaja nõuetekohast ärakuulamist toimunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16.Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leib, et keeldus põhjendatult kaebaja avavanglasse paigutamisest. Puudused põhjendamiskohustuse täitmisel ei mõjutanud asja otsustamist. Otsuse tegemisel lähtus vastustaja nii kaebaja kuritegudest, nende asjaoludest kui ka isikust endast ja tema käitumisest vanglas. Kuigi otsuses ei ole viidatud kaebaja käitumisele vangistuse ajal, siis on ilmne, et see teave oli otsuse tegemise ajal vastustajale teada. Kuigi viimane distsiplinaarkaristus määrati kaebajale 2017. aastal näitab tema hilisem käitumine, et tal on probleeme vangistuses kehtivate nõuete järgmise ja korraldustele allumisega. Näiteks on 21. veebruari 2019. a iseloomustuses välja toodud, et seoses distsiplinaarrikkumistega jääb ta jäigalt oma seisukohale ja esitab vastuväiteid, mis kontrollimisel ei osutu tõeseks. Arvestades, et kaebaja õigusvastase käitumisega võivad kaasneda väga rasked tagajärjed, siis ei kaalu kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud üles õigusrikkumisega kaasneda võivate tagajärgede saabumise ohtu. Halduskohtu etteheide kaebaja ärakuulamata jätmisest on üllatuslik. Kaebaja ei ole sellele vaidemenetluses ega halduskohtule esitatud kaebuses tuginenud. Ka ei arutanud kohus seda küsimust menetlusosalistega. Etteheide on ka sisuliselt põhjendamatu. Menetlus kaebaja avavanglasse paigutamise otsustamiseks algas kaebaja vastava taotlusega. Kuigi teda menetluse kättesaadav võrguaadressil https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5c71bee4-7ea2-488a-840a9efe8447111e/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20mu utmise%20seadus, lk 38
käigus täiendavalt ära ei kuulatud, siis otsuse tegemisel ei kaldunud vangla kõrvale taotluse andmetest ja puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Seega on tegemist HMS § 40 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuga ja kaebaja täiendav ärakuulamine ei olnudki nõutav. Halduskohus jättis põhjendamatult vastu võtmata kohtuistungil esitatud tõendid. Tõendite esitamise vajalikkus selgus vastustajale alles 2020. aasta mais. Sel ajal kehtis eriolukord ning vastustaja ametnike hulgas laialdase kaugtöö rakendamise tõttu oli tõendite kogumine enne kohtuistungit raskendatud. Kaebaja käitumist vangistuses iseloomustavad tõendid olid asjakohased ja olulised hindamaks vaidlustatud otsuses toodud järeldusi.
17.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldanud. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutamise regulatsiooni ning regulatsiooni eesmärke arvestades toonud välja, millised olulised asjaolud tulnuks kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvesse võtta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et ta õiguspäraselt keeldus kaebaja paigutamisest Tartu Vangla avavangla osakonda. Vaidlustatud otsuse tegemisel tugines vastustaja sellele, et vanglal puudub veendumus, et kaebaja ei pane avavanglasse paigutamise järel toime uut õigusrikkumist. Keeldumise õigusliku alusena viitas vastustaja VangS § 20 lg-le 1 ja määruse nr 9 § 17 lg 2 p-le 1. Erinevalt vastustajast ja halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vangla hinnang sellele, kas kaebaja vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud avavanglasse paigutamise tingimustele, s.h milline on kaebajast lähtuv võimalik oht uute õigusrikkumiste toimepanemiseks, ei ole kaalutlusotsus. VangS § 20 lg-t 1 saab mõista selliselt, et teiste eelduste kõrval peab vangla hindama kaebaja ohtlikkust. Ohuhinnang on tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole võimalik kindlalt väita ohu realiseerumist tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise tõenäosust. Juhul, kui sättes nimetatutest ühe formaalse tingimuse täitmise kõrval on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb vastustajal kaaluda kaebaja paigutamist avavanglasse, pidades silmas vangistuse täideviimise eesmärki ja avavanglasse paigutamise mõju kaebajale, aga ka näiteks vabade kohtade olemasolu avavanglas või teiste kinnipeetavate soovi avavanglasse paigutamiseks ja ka muid otsust mõjutada võivaid asjaolusid ja huve. Vastustaja õigus ja kohustus kaalutlusotsuse tegemiseks tuleneb normis kasutatud mõistest „võib“. Mõiste asub normi struktuuris tingimuste loetelu järel, viidates sellele, et kaalutlus tuleb teostada juhul, kui eelnevad tingimused on täidetud. Kui tingimused ei ole täidetud, ei saa kaebajat avavanglasse paigutada ka siis, kui see näiteks ilmselt soodustaks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist.
20.Selliselt selgitas VangS § 20 lg 1 kohaldamist ka Riigikohus, märkides, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist.5
RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111 (p 18)
21.Sarnaselt on Riigikohus eristanud kaalutlusotsust ja kaalutlusotsuse eeldusi ka näiteks kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel. Nii sedastas Riigikohus, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest6. Samal seisukohal oli Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-19-565, märkides 28. mai 2020. a otsuses (p 18), et kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt.
22.Tulenevalt HMS § 4 lg-est 1 kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu hindamisel ei ole vastustajal volitust kaaluda otsuse tegemist ega valida erinevate otsustuste vahel. VangS § 20 lg-st 1 tuleneb, et uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu olemasolu korral ei saa kinnipeetavat avavanglasse paigutada.
23.See, kas on alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumis on määratlemata õigusmõiste. Mõistet ei ole seaduses ega muus õigustloovas aktis defineeritud. Vastavalt pidi vastustaja kaebaja avavanglasse paigutamise otsustamisel selle mõiste sisustama ja seejärel põhjendama uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu esinemist või puudumist. Riigikohus on selgitanud, et kuigi määratlemata õigusmõistega määratud asjaolu üle otsustamisel on haldusorganil ulatuslik otsustusruum, siis ei ole sellise otsustuse kohtulikule kontroll piiratud. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega.7 Seega saab kohus kontrollida nii seda, kuidas tuleb mõista kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise võimalust kui ka seda, kas selle võimaluse olemasolu või puudumise järelduse tegemine on põhjendatud.
24.Vaidlustatud otsuse tegemisel vastustaja asjaolude ja huvide kaalumiseni ei jõudnud, sest leidis, et avavanglasse paigutamise formaalsed eeldused on küll täidetud, kuid sisuline eeldus mitte. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel pidi vangla arvestama kõigi oluliste asjaoludega, nii sellega, et kaebaja on korduvalt toime pannud raske isikuvastase kuriteo kui tegude toimepanemisest möödunud aja jooksul ohtlikkuse püsimisele või vähenemisele osutavate faktidega. Seega on halduskohtu peamine etteheide vastustajale, et otsust põhjendati kaebaja toimepandud kuritegudega, kuid tähelepanuta jäi kaebaja käitumine vangistuses viimase kuriteo toimepanemisest möödunud ca 17 aasta jooksul, asjakohane vaatamata selle, et tegemist ei ole kaalutlusotsusega. Samuti ei ole piisavat tähelepanu pööratud nendele asjaoludele, mille kohta vastustajaga möönab, et need osutavad kaebaja ohtlikkuse vähenemisele. Täpsemalt ei selgu vaidlustatud otsusest, miks peab vangla kuritegude toimepanemises väljendunud vastustaja ohtlikkust jätkuvalt aktuaalseks vaatamata kaebaja läbitud sotsiaalprogrammidele, vangistuses omandanud keskharidusele, läbitud Samaara Piibliinstituudile, riigikeele kursustele, vangla iseloomustuses rõhutatud kaebaja avatusele enesetäiendamisele ning kristlikul maailmavaatel põhinevatele tõekspidamistele, tööoskusele ja positiivsele suhtumisele töösse, toimivatele suhetele perekonnaliikmetega, samuti positiivsetele muudatustele kaebaja käitumises, sh varasema
RKHK 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10 (p 11) RKHK 20. aprilli 2018. a otsus asjas 3-15-443 (p 28)
impulsiivsuse ja emotsionaalse ülereageerimise vähenemises, oma vigade tunnistamises ja valmisolekus muutuda. Hinnang kaebaja ohtlikkusele ei saa tuleneda ainuüksi kaebaja individuaalsest täitmiskavast, sest täitmiskava on programmiline dokument, mis üldjuhul vahetult ei loo kinnipeetavale õigusi ega kohustusi. Kui vangla soovib tugineda individuaalses täitmiskavas kajastatud ohuhinnangule kinnipeetava avavanglasse paigutamisest keeldumisel, tuleb seda ohuhinnangut keelduvas otsuses sisuliselt põhjendada. Seetõttu võib olla asjakohane spetsialisti poolt hindamisvestluse läbiviimine avavanglasse paigutamist taotleva kinnipeetavaga, kui sellist vestlust ei ole hiljuti toimunud.
25.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei luba veenduda, et vastustaja arvestas kaebaja ohtlikkusele hinnangu andmisel kõigi oluliste aspektiga. Samuti ei saa järeldada, et otsuse põhjendustes kajastamata jäänu olnuks sedavõrd väheoluline, et ei võinudki otsuse tegemist mõjutada. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel tõepoolest ei saa mööda vaadata kaebaja toime pandud kuritegudest ega sellestki, et kaebaja jätkas raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemist vangistuse täideviimise ajal. Samas ei ole need teod ainukesed kaebajat ja temast lähtuvat ohtlikkust iseloomustavad näitajad, kuna kuritegude toimepanemisest möödunud aja jooksul eeldatavalt järjest lisandub asjaolusid, mis kaebaja ohtlikkust kinnitavad või vastupidi viitavad ohtlikkuse vähenemisele. Siinkohal viitas halduskohus põhjendatult seaduseelnõu 650SE, millega muuhulgas muudeti VangS § 20 lg-t 2 ja võimaldati eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate avavanglasse paigutamine, seletuskirjale. Sellest nähtub selgesti seadusandja eesmärk võimaldada resotsialiseerumise hõlbustamiseks paigutada avavanglasse ka väga raske kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isikuid. Seda eesmärki silmas pidades tuleb vanglal eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamiseks hinnata isiku ohtlikkust otsuse tegemise ajal. Paratamatult ei saa selline otsus tugineda ainuüksi või peamiselt kuriteo toimepanemise faktile ilma selgituseta, miks vanglale teadaolevad positiivsed asjaolud, koostoimes isikuvastaste rünnete ja vägivallaga seotud intsidentide puudumise ja väidetavalt muutunud hinnanguga oma käitumisele, ohuhinnangut ei muuda. Vastasel juhul oleks eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate paigutamine avavanglasse endiselt sisuliselt võimatu, kuna neile antav ohuhinnang lähtuks toimepandud kuriteo raskusest sõltumata teo toimepanemisest möödunud ajast või isiksuse riskide maandamiseks võetud meetmetest ja nende edukusest.
26.Kohtumenetluses on vangla asunud väitma, et kaebaja ohtlikkus nähtub tema soovimatusest alluda vangla reeglitele ja ametnike korraldustele, samuti, et kaebajale on jätkuvalt omane mitte tunnistada oma eksimusi ja üritada ennast seejuures õigustada valede esitamisega. Väidete tõendamiseks on vastustaja soovinud halduskohtule esitada kaebaja suhtes toimunud distsiplinaarmenetluse materjale. Samuti tugines vastustaja Tartu Maakohtu 17. mai 2019. a määrusele ja Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2019. a määrusele, millega jäeti rahuldamata kaebaja ennetähtaegse vabastamise taotlus põhjusel, et kohtud hindasid kaebaja endiselt ohtlikuks, ning viitas vanglas koostatud kaebaja iseloomustuses esitatud andmetele. Ülaltoodud väiteid vastustaja vaidlustatud otsuses ei esitanud ega viidanud ka ühelegi ülalnimetatud tõendile. Seega ei ole need vaidlustatud otsuse põhjenduse osa. Väiteid ja tõendeid oleks võimalik erandlikult siiski arvestada otsuse põhjendustena, kui kohtul tekiks veendumus, et vastustaja juba vaidlustatud otsuse andmisel neist lähtus. Praegusel juhul ringkonnakohtul sellist veendumust ei ole. Vastustaja kinnitusel olid hiljem kohtumenetluses esile toodud asjaolud talle teada kaebaja avavanglasse paigutamisest keeldumise ajal. Samas viitab nende ignoreerimine otsuse põhjendustes, et vastustaja nendega otsuse tegemisel siiski ei arvestanud. Apellatsioonkaebuse selgitus, et distsiplinaarmenetluse materjalide kogumine menetluse ajal halduskohtus oli takistatud eriolukorra tõttu osutab hoopis sellele, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal vastustaja kaebajat iseloomustavatest andmetest ja tõenditest tervikpilti kokku ei pannudki, asudes sellega tegelema alles kohtumenetluse ajal. Seetõttu ei saa nendega kohtumenetluses otsuse
põhjendustena arvestada. Vastavalt ei ole halduskohtus asja juurde võtmata jäänud tõendid asja lahendamisel olulised ning halduskohus ei pidanud neid asja juurde võtma ka juhul, kui pidada nende hilinenult esitamist vabandatavaks. Samal põhjusel tagastab ringkonnakohus vastustajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.
27.Vastustaja heidab halduskohtule ette veel seda, et kohus tõi kaebaja iseloomustustest esile üksnes kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ja hinnangud, jättes negatiivse kõrvale. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Kaevatava otsuse õiguspärasuse kontrollimisel halduskohus ei saanud ise asuda vastustaja asemel lahendama kaebaja taotlust avavanglasse paigutamiseks. Kuna lõplik otsus tuleb teha kaalutlusõiguse alusel, siis oli see otsesõnu keelatud (HKMS § 158 lg 2 ls 3). Seetõttu ei pidanud halduskohus ka igakülgselt välja selgitama ega hindama, kas kaebaja avavanglasse paigutamise tingimused on täidetud. Avavanglasse paigutamisest keeldumise õiguspärasuse kontrollimisel oli piisav, kui halduskohus veendus, et vastustaja otsuse tegemisel osa olulisi asjaolusid selge põhjenduseta kõrvale jättis. Kui otsuses tähelepanuta jäänud asjaolusid oli rohkem, kui halduskohus nimetas, siis ei saa see muuta kaevatavat otsust õiguspäraseks.
28.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus täiendavalt apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.
29.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.