3-20-144 X kaebus Tartu Vangla 11. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/176Haldusasi 3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja edasise karistuse kandmiseks avavanglasse Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Tiiu Miller esindajad Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Laura Glaase Haldusasja number
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 21. mail 2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Tartu Vangla 11. oktoobri 2019. a otsus nr 6-5/176-3 ja kohustada Tartu Vanglat X avavanglasse paigutamise küsimust uuesti otsustama.
3.Mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot, mis tuleb vastustajal kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja otsuses nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juunil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla alustas 11. septembril 2019 kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) suhtes menetlust Tallinna Vangla avavanglasse ümberpaigutamiseks, sest formaalsed eeldused tema avavanglasse paigutamiseks olid täidetud (tl 27).
3-20-144
Tartu Vangla keeldus 11. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-5/176-3 kaebaja ümberpaigutamisest avavanglasse. Tartu Vangla põhjendas otsust järgmiselt: 1) kinnipeetav vastab küll avavanglasse paigutamise formaalsetele tingimustele, kuid arvestades karistusregistri ja riskihindamise andmeid, ei ole täidetud ümberpaigutamise sisuline tingimus (avavanglasse paigutatakse kinnipeetav, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi); 2) kinnipeetavat on korduvalt karistatud raskete isikuvastaste kuritegude (sh seksuaalkuriteo) eest. Ta pani 1991. a karistust kandes toime raske isikuvastase vägivallateo (tapmise), mille eest kohus karistas teda 1992. a surmanuhtlusega. Surmanuhtlus asendati 1993. a eluaegse vangistusega. Kinnipeetav jätkas kuritegude toimepanemist vanglas ning pani 2002. a toime raske isikuvastase vägivallakuriteo (tahtlik üliraske kehavigastus). Selline käitumine näitab, et isikul puuduvad hädavajalikud sotsiaalsed oskused, enesedistsipliin, vastutusvõime ja seaduskuulekad tulevikuplaanid. Tegemist on negatiivsete asjaoludega, mida pole võimalik vangistuse avatud täideviimise vahenditega vajalikul määral mõjutada; 3) olenemata positiivsetest teguritest nagu individuaalses täitmiskavas (ITK) ette nähtud tegevuste täitmine (hariduse omandamine, riigikeele õppimine, sotsiaalprogrammide läbimine, töötamine) ja toetavad suhted perekonnaliikmetega, on välja toodud negatiivsed asjaolud oluliselt kaalukamad. Vangistuses kui kontrollitud keskkonnas kuritegude toimepanemine näitab selgelt, et ka karistusena määratud vangistus ei takista isikul uusi kuritegusid toime panemast; 4) kuna avavangla on kergema režiimiga ja võimaldab kinnipeetaval liikuda järelevalveta väljaspool vanglat, peab vangla olema kinnipeetava ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud; 5) Tartu Vanglal puudub veendumus, et kinnipeetav ei pane avavanglasse ümberpaigutamise järel toime uut õiguserikkumist. Eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal toime pandud rasked isikuvastased teod ei luba ümberlükkamatu kindlusega eeldada, et isik tulevikus õiguskuulekalt käitub. Kinnipeetava taasühiskonnastamiseks on vajalik jätkata karistuse kandmist kinnises vanglas.
2.Kaebaja esitas 12. novembril 2019 Justiitsministeeriumile vaide. Justiitsministeerium jättis
30.detsembri 2019. a vaideotsusega nr 11-7/6393-4 kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt nõustus vaide lahendaja Tartu Vangla kaalutlustega. Vaide lahendaja märkis, et raskeimad kuriteod on kinnipeetav toime pannud siis, kui oli vanglas olnud juba 20 aastat. ITK-st tulenevaid riske maandavate ja taasühiskonnastavate tegevuste tagasiside on küll positiivne. Tõele ei vasta kinnipeetava väide, et ta ei väärtusta suhteid kriminaalse taustaga inimestega, sest ta on kinnitanud oma koostööd MTÜ-ga Toetav Abi, mis on seotud hiljuti vanglast ennetähtaegselt vabanenud isikuga (Y). Kinnipeetava riskihindamisest ilmneb, et ta on teinud järeldused oma viimasest kuriteost, kuid pole kriitiliselt hinnanud eelnevaid vägivaldseid kuritegusid. Vaideotsuse kohaselt ei ole ka täidetud täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 5 sätestatud tingimus, et avavanglasse paigutataval välismaalasest kinnipeetaval peab olema elamisluba.
3.X esitas 22. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis vaidlustada Tartu Vangla otsust tema avavanglasse mittepaigutamise kohta ning palus kohtul kohustada Tartu Vanglat teda üle viima edasise karistuse kandmiseks avavanglasse. Kaebaja täpsustas 9. veebruari 2020. a avalduses, et esitab lisaks kohustamisnõudele ka Tartu Vangla 11. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/176-3 tühistamise nõude.
Vastustaja esitas 5. märtsil 2020 vastuse kaebusele.
5.Kohus määras 6. märtsi 2020. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil. Sama määrusega kaasas kohus Justiitsministeeriumi arvamuse andmiseks. Kaasatud haldusorgan esitas oma seisukoha 3. aprillil 2020. 2(11)
3-20-144
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ja tema avavanglasse paigutamiseks kohustamist, väites järgmist.
6.1.Vastavalt kehtivale seadusele võib eluaegse kinnipeetava pärast 23 aasta karistuse ärakandmist üle viia edasiseks karistuse kandmiseks avavanglasse. Kaebaja on vangistuses ära kandnud 36 aastat ja kõik alused avavanglasse üleviimiseks on olemas.
6.2.Vangla põhjendas üleviimisest keeldumist ebaõigete väidetega, märkides, et kaebajal ei ole enesedistsipliini, vastutustunnet, seaduskuulekaid plaane ja sotsiaalseid oskusi. Nende väidete ebaõigsust kinnitavad Tartu Vangla enda antud iseloomustused esitamiseks kohtusse ja Eesti Vabariigi presidendile.
6.3.Iseloomustusest nähtub, et kaebajal on tulevikuks olemas seaduskuulekad plaanid – teenimine kirikus, ta on saanud kesk- ja kõrgema usuhariduse. Need faktid ja asjaolu, et kaebaja on piibliuurimise instruktor, räägivad vastutustundest.
6.4.Kaebaja on osaliselt nõus, et tal ei ole piisavaid sotsiaalseid oskusi. Kinnine vangla ei annagi mingeid sotsiaalseid oskusi, vaid oskusi, mis võimaldavad kergemini naasta ühiskonda, saabki omandada just avavanglas.
6.5.Tartu vangla väide, et selleks, et kaebaja oleks hiljem valmis naasma ühiskonda, on tal vaja jääda kinnisesse vanglasse, on täielikult vastuolus terve mõistuse ja loogikaga. Kinnine vangla ei soodusta sotsiaalsete oskuste omandamist, mis võimaldavad kergemini integreeruda ühiskonda.
6.6.Kohtuistungil rõhutas kaebaja põhjendamis-, uurimis- ja ärakuulamiskohustuse rikkumist vaidlustatud otsuse tegemisel.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, jäädes 29. novembri 2019. a kirjas nr 1-11/420-4 (vaide edastamine) toodud seisukohtade juurde ja nõustudes Justiitsministeeriumi vaideotsuse seisukohtadega. Vastuseks kaebusele esitab vastustaja järgmised väited.
7.1.Kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus lõpetati õiguspäraselt ja kaebuses toodud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset õigust) kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada. Niisugust kaalutlusotsuse tegemise kohustust ei ole ka juhul, kui kinnipeetava hinnangul on selleks kõik vajalikud tingimused täidetud.
7.2.Põhiseadus ei kohusta riigivõimu korraldama karistuse kandmist avavanglas ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud vanglakaristuse täideviimise eesmärkide saavutamise ühe meetodiga olukordades, kus karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse ning vangistuse kinnine täideviimine prevaleerib avatud täideviimise ees.
7.3.Vangla hindas, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ja jõudis järeldusele, et avavanglasse ümberpaigutamise tingimused ei ole täidetud.
7.4.VangS § 20 lg 1 ei sätesta täpsemalt, mida tähendab „on piisav alus oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi“. Seadusandja on jätnud haldusorganile selle kriteeriumi sisustamisel
3(11)
3-20-144
väga laia kaalutlusõiguse. Mõistet ei saa sisustada kitsalt, arvestades süütegusid, vaid ka muid kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid.
7.5.Isiku avavanglasse ümberpaigutamise ainsaks kriteeriumiks ei ole vangistuses viibitud aeg. Tegemist on üksnes formaalse eeldusega. Lisaks ajalisele kriteeriumile peab vanglal olema ka veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kuigi kaebajal on täidetud VangS § 20 lg-s 2 tulenev ajaline kriteerium, puudub vanglal veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises ja seetõttu ei vasta kaebaja ikkagi kõigile kriteeriumitele.
7.6.Üksnes kaebaja erinev arusaam vastustaja hinnangutest ei tähenda, et ümberpaigutamise eeldus oleks täidetud ning vastustaja hinnangud ja järeldused oleks ebaõiged.
7.7.Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kohaselt on välismaalasest kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks elamisluba ja kaebajal puudub kehtiv elamisluba, siis on kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine ka sel põhjusel välistatud.
7.8.Maakohus ja ringkonnakohus on arutanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust (kriminaalasi nr A). Kohtud on leidnud, et kaebaja süü on kahtlemata väga suur ning ohuhinnang kaebaja käitumisele püsib endiselt. Kaebaja ei ole ka objektiivne iseenda kohta hinnanguid andes.
Justiitsministeerium kaasatud haldusorganina on esitanud järgmised seisukohad.
8.1.Tartu Vangla on hinnanud kaebaja avavanglasse paigutamise võimalikkust ja põhjendanud, miks ei ole vanglal tekkinud veendumust, et kaebaja ei pane avavangla režiimil viibides toime uusi õigusrikkumisi. Hinnangu kujunemisel on arvesse võetud kaebaja karistusregistri andmeid ja riskihinnangu andmeid.
8.2.Vangla lähtus otsuse tegemisel õigesti VangS § 20 lg-s 1 sätestatud alustest. Juhul kui isiku puhul on alust arvata, et ta võib avavanglas karistuse kandmise ajal panna toime õigusrikkumisi, ei tohi vangla sellist isikut avavanglasse lubada. Kaebaja pani viimased kuriteod toime vanglas viibides. Tegemist oli raskete isikuvastaste kuritegudega ning selline käitumine näitab, et kaebajal puuduvad hädavajalikud sotsiaalsed oskused, enesedistsipliin, vastutusvõime ja seaduskuulekad tulevikuplaanid. Viimase kuriteo pani ta toime siis kui oli juba 20 aastat viibinud vanglas. Kaebaja on sellega näidanud, et vanglas viibimine ei ole tema vabaduses toimetuleku oskusi muutnud ja isik võib jätkuvalt käituda ettearvamatult. Justiitsministeerium on vaideotsuses selgitanud, et kuigi kaebaja väidetavalt ei väärtusta suhteid kriminaalsete isikutega, vaid keskendub suhtlemisele seaduskuulekate isikutega, on kaebaja seotud mittetulundusühinguga, mille tegevus on suunatud muuhulgas kriminaalkorras karistatud isikutele, ja millega seotud isik on samuti endine kinnipeetav.
8.3.Hinnangu kaebaja ohtlikkusele on andnud ka Tartu Ringkonnakohus 26. juuni 2019. a määruses kriminaalasjas nr A tingimisi ennetähtaegselt vabastamise küsimust lahendades. Tartu Maakohus on jätnud kaebaja ennetähtaegselt vabastamata just kuriteo asjaolude tõttu – raske isikuvastase kuriteo pani kaebaja toime ajal, mil ta oli vangistuses viibinud ligi 20 aastat. Ringkonnakohus kahtles, kas arvestades kuritegude asjaolusid, suudab isik jääda vabaduses seaduskuulekaks. Prokuratuur leidis, et X toime pandud kuritegude iseloomu ja süü suurust arvestades oleks tema ennetähtaegne vabastamine ennatlik. Kohtute seisukohad kinnitavad vanglate ohuhinnangut kaebaja suhtes.
8.4.Kehtiv vangistusõigus seab esiplaanile karistuse kinnise täideviimise selle avatud täideviimise ees. Seega ei saa pidada avavanglasse paigutamata jätmist kuidagi isiku õigusi eraldiseisvalt kahjustavaks.
4(11)
3-20-144
8.5.Kuna praegu ei ole kaebaja avavanglasse paigutamata jätmist põhjendatud Täitmisplaani § 17 lg 2 p-ga 5, ei ole see käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte. Vangla otsusest ja Justiitsministeeriumi vaideotsusest nähtuvalt on avavanglasse paigutamisest keeldutud VangS § 20 lg 1 ja Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 alusel. Kaasatud haldusorgan selgitab siiski, et kui kinnipeetav on muude kriteeriumide ja kaalutluste kohaselt avavanglasse sobiv ja ei esine alust tema Eesti riigist väljasaatmiseks, siis ei ole praktikas elamisloa hetkeline puudumine avavanglasse saamisel otseseks takistuseks. Justiitsministeeriumi vanglate osakond ning Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teevad vastavat koostööd. PPA võtab vastu taotluse ja dokumendid kinnipeetavale elamisloa andmise menetlemiseks. Kui kinnipeetav ei ole selleks ise soovi avaldanud, suunab ametnik teda elamisluba taotlema. Elamisloa taotluse täidab ametnik koos kinnipeetavaga ning vangla saadab taotluse PPA-le. Seega on kinnipeetavale tagatud avavanglasse paigutamise korral elamisloa taotlemise võimalus. Elamisloa taotlusele lisatakse vangla kirjalik dokument, mis kinnitab, et elamisluba taotletakse avavanglasse paigutamise eesmärgil ja vastav võimalus on kinnipeetaval olemas.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega vastustaja keeldus tema ümberpaigutamisest avavanglasse (tl 15-15p), ning taotleb vastustaja kohustamist teda avavanglasse paigutama.
10.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lgs 1. Selle normi kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kaebaja kui eluaegset vangistust kandva kinnipeetava puhul on kohaldatav ka VangS § 20 lg 2, mis sätestab, et eluaegset vangistust kandva kinnipeetava võib avavanglasse paigutada, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat. Kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise kord on VangS § 20 lg 3 alusel justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 kinnitatud „Täitmisplaan“, mis lisaks VangS § 20 lg-le 1 sätestab §-s 17 avavanglasse paigutamise tingimused (Riigikohtu 10. aprilli 2019. määrus haldusasjas nr 3-18-111, p 19).
11.Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on kinnistunud seisukoht, et kehtiva vangistusõiguse järgi prevaleerib karistuse kinnine täideviimine1. Viidatud normidest tulenevalt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja on asunud sisuliselt hindama kaebaja vastavust ümberpaigutamise tingimustele. Vaidlus on selle üle, kas vastustaja on õiguspärase kaalumise tulemusena jõudnud järeldusele, et kaebaja puhul pole täidetud avavanglasse üleviimise kriteeriumid.
12.Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja puhul on täidetud ajaline kriteerium vastavalt VangS § 20 lg-le 2 – kaebaja on kandnud karistusest ära rohkem kui 35 aastat.
L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 73.
5(11)
3-20-144
Kohus nõustub vastustajaga, et karistuse ärakandmise aeg ei ole aga ainus asjaolu, mida ümberpaigutamise lubatavuse puhul otsustada. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist otsustades tuleb arvesse võtta VangS §-s 20 sätestatud tingimusi kogumis (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 19).
13.VangS § 20 lg-st 1 tulenevalt on üheks määravaks kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ka erialakirjanduses on rõhutatud, et formaalsete eelduste täidetuse korral on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi2. Samas on leitud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid3. Menetlusosalised on erineval seisukohal, kas vastustaja on selle kriteeriumi sisustamisel teostanud õiguspäraselt kaalumist.
14.Vastustaja on kaebaja ümberpaigutamisest keeldunud põhjusel, et kaebaja käitumine ei tekita veendumust, et ta ei pane edaspidi õigusrikkumisi toime. Vastustaja on vaidlustatud otsuses (tl 15-15p) rõhutanud, et hoolimata positiivsete tegurite olemasolust on otsuses välja toodud negatiivsed asjaolud oluliselt kaalukamad.
15.Õiguskirjanduses on avavanglasse paigutamise puhul rõhutatud kinnipeetava selget resotsialiseerumistahet, mida kinnitavateks positiivseteks tunnusteks loetakse kinnipeetava sotsiaalset kompetentsust, tingimusteta koostöövalmidust, korrektset käitumist minimaalse järelevalve tingimustes, avatust sotsiaalpedagoogilistele püüdlustele ja ettekujutust edasistest vajalikest tegevustest enda sotsialiseerumise kindlustamiseks4.
16.Kaebaja puhul on vastustaja positiivsete aspektidena rõhutanud vaidlustatud otsuses individuaalses täitmiskavas (ITK) ette nähtud tegevuste täitmist (hariduse omandamine, riigikeele õppimine, sotsiaalprogrammide läbimine, töötamine) ja toetavaid suhteid perekonnaliikmetega. Tartu Vangla koostatud iseloomustustest (tl 2-14, neist värskeimad tl 9-12) ilmneb, et kaebaja on vangistuses viibimise ajal omandanud keskhariduse ning läbinud Samaara Piibliinstituudi (kaebaja väitel on tegemist kõrgharidusega) ja riigikeele kursused kuni B2 tasemeni, mis tõstaks vabanemisjärgselt tema konkurentsivõimet tööturul. Kaebaja on osalenud vastustaja poolt loetletud erinevates sotsiaalprogrammides (tl 9p), mis vastustaja hinnangul on aidanud kaebajal analüüsida varasemat elukäiku ja kuritegude toimepanemise põhjuseid ning leida võimalusi vabanemise järel elada seaduskuulekalt, samuti teadvustada alkoholismi mõjusid ja leida võimalusi karske eluviisi säilitamiseks vabanemisjärgselt. Vastustaja on iseloomustuses rõhutanud kaebaja avatust enesetäiendamisele ning kristlikul maailmavaatel põhinevaid tõekspidamisi, samuti tema tegevust koostöös Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga (helikassettidele õppematerjali lugemine) ning huvi lugeda täiendavat materjali lisaks sotsiaalprogrammile. Kaebaja kohta koostatud viimatistes iseloomustustes on rõhutatud ka tema tööoskust ja positiivset suhtumist töösse, samuti asjaolu, et ta on asunud endale vabanemise puhuks töökohta otsima. Majanduslikust küljest ilmneb veel, et kaebajal ei ole tasumata nõudeid ning tal on kogunenud raha vabanemisfondi ja vabakasutuskontole. Positiivsena ilmneb iseloomustustest kaebaja kohta veel, et tal on toimivad suhted perekonnaliikmetega (eelkõige õega, kuid ka suhete taastamine pojaga) ja õe valmisolek võtta
Samas, lk 74. Samas lk 74.
Samas, lk 74 ja seal viidatud allikas.
6(11)
3-20-144
kaebaja vabanemise korral enda juurde elama. Vanglatingimustes ei ole täheldatud kaebajal alkoholi- ega uimastitarbimist ning ta peab võimalikuks karsket elustiili jätkata. Iseloomustustes on kirjeldatud ka positiivseid muudatusi kaebaja käitumises, sh varasema impulsiivsuse ja emotsionaalse ülereageerimise vähenemist, oma vigade tunnistamist ja valmisolekut muutuda.
17.Kaebaja on kohtule teda positiivselt iseloomustava teabena esitanud ka tema tuttava isiku kirja (tl 62-63, tõlge tl 100). Kohus ei pea seda kuigivõrd veenvaks tõendiks kaebaja iseloomustamisel, kuna tegemist on kirja autori subjektiivse hinnanguga. Liiatigi ei ole tegemist kaebaja lähedase isikuga, kes oleks pikka aega vanglas viibinud kaebaja elukäigu ja suhtumistega küllaldaselt kursis. Seega ei ole sellel tõendil asja lahendamisel määravat tähendust.
18.Vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid kajastanud lühidalt ühes lauses, neid vaid mitteammendavalt loetledes, ja asunud seisukohale, et negatiivsed asjaolud on oluliselt kaalukamad (otsuse 4. lõik, tl 15-15p). Seega ei selgu, miks kaebajat iseloomustavd positiivsed asjaolud ei oma vastustaja silmis sellist kaalu, et õigustaks tema avavanglasse paigutamist.
19.Avavanglasse ümberpaigutamise otsustust negatiivselt mõjutavateks kriteeriumideks peetakse tunnuseid, mis takistavad karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist ja mida ei ole võimalik vangistuse avatud täideviimise vahenditega mõjutada. Erialakirjanduses on avatud täideviimise eeldusi soovitatud iseäranis põhjalikult kontrollida nende kinnipeetavate puhul, kes kannavad karistust isikuvastaste vägivallakuritegude, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, narkokuritegude ja organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegude eest 5.
20.Negatiivsest küljest on vastutaja vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluses arvamusel, et varasemad teod, mille eest kaebajat karistati esialgu surmanuhtlusega ning eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal toime pandud raske isikuvastane tegu (vt ka käesoleva kohtuotsuse p 1, alapunkt 2) ei luba ümberlükkamatu kindlusega eeldada, et kaebaja tulevikus õiguskuulekalt käitub. Tuginedes karistusregistri ja riskihindamise andmetele asus vastustaja seisukohale, et kaebaja ei ole kinnipeetav, kelle puhul on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Osundades kuritegudele, mille eest kaebaja kannab eluaegset vanglakaristust, rõhutab vastustaja otsuses, et vangistuse ajal kontrollitud keskkonnas kuriteo toimepanemine näitab selgelt, et ka karistusena määratud vangistus ei takista isikul uusi kuritegusid toime panemast. Kaebaja sellist käitumist silmas pidades leidis vastustaja, et isikul puuduvad hädavajalikud sotsiaalsed oskused, enesedistsipliin, vastutusvõime ja seaduskuulekad tulevikuplaanid (tl 15, otsuse 5. lõik). Vastustajal puudub seetõttu veendumus, et kinnipeetav ei pane avavanglasse ümberpaigutamise järel toime uut õiguserikkumist.
21.Muid negatiivseid aspekte peale varasemate kuritegude ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses välja toonud. Kaebaja puhul on samas iseloomustustes välja toodud kuritegude dünaamika raskemalt kergema suunas. Vastustaja ei ole vaidustatud otsuses nimetanud kaebaja negatiivseid iseloomujooni ega käitumisilminguid, samuti pole viidatud kaebaja diststiplinaarmenetlustele, milliseid vastutaja esindaja nimetas esmakordselt kohtuistungil, soovides esitada hilinenult ka vastavaid tõendeid. Kohus keeldus tõndeid asja juurde võtmast (kohtuistungi protokoll, tl 110-110p). Kohus on nõus, et teave ja tõendid distsiplinaarmenetluste kohta iseloomustavad kaebaja käitumist vanglas, kuid paraegusel juhul puudub kohtul veendumus, et neid asjaolusid on otsustamisel arvesse võetud. Kohtutoimikus sisalduvates iseloomustustes on märgitud sel ajal kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist ja
Samas, lk 75.
7(11)
3-20-144
vastustaja kinnitusel puudusid kehtivad karistused ka vaidlustatud otsuse tegemise hetke seisuga. Vastustaja selgituste kohaselt (kohtuistungil 00:34:22) on kaebaja suhtes 2017.-2019. a toimunud distsiplinaarmenetlusi (tehtud ettekandeid), mille puhul on vangla kas karistanud teda noomitusega või jätnud üldse karistuse määramata, piirdudes vestlusega. Nende menetluste toimumine näitab vastustaja arvates, et kaebaja käitumine ei ole kehtiva korraga kooskõlas. Vastustaja esindaja väitis kohtuistungil, et vangla veendumus on kujunenud, arvestades koosmõju karistatusega, et kaebaja ei suudaks käituda õiguskuulekalt (istungil 00:34:22). Otsusest ega sellega seotud haldusmenetlusest ei selgu, et vastustaja oleks lisaks varasematele kuritegudele arvestanud ka distsiplinaarmenetlustega ning kas ja mil määral see on kaebajale negatiivset otsust mõjutanud. Samuti seda, et vastustaja otsustust oleks mõjutanud mingid muud kaebajaga seotud negatiivsed aspektid. Kuigi kohtupraktika on tunnistanud võimalust täiendada erandlikult kaalutlusi sisaldavaid põhjendusi kohtumenetluses, ei ole kohus praegusel juhul veendunud, et vastustaja on lisaks karistatusele kaalumisel arvesse võtnud ka muid kaebajat negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid.
22.Vastustaja järeldus, et isikul puuduvad tema poolt kuritegude toimepanemise tõttu hädavajalikud sotsiaalsed oskused, enesedistsipliin, vastutusvõime ja seaduskuulekad tulevikuplaanid, on jäänud paljasõnaliseks ning ei selgu, miks eeltoodud ning ka otsuses endas märgitud positiivsed aspektid seda seisukohta ei kummuta. Samas on kinnipeetava iseloomustustes ometigi varem mitmete positiivsete joonte seas välja toodud ka seaduskuulekate eesmärkide (asuda tööle ja hoolitseda lähedaste eest) olemasolu (tl 5).
23.Arvestades kaebaja ärakantud vangistuse pikaajalisust, on arusaadav ja põhjendatud tema seisukoht, et kinnises vanglas on tema resotsialiseerumise võimalused olnud piiratud. Kuigi kaebaja on saanud õppida, töötada ja osaleda sotsiaalprogrammides, on kinnise vangla tingimustes väga keeruline omandada oskusi, mis aitaks pikka aega vanglas viibinul väljaspool vanglat toime tulla vahepeal toimunud oluliste muudatustega nii tehnoloogias, avaliku ruumi toimimises kui ka ühiskonnas tervikuna. Ka seaduseelnõu 650SE millega muuhulgas muudeti vangistusseaduse VangS § 20 lg-t 2 ja võimaldati eluagset vangistust kandvate kinnipeetavate ümberpaigutamine avavanglasse, seletuskirjas6 märgitakse järgmist. Eluaegset vangistust kandavate kinnipeetavate avavanglasse paigutamise võimaldamine aitab teha kinnipeetavate võimalikku tagasipöördumist ühiskonda sujuvamaks ja turvalisemaks. Vangistuse osalist kandmist avavanglas on nende puhul võimaldatud riski maandamiseks, et kavandada järkjärgulist ja turvalist ning kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene. Seadusandja on eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni leevendamist, avavanglasse paigutamise ja käitumiskontrollile allutamise võimalust reguleerides näinud selle positiivset mõju riigi sisejulgeolekule (seletuskiri lk 38). Seetõttu on iseenesest põhjendatud kaebaja arvamus, et avavangla režiim pakub resotsialiseerumise seisukohast rohkem võimalusi ning kinnise vangla võimalused vabanemisjärgselt vajalike sotsiaalsete oskuste omandamisel on vähesed. Mitmed eelpool viidatud aspektid nagu sotsiaalne kompetentsus või ettekujutus edasistest vajalikest tegevustest enda sotsialiseerumise kindlustamiseks võivad pikka aega kinnises vanglas viibinud isiku jaoks olla raskesti teostatavad ning avavangla režiim võiks nende saavutamist toetada.
24.Samas nõustub kohus, et vastustaja ei saa avavangla režiimile lubamist otsustades kõrvale kalduda VangS § 20 lg-s 1 sätestatust, sh klauslist, et avavanglasse paigutatakse kinnipeetav, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Vastava järelduseni jõudmiseks peab vangla viima läbi kõikide asjakohaste argumentide kaalumise. Kohtu hinnangul on vastustaja kaalumist teostanud pealiskaudselt või vähemalt ei veena otsuse põhjendustes kajastatu, et vastustaja on põhjalikult arvesse võtnud kõiki asjakohaseid nii kaebajat positiivselt kui negatiivselt iseloomustavaid argumente.
25.Vaideotsuses on Justiitsministeerium viidanud, et kuigi vangla koostatud iseloomustuses kohaselt ei väärtusta kinnipeetav suhteid kriminaalsete isikutega ja keskendub suhtlemisele seaduskuulekate isikutega (nt kaplan) on kaebaja Maksu- ja Tolliameti info kohaselt alates 1. veebruarist 2019 teinud tasuta tööd MTÜ-le Toetav Abi. See mittetulundusühing on Justiitsministeeriumile teadaolevalt seotud hiljuti enne tähtaega vanglast vabanenud Yga. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et on mittetulundusühinguga kokku puuutnud, et saada kristliku sisuga materjale. Yga suhtles ta vanglas, kuid enam mitte ning on temaga tuttav pealiskaudselt (istungil 00:33:43). Vastustaja ei ole seda asjaolu otsuse aluseks olevana välja toonud ning meneltuses ei ole välja selgitatud, milline kokkupuude kaebajal mittetulundusühinguga on.
26.Vastustaja on vaidlustatud otsust tehes tuginenud eelnevast nähtuvalt kaebaja varasematele kuritegudele. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan viitavad Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustele7, millega kaebaja on jäetud 2019. a karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata just toimepandud kuritegude asjaolude tõttu. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorganiga, et tegemist on asjakohaste tõenditega kogumist. Samas ilmneb eelnevalt viidatud seletuskirjast (otsuse p 23), et seadusemuudatuste, mis hõlmasid ka eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate paigutamist avavanglasse, eesmärk on kasutada riski maandamiseks järkjärgulist turvalist ja kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene, vaid ta saaks varem võimaluse kanda osa vangistusest avavanglas ja seejärel on võimalik kaaluda tema vabanemist8. Vaieldamatult on eluaegne vangistus mõistetud alati just kõige raskemate kuritegude eest. Kui üksnes selliste kuritegude toimepanemisest lähtuv oht saab ka mitukümmend aastat hiljem avavanglasse paigutamise ainsaks välistavaks asjaoluks, on VangS § 20 lg-s 2 ette nähtud eluaegset karistust kandvate kinnipeetavate õigus avavanglas karistust kanda üksnes illusoorne ega teeni selle normi eesmärki. Kohtule on teatavaks saanud, et 21. mai 2020. a seisuga on Eestis avavanglasse paigutatud üks eluaegne kinnipeetav (tl 114). Avavanglas karistuse kandmisele kui ühele isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamisele eelnevale võimalusele sujuvamalt vanglavälisesse ellu sisse elada on tähelepanu pööranud ka näiteks Viru Maakohus lahendades eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust (27. novembri 2019. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-401, p 18). Maakohus märkis selles lahendis, et avavangla osakond tagab kinnipeetavale ulatuslikuma liikumisvabaduse, võimaldab mh välja selgitada kinnipeetava valmisoleku ja suutlikkuse pidada vähenenud piirangutega tingimustes kinnipidamisasutuses kehtivatest normidest kinni. Vaidlustatud otsuest ei nähti, et ole avavanglasse paigutamise üle otsustamisel oleks seda VangS § 20 lg 2 eesmärki kaalumisel arvesse võetud.
27.Mis puutub vastustaja ja kaasatud haldusorgani väitesse, et kaebaja on teinud küll järeldused oma vangistuse kandmise ajal toime pandud teost, kuid mitte varasemast, nõustub Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=255060407, kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=256710930
Viidatud seletuskiri, lk 38
9(11)
3-20-144
kohus kaebajaga, et kaebaja vastavad arusaamad ja seisukohad tuleb välja selgitada põhjalikumate vestluste käigus, mida kaebaja sõnul enne avavanglasse paigutamise otsustamist pole aga toimunud (vt ka allpool ärakuulamiskohutuse kohta otsuse p 30).
28.Kaebaja rõhutas kohtuistungil nii vaidlustatud otsuse põhjendamispuudusi, aga ka tema ära kuulamata jätmist enne vaidlustatud otsuse andmist.
29.Vaidlustatud otsus sisaldab küll selle andmise faktilist ja õiguslikku alust, kuid kohus nõustub kaebajaga, et sellest ei nähtu piisava põhjalikkusega vastustaja kaalutlused. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab kirjaliku haldusakti põhjendus sisaldama haldusakti andmise faktilist ja õiguslikku alust. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Vaidlustatud otsusest ei tulene, miks vastustaja on pidanud kaebajaga seonduvaid negatiivseid asjaolusid kaalukamaks tema puhul ilmnenud positiivsetest asjaoludest. Vastustaja on ka negatiivsete asjaolude puhul piirdunud üksnes toimepandud kuritegude äramärkimise ning ei selgu, kas ta on kaalumisel võtnud arvesse muid asjaolusid, sh istungil nimetatud distsiplinaarmenetlusi. Vaidlustatud otsus ei vasta HMS § 56 lg 3 nõuetele – esitatud on vaid väga üldine viide kaalumisele.
30.Kaebaja väidab ärakuulamiskohustuse rikkumist. Kaebaja sõnul pole tal olnud kuue aasta jooksul ühtegi normaalset vestlust vangla esindajatega. Kõige pikem vestlus (15 minutit) kontaktisikuga puudutas üldist olukorda vanglas, kuid mitte kaebaja siseelu, oskusi ega soove (istungil 00:23:41). Kaebajat on küll teavitatud ümberpaigutamismenetluse alustamisest ja küsitud temalt selleks nõusolekut vastavalt VangS § 20 lg-le 1 (tl 27) ning kaebaja on nõusoleku ka andnud (tl 28). Menetluse alustamise teates on viidatud Täitmisplaani § 174 lg-le 1, mille kohaselt teavitab vangla ümberpaigutamise menetluse alustamisel kinnipeetavat sellest kirjalikult. Kehtivast õigusest ei tulene sõnaselgelt, et selles menetluses tuleks kinnipeetavat tehtavast negatiivsest otsustusest eelnevalt teavitada ja anda talle võimalus seisukohtade või vastuväidete esitamiseks. Samas on tegemist haldusmenetlusega, mille puhul kohalduvad haldusmenetluse üldreeglid, kui vastavaid erinorme pole sätestatud ( VangS § 11 lg 1). Seega kohaldub ka HMS §-s 40 sätestatud kohustus mentlusosaline ära kuulata. Kuigi kinnipeetaval pole subjektiivset õigust kanda karistust avavanglas, hõlmab õigus õiguspärasele menetlusele kohtu hinnangul ka kinnipeetava õiguse olla ära kuulatud ning praegusel juhul ei ilmne ärakuulamiskohutust välistavaid asjaolusid vastavalt HMS § 40 lg-le 3. Kohtupraktika kohaselt eeldab nõuetekohane ärakuulamine, et isikule, kelle suhtes kavandab haldusorgan ebasoodsat otsust, antakse enne otsuse tegemist formaalselt teada, millistele asjaoludele tuginevalt millised õiguslikud tagajärjed isikut ähvardavad, ning piisav tähtaeg omapoolse nägemuse ja tõendite esitamiseks (nt Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2020. a otsus asjas nr 3-18-1958, p 15). Puudub vaidlus selle üle, et kaebajale pole tutvustatud otsuse projekti või kavandatavat otsustust ega selle põhjendusi, millele kaebaja oleks saanud esitada omapoolseid vastuväiteid ning selgitusi. Seega ei ole kaebaja nõuetekohast ärakuulamist toimunud.
31.Kaebaja väidab, et tema ümberpaigutamise otsustamiseks vajalikke asjaolusid pole vajalikul määral välja selgitatud. Vastustaja on vaidlustatud otsust tehes tuginenud karistusregistri andmetele ja riskihinnangute käigus välja selgitatud andmetele. Kohus on kaebaja selle väite osas seisukohal, et tegemist on kaalutlusvigase otsusega, mille puhul on jäetud analüüsimata kaebajat iseloomustavad positiivsed asjaolud ja nende mõju lõpptulemusele. Eelnevalt on kohus ka väljendanud, et jääb ebaselgeks, kas ja milliseid negatiivseid asjaolusid on vastustaja arvestanud, pidades negatiivseid aspekte ülekaalukaks.
10(11)
3-20-144
Kaebajal pole olnud ka võimalust teda puudutavate argumentide osas anda vastuväiteid ja selgitusi, mis võinuks vastustaja arvamust mõjutada.
32.Justiitsministeerium on selgitanud vastuseks kohtu järelepärimisele vaideotsuse seisukoha ekslikkust osas, mis puudutab Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kohaldamist (vt eelpool otsuse p 8.5).
33.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on õigusvastane kaalutlusvigade ning menetlusnormide rikkumise tõttu, mis võisid mõjutada otsustamist. HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt toovad haldusakti vormi- ja menetlusvead kaasa haldusakti tühistamise kui rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist. Kaebus tuleb eelnevat arvestades täielikult rahuldada. Kohus tühistab vaidlustatud otsuse ning kohustab vastustajat kaebaja avavanglasse paigutamist uuesti otsustama. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kuna vastustajal on praegusel juhul otsuse tegemisel seadusest tulenev kaalumisruum, ei saa kohus kohustada vastustajat kaebajat avavanglasse ümber paigutama, vaid vastustajal tuleb see küsimus haldusmenetluse vormi- ja menetlusnõudeid ning kaalutlusreegleid ja vangistusõiguse asjakohaseid norme järgides uuesti otsustada (RVastS § 6 lg-d 4 ja 5).
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse, tuleb see summa menetluskuluna vastustajalt välja mõista. Riigilõivu on kaebaja eest tasunud muu isik (tl 41). Vastavalt kaebaja kohtuistungil väljendatud tahtele tuleb väljamõistetav menetluskulu kanda kaebaja vanglasisesele isikukontole.
35.Kaebaja on teinud vastavalt 27. märtsi 2020. a määrusele tõlketasu ettemakse 48 eurot (tl 95). Kohus on korraldanud tõendi tõlkimise siiski kasutades kohtutõlgi abi ega ole tasunud tõlke eest kohtuvälisele tõlkijale. Seetõttu tagastab kohus kaebajale ettemakstud tõlketasu eraldi määrusega ning seda menetluskulu ei mõisteta välja vastustajalt.
36.Kohus peab põhjendatuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3), kuna otsus sisaldab andmeid kaebaja harjumuste ja eraelu kohta.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2020.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2020.a otsus Resolutsioon
1.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. mai 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Tagastada Tartu Vanglale apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid. 11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.