Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 21. oktoober 2020, Tallinn 3-20-1344
Haldusasi
OÜ Brodal Holding kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
03.aprilli 2020 otsuse nr 4-1/431-4 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ Brodal Holding Esindaja: v.adv Madis Päts Vastustaja: Tallinna linn Esindaja: Eva Vanamb
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Brodal Holding kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Pooltel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 20. novembril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja omandis on Tallinnas J. Sütiste tee 19b kinnistu (edaspidi „vaidlusalune kinnistu“). Tallinna Linnavalitsuse 8. detsembri 2004 korraldusega nr 2569-k kehtestatud detailplaneeringuga (edaspidi ka „DP“) on vaidlusalusele kinnistule planeeritud umbes 150 korteriga korterelamu 1 koos 233 parkimiskohaga hoone keldris ja õuel. DP seletuskirja kohaselt on vaidlusalusele kinnistule parkimiskohti planeeritud normatiivsest enam, kuna sama DP-ga hõlmatud J. Sütiste tee 19a kinnistule planeeritud parkimiskohtade arv on normatiivsest väiksem. DP põhijoonise kohaselt on J. Sütiste tee 19a kinnistule ja vaidlusalusele kinnistule planeeritud hoonetesse kokku ette nähtud maksimaalselt 355 korterit.
DP-s oli ette nähtud järgmiste tunnustega hoone: hoonealune pind on 2 675 m2, 16 maapealset ja 2 maa-alust korrust, kõrgus maapinnast 46 m, suletud brutopind 19 400 m2, 233 parkimiskohta.
-1-
Vaidlusalune kinnistu on praegu hoonestamata, J. Sütiste tee 19a kinnistul paikneb hoone, milles on ehitisregistri andmetel 193 eluruumi ja 6 mitteeluruumi.
2.Projekteerija esitas 2. jaanuaril 2020 kaebaja huvides Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (edaspidi „TLPA“) taotluse anda projekteerimistingimused, et projekteerida J. Sütiste tee 19b kinnistule ühiselamu, milles on kokku 350 toast ja pesuruumist koosnevat ühiselamutuba ning nende teenindamiseks vajalikud üldruumid 2.
3.TLPA tegi 3. aprillil 2020 otsuse nr 4-1/431-4 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega keeldus projekteerimistingimuste (edaspidi ka „PT“) andmisest. TLPA leidis otsuses sisuliselt, et 150 korteriga elamu asemel 350 ühiselamutoaga ühiselamu rajamise lubamine tähendaks kehtiva detailplaneeringu olemuslikku muutmist ning eluruumide arvu kasv ja samas rajatavate parkimiskohtade arvu vähenemine halvendaks juba niigi ülekoormatud parkimis- ja liiklusolukorda piirkonnas.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb TLPA 3. aprilli 2020 otsuse nr 4-1/431-4 tühistamist ning TLPA kohustamist projekteerimistingimuste väljastamise taotluse uueks läbi vaatamiseks. Kaebaja hinnangul ei vasta vaidlustatud otsus seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele kaalutlusotsuse põhjendamisnõuetele, kuna eeskätt ei selgu otsusest, millistel asjaoludel pidas vastustaja PT taotluses kirjeldatud lahendust detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks EhS § 27 lg 3 tähenduses. Kaebaja leiab, et kortermaja asemele samade põhiparameetritega ühiselamu planeerimine ei muuda detailplaneeringut olemuslikult, sest erinevat tüüpi eluruumid ei ole omavahel keskkonna muutuse seisukohast vastanduvad või võrreldavad kuidagi teisiti kui nende põhifunktsiooni – elamine – täitmise seisukohast, samas kui kõik normidele tuginevad arvestused näitavad seda, et eeldatav maksimaalne elanike arv ühiselamus oleks sama või väiksem kui kortermajas ning seega oleks ka ühiselamuga kaasnev koormus loodus- ja linnakeskkonnale ning ümbritsevale piirkonnale neutraalne või isegi väiksem. Veel märgib kaebaja, et PT taotluses näidatud lahendus vähendaks Tallinna eluasemeturu segregatsiooni ning sobituks kõrvalasuvate haiglate teadaolevate vajadustega.
5.Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja väidet, et PT taotluses kirjeldatud lahendusega soovitakse eluruumide arvu DP-s ette nähtuga võrreldes suurendada. Siinkohal osutab kaebaja sellele, et DP-s ei ole kindlaks määratud eluruumide maksimaalset arvu, vaid üksnes korteriomandite piirarv, samas kui PT taotluses näidatud lahenduse puhul ei plaanita üldse kinnistut korteriomanditeks jagada. Kaebaja hinnangul ei ole DP-s kajastatud korteriomandite arv ja PT taotluses näidatud ühiselamutubade arv võrreldavad väärtused. Kaebaja selgitab, et majandus- ja taristuministri 15. juuni 2015 määruse nr 57 “Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ (edaspidi „MTM, 2015/57“) § 17 lg 3 mõttes ei saa ühiselamutuba lugeda korteriks ning majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015 määruse nr 51 “Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (edaspidi MTMm 2015/51) lisas 3 eristatakse ühe korteriga elamuid, 2 või mitme korteriga elamuid ning hoolekandeasutuste ja ühiselamute hooneid. Kaebaja järeldab sellest, et ühiselamutuba, nagu ka varjupaiga, lastekodu või hooldekodu tuba ei loeta korteriks.
6.Kaebaja hinnangul ei selgu vaidlustatud otsusest, millisel analüüsil põhineb vastustaja järeldus, et DP-s ette nähtud lahendusega võrreldes suureneks PT taotluses kirjeldatud lahenduse korral hoone elanike arv. Viidates standardile EVS 812-7:2018 “Ehitise tuleohutus Osa 7: Ehitisele esitatavad tuleohutustnõuded“, märgib kaebaja, et eluruumi pindalaks arvestatakse elaniku kohta 10 m2, mis tähendab et DP-s ette nähtud korterelamu eeldatav elanike hulk olnuks 886, PT taotluses näidatud ühiselamu puhul aga 782 inimest. Teiseks viitab kaebaja praktikas rakendatavale elanike arvestusmetoodikale, mille kohaselt arvutatakse korterelamu elanike arv vastavalt valemile: tubade arv + 1 korteri kohta, millisel juhul oleks korterelamus eelduslikult 562 elanikku, samas kui PT taotluses näidatud lahenduse puhul saaks arvestada 1 elanikuga ühe toa kohta ehk 350 elanikku.
Taotluses olid hoone tunnused märgitud järgmiselt: hoonealune pind 820 m2, 15 korrust, kõrgus maapinnast on 46 m, maapealne suletud brutopind 12 110 m2, 129 parkimiskohta.
-2-
7.Seoses normatiivsete parkimiskohtade arvuga osutab kaebaja sellele, et Eesti standardi EVS 9842:2016 “Linnatänavad“ tabeli 9.1. punkti 10 kohaselt on ühiselamu korruselamute alal normatiivse parkimiskohtade arvu arvestamise aluseks 1 koht 110 m2 kohta ning see ei ole seotud ei elanike ega tubade arvuga. Kaebaja heidab ette, et otsusest ei selgu, miks peaks ühiselamu kavandamisel lähtuma kehtivas detailplaneeringus korterelamule sätestatud parkimiskohtade arvust. Siinkohal rõhutab kaebaja, et Tallinna Transpordiamet on kaebaja projekteerimistingimuste taotluses sisalduva uue parkimislahenduse kooskõlastanud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning selgitab esmalt, et EhS § 27 lg 1 kohaselt on DP täpsustamine PT-ga erandlik menetlus ning isikul puudub sellises olukorras subjektiivne õigus projekteerimistingimuste saamiseks. Teiseks leiab vastustaja, et antud juhul on kaebaja soovinud just DP olemuslikku muutmist, sest kui DP näeb ette J. Sütiste tee 19a kinnistule ja vaidlusalusele kinnistule kokku 355 eluruumi ühikut, siis PT taotluses soovis kaebaja tõsta eluruumi ühikute arvu üksnes endale kuuluval krundil 350-ni. Vastustaja leiab, viidates MTMm 2015/57 § 17 lõigetele 3 ja 5, et kuna 350 ühiselamutuba hakatakse eraldi erinevatele isikutele välja üürima, tuleb ühiselamutube käsitleda kui eraldiseisvaid eluruume sarnaselt korteritega.
9.Vastustaja märgib, et asjaomase DP kehtestamisest on möödas juba 16 aastat ning pidades silmas, et detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus, mis kehtestatakse põhjaliku, kolmeastmelise menetluse ning huvitatud isikute ja avalikkuse igakülgse kaasamise tulemusena, on TLPA vaidlusaluses otsuses õigesti märkinud, et kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödas sedavõrd kaua aega, nagu antud juhul, ning detailplaneeringulahendust soovitakse sedavõrd oluliselt muuta, siis detailplaneeringu täpsustamisel projekteerimistingimustega võivad kannatada nii avalikud huvid kui üksikisikute subjektiivsed õigused, mis tähendab et antud juhul tuleks läbi viia uus detailplaneeringu menetlus. Vastustaja selgitab ka, et kõiki võimalikke mõjusid ja huve ei ole võimalik projekteerimistingimuste lühiajalises ja lihtsas menetluses tuvastada, vaid selleks, et kõik faktilised asjaolud ja nendega kaasnevad mõjud välja selgitada ning asjakohased uuringud ja analüüsid läbi viia, ongi seadusandja ette näinud põhjaliku detailplaneeringumenetluse koos huvitatud isikute ja avalikkuse igakülgse kaasamise ning vajadusel riikliku järelevalvega. Vastustaja leiab, et antud juhul on tegemist kehtiva detailplaneeringulahenduse sedavõrd olulise muutmisega, et tegu on sisult uue ehitusõiguse nõutamisega, mistõttu tuleb PT väljastamise üle otsustamisel lugeda piisavaks juba ainuüksi mõistlikku kahtlust, et PT-ga võivad kaasneda negatiivsed mõjud, mida saab asjakohaselt hinnata detailplaneeringu menetluses. Samas leiab vastustaja, et parkimiskohtade vähendamise ja sõidukite arvu eeldatava suurenemise negatiivne mõju piirkonna ülekoormatud parkimis- ja liiklusolukorrale on ilmne.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Vaadanud läbi poolte argumendid ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Otsustades keelduda projekteerimistingimuste andmisest, on TLPA jäänud talle EhS-ist tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse, ei ole jätnud ühtki selle kaalutlusõiguse teostamise seisukohast olulist asjaolu välja selgitamata, ei ole ka lähtunud kaalumisel asjassepuutumatutest asjaoludest või kaalutlustest ega teinud muid kaalumisvigu.
11.EhS § 27 lg 1 punktist 1 tuleneb, et detailplaneeringu olemasolu korral võib pädev asutus anda ehitusloakohustusliku hoone ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimusi, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödas üle viie aasta. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et projekteerimistingimusi ei anta detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks. EhS § 27 lõikes 1 on seega sätestatud erand planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 punktist 1 ja §-st 126, kust tulenevalt tuleb linnades hoone püstitamist võimaldav krundi ehitusõigus määrata detailplaneeringuga. EhS-is sellise erandi sätestamise ainus eesmärk saab olla vajadus vältida aeganõudva ja kuluka uue detailplaneeringu kehtestamise või kehtiva detailplaneeringu muutmise menetluse läbi viimist olukorras, kus kehtiva
-3-
detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasja omanik soovib eeskätt detailplaneeringu kehtestamisest möödunud aja jooksul muutunud asjaolude või huvide tõttu ehitada ehitise, mida kehtiv detailplaneering ei võimalda, ent mille erinevus detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahendusega võrreldes pole põhimõttelist laadi ja mille ehitamise ja tulevase kasutamisega seotud mõjud ei erineks eelduslikult detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse omadest. Seega tähendab EhS § 27 lg 1 alusel projekteerimistingimuste andmine sisuliselt krundi ehitusõiguse määramist lihtsustatud korras. Siinkohal tuleb silmas pidada, et detailplaneeringu kehtestamisele/muutmisele eelneva mitme-etapilise ja ulatuslikku avalikkuse kaasamist hõlmava menetluse eesmärk on nimelt põhjalikult välja selgitada tulevase planeeringulahenduse realiseerimisega kaasnevad kõikvõimalikud mõjud ja nendega seotud erinevate isikute huvid. Eelnevast tuleneb, et selleks, et pädev asutus võiks teha sellise erandi ja otsustada krundi ehitusõiguse andmise lihtsustatud korras, tuleb tal EhS § 27 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt kaalutlusõiguse alusel hinnata eelkõige seda, kas PT taotluses kirjeldatud lahenduse realiseerimisega kaasnevad mõjud on kehtiva detailplaneeringuga kehtestatud lahenduse realiseerimisega kaasnevatest mõjudest sedavõrd vähe erinevad, et uue detailplaneeringu muutmise või uue detailplaneeringu kehtestamise menetluse läbi viimine oleks ilmselgelt tarbetu.
12.EhS § 27 lõike 1 alusel erandi tegemisest keeldumiseks ei pea pädeval asutusel olema väga kaalukaid põhjusi ning seetõttu ei ole tal ka iseäranis ulatuslikku põhjendamiskohustust. Esiteks ei ole EhS § 27 lõike 1 eesmärk detailplaneeringu menetluse vältimine võimalikult paljudel juhtudel, vaid üksnes juhtudel, kui pädev asutus on veendunud, et asjaomase krundi ehitusõiguse muutmisega seotud asjaolude ning avalike ja teiste isikute huvide välja selgitamise ja vajaliku kaalumise teostamise seisukohast ei annaks detailplaneeringu menetlus mingisugust olulist lisaväärtust. Teiseks tuleb silmas pidada, et EhS § 27 lg 1 alusel PT andmisest keeldumine ei tähenda lõplikku keeldumist soovitud lahenduse realiseerimise võimaldamisest – sellise otsusega keeldub pädev organ üksnes ehitusõiguse muutmisest lihtsustatud korras, millisel juhul on isikul võimalik oma eesmärk saavutada läbi detailplaneeringu menetluse. Selle poolest erineb selline keeldumine nii nõutava kaalumise põhjalikkuse kui põhjendamiskohustuse seisukohast oluliselt sellistest kaalutlusotsustest, mille tulemusena jääb isik lõplikult ilma mingisugusest õigusest (näiteks elamisloa andmisest keeldumine, detailplaneeringu kehtestamata jätmine vms).
13.Nõustun vastustaja seisukohaga, et haldusorgan ei pea EhS § 27 lg 1 kohaldamisest keeldumiseks taotletava lahenduse tulevasi mõjusid tõendama ega nende välja selgitamiseks PT menetluse käigus uuringuid läbi viima, vaid piisab kui ta näitab ära, et ebasoovitavate mõjude kaasnemine on vähemalt võimalik. Juhul kui haldusorgan tõdeb, et PT taotluses kirjeldatud lahenduse realiseerimisega võivad kaasneda teistsugused mõjud võrreldes nendega, millega on eelduslikult arvestatud detailplaneeringu kehtestamisel ning see tõdemus ei ole ilmselgelt meelevaldne, on projekteerimistingimuste andmisest keeldumine põhjendatud. Sellisel juhul on huvitatud isikul oma eesmärgi saavutamiseks võimalik taotleda detailplaneeringu algatamist, misjärel selgitatakse detailplaneeringu menetluses välja, kas või millise ehitusõiguse asjaomasele krundile kõiki asjaolusid ja huve ning sealhulgas vahepeal linnaruumis toimunud muutusi arvestades anda saab.
14.EhS § 27 lõikes 3 kasutatud mõiste „detailplaneeringu olemuslik muutmine“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb samuti lähtuda EhS § 27 lõikes 1 sätestatud erandi eesmärgist, milleks on anda võimalus ehitusõiguse määramiseks lihtsustatud korras, kui taotletava ehitusõiguse realiseerimise mõju ei erine eelduslikult olulisel määral DP-ga kehtestatud lahenduse realiseerimise omast. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et DP olemuse määrab ära üksnes kavandatud hoone üldfunktsioon ehk antud juhul see, et tegemist elamu ehk elamiseks mõeldud hoonega. 350 toaga ühiselamu püstitamise lubamist olukorras, kus detailplaneeringus on ette nähtud umbes 150 korteriga korterelamu püstitamine, võib käsitada detailplaneeringu olemusliku muutmisena. Ilma sellekohaseid uuringuid läbi viimata võib nimelt eeldada, et korterelamu ja ühiselamu mõju ümbritsevale elukeskkonnale ei ole samasugune juba pelgalt põhjusel, et korterelamus elavad eelduslikult valdavalt sinna pikemaks ajaks elama asunud ja seega ümbruskonda oma kodukohana väärtustavad inimesed, ent selline ühiselamu, mida kaebaja püstitada soovib, on eelkõige ette nähtud erinevate inimeste ajutise ja lühiajalise majutuskohana. On usutav, et
-4-
sellise ühiselamu kasutamisega kaasnevaid võimalikke mõjusid ümbritsevale elukeskkonnale ei ole detailplaneeringu kehtestamisel hinnatud ega nendega arvestatud.
15.Vaidlustatud otsuses on asjakohaselt viidatud sellele, et PT taotluses kirjeldatud lahenduses on ette nähtud eluruumide arvu oluline suurenemine. Kehtiva detailplaneeringu kohaselt on J. Sütiste tee 19a ja J. Sütiste tee 19b kinnistutele kokku planeeritud 355 korterit (vt. detailplaneeringu põhijoonis, vastustaja 24.08.2020 vastuse lisa 2). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et J. Sütiste tee 19a kinnistul juba realiseeritud ehitusmahtu silmas pidades oleks detailplaneeringu kohaselt võimalik vaidlusalusele kinnistule püstitada umbes 155 korteriga elamu. Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu peetaks DP-s korteritena silmas korteriomandeid. Ehitusõiguse ning ka elamu kasutamisega kaasnevate mõjude seisukohast ei ole mingisugust tähtsust sellel, kas kinnisasi, kus elamu paikneb, on jagatud korteriomanditeks või mitte. Ühe korterina asjaomase DP tähenduses tuleb mõista üht eluruumi ehk ühest või mitmest toast ja/või muust ruumist koosnevat terviklikku ruumikompleksi, mis on eelkõige mõeldud kasutamiseks ühte leibkonda kuuluvate inimeste elukohana. Selles tähenduses on vastustaja põhjendatult käsitanud PT taotluses kirjeldatud ühiselamu puhul ühe korterina üht ühiselamutuba. PT taotlusele lisatud eskiisist (vt kaebusele lisa 2) nähtuvalt on ühiselamusse kavandatud 20 ja 30 ruutmeetri suurused toad, millest igaühel on omaette tualettruum. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et sellised ühiselamutoad sarnanevad olemuselt pisikeste korteritega. Teisisõnu on iga sellise ühiselamutoa näol tegemist ühe tervikliku ruumikompleksiga, kus inimene saab elada ja tunda end „nagu kodus“.
16.Õigeks ei saa pidada kaebaja seisukohta, nagu oleks selline 350-toaline ühiselamu võrreldav ühe 350toalise korteriga või nagu oleks vastustaja pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel võrdlema omavahel ühiselamutubade ja võimalikku tubade arvu DP kohaselt lubatud elamusse rajatavates korterites. Ühiselamutoa ja korteri võrreldavus tuleneb nimelt sellest, et kumbagi neist kasutab eelduslikult elamiseks üks leibkond, kuhu võib kuuluda üks või mitu inimest.
17.Mis puudutab kaebaja seisukohta, et korterelamu korterite arvu ja ühiselamutubade arvu võrdlemisel ei saa teha järeldust, et kõnealuses ühiselamus elavate inimeste arv oleks tingimata suurem kui DP kohaselt kavandatud elamus, siis tuleb esmalt märkida, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et elanike arv ühiselamu puhul tingimata oluliselt suureneks. Samas ei ole ka mistahes põhjust eeldada, et elamu kasutamisest ümbritsevale elukeskkonnale kaasnevad mõjud sõltuksid üksnes või peaasjalikult elamu elanike arvust. Põhimõtteliselt on võimalik, et sellise ühiselamu tavalise täituvuse korral on seal keskmiselt elavate inimeste üldarv sama või väiksemgi kui oleks detailplaneeringus ette nähtud korterelamus. Linnaruumi ja ümbritseva elukeskkonnale avalduvate mõjude seisukohast võib elanike üldarvu kõrval märksa olulisem olla see, kellest see elanikkond koosneb. Esiteks on oluline juba eelpool mainitud asjaolu, et kaebaja enda kirjelduse kohaselt on ühiselamu pigem ette nähtud inimeste lühiajaliseks majutamiseks, mis tähendab et elanikud vahetuvad sageli ning neil ei teki tihedamat sidet ümbritseva keskkonnaga. Teiseks ei ole PT taotluses kirjeldatud ühiselamu puhul tegelikult mingisugust põhjust eeldada, et ühiselamutubade arvu ja seal elavate inimeste kasutuses olevate sõidukite suhtarv oleks oluliselt väiksem kui korterelamu puhul. Siinkohal ei ole tegelikult tähtsust sellel, et linnatänavate rajamist käsitleva standardi kohaselt tuleb ühiselamu juurde parkimiskohti planeerida vähem kui korterelamu juurde. DP on põhjaliku menetluse tulemusena leitud kompromisslahendus, mida tuleb hinnata täpselt sellisena, nagu see DP dokumentides kajastub. Saab eeldada, et DP kehtestamisel on arvestatud korterelamu ja selle juurde vastavalt kavandatud parkimiskohtade arvuga, ent ei saa eeldada, arvestatud oleks ühiselamu ja selle juurde normatiivide kohaselt ette nähtud parkimiskohtade arvuga ja peetud seda samavõrd aktsepteeritavaks lahenduseks. Teisisõnu ei ole mingit põhjust eeldada, et muus osas sarnane DP oleks samamoodi kehtestatud ka juhul kui vaidlusalusele kinnistule oleks soovitud rajada ühiselamu, mille juurde on parkimiskohti ette nähtud vähem. Seda, kas PT taotluses kirjeldatud lahenduse näol on tegemist DP lahenduse olemusliku muutmisega, saab aga hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas saab pidada tõenäoliseks, et PT taotluses nimetatud muudatuste tegemine ei oleks DP kehtestamist oluliselt mõjutanud. Olukorras, kus DP-s on sõnaselgelt ette nähtud korterelamu rajamine ning kus planeeringualale kavandatud elamuid on kirjeldatud ka maksimaalselt rajatavate korterite arvu kaudu, ei
-5-
saa eeldada, et sellise detailplaneeringu seisukohast ei ole olemuslikku erinevust, kas ehitatakse 150 korteriga korterelamu või PT taotluses kirjeldatud 350 toaga ühiselamu.
18.Põhjendatud on ka vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlus, et DP kehtestamisest mööda läinud pikk aeg õigustab pigem EhS § 27 lõike 1 alusel erandi tegemisest keeldumist ning kehtivast DP-st hälbiva ehitusõiguse määramiseks uue detailplaneeringu menetluse läbi viimist. Vastustaja on siinkohal põhjendatult osutanud sellele, et detailplaneering kehtestatakse lähiaastate ehitustegevuse alusena. PlanS § 140 lg 1 p 1, mille kohaselt võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistada, kui seda ei ole viie aasta jooksul ellu viima asutud, peegeldab seadusandja seisukohta, et juba viie aastaga võivad aset leida sellised arengud ja ilmneda uued asjaolud, mille valguses võib olla põhjendatud konkreetse krundi seni realiseerimata ehitusõiguse küsimuse uuesti vaagimine. Mida pikem aeg on DP kehtestamisest möödunud, seda rohkem võivad asjaolud olla muutunud ning seda enam saab eeldada vajadust kõigi asjassepuutuvate huvide ja õiguste uueks välja selgitamiseks. PlanS § 140 lõikest 1 tuleneb selgelt, et pärast viie aasta möödumist DP kehtestamisest väheneb oluliselt huvitatud isiku õigustatud ootus DP kehtima jäämise suhtes. Selles olukorras ei saa isikul olla õigust nõuda, et pädev asutus EhS § 27 lg 1 alusel PT andmisest keeldumist eriti hoolikalt kaaluks või põhjendaks. Piisab, kui haldusorgan on veenvalt põhjendanud, et PT taotluses soovitud muudatuste laadi ja võimalikke mõjusid arvestades on avalike huvide ja isikute õiguste nõuetekohaseks arvesse võtmiseks õigem läbi viia uus detailplaneeringu menetlus.
19.Mis puudutab kohtuistungil kaebaja poolt avaldatut, et DP-s korterite arvu määramine on ebaharilik, siis on oluline üksnes see, et konkreetsel juhul on DP-s peetud vajalikuks kirjeldada planeeringulahendust muuhulgas korterite arvu kaudu, mitte aga see, kas see on detailplaneeringute puhul tavapärane või erakordne ega ka see, miks kõnealuse DP kehtestamisel korterite arvu kindlaksmääramist vajalikuks peeti. Saab aga eeldada, et kui DP-s on kavandatavat elamut kirjeldatud korterite arvu kaudu, siis saab mistahes muud lahendust, kus võrreldav korterite (eluruumide) arv DP-s näidatust oluliselt erineb, käsitada DP olemusliku muutumisena EhS § 27 lg 3 tähenduses.
20.Vähemalt sama oluline kui korterite (eluruumide) arv, on aga DP-s ette nähtud lahenduse ja PT taotluses kirjeldatud lahenduste erinevus hoone funktsiooni osas. Kuigi nii korterelamut kui ühiselamut kasutatakse elamiseks, on tegemist erinevate hoonetega kasvõi põhjusel, et sellises ühiselamus, mida kaebaja kirjeldab, võib eeldada elanike sagedast vahetumist, mistõttu võib samuti eeldada, et sellisel ühiselamul on ümbruskonnale ja sellest tulenevalt elukvaliteedile teistsugune mõju kui üldjuhul inimeste püsivaks elukohaks olevate korteritega korterelamu puhul. Avalike ja kolmandate isikute huvide kontekstis on näiteks ilmne, et kasvõi Sütiste tee 19a elamusse korterid soetanud isikud said arvestada sellega, et kõrvalkinnistule tuleb samuti sarnase funktsiooniga korterelamu ning neil on põhimõtteliselt õigus sellele, et kavandatud korterelamu asemel mingisuguse muu hoone – antud juhul ühiselamu – rajamise soovi korral viiakse läbi detailplaneeringu menetlus, mille raames on neil võimalik esitada oma argumendid ja nõuda nende nõuetekohast kaalumist. Käesoleval juhul nähtubki vaidlustatud otsusest selgelt, et vastustaja on EhS § 27 lõikes 1 sätestatud erandi tegemisest keeldumisel tuginenud elamu funktsiooni muutumisele ja eluruumide arvu suurenemisele ning järeldanud sellest, et „Käesoleval juhul [kortermaja asemel ühiselamu planeerimisel] võivad saada kannatada avalikkuse huvid või ka üksikisikute subjektiivsed õigused, kuivõrd muudetakse juba pika ja kaalutletud detailplaneeringu menetluse läbinud tingimusi, mis on sätestatud kooskõlas avalikkusega“. Lähtumine eluruumide arvu suurenemisest olukorras, kus DP-ga kehtestatud lahenduses on kavandatud hoonet kirjeldatud muuhulgas korterite (eluruumide) arvu kaudu, on seega lubatav ja mõistlik.
21.Mis puudutab vastustaja osutatud asjaolu, et liiklus- ja parkimiskorralduse on Tallinna Transpordiamet kooskõlastanud, siis see ei piira kuidagi TLPA õigust EhS § 27 lg 1 alusel PT andmisest keelduda. Transpordiamet hindab kooskõlastuse andmisel seda, kas taotletud lahendus on liiklus- ja parkimiskorraldust reguleerivate õigusaktide ja standardite kohaselt võimalik ning esitab vajadusel oma nõudmised selleks, et kooskõla õigusaktidega saavutada. Antud juhul ei ole TLPA vaidlustatud otsuses väitnud, et ühiselamu rajamisel ei oleks õigusaktides ette nähtud liiklus- ja parkimiskorraldus võimalik, küll aga leidnud, et konkreetset piirkonda arvestades võib eluruumide arvu suurendamine ja samas parkimiskohtade arvu vähendamine DP-ga võrreldes tuua kaasa parkimis- ja liikluskorralduse halvenemise.
-6-
See vastustaja kartus ei ole ilmselgelt meelevaldne ja õigustab seetõttu EhS § 27 lõikes 1 sätestatud erandi tegemisest keeldumist.
22.Käesoleval juhul on vastustaja põhjendatult leidnud, et TP taotluses kirjeldatud lahenduse mõjud võivad erinevad DP-ga kehtestatud lahenduse omast ja olla viimasega võrreldes negatiivsed. Seejuures ei pidanud vastustaja nende mõjude hindamiseks läbi viima mingisuguseid uuringuid või täiendavaid analüüse, vaid piisas viitamisest vajadusele need uuringud ja analüüsid läbi viia detailplaneeringu menetluses. Asjaolu, et teatud muudel juhtudel on projekteerimistingimuste andmise menetlused TLPA-s kestnud oluliselt kauem seaduses sätestatud tähtajast või ka asjaolu, et käesoleval juhul ei kasutanud vastustaja ära kogu seadusega PT andmise üle otsustamiseks ette nähtud võimalikku aega, ei anna alust vastustajale kaalutlusvigade tegemist või otsuse ebapiisavat põhjendamist ette heita. Samamoodi ei pidanud vastustaja arvesse võtma taotluses väljendatud PERHi või teatud muude asutuste võimalikku huvi sellise ühiselamu vastu. EhS § 27 lg 1 erandi iseloomu silmas pidades ei saa sel alusel PT andmist õigustada sellega, et mingisugune detailplaneeringust kehtestatud planeeringulahendusest olemuslikult erinev lahendus (nagu seda on 150 korteriga korterelamu asemel 350 toaga ühiselamu rajamine) oleks teatud isikute või teatud huvide seisukohast paremgi kui detailplaneeringu kohane lahendus. Neid ning nendega võimalikke vastanduvaid huve saab nõuetekohaselt samuti kaaluda detailplaneeringu menetluses.
23.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-7-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.