Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Martin Villems (kaebaja) esitas 13. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada juba avatud kirjade täiendavasse kontrolli võtmine üldtunnuse alusel ilma konkreetse või spetsiifilise kahtluseta. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lubada vanglal kaebaja avatud kirju võtta täiendavasse kontrolli ainult spetsiifilise ja konkreetse kahtluse korral ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus tagastas 21. augusti 2019. a määrusega kaebuse, jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata ning kuulutas haldusasja menetluse osaliselt kinniseks.
3.Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. mai 2020. a määrusega Tartu Halduskohtu 21. augusti 2019. a määruse ning saatis asja halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et käesoleva vaidluse esemeks olevat Tartu Vangla tegevust ei saa pidada vangla kui uurimisasutuse poolt kriminaalasja raames tehtud menetlustoiminguks, mille vaidlustamine toimub kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg 1 järgi, seetõttu tagastas halduskohus kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-i 1 alusel ebaõigesti.
4.Tartu Halduskohus edastas kaebajale 9. juulil 2020 kohtunõude, milles selgitas, et Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja haldusasjas nr 3-19-1173 Tartu Halduskohtule tuvastamiskaebuse. Haldusasjas nr 3-19-1173 oli kaebaja seisukohal, et Tartu Vangla tegevus oli õigusvastane, kuna kaebuse esitamisele eelnenud paari nädala jooksul võeti tema kirjad vanglateenistuse poolt täiendavasse kontrolli. Mainitud haldusasjas tegi halduskohus kohtuotsuse
4.mail 2020, rahuldades kaebuse, tehes kindaks Tartu Vangla 7. juuni 2019. a ja 19. juuni 2019. a toimingute, s.o vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetavale saadetud kirjade kinnipeetava
juuresolekuta kontrollimise, õigusvastasuse. Haldusasjas nr 3-19-1173 tehtud kohtuotsus on jõustunud. Kuivõrd haldusasjas nr 3-19-1173 tehtud kohtuotsusega on vanglale juba antud märku kirjade täiendavasse kontrolli võtmise ebaseaduslikkusest, on kohtu hinnangul kaebaja eesmärk ka haldusasjas nr 3-19-1547 sisuliselt saavutatud. Sellest tulenevalt palus kohus kaebajal teada anda, kas ta soovib jätkuvalt käesolevas haldusasjas esitada kaebuse Tartu Vangla vastu.
5.Vastusena kohtunõudele teatas kaebaja 12. juulil 2020, et kaebajale teadaolevalt ei ole vangla pärast haldusasjas nr 3-19-1173 tehtud kohtuotsust oma halduspraktikat muutnud, mistõttu peab kaebaja vajalikuks selge ja kindlapiirilise otsuse tegemist.
6.Tartu Halduskohus vabastas 3. augusti 2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebus menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama Tartu Halduskohtule kirjalik vastus kaebusele.
7.Tartu Vangla leidis 4. septembri 2020. a vastuses kaebusele, et 7. maist 2020 kehtiv töökorraldus tagab kinnipeetavatele saabunud kirisaadetisele täiendava kontrolli teostamise vajaduse korral selles sisalduva sõnumisaladuse kaitse. Seega toiming, mis tagab kaebaja kohtusse pöördumise aluseks oleva õiguse kaitse, on Tartu Vangla hinnangul tehtud ning halduskohtul on alus kaebuse menetlus lõpetada.
8.Tartu Halduskohus andis 22. septembri 2020. a kohtunõudega kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht menetluse lõpetamise osas ning selgitas, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
9.Kaebaja leidis 27. septembri 2020. a vastuses kohtunõudele, et menetluse lõpetamiseks pole piisavalt alust. Vangla vastuses kirjeldatud saabuvate kirjade kontrolli teostamise korraldus muutus, kus kiri paigutatakse pärast avamist läbipaistvasse kilekotti ja suletakse vangla turvakleepsuga, kuid see ei saa kuidagi tagada sõnumisaladuse kaitset. Kirja sisuga on võimalik tutvuda ka läbi kilekoti ning ka vangla kleepsudest ei tohiks vanglal puudust olla.
KOHTU SEISUKOHT
10.HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja pöördus kohtusse eesmärgiga Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada juba avatud kirjade täiendavasse kontrolli võtmine üldtunnuse alusel ilma konkreetse või spetsiifilise kahtluseta. Kaebaja soovib, et tema juuresolekuta tulevikus tema kirju eelneva praktika järgi ei avataks.
11.Vastustaja on kohtule selgitanud, et alates 7. maist 2020 muutus Tartu Vangla kinnipeetavatele saabuvate kirjadele kontrolli teostamise korraldus. Seda korraldust ei ole vangla kirjalikes dokumentides fikseeritud, samuti ei ole kinnipeetavaid uuest kontrollikorraldusest eraldi teavitatud. Muutunud korralduse kohaselt tuleb kinnipeetavale saabunud kiri, mille suhtes tekkis kirja kinnipeetava juuresolekul avades ning kontrolli teostades kahtlus, et selles võib olla narkootilise ainega immutatud esemeid või, et kirisaadetist on kasutatud narkootilise aine peitmiseks, pakendada kinnipeetava juuresolekul läbipaistavasse kileümbrikku, mis suletakse turvateibiga. Turvateibile kirjutab kirja äravõtnud ametnik oma allkirja. Turvateip pannakse selliselt, et ilma seda eemaldamata ei ole võimalik pakendit avada. Turvateibiga pakendatud kiri toimetatakse teabe- ja uurimisosakonda, kus teostatakse läbi kilepakendi kirisaadetise visuaalne vaatlus. Vajaduse tekkimisel vaadeldakse kirisaadetist lähemalt. Seda tehakse kirja adressaadiks oleva kinnipeetava juuresolekul ning täiendav kontroll teostatakse kinnipeetava nähes. Kui teibitud kilepakendi
avamist ei peeta vajalikuks, tagastatakse kiri kinnipeetavale, eemaldades turvateibiga kilepakendi tema nähes.
12.Seega nähtub asja materjalidest, et kuigi vastustaja ei ole kinnipeetavaid uuest kirjade kontrolli teostamise korraldusest teavitanud, on ta kinnitanud, et kontrollikorraldus on muutnud. Uue korra järgimisel ei ole kaebaja kirja sisu kontrollimine ilma tema juuresolekuta võimalik ning kirja kontrolli saatmisel tehtavad toimingud peaksid välistama ka sellega tutvumise võimaluse ajal, mil kiri ei asu kinnipeetava nägemisulatuses. Seega on kohtu hinnangul kaebaja oma kohtusse pöördumise eesmärgi saavutanud. Vastustaja selgitustest tulenevalt vangla enam senist praktikat ei viljele ning on välja töötanud viisi, kuidas kirja sõnumisaladus oleks tagatud ning kaebaja õigused ka tulevikus saadetavate kirjade kontrollimisel kaitstud. Kaebaja ei saa nõuda, et vangla talle saadetud kirju tulevikus üldse ei kontrolliks. Vältimaks keelatud ainete kinnipeetavate valdusesse saamist tuleb kinnipeetavatele saabunud kahtlusäratavad kirisaadetised vajadusel täiendavalt põhjalikumalt kontrollida ja seda vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja soovitud toiming sisuliselt tehtud, menetlemiskorda on muudetud ning kohtule ei nähtu, et see uus kord oleks näiline ega tagaks sõnumisaladust piisavalt. Seega esineb alus menetluse lõpetamiseks.
13.HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust, vaid jätkab menetlust toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Seega näeb HKMS § 152 lg 2 ette võimaluse minna üle jätkutuvastamiskaebusele, mis erineb tavalisest tuvastamiskaebusest HKMS § 37 lg 2 p 6, § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 mõttes ja mis ei kujuta endast kaebuse muutmist HKMS § 49 lg 1 mõttes. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku korral ei rakendu HKMS § 45 lg-st 2 tulenevad piirangud, HKMS § 152 lg 2 kohaselt kontrollib kohus üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Jätkutuvastamiskaebusele üleminekul võib kaebaja õiguste kaitse vajadus tuleneda ka soovist tulevikus hüvitamiskaebus esitada.
14.Kohus leiab, et kuna vangla tegevuse õigusvastasus on juba varasemas kohtuasjas nr 3-19-1173 tuvastatud, puudub alus jätkutuvastuskaebusele üleminekuks. Kohus ei saa hakata sama toimingu õiguspärasust tuvastamisnõude raames uuesti hindama.
15.Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus haldusasja menetluse HKMS 152 lg 1 p 4 alusel.
16.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Üldjuhul peaks seega eelnimetatud sätte alusel menetluse lõpetamisel jääma menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on seisukohal, et kaebuses vaidlustatud kinnipeetavate kirjade kontrolli teostamise korralduse muutmine ei olnud otseselt tingitud haldusasjas nr 3-19-1547 kaebuse esitamisest. Seega ei pea vastustaja kaebaja menetluskulusid kandma. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 3. augusti 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kuna kohus lõpetab menetluse, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustajal oleks kohtumenetluses tekkinud kulusid, mis kuuluksid kaebajalt väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.