Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marek Ševrigin Puudutatud isik XX Tallinna Halduskohtu 20.07.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.07.2020 määruse peale haldusasjas nr 3-20-1360 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 20.07.2020 määruse haldusasjas nr 3-20-1360 põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3 ning § 265 lg 5).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 18.07.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks pidada XX (edaspidi isik) kinni ja paigutada ta kuni kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p 1 ja p 2 alusel kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA ametnikku teavitati 16.07.2020, et Tallinna sadama A-terminali check-in kassas on ühel isikul probleem dokumendiga. Isik väitis, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik XX. Ta esitas ametnikele Saksamaa Liitvabariigi elamisloa, mis väljastati varjupaiga taotlemise ajaks
3-20-1360 kehtivusega kuni 20.04.2021. Teisi dokumente isikul esitada polnud. Isik peeti 17.07.2020 kell 05.37 VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikule koostati 17.07.2020 ettekirjutus nr 1051805620 Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav). Isikule kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks; 2) isiku sõnade kohaselt hävitas ta 2018. a-l passi, mistõttu väljastati isikule ajutine isikutunnistus kehtivusega 21.04.2020–20.04.2021. Isikule keelduti juunis 2020 rahvusvahelise kaitse andmisest. Isik tahtis minna Soome; 3) isik pidi teadma, et pärast Prantsusmaalt ja Saksamaalt keelduvate otsuste saamist oli ta kohustatud oma viibimise Schengeni riikides seadustama või minema tagasi koduriiki. Usutav ei ole isiku väide, et ta soovis külastada Soomet, kuna ta ei saaks seda koduriigis teha. Isik üritas teadlikult jõuda Soome, kus ilma seadusliku aluseta elada; 4) isikust lähtub põgenemisoht. Isik sisenes Eestisse, omamata riigis viibimiseks seaduslikku alust. Isik kasutas Eestit transiitriigina, soovides liikuda edasi Soome. Vabaduses olles võib isik uuesti proovida jõuda Soome või liikuda edasi teistesse Schengeni riikidesse. Isikul puudub kehtiv reisidokument ning selle hankimine Venemaalt on ajamahukas, eriti arvestades käesoleval ajal viirusega seoses kehtestatud piiranguid.
2.Tallinna Halduskohus lubas 20.07.2020 määrusega paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni 18.09.2020 kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) esineb VSS § 68 p-s 8 sätestatud olukord. Isik ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Ta ei läinud pärast keelduvate otsuste saamist tagasi koduriiki ega üritanud oma viibimist Schengeni riikides seadustada. Isik kasutas Eestit transiitriigina, soovides liikuda edasi Soome. Seega esineb isiku senist käitumist arvestades suur tõenäosus, et vabaduses viibides proovib ta Eestist lahkuda ja jõuda kas Soome või teistesse Schengeni riikidesse. Isik on kohtule ka ise kinnitanud, et soovib minna tagasi Saksamaale, et oodata seal abi koju naasmiseks; 2) kehtiva dokumendi hankimine Venemaalt võib olla ajamahukas, mistõttu on isiku kinnipidamiseks täidetud ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud alus; 3) VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi tagada väljasaatmise menetluse lõpuleviimist, kuna isikust lähtub põgenemisoht. Muud järelevalvemeetmed ei ole tõhusad. Isikul pole Eestis lähedasi, kelle juures elada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.Isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja tema vabastamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus ei ole kaalunud leebemate järelevalvemeetmete kasutamist, vaid juhindus ainult PPA selgitustest. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei või isik elada kohtumenetluse ajal varjupaigataotlejate majutuskeskuses; 2) isik ei ole ohtlik ühiskonnale ega riigi julgeolekule ning seda ei ole väitnud ka PPA ega halduskohus; 3) isikult ei tohi võtta vabadust kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu; 4) isik ei soovinud minna Soome elama, vaid tagasi Inguššiasse, kuna seal on tal naine ja kaks väikest last. Raha puudumise pärast ei saa ta koju minna, vaid selle saamiseks on vaja jõuda Saksamaale, kus isikul on elamisluba.
2(4)
3-20-1360
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 203 lg 1 ja § 207 lg 1). Ringkonnakohus arvestab PPA poolt halduskohtule esitatud seisukohtadega ega küsi seetõttu PPA-lt täiendavat seisukohta.
5.Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks loa andmisel on halduskohus tuginenud VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3).
6.VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus asjas nr 3-20-1086, p-d 14 ja 15; 21.04.2020 määrus asjas nr 3-19-958, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda PPA taotlus järeldada, et VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus oleks täidetud. PPA on taotluses üksnes märkinud, et isikul puudub kehtiv reisidokument ning kehtiva dokumendi hankimine Venemaalt – arvestades käesoleval ajal viirusega seoses kehtestatud piiranguid – on ajamahukas. PPA ei ole väitnud kahtlusi isikusamasuses. Samuti pole ta esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud. Isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid. Seetõttu ei ole põhjendatud isikut kinni pidada VSS § 15 lg 2 p 3 alusel.
7.Välismaalast võib kinni pidada, kui temast lähtub põgenemisoht (VSS § 15 lg 2 p 1). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338 (Euroopa Komisjoni soovitus) – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p-i 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine mh Schengeni alale. Samas rõhutatakse, et iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid, sh isiku vanust ning tervislikku ja sotsiaalset seisundit, mis võivad teatud juhtudel kinnitada, et põgenemise ohtu ei esine, ehkki täidetud on üks või mitu riigisiseses õiguses kindlaks määratud kriteeriumi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus asjas nr 3-19-1063, p 13).
8.Kuigi PPA taotluses pole esitatud põhjendusi selle kohta, millisel VSS §-s 68 sätestatud alusel tuleb isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatada, ei ole see taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kohtul on võimalik taotluses esitatud asjaolude kirjelduse alusel määrata VSS § 68 p-des 1–10 kvalifitseeritud põgenemisoht.
3(4)
3-20-1360
9.Halduskohus oli seisukohal, et isiku kinnipidamiseks esineb VSS § 68 p-s 8 sätestatud alus. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (VSS § 68 p 8). Riigipiiri seadus (RiPS) eristab sisepiiri välispiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). See, mis pole sisepiir, on välispiir (RiPS § 2 lg 12). Viimati märgitud järeldust kinnitab ka Euroopa Komisjoni soovituse p 1.6, milles käsitatakse põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL-i liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile. PPA ei väida, et isik oleks kinni peetud Eesti välispiiri ületamise tõttu. Isik saabus Eestisse Saksamaalt, ületades Euroopa Liidu liikmesriikide ühiseid maismaapiire ehk sisepiire. Seetõttu pole VSS § 68 p 8 kohaldamise tingimused praegusel juhul täidetud.
10.VSS § 68 p 9 käsitleb põgenemisohuna ka seda, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isik taotles Saksamaalt rahvusvahelist kaitset. Saksamaa ametivõimud väljastasid isikule rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks elamisloa (dtl 31 ja 33). Elamisloa kohaselt oli isik kohustatud elama järgmisel aadressil: SGU Mercedesstr. 51, 70372, Suttgart (dtl 33). Isik pole väitnud, et talle oleks väljastatud muid õiguslikke aluseid Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumil viibimiseks. Kuna isik on loata lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt Eestisse, on VSS § 68 p-s 9 sätestatud põgenemisohu alus täidetud.
11.Lisaks VSS § 68 p-s 9 märgitud põgenemisohu aluseks olevale asjaolule lubavad isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatada ka järgmised asjaolud kogumis. Isik ei lahkunud koduriiki pärast seda, kui ta sai keelduva otsuse Prantsusmaalt. Pärast Prantsusmaalt keelduva otsuse saamist lahkus ta Saksamaale ja taotles uuesti rahvusvahelist kaitset. Ka pärast Saksamaalt keelduva otsuse saamist lahkus isik Saksamaalt eesmärgiga minna Soome. Eesti pole olnud isiku sihtriik, vaid seda kasutati transiitriigina. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed. Sellises olukorras on usutav, et isiku tegelikuks tahteks ei ole jääda Eestisse, eriti kuna isikule on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus. Ringkonnakohtu hinnangul on isik oma tegevuse ja väidetega loonudki olukorra, milles võib pidada piisavalt tõenäoliseks seda, et ta ei kavatse lahkumiskohustuse täitmise menetluse ajaks Eestisse jääda.
12.Isiku Eestist väljasaatmist ei ole põhjust pidada praeguses menetlusstaadiumis perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise olukorraga oleks tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu (Riigikohtu 19.06.2011 otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 29).
13.Isiku enda eelnev tegevus lubab järeldada, et leebemad järelevalvemeetmed ei kõrvalda isikust lähtuvat põgenemise ohtu. Isik pole eelnevalt näidanud üles seda, et ta tegutseks kooskõlas sellega, mida ta ise on eelnevalt lubanud. Seejuures võib põgenemisoht muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1- 93-16, p 12). Seetõttu ei saa praeguses olukorras kinni pidamist kuni 18.09.2020 pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks meetmeks. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis tingiksid kohaldatava meetme ebaproportsionaalsuse.
14.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus isiku määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi VSS § 15 lg 2 p 3 aluse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.