Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma, Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
08.10.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2004
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ivan Moskaljov Puudutatud isik X, riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.09.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.09.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused kurdi keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 01.09.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Taotluse kohaselt peeti isik kinni 31.08.2021 kell 13.05 Tallinna reisisadama D-terminalis. Isikul oli laevapilet Soome Vabariiki suunduvale reisilaevale Megastar ning ta näitas PPA-le telefonist pilti Türgi ID-kaardist, millelt nähtuvalt on tegemist XX.XX.XXXX sündinud Türgi kodaniku X-ga. Isik esitas samal päeval kell 15.32 rahvusvahelise kaitse taotluse, selgitades, et ta saabus 16.08.2021 Istanbuli, kus maksis reisi organiseerijatele 1000 eurot. Istanbulist lendas
3-21-2004 ta Minskisse, kust ta sõidutati metsa ning võeti dokumendid ära. Metsas kõndis ta kaks päeva, siis paigutati ta treilerisse ja seejärel autosse, millega ta saabus Tallinnasse. Isiku kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmiseks ja isikuga täiendava intervjuu tegemiseks. Esineb isiku põgenemise oht, sest ta on ebaseaduslikult ületanud Schengeni ala välispiiri ja seejärel sisepiire ning viibinud siin ebaseaduslikult. Reisisadamas proovis isik vältida kontakte PPA ametnikega, muutes liikumise trajektoori. Vabaduses võib isik minna Soome, kus tal on tema väitel sugulased. Isik esitas varjupaigataotluse päev pärast Eestisse saabumist ning alles pärast enda kinnipidamist. Isik ei avaldanud soovi abi saamiseks enne, kui ta Eestis kinni peeti. Isiku tegevusest järeldub, et ta esitas taotluse eesmärgiga vältida väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki, millega võib kaasneda sissesõidukeelu kohaldamine. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest isik on korduvalt maininud, et tema eesmärgiks on jõuda Soome. Isik on seni tuvastatud vaid tema ütluste alusel. Reisidokumendi puudumine raskendab isiku tuvastamist ja esialgne info tema isiku kohta vajab kontrollimist. Varjupaigataotluses toodud asjaolusid ei ole PPA veel jõudnud kontrollida.
2.Puudutatud isik vaidles halduskohtu istungil taotlusele vastu. Isik selgitas, et üks tema vendadest vangistati kaheksa aastat tagasi poliitilistel põhjustel. Kuna vangistatud venda peeti terroristiks, segab see väga isiku elu. Isik arvas, et kuna tema vend viisat ei saanud, ei väljastata seda ka temale. Isik otsustas seetõttu saabuda Euroopasse ebaseaduslikult ja taotleda siis varjupaika. Isikul elab Soomes kolm venda. Kuna ta kardab oma vanglakaristust kandva venna pärast, kustutas ta telefonist andmed ja muutis oma algseid ütlusi. Isik lubas, et ei ületa enam illegaalselt piiri.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.09.2021 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa X kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.11.2021 (k.a). Isikut tuleb kinni pidada isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-d 1 ja 2). Isik on tuvastatud üksnes oma ütluste ning telefonis oleva ID-kaardi foto järgi. Seega puudub veendumus nii isikusamasuses kui ka kodakondsuses. Isiku kinnipidamine on ka lubatav rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isiku esitatud varjupaigataotlust ei ole veel jõutud sisuliselt kontrollida. Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamiskartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalemist ja kättesaadavust. Ka kohtule jäi istungil ebaselgeks, milles seisneb isiku kartus tagakiusamise ees, kui tema vend vangistati kaheksa aastat tagasi ning isiku selgituste kohaselt on ta saanud käia ülikoolis. Nende asjaolude põhistamine ilma isiku osaluseta ei ole võimalik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 p 8 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik on teadlikult korraldanud enda ebaseadusliku sisenemise Euroopa Liitu, makstes selleks vahendajale. Isik ületas piiri teadmata kohas metsas (võimalik, et Poolas), saabus siis autoga Tallinna ning isiku vend korraldas talle Tallinnas ööbimise ja laevapileti, jõudmaks Soome. Piirivalvuri ettekande kohaselt proovis isik sadamas piirivalvureid vältida. Seega on isikul olemas nii vahendid, kontaktid kui ka teadmised, kuidas ületada ebaseaduslikult riigipiiri ning end ametivõimude eest varjata. Samuti on isik kustutanud oma ütluste kohaselt telefonist andmeid ning algseid ütlusi menetluse käigus muutnud. Seetõttu ei kaalu isiku lubadused olla vabaduses kättesaadav üles varasemat käitumist. Isik on seaduslikult Euroopasse saabumisele (Erasmuse programm, viisa, 2(7)
3-21-2004 rahvusvaheline kaitse) eelistanud ebaseaduslikku piiriületust, lootes viibimise hilisemat seadustamist. Kui isik soovis saada varjupaika Soomes, oli tal võimalik esitada taotlus Soome välisesindusele nii Türgis, Valgevenes kui ka Eestis. Selle asemel asus isik end varjama ja proovis jõuda ametivõimudele märkamatult Soome. Isik esitas varjupaigataotluse alles siis, kui PPA ametnikud olid ta kinni pidanud. Isik on korduvalt kinnitanud oma soovi jõuda Soome, mistõttu on tal ka motivatsioon Eestist lahkuda. Eeltoodud asjaolud kogumis kinnitavad, et isiku vabaduses viibimisel on tema eelnevat käitumist arvestades olemas põgenemise oht, mh võib isik lahkuda Soome. Põgenemise ohu esinemisest järeldub, et võimalik ei ole kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohtule ei nähtu kinnipidamisest tulenevat ohtu isiku elule ja tervisele. Kergemat sorti terviseprobleemide korral on KPK-s tagatud meditsiiniline abi. PPA võib isikut kinni hoida üksnes kinnipidamise aluste äralangemiseni. Seega kui isikusamasus ja kodakondsus leiavad kinnitust, varjupaigamenetluse olulised asjaolud on välja selgitatud ning puuduvad muud olulised põhjused isiku kinnipidamiseks, peab PPA isiku omal algatusel KPK-st vabastama. Seega sõltub isiku vabastamine osaliselt ka sellest, kas isik teeb enda tuvastamisel ja varjupaigataotluse põhjendamisel koostööd.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.09.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Asjaolu, et isik peab isikusamasuse tuvastamiseks ja pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimiseks olema kättesaadav, ei tähenda, et isikut tuleb tingimata kinni pidada. PPA ei ole taotluses põhjendanud, miks ei ole jõutud isiku kohta täiendavat informatsiooni saada. Kinnipidamise eelduseks on põgenemise oht, mille esinemist ei ole PPA ja halduskohus piisavalt põhjendanud. VSS § 68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tuleb see kohustus veel ka VRKS § 361 lg-st 1 (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-193-16, p 13). PPA ja halduskohus ei ole neid asjaolusid arvestanud. Põgenemisohtu ei saa praegusel juhul järeldada isiku päritoluriigist lahkumise ja Eestisse saabumise asjaoludest. X oli sunnitud ebaseaduslikult piire ületama, kuna tema vend viibib Türgis poliitilistel põhjustel vanglas, ning telefonist andmed kustutama, et vältida probleemide tekkimist tema vennale, kelle naine on lapseootel. X ei ole oma ütlusi muutnud. X ei pidanud otstarbekaks viisat taotleda, kuna tema vennal polnud see õnnestunud. Ka asjaolust, et isik on väitnud soovi jõuda Soome, ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu. Isik on kinnitanud, et soovib Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda ning selle menetluse käigus siin viibida. Kohus pole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et isiku puhul ei ole võimalik rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohus on andnud hinnangu, et põgenemisohu tõttu pole leebemate järlevalvemeetmete kohaldamine võimalik, piiratud teabe põhjal, ilma et oleks välja selgitanud olulised asjaolud ja arvestanud isiku ütlustega. Isik selgitas halduskohtu istungil, et on seoses Türgist põgenemisega depressioonis. Kuna isikul on hirm kinnipidamisasutuse ees, siis on tõenäoline, et depressioon võib süveneda ning tekitada veel tõsisemaid psüühilisi probleeme. Lisaks kinnitas isik kohtuistungil, et ei kavatse põgeneda ning teeb vastustajaga igati koostööd. PPA ega kohus ei ole viidanud tõenditele, mis näitaks, et isik on ohtlik ja tõenäoliselt põgeneks. Kohus ei ole isiku ütlustega arvestanud. Isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Neil asjaoludel on isiku KPK-sse paigutamine ilmselgelt ebaproportsionaalne meede. 3(7)
3-21-2004
PPA ei esitanud vastust määruskaebusele kohtu määratud tähtajaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
6.X on määruskaebuses taotlenud enda vabastamist tõlkekulude kandmisest. Arvestades, et määruskaebuses ei ole taotletud asja lahendamist kohtuistungil, tõlgendab ringkonnakohus seda avaldust selliselt, et X soovib tema vabastamist ringkonnakohtu määruse tõlkimise kulude kandmisest. Ringkonnakohus andis X-le 08.09.2021 määrusega riigi õigusabi ning kuna isik viibib KPK-s, pole alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab X taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Arvestades, et haldus- ja halduskohtumenetluses on osalenud kurdi keele tõlk, siis tuleb kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida kurdi keelde. II
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg-ga 2 on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3, mille esimeses lõigus on ammendavalt loetletud erinevad alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 42). VRKS § 361 lg 2 p‐de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 4. Selles sättes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (VRKS § 361 lg 21). Põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole iseseisvalt KPK-sse paigutamise alus, vaid üksnes asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 alusel KPK-sse paigutamist. Kohasteks põhjendusteks on ka näiteks tõendite hävitamise või tunnistajate mõjutamise oht (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).
9.PPA on taotluses tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud alustele. Nende sätete järgi on isiku kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrolliseks (p 1), isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2), rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) ning kui on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). Halduskohus leidis, et praegusel juhul on isiku kinnipidamine lubatav VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustel.
10.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et esineb alus isiku kinnipidamiseks tema isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2). Isikul puudub reisidokument või muu isikut tõendav dokument ning ta on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Isik näitas telefonist fotot Türgi ID-kaardist kehtivusega kuni 19.08.2030, kuid foto dokumendist ei ole samaväärne dokumendi endaga ning üksnes foto põhjal on raskendatud dokumendi ehtsuse kontrollimine. 4(7)
3-21-2004
11.Riigikohus selgitas 30.01.2018 määruses asjas nr 3-17-792 (p-d 18.1 ja 18.2), et isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus asjas nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). Halduskohus on põhjendatult märkinud, et praegusel juhul on pagulase staatust puudutavad asjaolud ebaselged. PPA korraldas 01.09.2021 ehk vahetult enne kohtule taotluse esitamist isiku esmase küsitluse, mistõttu on ilmne, et PPA ei jõudnud enne taotluse esitamist koguda päritolumaainfot ja kontrollida isiku väiteid. Asjaolude täpsustamiseks täiendavate intervjuude tegemiseks peab isik olema PPA-le kättesaadav.
12.Seoses sellega, et PPA on taotluses viidanud ka VRKS § 361 lg 2 p-le 5, märgib ringkonnakohus järgmist. Seda sätet tuleb kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d tõlgendada viisil, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide ja konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata lahkumiskohustuse täitmine edasi või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 13–16). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 10–12). Kuigi isiku käitumine (sh ebaseaduslik riiki sisenemine, piirivalveametnike teadlik vältimine sadamas, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine alles pärast kinnipidamist) ja esmased ütlused annavad põhjust kahelda isiku vajaduses rahvusvahelise kaitse järele, ei nähtu ringkonnakohtule, et isik oleks kinni peetud lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. Isiku kinnipidamise protokollis on kinnipidamise alusena märgitud VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-d 1–6. Kuivõrd pole tõendatud, et isik oleks VSS alusel kinni peetud enne, kui ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, ning isik ei pruukinud ka teada PPA kavatsusest ta välja saata, pole VRKS § 361 lg 2 p 5 alus praegusel juhul kohaldatav (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p 15).
13.PPA on oma taotluses viidanud põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p-le 9, s.o välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud alus on kohaldatav eelkõige juhul, kui isik on rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise järel lahkunud selles sättes nimetatud asukohast või riigist ning tal on seega olnud (rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest tulenev või muu) alus Schengeni alal viibimiseks. X sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult ja tal puudus kinnipidamise ajal õiguslik alus alal viibimiseks. Seega ei ole VSS § 68 p 9 praegusel juhul kohaldatav.
14.Halduskohus on oma määruses tuginenud VSS § 68 p-le 8, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (RiPS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe5(7)
3-21-2004 ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sealhulgas jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole sisepiir (RiPS § 2 lg 12; Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9). Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ (tagasisaatmisdirektiivi) art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist Euroopa Liidu liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile. Praegusel juhul nähtub isiku ütlustest, et ta sisenes Schengeni alale tõenäoliselt Poolas ning Eestisse sisenemiseks ületas ta Schengeni ala sisepiiri. PPA esitatud andmetest ei nähtu, et tuvastatud oleks isiku sisenemine Eestisse Schengeni ala välisest riigist. Teadaolevatest andmetest lähtudes ei ole järelikult ka VSS § 68 p 8 praegusel juhul kohaldatav. X Eestisse saabumise asjaolud vajavad siiski veel täpsustamist.
15.PPA on taotluses viidanud ka VSS § 68 p-le 3, kuid taotlusest ei selgu, et PPA-l oleks põhjendatud kahtlus X isikusamasuses või tema kodakondsuses, kuigi need vajavad kontrollimist. Põgenemisohule võib selle aluse puhul viidata näiteks võltsitud dokumendi kasutamine või isikuandmeid (nt sünniaega) puudutavate väidete muutmine, mida PPA pole praegusel juhul väitnud. Põhjendatud kahtluse olemasolu peab PPA oma taotluses põhistama, kohus seda PPA eest teha ei saa. Reisidokumendi ja muu isikut tõendava dokumendi puudumine välistab VRKS § 29 lg 1 p-s 4 sätestatud järelevalvemeetme kohaldamise, kuid üksnes sellest ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu.
16.Kuivõrd teadaolevate andmete põhjal ei saa lugeda tuvastatuks mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu esinemist ning isik pole ka loata lahkunud mõnest Euroopa Liidu liikmesriigist, sest ta ei saanud enne Eestisse saabumist luba viibida mõnes teises liikmesriigis, ei ole kinnipidamise alusena kohaldatav VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus (vt nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16 ja seal viidatud kohtupraktika). Küll aga saab kohaldada VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud aluseid, kuivõrd nende sätete kohaldamisel ei ole kohus rangelt seotud VSS §-s 68 loetletud põgenemisohule viitavate asjaoludega, kuid tegemist peab VRKS § 361 lg 1 järgi olema olukorraga, kus leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tõhusalt isiku kättesaadavust vajalike toimingute tegemiseks ning edasiliikumise vältimist. Ringkonnakohtu hinnangul esineb X puhul niisugune olukord.
17.X sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult, kasutades selleks vahendajate abi. Viisa mittetaotlemist on X põhjendanud sellega, et kuna tema vend ei saanud viisat, ei pidanud ka tema selle taotlemist mõttekaks. X-le olid seega teada seaduslikud võimalused teise riiki jõudmiseks, kuid ta on reisimiseks teadlikult valinud ebaseadusliku viisi. Reisidokumendi puudumine pole isikut takistanud riigipiire ületamast. X saabus Eestisse enda väitel 30.08.2021, kuid ei pöördunud kohe Eesti ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse saamiseks. VRKS § 14 kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus esitada PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Ka järgmisel päeval Soome sõitvale laevale suundudes üritas ta piirivalve ametnikke vältida ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema kinnipidamist. Isiku käitumine viitab sellele, et tal ei olnud soovi oma Eestis viibimist seadustada. Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et isikul on olemas vahendid, kontaktid ja teadmised ebaseaduslikult riigipiiri ületamiseks. Halduskohus on hinnanud X käitumist ja teda konkreetselt puudutavaid asjaolusid, mitte pelgalt tuginenud VSS §-s 68 sätestatud alusele, mistõttu on halduskohtu seisukoht põgenemisohu kohta põhjendatud, hoolimata sellest, et halduskohtu viidatud VSS § 68 p 8 ei ole kohaldatav. Isik tunnistas intervjuul, et kustutas telefonist andmeid (venna saadetud sms-i Tallinnas asuva hotelli kohta), ning muutis oma ütlusi Tallinnas viibimist puudutavate asjaolude kohta (sh venna saabumine Tallinna isiku abistamiseks). Andmete varjamine ja ebaõigete väidete esitamine kahandavad isiku usaldusväärsust. Kuivõrd X-l elavad Soomes vennad, on põhjust arvata, et tal on jätkuvalt soov minna Soome ning võimaluse korral ta seda ka teeb. Kirjeldatud asjaolud kogumis annavad piisava aluse arvata, et isiku puhul esineb 6(7)
3-21-2004 põgenemise oht. Pelgalt isiku lubadusest ebaseaduslikul viisil enam riigipiire mitte ületada ei piisa leebemate järelevalvemeetmete (VRKS § 29 lg 1) kohaldamiseks. Leebemad järelevalvemeetmed ei takista isiku Eestist lahkumist.
18.Seoses määruskaebuse väitega, et halduskohus on X kinnipidamise otsustanud piiratud teabe põhjal, märgib ringkonnakohus, et esmakordse KPK-sse paigutamise taotluse puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla sama kõrged kui kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluse puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda piiratud aja jooksul ning puudulikule või kontrollimata teabele tuginedes. Sellises olukorras võib piisata ka sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 14). Praegusel juhul ei ole alust pidada isiku kinnipidamist ilmselgelt ebaproportsionaalseks. X on väitnud, et tal on depressioon ning hirm kinnipidamisasutuste ees, kuid kohtule pole esitatud arsti kinnitust isikul selliste vaimse tervise probleemide esinemise kohta, mis välistaks isiku kinnipidamise KPK-s. Isikule on KPK-s tagatud tervisekontroll ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus (VSS § 269 lg 1). Kohtupraktika järgi võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusesse paigutamist (Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19415, p 16).
19.Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus halduskohtu 02.09.2021 määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.