Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
14. august 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1086
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Birgit Siim Puudutatud isik – XX, esindaja adv Aldo Vassar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlused haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil ning tõlgi kutsumiseks kohtuistungile.
2.Jätta XX menetlusabi taotlus tõlkekulude kandmisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Võtta tõendina asja juurde XX 3. septembril 2019. aastal tõlgitud seletuskiri, mis on esitatud haldusasjas nr 3-20-349 Politsei- ja Piirivalveameti vastuse kaebusele lisana nr 3.
4.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2020. a määrus asjas nr 3-20-1086 muutmata.
5.Advokaadibüroo Lindeberg advokaadil Aldo Vassaril tuleb esitada taotlus riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul praeguse määruse kättesaamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3; § 265 lg 5). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 03.09.2019 Võrumaal Setomaa vallas Värska alevis Olerexi tanklas kinni Kuuba kodaniku XX (sünd. XX.XX.XXXX). Isikut kahtlustati
3-20-1086 ebaseaduslikus piiriületuses suunal Venemaa Föderatsioonist Eestisse. Isikul puudus välismaalaste seaduse §-st 43 tulenev seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks.
2.XX avaldas 03.09.2019 soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku kinnipidamine vormistati ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ning võeti vastu vormikohane taotlus nr 7001910233.
3.PPA leidis 13.02.2020 otsuses nr 7001910223-1, et isiku taotlus on VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatu ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. XX-le tehti lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
4.XX esitas 25.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.02.2020 otsuse nr 7001910223-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohtu 01.06.2020 otsusega haldusasjas nr 3-20-349 jäeti XX kaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetlus on pooleli.
5.PPA esitas 03.06.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont ning isik ei omanud seaduslikku alust Eestis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Isik on varem PPA-le selgitanud, et tema eesmärk oli jätkata teekonda Itaaliasse või Hispaaniasse. Lisaks on ta oma selgitustes peamise põhjusena toonud välja soovi Euroopas tööd teha ja Kuubal olevat perekonda toetada. Isiku väidete kohaselt on ta varem turistiks maskeerudes üritanud siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse (2019. a juulis Poolasse, 2019. a augustis Soome ja Lätti), kuid Venemaa piirivalve on seda takistanud. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isikul on Hispaanias ja Itaalias sugulased ja sõbrad. Lisaks on isik väitnud, et kaotas Kuuba passi ära Valgevenes, kuid menetluses kogutud tõenditest nähtub, et isik on Kuuba passist fotosid teinud 22.08.2019, kui viibis Venemaa Föderatsioonis, mis annab aluse arvata, et isik hävitas oma passi teadlikult enne Eestisse saabumist, et vältida enda riigist väljasaatmist. Isiku eelnev käitumine annab aluse jaatada piisavat tõenäosust, et isik ei pruugi olla varjupaigamenetluse lõpliku otsuseni ametivõimudele kättesaadav ning võib omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Seetõttu aitab isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele ja Euroopa ühtse varjupaigasüsteemi tõhusale toimimisele (vt Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus asjas nr C18/16, p-d 36 ja 39). Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku suhtes on kinnipidamiskeskuses rakendatud turvaabinõusid. XX vestles õigusnõustajaga ning ärritus niivõrd, et viskas ametnikule teed näkku. Viibides 20.11.2019 koos teiste kinnipeetavatega keskuse puhkeruumis, loopis XX laiali toole ja muud inventari. Selline käitumine näitab isiku suhtumist ühiskonnareeglitesse ja kehtivasse õiguskorda ning annab aluse kahtluseks, et isik võib ebaseaduslikult lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). 04.06.2020 toimunud õigusnõustamise käigus on isik öelnud, et ta ei taha Kuubale tagasi minna (VSS § 68 p 6).
2(7)
3-20-1086 Isikul puudub kehtiv reisidokument ning arvestades Covid-19 viiruse levikut, on tõenäoline, et isikut ei ole võimalik 48 tunni jooksul dokumenteerida. Arvestades, et isik oli varem kinni peetud VRKS alusel, ei olnud PPA-l võimalik isiku dokumenteerimisega alustada. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Põgenemisohu prognoosotsus ei hõlma ainult võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga lahkumiskohustust edasi lükata. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Praeguseks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS alusel ca 9 kuud.
6.Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 määrusega rahuldati PPA taotlus ja anti PPA-le luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.08.2020 (k.a). On oht, et XX võib põgeneda. Ta saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont ning ei omandanud seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Lisaks on ta oma käitumisega näidanud, et kui tal tekivad probleemid, võib ta hoiduda õiguspärasest käitumisest ja põgeneda. Isik on tahtlikult hävitanud oma isikut tõendava dokumendi, et vältida Venemaalt Kuubale tagasisaatmist (mida ta kinnitas kohtuistungil), ja üritanud mitmel korral siseneda ebaseaduslikult Euroopa Liitu. Nii praeguses kohtuasjas toimunud kohtuistungil kui ka varasemates haldusmenetlustes on isik väljendanud seisukohta, et ei soovi mingil juhul Kuubale tagasi minna. Seega on põhjust arvata, et isik ei jää kinnipidamiskeskusest vabanemisel ootama tema väljasaatmise täideviimist, vaid püüab seda takistada ja põgeneb. XX suhtes on kohaldatud täiendavaid turvaabinõusid tema viibimise ajal kinnipidamiskeskuses (seoses kinnipidamiskeskuse inventari loopimisega 20.11.2019). Haldusasjas nr 3-19-1689 toimunud 03.03.2020 kohtuistungil uuritud videost ei nähtu, et isik oleks ametnikule teed näkku visanud, kuid isiku liigutuse tõttu satub tee ametniku kõhu ja reite piirkonda. Arvestades isiku poolt teetopsi (tassi) haaramisel ja selle liigutamisel toimuva käeliigutuse ebaloomulikku motoorikat, viitab see osaliselt tahtlikule tegevusele. Mõlemad intsidendid näitavad isiku impulsiivset iseloomu ning seda, et isik võib impulsi ajendil ettearvamatult käituda ja näiteks rikkuda kohaldatavaid järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine XX suhtes tõhus ega taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Isikul puudub kehtiv isikut tõendav dokument, mida PPA saaks hoiule võtta (VSS § 10 lg 2 p 6). Arvestades Schengeni viisaruumis kehtivat liikumisvabadust, võib eeldada, et isik võib enda väljasaatmise vältimiseks Eestist ebaseaduslikult lahkuda ja end varjama asuda. Arvestades isiku varasemat käitumist, puudub põhjendatud alus arvata, et isik käitub seekord õiguskuulekalt ja jääb ootama enda väljasaatmist. Seda eriti olukorras, kus isikul on Itaalias ja Hispaanias sugulased või tuttavad. Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2018 määruses asjas nr 3-18-241 väljendatud seisukohad ei ole asjakohased. Viidatud haldusasjas oli puudutatud isik esitanud kolmandat korda rahvusvahelise kaitse taotluse ja tegemist oli ilmselgelt alusetu taotlusega. Seetõttu ei ole kohaldatav otsuses 3(7)
3-20-1086 viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi nr 2008/115/EÜ (naasmisdirektiiv) art 15 lg 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg 1 punkti f rakendamisel. Praegusel juhul ei ole PPA pidurdanud väljasaatmismenetlust, vaid koostas isiku kinnipidamise protokolli selle varasema aluse äralangemisel ligi kahepäevase viivitusega ja hoidis samal ajal isikut kinnipidamiskeskuses. Isiku õigusvastase kinnipidamise korral on tal õigus esitada riigi vastu kahju hüvitamise või viivitamatu vabastamise nõue. Puudub alus arvata, et PPA oleks pahatahtlikult asunud venitama väljasaatmise täideviimist. PPA selgitas kohtuistungil, et seoses kinnipidamise aluse äralangemisega oli vaja uue aluse seadustamiseks ja puudutatud isikule tutvustamiseks leida hispaania keele tõlk, mis nõudis täiendavat aega, sest hispaania keel ei ole Eestis igapäevane. Kuigi PPA oleks võinud tõlgi leidmise vajadusega arvestada juba varem, ei anna see alust jätta PPA taotlus rahuldamata. XX-l puudub kehtiv reisidokument ning arvestades Covid-19 viiruse levikut, on tõenäoline, et isikut ei ole võimalik 48 tunni jooksul dokumenteerida. Põgenemisohu tuvastamisel ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Seetõttu on isiku kinnipidamine jätkuvalt proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 17.06.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada XX viivitamatult kinnipidamiskeskusest. XX peeti õigusliku aluseta kinnipidamiskeskuses kinni alates 01.06.2020 kohtuotsuse teatavakstegemisest kuni VSS alusel 48 tunniks kinnipidamiseni 03.06.2020. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2018 lahendi asjas nr 3-18-241 asjaolud olid osaliselt erinevad, tuleks määruskaebuse lahendamisel viidatud seisukohtadega arvestada. Eeltoodud lahendi p-s 9 leidis ringkonnakohus, et inimeselt vabaduse võtmise proportsionaalsuse hindamise kontekstis on oluline Eesti riigi jõupingutuste maksimaalne aktiivsus. Praegusel juhul pidas PPA ilma õigusliku aluseta puudutatud isikut kaks päeva kinnipidamiskeskuses. Muu hulgas on ringkonnakohus eeltoodud lahendis välja toonud, et kinnipidamise puhul tõuseb hoolsuskohustus märkimisväärselt. PPA ei täitnud oma kohustust kinnipidamine seadustada maksimaalse aktiivsusega. XX on erinevate menetluste raames olnud kinnipidamiskeskuses juba alates 2019. a septembri algusest (üle kaheksa kuu). Kogu aja vältel on PPA-le olnud teada, et XX vajab hispaania keele tõlki. Sellest tulenevalt on asjakohatu PPA väide, et isiku õigusliku aluseta kinnipidamine oli õigustatud tõlgi puudumise tõttu. PPA on varem kasutanud tõlki XX-ga suhtlemisel. Hispaania keel ei ole Eestis nii vähe kasutatav, et tõlgi leidmine oleks erakordselt raske. Seega on isikul põhjendatud kartus, et PPA hakkab edaspidi põhjendamatult venitama vajalike toimingute tegemisega ning kinnipidamine kujuneb pikaajaliseks ilma põhjuseta. Halduskohus ei ole põgenemisohu olemasolu piisavalt selgitanud. Üksnes ebaseaduslik piiriületus seda automaatselt ei tähenda (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 14). VSS § 15 lg 2 p 3 kohaldamise kohta on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-24-17 selgitanud, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, mille punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest 4(7)
3-20-1086 või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. XX-le ei ole selgitatud, mida ta peaks tegema, et kaasa aidata dokumentide hankimisele. Covid-19 viiruse levik ning asjaolu, et PPA-le ei ole teada, kui kaua võiks aega võtta isiku dokumenteerimine ja väljasaatmine, ei põhjenda tema kinnipidamise vajadust VSS § 15 lg 2 p 3 alusel, kuna tegemist on isikust sõltumatu asjaoluga. Ka XX-l ei ole võimalik riigist viiruse leviku tõttu lahkuda ning sellest tulenevalt on piisav muude järelevalvemeetmete kohaldamine. Halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõhus ega välista tema põgenemist. Asjaolu, et halduskohus peab isiku käitumist impulsiivseks, ei ole piisav. Määruskaebusele olid lisatud taotlused vaadata asi läbi kohtuistungil, kustuda istungile hispaania keele tõlk ning vabastada isik menetlusabi korras tõlkekulude kandmisest.
8.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses välja toonud küsimuse tema kinnipidamise kohta ajavahemikul 01.06.2020 kuni 03.06.2020. See juhtum ei puuduta vaidlustatud kohtumääruses käsitletud asjaolusid. Esineb oht, et XX võib põgeneda, sest ta saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ega omanud seaduslikku alust siin viibimiseks. Samuti on isik varem PPA-le selgitanud, et tema eesmärk oli jätkata teekonda Itaaliasse ja/või Hispaaniasse. Isik on tahtlikult hävitanud oma isikut tõendava dokumendi, et vältida Venemaalt Kuubale tagasisaatmist ja üritanud mitmeid kordi siseneda ebaseaduslikult Euroopa Liitu. Isik ei soovi Kuubale tagasi minna. Covid-19 viiruse leviku tõttu on tõenäoline, et isikut ei ole võimalik lühikese aja jooksul dokumenteerida. Põgenemisohu tuvastamisel ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on jätkuvalt proportsionaalne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
9.Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal oma seisukohti suuliselt. Põhiõiguse olla oma kohtuasja arutamise juures piirang on seetõttu seaduslik ja proportsionaalne. Seetõttu jääb rahuldamata ka taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile. Menetlusabi taotlus tõlkekulude kandmisest vabastamiseks jääb eelneva tõttu läbi vaatamata.
10.Ringkonnakohus peab asja õigemaks lahendamiseks vajalikuks võtta tõendina asja juurde XX 03.09.2019 tõlgitud seletuskiri, mis on esitatud haldusasjas nr 3-20-349 vastustaja (PPA)
5(7)
3-20-1086 vastuse kaebusele lisana nr 3. Seletuskirjas selgitatu omab tähtsust ka praeguse kohtuasja lahendamisel. II
11.Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrusega asjas nr 3-20-349 rahuldati XX esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati PPA 13.02.2020 otsuse, millega keelduti isikule varjupaiga andmisest, kehtivus. Esialgse õiguskaitse määrus kuulub täitmisele viivitamatult (HKMS § 252 lg 6), mistõttu on XX alates 02.07.2020 käsitatav varjupaigataotlejana. Tema kinnipidamiseks väljasaatmismenetluses ei ole seetõttu alates sellest ajast alust. Ringkonnakohus saab hinnata määruskaebuse lahendamisel, kas halduskohtu 05.06.2020 määruse tegemise ajal olid VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamisaluste kohaldamise eeldused (kuni 02.07.2020) täidetud. Halduskohtu määrust ei muuda õigusvastaseks hiljem muutunud asjaolud.
12.Määruskaebuse esitaja viited ringkonnakohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-18-241 ei ole asjakohased. Viidatud haldusasjas heitis ringkonnakohus PPA-le ette seda, et haldusorgan viivitas põhjendamatult välisriigi saatkonna poole pöördumisega isiku dokumenteerimiseks (23 päeva) ega põhjendanud, millest selline viivitus tekkis. Praegusel juhul oli tegemist olukorraga, kus vahemikus 01.06.2020 kell 16.00 kuni 03.06.2020 kell 15.35 oli PPA väidetavalt viivituses isiku kinnipidamise ümbervormistamisel VSS alusel. Need asjaolud ega haldusasja materjalid ei viita sellele, et PPA ei oleks korraldanud väljasaatmismenetlust piisava kiirusega.
13.Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse paigutamisel on tuginetud VSS § 15 lg 2 pdele 1 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).
14.VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 11).
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul põhjendatud tugineda VSS § 15 lg 2 ple 3. PPA taotlusest ega haldusasja materjalidest ei nähtu, et XX oleks takistanud tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. PPA on 03.06.2020 loataotluses üksnes märkinud, et isikul puudub kehtiv reisidokument ning arvestades Covid-19 viiruse levikut, on ebatõenäoline, et isik on võimalik 48 tunni jooksul dokumenteerida. Samas ei ole PPA väitnud, et oleks kahtlust XX isikusamasuses, ega toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud. Seega ei saa üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid, olla isiku kinnipidamise aluseks, vaid isik peab takistama nende hankimist. Praegusel juhul see nii ei olnud.
6(7)
3-20-1086
16.Lisaks on PPA tuginenud VSS § 15 lg 2 p-le 1, kuna isiku suhtes esineb põgenemise oht. PPA 03.06.2020 loataotlusest nähtub, et põgenemise ohuks pidas PPA seda, et XX ületas ebaseaduslikult riigipiiri (VSS § 68 p 8) ning on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldas tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6).
17.Isiku põgenemise ohu tuvastamiseks ei piisa siiski pelgalt ühe või mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb hinnata kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid nende kogumis (nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA on 03.06.2020 loataotluses toonud välja täiendavad asjaolud, mis kinnitavad PPA kahtlust, et on oht, et määruskaebuse esitaja võib põgeneda. XX on varem korduvalt selgitanud, et tema eesmärk oli jõuda Hispaaniasse või Itaaliasse, kus elavad tema sugulased ja sõbrad (vt PPA vastus kaebusele haldusasjas nr 3-20-349, lisa 3), seega kasutada Eestit transiitriigina. Kuigi isik on hiljem PPA-le selgitanud, et kui tal on võimalik Eestis legaalselt viibida, ei ole tal enam vajalik edasi reisida (vt PPA vastus kaebusele haldusasjas nr 3-20-349, lisa 6, lk 6), viitavad isiku seletused ka sellele, et ta soovib taotleda Hispaania saatkonna kaudu kodakondsust (vt PPA vastus kaebusele haldusasjas nr 3-20-349, lisa 13, lk-d 4 ja 5). Võttes seejuures arvesse, et XX on varem 2019. a turistiks maskeerudes üritanud siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse (Poola, Soome ja Lätti), kuid Venemaa piirivalve on seda takistanud (vt ka PPA vastus kaebusele haldusasjas nr 3-20-349, lisa 6, lk 5) ning tema soov on Euroopas töötada ja aidata enda Kuubal asuvat perekonda (isiku keeleoskus võimaldaks paremini tööd leida Hispaanias või Itaalias), viitavad nimetatud asjaolud sellele, et isik oleks vabaduses viibides võinud jätkata ebaseaduslikke piiriületusi. Hispaania kodakondsust on võimalik taotleda ka teiste Euroopa Liidu riikide saatkondades ning Covid-19 viiruse levikust tingitud reisipiirangud on mitmete liikmesriikide vahel tühistatud. XX on korduvalt kinnitanud, et ei soovi Kuubasse naasta. Kirjeldatud asjaolusid on halduskohus PPA loataotluse lahendamisel arvesse võtnud ega ole tuginenud üksnes kinnipidamiskeskuses toimunud intsidentidele ning isiku käitumisele nendes olukordades. Varasema käitumise põhjal ei olnud halduskohtul alust arvata, et edaspidi oleks isik olnud väljasaatmistoimingute tegemiseks PPA-le kättesaadav, kui ta viibib vabaduses.
18.Ringkonnakohtule ei nähtu mingite muude sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oli isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil ebaproportsionaalne.
19.Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 määrus muutmata.
III
20.XX esindab haldusasja menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja, Advokaadibüroo Lindeberg adv Aldo Vassar. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat kohtule vastavasisulise taotluse (riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1). Advokaat A. Vassaril tuleb esitada nimetatud taotlus 30 päeva jooksul praeguse määruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud kindlaksmääramata.
(allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.