Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg 1).
ASJAOLUD
1.Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid sõlmisid riigihanke (viitenumber 142434) tulemusena 31.10.2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/14/28. OÜ MRP Linna Liinid tasus vastavalt hanketingimustele Tallinna Linnakantselei arvele deposiiti tagatiseks kokku 700 000 eurot.
Tallinna linn ütles 24.01.2019 avaldusega nimetatud lepingu alates 01.02.2019 üles.
Tallinna linn nõudis 05.02.2019 OÜ-lt MRP Linna Liinid leppetrahvi summas 500 000 eurot ja tasaarveldas selle nõude OÜ MRP Linna Liinid antud tagatise tagastamise nõudega, mistõttu keeldus OÜ MRP Linna Liinid poolt tasutud tagatise tagastamisest täies ulatuses (st leppetrahvi summale vastavas osas ja ulatuses, mis ületab leppetrahvi).
4.OÜ MRP Linna Liinid esitas 13.02.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna linna vastu rahalise kohustuse ja viivise nõuetes, taotledes deposiiti tasutud 700 000 euro väljamõistmist Tallinna linnalt.
3-19-2347
5.Harju Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega asjas nr 2-19-2378 hagi läbi vaatamata, sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Määrus jõustus edasi kaebamata 23.10.2019.
6.OÜ MRP Linna Liinid loovutas 29.11.2019 nõude loovutamise teatega 700 000 euro suuruse deposiidi tagastamise nõude Tallinna linna vastu TartEst OÜ-le. Nõude loovutamise kohta on OÜ MRP Linna Liinid ja TartEst OÜ sõlminud 11.11.2019 nõuete loovutamise lepingu nr MRP/TET–TLN 111119, millega loovutati OÜ MRP Linna Liinid ja Tallinna linna vahel 31.10.2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingust tulenev nõue. Seoses Tallinna linna poolse lepingu ülesütlemisega soovis OÜ MRP Linna Liinid lepingu sõlmimisel tasutud deposiidi tagastamist. Tagasinõutava deposiidi suurus on 700 000 eurot. Nõue Tallinna linna vastu on olnud Harju Maakohtu menetluses (asi nr 2-19-2378). Menetlus lõppes asja määramisega halduskohtu pädevusse.
7.TartEst OÜ loovutas 02.12.2019 nõude loovutamise teatega nõuete loovutamise lepingust nr MRP/TET–TLN 111119 tuleneva nõude OÜ-le PRO FIKSUM (kaebaja). Nõude loovutamise kohta on TartEst OÜ ja kaebaja sõlminud 29.11.2019 nõuete loovutamise lepingu nr TET/PRF–TLN 291119, millega loovutati nõue, mis tuleneb nõuete loovutamise lepingust nr MRP/TET–TLN 111119. Nõude suurus on 700 000 eurot.
8.Kaebaja esitas 13.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna kohustamiseks tagastama deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega.
9.Tallinna Halduskohus tagastas 16.12.2019 määrusega asjas nr 3-19-2347 kaebuse läbivaatamatult kaebeõiguse puudumise tõttu, sest nõuete loovutamine ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik.
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.01.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ja edastas asja vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.
11.Riigikohtu erikogu tühistas 23.04.2020 määrusega ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse ja saatis asja ringkonnakohtule lahendamiseks. Riigikohus leidis, et asja lahendamiseks pädev kohus on halduskohus ja nõuete loovutamine avalik-õiguslikus suhtes ei ole tingimata välistatud.
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.04.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas halduskohtu 16.12.2019 määruse ja saatis asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 21.05.2020.
13.Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2020 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja deposiiti makstud summa tagastamise nõudeõiguse loovutamise tõendamiseks ja kaebuse tähtaegsuse põhjendamiseks või kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks.
14.Kaebaja vastas kohtumäärusele 09.06.2020. Põhjendused:
14.1.Nõude loovutamise kehtivuse osas selguse saamiseks tuleb kaebus menetlusse võtta. Nõude loovutamist kinnitavad OÜ MRP Linna Liinid kinnitus nõude loovutamise kohta TartEst OÜ-le ja TartEst OÜ 02.12.2019 kinnitus nõude loovutamise kohta kaebajale. Kaebaja lisab neile 11.11.2019 ja 29.11.2019 nõude loovutamise lepingud.
14.2.Riigikohus kinnitas 23.04.2020 määruses, et tegemist on sama asjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes, mis sai alguse Harju Maakohtus. Hagi Harju Maakohtusse esitati 13.02.2019. Praegusel
2(7)
3-19-2347
juhul ei saa lähtuda HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud 30-päevasest kaebetähtajast, sest Tallinna linna 05.02.2019 kirja ei saa käsitleda toimingu tegemisest keeldumisena. Tallinna linn ütles lepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) sätetele tuginedes, seega ei olnud tegemist haldustoiminguga. Tsiviilõigussuhtes nõude esitamine ei saa olla samaaegselt haldusmenetluses tehtud toiming. Lähtuda tuleb HKMS § 46 lg 2 teisest ja kolmandast lausest. Kuna kohalikule omavalitsusele ei ole alusetult kinnipeetavate rahasummade tagastamiseks tähtaega ette nähtud, tuleb lähtuda 2-aastasest kaebetähtajast, mis ei ole möödunud.
14.3.Kui kohus leiab siiski, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, taotleb kaebaja tähtaja ennistamist. Kaebajal puudus alus eeldada, et vastustaja keeldumine deposiidi tagastamisest oli lõplik. Tallinna linn väitis 05.02.2019 kirjas, et tagatise osa, mis jääb alles pärast leppetrahvi mahaarvamist, arvatakse kahju hüvitamiseks. Seega ei teatanud Tallinna linn, et keeldub deposiiti tagastamast, vaid teeb tasaarvestuse 500 000 euro osas. Ülejäänud 200 000 euro osas tegi Tallinna linn sisuliselt tingimusliku tasaarvestuse avalduse, mis on tühine (VÕS § 198). Tallinna linna 05.02.2019 kirjal puudus vaidlustamisviide. Lisaks taotleb kaebaja selle kirja tühistamist, kui kohus leiab, et tegemist on haldusaktiga ja see takistab kohustamiskaebuse rahuldamist. Kaebajale ja tema õiguseelnejale ei olnud arusaadav, et deposiidi tagasisaamiseks tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul. Samuti ei olnud võimalik kaebetähtaja algust üheselt arusaadavalt tuvastada. Kaebaja eeldas, et linnaga sõlmitud leping oli tsiviilõiguslik, mistõttu esitas hagi maakohtusse. Maakohus leidis alles 8-kuulise menetluse järel, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis vastupidiselt, et tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga. Alles Riigikohus leidis, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Arvestades Tallinna linna vastuolulist käitumist ja erinevate kohtute vastandlikke seisukohti, ei saa kaebajale ette heita, et ta eksis kaebetähtaja arvestamisel. Kaebuse sisuliselt lahendamata jätmisel kaasnevad kaebajale rasked tagajärjed ja oluline ebaõiglus, sest Eesti rikkaim kohaliku omavalitsuse üksus rikastub suures ulatuses eraettevõtja arvelt.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohus jääb 25.05.2020 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Halduskohtule esitatava kaebuse tähtaegu reguleerib HKMS (mõningatel juhtudel ka teised haldusõigust reguleerivad seadused, nt riigivastutuse seadus), seega ei ole kaebaja viited VÕS-ile asjakohased. Halduskohtumenetluses ei kehti eraõiguslikes suhetes kehtivad nõude esitamise/aegumise tähtajad ning halduskohtul ei ole võimalik neist kaebetähtaja kontrollimisel lähtuda, olenemata sellest, et tegemist oli lepingulise vaidlusega või mitte. Riigikohtu 23.04.2020 määrusest (p 19) nähtuvalt oli vaidlusaluse avaliku teenindamise lepingu näol tegemist halduslepinguga. Järelikult ei olnud tegemist tsiviilõigussuhtega, nagu väidab kaebaja. HKMS § 6 lg 1 järgi loetakse haldusleping halduskohtumenetluses haldusaktiks. Seega tuleb ka halduslepingute ja -lepinguliste suhete vaidlustamisel lähtuda HKMS-is sätestatud kaebetähtaegadest.
16.Kaebaja esitas kohtule kohustamiskaebuse deposiiti makstud summa tagastamiseks. Tegemist on toimingu sooritamiseks kohustamise nõudega, mis tuli HKMS § 46 lg 1 esimese lause järgi esitada 30 päeva jooksul kaebajale toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 otsus asjas nr 3-09-2477, p 10). Tallinna linna 05.02.2019 kirjast nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et Tallinna linn keeldub OÜ-le MRP Linna Liinid deposiiti makstud 700 000 euro tagastamisest täies ulatuses. Seejuures ei ole oluline, kas OÜ MRP Linna Liinid oli enne seda esitanud linnale taotluse 3(7)
3-19-2347
deposiiti makstud summa tagastamiseks. Kuna Tallinna linna 05.02.2019 kirjast nähtus selgelt linna kavatsus deposiiti makstud summat mitte tagastada (st linna keeldus toimingut sooritamast), tulnuks kohustamisnõue deposiiti makstud summa tagastamiseks esitada 30 päeva jooksul Tallinna linna 05.02.2019 kirjast teadasaamisest arvates. Ka juhul, kui lugeda Tallinna linna 05.02.2019 kiri haldusaktiks, tulnuks see vaidlustada tühistamiskaebusega HKMS § 46 lg 1 järgi 30 päeva jooksul.
17.Praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda HKMS § 46 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud kaebetähtajast, sest tegemist ei olnud Tallinna linna tegevusetuse ega viivitusega. Sellega oleks olnud tegemist juhul, kui kaebaja või tema õiguseelneja oleks esitanud Tallinna linnale taotluse deposiiti makstud summa tagastamiseks, kuid linn oleks jätnud taotluse lahendamata, või kui linn oleks nõustunud deposiiti makstud summa tagastamisega, kuid oleks selle tagasimaksmisega venitanud. Praegusel juhul nähtus aga linna keeldumine selgesti 05.02.2019 kirjast, seega oli linna otsustus teada ja kaebajal/tema õiguseelnejal tulnuks oma õiguste kaitseks õigeaegselt samme astuda.
18.Kaebaja väide, et deposiiti makstud summa tagastamine ei olnud lõplik või kindel, on otsitud. Tallinna linn oli 05.02.2019 kirjas väga selgelt ja ühemõtteliselt, seejuures rasvases kirjas välja toonud, et OÜ-le MRP Linna Liinid keeldutakse deposiiti makstud summa tagastamisest täies ulatuses. Sellest ei saanud jääda mingit kahtlust, et linn võiks selle summa (kasvõi osaliselt) siiski tagastada. Tallinna linn oli arvestanud leppetrahvi nõude esitamise seisuga välja esialgse kahju, mida lepingu ülesütlemine talle põhjustas, ja arvestas leppetrahvi summat ületavas osas deposiiti makstud summa selle kahju katteks. Sellise kahju tekkimine ei olnud ilmselgelt võimatu, arvestades, et linnal tuli leida kiiresti uus vedaja, kelle teenuse hind osutus kallimaks.
19.Tegemist ei olnud tingimusliku tasaarvestusega. Tingimuslik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 102 nähtuvalt selline, mille õiguslike tagajärgede tekkimine või lõppemine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte. Praegusel juhul oli Tallinna linnale 05.02.2019 kirja saatmise ajaks kahju tekkimine teada ja teada oli ka selle esialgne suurus (vähemalt 6 579 517 eurot), mis ületas tunduvalt sissenõutud leppetrahvi summat ja ka ülejäänud deposiidis olevat summat. See, et linn teavitas lepingupartnerit edaspidi (st pärast kahju täpse suuruse selgumist) esitatavast kahju hüvitamise nõudest, ei tähenda, et tegemist olnuks tingimusliku tasaarvestusega. Seega on kaebaja viited tehingu tühisusele ebaõiged. Kuid ka juhul, kui tagastamata jätmise otsustust saaks pidada mingil tingimusel tühiseks, ei pikendanud see kaebetähtaega.
20.Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et deposiiti makstud summa tagastamata jätmine oli selge kaebaja õiguseelnejale OÜ-le MRP Linna Liinid, kes esitas üsna ruttu, st juba 13.02.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna linnalt deposiiti makstud 700 000 euro väljamõistmiseks. Seega on ebausutavad ja otsitud kaebaja väited, et talle ei olnud Tallinna linna 05.02.2019 kirja sisu ja sellega kaasnevad tagajärjed arusaadavad.
21.Kaebaja on Riigikohtu 23.04.2020 määruse p-s 13 toodud selgitusest, et tegemist on sama kohtuasjaga, mida menetleti maakohtus, ebaõigesti aru saanud. Riigikohus selgitas selles asjas erikogu pädevust olukorras, kus maakohtule oli esitanud hagi üks isik ja halduskohtule teine isik. Riigikohus leidis, et kuna mõlemas asjas toimub vaidlus sama nõude üle, mis oli vahepeal loovutatud teisele isikule, siis tuleb seda käsitleda sama asjana HKMS § 121 lg 3 mõttes. HKMS § 121 lg 3 sätestab reeglid juhuks, kui halduskohus leiab, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, kuid samal ajal leiab ka maakohus, et sama vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse. Sellises olukorras otsustab pädeva kohtu Riigikohtu erikogu.
4(7)
3-19-2347
22.Eeltoodu aga ei tähenda, et kaebetähtaja kontrollimisel tuleb lähtuda ajast, millal kaebaja/tema õiguseelneja pöördus oma õiguste kaitseks mittepädeva kohtu poole. Sellist praktikat ei ole varasemas kohtupraktikas kunagi kohaldatud. Halduskohtu menetlus algab kaebuse esitamisest halduskohtule (HKMS § 51 lg 5), mitte maakohtule. Erandjuhtudel saab arvestada kaebuse esitamise aega maakohtule, kui on selge isiku soov esitada kaebus halduskohtule. Sellisel juhul edastab maakohus kaebuse halduskohtule (HKMS § 40 lg 2) ja halduskohus loeb kaebuse esitatuks ajal, mil see saabus maakohtule. Praegusel juhul esitas OÜ MRP Linna Liinid teadlikult ja tahtlikult hagi maakohtusse, sest arvas, et tegemist on tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Seega ei saa sellise hagi esitamisega lugeda halduskohtumenetluses kehtivat kaebetähtaega järgituks.
23.Kohus selgitas oma 25.05.2020 määruses kaebajale, et kohtu jaoks on usutav, et kaebajal/tema õiguseelnejal oli perioodil 13.02.2019 (maakohtule hagi esitamise aeg) kuni 23.10.2019 (maakohtu määruse jõustumise aeg) halduskohtule kaebuse esitamata jätmiseks olemas mõjuv põhjus ja selle perioodi võrra lükkub kaebetähtaeg edasi. Kuna OÜ MRP Linna Liinid ja Tallinna linna vahel sõlmitud lepingu osas esines ebaselgus, millise kohtu pädevusse sellega seotud vaidluse lahendamine kuulub, siis saab maakohtule hagi esitamist ja maakohtu menetlusaega pidada mõjuvaks põhjuseks, miks ei pöördutud samal ajal sama vaidlusega halduskohtule poole. Samal põhjusel ei heida kohus kaebajale ette halduskohtule kaebuse esitamata jätmist ajavahemikul 05.02.2019–12.02.2019. Seega on kohus lähtunud kaebajale soodsamast tõlgendusest ja arvestanud kaebetähtaja kulgemisel lepingu osas valitsenud õigusliku ebaselgusega.
24.Asjaoludest nähtuvalt jättis Harju Maakohus OÜ MRP Linna Liinid hagi läbi vaatamata 07.10.2019 määrusega ja määrus jõustus edasi kaebamata 23.10.2019. Edasikaebamise tähtaeg oli ette nähtud selleks, et hageja saaks kaaluda maakohtu määruse õiguspärasust ning otsustada, kas ta nõustub maakohtuga või peab vajalikuks määrust vaidlustada. Ka selle aja on halduskohus kaebetähtaja hulgast maha arvanud. Kuna maakohtu määrust ei vaidlustatud, nõustus OÜ MRP Linna Liinid järelikult maakohtu hinnanguga, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Seega tuli OÜ-l MRP Linna Liinid maakohtu määruse jõustumise järgselt teha endale kindlaks halduskohtus vaidlustamise kord ja tähtajad.
25.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et praeguse kaebuse esitamise tähtaega hakkas kulgema maakohtu määruse jõustumisest 23.10.2019 ja kaebus tulnuks esitada hiljemalt 22.11.2019. Kaebus esitati alles 13.12.2019, s.o 21 päeva hiljem, järelikult HKMS § 46 lg 2 esimeses lauses sätestatud kaebetähtaega rikkudes. Seejuures ei ole oluline, et nõuet on vahepeal korduvalt loovutatud. HKMS ei näe ette, et kaebetähtaeg hakkaks nõude loovutamisel uuesti kulgema. HKMS § 30 lg-st 1 nähtub vastupidi, et nõude loovutamine ei mõjuta asja menetlust. Nõude loovutamisel uue kaebetähtaja kulgema hakkamine ei oleks kooskõlas seaduse mõttega. Seaduse mõttes astub uus võlausaldaja vana võlausaldaja asemele kõigi nõudega seotud õiguste ja kohustustega. Samuti ei ole nõude loovutamisel uue kaebetähtaja kulgema hakkama kooskõlas õigusrahu põhimõttega, sest sellisel juhul oleks võimalik kaebetähtaja regulatsiooni vältida nõuet pidevalt uutele võlausaldajatele loovutades ja nõuet saab lõpmatult nö elus hoida.
26.Kaebus oleks tähtaegne, kui kaebaja oleks esitanud hüvitamiskaebuse, mille võib HKMS § 46 lg 4 järgi esitada 3-aastase tähtaja jooksul. Samas on kaebaja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses (p-s 15) selgelt välja toonud, et ta ei nõua kahju hüvitamist, vaid lepingu täitmise tagatiseks antud tagatise tagastamist, seega puudub kohtul alus tõlgendada kaebuse nõuet hüvitamisnõudena. Eeltoodu ei takista siiski kaebajal edaspidi hüvitamiskaebust esitada.
5(7)
3-19-2347
27.Kaebaja viitas 09.06.2020 avalduses tühistamiskaebuse esitamise soovile. HKMS § 49 lg-st 1 lähtudes tuleb ka see nõue lugeda esitatuks 13.12.2019, st HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega rikkudes.
28.Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (Riigikohtu 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 16). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.
29.Asjaoludest ei nähtu, et kaebajal esinenuks objektiivseid takistusi kaebetähtaja järgimiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, et tal oli objektiivselt võimatu kaebust varem esitada (nt streik, elektri- või internetivõrgukatkestus vms). Seega kontrollib kohus, kas praegusel juhul saavad tähtaja ennistamist õigustada subjektiivsed asjaolud.
30.Kohtu hinnangul ei õigusta kaebetähtaja rikkumist ka kaebajast tulenevad subjektiivsed asjaolud. Pärast maakohtu määruse jõustumist ei saanud kaebajal ega tema õiguseelnejal enam olla ebaselgust selles osas, millise kohtu poole oma õiguste kaitseks pöörduda. Tallinna Ringkonnakohus tegi oma määruse, milles leidis, et tegemist on siiski maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, alles 31.01.2020, st pärast kaebuse esitamist, järelikult ei saanud see kaebajas õiguslikku ebaselgust tekitada ega süvendada. Kuna kaebajal pidi pärast maakohtu määruse jõustumist tekkima arusaam, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, siis oli põhjendamatu jätkuvalt lähtuda tsiviilõiguslikes suhtes kehtivatest aegumistähtaegadest ja põhjendada kaebuse esitamisega viivitamist õigusliku ebaselgusega. Samuti on kohus eespool põhjendanud, miks on põhjendamatu kaebaja väide, et Tallinna linna 05.02.2019 kirjast ei olnud deposiiti makstud summa tagastamata jätmine arusaadav.
31.Maakohtu 07.10.2019 määrusest nähtub, et OÜ-d MRP Linna Liinid esindas maakohtu menetluses sama lepinguline esindaja, kes esindab praeguses asjas ka kaebajat. Seega oli kaebajale ja tema õiguseelnejale selles vaidluses professionaalne õigusabi algusest peale kättesaadav ning lähtuda ei saa kaebaja või OÜ MRP Linna Liinid subjektiivsest teadmisest kaebetähtaja osas, vaid neid esindava õigusnõustaja teadmistest. Professionaalne õigusnõustaja peab olema kursis kohtumenetluse normidega, mh kaebetähtaega reguleerivate normidega. Vähemalt peab ta oskama neid menetlusseadustikest vajadusel kontrollida. Tähtajast ebaõige arusaamine, mis võiks õigustada protsessiõiguslikes küsimustes kogenematute isikute poolt kaebetähtaja möödalaskmist, ei saa õigusteadmistega esindajalt eeldatavaid teadmisi ja kogemusi arvestades olla mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel. Kui tähtaja ennistamisel lähtutakse menetlusosalise subjektiivsest arusaamisest vaid erandjuhtudel, siis õigusabiteenust osutava esindaja subjektiivne arusaamine kaebetähtaja normidest saab tähtaja ennistamist õigustada veelgi harvematel juhtudel. Tegemist peab olema keerulise olukorra või vastuolulise kohtupraktikaga, mis ei võimalda kaebetähtaja normide sisust ja eesmärgist üheselt aru saada. Praegusel juhul esitati kohustamiskaebus, milleks HKMS § 46 lg 2 esimene lause näeb selgelt ette 30-päevase kaebetähtaja. Kohus arvestab seejuures, et kaebaja esindajaks olev esindaja on ka varem korduvalt halduskohtumenetluses osalenud ning tunneb haldusõigust ja halduskohtumenetlust reguleerivaid norme.
6(7)
3-19-2347
32.Kaebaja viitas vaidlustamisviite puudumisele. Tallinna linn ei ole tõepoolest 05.02.2019 kirja vaidlustamiskorda märkinud, kuid tegemist ei olnud haldusaktiga, kuhu tulnuks haldusmenetluse seaduse § 57 kohaselt vaidlustamisviide lisada. Vaidlustamisviite puudumine saaks õigustada kaebetähtaja ennistamist juhul, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et vaidlustamisviite puudumine tõi praegusel juhul kaasa kaebetähtaja rikkumise. Kohtu hinnangul ei saanud Tallinna linna 05.02.2019 kirjast jääda mingit kahtlust selles, et linn keeldub deposiiti makstud summa tagastamist, mistõttu tuli selle summa tagasisaamiseks pöörduda kaebusega kohtu poole. Kuna maakohus leidis, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema, vaid halduskohtu pädevusse, pidi kaebaja või tema lepinguline esindaja tegema endale selgeks halduskohtule esitatavad nõuded ja tähtajad. Õigusteadmistega esindajalt saab põhjendatult oodata, et ta saab aru haldus- ja tsiviilkohtumenetluse normide erinevusest, sh nõude/kaebuse esitamise erinevatest tähtaegadest, ning suudab asjakohased normid menetlusseadustikest üles leida.
33.Seega puudusid kaebajal mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks. Tähtaja ennistamiseks ei anna põhjust asjaolu, et tähtaega ei rikutud väga pikalt. Sellise asjaoluga oleks kohane arvestada juhul, kui tähtaja rikkumiseks esinesid mõjuvad põhjusel ja järgmiseks tuleks kaaluda, kas need põhjused õigustasid viivituse pikkust. Kaebaja puhul mõjuvaid põhjuseid tähtaja mittejärgimiseks ei olnud.
34.Samuti ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et kaebuse sisulise lahendamata jätmise korral kaasnevad kaebajale rasked tagajärjed ja oluline ebaõiglus. Kaebetähtaeg kehtib kõigile ühtmoodi ja võrdselt ega olene sellest, kui suurt kahju võiks kaebaja menetluse lõpetamise tõttu kanda. Kaebaja esitatud dokumendist „Lisa_1 NLL MRP-TET 111119“ nähtub, et OÜ MRP Linna Liinid selgitas 11.11.2019 nõuete loovutamise lepingus nr MRP/TET–TLN 111119 TartEst OÜ-le, et on algatanud Tallinna linna vastu maakohtus menetluse asjas nr 2-19-2378, mis lõppes „asja määramisega halduskohtu pädevusse“. Kuna kaebaja esitatud dokumendist „Lisa_2 NLL TET-PRF 291119“ nähtuvalt loovutas TartEst OÜ 29.11.2019 nõuete loovutamise lepinguga nr TET/PRF–TLN 291119 kaebajale nõude, mis tuleneb nõuete loovutamise lepingust nr MRP/TET–TLN 111119, siis pidi ka kaebaja esimesena viidatud nõuete loovutamise lepingus viidatud kohtuasjast ja selle tulemusest teadlik olema. Seda enam, et nii kaebajat kui TartEst OÜ-d esindas lepingute sõlmimisel sama isik – Jaan Uibo, kes on äriregistri järgi mõlema äriühingu juhatuse liige. Juhatuse liikme teadmine tuleb lugeda ka äriühingu teadmiseks. Järelikult oli kaebajale kohtuvaidluse tulemus teada ja oli tema risk, et ta otsustas nõude loovutamise lepingu sõlmida, kontrollimata eelnevalt nõude realiseerimise võimalusi.
35.Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.
36.Kaebetähtaja rikkumise ja tähtaja ennistamata jätmise tõttu tuleb kaebuse menetlus lõpetada (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2).
37.Menetluse lõpetamise tõttu puudub kaebajal õigus esitada uuesti kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 2, § 155 lg 6).
38.HKMS § 104 lg 5 p 4 järgi tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot kaebajale tagastada. /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.