Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-143 28. juuni 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld AS Sebe kaebus Maanteeameti käskkirja tühisuse tuvastamiseks ning MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeameti kohustamiseks avaliku teenindamise lepingu alusel tasu välja maksma või alternatiivselt kahju hüvitamiseks Kaebaja Aktsiaselts SEBE, esindajad vandeadvokaadid Veikko Puolakainen ja Veiko Vaske Vastustajad Transpordiamet (Maanteeameti õigusjärglane) ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus, mõlema esindajad vandeadvokaadid Raiko Lipstok ja Toomas Pikamäe Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2020. a määrus AS Sebe ning MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeameti määruskaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS Sebe määruskaebus. Jätta MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeameti määruskaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2020. a määrus menetluse lõpetamist puudutavas osas. Muuta määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.
3.Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.
1.Ida-Viru Maavalitsus ja AS Sebe sõlmisid riigihanke tulemusena 27. veebruaril 2012 Ida-Virumaa I liinigrupi bussiliiniveo avaliku teenindamise lepingu ajavahemikuks 1. aprillist 2012 kuni
31.jaanuarini 2020. Maanteeamet andis 19. detsembri 2017. a halduslepinguga MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus üle ühistranspordiseaduse §-s 16 nimetatud ülesanded. Piletihinna kehtestamise kohustus jäi Maanteeametile. Alates 1. juulist 2018 loodi maakonnaliinidele tasuta sõidu õigus. MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja AS Sebe sõlmisid 15. juunil 2018 avaliku teenindamise lepingu muudatuse. Sellega muudeti lepingu p 3.2 vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamise kohta. Muudatus sisaldas toetuse arvestamise ühe alusena kohalike omavalitsuste senist toetust liiniveo kulude hüvitamiseks (0,103 eurot liinikilomeetri kohta) ning täiendavaid hüvitisi igakuiste tegelike majandusnäitajate alusel.
3-19-143
2.Maanteeamet muutis 21. augusti 2018. a käskkirjaga nr 1-2/18/269 taas avaliku teenindamise lepingu p 3.2. Selle muudatusega kehtestati 0,103-eurose toetuse asemel liinikilomeetri kohta toetuse määraks 50% tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahest ehk 0,051 eurot liinikilomeetri kohta. Käskkirja kohaselt ei olnud 15. juuni 2018. a lepingumuudatus kooskõlas riigihangete seaduse (RHS) §-ga 123. Muudetud on lepingu üldist olemust, sh selle kogumaksumust 12% võrra. 15. juuni 2018. a muudatus on tühine ja leping tuleb muuta õiguspäraseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 104 lg 2 alusel. Kaebaja esitas ühistranspordikeskusele 31. juulil, 31. augustil, 30. septembril, 31. oktoobril ja
30.novembril 2018 arved, lähtudes avaliku teenindamise lepingu 15. juuni 2018. a muudatusest. Ühistranspordikeskus ja Maanteeamet selgitasid 15. augusti ning 9. ja 20. novembri 2018. a kirjades, et kaebaja esitatud arved tasutakse vaid osaliselt ning edaspidi tuleb arved esitada korrektselt, st vastavalt 21. augusti 2018. a käskkirjale.
3.AS Sebe esitas 23. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 21. augusti 2018. a käskkirja tühisuse tuvastamiseks ning palus ühistranspordikeskuselt ja Maanteeametilt solidaarselt avaliku teenindamise lepingu alusel ajavahemiku juulist kuni detsembrini 2018 eest välja mõista tasu 525 476 eurot 7 senti või alternatiivselt 202 995 eurot 59 senti ning viivise põhivõlalt 41 135 eurot 5 senti, samuti viivise 0,1% päevas kuni põhivõla lõpliku tasumiseni. Kaebuse kohaselt on kaebaja jäänud tasuta sõidu õiguse tekkimise tõttu ilma piletitulust, mille laekumisega ta lepingu sõlmimisel arvestas. Maanteeamet ja ühistranspordikeskus ei ole alates juulist 2018 kaebaja arveid tasunud, vaid on aluseks võtnud Maanteeameti käskkirja. Esmane kohustamisnõue põhineb 15. juuni 2018. a avaliku teenindamise lepingu muudatusel, alternatiivne kohustamisnõue aga algsel avaliku teenindamise lepingul. Kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse, kuigi leidis, et kaebus on tähtaegne. Kaebaja märkis, et tasunõue tuleneb lepingust ning sellele tuleb kohaldada tsiviilõiguslikku aegumise regulatsiooni. Vastustajad ei ole keeldunud lepingut täitmast. Tasu on makstud 1. juulini 2018 ja osaliselt ka pärast seda kuupäeva. Kuna kaebaja andis vastustajale 28. novembril 2018 täiendava tähtaja tasu maksmiseks, võivad kohalduda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 2 teine ja kolmas lause. Tähtaja möödalaskmise korral oleks mõjuvaks põhjuseks läbirääkimiste pidamine vastustajatega ning õiguslik ebaselgus. Kaebaja esitas 18. märtsil 2019 halduskohtule avalduse, milles ta palub alternatiivselt käsitada lepingutasu ja viivise väljamõistmise nõuet hüvitamisnõudena. 20. mail ja 18. juulil 2019 esitas kaebaja halduskohtule avaldused, milles suurendas tasunõuet 1 074 384 euro 79 sendini ja alternatiivset tasunõuet kokku 432 350 euro 33 sendini, hõlmates kaebusega ka ajavahemiku jaanuarist kuni juunini 2019. Samuti suurendas kaebaja viivisenõuet.
4.Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2019. a määrusega kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab lepingu põhinõude täitmist ajavahemiku juulist kuni novembrini 2018 eest esitatud arvete alusel. Kohus luges kaebuse tähtaegseks nimetatud arvetega seotud viivisenõude osas ja rahuldas kaebuse muutmise taotluse kohustamisnõude, alternatiivse kohustamisnõude ja alternatiivse hüvitamisnõude osas. Määruse põhjendused olid järgmised. a) Ühistranspordikeskus tasus kaebaja arved osaliselt ning osaliselt keeldus neid tasumast. Keskus edastas kaebajale sellekohase kirjavahetuse Maanteeametiga. Seega sai kaebaja teada, et ülejäänud osa arvest ei tasuta. 31. juuli arve puhul hakkas kaebetähtaeg (HKMS § 46 lg 2) kulgema 16. augustil ning 31. augusti ja 30. septembri arvete puhul 10. novembril. Hiljemalt 15. novembril pidi kaebaja olema tutvunud Maanteeameti kirjaga. 31. oktoobri arve osalisest tasumisest sai kaebaja teada
5.detsembril. Maanteeameti 9. novembri kirjast oli kaebajale teada, et 30. novembri arvet ei tasuta. 2(8)
3-19-143 Maanteeamet märkis selles kirjas, et edaspidi ei maksa ühistranspordikeskus kaebajale ebakorrektselt esitatud arvete alusel ühtegi summat välja. Tõsikindlalt sai kaebaja sellest teada maksetähtajale järgnenud päeval, 22. detsembril. Praegusel juhul saab arve tähtajaks tasumata jätmise samastada tasumisest keeldumisega. Kaebaja teadis, et arve tasumata jätmise põhjuseks ei ole näiteks tähelepanematus. b) Kaebaja on tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena toonud välja soovi sõlmida vastustajatega enne kohtusse pöördumist kompromiss ning õigusliku ebaselguse (kaebaja hinnangul oli nõue tsiviilõiguslik). Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama õigusest ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseks (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 18). Kuna vastustajad on järjepidevalt keeldunud arveid tasumast, ei olnud kaebajal mõistlik eeldada, et leitakse kohtuväline lahendus. c) Viivis on erilaadne kahjuhüvitis. Viivisenõudele ei kohaldu HKMS § 46 lg 2, vaid lg 4. Viivisenõue on juulist kuni novembrini 2018 esitatud arvete puhul tähtaegne. Rahalise nõude suurendamise avaldused seoses jaanuari kuni juuni 2019 arvete ja viivisega kujutavad endast kaebuse muutmist. Kaebuse muutmine on vajalik kaebaja eesmärgi saavutamiseks.
5.Maanteeamet ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus palusid määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse osas, millega halduskohus luges viivisenõude tähtaegseks ja rahuldas kaebuse muutmise taotluse. AS Sebe palus määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse osas, milles kaebetähtaeg jäeti ennistamata ja lõpetati asja menetlus.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja määruskaebuse ning vastustajate määruskaebuse seoses viivisenõude tähtaegseks lugemisega. Vastustajate määruskaebuse seoses kaebuse muutmisega jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Määruse põhjendused olid järgmised. a) Vastustajad on keeldunud arveid tasumast kaebaja nõutud ulatuses. Kaebetähtaja arvestamisel ei saa praegu lähtuda HKMS § 46 lg 2 teisest ja kolmandast lausest, sest osaliselt on vastustajad arveid tasunud. Kaebetähtaeg hakkas kulgema arvates ajast, mil vastustajad keeldusid arveid kaebaja soovitud ulatuses tasumast. Vastustajad on kaebajale e-kirjades mõista andnud, et nad tasuvad vaid nende hinnangul korrektselt esitatud arveid, ning on keeldunud tasumast arvete seda osa, mis ületab kokkulepitud tasumäära (nt Maanteeameti 9. ja 26. novembri 2018. a kirjad). Sügisest 2018 hakkas kaebaja esitama arveid, kus oli tasuarvestus nii käskkirja kui ka 15. juuni 2018. a lepingumuudatuste järgi (nt 31. oktoobri 2018. a arve). Keeldumine pidi kaebajale olema arusaadav. b) Mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks asjas ei esine. Selliseks asjaoluks ei ole praegusel juhul vaidlustamisviite puudumine. Ka ei saa kaebetähtaja möödalaskmist vabandada läbirääkimiste pidamisega. Läbirääkimiste pidamine on vabatahtlik ega välista samal ajal kaebusega halduskohtusse pöördumist. Kaebaja ei saanud jääda lootma, et ühistranspordikeskusega kokkulepitud tasu jääb kehtima ka pärast seda, kui Maanteeamet oli korduvalt avaldanud teistsugust seisukohta. c) Olgugi et 2018. a juulist kuni novembrini esitatud arvetega seotud kahjunõue ei ole tähtaegne, on kaebaja esitanud viivisenõude kaebetähtaja jooksul. Sellele tuleb kohaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) asjakohast regulatsiooni. d) HKMS § 49 lg 6 ei võimalda esitada määruskaebust juhul, kui halduskohus võtab vastu kaebuse muutmise (XIII Riigikogu, eelnõu 496 SE seletuskiri). Sellele saab esitada vastuväiteid apellatsioonkaebust esitades (HKMS § 203 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.AS Sebe palub määruskaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused kaebetähtaja ennistamata jätmise ja menetluse lõpetamise osas järgmistel põhjustel.
3(8)
3-19-143 a) Halduskohus saab rahalise nõude menetlusõiguslikule alusele anda hinnangu alles pärast õigussuhte materiaalõigusliku olemuse sisulist hindamist otsuses. Kaebaja nõuab tasu reaalselt osutatud teenuste eest kehtiva lepingu alusel, mitte haldustoimingu tegemist raha maksmiseks. Vastustaja maksekohustus on olemuselt tsiviilõiguslik lepinguline kohustus. Kohus saab nendele küsimustele anda hinnangu alles otsuses, mitte praeguses menetlusetapis. b) Kaebaja nõue põhineb asjaolul, et vastustajad ei täida lepingulist maksekohustust kokkulepitud mahus. Kaebaja nõue ei põhine arvetel, vaid lepingul (võlaõigusseaduse (VÕS) § 3, § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 108 lg 1). Tasu maksmise praktika kaebaja esitatud arvete alusel ei ole muutnud pooltevahelise lepingu olemust. Tasu sissenõutavuse aega ei saa HKMS alusel samastada kaebetähtajaga. Kestvuslepingule iseloomulikult ei täideta seda üks kord või üksikute tellimuste alusel, vaid veoteenuse osutamine on pikaajaline ning pidev protsess lepingu kehtivusaja vältel. Seda ei saa arvete esitamise praktika alusel osadeks jaotada. Arvel on üksnes raamatupidamislik tähendus. c) Ühistranspordikeskus ei ole sõnaselgelt tasu maksmisest keeldunud. Keskus on edastanud vaid Maanteeameti seisukohti ja enda kirjavahetust Maanteeametiga. Samal ajal toimusid suulised läbirääkimised poolte vahel. Kaebaja poolt täiendavalt antud tähtaja jooksul vastustaja kohustust ei täitnud. Tegemist on põhjendamatu viivitusega, mille puhul kehtib üheaastane kaebetähtaeg. Tõlgendus, et lepinguline tasunõue tuleb avaliku teenindamise lepingu alusel igal juhul kohtulikult maksma panna 30 päeva jooksul konkreetse summa eeldatavast sissenõutavaks muutumisest ühe kalendrikuu arve alusel, kui samas ei ole teenuse osutaja esitanud endale teadaolevalt ja äratuntavalt ühtegi taotlust haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks, oleks ebaproportsionaalne põhiseadusliku kohtutee piirang. d) Õiguslik ebaselgus õigustab igal juhul kaebetähtaja ennistamist. Kaebajale saadetud kirjades ei ole ühtki viidet, et lepingutasu maksmata jätmist tuleb käsitada haldusõiguslikus tähenduses toimingu tegemisest keeldumisena ja et kaebaja peab pöörduma oma õiguste kaitseks kohtusse 30 päeva jooksul.
8.Maanteeamet ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus paluvad määruskaebuses tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu määruse viivisenõude ja kaebuse muutmise taotluse osas, samuti lõpetada haldusasja menetlus viivisenõuete ning 31. jaanuari, 28. veebruari ja 31. märtsi 2019. a arvete tasumise nõuete osas järgmistel põhjustel. a) Ringkonnakohus rikkus oluliselt HKMS § 41 lg-t 1, § 49 lg-t 1, § 46 lg-t 2 ja § 124 lg-t 2, leides, et kaebaja avaldus rahalise nõude suurendamiseks on kaebuse muutmise avaldus. HKMS § 49 lg 1 lubab muuta kas kaebuse alust või eset, mitte mõlemat korraga (Riigikohtu otsus nr 3-16-2267/45, p 12). Võrreldes kaebusega on praegu erinevad nii alus, st ajavahemik ning osutatud teenuse ulatus ja kvaliteet, kui ka nõue, st tasu suurus. Tegemist oli iseseisva ja hilinenud kaebusega. Halduskohus oleks pidanud jaanuari, veebruari ja märtsi 2019 arvete tasumise ja neilt arvestatud viiviste nõude osas menetluse lõpetama. b) Ringkonnakohus rikkus oluliselt HKMS § 157 lg-t 1 ja § 178 lg-t 3, jättes tähelepanuta, et 2018. a juuli kuni novembri arvetelt arvestatud viivisenõue põhineb halduslepingul, mitte RVastS § 7 lg-l 1. Seetõttu leidsid kohtud ebaõigesti, et viivisenõudele ei kohaldu 30-päevane kaebetähtaeg (HKMS § 46 lg 2). Isegi kui asuda seisukohale, et viivisenõue põhineb ainult RVastS § 7 lg-l 1, on ringkonnakohtu seisukoht ikkagi ebaõige. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 koosmõjus on avalik-õigusliku viivisenõude aegumistähtaeg seotud põhinõude täitmisega. Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19 ei ole praegu asjakohane. Viivisenõue on kõrvalkohustus. Selle kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest (Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-124-07, p 14; 3-2-1-94-12, p 55; 3-3-1-91-08, p 10; 3-15-2813, p 16.1; HKMS § 38 lg 3; tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 144). Kohtute seisukoht ei ole täidetav. Kohtud lõpetasid arvete tasumise nõudes haldusasja menetluse ja nõustusid, et vastustajad ei pea viivisenõude aluseks olevates arvetes näidatud summasid kaebajale maksma. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, millisest hetkest alates arvestatakse viivisenõude summat ja millisel tähtpäeval viivisenõude arvestus lõppeb. 4(8)
3-19-143
9.AS Sebe palub Riigikohtule esitatud vastuses jätta vastustajate määruskaebus rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata järgmistel põhjustel. a) Halduskohtu määruse resolutsiooni p 4 ei olnud vaidlustatav. HKMS § 49 lg 6 ei võimalda esitada määruskaebust juhul, kui kohus võtab vastu kaebuse muutmise. HKMS § 124 lg 4 ei anna vastustajatele edasikaebeõigust ka osas, milles kohus luges viivisenõude tähtaegseks. Selles küsimuses võttis kohus seisukohta 30. septembri 2019. a määruse resolutsiooni p-s 2. Selle peale ei ole vastustajad määruskaebust esitanud. Kaebaja 20. mai 2019. a avaldus ei ole iseseisev kaebus. Seda avaldust ei ole kaebusena menetlusse võetud. Küsimus, kas kaebaja nõuded perioodi juulist kuni novembrini 2018 eest on esitatud tähtaegselt või mitte, tuleb lahendada kaebaja määruskaebuses esile toodud asjaoludel. b) Viivisenõue on põhjendatult menetlusse võetud. Viivisenõudele laieneb HKMS § 46 lg 4. Võlaõiguslike põhimõtete kohaldamine viivisenõudele avalik-õiguslikus suhtes ei ole põhjendatud. Kas ja millisel alusel saaks praeguses asjas viivist nõuda, on edasise menetluse küsimus. Määruskaebemenetluses ei ole tähtsust, kas viivisenõue tuleneb lepingust või seadusest. HKMS § 38 lg 3 ei reguleeri viivisenõude menetlusse võtmist. Viivise maksmise kohustuse kehtivus võib sõltuda põhikohustuse kehtivusest, kuid ei ole alust arvata, et põhikohustus ei kehtiks. Põhikohustuse tekkimise aluseks on leping. Põhikohustuse sisuks ei ole üksikud arved. c) Nõude suurendamine 20. mail 2019 tuleneb kestvuslepingu kehtivuse jätkumisest. Nõude aluseks on üks ja sama leping. Tasunõude rahalise suuruse muutmine ei tähenda nõude eseme või aluse muutmist. d) Ühistranspordikeskuse kohustus maksta tasu reisijateveo teenuse eest on tsiviilõiguslik lepingutingimus, sellel puudub avalik-õiguslik mõju. Vaidlusaluse lepingu olulised tunnused on omased veolepingule. Kaebaja on esitanud nõude reaalselt osutatud veoteenuse eest tasu saamiseks, mitte haldustoimingu tegemiseks. Absurdne oleks esitada iga kuu uus kohustamiskaebus. Kestvuslepingule iseloomulikult ei täidetud pooltevahelist lepingut üks kord või üksikute tellimuste alusel. Veoteenus on pidev protsess. Seda ei saa arvete esitamise praktika alusel osadeks jaotada.
10.Transpordiamet ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus paluvad vastuses Riigikohtule jätta kaebaja määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Kaebaja 20. mai 2019. a avaldus on iseseisev kaebus. HKMS § 124 lg-s 4 ei ole sätestatud, et määruskaebeõigus on ainult sellel isikul, kelle kaebuse puhul menetlus lõpetati. See kehtib ka viivisenõude kohta. Viivisenõue on osa kaebaja kohustamisnõudest. Vastustajad taotlesid haldusasja menetluse lõpetamist muu hulgas viivisenõude osas. Halduskohus lahendas viivisenõude tähtaegsuse
30.septembri 2019. a määrusega (resolutsiooni p 3). Avalduse määratlemine ei sõltu kohtu tegevusest avalduse menetlusse võtmisel. Igal kaebaja esitatud arvel on iseseisev alus HKMS § 41 lg 2 mõttes. Kohustamiskaebuse aluseks ei ole avaliku teenindamise leping tervikuna. Kaebaja nõuab konkreetsete arvete tasumist. b) Kuna kaebaja nõuab algses kaebuses vaid avaliku teenindamise lepingu järgset viivist, ei saanud kohtud tugineda viivise regulatsioonile seaduses. Kohtud lõpetasid menetluse põhinõuete osas. Seega tuleb menetlus lõpetada ka kõrvalkohustuse osas. c) Asjakohatu on arutelu, kas avaliku teenindamise lepingu järgi tasu maksmise kohustus on tsiviilõiguslik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada kohtumenetluse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused menetluse lõpetamist puudutavas osas. Halduskohtule esitatud kaebus on tähtaegne. Vastustajate määruskaebus jääb rahuldamata (HKMS § 230 lg 5 p-d 1 ja 5 ning § 234).
5(8)
3-19-143 I
12.Kohtud pidasid kohustamiskaebust ajavahemiku juulist kuni novembrini 2018 osas ekslikult hilinenuks. Kaebaja esitas kohustamisnõude HKMS § 46 lg 2 kolmanda lause järgi tähtaegselt. Sama lõike esimese lause kohaldamiseks ei ole alust.
13.HKMS § 46 lg 2 esimese lause kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates.
14.Kolleegium rõhutab esmalt, et kaebetähtaeg ei sõltu sellest, kas avalik-õiguslikus suhtes on vaidlusaluse tasunõude aluseks seadus, leping, arve või mõni muu dokument. Haldusorgani poolt halduslepingu täitmise eest tasu maksmine on toiming HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 mõttes. Kui maksmisest keeldutakse või sellega viivitatakse, on tasu nõudjal asjakohane esitada kohustamisnõue (RVastS § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2). Halduslepingu täitmise nõue on kohustamisnõude erijuhtum. Kuna tasu maksmata jätmisel võib halduslepingu alusel avalikku teenust osutanud isikul jääda saamata tulu, ei ole halduslepingu rikkumise korral menetluslikult välistatud ka hüvitamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 4) esitamine. Niisugune kahjunõue võib aga jääda rahuldamata, kui isik on jätnud kohustamisnõude esitamata (RVastS § 7 lg 1).
15.Vaidlusalusest avaliku teenindamise lepingust tulenevat tasu maksmise nõuet ei ole alust pidada tsiviilõiguslikuks. Avalik-õigusliku lepingu alusel tehtavaid haldusorgani toiminguid ei muuda eraõiguslikuks nende majanduslik sisu ega asjaolu, et sarnased toimingud on tavapärased ka eraõiguslikes suhetes. Tasu maksmine on omane nii era- kui ka avalik-õiguslikele suhetele. Tasunõude avalik- või eraõiguslikuks kvalifitseerimisel on määrav, kas maksmist nõutakse avalik- või eraõiguslikus suhtes. Ei saa välistada, et pooled oleksid võinud vaidlusaluse lepingu sõlmida ka tsiviilõiguslikuna (vt nt erikogu määrus nr 3-19-2347/7, p 17), kuid kuna praeguses asjas kasutati avalik-õiguslikku lepinguvormi, on ka selle täitmine vastustaja poolt avalik-õiguslik tegevus. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohus ei või määruses kaebetähtaja küsimust kui menetlusküsimust lahendades anda hinnangut vastustaja kohustuse liigile materiaalõiguse seisukohast. Kui menetlusküsimus, nt kaebetähtaeg, sõltub kaudselt materiaalõigusest, siis tuleb kohtul ka materiaalõigust kohaldada ja seda mõjutavaid asjaolusid hinnata.
16.Halduslepingu alusel tasu maksmise vaidluses ei ole HKMS § 46 lg 2 esimese lause kohaldamisel määrav mitte arve esitamine ega võla sissenõutavaks muutumine, vaid haldusorgani keeldumine. Kui haldusorgan keeldub teisele lepingupoolele halduslepingust tulenevat tasu osaliselt maksmast, siis käivitub sellega 30-päevane kohustamisnõude esitamise tähtaeg. See puudutab ka avalik-õiguslikke kestvuslepinguid. Kui haldusorgan pole keeldunud tasu maksmisest, siis tuleb kaebus esitada vastavalt HKMS § 46 lg 2 teisele ja kolmandale lausele. TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks HKMS § 46 lg 2 ruumi ei jäta.
17.Haldusorgani tegevusetust ega viivitust ei saa võrdsustada keeldumisega. Viivituse ja tegevusetuse korral kehtestavad aastates mõõdetavad kaebetähtajad HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause. Seepärast ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et praegusel juhul tuleb arve tähtajaks tasumata jätmine samastada arve tasumisest keeldumisega, sest kaebaja teadis arve tasumata jätmise põhjust. Keeldumiseks saab HKMS § 46 lg 2 kontekstis lugeda vaid vastustaja otsustuse, millest nähtub üheselt mõistetavalt haldusorgani tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus (vt ka kolleegiumi määrus
6(8)
3-19-143 nr 3-18-853/59, p 20; vrd haldusaktide kohta määrused asjades nr 3-3-1-66-15, p 10, ja 3-3-1-5-14, p 17).
18.Kumbki vastustaja ei ole kaebajale 2018. aastal üheselt mõistetavalt teada andnud oma otsusest keelduda osaliselt tasu maksmisest.
19.Kohtud on keeldumise lugenud välja ühistranspordikeskuse 15. augusti ja 20. novembri 2018. a kirjadest ning Maanteeameti 9. novembri 2018. a kirjast. Kolleegium selle hinnanguga ei nõustu.
20.Ühistranspordikeskus saatis 15. augustil 2018 kaebajale elektronkirjaga teate „Manuses viimasena on meie pöördumine Maanteeameti poole seoses AS Sebe poolt esitatud arvete tasumiseks ja vastus ...“. Kirjas puudub igasugune ühistranspordikeskuse seisukoht. Selles polnud isegi vihjet, kas ühistranspordikeskus oli arvete tasumise küsimuses Maanteeametiga sama meelt (digitoimiku leht (dtl) 299). Ka Maanteeameti sama päeva kirjast ühistranspordikeskusele nähtub vaid, et Maanteeamet peab kaebaja arve alusel põhjendatuks 93 716 euro 74 sendi väljamaksmist. Maanteeameti see kiri polnud adresseeritud kaebajale. Maanteeamet selgitas 9. novembri 2018. a kirjas kaebajale, et 15. juuni 2018. a lepingumuudatus on ameti arvates kehtetu, et kaebaja arved on ebakorrektsed ja et ühistranspordikeskus on välja maksnud arvetest selle osa, mis vastab lepingule. Samuti palus amet edaspidi järgida kehtivat lepingut, mitte esitada kehtivatest tingimustest erinevaid arveid. Amet märkis, et ühistranspordikeskus ei maksa edaspidi ebakorrektsete arvete alusel ühtegi summat välja (dtl 154). Ühistranspordikeskus saatis 20. novembril 2018 kaebajale kirja, mille järgi ei tohi keskus Maanteeameti 9. novembri 2018. a kirja kohaselt ebakorrektselt esitatud arvete alusel ühtegi summat välja maksta. Ühistranspordikeskus viitas samas ka kaebaja ja Maanteeameti läbirääkimistele ning märkis: „Selleks, et need erimeelsused lahendada rahulikult ilma kohtupoolse sekkumiseta, palub MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus esitada arve, milles kajastuks õiguspärane summa ja mis rahuldaks mõlemaid pooli“ (dtl 311). Maanteeamet selgitas 26. novembri 2018. a kirjas kaebaja advokaadile veel kord enda õiguslikke seisukohti lepingu muutmise kohta. Ühtlasi andis Maanteeamet teada, et tasuta ühistranspordiga seotud otsesed kulud hüvitatakse vedajale lepingu kohaselt. Amet möönis suurenenud kütusekulu hüvitamise võimalust pärast mõõtmistulemuste selgumist (dtl 159 jj).
21.Ühistranspordikeskuse kirjadest võis mõistlik inimene vähemalt muude tõlgenduste kõrval välja lugeda seisukoha, et keskus nägi esialgu arvete täies mahus tasumise takistusena Maanteeameti vastuseisu, kuid lõpliku seisukoha kujundamine oli edasi lükatud läbirääkimiste lõpuni. Maanteeamet selgitas enda kirjades vaid arvete osalise tasumise õiguslikke tagamaid ning kutsus kaebajat üles esitama tulevikus ameti arusaamale vastavaid arveid. Samuti möönis ta kütuse ülekulu hüvitamise võimalust. Sellise kirjavahetuse põhjal ei saa arvete tasumist taotlevalt lepingupoolelt eeldada arusaamist, et haldusorgani otsus on lõplik lahend tema taotluse kohta ning et taotlejal tuleb raha saamiseks pöörduda kohustamisnõudega 30 päeva jooksul kohtusse.
22.Kolleegium rõhutab, et parim viis keeldumise korral õiguskindluse tagamiseks on keeldumisotsuses selge sõnaga väljendada keeldumist või taotluse rahuldamata jätmist ning varustada keeldumisotsus vaidlustamisviitega.
7(8)
3-19-143 II
23.Tähtaegne on praeguses asjas ka koos kohustamisnõudega esitatud viivisenõue.
24.Kolleegium nõustub vastustajatega, et avalik-õiguslik viivisenõue on kõrvalkohustusena sõltuv põhinõudest analoogselt TsÜS §-s 144 sätestatuga. Tulenevalt viivisenõude aktsessoorsusest ei saa isik kohtus nõuda viivist põhinõude eest, mida ei ole rahuldatud. Kui põhinõuet ei ole kaebetähtaja rikkumise tõttu võimalik enam kohtulikult maksma panna, ei ole viivisenõue põhinõude mittetähtaegsuse tõttu samuti tähtaegne. Materiaalõiguslikult on viivis käsitatav eriliigilise kahjuhüvitisena (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-66-14, p 19), kuid selle nõudmiseks ei ole alati kohane hüvitamiskaebuse esitamine. Praeguses asjas ei nõua kaebaja viivist RVastS § 7 lg 2 ega VÕS § 113 lg 1 alusel, vaid tugineb viivist nõudes halduslepingus kokku lepitule. Nimelt esitas kaebaja viivisenõude avaliku teenindamise lepingu p 8.9 alusel, mille kohaselt on lepingus ettenähtud maksetega viivitamisel tellija kohustatud maksma vedajale viivist 0,1% päevas viivitatud summast. Sellisel juhul on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-98/49, p-d 30 ja 34).
25.Kuna praegusel juhul on põhinõue tähtaegne, ei ole kaebaja viivitanud ka viivisenõude esitamisega. III
26.Ringkonnakohus jättis põhjendatult läbi vaatamata vastustajate määruskaebuse kaebuse muutmise peale. Muutmiseks loa andmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 49 lg 6). Kaebuse lubamatule muutmisele on menetlusosalisel võimalik tugineda kohtuotsust vaidlustades.
27.Kaebaja 20. mai 2019. a avaldus on kaebuse muutmise avaldus. Sõltumata sellest, kas kaebuse muutmise eeldused olid täidetud või täitmata, ei saa pooleliolevas kohtuasjas esitatud kaebuse muutmise avaldust käsitada iseseisva kaebusena.
28.Kolleegium rõhutab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et ajavahemiku laiendamine hilisemale ajavahemikule, mille eest isik nõuab täiendavalt lepingujärgset tasu, on kaebuse aluse muudatus (HKMS § 49 lg 3 p 2). Sellega ei kaasne aga kaebuse nõude muutmist. Avaldus, milles kaebaja selgitab, et samasisuline rahaline nõue on esitatud esmaselt kohustamisnõudena ning alternatiivselt hüvitamisnõudena, ei pruugi olla nõude muutmine, vaid algse nõude õigusliku olemuse täpsustamine, st kaebuse õiguslike väidete täiendamine (HKMS § 49 lg 3 p 1).
29.Ka muudetud kaebuse puhul võib menetlusosaline taotleda menetluse lõpetamist ja vaidlustada sellest keeldumise kuni Riigikohtuni, kui menetlusosalise arvates ei ole muudetud kaebus mingis osas tähtaegne (HKMS § 124 lg 4). Kuna algne kaebus oli tähtaegne ning kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal, tuleb kaebus ka muudetud kujul praeguses asjas lugeda tähtaegseks. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.