Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1569
Haldusasi
XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.05.2019 maksuotsuse nr 12.2-5/015608 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja XX, volitatud esindaja Rene Varul Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1569 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
30.07.2020
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-19-1569 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX soetas 02.10.2015 kinnistu PPP, Papsaare küla, Pärnu (edaspidi kinnistu 1) hinnaga 13 530 eurot ja kinnistu PPP (edaspidi kinnistu 2) hinnaga 2400 eurot. Kaebaja võõrandas kinnistud 1 (hoonestatud) ja 2 (hoonestamata) 03.03.2017 notariaalse müügilepinguga müügihinnaga vastavalt 143 000 eurot ja 7000 eurot. Kinnistute 1 ja 2 müügist saadud kasu kaebaja 2017. aasta tuludeklaratsioonil ei deklareerinud.
2.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) kohustas 22.05.2019 maksuotsusega nr 12.25/015608 XX tasuma maksustamisperioodi 2017 eest tulumaksu 26 534,89 eurot ja nõudis tagasi alusetult tagastatud tulumaksu 216 eurot. Maksuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised: 1) kinnistu ostu-müügilepingute ja esitatud kuludokumentide alusel tuvastas maksuhaldur, et XX sai kinnistute võõrandamisest kasu. Kaebaja suhtes ei kohaldu tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 15 lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus. Kinnistu 1 ei saanud olla isiku elukohaks kuni selle võõrandamiseni. Kinnistul paiknes pooleliolev ehitis. Kinnisvaraportaalides (www.kv.ee ja www.city24.ee) on kinnitatud, et maja ei olnud enne müügikokkulepet sellises seisus, et seal oleks olnud võimalik sees elada. Portaalidest nähtusid ka kinnistute 1 ja 2 fotod. Maja valmiduseks on müügikuulutuses märgitud „kinnine karp“ ja fotodelt on näha täieliku siseviimistluseta ruumid (krohvitud seinad, betoonpõrandad ja laest ripuvad elektrijuhtmed). Rahvastikuregistris on isiku elukoha aadressiks alates 30.01.1992 kuni maksuotsuse tegemise ajani LLL; 2) kinnistute 1 ja 2 võõrandamisest saadud kasust tuli maha arvata soetamismaksumusena tasutud notaritasu ja riigilõiv. Maksuotsuse koostamise ajaks XX kinnistute 1 ja 2 parendus- ja täienduskulude kohta dokumentaalseid tõendeid ega parandatud andmetega 2017. aasta tuludeklaratsiooni ei esitanud. Kinnistute võõrandamisest saadud kasu ja tasumisele kuuluv tulumaks tuli seega arvutada maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 92 lg 1 punkti 2 alusel.
3.XX esitas maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 18.07.2019 vaideotsusega nr 61/4422-2 rahuldamata.
4.XX esitas 16.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja kasutas kinnistul 1 asuvat hoonet oma alalise/peamise elukohana kuni selle võõrandamiseni. Seda tõendavad maksuhaldurile esitatud Eesti Energia AS ja AS Pärnu Vesi arved, Maksuhaldurile esitati 2016. a-l hoonest tehtud fotod. Maksuhalduri järeldus on väär, et elektrit võidi kasutada elamu ehitamisel. Maja ei toimunud 2017. a algusest ehitustöid; 2) MTA ei ole arvestanud, et kaebaja koduseks aadressiks on 03.03.2017 notariaalses lepingus märgitud kinnistu 1 aadress. Kaebaja on kinnistu 1 müügil seda oma elukohana kinnitanud; 3) MTA on oma järeldustes lähtunud suuresti vaid kinnistute ostja e-postiga saadetud vastusest, millest on tehtud järeldus, et kaebaja ei saanud majas elada. Ostja seletused haldusmenetluses ei ole võetud kooskõlas maksukorralduse seadusega. E-postile vastamine ei võrdu seletuste andmisega MKS-i mõistes; 4) MTA on rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja taotles korduvalt oma elukaaslase, ema, isa ja perekonnatuttava tunnistajatena ülekuulamist. Kaebajale jääb arusaamatuks, millised on
2(8)
3-19-1569 need objektiivsed asjaolud, millest tulenevalt ei olnud maksuhalduri arvates vajadust eelnimetatud isikute poole ütluste saamiseks pöörduda. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole kirjeldatud objektiivseid asjaolusid/tõendeid, mille alusel võiks öelda, et kaebaja ei saanuks vaidlusaluses majas elada. Mõistetavalt ei saa objektiivne asjaolu olla kinnistute ostja e-kiri; 5) alternatiivselt on võimalik tuvastada, et asjas on esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid kinnistul 1 asuva elamu ehituse kohta. MTA pidas kaebaja tuluks kogu müügisumma ja ostusumma vahet, arvestamata, et kaebaja on teinud hoone rajamiseks olulisi kulutusi. Kinnistul 1 asuva maja ehitamise korraldamise tegi kaebaja ülesandeks oma isale, olles seega ise tellija staatuses. Kaebaja valduses ei ole maja ehitusarveid, materjalikulu arveid vmt, kuna maja ehitamisega tegeles kaebaja isa. Kaebaja on maksumenetluses maksuhaldurile esitanud isaga sõlmitud kokkuleppe, milles kajastuvad kokkulepped seoses maja ehitamise ja finantseerimisega. Notariaalse müügilepingu punkti 3.2.2. kohaselt kohustus ostja kogu ostuhinnast tasuma 120 000 eurot isa pangakontole, saades seeläbi hüvitatud maja ehitamiseks kantud kulud. Nimetatud summa 120 000 eurot on dokumentaalselt tõestatud kulu seoses kinnistule 1 eramu ehitamisega. Maksuhaldur ei ole sellega maksuotsuses arvestanud. Kaebaja leiab, et maksustamine on ebaproportsionaalne; 5) MTA on põhjendamatult jätnud teostamata hindamise. MKS § 94 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Kuna maksuhaldur ei vaidlusta, et müüdud kinnistule on tehtud kulutused ja rajatud eramu, ning on ebamõistlik eeldada, et majaehitus on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada ehituskulude tegelik suurus. Maja ehitamise kulude arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulisel määral tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik.
5.Vastustaja palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 13.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kohus nõustub vastustaja vaideotsuses ja kohtule esitatud seisukohas toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üksikasjalikult üle korrata (HKMS § 165 lg 2); 2) vee- ja elektriarved ei tõenda, et kaebaja kasutas kinnistut 1 oma peamise elukohana. Usutav ei ole, et kui kaebaja oleks kinnistul 1 elanud ligikaudu viis kuud, oleks ta tarbinud üksnes 2 m3 vett. Väidetavalt tegi kaebaja majas süüa ja ööbis seal. Elektrit võidi kasutada ka ehitamiseks või maja minimaalseks kütmiseks talvel. Kaebaja tasus kaheksa kuu jooksul kasutatud elektri eest esitatud arved (199 eurot) alles pärast kinnistute võõrandamist ning see summa on märkmepaberil välja toodud kaebaja poolt 23.01.2020 kohtule esitatud maja ehituse kulusid kajastavas dokumendis. Veearve on esitatud kaebajale aadressile KKK, Pärnu ja elektrienergia kasutamise arved aadressile LLL, kuid mitte kinnistu 1 aadressile; 3) kaebaja esitatud neli fotot eramust ei tõenda, et maja oli suvel 2016 valmis. Fotode failide infost on tuvastatav, et fotod on tehtud 2016. aasta septembris ja oktoobri alguses, millele viitavad ka sügisvärvides lehtpuud. Seega on kaebaja nii maksumenetluses kui kaebuses kohtule esitanud valeväiteid. Maja ehitustööde päeviku sissekannetest nähtub, et terrassimaterjal osteti alles 13.09.2016 ja vihmaveerennide paigalduse eest tasuti 21.09.2016. Samas on fotodel olemas nii terrass kui vihmaveerennid. Seega esinevad vastuolud kaebaja väidetes ja esitatud tõendites, mis panevad kahtlema kaebaja väidete usaldusväärsuses. Maksumenetluses esitatud fotod on analoogsed, mis maja müügikuulutusele lisatud fotod.
3(8)
3-19-1569 Müügifotod on majast tehtud juba 2016. aasta septembris. Kaebaja eesmärgiks ei olnud juba 2016. aasta sügisel majja elama asuda, vaid kinnistule 1 püstitatud elamu oli plaanis võõrandada; 4) kinnisvaraportaalide www.kv.ee ja www.city24.ee kinnistute 1 ja 2 müügikuulutustest nähtub, et eramu ei olnud elamiskõlblik. Majal puudus müügihetkel siseviimistlus (seinad olid krohvitud, betoonpõrandatel puudus kate, laest ja seintest rippusid elektrijuhtmed) ning fotodelt ei nähtu ajutist mööblit ega elektripliiti, mis kaebaja väidete kohaselt olid majja viidud; 5) ostja selgitas, et maja ei olnud enne müügikokkulepet sellises seisus, et selles oleks olnud võimalik elada; 6) MTA jättis põhjendatult maksumenetluses rahuldamata kaebaja korduva taotluse kuulata tunnistajatena üle tema isa, elukaaslane, ema ja perekonnatuttav. Ka kohus jättis 20.12.2019 määrusega kaebaja taotluse rahuldamata, nõustudes vastustajaga, et kaebaja lähikondsete tunnistajatena ülekuulamine ei ole põhjendatud, kuna neilt objektiivsete seletuste saamine, mis lükkaksid ümber dokumentaalsed tõendid, ei ole tõenäoline; 7) isiku enda taotlusel lepingusse kantud infot tema elukoha kohta ei saa lugeda asjas kaalukaks tõendiks. Kinnistute notariaalses müügilepingus on kinnitatud, et kinnistud ei ole registreeritud ühegi isiku elukohana; 8) vaatamata MTA korduvatele palvetele ning mitmetele ajapikendustele ei esitanud kaebaja maksumenetluses kinnistute parendamisega seotud kuludokumente. Kaebaja poolt 15.05.2019 esitatud kokkulepe on tagantjärele koostatud eesmärgiga vältida maksustamist; 9) kaebaja esitas ehituspäeviku esmakordselt alles kohtule ning seda ei saa hindamise teel maksustamisel arvestada. Kaebaja ei ole põhjendanud ning kohtule ei nähtu mistahes mõjuvat põhjust tõendite esitamata jätmiseks maksumenetluses, eeldades 23.01.2020 esitatud ehitustööde päeviku pinnalt, et arvestust maja ehitamisega seoses on peetud alates 2015. aasta sügisest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist ning vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja müüs kinnistu, mis oli tema elukoht. Selle kohta on esitatud MTA-le tarbimist näitavad arved (vesi, elekter), samuti fotomaterjal hoonest väljast ja seest, mh maja küttesüsteemist. Alates 2016. a novembrist oli majas võimalik elada. Elektri ja vee tarbimine näitab, et hoones elati, kuna ehitustegevus oli selleks ajaks lõppenud. Apellant on kinnitanud oma koduse aadressina PPP ka 03.03.2017 kinnistu müügilepingus. Apellant ei käinud vannis ega tarbinud vett märkimisväärses koguses, vee tarbimine oli väike. Kuna küttesüsteemina oli kasutusel pelletikatel, tarbiti elektrit isiklikul otstarbel. Vee- ega eletriarveid ei ole saadetud teistele aadressidele. Need edastati e-posti teel. Maksumenetluses on põhjendamatult jäetud seletused võtmata kaebaja lähedastelt, kes saanuks kinnitada asjaolu, et kaebaja kasutas müüdud kinnistut oma koduna/elukohana. Kaebaja ei ole esitanud valeväidet, et MTA-le esitatud fotod on tehtud 2016. a suvel, sest suvi lõpeb 22.09. Müügikuulutuste osas on kohus lähtunud MTA hinnangutest ning jätnud arvestamata, et pildistatud ei olnud kogu maja, sh kaebaja toodud ajutist mööblit ja elektripliiti; 2) kulude kohta eksisteerivad dokumentaalsed tõendid. Kaebaja tegi PPP puhul maja ehitamise korraldamise ülesandeks oma isale, kes tellis krundile maja ehitamise. Ehitamine on dokumenteeritud perioodil 2015. a oktoober kuni 2016. a november. Kinnistute müügilepingu p 3.2.2. kohaselt kohustus ostja ostuhinna 120 000 eurot kandma kaebaja isa kontole. Selliselt hüvitas kaebaja isale maja ehitamise rahastamisena kantud kulud. Kaebaja ei saanud vara
4(8)
3-19-1569 võõrandamisest kasu 143 000 eurot. Kaebaja ja isa vahel 15.05.2019 sõlmitud kokkulepe esitati MTA-le mitte 15.05.2019, vaid 16.05.2019. Tegemist ei ole tagantjärgi sõlmitud kokkuleppega; 3) MTA oleks pidanud viima läbi hindamise. MTA ei ole kaalunud, kas hindamine võiks olla vajalik ja lubatud. Halduskohus ja MTA on heitnud kaebajale ette kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist, kuid seda asjatult, kuna kaebaja valduses ei ole ehitusarveid ja muid selliseid dokumente, mida MTA näha tahaks. Kui maksukohustuslasel puuduvad maksuhalduri poolt nõutud andmed ja nende andmete kogumine pole mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ka võimalik, pole tegemist kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Hindamise teostamata jätmine on aluseks maksuotsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks täiendava maksumenetluse läbiviimiseks.
8.MTA taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) usutav ei ole, et kaebaja elas majas, millel puudus siseviimistlus; 2) kaebaja ei ole vaidlustanud kohtu 20.12.2019 määrust tunnistajate ülekuulamiseks, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited sellele, et MTA ei ole maksumenetluses neilt isikutelt seletusi võtnud; 3) kaebaja ei saa tugineda asjaolule, et tema tervislik seisund ei võimaldanud kohtuistungil osaleda, kuna ta ei ole esitanud nõuetekohast arstitõendit; 4) kaebaja on põhjendamatult leidnud, et kohus pole tutvunud MTA poolt kohtule esitatud lisadega 40 ja 41; 5) kaebaja poolt 23.01.2020 kohtule esitatud tõendeid ei saa pidada usaldusväärseks, need on tagantjärgi koostatud ning tuleb MKS § 102 lg 1 p 2 järgi jätta arvestamata; 6) kaebaja ei ole vastu vaielnud MTA 27.09.2019 vastuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 3-17-1884, kus sarnases olukorras ringkonnakohus nõustus, et MTA ei pea hindamist läbi viima.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Apellatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, kas kaebajal oli õigus TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastusele temale kuulunud kinnistu müügilt saadud kasu osas. TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana.
11.Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluse kinnistu kasutamine kaebaja elukohana ei ole tõendatud. Isiku elukoha tuvastamisel ei ole määrav tähendus isiku ütlustel. Isik määrab ise oma elukorralduse, sh selle, millist ja kui mitut eluruumi ta oma alalise või peamise elukohana kasutab. Maksumenetluses saab asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1). Alalist või peamist elukohta saab kindlaks teha näiteks veetarbimise näitude alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2010 otsus asjas nr 3-09-1249, p-d 8–9). Võõrandatud eluruumi kasutamine alalise või peamise elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik asjaolu, mille tõendamise kohustus lasub 5(8)
3-19-1569 maksumaksjal (MKS § 56 ja § 150 lg 1; Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2012 otsus asjas nr 310-697, p 11).
12.MTA tugines kinnisasja tegeliku kasutamisotstarbe tuvastamisel muu hulgas müügilepingule ja müügikuulutusele. 03.07.2017 müügilepingu p-s 2.1 on märgitud järgnev: „KINNISTUL 1 asub lepingu p.1.1. nimetatud pooleliolev elamu (ilma siseviimistluseta); KINNISTUD ei ole registreeritud ühegi isiku elukohana“ (dtl 302 ja 303). Müügikuulutustes oli kinnistu valmiduseks märgitud järgmist: „SISETÖÖD ON POOLELI, VÕIMALIK VEEL OMA ÄRANÄGEMISE JÄRGI VIIMISTLEDA“ (dtl 419-420). Ostja märkis 11.04.2019 ekirjas järgmist: „Maja soetamise hetkel oli olemas maja seinad, betoonitud põrand, elektrikapp, vee võimalus. Ise enda vahenditega tegin elektritööd, siseviimistlustööd, et maja oleks panga silmis laenu vääriline. Kohe kindlasti ei olnud maja ennem meiega tehtud müügi kokkulepet sellises seisus, et siin oleks olnud võimalik sees elada“ (dtl 358). Kinnistu võõrandamisele eelnenud viiel kuul oli vett kasutatud 2 m3 (dtl 312), müügikuulutuse fotodelt nähtub, et elamus pole siseviimistlust tehtud (betoonpõrandad, krohvitud seinad, laest ripuvad elektrijuhtmed (dtl 422, 423), puudub mööbel ja muud elamiseks vajalikud asjad. Samuti on rahvastikuregistris alates 28.09.2001 kaebaja elukohaks märgitud „LLL“. Eesti Energia AS-i arvel oli kaebaja aadressiks märgitud LLL ning Pärnu Vesi AS-i esitatud arvel oli kaebaja aadressiks märgitud KKK (dtl 277–312). Eespool viidatud tõendid on ringkonnakohtu hinnangul piisavad, asumaks seisukohale, et elamu kasutamine kaebaja tegeliku elukohana pole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu antud hinnanguga tõendite kohta.
13.Halduskohus leidis, et MTA ei ole kaebaja isalt, elukaaslaselt, emalt ja perekonnatuttavalt seletusi võtmata jättes rikkunud uurimispõhimõtet. Maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid tõendid tuleb asjaolu tuvastamiseks koguda (MKS § 11 lg 2 ja § 59 lg 1 teine lause). Halduskohus jättis kaebaja 20.12.2019 taotluse rahuldamata, kuna kaebaja saab vajadusel anda istungil ütlusi kaebuses toodud kõigi asjaolude kohta ning seetõttu pole lähikondsete ülekuulamine samade asjaolude kohta vajalik.
14.Kaebaja pole maksumenetluses esitanud nõuetekohaseid dokumentaalseid tõendeid kulude kasust mahaarvamise kohta. Füüsilise isiku tulude tulumaksuga maksustamisel on seadusandja ette näinud, et maksustatakse kõikide isikute kõik tulud, sh kasu vara võõrandamisest (vt TuMS §-d 12 ja 15). Vara võõrandamist maksustatakse netopõhimõttel, st enne maksustamist arvatakse vara võõrandamisel saadud tulust maha selle soetamismaksumus ja võõrandamisega otseselt seotud kulud (TuMS §-d 37 ja 38). Maksumaksja saab teha mahaarvamisi üksnes dokumentaalselt tõendatud kulude osas (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 13). Kulude seotust vara müügiga ja nende proportsiooni peab tõendama maksukohustuslane (Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2018 otsus asjas nr 3-16-2395, p 14; Riigikohtu 17.12.2012 otsus nr 3-3-1-51-12, p-d 13–16). Maksukohustuslane peab juba tuludeklaratsiooni esitamise (või esitamata jätmise) ajal arvestama, et vajadusel tuleb kulutusi dokumentaalselt tõendada (Tartu Ringkonnakohtu 29.06.2017 otsus asjas nr 3-16-796, p 24). MTA nõudis kaebajalt 25.10.2018 kinnistu soetamise ja võõrandamisega seotud dokumentide esitamist ja pikendas hiljem korduvalt dokumentide esitamise tähtaega. MTA selgitas 09.05.2019 e-kirjas, et kolmandate isikute tehtud kulutusi ei ole võimalik kaebaja kasust maha arvata. Kaebaja esitas 16.05.2019 MTA-le kaebaja ja tema isa vahel 16.05.2019 sõlmitud
6(8)
3-19-1569 kokkuleppe, mille kohaselt andis isa väidetavalt kaebajale vaidlusaluse elamu ehitamiseks laenu ja kaebaja kohustus laenu 120 000 eurot tagastama müügisumma arvelt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eelnevalt nimetatud kokkulepet ja 120 000 euro tasumist isale käsitada parendamiskulu tõendava dokumendina. Viidatud kokkulepe tõendab üksnes raha kandmist kaebaja isa kontole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et nimetatud kokkulepe ei ole usaldusväärne, sest on esitatud tagantjärele ning ei vasta kuludokumendile esitatavatele nõuetele. MTA ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et kuigi kaebajal oli võimalik maksumenetluses ca 7 kuu jooksul esitada kuludokumente, jättis ta need esitamata.
15.MTA ei pidanud hindamise teel maksustamist kaaluma. Kuludokumentide puudumisel ei saa reeglina kulusid kasust maha arvata (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 317-1884, p 17). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks soetamismaksumuse määramist erandjuhul ka MKS § 94 alusel hindamise teel (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 22). Hindamine on sisuliselt tõendamiskoormuse vähendamine ning maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja lubatud. MKS § 94 lg 1 teise lause kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. Hindamine eeldab maksumaksja kaasaaitamiskohustust (vt nt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2010 otsus haldusasjas 3-08-1809, p 21 ja 15.02.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-2707, p 11). Kui maksukohustuslane soovib, et maksuhaldur määraks hindamise teel varale tehtud parenduste maksumuse, peab ta aitama kaasa asjaolude väljaselgitamisele, muu hulgas esitama tööde maksumuse kalkulatsiooni ja temal olemas olevad kuludokumendid (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-17-1884, p 17). Kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumente ega arvestusi, mille põhjal oleks MTA-l olnud võimalik välja selgitada parenduste maksumus hindamise teel. Samuti ei ole kaebaja isale ülekantud 120 000 eurot kontrollitav (vt vaideotsuse p-d 32–34). Arvestades, et kaebaja jättis täitmata kaasaaitamiskohustuse, ei saa MTA-le ette heita, et ta ei tuvastanud maksusumma määramise aluseks olevaid asjaolusid hindamise teel. Soetamismaksumuse tõendamise koormus lasus kaebajal. Kaebaja ei saa soodustuse saamiseks eeldada, et MTA täidab kaebaja asemel tema kohustuse, otsides ise töid ja selle maksumust kirjeldavad dokumendid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-17-1884, p 17).
16.Halduskohus jättis arvestamata kohtumenetluses esitatud ehitustööde päeviku. MKS § 102 lg 1 p 2 sätestab, et maksukohustuse vähendamiseks maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kohtumenetluses on võimalik uusi asjaolusid ja tõendeid esitada, kui need on maksukohustuslasele hiljem teatavaks saanud ning nende maksumenetluses esitamata jätmine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest (vt Riigikohtu 14.11.2007 otsus asjas nr. 3-3-147-07, p-d 12-13). Haldusasja materjalidest nähtub, et MTA pikendas korduvalt dokumentide esitamise tähtaega ning ehitustööde päeviku olemasolu ja selle esitamise vajadus pidi kaebajale teada olema hiljemalt maksumenetluse ajal. Kaebajal oli seega võimalus vastavad dokumendid esitada maksumenetluses. Kaebajal ei ole õigust nõuda täiendavate tõendite esitamise perioodi lõpmatut pikendamist ja täiendavate tõenditega arvestamist. Halduskohus on jätnud selle põhjendatult arvestamata.
7(8)
3-19-1569
17.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.03.2020 otsuse muutmata.
18.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotle.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.