AUTO kaebus Keskkonnaameti 29.11.2018 korralduse nr 1-3/18/2862 osaliseks tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata kaebaja 15.08.2018 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing T.R. TAMME AUTO, volitatud esindajad v.adv Küllike Namm ja adv Kristiina UrbSemjonov Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Lüüli Junti Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja Eda Pärtel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.04.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Osaühing T.R. TAMME AUTO apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Keskkonnaameti taotlus Osaühing T.R. TAMME AUTO apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta rahuldamata Osaühing T.R. TAMME AUTO taotlus haldusasja nr 3-14-52974 materjalide asja juurde võtmiseks.
3.Jätta Osaühing T.R. TAMME AUTO apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.04.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-2395 muutmata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-18-2395 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet väljastas 25.01.2017 korraldusega nr 1-3/17/180 Osaühingule T.R. TAMME AUTO (Tamme Auto) viieks aastaks ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nr 0449 naftasaadusi ja/või põlevkiviõli sisaldavate jäätmete kogumiseks, veoks, vaheladustamiseks ja eeltöötluseks. Tamme Auto esitas 15.08.2018 Keskkonnaametile taotluse ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nr 0449 muutmiseks. Muu hulgas soovis äriühing muuta litsentsile kantud jäätmeliike ning lisada litsentsis märgitud jäätmetele ka toimingukoodi R3m (mehaaniline ringlussevõtt ehk jäätmematerjali taaskasutamine selle keemilist struktuuri muutmata kas esialgsel või mõnel muul otstarbel), kuna vastavad jäätmed lakkavad olemast jäätmed jäätmeseaduse (JäätS) § 2 1 tähenduses. Eesmärgiks oli saada võimalus valmistada naftasaadusi sisaldavatest jäätmetest kütusekomponenti või keemiatööstuse toorainet. Keskkonnaamet muutis käitluslitsentsi 29.11.2018 korraldusega nr 1-3/18/2862, kuid mitte Tamme Auto soovitud ulatuses. Taotluses toodud kavandatavast jäätmekäitlusprotsessi kirjeldusest nähtuvalt kvalifitseerub litsentsis nimetatud jäätmetega kavandatav tegevus jäätmete taaskasutamise ettevalmistavaks tegevuseks ehk jäätmete füüsikalis-keemiliseks töötlemiseks (toimingukood R12p), mille tulemusena jäätmed jäävad jätkuvalt jäätmeteks. Tegemist ei ole jäätmete lakkamisega JäätS § 21 tähenduses, sest õli sisaldavate jäätmete kohta ei ole Euroopa Liidu (EL) õigusakti ega keskkonnaministri määrusega jäätmete lakkamise kriteeriume kehtestatud.
2.Tamme Auto esitas 27.12.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 29.11.2018 korralduse osaliseks tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 15.08.2018 taotlus jäätmete lakkamise osas uuesti läbi. Kaebaja ei nõustu 29.11.2018 korraldusega osas, milles p-i 3.1.4 on lisamata kõikide soovitud jäätmeliikide puhul toimingukood R3m, ning osas, milles p-i 3.1.5 on lisamata jäätmete koodiga 16 07 08* puhul toimingukood R3m. Ka ei ole kaebaja rahul sellega, et korraldus ei määra, et toimingukoodiga R12p kaasneb jäätmete lakkamine. Vastustaja leiab ebaõigesti, et JäätS §-s 21 nimetatud jäätmete lakkamine toimub ainult ringlussevõtu kaudu toimingukoodi R3m kohaldades. Ringlussevõtt (JäätS § 15 lg 4) ei hõlma jäätmete energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütusena või 2(9)
3-18-2395 tagasitäiteks. Samas sätestab nii JäätS § 21 lg 1 kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19.11.2008 direktiiv 2008/98/EÜ (jäätmete raamdirektiiv), et jäätmed lakkavad olemast jäätmed, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ning vastavad jäätmete raamdirektiivi art 6 lg-s 2 sätestatud alusel kehtestatud kriteeriumidele. Seega ei ole jäätmete lakkamise kohaldamisel erinevust selles, kas toimub ringlussevõtt või muu taaskasutus. Korralduses eeldatakse põhjendamatult, et keskkonnaministri määruse eelnõu (Õli sisaldavate jäätmete jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumid) reguleerib jäätmete ringlussevõttu ehk toimingukoodi R3m. Määrusega soovitakse kehtestada õli sisaldavatest jäätmetest kütusekomponendi tootmise kriteeriumid, mille täitmisel need jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Kütusekomponendi tootmise puhul ei ole rakendatav toimingukood R3m, vaid Vabariigi Valitsuse määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud“ § 1 lg 5 kohaselt tuleb sellisel juhul kasutada toimingukoodi R12p. Kaebaja soovib toimingukoodi R3m rakendamist juhul, kui jäätmed töödeldakse materjalideks, mis kasutatakse keemiatööstuses toorainena. Alusetu on vastustaja seisukoht, et tal puudub pädevus jäätmete lakkamise üle otsustamiseks. Ka käitluslitsentsi nr 0449 menetlemise ja väljaandmise ajal (2016-2017) lahendati jäätmete lakkamist juhtumipõhiselt, mitte ei viidanud vastustaja pädevuse puudumisele. Asjakohase määruse puudumine ei takista jäätmete lakkamise kohaldamist juhtumipõhiselt. Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi juhend (2012) „Guidance on the interpretation of key provisions of Directive 2008/98/EC on waste“ toob välja, et EL või liikmesriigi õigusakt sätestab üldnõuded teatud jäätmeliikidele ning vastava õigusakti olemasolul tuleb selle jäätmeliigi jäätmete lakkamist käsitada kõikidel juhtudel õigusakti alusel; kui vastavat määrust pole, otsustab liikmesriigi pädev asutus jäätmete lakkamise kriteeriumide täidetuse üle juhtumipõhiselt.
3.Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 29.11.2018 korralduses toodud seisukohtade juurde. Õli sisaldavad jäätmed jäävad ka pärast töötlemist jäätmeteks. Jäätmete lakkamine saab toimuda üksnes EL-i õigusakti või keskkonnaministri määruse alusel. Kuna vastav õigusakt puudub, et saa Keskkonnaamet jäätmete lakkamise üle otsustada ega kanda litsentsile toimingukoodi R3m. Jäätmete raamdirektiivi art 6 on Eesti õigusesse üle võetud JäätS §-ga 21. Jäätmete lakkamise kriteeriumide kehtestamise õigus on jäetud keskkonnaministrile. Keskkonnaamet peab kohaldama riigisisest õigust. Jäätmete raamdirektiivi art 6 lg-ga 4 on liikmesriikidele jäetud kaalutlusõigus otsustamaks, kas teatavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed, kuid see vajab riigisisest konkretiseerimist. Eesti seadusandja tahe on olnud võimaldada konkreetse jäätmeliigi puhul jäätmete lakkamist keskkonnaministri määruse kaudu. Keskkonnaametil ei ole õigust kaaluda JäätS § 21 lg p-des 1-4 sätestatud tingimuste täitmist, kuna puudub vastav pädevusnorm ja jäätmete lakkamise regulatsioon kütusekomponentide kohta. Kaebaja lähenemist ei toeta ka õiguslikult mittesiduv Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi juhend. Sealt ei tulene, et pädev asutus otsustab jäätmete lakkamise kriteeriumide täidetuse üle juhtumipõhiselt, kui siseriiklikult ei ole jäätmeteks oleku lakkamise kohta määrust kehtestatud. Vastav volitus on antud liikmesriigile, mitte pädevale asutusele.
3(9)
3-18-2395 Keskkonnaameti varasem tegevus, kus õli sisaldavate jäätmete lakkamiseks väljastati käitluslitsentse toimingukoodiga R3m, oli ebaõige halduspraktika, mida vastustaja on käesolevaks ajaks muutnud.
4.Keskkonnaministeerium toetab vastustaja seisukohta, et jäätmete lakkamise kriteeriumide kehtestamise aluseks on keskkonnaministri määrus. Igal liikmesriigil on vabadus valida, mil viisil võtta siseriiklikku õigusesse üle jäätmete raamdirektiivi art 6 lg-d 1 ja 4. Tegemist ei ole otsekohalduvate normidega. Juhendi p 1.3.4 järgi ei kohusta jäätmete raamdirektiivi art 6 lg 4 liikmesriike üksikjuhtumeid reguleerima. Liikmesriigil on kaalutlusõigus otsustada, kuidas ta sätted üle võtab. Kuna Eesti riigisisene õigus ei ole teatud liiki jäätmete suhtes jäätmeteks oleku kriteeriumi kehtestanud, ei ole jäätmevaldajal õigus nõuda selle kindlaks tegemist liikmesriigi pädevalt asutuselt või liikmesriigi kohtult.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.04.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud haldusakti põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Vastustajal ei ole pädevust juhtumipõhiselt otsustada jäätmeteks oleku lakkamist, sest puudub seda võimaldav riigisisene üldakt (keskkonnaministri määrus). Vastav pädevus puudub ka kohtul. Riigisisese üldakti andmisel on liikmesriigil jäätmete raamdirektiivist (art 6) tulenevalt ulatuslik valikuvabadus, mida riik on asunud õli sisaldavate jäätmete jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumide kehtestamisel teostama, koostades vastava eelnõu. Enne määruse vastuvõtmist ei ole võimalik hinnata, kas see võimaldab kaebaja taotluse rahuldamist. Kaebaja tugineb raamdirektiivi tõlgendamisel Euroopa Kohtu asjas C-60/18 (AS Tallinna Vesi vs Keskkonnaamet) tehtud kohtujuristi ettepanekule. Tegemist ei ole siduva õiguse allikaga. Kuna Euroopa Kohus tegi asjas otsuse 28.03.2019, saab juhinduda kohtuotsuse seisukohtadest. JäätS § 21 lg 2 sätestab, et kui jäätmete raamidirektiivi art 6 lg 2 kohaselt ei ole kriteeriume kehtestatud, võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada kriteeriumid, mille alusel mõned jäätmeliigid lakkavad olemast jäätmed. Euroopa Kohus leidis asjas C-60/18, et liikmesriigid võivad igal üksikjuhtumil otsustada, kas vastavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed, kui komisjon pole selles osas eeskirju vastu võtnud (p 21). Samuti võivad liikmesriigid ette näha võimaluse teha otsus iga üksikjuhtumi puhul (p 24). Jäätmeteks oleku lakkamine sõltub riigisisesest üldaktist, liikmesriik võib ka leida, et teatud jäätmed ei saa lakata olemast jäätmed ning jätta nende lakkamist käsitleva regulatsiooni vastu võtmata (p-d 25 ja 26). Selline tegevusetus ei tohi aga takistada jäätmete raamdirektiivi eesmärkide saavutamist nagu jäätmehierarhia kohaldamine, jäätmete taaskasutamise soodustamine ning taasväärtustatud materjalide kasutamise edendamine loodusressursside kaitsmise eesmärgil ja ringmajandusele ülemineku võimaldamine (p 27). Kui taaskasutamine on seotud teatavate keskkonnale ja inimeste tervisele avalduvate ohtudega, eelkõige ohtlike ainete sisaldusest tingitud ohuga, tuleb arvestada liikmesriigi kaalutlusruumiga ( p 28). Eelnevast nähtuvalt on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et jäätmevaldaja ei saa nõuda jäätmeteks oleku lakkamise kindlakstegemist liikmesriigi pädevalt asutuselt (Keskkonnaamet) või kohtult. Vastav pädevus on keskkonnaministril. Kuni puudub õigusakt, millega oleks kehtestatud jäätmete lakkamise kriteeriumid, ei saa Keskkonnaamet õli sisaldavate jäätmete lakkamise üle otsustada ega toimingukoodi R3m litsentsile kanda.
6.Tamme Auto palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 17.04.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus juhindus asja lahendades Euroopa Kohtu 28.03.2019 otsusest nr C-60/18, mille Euroopa Kohus tegi ajal, mil oli möödunud halduskohtu poolt menetlusosalistele antud seisukohtade esitamise aeg. Halduskohus ei andnud võimalust täiendavate seisukohtade esitamiseks ning see tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Vaidlus taandub sellele, kuidas tõlgendada eelnimetatud Euroopa Kohtu otsust. Halduskohus jättis tähelepanuta, et Euroopa Kohus tegi otsuse konkreetses kohtuasjas konkreetselt sealses asjas esitatud asjaoludel. Euroopa Kohtu otsusest ei nähtu absoluutset võimatust nõuda jäätmeteks oleku lakkamise kindlakstegemist. Kohtujurist leidis oma ettepanekus, et kuigi liikmesriigid võivad jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumid kehtestada üldaktiga, on selle tegemata jätmisel jäätmevaldajal siiski õigus paluda jäätmete jäätmeteks oleku lakkamise tuvastamist liikmesriigi pädevalt asutuselt või kohtult. Kohtujurist ei piiranud oma seisukohta üksnes konkreetse kohtuasjaga, vaid avaldas arvamust laiemalt. Kohtujurist leidis, et liikmesriikide vabadus jäätmete raamdirektiivi art 6 lg 4 kohaldamisel ei ole piiramatu, arvestada tuleb muu hulgas ka omandipõhiõigusega ja ettevõtlusvabadusega. Euroopa Kohtu asjas oli küsimus reoveesette taaskasutamises. Halduskohus ei ole hinnanud, kas ja mil määral on Euroopa Kohtu asja ja käesoleva asja asjaolud sarnased. Kaebaja 15.08.2018 taotluse kohaselt oleks käesolevas asjas peamiseks tarbijaks naftat ümbertöötav tehas, kes kasutaks kaebajalt saadavat toorainet oma tavapärases tootmisprotsessis. Seega tähendab ringlussevõtt seda, et toode jõuab spetsiifiliste isikuteni, kellel on teadmised ja oskused vastava tootega ümber käimiseks. Kuna toode ei jõua tavainimeste kätte ega keskkonda, ei esine ohtu inimesele ega keskkonnale (reoveesette taaskasutamisel viiakse toode otse keskkonda). Õli, mida kasutatakse naftatehases toormena või kütusena, ei ole põhimõtteliselt ette nähtud keskkonda viimiseks. Vastupidi, hoiustamine ja kasutamine toimub kinnistes süsteemides. Lubade taotlemisega ei kaasne maa, mulla või pinnase kasutamist. Seega on suure tõenäosusega tegemist Euroopa Kohtu otsuse asjast erinevate asjaoludega. Asja õigeks lahendamiseks tuleb asja juurde võtta haldusasja nr 3-14-52974 materjalid. Vaatamata kaebaja 15.03.2019 vastuväitele, lahendas halduskohus asja kirjalikus menetluses. HKMS § 131 sätestab eeldused, mil kohus võib kalduda kõrvale üldreeglist, et asja tuleb arutada suulisel istungil. Suuline menetlus tagab kaebajale kõige efektiivsema õiguste kaitse. Tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega, mille lahendamine eeldab arusaamist kaebaja majandus- ja tootmistegevusest, samuti jäätmete lakkamisega seotud tehnilistest küsimustest. Kui kohus oleks korraldanud asjas kohtuistungi, oleks olnud võimalik vältida olukorda, et kaebaja ei saa avaldada seisukohta küsimuses, millele hiljem terve otsus rajaneb.
7.Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebus on perspektiivitu ning see tuleks jätta läbi vaatamata. Kaebuse esitamise tinginud siseriikliku õigusakti puudumine on kõrvaldatud. Õlijäätmete lakkamise kriteeriumid kehtestati keskkonnaministri 29.05.2019 määrusega nr 19 „Õli sisaldavate jäätmete jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumid“, mis jõustus 03.06.2019. Vastustaja kontrollis kaebaja taotluse
5(9)
3-18-2395 vastavust määrusele nr 19 ning leidis, et kuna taotlus ei sisalda kõiki vajalikke andmeid, tuleb kaebajal esitada uus taotlus koos vajalike andmetega. Apellatsioonkaebus tuleb jätta igal juhul rahuldamata. Õige pole kaebaja väide, et vaidlus taandub Euroopa Kohtu otsuse tõlgendamisele. Vastav otsus üksnes kinnitab vastustaja ja kaasatud haldusorgani varasemaid seisukohti. Puudub vajadus nõuda välja haldusasja nr 3-1452974 materjalid. Asja lahendamine kirjalikus menetluses pole kaasa toonud ebaõige lahendi tegemist. Istungi korraldamata jätmine oli õiguspärane, asja lahendamiseks polnud vaja koguda täiendavaid tõendeid. Kirjaliku menetluse valik ei kujuta endast olulist menetlusrikkumist.
8.Keskkonnaministeerium toob esile, et kuna keskkonnaministri määrus on vastu võetud, on kaebajal õigus esitada Keskkonnaametile taotlus õli sisaldavate jäätmete lakkamise üle otsustamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Menetluslikud küsimused
9.Vastustaja taotlus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, ei ole põhjendatud. Kuigi pärast halduskohtu otsust võeti vastu määrus nr 19, ei saa väita, et apellatsioonkaebus on perspektiivitu, sest selle sisu seisneb jätkuvalt küsimuses, kas kaebaja 15.08.2018 taotlust oli võimalik sisuliselt lahendada ilma määruse nr 19 olemasoluta. Määrus nr 19 ei saa mõjutada Keskkonnaameti 29.11.2018 korralduse õiguspärasust.
10.Kaebaja leiab, et halduskohus keeldus põhjendamatult asja läbivaatamisest kohtuistungil. Vastav taotlus sisaldus 27.12.2018 kaebuses. Tallinna Halduskohus otsustas 19.02.2019 määruses vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses, viidates HKMS § 131 lg 1 p-le 2 ning leides, et vaidluse all on üksnes õigusküsimused, pooled on seisukohad esitanud ja puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks. Kaebaja esitas 15.03.2019 vastuväite, tuues välja, et üldreeglina tuleb asja arutada kohtuistungil. Ka siis, kui vaidluse all on õigusküsimused, tuleb arvesse võtta menetlusosalise jaoks kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu. Tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega, mille lahendamine eeldab arusaamist kaebaja majandus- ja tootmistegevusest, samuti jäätmete lakkamiseks olekuga seonduvates tehnilistes küsimustes. Tallinna Halduskohus jättis 17.04.2019 otsuses vastuväite rahuldamata, jäädes 19.02.2019 määruses toodud põhjenduste juurde. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Vastavalt HKMS § 2 lg-le 7 on halduskohtumenetlus avalik, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 27 lg 1 p 2 annab menetlusosalisele õiguse võtta osa kohtuistungist. HKMS § 131 lg-s 1 sätestatud erand riivab mõlemat eeltoodud põhimõtet. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaldamisel ei piisa üksnes sellest, et vaidluse all on üksnes õigusküsimused, vaid kohus peab istungi läbiviimisest keeldumisel välja tooma kaalutlused, miks puudub menetlusosalistel ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda ning kuidas mõjutavad seda kaalul olevad 6(9)
3-18-2395 õigushüved ja vaidluse iseloom. Ka õigusküsimused võivad olla piisavalt keerulised ning seetõttu on asja õigemaks lahendamiseks vajalik korraldada kohtuistung. Tallinna Halduskohtu 19.02.2019 määrusest selliseid põhjendusi ei nähtu, mistõttu pole ringkonnakohtul võimalik kontrollida, kas kohus lähtus asjakohastest kaalutlustest. Eeltoodu ei too käesolevas asjas kaasa halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja esmane soov, et ringkonnakohus lahendaks asja sisuliselt. Kaebaja on 28.11.2019 loobunud soovist vaadata apellatsioonkaebus läbi kohtuistungil. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et menetlusliigi valik ei ole kaasa toonud vale kohtulahendi tegemist.
11.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kui halduskohus nägi, et asja lahendamisel tugineb ta valdavas osas Euroopa Kohtu otsusele nr C-60/18, oleks tulnud anda menetlusosalistele võimalus esitada seisukohad selle otsuse asjakohasuse kohta. Kuigi tõendite ja seisukohtade esitamise aeg oli Euroopa Kohtu otsuse tegemise ajaks möödunud, oli halduskohtul võimalus HKMS § 130 alusel asja arutamine uuendada. Eeltoodud menetlusviga ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski kaasa toonud vale kohtulahendi tegemist. Kaebaja sai seisukoha Euroopa Kohtu lahendi osas esitada apellatsioonkaebuses.
12.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse võtta asja materjalide juurde haldusasja nr 3-14-52974 materjalid. Euroopa Kohtu otsusest nr C-60/18 on piisavalt arusaadavalt näha, mis asjaoludel on see tehtud. Selleks, et kasutada mingit kohtulahendit allikana, pole tarvis välja nõuda alusmaterjale. II Apellatsioonkaebuse sisuline lahendamine
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Ringkonnakohtus on vaidlus eelkõige selle, kas Euroopa Kohtu otsusest nr C-60/18 on sobiv lähtuda ka käesolevas haldusasjas. Euroopa Kohus andis tõlgenduse jäätmete raamdirektiivi art 6 lg-le 4, leides, et selle normiga pole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mille järgi sõltub jäätmeteks oleku lakkamine riigisisese üldaktiga kehtestatud kriteeriumide olemasolust selle jäätmeliigi kohta, ning jäätmevaldajatel pole õigust nõuda jäätmeteks oleku lakkamise kindlakstegemist liikmesriigi pädevalt asutuselt (antud juhul Keskkonnaametilt) või liikmesriigi kohtult. Vaidlust pole selles, et kohtulahendis nimetatud riigisisene üldakt on siinses kohtuasjas keskkonnaministri 29.05.2019 määrus nr 19, mis jõustus 03.06.2019. Kaebaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et kaks kohtuasja on erinevad, sest kaebaja tegevuse korral ei esine ohtu inimesele ega keskkonnale, kuivõrd ringlussevõtu kaudu jõuab toode spetsiifiliste isikuteni, kellel on teadmised ja oskused selle tootega ümber käimiseks, toode ei jõua tavainimeste kätte ega keskkonda, tegevusega ei kaasne maa, mulla või pinnase kasutamist. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja lähtub põhjendamatult eeldusest, et õli sisaldavate jäätmete ringlussevõtuga ei kaasne keskkonnaohtu. Muidugi toimub kogu protsess võimalikult keskkonnasäästlikul viisil ning asjatundjate kontrolli all, kuid õli sisaldavad jäätmed pole keskkonnale ohutud ning nende keskkonda sattumist ei saa täielikult välistada. Nii ongi määruses nr 19 muu hulgas näiteks ette nähtud nõuded jäätmete käitluskohale.
7(9)
3-18-2395
15.Euroopa Kohus on otsuse nr C-60/18 p-s 28 leidnud, et kui jäätmete taaskasutamine on seotud teatavate keskkonnale ja inimeste tervisele avalduvate ohtutega, eelkõige ohtlike ainete sisaldusest tingitud ohuga, võib liikmesriik mitte tuvastada toote või aine jäätmeteks oleku lakkamist või jätta kehtestamata standardi, mille järgimine tooks kaasa toote või aine jäätmeteks oleku lõpetamise. Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas asjas oli riigil kaalutlusruum otsustada, kas tuvastada õli sisaldavate jäätmete jäätmeteks oleku lakkamist või mitte. Kuna JäätS § 21 lg 2 näeb ette, et jäätmeteks oleku lakkamise üle otsustab valdkonna eest vastutav minister määrusega, mitte pädev asutus (Keskkonnaamet), ning Euroopa Kohus on eelviidatud otsuses leidnud, et selline regulatsioon on kooskõlas jäätmete raamdirektiivi art 6 lg-ga 4, on Keskkonnaameti 29.11.2018 korraldus õiguspärane.
16.Euroopa Kohus on veel esile toonud, et kuigi liikmesriikidel on kaalutlusõigus otsustada teatud jäätmeliikide jäätmeteks oleku lakkamise üle, peavad liikmesriigid tagama jäätmete raamdirektiivi eesmärkide saavutamise ning on kohustatud vastu võtma konkreetsed kriteeriumid, mis võimaldavad liikmeriigi asutusel või kohtul tuvastada jäätmeteks oleku lakkamise, kui jäätmed on läbinud taaskasutamistoimingu, mis võimaldab neid kasutusele võtta, seadmata ohtu inimese tervist ja kahjustamata keskkonda. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust käesoleva kaasuse kontekstis, et kohustus võtta vastu õli sisaldavate jäätmete jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumid oli keskkonnaministril. Lahendist ei nähtu, et kui minister vastavat regulatsiooni ei kehtesta, saavad jäätmeteks oleku lakkamise kriteeriumid paika panna Keskkonnaamet või kohus. Küsimus, kas keskkonnaminister on kehtestatud kriteeriumid piisavalt kiiresti ja kooskõlas jäätmete raamdirektiiviga, ei mõjuta Keskkonnaameti 29.11.2018 korralduse seaduslikkust.
17.Kaebaja tugineb apellatsioonkaebuses kohtujuristi seisukohale. Arvestades, et jäätmete raamdirektiivi art 6 lg 4 tõlgendamise kohta on olemas Euroopa Kohtu otsus, ei saa selles sisalduvat kummutada kohtujuristi arvamusega. Nagu ringkonnakohus eespool leidis, ei ole kahe kaasuse vahel selliseid erisusi, mis tekitaksid kahtluse Euroopa Kohtu lahendi asjakohasuses. III Menetluskulud
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Jõustunud Riigikohtu 29.01.2021 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 8(9)
3-18-2395
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2020. a otsuse resolutsioon muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
3.Jätta menetlusosaliste kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
4.Arvata kautsjon riigituludesse.
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.