Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. november 2019, Tartu 3-18-1331
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla kohustamiseks paigaldada kambrisse laud, mida on kaebajal võimalik püsti seistes kasutada või võimaldada kaebajal kasutada ülemist nariplaati.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
3.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.2. aprillil 2018 esitas Viru Vangla kinnipeetav X Viru Vanglale taotluse, milles palus vahetada kambrisse V703 paigaldatud lauaplaat sellise vastu, mida ta saaks reaalselt kasutada, ning seni võimaldada tal kirjutada ülemisel nariplaadil. X selgitas, et plaadi mõõtmed ei võimalda tal seda kasutada ning laua kasutamiseks peab ta kummardama ja olema sundasendis.
2.3. mai 2018. a otsusega nr 6-14/12903-2 jättis Viru Vangla taotluse rahuldamata. Vangla hinnangul on 27. märtsil 2018 paigaldatud laud selline, millel saab eesmärgipäraselt ja efektiivselt tegeleda kirjutamisega.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 4. juulil 2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla kohustamiseks paigaldada tema kambrisse laud, mida on tal võimalik püsti seistes seljavalu tundmata kasutada kirjutamiseks, söömiseks ja õppimiseks või võimaldada kasutada nendeks tegevusteks ülemist nariplaati.
Kaebuse kohaselt on kaebajale tehtud kolm alaseljaoperatsiooni, kuid sellele vaatamata on ta raske puude ja osalise töövõimega. Kaebaja vajab igapäevatoimingute tegemisel abilist, temale kohaldatud kambrit ning lauda, mille taga saab kaebaja püsti seistes kirjutada. Istumine tekitab kaebajale tugevat füüsilist valu. 27. märtsil 2018 paigaldatud lauda ei saa kaebaja reaalselt kasutada. Laud võimaldab kaebajal lauale panna käelabad ja A4 kaustiku või paberi ning kaebaja peab seisma ettekallutatult sundasendis, mis tähendab, et laud ei vasta ühelegi töö- ega tervisekaitsenõudele. Arst on 4. septembril 2018 teinud selge otsuse ja meditsiiniõde on
4.Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebajal ei ole põhjust eeldada, et elukambri sisustus vastaks justnimelt tema eelistustele. Vangla on arvesse võtnud kaebaja tervislikku seisundit ning paigaldanud sellest tulenevalt tavapärasest erineva lauaplaadi. Paigaldatud lauale on võimalik paigutada asju ning seda on võimalik kasutada kirjutamiseks.
5.Tartu Halduskohtu 16. novembri 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kaebajal on tervislikel põhjustel näidustatud püsti kirjutamise võimalus, kaebaja kambrisse on paigaldatud lauaplaat, mis asub põrandast 124 cm kõrgusel ja mille mõõtmed on 60 cm × 45 cm, ning paigaldatud lauaplaadile saab kaebaja panna käelabad ja A4 suuruse paberi. Pooled on erimeelt selles, kas vanglale on pandud kohustus paigaldada kaebaja kambrisse lauaplaat, mis vastaks kaebaja poolt välja toodud nõuetele, ning kas vanglal on kohustus võimaldada kaebajal kasutada kirjutamiseks, õppimiseks ja söömiseks ülemist nariplaati.
6.Kohustamiskaebuse rahuldamisel on oluline, et Viru Vangla oli kohustatud kaebaja poolt nõutavat tegema ja toimingu tegemisest keeldumine on olnud õigusvastane. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 1 p-st 3 tulenevalt kuulub toa või kambri sisustusse laud. EhS § 11 lg 4 alusel kehtestatud majandusja taristuministri 2. juuli 2015. a määrusest nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ ei nähtu, et sätestatud oleks nõudeid lauale. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Olukorras, kus kambri sisustusse kuulub laud, mida kaebajal terviseseisundist tulenevalt ei ole võimalik kasutada, tekib küsimus meditsiinilise abivahendi vajalikkusest, mille kohta saab hinnangu anda ja vastava otsuse teha üksnes tervishoiutöötaja. Meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta tehtud otsuse puudumisel puudub vanglal seega ka kohustus vastavat abivahendit võimaldada.
7.Arst A. Aasamets on 6. detsembril 2016 teinud otsuse, mille kohaselt on kaebajal näidustatud tervislikel põhjustel püsti kirjutamise võimalus, arst N. Neglason on 3. aprillil 2017 teinud otsuse, mille kohaselt kuni neurokirurgi selgitava ja täpsustava konsultatsioonini tuleb kaebajal jätkata kirjutamist seisvas asendis. Kohtule ei nähtu, et arstid oleksid andnud kaebajale soovitusi või kohustanud vanglat seonduvalt kaebaja poolt püsti seistes söömise ega õppimisega. Vastavalt puudus vanglal kohustus kaebaja kambrisse paigaldatud lauaplaati kohandada ning sellest tulenevalt oli vangla keeldumine õiguspärane. Seejuures on kaebaja ise teada andnud, et paigaldatud lauaplaadile mahuvad kaebaja käed ja A4 suurune paber, mis viitab, et kaebajal on võimalik püsti seistes kirjutada ehk järgida talle antud soovitusi ning vangla on seega võimaldanud kaebajal püsti seistes kirjutamise.
8.Kohus jättis HKMS § 158 lg 2 ls 2 alusel tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, milles kajastuvad pärast vangla poolt vaideotsuse tegemist toimunud sündmused.
9.Kaebaja taotles alternatiivselt Viru Vangla kohustamist võimaldada kaebajal kasutada söömiseks, õppimiseks ja kirjutamiseks ülemist nariplaati, mis sisuliselt vastab taotlusele hoida kaebaja mitmekohalises elukambris üksi. Ühestki õigusaktist ei tulene aga kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga. Isikul puudub seega subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist üksinda või mitmekohalisse kambrisse. Kaalutlusõigus kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel ei ole küll täiesti piiramatu, ent kohtu hinnangul ei nähtu, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel oleks vastustaja teinud ilmselgeid kaalutlusvigu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kambris olev laud peab olema võrdväärne lauaga, mida kasutavad söömiseks, töötamiseks ja õppimiseks vabaduses viibivad isikud. Laua suurus peab olema selline, et sellele mahuvad kõik tööks ja õppeks vajalikud esemed. Halduskohus on õigesti märkinud, et neurokirurg ei teinud vanglale otsest ettekirjutust kaebajale püsti kirjutamise võimaldamiseks. Kuid ettekirjutus jäi tegemata üksnes seetõttu, et arstilt seda ei küsitudki. Tänaseks on teostatud mõõtmised, mis kinnitavad, et laud, mida kaebaja valu tundmata kasutada saab, peab olema suurem. Kui vangla ei suuda kaebajale nõuetekohast lauda tagada, tuleb kaebaja paigutada kambrisse üksinda, et kirjutamiseks saaks kasutada ülemist nariplaati.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
12.3. aprilli 2019. a määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja menetlusabitaotluse ja andis talle tähtaja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse eduväljavaated on vähesed, mistõttu ei ole menetlusabi jätkamine apellatsioonimenetluses põhjendatud.
13.27. juuni 2019. a määrusega Riigikohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja kohustas Viru Vanglat võimaldama kaebajal viibida kohtumenetluse lõpuni kambris üksi võimalusega kasutada nari ülemist lavatsit lauana.
14.11. septembri 2019. a määrusega Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määruse osaliselt, otsustas jätkata kaebajale menetlusabi andmist ja saatis asja menetluse jätkamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et selles menetlusetapis ei olnud võimalik järeldada, et apellatsioonkaebusel ei ole eduväljavaateid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava subjektiivse õiguse ulatust kambri sisustuse muutmiseks ja/või meditsiinilise abivahendi saamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.
16.11. septembri 2019. a määruses käesolevas asjas asus Riigikohus seisukohale, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus juhindub sellest seisukohast apellatsioonkaebuse lahendamisel.
17.Tulenevalt VangS § 45 lg 1 ls-st 2 kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.
novembri 2000. a määruse nr 72 Vangla sisekorraeeskiri (VskE) § 7 lg 1 p 3 järgi kuulub kambri sisustusse muu hulgas laud. Kehtiv õigus ei reguleeri küsimust selles, milliste mõõtmetega laud tuleb kambrisse paigutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega hea halduse põhimõttest ja vangistuse regulatsioonist tulenevalt järeldada, et laua suurus peab olema piisav, et lauda oleks võimalik kasutada selle tavapärasel otstarbel, arvestades kambri üldisi mõõtmeid ja kaalutlusi vangla julgeoleku tagamiseks. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on subjektiivne õigus samaväärsele lauale, mida tavapäraselt on võimalik kasutada vabaduses viibivatel isikutel. Seda ei võimalda juba kinnipeetava kambri mõõtmed. Kuigi laud ei ole meditsiiniline abivahend, siis kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu kambri sisustuse muutmise aluseks saab olla eelkõige arsti hinnang selle kohta, milliste muudatuste tegemine on vajalik kinnipeetava toimetuleku tagamiseks, tervisprobleemi leevendamiseks ja/või inimväärikust austavate kinnipidamistingimuste loomiseks. Arsti sellekohane otsustus annab kinnipeetavale aluse taotleda vanglalt muudatuste tegemist kambris sisustuses. Taotluse lahendamisel peab vangla seejärel otsustama, kas kambri sisustuse muutmine või täiendamine on võimalik ja põhjendatud.
18.Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et nii Tallinna Vanglas kui Ka Viru Vanglas viibimise ajal on vangla arstid kaebaja seljaprobleemi tõttu pidanud kaebajale sobivaks kirjutamist püstises asendis (I kd, tl 22-24). Seega esines alus taotleda vastustajalt kambri sisustuse kohandamist püsti kirjutamise võimaldamiseks. Ringkonnakohus peab 3. aprilli 2017. a sissekannet kaebaja meditsiinikaardile selles osas piisavalt selgeks. Asjaolu, et arst ei märkinud kohustuslikuna meedet, mida püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks tuleb rakendada, osutab üksnes sellele, et vanglal on otsustusruum, millisel viisil eesmärk saavutada. Vangla otsustas paigaldada kaebaja kambrisse täiendava laua, mis asub tavapärasest kõrgemal, kuid on kambri sisustusse standardselt kuuluvast lauast väiksem. Kambri sisustusse kuuluv tavapärane laud jäi seejuures alles. Kaebaja hinnangul ei ole lisatud laud aga piisavalt suur. Samuti võib kaebaja menetlusdokumentides väljendatust aru saada, et kaebaja ei ole rahul ka laua kõrgusega. Seetõttu taotles kaebaja lauaplaadi asendamist suuremaga, millest vastustaja 3. mai 2018. a otsusega (I kd, tl 15-16) keeldus. Kokkuvõtvalt on vastustaja tuginenud sellele, et arst ei ole näinud ette kindla suurusega laua võimaldamise kohustust ning kambri mõõtmeid arvestades takistaks suurem laud kambris liikumist määral, mis seaks ohtu vangla ametnike liikumise ja/või vajadusel erivahendite kasutamise kambris, s.o ohustaks vangla julgeolekut.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on vangla selgitused piisavad selleks, et lugeda õiguspäraseks keeldumine suurema lauaplaadi paigaldamisest. Ringkonnakohus arvestab siinjuures sellega, et paigaldatud laua mõõtmed (45 * 60 cm) ilmselt ei ole sellised, et laud ei oleks tavapärasel otstarbel kasutatav. Kuigi suuremal laual võib olla mugavam kirjutada, siis kaebaja nimetatud takistused laua kasutamisel (töövihiku ulatumine üle laua serva, probleemid kirjutamisel kasutatava abimaterjali lauale mahutamisel) ei ole sellise kvaliteediga, et saaks järeldada laua sobimatust püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks. Vastustaja kaalutlus suurema lauplaadi negatiivsest mõjust kambris liikumise võimalusele on seejuures samuti asjakohane. Kuigi suurema lauplaadi ruumi ahendav mõju võib olla tagasihoidlik, on see siiski asjaolu, mida vastustaja pidi arvestama kaebaja taotluse lahendamisel. Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et vastustaja keeldumine suurema lauplaadi paigaldamisest on õiguspärane ning, et kaebajale on tagatud vähemalt tema minimaalsetele vajadusetele vastav võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kaebaja soov kasutada lauda püsti söömiseks või muudeks toiminguteks ei ole asjakohane, sest arst ei ole kaebaja sellist vajadust tuvastanud. Samas ei ole kaebajal keelatud kasutada paigaldatud lauda ka muul otstarbel kui kirjutamiseks.
20.Riigikohus märkis 11. septembri 2019. a määruses veel, et kaebaja meditsiinikaardile
15.novembril 2018 tehtud kanne (I kd, tl 195) võib vastustaja keeldumise õiguspärasuse hindamisel oluline olla. Halduskohus jättis nimetatud tõendi arvestamata põhjusel, et HKMS
§ 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodu valguses mõistab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohta selliselt, et kaebusega taotletavat eesmärki silmas pidades tuleb asjaolud kindlaks teha kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), otsustades, kas vastustajal on kohustus kambrit kaebaja taotlusel täiendavalt kohandada püstises asendis kirjutamise võimaldamiseks.
21.15. novembri 2018. a kande kohaselt toimus 24. oktoobril 2018 õe ja kontaktisiku poolt kaebaja kambris lauaplaadi orienteeruvate mõõtude võtmine. Laua sobivate mõõtudena märgiti 55 x 92 cm. Mõõtmiste tulemused edastati perearstile dr. R. Aadamsoole. Hiljem selgitas kontaktisik, et laua mõõtmetena märgiti meditsiinikaardi kandesse kaebaja poolt sobivaks peetavad mõõtmed ning mõõtmise käigus õde ei andnud hinnangut sellele, et olemasolev laud on sobimatu või, et vajalik on paigaldada suurem laud (II kd, tl 9). Nendel asjaoludel, arvestades, et talle edastatud soovitusele ja kaebaja tervisandmetele tuginedes perearst hiljem ei andnud soovitust laua asendamiseks suuremaga, leiab ringkonnakohus, et
15.novembri 2018. a kaebaja meditsiinikaardile tehtud kanne ei anna alust järelduseks, et vanglal on kohustus paigaldada kaebaja kambrisse suurem laud, sest olemasolev ei ole piisav kaebajale püsti kirjutamise võimaldamiseks. Samuti ei tulene selline järeldus 4. septembri 2018. a kaebaja meditsiinikaardi kandest (I kd, tl 108), kuna ka selles ei ole arst sedastanud vajadust kambrisse paigutatud laua asendi või suuruse muutmiseks, vaid on üksnes kajastanud kaebaja sellekohast soovi, vanglale omapoolset nõuet või soovitust lisamata. Kohtumenetluse ajal on vastustaja teavitanud kaebajat kirjalikult sellest, et kui laua kasutamine tekitab kaebajale ebamugavust või valu tulenevalt laua paiknemisest (kõrguses), siis on vastustaja valmis laua asendit korrigeerima. Seetõttu võib eeldada, et laua kasutamise takistused, mis seonduvad laua paiknemisega, on kaebaja soovil kõrvaldatavad ning vastavalt puudub vajadus ka selles osas vastustajale ettekirjutuse tegemiseks.
22.Kaebaja alternatiivne taotlus tema paigutamiseks kambrisse üksinda, et võimaldada kasutada kirjutamiseks narivoodi ülemist plaati tuleks kõne alla juhul, kui arsti poolt näidustatud püsti kirjutamise võimaldamine muul viisil ei ole saavutatav, näiteks juhul, kui kambri sisustuse täiendamise ja/või muutmisega ei ole võimalik luua tegelikku võimalust püstises asendis kirjutamiseks. Käesoleval juhul on aga kohtud leidnud, et täiendava laua paigaldamisega on kaebajale tagatud vähemalt minimaalne võimalus püstises asendis kirjutamiseks. Kuna vastustaja keeldumine kaebaja kinnipidamise tingimuste muutmisest oli seega õiguspärane ja puudub alus kohustada vastustajat täiendavalt muutma kaebaja kambri sisustust, siis sarnaselt puudub alus ka kohustada vastustajat kaaluma kaebaja üksinda kambrisse paigutamist.
23.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.