Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-1331 11. september 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Viru Vangla kohustamiseks kohandama kambritingimusi kaebaja vajadustele Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, esindaja Marek Aas Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määruse p-d 2 ja 5. Jätkata kaebajale menetlusabi andmist. Saata asi Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse jätkamiseks.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Viru Vanglale taotluse, milles palus paigaldada tema kambrisse talle sobilik lauaplaat või võimaldada tal kasutada kirjatöö tegemiseks ülemist nariplaati. Kaebaja terviseseisundi tõttu on tal vaja kirjatööd teha püsti seistes. Vastustaja jättis taotluse rahuldamata. Vastustaja ei rahuldanud ka kaebaja esitatud vaiet.
2.Kaebaja esitas 6. juulil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat tema taotlust rahuldama. Kambrisse paigaldatud lauaplaat on liiga kitsas, nii et kaebaja ei saa kirjutades sellele toetuda ega tasakaalu hoida. Kaebaja seljavalu on ägenenud ja ta tarvitab pidevalt valuvaigisteid. 22. oktoobril 2018 esitatud avalduses selgitas kaebaja, et 12. septembril 2018 käis tema kambris meditsiiniõde, kes kinnitas lauaplaadi sobimatust. 7. novembri 2018. a avalduses selgitas kaebaja, et 24. oktoobril 2018 mõõdeti kambris koos meditsiiniõega uuesti lauda. Tuvastati, et kaebajale sobib vähemalt 92 × 55 cm suurune laud, mis peab olema paigutatud 10 cm kõrgemale. Need andmed lubati lisada kaebaja haiguslukku.
3.Tartu Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. 16. novembri 2018. a otsusega jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. „Vangla sisekorraeeskirja“ kohaselt peab kambris olema laud, kuid täpsemaid nõudeid lauale ei ole sätestatud. Kui kaebaja ei saa kambris olevat lauda oma terviseseisundi tõttu kasutada, võib tal olla vaja meditsiinilist abivahendit. Selle üle otsustab tervishoiutöötaja (Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 § 3 lg 2). „Viru Vangla
3-18-1331 kodukorra“ p 7.1.10 kohaselt on meditsiiniline abivahend arsti otsuseta keelatud. Kui sellist otsust pole, ei ole vanglal õigust ega kohustust abivahendit võimaldada. Arst otsustas 6. detsembril 2016 ja 3. aprillil 2017, et kaebajale on näidustatud püsti kirjutamine. Arst ei kohustanud vastustajat olemasolevat lauaplaati välja vahetama. Lauaplaadile mahuvad kaebaja käed ja A4 paber, seega sai kaebaja püsti seistes kirjutada. Kohus hindab vastustaja toimingu õiguspärasust selle tegemise aja seisuga, seega tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid, mis kajastavad pärast vaideotsuse tegemist toimunud sündmusi. Kui kaebaja leiab, et lauaplaat tuleb välja vahetada, tuleb tal pöörduda meditsiiniosakonda, kes saab teha vastustajale ettekirjutuse. Kaebajal pole õigust otsustada, millises kambris ja mitmekesi ta viibib. Vastustaja ei pidanud võimaldama kaebajal viibida kambris üksi ja kasutada ülemist nariplaati.
4.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks.
6.Ringkonnakohus lõpetas 3. aprilli 2019. a määruse p-ga 2 kaebajale menetlusabi andmise ja andis talle tähtaja apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumiseks. Kaebaja majanduslik seis õigustaks menetlusabi andmist. Kaebus on aga eduväljavaadeteta. Vaidlust pole, et kaebajal on seljavalud ja arst on leidnud, et kaebajal tuleks kirjutada püsti. Selleks, et luua kambris kaebaja terviseseisundit arvestavad tingimused, on vaja arsti otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Arst ei ole otsustanud paigaldada kaebaja kambrisse erimõõdulist lauda. Vastustaja on püüdnud kaebaja olukorda leevendada, paigaldades kambrisse 60 × 45 cm lauaplaadi. Kaebajale sobib laua asukoht, kuid mitte suurus. Kaebajal ei ole õigust nõuda endale meelepärase suurusega lauda. Kaebaja on oma tervislikust seisundist hoolimata suutnud kohtumenetluses osaleda. Järelikult paigaldatud laud sobib. Kohus tagastas sama määruse p-ga 5 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, kuna kaebaja ei tasunud tähtajaks riigilõivu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määruse p-d 2 ja 5, vabastada ta riigilõivu tasumisest, võtta tema apellatsioonkaebus menetlusse ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse kohaselt eiras ringkonnakohus kaebaja väiteid ja faktilisi asjaolusid. Vastustajal ja kohtutel lasus kohustus selgitada välja, milliste mõõtmetega laud vastab kaebaja terviseseisundile, pöördudes selleks vajaduse korral vangla meditsiiniosakonna või kaebaja raviarsti poole. Seda pole tehtud ka pärast seda, kui kaebaja palus suuremat lauda. 24. oktoobril 2018 mõõdeti arsti ettekirjutusel kambris lauaplaati ning selgus, kui suurt lauaplaati kaebaja oma terviseseisundi tõttu vajab. Kaebaja tervisekaarti tehti selle kohta kanne 15. novembril 2018. Kaebaja teavitas halduskohut mõõtmistulemustest, kuid halduskohus jättis teavituse tähelepanuta. Nii halduskui ka ringkonnakohus tuginesid ekslikult sellele, et arst ei ole laua mõõte paika pannud.
8.Riigikohtu halduskolleegium andis vastustajale võimaluse esitada seisukoht esialgse õiguskaitse kohta. Vastustaja selgitas 20. juunil 2019 esitatud vastuses, et kaebaja soovitud mõõtmetega lauaplaati ei ole praegu olemas, samuti ei võimaldaks nii suur plaat kambris turvaliselt liikuda, sh järelevalvetoiminguid teha. Elukambris on mööbel seintele ja põrandatele kinnitatud, mistõttu on lisalaua paigutamise võimalus piiratud ning lauaplaadi praegune asukoht ainuvõimalik. Laua kõrgust on võimalik muuta ning selleks on vastustaja ka valmis olnud. Kaebaja on ise pidanud sobivaks 92 × 55 cm suurust lauaplaati ja avaldas need mõõdud ka meditsiiniõele. 2(3)
3-18-1331
9.Kaebaja vaidles vastu vastustaja väitele, et suurem lauaplaat takistaks järelevalvet. Samuti ei nõustunud kaebaja, et tema haigusloosse kantud laua mõõdud on tema enda välja pakutud. Mõõdud võtsid II üksuse juht ja meditsiiniõde peale arsti korduvat ettekirjutust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Halduskohtu viidatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 § 3 lg 2 reguleerib üksnes määruses loetletud riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite võimaldamist. Näiteks ei tähenda see, et isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, et need esemed muutuksid meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid.
11.Kaebaja tervisekaardile on 15. novembril 2018 tehtud järgmine kanne: „24.10.2018 teostatud kp kambris õe ja kontaktisiku [---], kes sellel hetkel oli üksuse juhataja ülesannetes, poolt lauaplaadi orienteeruvate mõõtude võtmine. Sobiva lauaplaadi mõõdud võiksid olla 55sm × 92sm. Mõõtmiste tulemused 24.10.2018 edastatud perearstile dr. R. Aadamsoole“ (toimiku I kd, leht 195). Halduskohus jättis selle tõendi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teise lause alusel tähelepanuta. Kolleegium leiab, et hilisem kanne võib vastustaja keeldumise õiguspärasuse hindamisel oluline olla. Ringkonnakohus eksis, leides, et kaebajale sobib laua asukoht, kuid mitte selle mõõdud. Kaebaja on selgitanud, et saab lauda selle asukoha tõttu kasutada üksnes kummargil ja sundasendis. Laua mõõtude puhul on kaebaja toonud välja nii selle, et laud on liialt väike, et sellele oleks võimalik õppeja muuks kirjatööks vajalikke materjale paigutada, kui ka selle, et suurem laud oleks vajalik talle tervisesundi tõttu olulise toetuspinna tagamiseks.
12.Kolleegiumi hinnangul ei ole menetluse praeguses etapis võimalik järeldada, et kaebusel pole eduväljavaateid. Seetõttu tuleb kaebajale menetlusabi andmist jätkata.
13.Kaebaja vaidlustab määruskaebuses ka ringkonnakohus määruse p 5, millega kohus tagastas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, kuna kaebaja ei tasunud riigilõivu. Kuna menetlusabi andmist kaebajale tuli jätkata, oli taotluse tagastamine põhjendamatu. Seega rahuldab kolleegium määruskaebuse ka selles osas. Kolleegium otsustas 27. juuni 2019. a määrusega kohaldada asjas esialgset õiguskaitset. Seega ei ole ringkonnakohtul tarvis esialgse õiguskaitse taotlust lahendada.
14.Kolleegium tühistab HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2019. a määruse p-d 2 ja 5 ja saadab asja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse jätkamiseks. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.