FIE Tambet Mere kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 14. märtsi 2019. a otsuse nr 176/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/2-1 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – FIE Tambet Mere esindajad Kaebaja lepinguline esindaja – Gerli Kuldre Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Siim Vellemaa Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada FIE Tambet Mere kaebus.
2.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. märtsi 2019. a otsus nr 17-6/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsus nr 17-4/19/2-1.
3.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt FIE Tambet Mere kasuks välja menetluskulu 1015 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. detsembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.FIE Tambet Mere (kaebaja) esitas 10. juulil 2017 PRIA-le taotluse viitenumbriga 811517780025 EMKF meetme 1.15. „Püügivahendi parendamise toetus“ raames toetuse saamiseks (taotlus) eesmärgiga soetada hülgekindlamad ja suurema selektiivsusega kaks 4meetrist avaveemõrda (I kd, tl-d 25-26). Kaebaja edastas koos taotlusega PRIA-le kolm võrdlevat hinnapakkumust avaveemõrdade valmistamisele.
2.PRIA edastas kaebajale 14. novembril 2017 soovituse üle vaadata taotluses esitatud hindade mõistlikkus ja vastavus turuhinnale (I kd, tl 29).
3.Kaebaja esitas 20. novembril 2017 PRIA-le parandatud taotluse ja FIE Kalev Põld hinnapakkumuse kuupäevaga 18. oktoober 2017 (I kd, tl-d 31-33).
4.PRIA rahuldas 29. novembri 2017. a otsusega nr 17-6/483 Tambet Mere taotluse ning määras kaebajale toetuse summas 12 480 eurot (I kd, tl-d 36-39).
5.Kaebaja esitas 16. juulil 2018 MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuhi Esta Tamme kaudu PRIA-le maksetaotluse.
6.PRIA viis 8. augustil 2018 läbi kohapealse kontrolli ja fikseeris investeeringu objektiks olnud püügivahendite asukohaks Pärnu Vana-Sauga sadama.
7.PRIA maksis toetussumma 12 480 eurot kaebajale välja 13. augustil 2018 otsuse nr 17-6/434 alusel.
8.PRIA alustas 19. oktoobril 2018 täiendavat kontrolli taotluse nr 811517780025 osas.
9.PRIA edastas kaebajale 26. novembril 2018 järelepärimise nr 15-7/18/27-19 (I kd, tl-d 4041), milles andis kaebajale tähtaja 5. detsembrini 2018 täiendavate dokumentide ja selgituste esitamiseks.
10.Tambet Mere edastas PRIA järelepärimisele vastuse 4. detsembril 2018 (I kd, tl 48).
11.PRIA edastas kaebajale 15. jaanuaril 2019 kontrolliaruande nr 15-7/18/27-39 ning ärakuulamise nr 15-7/18/27-42 (ärakuulamine), milles palus kaebajal esitada kirjalikult omapoolsed seisukohad ja võimalikud vastuväited (I kd, tl-d 52-62).
12.Kaebaja edastas PRIA-le ärakuulamises toodud asjaolude kohta seisukohad ja vastuväited
15.veebruaril 2019 (I kd, tl-d 64-66).
13.PRIA tegi 14. märtsil 2019 otsuse nr 17-6/19/190, millega tunnistas kehtetuks PRIA peadirektori 29. novembri 2017. a otsuse nr 17-6/483 lisa p-i 29 FIE-le Tambet Mere püügivahendi parendamise toetuse summas 12 480 eurot määramise kohta ja toetuse väljamaksmise aluseks olnud PRIA 5. juuli 2018. a otsuse nr 17-6/434 (I kd, tl-d 67-69). Lisaks nõudis PRIA tagasi kaebajale alusetult väljamakstud toetust summas 12 480 eurot.
14.Kaebaja esitas 22. aprillil 2019 PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse peale vaide, milles leidis, et puudub alus 29. novembri 2017. a otsuse nr 17-6/483 lisa p-i 29 ja 5. juuli 2018. a otsuse nr 176/434 kehtetuks tunnistamiseks ja kaebajalt väljamakstud toetussumma tagasinõudmiseks (I kd, tl-d 71-73). 2(14)
3-19-1383
15.PRIA tegi 20. juunil 2019 vaideotsuse nr 17-4/19/2-1, millega jättis kaebaja vaide rahuldamata (I kd, tl-d 74-75).
16.Kaebaja esitas 19. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/2-1 tühistamiseks (I kd, tl-d 2-8).
17.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 5. augusti 2019. a määrusega menetlusse ja tunnistas vastustajaks PRIA (I kd, tl 107). PRIA vastas kaebusele 2. septembril 2019 (I kd, tl-d 111-112).
18.Tartu Halduskohus otsustas 24. septembri 2019. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (I kd, tl-d 114-115). PRIA esitas täiendavad dokumendid
7.oktoobril 2019 (I kd, tl-d 116-221).
19.Tartu Halduskohus kuulutas 9. oktoobri 2019. a määrusega menetluse kinniseks FIE Avo Alas ja FIE Kalev Põld 4. detsembri 2018. a PRIA-le esitatud vastuses sisalduvate pangakontode väljavõtete osas ja piiras kaebaja õigust tutvuda nimetatud dokumentidega ning saada nendest ärakirju (I kd, tl 222).
20.Kaebaja esitas 21. oktoobril 2019 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (II kd, tl-d 1-7).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21.Kaebaja taotleb PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/2-1 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.
21.1.PRIA heidab kaebajale ette FIE-dega Avo Alas ja Kalev Põld seotud isikuteks olemist tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 tähenduses, mistõttu on PRIA hinnangul kaebaja esitatud hinnapakkumused maaeluministri 17. aprilli 2017 määruse nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (edaspidi määrus nr 34) § 6 lg-tes 1 ja 2 toodud tingimustele mittevastavad. Kaebaja leiab, et selline etteheide on alusetu, kuivõrd viidatud isikute näol on tegemist iseseisvate ja sõltumatute ettevõtjatega.
21.2.PRIA on nii oma otsuse kui vaideotsuse ehitanud üles väidetele, mille kohaselt seotud isikuteks olemine on tõendatud tulenevalt asjaolust, et Tambet Mere, Avo Alas ning Kalev Põld on kantud üksteise kalapüügilubadele ning Tambet Mere ja Avo Alas on müünud kalade kokkuostupunktides samas koguses kala. Kaebaja leiab, et kumbki eelnimetatud asjaoludest ei ole midagi, millest saaks tuletada seotud isikuteks olemist. Kaluritele ei saa ette heita teise kaluri kalapüügiloal märgituks olemist. Seda on kinnitanud ka PRIA oma kontrolliaruandes. Asjaolu, et Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld on ka varasemalt üksteise kalapüügilubadele kalurina sisse kantud, ei ole kalastussektoris midagi tavapäratut – tegemist on laialt levinud praktikaga, mida rakendavad mitmed kalurid, mitte ainult kaebaja ning Avo Alas ja Kalev Põld. Tõsiasjast, et Tambet Mere ja Avo Alas on aeg-ajalt müünud samas koguses kalu, ei saa samuti tuletada majanduslikult seotud isikuteks olemist. Kaebajal puudub FIE-ga Avo Alas ühine majanduslik huvi – kalu püüti ühiselt, kuid saagi eest saadud tulu (olgugi, et võrdsetes osades) kasutati enda majandustegevuse edendamiseks.
21.3.MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuhi E. Tamme 21. juuli 2017 esitatud vastuses PRIA arvamusele meede 1.15 „Püügivahendi parendamise toetus“ TuMS § 8 lg 1 kohta on 3(14)
3-19-1383
selgitatud, et FIE-dena tegutsevad kalurid korraldavad oma majandustegevust ilma teiste ettevõtjate äritegevusse panustamata ning iga kalur deklareerib oma tulud ja kulud iseseisvalt, talle väljastatud kalapüügiloal nimetatud kaluritest sõltumata. Kuivõrd ühtegi teist majanduslikule seotusele viitavat asjaolu ei esine, siis on meelevaldne asuda väljamakstud toetussummat tagasi nõudma pelgalt selle tõttu, et kaebaja on FIE-ga Avo Alas mõnel korral n-ö „ühte korvi“ kalu püüdnud või kalurite nimed on teiste kalapüügilubadel märgitud.
21.4.PRIA etteheited teiste kalurite kalapüügilubadele kandmise ja samas koguses kalade müümise kohta viitavad haldusorgani hinnangul ühisele majanduslikule huvile. Milles ühine majanduslik huvi seisneb, seda ei nähtu otsusest ega ka vaideotsusest. Viidatud haldusaktides ei sisaldu väiteid selle kohta, et investeeringuobjektide maksumus ei vastanud turuväärtusele või et ühel FIE-l oli teiste suhtes valitsev mõju (TuMS § 8 lg 1 II alternatiiv). Seega puuduvad haldusaktides PRIA otsustust toetavad ja põhjapanevad faktilised asjaolud ning tõendid, mille alusel oleks võimalik sedastada ühise majandusliku huvi olemasolu.
21.5.PRIA on kontrolliaruandes toonud esile, et kaebaja poolt toetuse taotlemisel esitatud kolm võrreldavat hinnapakkumust ei vasta tingimustele ning määruse nr 34 § 6 lg-s 1 ette nähtud kolme hinnapakkumuse nõue on täidetud fiktiivselt. Kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, kuivõrd PRIA on jätnud arvestamata avaveemõrdade eripäradega, millest hinnapakkumuste erinevused tingitud on.
21.6.Esmalt heidab PRIA hinnapakkumuste osas ette, et hinnapakkumuse vormistuslik ja sisuline pool sarnaneb FIE-de Kalev Põld ja Avo Alas koostatud hinnapakkumustega. Sisuline ja vormiline sarnasus hinnapakkumuste osas ei viita fiktiivsetele pakkumustele. Määrus nr 34 ei sätesta vormistuslikku nõuet hinnapakkumustele – ei ole keelatud skaneeritud ja käsikirjas allkirjastatud hinnapakkumused. Hinnapakkuja saab pakkumuse küsijalt joonised ja tehnilise kirjelduse, mille järgi pakkumus koostatakse. PRIA väide pakkumuste fiktiivsusest määruse nr 34 kontekstis on põhjendamata. Kuivõrd kaebaja ei olnud kursis esitatavate dokumentide vorminõuetega, pöördus ta abi saamiseks MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu poole, kes oma põhikirjalist tegevust teostades pakkus vajalikku abi hinnapakkumuse koostamiseks. Samuti täitis MTÜ tegevjuht E. Tamm põhikirja p-st 1.5.1 tulenevat kohustust esindada vajadusel liikmeid riigiasutustes, edastades PRIA-le kaebaja ja kahe teise FIE, s.o Avo Alase ja Kalev Põllu nimel haldusorgani poolt nõutud hinnapakkumuse kalkulatsioonid. Kaebaja poolt abi kasutamisest ei saa mõistlikult järeldada, et see viitab automaatselt FIE-de majanduslikule seotusele ning ühiselt tegutsemisele. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et tema puhul on tegu FIE-ga, kes ei tegele hinnapakkumuste ja kalkulatsioonide koostamisega igapäevaselt. Hinnapakkumuse näidise sai kaebaja MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogult ning kaebajal kui ühtlasi hinnapakkujal on olemas käsikirjaline kulukalkulatsioon, milleta pakkuja ei saanud hinnapakkumust koostada.
21.7.Kaluritele koostatud hinnapakkumuste erinevused tulenevad kalurite poolt tellitavate avaveemõrdade iseärasustest. Fakt, et Avo Alas ja Tambet Mere tellisid mõlemad FIE-lt Kalev Põld hinnapakkumuse kahe 4-meetrise hülgekindla avaveemõrra valmistamiseks, ei tähenda, et tellitavad mõrrad on samasugused ka ehituselt ja koostematerjalidelt. Avaveemõrrad erinevad üksteisest ujukite paigutuse osas, üleslükkejõu osas, ujukite arvu osas ning mõrra enda ehituse erikuju osas, mistõttu ei saanudki esitatud hinnapakkumused samasugused olla. Erinevused tellitavate avaveemõrdade vahel on tingitud ka sellest, et oskused ja teave avaveemõrdade kasutamise ja ehituse kohta pärandatakse edasi põlvkonniti, iga kalur tellib omale avaveemõrra vastavalt enda parimatele teadmistele ja kogemustele. Eeltoodust tulenevalt ei saa esitatud hinnapakkumusi pidada nõuetele mittevastavaks.
4(14)
3-19-1383
21.8.PRIA on otsuses jõudnud järeldusele ning vaideotsuses uuesti korranud, et kaebaja on investeeringuobjekti eest jätnud tegelikkuses tasumata, täites määruse nr 34 § 10 lg 2 nõude vaid kunstlikult. Kaebaja on seega PRIA hinnangul esitanud teadlikult haldusorganile valeandmeid tõendamaks investeeringu tegemist. Kaebaja ei nõustu PRIA sellise seisukohaga – investeeringuobjekti eest on tegelikkuses tasutud, omafinantseeringu kohustus on täidetud seadusega nõutavast suuremas ulatuses.
21.9.Hinnapakkumuse alusel avaveemõrdade valmistamise näol on tegemist tsiviilõigusliku tehinguga – üks pool nõustus tellimusele kohaselt valmistama soovitud kaks 4-meetrist hülgekindlat avaveemõrda ning teine pool nõustus tehtud töö eest tasuma vastava summa. Mõlemad pooled on oma kohustused täitnud – võidukaks osutunud hinnapakkuja, s.o FIE Kalev Põld on kaebajale valmistanud kaks hülgekindlamat ja suurema selektiivsusega 4-meetrist avaveemõrda ning kaebaja on kahe valmistatud mõrra eest tasunud vastava tasu summas 18 720 eurot. Summa maksmist kahes osas tõendab kaebaja pangakonto väljavõte, mille on ka kontrolliaruandes haldusorgan ise esile toonud. Tehingu näilikkust saab tuletada asjaolust, et reaalselt avaveemõrdasid ei eksisteeri. Käesoleval juhul ei saa sellist olukorda jaatada, avameemõrrad on olemas, PRIA on nende olemasolu kontrollinud, mistõttu on alusetu PRIA väide investeeringuobjekti eest tasumise nõude kunstliku täitmise kohta. Raha maksti asjade eest.
21.10.Pangakonto väljavõttest ei saa välja lugeda, et tehingut ennast tegelikkuses ei toimunud. Fakt, et avaveemõrrad reaalselt eksisteerivad, tõendab ümberlükkamatult tehingute toimumist. Tehtud otsus ja vaideotsus ei sisalda kumbki põhjalikku argumenteeritud analüüsi, vaid esile tuuakse rida viiteid kontrolliaruandele, mis iseenesest on puudulik ja üldsõnaline ning millest ei selgu PRIA poolt viidatud „täpsemad asjaolud". Samuti koosneb PRIA otsus suures osas ümber kopeeritud õigusnormidest ning seejuures on jäetud lisamata põhjendus, miks on iga osundatud säte käesolevas asjas õiguslikult relevantne.
21.11.Piisavate vahendite olemasolu tõendamiseks esitas kaebaja haldusorganile 22 esmakokkuostukviitungit näitamaks, et lisaks arveldusarvel olnud summadele oli kaebajal olemas omafinantseeringuosa summas 6 861,12 eurot koos käibemaksuga. Määruse nr 34 § 3 kohaselt on omafinantseeringu minimaalseks määraks 20% abikõlblike kulude maksumusest. Lihtne matemaatiline tehe näitab, et kalapüügiga teenitud summa 6 861,12 eurot moodustab projekti kogumaksumusest summas 18 720 36,65% (6 861,12÷18 720 ×100%). Arvestades juurde Tambet Mere arveldusarvele esimese osamaksena kantud 10 000 eurot ning teise osamaksena kantud 8 720 eurot, mille Avo Alas tasus kaebajale kahe neljameetrise hülgekindla avaveemõrra valmistamise eest, siis oli kaebajal omafinantseeringuosa tasumiseks kokku raha summas 25 581,12 eurot (10 000 + 8 720 + 6 861,12).
21.12.Otsuses on küll viidatud nõudeõiguse aluseks olevale seadusesättele, s.o kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 53 lg-le 1, kuid PRIA on jätnud otsuse motiveerimata osas, millega nõutakse kaebajalt toetusesumma tagasi täies ulatuses, mitte osaliselt.
22.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. PRIA jääb haldusmenetluse käigus esitatud omapoolsete seisukohtade ja põhjenduste juurde ning ei pea vajalikuks neid korrata. Küll aga peab PRIA vajalikuks märkida järgmist. KTKS § 53 (sh selle lg 1) on üldnormiks toetuse ja abi tagasinõudmise kohta, mis aga ei tähenda, et näiteks alusetute maksete korral (kui selgub, et taotleja ei oleks tohtinud toetust saada, sest tegelikkuses on jäänud täitmata toetuskõlbulikkuse kriteeriumid – nagu ka käesoleva vaidluse puhul) saaks PRIA kaalutleda, kas nõuda makstud toetus tagasi osaliselt või täielikult. 5(14)
3-19-1383
KTKS § 53 lg 1 käsitleb ka sihipärast kasutamist, millise nõude rikkumine võib kaasa tuua osalise toetuse tagasinõudmise. Antud juhtumil on PRIA tuvastanud, et kaebaja ei ole tegelikkuses täitnud toetuskõlbulikkuse kriteeriume (sh on esitanud PRIA-le valeandmeid), mistõttu ei ole ta tegelikkuses toetuskõlbulik – seega tuleb sellise asjaolu tuvastamise korral toetus tagasi nõuda täies ulatuses. Kui jälgida PRIA otsuses viidatud õiguslikke aluseid, siis peaks sealt olema üheselt selge, et tuvastatud asjaolude puhul on tegemist asjaoludega, mille puhul ei makstaks toetust mingil juhul (otsuses on nt märgitud, et vastavalt KTKS § 32 lg 3 p-le 1 tunnistatakse fondi toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks seal märgitud asjaolude korral) – järelikult nõutakse olukorras, kus sellised asjaolud on välja selgitatud pärast toetuse maksmist, toetus tagasi kogu ulatuses. See asjaolu ei saa olla kaebajale üllatuseks. Kuna PRIA poolt tuvastatud asjaoludega on tegemist toetuse andmisest keedumise absoluutsete eeldustega, on loogiline ja üheselt arusaadav, et sellisel juhul ei määraks ega maksaks PRIA toetust ka osaliselt – samamoodi oleks kentsakas mõelda, et nende tuvastatud asjaolude korral pärast seda, kui toetus on välja makstud, nõuaks PRIA toetuse tagasi osaliselt.
23.Kirjalikus menetluses esitas kaebaja järgmised vastuväited.
23.1.Põhjendamatu on ette heita avaveemõrdade valmistamise eest tasumist Kalev Põllule rahaga, mille Tambet Mere teenis hinnapakkumuse alusel esitatud tellimustööna Avo Alasele avaveemõrdade valmistamise eest. Kehtivas õiguskorras ei ole sätestatud reegleid ja tingimusi investeeringuobjektide eest tasumiseks kasutatava rahasumma päritolu kohta. Kasutatud rahasummad olid teenitud Avo Alasele tellimustööna kahe avaveemõrra valmistamisega. Nimetatud asjaolu on tõendatud PRIA esitatud täiendavate dokumentidega. Raha väärtus on sama, olenemata selle saamise asjaoludest, olgu selleks palgatulu, töövõtulepingu alusel saadud tasu, kinge või kasvõi pärandus.
23.2.Avaveemõrdade näol on tegemist eripäraste kalapüügivahenditega, mille ehitus oleneb kalastaja enda eelistustest ning õpetustest. Avaveemõrda ei ole võimalik kuskilt kalastustarvete poest osta, vaid see tuleb spetsiaalselt tellida. Seejuures kalureid, kes avaveemõrdade valmistamisega hakkama saavad, on Eestis hinnanguliselt paarisaja ringis, s.t nimetatud oskus ei ole laialt levinud. On ju loomulik, et niivõrd olulist tellimustööd ei esitata suvalisele isikule, vaid kalurile, kelle tööde kohta on varasemalt positiivset tagasisidet kuuldud ning keda saab seega usaldada. Avaveemõrdade tehniliste nüansside tõttu on oluline, et tellimustöö vastuvõtja suhtes oleks kindel usaldus ja teadmine, et püügivahendid valmistatakse korrektselt vastavalt tellija soovile. Tambet Mere ja Kalev Põllu vahel oli selline usaldussuhe olemas, mistõttu osutus viimase koostatud hinnapakkumus võidukaks.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Kaebaja on esitanud kaebuse PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/2-1 tühistamiseks. Vaidlustatud 14. märtsi 2019. a otsusega tunnistas PRIA kehtetuks oma 29. novembri 2017. a otsuse lisa p-i 29 ja 13. augusti 2018. a otsuse, millega määrati ja maksti kaebajale püügivahendi parendamise toetust summas 12 480 eurot. Vaidlustatud otsusega nõudis PRIA kaebajalt selle summa tagasimaksmist.
25.PRIA on toetust tagasi nõudes tuginenud KTKS § 53 lg-le 1, § 54 lg-tele 1, 2 ja 4, § 55 lg-le 1, § 32 lg 3 p-le 1, § 30 lg 9 p-le 3 ning Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p-le 1. KTKS § 30 lg 9 p 3 sätestab, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. KTKS § 32 lg 3 p-i 1 kohaselt tunnistatakse fondi toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks, kui esineb vähemalt 6(14)
3-19-1383
üks järgmistest asjaoludest: ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud. KTKS § 53 lg 1 sätestab, et kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. PRIA on tuginenud ka nõukogu määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 art 4 lg-le 3, mis sätestab, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p-st 1 tuleneb, et kui pädev asutus on teinud kindlaks, et käitaja on seoses Euroopa Kalandusfondi või Euroopa Merendus- ja kalandusfondi (EMKF) toime pannud pettuse, on kõik kõnealuse käitaja esitatud taotlused EMKF-i toetuse saamiseks vastuvõetamatud alates kuupäevast, mil tehakse esimene ametlik otsus seoses pettusega, nagu on määratletud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni art-s 1.
26.Pooled on erimeelt küsimustes, kas kaebaja püügivahendi parendamise toetuse saamiseks esitatud hinnapakkumused on nõuetekohased, kas toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded on täidetud, sh kas täidetud on omafinantseeringu kohustus. Kaebaja leiab, et hinnapakkumused vastavad määruse nr 34 § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele, kuivõrd kaebaja, FIE Avo Alas ja FIE Kalev Põld ei ole majanduslikult seotud isikud TuMS § 8 lg 1 mõttes. Kaebaja ei nõustu PRIA järeldusega, et kaebaja on investeeringuobjekti eest jätnud tegelikkuses tasumata, täites määruse nr 34 § 10 lg 2 nõude vaid kunstlikult. Samuti on vaidlustatud otsus kaebaja hinnangul puudulik, kuna selle põhjendustest ei selgu, miks kuulub toetussumma tagasinõudmisele täies ulatuses.
27.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1 ls 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 ls 2).
28.Vaidlusaluse otsuse nr 17-6/19/190 alajaotuse „Hinnangud toetuse saaja vastuväidetele“ lõpus on vastustaja loetlenud rea õigusnorme, mille puhul ei ole üheselt aru saada, kas neile viidatakse seoses kaebaja vastuväidete lahendamisega või on need otsuse õiguslikuks aluseks. Kohus leiab siiski, et eeltoodud vormiline minetus ei muuda vaidlustatud otsust sedavõrd arusaamatuks, et oleks alust üksnes sel põhjusel haldusakt tühistada (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Vaidlustatud otsuses on vastustaja ära näidanud selle andmise õiguslikud alused, kirjeldanud faktilist olukorda ja näidanud ära otsuse aluseks olevad tõendid.
29.Vastustaja on vaidlustatud otsuses faktiliste põhjenduste osas märkinud, et kontrollimise käigus selgunud faktilised asjaolud ja järeldused on üksikasjalikult välja toodud kontrolliaruandes nr 15-7/18/27-39. HMS § 56 lg 1 ls-st 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast (nt Riigikohtu 11. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-90-14, p 17) tulenevalt on haldusaktis muule adressaadile kättesaadavale dokumendile viitamine õiguspärane, kui haldusakti põhilised põhjendused sisalduvad haldusaktis endas. Praegusel juhul on see nõue kohtu hinnangul täidetud – vaidlustatud otsus sisaldab põhilisi põhjendusi.
7(14)
3-19-1383
30.Määruse nr 34 § 6 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, mis osutavad tehnilisele spetsifikatsioonile (edaspidi hinnapakkumus). Kui taotleja taotleb toetust püügivahendi soetamiseks, peavad hinnapakkumusest nähtuma püügivahendi materjal, püügivahendi silmasuurus ja muud olulised andmed. Kui taotleja taotleb toetust seadme soetamiseks, peab hinnapakkumusest nähtuma seadme tehniliste spetsifikatsioonide loetelu. Taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses. Vastustaja on asunud seisukohale, et hinnapakkuja Avo Alas on kaebajaga majanduslikult seotud isik TuMS § 8 tähenduses ning seetõttu ei vasta kaebaja esitatud hinnapakkumus määruse nr 34 § 6 lg-te 1 ja 2 nõuetele.
31.Kontrollaruandes on vastustaja selgitanud (I kd, tl 55p), et FIE-d Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld esitasid PRIA-le koos taotlusdokumentidega hinnapakkumised, mis on küsitud peamiselt teineteiselt. Kõik olid esitatud skaneerituna (pdf failidena) hinnapakkumuste tegijate omakäeliste allkirjadega. Toetuse saajate omavahel tehtud hinnapakkumuste vormistuslik ja sisuline sarnasus ning hiljem kontrollimenetluse käigus saadud kalkulatsioonid viitavad sellele, et hinnapakkumused ei ole tehtud iseseisvate pakkujate poolt vaid on koostatud selleks, et fiktiivselt täita määruse nr 34 § 6 lg-s 1 ette nähtud kolme hinnapakkumuse nõuet. Samuti selgitas vastustaja (I kd, tl 56p), et kõik kolm hinnapakkujat esitasid kalkulatsioonid pdf failidena, mis olid vormistatud Excelis, ning vormistus ja materjalide välja toomine oli kõigil sarnane. Esitatud kalkulatsioonide põhjal väidab PRIA, et need ei ole iga hinnapakkuja poolt iseseisvalt enne hinnapakkumuse tegemist koostatud, vaid on valmistatud tagant järele ühe isiku poolt või vähemalt sama näidise põhjal.
32.Kaebaja selgitas, et kuivõrd ta ei olnud kursis esitatavate dokumentide vorminõuetega, pöördus ta abi saamiseks MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu poole, kes oma põhikirjalist tegevust teostades pakkus vajalikku abi hinnapakkumuse koostamiseks. Samuti täitis MTÜ tegevjuht E. Tamm põhikirja p-st 1.5.1 tulenevat kohustust esindada vajadusel liikmeid riigiasutustes, edastades PRIA-le kaebaja ja kahe teise FIE, s.o Avo Alase ja Kalev Põllu nimel haldusorgani poolt nõutud hinnapakkumuse kalkulatsioonid. Kaebaja poolt abi kasutamisest ei saa mõistlikult järeldada, et see viitab automaatselt FIE-de majanduslikule seotusele ning ühiselt tegutsemisele. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et tema puhul on tegu FIE-ga, kes ei tegele hinnapakkumuste ja kalkulatsioonide koostamisega igapäevaselt. Hinnapakkumuse näidise sai kaebaja MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogult ning kaebajal kui ühtlasi hinnapakkujal on olemas käsikirjaline kulukalkulatsioon, milleta pakkuja ei saanud hinnapakkumust koostada.
33.Kohus nõustub kaebajaga, et määrus nr 34 ei sätesta vorminõudeid, millele esitatavad hinnapakkumused peaksid vastama. Kaebaja selgitus veenab kohut selles, et kalurid ei pruugi nende igapäevatöö olemust arvestades olla asjatundlikud arvutikasutajad ega toetustaotluste koostajad. Vastavat teenust pakkuvate ettevõtjate kasutamine toetustaotluste ja lisade koostamiseks on kohtule teadaolevalt levinud praktika. Samuti on arusaadav, et sama teenusepakkuja koostatud sarnase eesmärgi ja sisuga dokumendid näevad vormistuslikult ühesugused välja ning on koostatud samas arvutis. Protsessi optimeerimise huvides on otstarbekas kasutada trafaretseid vormistusi ja sõnastusi. Seetõttu ei pea kohus üksnes eeltoodud vormistusega seotud argumente piisavaks, et pidada kaebaja pakkumust kokkulepituks ning esitatuks vastustajale nõuetekohasusest mulje loomiseks.
34.Määruse nr 34 § 6 lg 2 sätestab, et taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses. Määruse nr 34 seletuskirjast nähtub, et nimetatud nõue on vajalik vältimaks taotleja ja hinnapakkuja huvide konflikti, mis võib kahjustada Euroopa Liidu finantshuve. 8(14)
3-19-1383
35.PRIA heidab kaebajale ette FIE-dega Avo Alas ja Kalev Põld seotud isikuteks olemist TuMS § 8 tähenduses. Kaebaja leiab, et selline etteheide on alusetu, kuivõrd viidatud isikute näol on tegemist iseseisvate ja sõltumatute ettevõtjatega. TuMS § 8 lg 1 sätestab, et isikud on omavahel seotud, kui neil on ühine majanduslik huvi või kui ühel isikul on teise üle valitsev mõju. Igal juhul käsitatakse seotud isikutena järgmisi isikuid: 1) abikaasad, elukaaslased või otse- või külgjoones sugulased; 2) ühte kontserni kuuluvad äriühingud äriseadustiku § 6 tähenduses; 3) juriidiline isik ja füüsiline isik, kellele kuulub vähemalt 10% selle juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest; 4) isikule kuulub koos teiste temaga seotud isikutega kokku üle 50% juriidilise isiku aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile; 5) juriidilised isikud, kelle aktsia- või osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest üle 50% kuulub ühele ja samale isikule või seotud isikutele; 6) isikud, kellele kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsiavõi osakapitalist, häälte koguarvust või kasumi saamise õigusest; 7) juriidilised isikud, kelle juhatuse või juhatust asendava organi kõik liikmed on ühed ja samad isikud; 8) tööandja ja tema töötaja, töötaja abikaasa, elukaaslane või otsejoones sugulane; 9) isik on juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige, juhtimis- või kontrollorgani liikme abikaasa või otsejoones sugulane.
36.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses nr 17-6/19/190 selgitanud, et „Toetuse saaja koos esitas taotlusega kolm hinnapakkumust. Täiendava kontrolli käigus selgus, et kolm taotlejat on omavahel esitanud (võidukaid) hinnapakkumisi. Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld on korduvalt kantud teineteise kalapüügilubadele. Avo Alas ja Tambet Mere on kokkuostu viinud samas koguses sama liiki kala. Omavahel saagi võrdsetes osades jagamine olukorras, kus igal kaluril on oma isiklikud püügivahendid, tähendab sisuliselt, et kalurid koordineerivad oma tegevust, jagavad kasumit ning on seetõttu majanduslikult seotud.“ (I kd, tl 67p). Eelnevast võib järeldada, et vastustaja on kaebaja, Avo Alase ja Kalev Põllu seotust näinud selles, et neil on ühine majanduslik huvi. Seda järeldust kinnitab ka vaideotsuses märgitu (I kd, tl 74p).
37.Ühine majanduslik huvi on määratlemata õigusmõiste. Tulumaksuseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on ühine majanduslik huvi isikutel, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, andes mõlemad oma panuse toote või teenuse väljatöötamisesse, valmistamisesse või turule toomisesse, kes sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid või kes sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga hoiduda kõrvale maksukohustuste täitmisest. Sarnaselt leiab ka Maksu- ja Tolliamet siirdehinna turuväärtuse määramise juhendis, et ühine majanduslik huvi on isikutel, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel toote või teenuse arendamisel, valmistamisel ja turustamisel, sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid, omavad pikaajalistel lepingutel põhinevaid majandussuhteid, sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga vältida maksukohustuse täitmist vmt (https://www.emta.ee/sites/default/files/ariklient/tulu-kulukaive-kasum/siirdehind/siirdehinna_maaramise_juhend_2011.pdf).
38.Kaebaja väidab, et asjaolu, et Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld on ka varasemalt üksteise kalapüügilubadele kalurina sisse kantud, ei ole kalastussektoris midagi tavapäratut. Tõsiasjast, et Tambet Mere ja Avo Alas on aeg-ajalt müünud samas koguses kalu, ei saa samuti tuletada majanduslikult seotud isikuks olemist. Kaebajal puudub FIE-ga Avo Alas ühine majanduslik huvi – kalu püüti ühiselt, kuid saagi eest saadud tulu (olgugi, et võrdsetes osades) kasutati enda majandustegevuse edendamiseks. Ka MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht E. Tamm on 21. juuli 2017. a vastuses leidnud, et FIE-dena tegutsevad kalurid korraldavad oma majandustegevust ilma teiste ettevõtjate äritegevusse panustamata ning iga kalur deklareerib oma tulud ja kulud iseseisvalt, talle väljastatud kalapüügiloal nimetatud kaluritest sõltumata (I kd, tl 77). PRIA on vastuses kaebusele üldiselt väitnud, et ei pea esitatud kaebust õigeks ja 9(14)
3-19-1383
vaidleb sellele vastu, kuid ei ole eraldi selgitanud, miks ta kaebaja väidetega TuMS §-ga 8 seonduvalt ei nõustu.
39.Kaebaja on 5. septembril 2017 esitanud PRIA-le kinnituskirja, milles on selgitanud, et kalapüügiloa omanik Tambet Mere ja kalapüügiloale kantud kalur Avo Alas ei panusta toote valmistamisse, turule toomisse ühiselt ega sõlmi omavahel kulude jagamise kokkuleppeid, samuti ei sõlmi loa omanik ja loale antud kalur turuväärtusest erineva hinnaga tehinguid eesmärgiga maksudest kõrvale hoida (I kd, tl 207). Samuti selgitas kaebaja, et deklareerib oma tulud ja kulud sõltumata kalapüügiloale kantud kalur Avo Alasest. Kalapüügiloale kantud kalur Avo Alas ei osuta kaebajale lepingulist teenust ega ole ka kaebaja lepinguline töötaja.
40.Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi asjaolust, et kalurid on pikema aja jooksul korduvalt kantud teise kaluri kalapüügilubadele, järeldada kalurite ühist majanduslikku huvi TuMS § 8 mõttes. Kuigi PRIA on kontrollaktis järeldanud, et ei ole realistilik, et iseseisvad ettevõtjad käivad samal päeval kalal ning nende püügivahenditesse jäävad samas koguses sama liiki kalad, on kaebaja selgitanud, millega see põhjendatud on. PRIA ei ole tõendanud, et kalurid oleksid omavahel sõlminud nt kulude jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid eesmärgiga hoiduda kõrvale maksukohustuste täitmisest. Samuti ei ole PRIA tõendanud, et Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld suudaksid üksteist mõjutada tegema omavahel turuhinnast erineva hinnaga tehinguid või et nende vahel oleks huvide konflikt, mis võiks kahjustada Euroopa Liidu finantshuve. Tihe omavaheline äriline suhtlus ei pruugi tähendada ettevõtjate juriidilist või majanduslikku sõltuvust ega anna alust eeldada pakkumuste kokkuleppimist.PRIA kontrollaktis toodud viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai 2003. a otsusele asjas nr 3-21-53-03 ei ole asjakohane, kuivõrd selles selgitatakse juriidilisest isikust pankrotivõlgniku lähikondsega seonduvat, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja ei ole tõendanud, et kalurid oleksid seotud isikud TuMS § 8 mõttes. Seega ei saa ka väita, et kaebaja oleks rikkunud määruses nr 34 § 6 lg-s 2 sätestatud nõuet, et taotleja ei või küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses.
41.Määruse nr 34 § 3 sätestab, et omafinantseeringu minimaalne määr on 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest. Kontrollaktis on PRIA märkinud, et tal tekkis kahtlus, et investeeringuobjektide hindu on tõstetud omafinantseeringu võrra, mille abil on kunstlikult loodud tingimused omafinantseeringu nõude täitmiseks (I kd, tl 57p). Samuti on PRIA selgitanud, et investeeringuobjektide eest on ülekanded tehtud lähedastel kuupäevadel ja sarnastes summades, mis tekitasid kahtlust, et toetuse saajad on teineteisele kandnud sama rahasumma ja teeninud toetuse saamisega alusetult kasumit.
42.Toimiku materjalidest nähtub, et Avo Alas kandis 17. mail 2018 Tambet Mere kontole 10 000 eurot selgitusega „kahe 4meetrise hülgekindla avavee mõrra valmistamine 1 osamakse“ (I kd, tl-d 162, 173, 186). Tambet Mere kandis 18. mail 2018 10 000 eurot edasi Kalev Põllu arveldusarvele selgitusega „Kahe 4m hülgekindla avavee mõrra valmistamise 1 osamakse“ (see summa jõudis Kalev Põllu kontole 21. mail 208, I kd, tl 197). Kalev Põld kandis 21. mail 2018 10 000 eurot Avo Alase arvelduskontole selgitusega „3-ja 4-meetrise hülgekindla avaveemõrra valmistamine. Arve nr.1.-1-ne osamakse“ (I kd, tl 162). PRIA leidis, et sellega on raha ülekannete esimene „ring“ sulgunud. Avo Alas kandis 21. mail 2018 Tambet Mere arvelduskontole 8720 eurot selgitusega „kahe 4 meetrise hülgekindla avavee mõrra valmistamine 2.osamakse“ (see summa jõudis Tambet Mere kontole 22. mail 2018, I kd, tl-d 162, 173, 186). Tambet Mere kandis 22. mail 2018 8720 eurot Kalev Põllu pangakontole selgitusega „Kahe 4m hülgekindla avavee mõrra valmistamine 2 osamakse“ (I kd, tl 197). Kalev Põld tegi samal päeval ülekande Avo Alase kontole, kandes sinna 7934 eurot, 28. mail 2018 kandis Kalev Põld Avo Alase kontole täiendavalt 786 eurot (I kd, tl-d 162-163, 197). 10(14)
3-19-1383
43.PRIA leiab, et toetuse saajad näitasid ülekannetega, et investeeringuobjektidega seotud arvete eest on kogusummas tasutud, kuigi reaalselt oli ainult Avo Alase arvel investeeringu tasumiseks olev summa olemas (ja seega ka omafinantseeringu tasumiseks vajalik summa) ning Tambet Mere ja Kalev Põllu kontodel seda reaalselt ei olnud. Ülekannete puhul on tegemist samas suurusjärgus summadega ning ülekannete kogusumma võimaldab näidata investeeringute eest tasumist vajalikus määras. Järelikult on toetuse saajad esialgset 10 000 eurot kasutades teinud kaks korda ringselt ülekandeid, näidates sel viisil PRIA-le investeeringute eest tasumist kogusummas 55 374 euro ulatuses. Sellest tulenevalt leiab PRIA, et investeeringuobjektide eest maksmine ning omafinantseeringute tasumine ei ole tõendatud. Seega on kaebajal täitmata ka määruse nr 34 §-s 3 sätestatud nõue omafinantseeringu minimaalse määra tasumise osas.
44.Kohus nõustub PRIA-ga, et tehingute järjekord koos tehingute summadega kinnitab seda, et loetud päevade jooksul kandsid osalised üksteise pangakontodele korduvalt üle ühte ja sedasama reaalset raha, millega tasuti investeeringuobjektide arvete eest. Samas on tõendamata väide, et kaebajal ei olnud reaalselt vahendeid investeeringu tasumiseks. Piisavate vahendite olemasolu tõendamiseks esitas kaebaja haldusorganile 22 kala esmakokkuostukviitungit. Sellega tõendas kaebaja, et lisaks arveldusarvel olnud summadele oli kaebajal olemas omafinantseeringuosa summas 6861,12 eurot koos käibemaksuga (I kd, tl-d 84-104). Kalapüügiga teenitud summa 6861,12 eurot moodustab projekti kogumaksumusest (18 720 eurot) 36,65%, mis on rohkem kui määruse nr 34 §-s 3 nõutav minimaalne määr 20%. PRIA ei ole esmakokkuostukviitungitega seoses seisukohta võtnud ega selgitanud, miks need ei tõenda piisavaid investeeringuvahendeid – näiteks et osad esmakokkuostukviitungid pärinevad juba 2017. a aprillikuust ning ei ole usutav, et kviitungite alusel saadud raha oli kaebajal olemas ka toetuse taotluse esitamise ajal või et osad kala esmakokkuostukviitungid pärinevad perioodist, mil toetus oli määratud ning mis jällegi ei tõenda, et kaebajal oli taotlust esitades piisavaid vahendeid. Selliseid argumente ei ole aga vastustaja esitanud.
45.PRIA poolt 8. augustil 2018 teostatud kohapealse kontrolli protokollist ja visuaalse vaatluse protokollist nähtub, et kontrolli läbi viinud PRIA ametnik Meeli Vilbaste on vahetult tuvastanud, et kaks toetuse taotlusele ja PRIA-le esitatud dokumentides näidatud andmetele vastavat hülgekindlat avaveemõrda on valmistatud ning eksisteerivad looduses (I kd, tl-d 157, 161).
46.Kaebaja on leidnud, et fakt, et avaveemõrrad reaalselt eksisteerivad, tõendab ümberlükkamatult tehingute toimumist. Kohus selle väitega ei nõustu ning on seisukohal, et põhimõtteliselt on näilikke tehinguid võimalik teha ka olukorras, kus kaup on reaalselt olemas ehk praeguse juhtumi puhul – avaveemõrrad on reaalselt olemas. Kauba ja arvete olemasolu ei tõenda veel ümberlükkamatult tehingute tegelikku toimumist. Näilike tehingute korral võib kauba valmistada keegi teine, nt kauba tellinud isik ise või siis on kauba tegelik väärtus oluliselt madalam arvetel märgitust. Sellise näiliku tehingu tuvastamine eeldaks aga kohtule teatud tõendite esitamist – ainult pangakonto väljavõte, millest nähtub, et Avo Alas, Tambet Mere ja Kalev Põld kandsid üksteise pangakontodele ringmaksetena raha, ei tõenda praegusel juhtumil näilike tehingute tegemist. PRIA ei ole väitnud, et toetusel märgitud avaveemõrdade hind oleks kunstlik ning turuhinnast märgatavalt kõrgem. Ka ei viita ükski tõend sellele, et avaveemõrrad oleks Kalev Põllu asemel valmistanud keegi teine, nt kaebaja.
47.Vastustaja leiab, et hinnapakkumustes esinevad vastuolud. Vastustaja märgib, et kui tavapäraselt ei sõltu ettevõtte hinnapakkumus sellest, kes pakkumust küsib (kui kaubeldavad soodustused välja arvata), siis käesoleval juhul on ettevõtted teinud erinevatele küsijatele sama 11(14)
3-19-1383
toote eest sisuliselt erinevaid pakkumusi, mis tõstatab kahtluse hinnapakkumuste õiguspärasuses.
48.PRIA on kontrolliaruandes selgitanud, et kõige arusaamatum ja tugevam erinevus on Kalev Põllu esitatud hinnapakkumuste vahel. Tema poolt tehtud pakkumused Avo Alasele ja kaebajale erinevad omavahel oluliselt, kuigi hinnapakkumust küsiti samas koguses sama püügivahendi valmistamiseks. Pakkumusi võrreldes erineb lisaks lõpphinnale (erinevus 295 eurot) oluliselt ka valmistamise aeg (erinevus 130 tundi). Sama toote samas koguses ja sama ettevõtja poolt valmistamiseks ei ole nii ulatuslik valmistamise aja erinevus põhjendatud. Kalev Põld on nõus kaebajale 420 tunniga valmistama püügivahendi 8100 euro eest, Avo Alasele sama püügivahendi 290 tunniga, aga 8395 euro eest ehk 295 eurot kallimalt. PRIA juhib tähelepanu ka sellele, et kuigi valmistamise aja erinevus avaveemõrra kohta oli 130 tundi, siis lõpphind ühe avaveemõrra kohta erines hinnapakkumustes vaid 295 euro võrra, kusjuures lõpphind oli kallim sellel, mille valmistamise aeg oli väiksem.
49.Kaebaja on kohtule selgitanud, et kaluritele koostatud hinnapakkumuste erinevused tulenevad kalurite poolt tellitavate avaveemõrdade iseärasustest. Fakt, et Avo Alas ja Tambet Mere tellisid mõlemad Kalev Põllult hinnapakkumuse kahe 4-meetrise hülgekindla avaveemõrra valmistamiseks, ei tähenda, et tellitavad mõrrad on samasugused ka ehituselt ja koostematerjalidelt. PRIA toob küll hinnapakkumuste erinevusena välja töötundide arvu ning mõrdade valmistamise maksumuse, jättes tähelepanuta, et vastavalt hinnapakkumuse küsija soovile erinevad avaveemõrra materjalid ning vastavalt materjalile ka kogused ja nende valmistamise aeg. Avaveemõrrad esinevad üksteisest ujukite paigutuse, üleslükkejõu, ujukite arvu ning mõrra enda ehituse erikuju osas, mistõttu ei saanudki esitatud hinnapakkumused samasugused olla. Kohtu hinnangul on kaebaja väited asja lahendamisel olulised ja asjakohased ning PRIA oleks pidanud selles osas seisukoha võtma.
50.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas toetus tuli tagasi nõuda kogu ulatuses või oleks seda tulnud teha osaliselt.
51.KTKS § 53 lg 1 sätestab, et kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.
52.Kaebaja leiab, et kuivõrd investeeringuobjektid on reaalselt olemas ning neid kasutatakse sihipäraselt oma majandustegevuse raames, siis on põhjendamatu toetussumma tervikuna tagasi nõudmine. Samuti leiab kaebaja, et PRIA on jätnud otsuse motiveerimata osas, millega nõutakse kaebajalt toetusesumma tagasi täies ulatuses, mitte osaliselt. PRIA on seisukohal, et kui selgub, et taotleja ei oleks tohtinud toetust saada, sest tegelikkuses on jäänud täitmata toetuskõlbulikkuse kriteeriumid, siis ei saa PRIA kaalutleda, kas nõuda toetus tagasi osaliselt või täielikult. Seetõttu leiab vastustaja, et toetus tuleb tagasi nõuda kogu ulatuses.
53.Kohus ei nõustu vastustajaga, et juhul, kui hiljem tuvastatakse, et taotleja on tegelikkuses jätnud täitmata toetuskõlbulikkuse kriteeriumid, siis tuleb igal juhul toetus tagasi nõuda täielikult ning mingit kaalumisruumi ei ole. Vastustaja seisukohta ei toeta ka KTKS seletuskiri, milles on selgitatud, et riigiabi, vähese tähtsusega abi ja muu kalamajanduslik abi nõutakse osaliselt või täielikult tagasi, kui pärast abi väljamaksmist selgub, et abi saaja on teadlikult esitanud valeandmeid, ei ole täitnud abi väljamaksmise aluseks olevaid nõudeid, on saanud abi alusetult muul viisil või ei ole kasutanud abi sihipäraselt. Ei KTKS-st ega KTKS seletuskirjast 12(14)
3-19-1383
nähtu, et osaline toetuse tagasiküsimine on võimalik vaid juhul, kui toetuse saaja ei ole seda kasutanud sihipäraselt.
54.Asja materjalidest nähtub, et tegelikult on ka PRIA täiendava kontrolli alustamise teatises
2.novembril 2018 leidnud, et juhul kui kontrolli tulemusena tuvastatakse õigusrikkumisi, siis võib see kaasa tuua makstud toetuse osalise või täieliku tagasiküsimise (I kd, tl 221).
55.Kohus nõustub kaebajaga, et toetuse tagasinõudmise ulatust tuleb haldusorgani otsuses põhjendada, ühtki kaalutlust toetuse täieliku tagasinõudmise põhjenduseks vastustaja aga toonud ei ole. Kohus leiab, et kuigi PRIA-l puudub kaalutlus küsimuses, kas rikkumise korral haldussanktsiooni rakendada, on tal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 1303/2013 art-st 143 tulenevalt sanktsiooni ulatuse määramisel kohustus arvestada tuvastatud eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondile või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Ka määruse (EL) nr 508/2014 art 99 lg 1 sätestab, et lisaks määruse (EL) nr 1303/2013 art-s
osutatud finantskorrektsioonidele teevad liikmesriigid finantskorrektsioone juhul, kui toetusesaaja ei täida sama määruse art 10 lg-s 2 osutatud kohustusi. Lg-s 1 osutatud finantskorrektsioonide puhul määravad liikmesriigid kindlaks korrektsiooni summa, mis on proportsionaalne toetusesaajapoolse kohustuste täitmata jätmise või õigusrikkumise olemuse, raskusastme, kestuse ja korduvusega ning sellega, kui tähtis on EMKF-i toetus toetusesaaja majandustegevuse jaoks. Kuna PRIA pole põhjendanud, miks kuulub toetussumma tagasinõudmisele täies ulatuses, on PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse motivatsioon selles osas puudulik.
56.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti 14. märtsi 2019. a otsusega kaebajale väljamakstud toetuse summas 12 480 eurot tagasi nõudnud ja 20. juuni 2019. a vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata jätnud. PRIA ei ole tõendanud, et kaebaja, FIE-d Avo Alas ja Kalev Põld on seotud isikud TuMS § 8 mõttes, samuti pole PRIA põhjendanud, miks toetus täielikult tagasi nõutakse. Tõendamata on ka väide, et kaebajal ei olnud reaalselt vahendeid investeeringu tasumiseks. On iseenesest mõistetav, et kui haldusorgani tehtav otsus ja vaideotsus toovad isiku jaoks kaasa õiguslikud tagajärjed, siis peavad need otsused sisaldama ka vastava tagajärje kaasatoomise selgituseks õiguslikku põhjendust. Seetõttu rahuldab kohus kaebuse ja tühistab PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse nr 176/19/190 ja 20. juuni 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/2-1.
57.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja esitas kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (I kd, tl 105,II kd, tl-d 1-7). Kaebaja kandis käesolevas kohtuasjas kokku menetluskulusid summas 1015 eurot (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, õigusabikulu seoses kaebuse koostamisega ja PRIA täiendavate tõendite tutvumisega ning seisukoha kujundamisega). Kohus peab põhjendatuks mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1015 eurot, kuna kulud on mõistlikud ja põhjendatud. Väljamõistetud summa tuleb kanda Tambet Mere arveldusarvele nr EE022200001101819762 AS-is Swedbank.
58.Kohus märgib täiendavalt, et otsuse edasikaebamisel tuleb lähtuda HKMS § 52 lg-st 1, mis sedastab, et kohtule esitatavad avaldused tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Menetlusosalised võiksid oma avaldustes esitada nende põhiargumentide kokkuvõtte, millel on menetlusosalise arvates kohtuasja lahendamisel määrav tähtsus. See võimaldab Tartu Ringkonnakohtul tegutseda vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb kohtul vastata nendele argumentidele, mis on isiku arvates antud kohtuasjas määrava 13(14)
3-19-1383
tähtsusega (vt Kotenko jt vs Ukraina, 20. juuni 2019, nr 2575/09). Põhjendamatult mahukate avalduste esitamine pikendab paratamatult kohtumenetluse kulgu ning kahjustab õigusriigi põhimõtte efektiivset toimimist. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.