Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. november 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-992
Haldusasi
LucasOil Moto Invest OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti
19.aprilli 2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/036250-31 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. juuni 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – LucasOil Moto Invest OÜ, esindaja v.adv Gerly Kask Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rinat Šaidulin
Menetluse alus ringkonnakohtus
LucasOil Moto Invest OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada LucasOil Moto Invest OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. juuni 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-992 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata LucasOil Moto Invest OÜ kaebuse Maksu- ja Tolliameti 19. aprilli 2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/036250-31 punkti 2.4 peale.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada LucasOil Moto Invest OÜ kaebus osaliselt ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 19. aprilli 2018. a maksuotsus nr 12.23/036250-31 osas, milles LucasOil Moto Invest OÜ-d kohustati tasuma SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse edasimüügilt käibemaksu 9311,84 eurot. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
Mõista Maksu- ja Tolliametilt LucasOil Moto Invest OÜ kasuks välja haldusasjas nr 3-18-992 kantud menetluskulude katteks 1264,50 eurot (üks tuhat kakssada kuuskümmend neli eurot 50 senti).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-18-992
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 9. detsembril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 01.03.2016 korralduse nr 12.2-3/036250-1 alusel LucasOil Moto Invest OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil 2015. a oktoober kuni 2016. a jaanuar ning koostas maksumenetluses tuvastatud asjaolude kohta 03.01.2018 kontrollakti nr 12.2-3/036250-30, millele LucasOil Moto Invest OÜ esitas 29.01.2018 eriarvamuse, milles nõustus kontrollakti p-des 1.1, 1.6 ja 1.7 tehtud etteheidetega, kuid mitte kontrollakti p-des 1.2–1.5 toodud maksuhalduri järeldustega.
2.Maksu- ja Tolliamet nõudis 19.04.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/036250-31 LucasOil Moto Invest OÜ-lt tagasi ettemaksukontole täidetud enammaksed 328,58 eurot ja kohustas LucasOil Moto Invest OÜ-d tasuma maksusumma 45 732,77 eurot. Osas, milles LucasOil Moto Invest OÜ oli eriarvamuses esitanud vastuväited, nägi maksuotsus ette järgmist. Käibemaks Pondmark OÜ-ga tehtud ostutehingutelt (maksuotsuse p 2.2; kontrollakti p 1.2) LucasOil Moto Invest OÜ on kajastanud oma 2015. a novembri ja detsembri sisendkäibemaksu arvestuses Pondmark OÜ 30.11.2015 arve nr 3011-2/01 alusel rendi- ja tankimisteenuse ning 29.12.2015 arve nr 2912/01 alusel sünteetilise mootoriõli soetamist, kuid maksuhaldur tuvastas, et tegelikult ei ole neid tehinguid toimunud. Rendi- ja tankimisteenust ei ole LucasOil Moto Invest OÜ-l vaja olnud, teenuse eest ei ole tasutud ja arvel viidatud lepingut ei ole sõlmitud, samuti ei olnud Pondmark OÜ-l pärast 30.09.2015 ligipääsu väidetavalt renditud mahutitele Keeni tanklas, sest kinnistu kasutamine hoonestusõiguse lepingu alusel lõppes 30.09.2015. Mootoriõli eest ei ole tasutud ja selle vedu Lätist Eestisse ei ole tõendatud (CMR on osaliselt täitmata, automaatne numbrituvastussüsteem (ANTS) ei kajasta piiriületust ning väidetavalt kasutatud haagis on paak, millega ei ole võimalik vedada plastmasskuubikuid). Samuti puudus Pondmark OÜ-l sünteetiline mootoriõli, mida LucasOil Moto Invest OÜ-le müüa, sest 2015. a KMD-del ei ole deklareeritud ühendusesisest soetust ja VIES infosüsteemi andmed ei kajasta müüki Pondmark OÜ-le. Tõendatud ei ole ka arvel näidatud sünteetilise mootoriõli kasutamine Evail OIL OÜ-le müüdud raske kütteõli tootmisel (Petroil PVTK OÜ aktsiisilattu mootoriõli 2(16)
3-18-992 vastuvõtmise kohta puuduvad dokumendid ja lattu tarniti ca 1000 kg vähem tooteid, kui on märgitud LucasOil Moto Invest OÜ soetusdokumentidel). Eeltoodust tulenevalt on LucasOil Moto Invest OÜ kajastanud 2015. a novembri ja detsembri sisendkäibemaksu hulgas alusetult Pondmark OÜ arvetel märgitud käibemaksu 3000 eurot. Käibemaks Fin Exim Ltd-lt soetatud õli SK 70N edasimüügilt (maksuotsuse p 2.3; kontrollakti p 1.3) LucasOil Moto Invest OÜ on kajastanud KMD-del Fin Exim Ltd 30.09.2015 arve nr 18/15, 05.10.2015 arve nr 19/15, 12.10.2015 arve nr 21/15 ja 14.10.2015 arve nr 22/15 alusel õli SK 70N ühendusesisest soetamist, kuid ei ole deklareerinud selle edasimüüki. Maksuhaldur on tuvastanud, et äriühing sai soetatud õli kätte ja müüs selle Eestis edasi (väljastades Pondmark OÜ-le 05.10.2015 arve nr 27, 08.10.2015 arve nr 30 ja 28.10.2015 arve nr 31), kuid on jätnud müügi 2015. a oktoobri KMD-l kajastamata. Tehingute toimumist kinnitab asjaolu, et LucasOil Moto Invest OÜ on eeltoodud Fin Exim Ltd arved (kogusummas 72 011,60 eurot) tasunud (tasumine toimus LucasOil Moto Invest OÜ ja Pondmark OÜ pangakontodelt vastavalt 30 055 eurot ja 41 956,60 eurot) ning Fin Exim Ltd 11.03.2016 kreeditarved (kogusummas 41 958,16 eurot) ei kinnita tehingute tühistamist, sest neil märgitud summad vastavad Pondmark OÜ poolt tasutud summadele. Pidades silmas, et väidetavalt 2015. a oktoobris mittetoimunud tehingute kohta väljastati kreeditarved alles 2016. a märtsis ning just vahetult pärast kontrollimenetluse alustamist, ei ole need usaldusväärsed. Fin Exim Ltd ei ole LucasOil Moto Invest OÜ-le ega Pondmark OÜ-le ka raha tagastanud. Arve nr 21/15 tasumine LucasOil Moto Invest OÜ poolt ei olnud ekslik, vaid toimus kooskõlastatult Pondmark OÜ-ga. Arvetel kajastatud kaup saabus Rotterdamist Paldiski sadamasse ja väljastati vahemikus 05.–18.10.2015 LucasOil Moto Invest OÜ-le, kes müüs selle Eestis edasi Pondmark OÜ-le. Tõendatud ei ole, et LucasOil Moto Invest OÜ müüs kauba edasi juba Rotterdamis. LucasOil Moto Invest OÜ ja Pondmark OÜ on tegutsenud kooskõlastatult ja etteplaneeritult LucasOil Moto Invest OÜ huvides, et varjata tehingute tegelikke asjaolusid. Äriühingute esindajad RZ ja RU (end. T) on omavahel tuttavad ja kauaaegsed äripartnerid. Fin Exim Ltd arvete tasumine toimus kooskõlastatult. Pondmark OÜ ega RU ei ole maksuhalduri korraldusi täitnud ning Pondmark OÜ juhatuse liige ŽT ei juhtinud äriühingu tegevust, vaid tehingute tegemist kontrollis RU. LucasOil Moto Invest OÜ jättis õli SK 70N edasimüügi teadlikult deklareerimata ja kauba müügihinnale käibemaksu lisamata. Kokkuvõttes on LucasOil Moto Invest OÜ jätnud 2015. a oktoobris kajastamata 20% maksustatava käibe hulgas õli SK 70N müügi summas 113 912,71 eurot, millelt tuleb tasuda käibemaks 22 782,54 eurot. Käibemaks SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse edasimüügilt (maksuotsuse p 2.4; kontrollakti p 1.4) LucasOil Moto Invest OÜ soetas 30.09.2015 SIA-lt Gotika Oil Trading 60 000 liitrit diislikütust (kütuse olemasolu üle pole vaidlust), mille müüs 2015. a oktoobris Eestis edasi, kuid jättis müügi KMD-l kajastamata. LucasOil Moto Invest OÜ ei soetanud diislikütust enda tarbeks, vaid edasimüügiks, mida kinnitavad RZ vastuolulised ja muutlikud selgitused kütuse hoiustamise kohta. RZ väited kütuse MTA eest varjamise kohta ei ole usaldusväärsed ja tekitavad põhjendatud kahtluse, et kontrollimise hetkeks ei olnud kütust enam alles. Veokis kasutamiseks soetab LucasOil Moto Invest OÜ kütust reeglina Eesti siseturult (nt 27.01.2016 OSC Oil Trade OÜ-lt). Lätist soetatud diislikütuse hind (0,776 eurot/liiter) ei olnud oma tarbeks kasutamisel ka majanduslikult kasulik, sest 2016. a jaanuaris OSC Oil Trade OÜ-lt soetatud diislikütuse hind oli 0,646 eurot/liiter (ilma käibemaksuta). Seega on LucasOil Moto Invest OÜ jätnud 2015. a oktoobris kajastamata 20% maksustatava käibe hulgas diislikütuse müügi summas 46 559,18 eurot, millelt tuleb tasuda käibemaks 9311,84 eurot. 3(16)
3-18-992 Tööjõumaksud (maksuotsuse p 2.5; kontrollakti p 1.5) LucasOil Moto Invest OÜ ei ole kontrollitaval perioodil deklareerinud palgatulu saajaid, kuid on teinud väljamakseid RZ-le 2015. a oktoobris 3600 eurot, 2015. a novembris 2295 eurot ja 2016. a jaanuaris 9040 eurot, mille näol on tegemist juhatuse liikme tasu väljamaksetega, mida äriühing ei ole TSD-del deklareerinud. Usutavad ei ole LucasOil Moto Invest OÜ selgitused, et RZle välja makstud raha pole töötasu. Viidatud väljamaksetega seoses suurendas maksuhaldur LucasOil Moto Invest OÜ tulumaksukohustust 3614,25 eurot, sotsiaalmaksukohustust 6246,17 eurot ja kogumispensioni makse kohustust 378,55 eurot.
3.LucasOil Moto Invest OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 21.05.2018 kaebuse MTA 07.06.2017 maksuotsuse p-de 2.2 (osaliselt), 2.3, 2.4 ja 2.5 tühistamiseks (vaidlustatud maksusumma 41 333,35 eurot). Pondmark OÜ 29.12.2015 arve nr 2912/01 tasumise kohta pangaülekande või sularahakviitungi puudumine ei kinnita tehingut mittetoimumist, sest arve võidi lugeda tasutuks tasaarvestusega. Maksuhaldur ei ole rakendanud kauba vedamise asjaolude väljaselgitamiseks nõuetekohaselt uurimispõhimõtet. Kaebaja esitas MTA-le temal olemasoleva CMR-i ning asjaolu, et sellel on osa andmeid puudu, ei ole etteheidetav kaebajale. Vedaja kohta tõendi hankimine ei ole kaebaja tõendamissfääris, sest tema ei olnud veo tellijaks. MTA rahuldus üksnes sellega, et ANTS ei ole fikseerinud piiriületust, kuid maksuhaldurile peaksid olema andmebaasidest kättesaadavad ka andmed veoki ja vedaja kohta. Pondmark OÜ poolt mootoriõli soetamise või temale müügi mittedeklareerimine ei kinnita veel Pondmark OÜ-l mootoriõli puudumist. Kaebaja ei pidanud ka kuidagi dokumenteerima enda laos toimunud Pondmark OÜ-lt soetatud õli segamist Fin Exim Ltd-lt soetatud õliga SK 70N. Kaebaja ei ole soetanud Fin Exim Ltd arvetel 18/15, 19/15, 21/15, 22/15 kajastatud kaupa ega müünud seda Eestis edasi Pondmark OÜ-le. Arvete nr 18/15, 21/15 ja 22/15 kohta on Fin Exim Ltd väljastanud kaebajale kreeditarved, mille MTA on põhjendamatult ja uurimispõhimõtet rikkudes hinnanud ebausaldusväärseteks. Fin Exim Ltd arvete nr 18/15, 21/15 ja 22/15 alusel on Pondmark OÜ tasunud 41 956,60 eurot ning kaebaja on arvete nr 18/15 ja 21/15 alusel tasunud 12 127 eurot. Seevastu kaebaja arvete nr 27, 30 ja 31 alusel on Pondmark OÜ tasunud 145 475,92 eurot. Puudub mõistlik seletus, miks peaks Pondmark OÜ tasuma sama kauba eest topelt, kui tal oli võimalik soetada kaup otse Fin Exim Ltd-lt. Samuti ei ole MTA põhjendanud, miks peaks olema kaebaja huvides osta Pondmark OÜ raha eest kaupa ja siis müüa see talle kaks korda kallima hinnaga edasi, millega kaasneb käibemaksukohustus. Maksuotsusest ei selgu, kuidas on Pondmark OÜ tegutsenud kaebaja huvides ja tegelikke asjaolusid varjates. MTA kogutud tõenditest ei tulene, et laevaga Paldiskisse transporditud kaup oli sama, mis oli kajastatud Fin Exim Ltd arvetel, vaid MTA on seda üksnes oletanud asjaolust, et kaup väljastati Paldiski sadamas kaebajale. Arvetelt nähtuvad kogused ja kuupäevad kinnitavad, et Pondmark OÜ-le müüdud kaup ei olnud sama, mis kajastus Fin Exim Ltd arvetel ning maksuhaldur on ignoreerinud asjaolu, et kaebaja soetas Fin Exim Ltd-lt kaupa ka kontrolliperioodile eelneval ja järgneval ajal. Kaebaja ei ole SIA-lt Gotika Trading 30.09.2015 soetatud diislikütust edasi müüdud ja seda tõendab Harju Maakohtu 02.03.2017 otsus väärteoasjas nr 4-16-6495, millega tühistati MTA 19.08.2016 väärteootsus nr 930015002095. Edasimüüki ei kinnita see, et kaebaja ei viinud kütust Maardu Terminal AS-st mitte volikirjades märgitud asukohta (Vibeliku tn 15, Loo), vaid enda lattu (Lubja tee 32, Viimsi). Saatedokumendil ebaõigete andmete märkimine ei rikkunud kellegi õigusi, sest kauba omanik ja vedaja oli sama isik. Kütuse hoiustamist puudutavad 4(16)
3-18-992 seletused on ajas täienenud seoses MTA täpsustavate küsimustega. Kaebajal oli samaaegselt kasutada kaks kütuseveokit ja haagis ning kütuse hoidmine Scania peal oli vajalik, sest sealt sai ainsana tankida kaebaja autosid, Scaniast kütuse välja ja tagasi pumpamine võtab aega 15 minutit. MTA arvestused kütuse ladustamisvõimaluste kohta ei kinnita, et kaebaja müüs 2015. a oktoobris 60 000 liitrit diislikütust. Kuna MTA on kaebaja kaupa varem ebaseaduslikult arestinud, siis oli kütuse Maardu Terminal AS laost väljaviimine põhjendatud. Arusaamatuks jääb seegi, kuidas kinnitab ühekordne kütuse soetamine OSC Oil Trade OÜ-lt (27.01.2016 koguses 1000 liitrit), et kaebaja soetas veokisse kütust reeglina siseturult. Oletuslik ja ebaloogiline on MTA väide, et Lätist diislikütuse soetamiselt saadud kasu seisnes müügilt arvestatud käibemaksu riigile tasumata jätmisest, sest kuna kaebajal puudub vastav tegevusluba, ei saaks ta väljastada kütuse edasimüügil arvet ega nõuda käibemaksu tasumist. Leides, et kaebaja on kütust müünud, tuleks MTA-l selgitada, kellele on kütust müüdud ja kuidas on selle eest tasutud. Kaebajale ei ole väidetavalt müüdud kütuse eest rahalisi vahendeid laekunud. RZ-le 09.10.2015, 03.11.2015, 04.11.2015 ja 15.01.2016 tehtud väljamaksed ei olnud juhatuse liikme töötasu, vaid ülekannetel oli vale selgitus ning maksed on kassasse tagastatud. Maksuotsus ja kontrollakt on täielikult motiveerimata osas, mis puudutab 15.01.2016 tehtud väljamakse liigitamist töötasuks.
4.Maksu- ja Tolliamet vaidles 02.06.2018 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata, jäädes maksuotsuses ja kontrollaktis toodud seisukohtade juurde. Kaebaja seisukohad on pidevalt muutuvad ja tema esitatud tõendid ebausaldusväärsed.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2019 otsusega LucasOil Moto Invest OÜ kaebuse rahuldamata, nõustudes MTA 19.04.2018 maksuotsuse nr 12.2-3/036250-31 põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et Pondmark OÜ 29.12.2015 arve nr 2912/01 on reaalselt tasumata ning peale arve on ainsaks tehingu kohta vormistatud dokumendiks CMR. MTA on tuvastanud, et Pondmark OÜ-l puudus sünteetiline mootoriõli, mida kaebajale müüa ning kauba olemasolu ei ole võimalik tuvastada ka CMR-i alusel, sest sellel puuduvad andmed transporditeenuse osutaja kohta ja märgitud veomarsruudi andmed ei leidnud kinnitust. Pondmark OÜ ei ole täitnud MTA korraldusi teabe andmiseks ega seega kinnitanud tehingu toimumist. Kogu teave vaidlusaluse tehingu kohta tugineb sisuliselt kaebaja paljasõnalisel väitel, et ta on Pondmark OÜ-lt soetatud sünteetilise mootoriõli kätte saanud ja kasutanud seda raske kütteõli valmistamisel. See ei ole tehingu toimunuks lugemiseks piisav. Põhjendamatu on etteheide, et maksuhaldur on rikkunud uurimiskohustust, sest pole selgitanud välja transporditeenuse osutajat ja nõudis sellekohaseid andmeid kaebajalt. Kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on kauba soetamine, peab kaebaja olema ise võimeline tõendama kauba olemasolu (st selle saamist). Kui kaebaja ei ole pidanud vajalikuks tehingu toimumist korrektselt fikseerida ega mäleta tehingu asjaolusid ning tehingu toimumise kohta ei ole mingit teavet andnud ka väidetav tehingupartner, on kaebajal, mitte maksuhalduril, kohustus koguda puuduolev teave. MTA on põhjendatult järeldanud, et Pondmark OÜ 29.12.2015 arvel nr 2912/01 kajastatud tehingut tegelikkuses ei toimunud. Vaidlust ei saa olla selle üle, et kaebaja on soetanud Fin Exim Ltd arve nr 19/15 alusel 27 000 kg õli SK 70N ning müünud selle edasi Pondmark OÜ-le, sest kaebaja on ise tehingu toimumist kinnitanud. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kõnealuse kauba üleandmine Pondmark OÜ-le toimus Eestis. Kontrollimenetluses on tuvastatud, et kaup saabus Rotterdamist Paldiskisse ja väljastati Paldiski sadamas kaebajale. Seega on maksuhaldur õigesti sidunud Fin Exim Ltd arve nr 19/15 alusel soetatud ja Eestisse saabunud kauba kaebaja poolt Pondmark OÜ-le väljastatud 5(16)
3-18-992 müügiarvetel kajastatud kaubaga. Maksuhalduri tuvastatud asjaoludel on samuti usutav, et 2015. a oktoobris Eestisse saabunud õli SK 70N näol on tegemist kaebaja poolt Fin Exim Ltdlt arvete nr 18/15, 21/15, 22/15 alusel soetatud kaubaga. Fin Exim Ltd väljastatud kreeditarvete usaldusväärsuse seab kahtluse alla esiteks nende väljastamine 2016. a märtsis vahetult pärast kaebaja suhtes kontrollimenetluse alustamist. Kui arved nr 18/15, 21/15, 22/15 väljastati üksnes ekslikult, jääb arusaamatuks, kuidas sai Pondmark OÜ üldse teada, et nende alusel tuleb midagi tasuda. Kui Pondmark OÜ soetas arvete nr 18/15, 21/15, 22/15 alusel kauba otse Fin Exim Ltdlt, jääb arusaamatuks, miks ta ei teavitanud müüjat sellest, et temale on arved väljastamata. Eluliselt ei ole usutav, et ükski tehingu osapooltest ei märganud kuni 2016. a märtsini, et 2015. a oktoobri arved on väljastatud valele isikule ja need on tasutud valesti. Lisaks ei ole Fin Exim Ltd tehingute väidetavale tühistamisele vaatamata kaebajale raha tagastanud või kaebaja tasutud summat muul viisil kompenseerinud. Tuvastatud ei ole sedagi, et Pondmark OÜ oleks kaebaja poolt tasutud osa hiljem ise Fin Exim Ltd-le tasunud. MTA on õigesti tuvastanud, et kaebaja müüs Fin Exim Ltd arvete nr 18/15, 21/15, 22/15 alusel soetatud õli SK 70N Eestis 2015. a oktoobris edasi Pondmark OÜ-le. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et Pondmark OÜle müüdud õli soetati mujalt või toimus kauba üleandmine Rotterdamis. Seega on MTA õigustatult sidunud Fin Exim Ltd-lt soetatud ja Pondmark OÜ-le müüdud kauba ning lugenud selle kaebaja 20% määraga maksustatavaks käibeks. MTA on täitnud uurimiskohustust nõuetekohaselt ja tõendamiskoormus on läinud üle kaebajale (MKS § 150). Piisava kahtluse tekkimiseks maksupettuses piisab, kui maksuhalduri tuvastatud asjaolud võimaldavad pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja osales maksupettuses. Praegusel juhul on maksuhaldur näidanud ära, et kaebaja ja Pondmark OÜ on kooskõlastatult loonud näiliku konstruktsiooni Pondmark OÜ-le õli müümisest Hollandis, et vältida kaebajal käibemaksukohustuse tekkimist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja soetas 30.09.2015 SIA-lt Gotika Oil Trading 60 000 liitrit diislikütust, mis tarniti Lätist Eestisse ja kaebaja viis selle aktsiisilaost välja 06.10.2015. Vaidlus on selles, kas kaebaja müüs kütuse edasi tundmatule Eesti ostjale või tarbis selle ära enda ettevõtluse raames. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et soetatud diislikütuse kaebaja enda poolt ärakasutamine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud mingeid andmeid või usaldusväärseid tõendeid, mis võimaldaks kontrollida tema väidet kütuse kasutamisest enda majandustegevuse raames. Pole tuvastatav, kus kaebaja Maardu Terminal AS laost 06.10.2015 välja viidud kütust edasi hoiustas. Kaebaja selgitused on olnud vastuolus dokumentidega ja ta on tunnistanud kütuse tahtlikku varjamist MTA eest (eesmärgiga vältida kütuse arestimist). See tekitab põhjendatud kahtluse, et kontrollimise hetkeks kütust enam ei olnudki. Kaebaja ei ole lükanud ümber MTA tuvastatud asjaolu, et kaebajal puudus võimekus 60 000 liitri diislikütuse pikaajaliseks hoiustamiseks. Seega on MTA põhjendatult järeldanud, et kaebaja müüs kütuse edasi tundmatule kolmandale isikule. Maksuhaldur on asunud õigustatult ka seisukohale, et LucasOil Moto Invest OÜ juhatuse liikmele RZ-le 2015. a oktoobris–novembris ja 2016. a jaanuaris tehtud väljamaksete näol oli tegemist juhatuse liikme tasuga. Väide, et ülekannetel oli vale selgitus ja maksed on kassasse tagastatud, on ebausutav. Kaebaja seletused väljamaksete kohta on olnud pidevalt muutuvad (vt RZ 08.02.2017 seletused; kaebaja 05.09.2017 täpsustused; kaebaja 29.01.2018 eriarvamus). Pole usutav, et kui RZ oleks endale väljamaksete tegemisel tegelikult eksinud ja tagastas raha koheselt äriühingule, ei meenu selline asjaolu talle kogu maksumenetluse ajal. Kassa sissetuleku orderite väljailmumine pärast kontrollakti väljastamist viitab võimalusele, et tegemist on tagantjärele vormistatud dokumentidega, mis ei kajasta tegelikult aset leidnud sündmusi. LucasOil Moto Invest OÜ-le raha tegelik tagastamine ei ole tõendatud. Maksuotsus ei ole motiveerimata ka RZ-le 15.01.2016 tehtud väljamakse osas, vaid MTA on maksuotsuse p-s 3.4.1 põhjalikult analüüsinud kaebaja väidet, et selle väljamakse näol oli tegemist RZ-le laenu tagastamisega, ning tuvastas, et 31.12.2015 seisuga puudusid LucasOil Moto Invest OÜ6(16)
3-18-992 l igasugused lühiajalised laenukohustused ning 03.08.2015 laenulepingu nr 08.2015/S alusel saadud laen oli RZ-le tagastatud. Kaebaja ei ole seda järeldust ümber lükanud. RZ oli kantud töötamise registrisse kui kaebaja „juhtimis- ja kontrollorgani liige“, RZ tegutses aktiivselt äriühingu majandustegevuses (suhtles klientidega/tarnijatega, väljastas arveid, allkirjastas lepinguid, korraldas ja teostas ise veoteenuseid, võttis vastu kaupa jne) ning muid tasusid RZ ei saanud. Kuna tõendatud ei ole, et väljamaksed oleks tagastatud või olnuks tegemist laenu tagastamisega, on loogiline lugeda need juhatuse liikme tasu väljamakseteks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.LucasOil Moto Invest OÜ palub 11.07.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 17.10.2019) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on rikkunud otsuse põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust (HKMS § 157 lg-d 1 ja 2) ning kohtuotsus ei vasta HKMS § 158 lg 1 ja § 165 lg 1 p-de 1-2 nõuetele. Halduskohtu järeldus, et kaebaja on Fin Exim Ltd 05.10.2015 arve nr 19/15 alusel soetatud 27 000 kg õli SK 70N müünud edasi Pondmark OÜ-le Eestis, ei põhine tõendite õigel hindamisel. Kohus ei ole selgitanud, millised tõendid kinnitavad, et laevaga Eestisse saabunud kaup kuulus kaebajale, mitte ei toimunud kauba Pondmark OÜ-le üleandmine Rotterdamis. Seda, et kaebaja oli kauba omanik, ei tõenda pelgalt asjaolud, et kaebaja tellis kauba transpordi Eestisse (Ingenieurbüro Lischka GmbH-lt), kaup saabus konteinerites 05.10.2015, 12.10.2015 ja 14.10.2015 Eestise ning kaebaja võttis selle kauba Paldiski sadamas vastu (Esteve Terminal AS peab arvestust konteinerite üle, kuid ei tuvasta saabunud kauba omanikku). Vastasel juhul tuleks kauba omanikeks lugeda nt kõik ekspedeerimisettevõtted. Ebaõige on ka see järeldus, et kaebaja müüs Fin Exim Ltd-lt arvete nr 18/15, 21/15 ja 22/15 alusel soetatud õli SK 70N Eestis edasi Pondmark OÜ-le. Maksuhaldur ega kohus ei ole hinnanud Fin Exim Ltd antud selgitusi ja tõendeid. Halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja väite osas, et Fin Exim Ltd on 2001. a-st tegutsev rahvusvaheline ettevõte, kellel puudub huvi väljastada ebausaldusväärseid või ebaõigeid kreeditarveid. Fin Exim Ltd selgituste kohaselt said nad 2015. a lõpus tellimusi kahelt Eesti ettevõttelt, mistõttu ei saa välistada, et kuivõrd kaupade Eestisse saatmine organiseeriti ühiselt, võisid tekkida segadused ka müüja arvepidamises. Seejuures on kaebaja Fin Exim Ltd 12.10.2015 arve nr 21/15 alusel tasunud alles 11.02.2016, kuid Pondmark OÜ on sama arve alusel tasunud juba 25.11.2015. Fin Exim Ltd 14.10.2015 arvet nr 22/15 ei ole kaebaja üldse tasunud, vaid selle tasus täielikult Pondmark OÜ 27.10.2015 ja 29.10.2015. Neid asjaolusid arvestades on usutav, et kaebaja sai segadusest arvetega teadlikuks 2016. a alguses ning pöördus seejärel müüja poole. MTA ei tundnud kõnealuste tehingute vastu huvi enne 2016. a detsembrit, mistõttu puudub kreeditarvete esitamisel seos kontrollimenetluse alustamisega ja neid ei saa sellel põhjusel lugeda ebausaldusväärseteks. Fin Exim Ltd selgituse kohaselt väljastati arved nr 18/15, 21/15 ja 22/15 Pondmark OÜ-le ning kaebajale ei ole raha tagastatud põhjusel, et see arvestati kauba katteks (st arvete nr 18/15 ja 21/15 alusel müüdi kaupa nii kaebajale kui ka Pondmark OÜ-le, arve nr 19/15 alusel üksnes kaebajale ning arve nr 22/15 alusel üksnes Pondmark OÜ-le). Kreeditarved on koostatud üksnes osale, mille eest ei tasunud kaebaja. Kaebaja tasus Eestisse saabunud kauba eest 30 055 eurot, millele vastab ca 46 660 kg õli. Kuna kaebaja ei ole 2015. a oktoobris Fin Exim Ltd-lt 108 600 kg õli SK 70N soetanud, siis ei saanud ta sellist kogust ka Pondmark OÜ-le edasi müüa. Asjas ei esine ka ühtegi tõendit, et kaebaja oleks kauba Pondmark OÜ-le üle andnud Eestis. Kirjalike tõendite puudumisel on maksuhaldur ühel juhul järeldanud, et kaupa ei antud ostjale üle Rotterdamis, ja teisel juhul omakorda, et kaebaja andis kauba ostjale üle Eestis. See viitab selgelt asjaolude ja tõendite meelevaldsele hindamisele. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud, et 7(16)
3-18-992 Pondmark OÜ on tegutsev ettevõte, mida esindas RU. Olukorras, kus ettevõte tasub kauba eest otse müüjale (Fin Exim Ltd) ja hiljem sama kauba eest uuesti kaebajale, tasuks ta sama kauba eest topelt, mis ei ole loogiline. Usutav on hoopis see, et Pondmark OÜ ostis ka ise kaupa otse Fin Exim Ltd-lt, mida kinnitab ka müüja. Kaebajat ei muuda kauba omanikuks veel asjaolu, et ta võttis Eestisse saabunud kauba Paldiski sadamas vastu. Halduskohtu seisukoht maksupettuse toimepanemisest ei ole põhjendatud, sest tavapäraselt luuakse ühendusesiseselt kauba soetamisel ja selle Eesti sisesel edasimüümisel sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks näilike tehingute ahel, kuid praegusel juhul on Pondmark OÜ tasunud otse kauba ühendusesiseselt soetanud kaebajale. Igasugune majanduslik loogika puudub selles, et kaebaja ostab esmalt ostja raha eest kauba ja müüb seejärel kauba ostjale edasi kaks korda kõrgema hinnaga, tekitades sellega endale käibemaksukohustuse, kuigi ta müügiarvele käibemaksu ei lisa. MTA ei ole selgitanud, milles seisneb praegusel juhul maksueelis ning maksupettuse kavatsuse järeldamiseks ei piisa üksnes viitest, et kui kaebaja oleks deklareerinud tegeliku tehingu, siis oleks tal tekkinud käibemaksu tasumise kohustus, sest sellisel juhul oleks ka ostjal tekkinud samas summas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet (MKS § 11), sest ei pöördunud teabe hankimiseks ise Fin Exim Ltd poole, kuigi kaebaja seda taotles, vaid piirdus üksnes rahvusvahelise teabepäringuga. Fin Exim Ltd arvete väljastamine Pondmark OÜ-le ei ole kaebaja tõendamissfääris ja MTA ei ole tõendanud uurimisvõimaluste ammendumist. Halduskohtu seisukoht, et SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse kasutamine kaebaja oma tarbeks ei ole tõendatud, ei põhine asjaolude ja tõendite õigel hindamisel. Maksuhaldur ei ole hinnanud seda, kas ja kui palju kaebaja kütust oma tarbeks kasutas. Kaebaja esitas MTA-le müügiarved ja 24 saatelehte kontrolliperioodil veoteenuse osutamise kohta (mis tõendavad veoki 837 BNR pidevat kasutust erinevate kaupade veoks), kuid maksuhaldur neid tehinguid ei analüüsinud. Olukorras, kus kaebaja põhitegevuses oli kütuse kasutamine vajalik, oleks MTA pidanud hindamise teel tegema kindlaks ka transporditeenuste osutamiseks kulunud kütuse koguse. Maksuhaldur ja kohus on keskendunud üksnes sellele, et pärast 06.10.2015 toimunud kütuse Maardu Terminal AS laost väljaviimist ei ole üheselt tuvastatav, kus kaebaja kütust hoidis, kuid halduskohus ei ole hinnanud seda, et MTA on ise tuvastanud, et kaebajal oli sõidukitesse ja haagistesse (kuni 20.12.2015 toimunud müügini sai kaebaja kasutada haagist 497 BV mahutavusega 38 000 liitrit) võimalik paigutada ära märkimisväärne kogus kütust. Samuti olid hoiustamiseks kasutatavad 1000 liitrise mahuga kuubikmahutid. Halduskohus ei ole hinnanud, kas on põhjendatud MTA hinnang, et kui maksuotsuse p-s 3.3.3 toodud arvutuste kohaselt (lähtudes asjaolust, et 17.06.2016 seisuga oli kaebajal alles 38 000 liitrit diislikütust) pidi arvestuslik jääk 01.12.2015 seisuga olema ca 54 800 liitrit, mis on 10 800 liitrit enam, kui oli võimalik hoiustada sõidukites ja haagistes (ca 44 000 liitrit), siis sellest järeldub, et kaebaja ei saanud hoiustada 60 000 liitrit kütust. Samuti ei ole halduskohus hinnanud, et kui veokiga 395 MNC (mahutavusega 38 000 liitrit) teostati 2015. a oktoobrist kuni 2016. a juunini kolmel erineval kuupäeval (27.01.2016, 03.02.2016, 01.04.2016) vedusid, siis kas see välistab veoki kasutamise kütuse hoiustamiseks (vähemalt kuni 27.01.2016). Viidatud ajal vedas kaebaja väiksemaid kütusekoguseid ning selleks sai kasutada teist kütuseveokit. Seega oli kaebajal 2015. a oktoobris võimalus ladustada 60 000 liitrit ja rohkemgi kütust, mistõttu ei pidanud ta seda koheselt ära müüma. MTA ei ole vaidlustanud kaebaja väidet, et Scania veoki peal kütuse hoidmine oli praktiline, sest sealt sai ainsana tankida kaebaja sõidukeid. Veokist kütuse välja ja tagasi pumpamine võtab aega 15 minutit. Halduskohus ei ole vastanud ka küsimusele, et kui kaebaja võõrandas kogu soetatud kütuse samal kuul, siis kuidas sai kaebaja osutada kontrolliperioodil transporditeenust, sest sellel ajal kütust juurde ei soetatud (v.a üks ühekordne tehing tollilaos). Kui Lätist soetatud diislikütuse hind ei olnud kaebaja ettevõtluses kasutamiseks majanduslikult kasulik, siis jääb arusaamatuks, kuidas pidanuks kaebaja saama kasu selle kütuse edasimüügist. Pole selge, milliste tõendite põhjal on väidetud, et kaebaja ei 8(16)
3-18-992 võimaldanud teadlikult maksuhalduril tuvastada kütuse reaalset asukohta ja edasist kasutamist. MTA-l oli võimalus veenduda kütuse olemasolus Maardu Terminal AS laos 17.06.2016– 12.07.2016 ning asjaolu, et MTA käis laos 13.07.2016, kui kütus oli sealt juba välja veetud, ei tähenda, et kaebaja on takistanud kütuse kontrollimist. Maksuhaldur ei ole kontrollimenetluses kordagi avaldanud soovi kütuse vaatluse teostamiseks. Kütuse 06.10.2015 laost äraveo puhul oli kaebajal põhjust karta maksuhalduri ebaseaduslikku tegevust (vt haldusasi nr 3-14-51471). RZ-le tehtud väljamaksete osas tuleb tähele panna, et ülekannete selgitused on erinevad (09.10.2015, 03.11.2015 ja 04.11.2015 ülekanded selgitusega „Töötasu“ ning 15.01.2016 ülekanne selgitusega „Ülekanne“). Kohus ei ole analüüsinud kaebaja väidet, et RZ on ka äriühingu osanik, kellele tehtud väljamakseid ei pea tingimata maksustama sotsiaalmaksuga. Maksuotsuses ei ole kuidagi põhjendatud, miks on ka 15.01.2016 väljamakse loetud töötasuks, kuigi kaebaja on tõendanud, et tegemist oli laenu tagastusega. Samuti ei ole põhjendatud, miks on välistatud käsitlemine dividendimaksena. RZ-le ei ole 2015. a-l makstud töötasu igakuiselt ja kaebaja ei deklareerinud 09.10.2015, 03.11.2015 ja 04.11.2015 makseid töötasuna, sest tegemist ei olnud töötasuga. Ainuosanikuna saab RZ ise otsustada, kas ja millise perioodi eest endale juhatuse liikme tasu määrata ning MTA ei saa sellesse sekkuda. Ülekannete selgitustele on omistatud põhjendamatult määrav tähendus.
7.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 14.08.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes ka varasemalt (sh maksuotsuses ja kontrollaktis) esitatud seisukohtade juurde. Asjaolu, et kaebaja soetas Fin Exim Ltd arve nr 19/15 alusel 27 000 kg õli SK 70N ja müüs selle edasi Pondmark OÜ-le, on kaebaja 08.02.2017 seletustes ise kinnitanud. Arve nr 21/15 eest tasumine (11.02.2016 summas 8127 eurot) ei toimunud ekslikult, vaid kooskõlastatult Pondmark OÜ-ga (kes tasus sama arve 25.11.2015 summas 10 000 eurot). Arusaamatuks jääb etteheide, et MTA hakkas Fin Exim Ltd tehingute vastu huvi tundma alles 2016. a detsembris, sest kontrollimenetlust alustati 01.03.2016. Seega on põhjendatud seisukoht, et kreeditarvete usaldusväärsuse seab kahtluse alla mh nende väljastamine 2016. a märtsis (s.o vahetult pärast kontrollimenetluse alustamist). Loogiliseks ei saa pidada, et kaebajale väljastatakse kauba (koguses 108 600 kg) kohta neli arvet (kogusummas 72 110,40 eurot), kaebaja tellib kaupadele transpordi Rotterdamist Paldiskisse, võtab kauba Paldiski sadamas vastu, hakkab tasuma kolme arve eest ning alles pärast maksukontrolli alustamist (6 kuud pärast kauba kättesaamist) mõistab, et tegelikult ei ole tema arvetel näidatud kaupa soetanud ja arved on ekslikud. Samuti on LucasOil Moto Invest OÜ vormistanud arved nr 27, 30 ja 31, millega on Fin Exim Ltd arvetel märgitud kaup müüdud edasi Pondmark OÜ-le Rotterdamis. Samas ei ole kauba Rotterdamis üleandmine tõendatud ning kaup saabus Eestisse kaebaja tellimisel ja tema võttis ka kauba vastu. Seega on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et Fin Exim Ltd-lt soetas kauba LucasOil Moto Invest OÜ, kes müüs selle Eestis edasi Pondmark OÜ-le. Kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavat versiooni, mis sai SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütusest pärast seda, kui kaebaja selle Maardu Terminal AS-i laost 06.10.2015 välja viis. Maksuhalduri ja kohtu järeldused põhinevad maksumenetluses tuvastatud asjaoludel ja kogutud tõenditel. Kaebaja ei ole senini selgitanud diislikütuse hoiustamisvõimalust tema enda laos Viimsis Lubja tee 32. Tööjõumaksude osas ei ole kaebaja uusi väiteid esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9(16)
3-18-992
8.Ringkonnakohus leiab, et LucasOil Moto Invest OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Sissejuhatavad märkused
9.MKS §-st 150 tulenevalt saab tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle minna vaid tingimusel, et maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud (nt Riigikohtu 21.11.2018 otsus nr 3-12-1360, p 19; 18.12.2017 otsus nr 3-15-2961, p 15; 21.10.2015 otsus nr 3-3-1-27-15, p 20). MKS § 150 lg-s 1 sätestatud kohustuse (st tõendada, et maksusumma on määratud valesti) täitmine ei eelda seejuures tingimata maksukohustuslase poolt uute tõendite esitamist, vaid võib seisneda ka tähelepanu juhtimises maksuhalduri võimalikele vigadele maksumenetluse käigus kogutud tõendite hindamisel (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2019 otsus nr 3-18-945, p 12; 07.02.2017 otsus nr 3-15-2061, p 11). Nõuetekohaselt motiveeritud maksuotsuse järelduste ümberlükkamiseks ei piisa siiski ainult sellest, kui isik esitab üksnes enda kahtlused MTA hinnangute või järelduste põhjendatuse osas, vaid ta peaks esitama omapoolse eluliselt usutava ja kogutud tõenditega seostatud versiooni tehingute toimumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et MTA 19.04.2018 maksuotsus nr 12.2-3/036250-31 (tl 50-62p) koos selle lahutamatuks lisaks oleva MTA 03.01.2018 kontrollaktiga nr 12.2-3/036250-30 (tl 12-25) on põhiosas motiveeritud nõuetekohaselt.
10.Ehkki apellant on vaidlustanud halduskohtu otsuse tervikuna, ei ole apellatsioonkaebuses enam vähimalgi määral käsitletud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist Pondmark OÜ 29.12.2015 arve nr 2912/01 (MTA lisa 007) alusel 1000 liitri sünteetilise mootoriõli (summas 10 000 eurot + käibemaks 2000 eurot) väidetavalt soetuselt, mida MTA hinnangul tegelikkuses ei toimunud. HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes märgib ringkonnakohus, et nõustub selles osas kontrollakti p-des 1.2.2.2 ja 1.2.3, maksuotsuse p-s 2.2 ning halduskohtu otsuse p-des 7–7.5 toodud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Kõnealuse tehingu osas on LucasOil Moto Invest OÜ esitanud kohtumenetluses üksnes väiteid, et maksuhaldur pole välistanud kõiki teoreetiliselt mõeldavaid olukordi või on jätnud kogumata teatud andmed, kuid pole esitanud omalt poolt ühtegi sisuliselt kontrollitavat versiooni tehingu toimumise kohta ega tõendit, mis saaks lükata ümber MTA kogutud tõendite põhjal tuvastatud asjaolusid. Käibemaks Fin Exim Ltd-lt soetatud baasõli edasimüügilt
11.Maksuhaldur on õigesti määranud apellandile tasumiseks käibemaksu 22 782,54 eurot seoses Fin Exim Ltd 30.09.2015 arve nr 18/15 (MTA lisa 024), 05.10.2015 arve nr 19/15 (MTA lisa 026), 12.10.2015 arve nr 21/15 (MTA lisa 022) ja 14.10.2015 arve nr 22/15 (MTA lisa 025) alusel Hollandist soetatud õli SK 70N edasimüügiga LucasOil Moto Invest OÜ 05.10.2015 arve nr 27, 08.10.2015 arve nr 30 ja 28.10.2015 arve nr 31 (MTA lisa 033) alusel Pondmark OÜ-le, sest kuigi müügiarvetel on kauba üleandmise kohaks märgitud Rotterdam, puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kauba tegelikku üleandmist juba enne selle Eestisse lähetamist. Maksukontrolli käigus kogutud tõenditest nähtub seevastu, et arvetel kajastatud kaup saabus Rotterdamist Paldiski sadamasse ja väljastati ajavahemikul 05.–18.10.2015 LucasOil Moto Invest OÜ-le (vt MTA lisad 041 ja 083). Apellandi väited, et tema osutas või vahendas Pondmark OÜ-le üksnes transporditeenust, on jäänud paljasõnalisteks. Maksuhalduri seisukohta, et Fin Exim Ltd-lt soetas õli just LucasOil Moto Invest OÜ, toetab muu hulgas asjaolu, et apellant kajastas seda kuni maksukontrollini ka enda 2015. a oktoobri ja detsembri KMD-l.
10(16)
3-18-992
12.Fin Exim Ltd arve nr 19/15 tasus täielikult LucasOil Moto Invest OÜ ja selle kohta ei ole müüja hiljem kreeditarvet väljastanud. Asjaolust, et Fin Exim Ltd 11.03.2016 kreeditarved nr 01/15, 02/15 ja 03/15 (MTA lisa 034) on väljastatud üksnes nende summade osas, mille on tasunud Pondmark OÜ (vt kontrollakti p 1.3.2.2, tabelid 4 ja 5), kuid RZ 08.02.2017 seletuste (MTA lisa 003, küsimused nr 1 ja 2) kohaselt esitati kreeditarved hoopis selles osas, mille tasus LucasOil Moto Invest OÜ, ei ole põhjust teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, sest tegemist võis olla pelgalt inimliku eksitusega. Siiski on oluline, et LucasOil Moto Invest OÜ ei ole esitanud tõendeid, et tema poolt Fin Exim Ltd arvete nr 18/15 ja 21/15 alusel tasutud 12 127 eurot, mida Fin Exim Ltd ei ole apellandile tagastanud, oleks reaalselt arvestatud mingi teise kauba katteks või ettemaksuks. Maksuhaldur on põhjendatult kahelnud ka Fin Exim Ltd 11.03.2016 kreeditarvete usaldusväärsuses, tulenevalt asjaolust, et need väljastati vahetult pärast MTA 01.03.2016 korraldusega nr 12.2-3/036250-1 (MTA lisa 001) kontrollimenetluse alustamist, kusjuures kõik arved olid selleks ajaks juba täielikult tasutud (sh arved nr 18/15 ja 22/15 tasuti juba 2015. a oktoobris ning arve nr 21/15 tasus Pondmark OÜ osaliselt 25.11.2015 ja apellant ülejäänud osa 11.02.2016). Kui osa arvetest olid väljastatud valele isikule, pidanuks see selguma hiljemalt arvete tasumise ajal. Maksuhaldur on kogutud tõendite pinnalt usutavalt järeldanud, et LucasOil Moto Invest OÜ ja Pondmark OÜ on tegutsenud Fin Exim Ltd arvete tasumisel kooskõlastatult ja sooviga varjata tehingute tegelikke asjaolusid, et vältida apellandil käibemaksukohustuse tekkimist. Maksupettuse kahtlust süvendab lisaks RZ ja RU pikaajaline tutvus ning asjaolu, et nii Pondmark OÜ varasem juhatuse liige ŽT (perioodil 05.10.2015– 24.03.2016) kui ka praegused juhatuse liikmed ES (alates 10.03.2016), MM (perioodil 21.03.2016–04.12.2017) ja AT (alates 15.04.2016) on variisiku tunnustega (MTA lisad 048 ja 051).
13.Asjaolust, et Fin Exim Ltd võib olla baasõlide valdkonnas rahvusvaheliselt tegutsenud juba 2001. a-st (tl 111-112), ei saa veel järeldada, et ettevõte keelduks igal juhul väljastatud arvete ümbervormistamisest ostja taotlusel olukorras, kus tema enda jaoks sellest sisuliselt midagi ei muutu, kuid ostjal on võimalik seeläbi vältida maksukohustuse tekkimist. LucasOil Moto Invest OÜ 29.01.2018 eriarvamusele lisatud Fin Exim Ltd 17.08.2017 ja 03.11.2017 selgitused (tl 44-46) ning kohtumenetluses esitatud Fin Exim Ltd 11.05.2018 selgitus (tl 72-74; tõlge tl 85-86p), mis sisaldavad väidetavalt müüja vastuseid Ühendkuningriigi maksuhalduri 17.02.2017 taotlusele (kuigi MTA esitatud SCAC päringu alusel ei ole sellekohaseid andmeid laekunud – vt MTA lisad 035–037), ei kõrvalda samuti kahtlust, et kreeditarved on väljastatud üksnes tegelikest asjaoludest moonutatud pildi loomiseks (st tegelik ostja oli kõigis tehingutes apellant ning arved üksnes tasuti osaliselt Pondmark OÜ kaudu). Halduskohus on õigesti märkinud, et kui Fin Exim Ltd väljastas arved algselt ekslikult üksnes LucasOil Moto Invest OÜ-le, siis jääb arusaamatuks, milliste andmete põhjal tasus Pondmark OÜ neid arveid juba 2015. a oktoobris. Seejuures ei kinnita Fin Exim Ltd selgitused apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et arvete nr 18/15 ja 21/15 alusel soetasid kaupa nii LucasOil Moto Invest OÜ kui ka Pondmark OÜ, vaid Fin Exim Ltd väitel olid mõlemad arved väljastatud LucasOil Moto Invest OÜ-le ekslikult. Sama on 29.12.2016 ja 08.02.2017 protokollides varem väitnud ka apellant ise (vt MTA lisa 003, küsimus nr 1; MTA lisa 009, küsimus nr 36).
14.Vastuolu esineb ka selles, et apellandi väitel ei ole tema 2015. a oktoobris Fin Exim Ltdlt 108 600 kg õli soetanud, mistõttu ei saanud ta seda ka Pondmark OÜ-le edasi müüa. Sellele vaatamata on apellant väljastanud Pondmark OÜ-le 2015. a oktoobris arveid kokku 131 366 kg õli müügi kohta, mis on ostja poolt ka tasutud. Apellant ei ole esitanud maksuhaldurile andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et müüdud õli oli soetatud juba enne kontrollitavat perioodi (sh nt seda oleks Rotterdamis ladustatud vmt). Kokkuvõttes on MTA loogiliselt ja usutavalt leidnud, et apellant soetas 2015. a oktoobris Fin Exim Ltd-lt 108,6 tonni õli, toimetas selle Eestisse ja müüs siin edasi Pondmark OÜ-le. Apellandi hinnangul ei saa pidada usutavaks, et Pondmark 11(16)
3-18-992 OÜ tasub sama kauba eest topelt (st algselt Fin Exim Ltd-le ning seejärel veelkord ja veelgi suuremas summas LucasOil Moto Invest OÜ-le), kuid ringkonnakohtu arvates oleks samavõrra ebausutav seegi, et kui Pondmark OÜ-l on võimalik soetada kaupa otse Fin Exim Ltd-lt hinnaga 664 eurot/tonn, ostab ta samal perioodil ja samade tarnetingimustega (EXW Rotterdam) ikkagi apellandilt suures koguses sama kaupa hinnaga 1048,93–1320 eurot/tonn. Kauba eest oluliselt kõrgema hinna tasumist saab mõistlikult põhjendada eelkõige sellega, et apellant on teinud enne kauba müüki täiendavalt kulutusi selle Eestisse transportimiseks (vt MTA lisad 039–041). Mis põhjusel on Pondmark OÜ tasunud osaliselt arveid apellandi asemel, ei ole õnnestunud välja selgitada, sest Pondmark OÜ ja RU on jätnud maksuhalduri korraldused täitmata. SCAC päringute esitamisega on MTA piisavalt täitnud oma uurimiskohustust, sest tuleb arvestada, et välisriigis tegutseva äriühingu suhtes ei ole MTA-l võimalik anda ise haldusakte teabe ja dokumentide nõudmiseks ega rakendada selle nõude tagamiseks sunnimeetmeid või nende eest hoiatada. Maksueelis seisnebki praegusel juhul selles, et apellant on müünud ühendusesiseselt soetatud kauba edasi Eestis, kuid pole müüki deklareerinud ega tasunud sellelt käibemaksu (vrd Riigikohtu 27.09.2017 otsus nr 3-14-53226, p 14). Üksnes asjaolust, et ostjal tekiks iseenesest õigus kogu tasutud käibemaksusumma ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kui saadud kaubad kasutatakse tervikuna ära ostja maksustatava käibe tarbeks, ei saa veel automaatselt järeldada, et müüja pole saanud mingit maksueelist ega riik kandnud maksukahju. Käibemaks SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse edasimüügilt
15.Vaidlust ei ole selles, et SIA-lt Gotika Oil Trading 30.09.2015 soetatud 60 000 liitrit diislikütust saabus 01.10.2015 Maardu Terminal AS kommertslattu, kust LucasOil Moto Invest OÜ viis selle 06.10.2015 välja (vt MTA lisad 053, 063–065). Samuti puudub vaidlus, et laost välja viidud kütust ei transporditud tegelikult LucasOil Moto Invest OÜ 02.10.2015 volikirjades märgitud sihtkohta Vibeliku tn 15, Loo (vt MTA lisa 057). Apellant on väitnud, et diislikütust on kasutatud üksnes oma ettevõtluse tarbeks (st transporditeenuse osutamiseks ja angaari kütmiseks), kuid maksuhalduri hinnangul müüs LucasOil Moto Invest OÜ selle 2015. a oktoobris Eestis edasi, kuid jättis müügikäibe deklareerimata ja käibemaksu tasumata. MTA järeldus tugineb eelkõige tõdemusel, et apellandi selgitused kütuse hoiustamise kohta on olnud ajas muutuvad ja äriühingul puudus reaalne võimalus sellises mahus kütust pikaajaliselt hoiustada.
16.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kontrollakti p-st 1.4.3 ja maksuotsuse p-st 2.4.3 nähtuvalt on maksuhaldur asunud seisukohale, et kuna tegelik ostja on teadmata, siis tuleb ostjaks lugeda tundmatu kolmas isik. Seega on MTA jätnud maksumenetluses selgelt kõrvale väärteoasjades nr 4-16-3674 ja nr 4-16-6495 vaidluse all olnud versiooni, mille kohaselt müüs LucasOil Moto Invest OÜ terminalist 06.10.2015 välja viidud diislikütuse samal päeval edasi Pondmark OÜ-le. Vaatamata sellele, et Riigikohtu 22.08.2017 määrusega jõustunud Harju Maakohtu 02.03.2017 otsusega nr 4-16-6495 tühistati MTA 19.08.2016 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 930015002095 ning lõpetati LucasOil Moto Invest OÜ ja RZ suhtes väärteomenetlus seoses väärteo tunnuste puudumisega, ei tähenda maksuotsuse koostamine, et MTA eiraks jõustunud kohtuotsust. Tuleb arvestada, et väärteoasjas kontrolliti üksnes seda, kas tõendatud on konkreetse tehingu (s.o 60 000 liitri diislikütuse 06.10.2015 müük Pondmark OÜle) toimumine, mitte ei hinnatud üldistavalt, kas LucasOil Moto Invest OÜ võis kõnealuse diislikütuse kasutada ära ise või müüa selle 2015. a oktoobris või muul ajal mõnele kolmandale isikule (või ka Pondmark OÜ-le mingi teise tehinguga). Seetõttu ei oma maakohtu seisukohad praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust.
12(16)
3-18-992
17.Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kütuse saatedokumendid KLV01062 ja KLV01073 ei kajasta tegelikku sihtkohta (nii peale- kui ka mahalaadimise kohana on märgitud Maardu Terminal AS ladu) ning selle üle pole asjas ka vaidlust. Kuna saatedokumendid ei kajasta õiget kütuse mahalaadimise koha aadressi, ei vasta need vedelkütuse seaduse (VKS) § 6 lg 2 p 7 nõuetele. Nimetatud asjaolust ei saa siiski teha mingit järeldust selle kohta, kas kütus soetati tarbimiseks või edasimüügiks. Samas nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga, et LucasOil Moto Invest OÜ selgitused kütuse hoiustamise kohta on olnud muutlikud. Väärteoasjas nr 416-6495 toimunud Harju Maakohtu 19.10.2016 istungil (MTA lisa 010) märkis RZ, et diislikütus asus Viimsis Lubja tee 32 angaaris veokis (395 MNC) ja haagises (479 BV) ning pärast tähelepanu juhtimist, et haagis võõrandati 30.12.2015 arve nr 37 alusel OÜ-le Walgtron (MTA lisad 055 ja 072), täpsustas RZ, et haagises olnud diislikütuse (algselt 22 000 liitrit) jäägi ladustas LucasOil Moto Invest OÜ 1000-liitristes kuubikmahutites, mida tal on laos 26 tk. Maksumenetluses antud RZ 08.02.2017 seletuste (MTA lisa 003, vt küsimused nr 30–36) kohaselt viidi kütus Lubja tee 32 asuvasse lattu (veokiga Mercedes-Benz 837 BNR ja haagisega 399 YHN), kus see laaditi ümber osaliselt 1000-liitristesse plastkuubikutesse, lisaks veokisse Scania (395 MNC) ja ühte haagisesse.
18.Saatelehtede (MTA lisad 050 ja 071) põhjal on tuvastatav, et LucasOil Moto Invest OÜ veok 837 BNR ja haagis 399 YHN olid kontrolliperioodil pidevas kasutuses (05.10.2015– 20.01.2016 kokku 24 saatelehte Pondmark OÜ tellitud vedude kohta), mistõttu ei olnud apellandil võimalik neid kütuse hoiustamiseks kasutada. RZ on 19.10.2016 ja 08.02.2017 märkinud, et 2016. a suvel tekkis vajadus veok 395 MNC vabastada ning kütuse jääk (38 000 liitrit) viidi Maardu Terminal AS lattu. Laopidaja dokumentide (MTA lisa 056) kohaselt võeti 17.06.2016 apellandilt vastu 38 000 liitrit diislikütust, kusjuures vedu toimus veokiga 837 BNR ja haagisega 399 YHN. Olenemata sellest, et väidetavalt kulub kütuse ühest autost või haagisest teise ümberpumpamiseks ca 15 minutit, ei saa pidada usutavaks, et veoki 395 MNC kütuse jäägist vabastamiseks ei viidud kütust lattu sama veokiga, vaid pumbati see eelnevalt ümber teise veokisse. Lisaks on MTA asjakohaselt viidanud, et veokit 395 MNC kasutati vahemikus 2015. a oktoobrist kuni 2016. a juunini korduvalt (27.01.2016, 03.02.2016, 10.02.2016, 01.04.2016) muude kaupade veoks (vt MTA lisad 057–061).
19.RZ 08.02.2017 seletuste järgi kasutati soetatud diislikütus ära sõidukites (kaks kütuseveokit ja üks buss) ja talvel ka angaari kütmiseks ning alles on veel ca 14 000–16 000 liitrit, kuid selle asukohta polnud apellant nõus MTA-le kontrollimiseks avaldama. Arvestades, et väidetavalt oli ka 17.06.2016 Maardu Terminal AS lattu viidud 38 000 liitri diislikütuse näol tegemist SIA-lt Gotika Oil Trading 30.09.2015 soetatud 60 000 liitri diislikütuse jäägiga, siis pidi apellandil 2015. a oktoobrist kuni 2016. a juuni keskpaigani kuluma kokku 22 000 liitrit kütust (s.o 8,5 kuu jooksul keskmiselt pisut vähem kui 2600 liitrit kuus) ning 2016. a juuni keskpaigast kuni 2017. a veebruarini kokku 22 000–24 000 liitrit kütust (s.o 7,5 kuu jooksul keskmiselt ca 2900–3200 liitrit kuus). Samas on RZ 19.10.2016 kohtuistungil väitnud, et kuus kulub äriühingul ca 5000–7000 liitrit kütust (MTA lisa 010, lk 13). Kui pidada õigeks väidet, et kütust kulus kuus ca 5000–7000 liitrit, siis pidanuks 2015. a oktoobri alguses saadud 60 000 liitrit koos OSC Oil Trade OÜ-lt 27.01.2016 täiendavalt soetatud 1000 liitri diislikütusega olema ära tarbitud kas juba 2016. a juuni keskpaigaks või soetamisest hiljemalt aasta jooksul (s.o 2016. a oktoobriks) ning kütuse jääk ei saanuks 17.06.2016 ega 08.02.2017 seisuga olla apellandi väidetud suurusega.
20.Kuigi apellandiga tuleb nõustuda, et pelgalt OSC Oil Trade OÜ-lt 27.01.2016 täiendavalt 1000 liitri diislikütuse soetamisest kui üksiktehingust ei olnud maksuhalduril alust üldistavalt järeldada, et LucasOil Moto Invest OÜ soetas veokites kasutamiseks kütust „reeglina“ Eesti siseturult, ei järeldu ka asjaolust, et MTA ei ole tuvastanud kontrolliperioodil muud kütuse 13(16)
3-18-992 soetamist ja on samas tuvastanud apellandi poolt veokitega korduvalt transporditeenuse osutamise, vältimatult seda, et apellant on SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud kütuse ise ära tarbinud. Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu, et LucasOil Moto Invest OÜ soetas SIAlt Gotika Oil Trading 30.09.2015 suvist (klass C) diislikütust (MTA lisa 053), kuid OSC Oil Trade OÜ-lt soetati 27.01.2016 talvist diislikütust (MTA lisa 057). Kuna suvise (klass C) diislikütuse külmakindlus on standardi EN 590 kohaselt –5°C (sh Orlen Lietuva 18.09.2015 väljastatud kvaliteedisertifikaadi nr 112111 järgi konkreetse partii puhul –6°C), siis on eluliselt ebausutav, et LucasOil Moto Invest OÜ oleks kasutanud SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütust oma veokites ka talveperioodil (s.o 1. detsembrist kuni 31. märtsini – vt majandusja taristuministri 17.03.2010 määruse nr 16 „Nõuded vedelkütusele“ § 2 lg 22 kuni 30.04.2019 kehtinud redaktsioonis).
21.Eeltoodule vaatamata ei võimalda MTA tuvastatud asjaolud järeldada, et LucasOil Moto Invest OÜ-l polnud üldse võimekust SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütust vähemasti teatud osas ja teatud perioodi vältel ladustada. Olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud 4-kuulise kontrolliperioodi kestel apellandi poolt täiendavalt üksnes 1000 liitri diislikütuse soetamise ja ühtlasi ei ole vaidlust selles, et LucasOil Moto Invest OÜ kasutuses oli kaks veokit, millega osutati reaalselt transporditeenuseid, samuti ei ole maksumenetluses enam tuginetud versioonile, et vaidlusalune diislikütus müüdi Pondmark OÜ-le, puudub alus välistada, et apellant võis Lätist toodud kütuse vähemasti teatud ulatuses tarbida ise ära oma ettevõtluses. Apellant on õigesti rõhutanud, et kuna maksuhalduri tuvastatud asjaolud ei kinnita veenvalt seisukohta, et soetatud kütus müüdi 2015. a oktoobris koheselt edasi, ja apellant on algusest peale selgitanud, et kasutas kütuse ära enda sõidukites ja angaaris, tulnuks maksuhalduril kaaluda maksusumma aluseks olevate asjaolude tuvastamist hindamise teel (MKS § 94), kuid seda pole tehtud. Kuna vaidluse asjaolud on ebaselged, erineb praegune vaidlus ka haldusasjast nr 3-16-159, milles Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 12.10.2017 otsuses (p-d 20–22) hindamise teel maksusumma määramist vajalikuks ega põhjendatuks.
22.Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles, et MTA on põhjendamatult leidnud, et Lätist soetatud diislikütuse hind ei olnud LucasOil Moto Invest OÜ ettevõtluses tarbimiseks majanduslikult kasulik. SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse hind oli 0,776 eurot/liiter (omahind 22 956,48 eurot + kütuseaktsiis 23 602,70 eurot / 60 000 liitrit = 0,776). MTA andmetel varieerusid diislikütuse jaehinnad perioodil 01.10.2015–26.01.2016 vahemikus 0,666–0,896 eurot/liiter (tl 31-31p) ja OSC Oil Trade OÜ-lt soetas apellant 27.10.2016 kütust hinnaga 0,646 eurot/liiter. Esiteks tuleb märkida, et üksikust tehingust ei saa veel järeldada, et apellandil olnuks võimalik kogu perioodil soetada diislikütust sama hinnaga. Teiseks jääb Lätist soetatud diislikütuse hind üsna täpselt MTA toodud vahemiku keskele (st seda ei ole alust pidada eriliselt kõrgeks) ja maksuhaldur ei ole ka ära näidanud, et diislikütuse hulgihinnad olnuks tanklate teatavat juurdehindlust arvestades veel oluliselt madalamad. Ilmselt ei ole alust kahelda, et kuivõrd LucasOil Moto Invest OÜ-l puudus vedelkütuse müügi tegevusluba (VKS § 13 lg 1 p 3), siis on ebatõenäoline, et ka kütuse võimalik ostja sellist tehingut deklareeriks. Seda põhjusel, et väärtegudena on karistatavad nii kütuse müük ilma tegevusloata (vt karistusseadustiku § 372 lg-d 1 ja 3) kui ka kütuse soetamine (v.a tanklast) registreeringuta isikult (vt VKS § 191 ja § 321). Sellest tulenevalt on ka maksuhalduri kontrollivõimalused märkimisväärselt piiratud. Eeltoodule vaatamata jääb praegusel juhul üksnes hüpoteetiliseks MTA seisukoht, et apellant sai kasu seeläbi, et lisas diislikütuse edasimüügil käibemaksu, kuid jättis selle deklareerimata ja tasumata. Tööjõumaksud RZ-le tehtud ülekannetelt
14(16)
3-18-992
23.Apellandi poolt RZ-le kontrolliperioodil tehtud väljamaksed (09.10.2015 summas 3600 eurot selgitusega „Töötasu“; 03.11.2015 summas 325 eurot selgitusega „Töötasu“, 04.11.2015 summas 1970 eurot selgitusega „Töötasu“; 15.01.2016 summas 9040 eurot selgitusega „Ülekanne“ – vt MTA lisa 011) on maksuhaldur põhjendatult kvalifitseerinud juhatuse liikme tasuks ning kohustanud nendega seoses apellanti maksma tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makset (tööjõumaksud kokku 10 238,97 eurot). LucasOil Moto Invest OÜ 29.01.2018 eriarvamusele (tl 34-39) lisatud kassa sissetuleku orderid (tl 47), mille kohaselt on RZ 2015. a oktoobris ja novembris temale selgitusega „Töötasu“ üle kantud summad juba samal või järgmisel päeval äriühingule sularahas tagastanud (selgitusega „vale makse“), ei ole usaldusväärsed. MTA on maksuotsuse p-s 3.4 asjakohaselt viidanud, et apellandi seletused väljamakstud summade kohta on ajas korduvalt muutunud. RZ märkis 08.02.2017 seletustes (MTA lisa 003, küsimus nr 37) esmalt, et tegemist oli kas laenuga või aruandva isiku kuludega ning selgitus „Töötasu“ tuli ülekannete tegemisel automaatselt. Apellandi 05.09.2017 kirjalikus seisukohas (MTA lisa 013) on kõik väljamaksed (kogusummas 14 935 eurot) hinnatud RZ poolt antud laenu tagasimakseteks. Seevastu 29.01.2018 eriarvamuses on hoopis märgitud, et osa väljamakstud summadest on koheselt apellandile tagastatud ja laenu tagastus oli üksnes 15.01.2016 tehtud väljamakse, mille kohta on esitatud ka LucasOil Moto Invest OÜ pearaamatu 15.01.2016 väljavõte (tl 48).
24.Maksuhalduriga tuleb nõustuda, et eluliselt ei ole usutav, et kui juhatuse liige avastab kolmel korral samal või järgmisel päeval, et on teinud endale ekslikult ülekande, ei kanna ta vastavat summat lihtsalt äriühingu pangakontole tagasi, vaid tagastab selle sularahas ega mäleta hiljem üldse, et ta oleks mingi summa tagastanud. Maksuotsuse p-s 3.4 on lisaks veenvalt selgitatud, miks ei saanud ka 15.01.2016 tehtud väljamakse olla RZ-le laenu tagastamine (s.o bilansi järgi puudusid äriühingul 31.12.2015 seisuga igasugused lühiajalised laenukohustused – tl 67). Maksuhaldur ei ole omistanud põhjendamatult määravat tähendust tehtud ülekannete selgitustele, vaid hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Olukorras, kus RZ oli kantud juhtimis- ja kontrollorgani liikmena töötamise registrisse, isik tegutses aktiivselt äriühingu juhtimisega ning talle oli ka varasemalt TSD-del juhatuse liikme tasu maksmist deklareeritud (küll osaliselt ebaregulaarselt ja pigem väiksemates summades, kuid siiski alates 2013. a märtsist – 2013. a-l kokku 7422 eurot, 2014. a-l kokku 7378 eurot, 2015. a-l kokku 2704 eurot) ja seejuures on dividende makstud alles alates 2016. a juulist, on igati õigustatud käsitada tehtud väljamakseid just juhatuse liikme tasuna (vt maksuotsuse p 2.5 ja kontrollakti p 1.5). Apellant ei ole esitanud maksuhaldurile ega kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et tegemist olnuks dividendimaksetega, mistõttu on ainetu ka etteheide, et halduskohus ei ole seda hüpoteetilist võimalust eraldi käsitlenud. Ainuosanikule dividendi maksmisele 2016. a jaanuaris ei viita ka LucasOil Moto Invest OÜ 2014–2016 majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt on dividendide maksmine (summas 40 000 eurot) otsustatud alles 2016. a majandustegevuse tulemi põhjal. Kokkuvõte ja menetluskulud
25.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus LucasOil Moto Invest OÜ apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsuse osas, milles halduskohus jättis rahuldamata LucasOil Moto Invest OÜ kaebuse MTA 19.04.2018 maksuotsuse p 2.4 peale. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab LucasOil Moto Invest OÜ kaebuse osaliselt ning tühistab MTA 19.04.2018 maksuotsuse osas, milles LucasOil Moto Invest OÜ-d kohustati tasuma SIA-lt Gotika Oil Trading soetatud diislikütuse edasimüügilt käibemaksu 9311,84 eurot. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 15(16)
3-18-992
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et LucasOil Moto Invest OÜ on tasunud asjas riigilõivu kokku 1515 eurot (tl 9; tl 115; tl 147; tl 156) ning on palunud mõista vastustajalt välja esindajakulu esimese astme kohtumenetluses 2905 eurot (tl 113-127) ja apellatsioonimenetluses täiendavalt 1192,50 eurot (tl 155-160p). Kokku 5612,50 euro suuruste menetluskulude (sh riigilõiv 1515 eurot ja esindajakulu 4097,50 eurot) kandmine ning nende seos praeguse vaidluse menetlemisega esimese ja teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on kaebus rahuldatud 22,53% ulatuses (9311,84 × 100 / 41 333,35 = 22,53%), siis tuleb vastustajalt mõista kaebaja menetluskulude katteks välja 1264,50 eurot. Ülejäänud osas jäävad LucasOil Moto Invest OÜ menetluskulud HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.