Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.10.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-184
Haldusasi
X ja C kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 28.12.2018 otsuse nr 15.3-3.2/584-1 ja 28.12.2018 otsuse nr 15.33.2/585-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja C, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja ES
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.07.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja C apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X ja C apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.07.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-184 muutmata
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.11.2019, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-184 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 20.02.2018 taotlused endale ja oma alaealisele tütrele C-le tähtajalise elamisloa väljastamiseks välislepingu alusel. Taotlejate sõnul on nad rahvuselt eestlased.
2.PPA keeldus 28.12.2018 otsusega nr 15.3-3.2/584-1 X-le tähtajalise elamisloa väljastamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2 alusel (mittevastamine tähtajalise elamisloa saamise tingimustele). Taotleja ei ole tõendanud eestlaseks olemist. X sünnitunnistusel on tema vanemate rahvuseks märgitud venelane (isa C) ja assüürlane (ema). Seega ei saa ka X pidada eestlaseks. Taotleja on kas venelane või assüürlane. Kui rahvus on sünnitunnistusel juba määratletud, siis ei ole võimalik seda muutma hakata ega muud tõendada. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riiva taotleja põhiõigusi ja on proportsionaalne. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle ja välismaalasel ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis ega ka põhiõigust elada Eestis või jääda siia elama. Taotleja ei ole eestlane, mistõttu pole tal põhiseaduse (PS) §-s 36 sätestatud põhiõigust asuda Eestisse. Taotleja on VF kodanik, kes elab kodakondsusjärgses riigis. Arvestades, et seal elavad ka taotleja perekonnaliikmed, ei riiva elamisloa andmisest keeldumine tema õigust perekonnaelule.
3.PPA keeldus 28.12.2018 otsusega nr 15.3-3.2/585-1 C-le tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse põhjendused sarnanesid otsuse nr 15.3-3.2/584-1 põhjendustega – taotlejat ei saa pidada eestlaseks, sest taotleja vanemad on end tema sünnitunnistusel määratlenud venelastena.
4.X ja C esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 28.12.2018 otsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebajate elamisloa taotlused uuesti läbi. Õigusaktid ei anna Eestisse elama asumise õigust ainult Eesti kodanikule, vaid ka eestlasele. Eestlaseks olemine on rahvusliku enesemääratlemise küsimus. X on eestlane, kuna tema esivanemad – vanavanavanaema Z, vanavanaisa F, vanavanaema Q, vanaisa W ja isa C – olid eestlased. Eesti Vabariik andis F-le ja Q-le ning nende alaealisele pojale W-le pärast iseseisvumist õiguse pöörduda etnilise eestlasena Eestisse ja omandada kodakondsus. X esivanemate eestlaseks olemine on tuvastatud ka haldusasjas nr 3-16-1452. X rahvust ei muuda asjaolu, et tema esivanemad ei asunud ettenähtud aja jooksul Eestisse elama. Kehtiv õigus ei keela tuvastada rahvust üksnes vanavanema rahvusliku kuuluvuse alusel. PPA nõue, et X isa rahvus peab nähtuma 1939. aastal antud originaaldokumendilt, mitte 2002. aastal väljastatud korduvalt dokumendilt, on meelevaldne. 1930. aastate lõpus ei kantud rahvust sünnitunnistusele, mistõttu ei saa PPA kaebajalt sellist dokumenti nõuda. Korduvalt välja antud sünnitunnistus on originaaldokumendiga samaväärne ja see on rahvuse tõendamiseks piisav. X on vastavalt siseministri 12.01.2017 määrusele nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) esitanud isa sünnitunnistuse ja otsuse vanaisale kodakondsuse andmise kohta. Kanne selle kohta, et X vanaisa oli etniline eestlane, võib sisalduda Venemaal asuvas sündide registreerimise raamatus. Vastustaja ei teinud VF ametiasutustele vastavat päringut, kuigi kaebajale väljavõtet ei väljastatud ja kaebaja esitas PPA-le taotluse selle väljanõudmiseks. 2(8)
3-19-184 PPA on lähtunud vaid X ja tema tütre sünnitunnistusele kantud andmetest, kuid rahvusesse kuulumist saab tõendada ka muude dokumentidega. Sünnitunnistusele kantakse rahvus vanemate ütluste alusel, mistõttu ei ole see sobiv tõend rahvuse kui etnilise päritolu tõendamiseks. Venemaal ei deklareerita rahvust vastavalt enda soovile. PPA saab kontrollida üksnes seda, kas isik on end eestlasena määratlenud objektiivsetel alustel. PPA seisukoht, et rahvuse määratlemisel saab lähtuda dokumendist, kui välisriik ei nõudnud rahvuse kandmist dokumendile või dokumendile sai kanda vaid ühe rahvuse, sekkub privaatsfääri. Lubamatu on nõue, et eestlane on vaid isik, kelle vereliinis on eestlased või kelle kõik esivanemad on eestlased. X kasvatati eestlasena ja eestlus oli tema isa jaoks oluline. X saab aru eesti keelest, on soetanud Eestis elamiseks kinnisvara, talle on oluline Eesti kultuur ja ajalugu. X kasvatab ka oma tütart eestlasena. C käib eestikeelses lasteaias.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajate sünnitunnistustega on tõendatud, et X on rahvuselt venelane või assüürlane ja tema tütar C venelane. Asjaolu, et kaebajate kauge esivanema rahvusena on märgitud eestlane, ei tähenda, et kaebajad peaksid saama elamisloa kui rahvuselt eestlased. Kaebajate esivanemad on elanud Venemaal 1876. aastast ning valinud 1921. aastal rahvuseks venelane. PPA ei pidanud vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, kuna kaebajate sünnitunnistustega on tõendatud, et nad ei ole eestlased. Rahvuse määratlemisel on oluline sünnitunnistusele märgitu. Sellest on PPA juhindunud ka senises praktikas. Kaebaja ei ole osutanud ühelegi muule dokumendile, mis võiks rahvust tõendada või kinnitaks, et ta kuuluks muusse rahvusesse. Ka määrusest nr 7 tulenevalt tuleb elamisloa taotlusele lisada eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument. Kui sünnitunnistusele ei ole rahvust märgitud, vaadatakse vanemate sünnitunnistusi. PPA nõudis X isa kohta välja antud sünnitunnistuse originaali tõendite vahelise vastuolu tõttu. Kui kaebaja sünnitunnistusele on isa rahvusena märgitud venelane, siis kaebaja isa enda korduval sünnitunnistusel on rahvuseks märgitud eestlane. Oluline on ka see, millises kultuuriruumis on elatud. Asjaolu, et 2017. aastal soetas X Eestisse kinnisvara ja tema tütar käib Eesti lasteaias, ei tähenda, et kaebajad on eestlased.
6.Tallinna Halduskohus jättis 09.07.2019 otsusega kaebused rahuldamata. PPA rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-t 2, nõudes isikult dokumente, mille osas tal oli juba seisukoht kujunenud, kuid see ei mõjutanud lõplikku otsust. PPA otsust ei mõjutanud ka asjaolu, et PPA ei kogunud Venemaa arhiividest ise tõendeid. PPA on põhjendatult tuginenud rahvuse määratlemisel kaebajate sünnitunnistustele. X sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud end venelase (isa) ja assüürlasena (ema) ning C sünnitunnistusel on tema vanemate rahvuseks märgitud venelane. Mõlemad kaebajad on seega venelased ja venelasena määratles end C sündimisel ka X. Seda ei muuda asjaolu, et kaebajate esivanemad on olnud eestlased ja neile väljastati opteerimistunnistus. Ei ole usutav, et kui kaebaja isa oleks end kaebaja sünnil määratlenud eestlasena, oleks sünnitunnistusele tehtud rahvuse kanne olnud venelane. Mitteametlikult veebilehelt www.blanker.ru nähtub, et sünnitunnistuse vormil märgivad vanemad ise oma rahvuse. PS ega VMS ei täpsusta, kuidas teha kindlaks, kas välismaalane on eestlane. PS kommenteeritud väljaande kohaselt on tegemist enesemääratlemise küsimusega, mille objektiivse kriteeriumina võib tulla kõne alla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest. Nende tunnuste alusel ei saa siiski üheselt ja kindlalt väita, kas isik on eestlane või mitte. Isiku rahvus on seotud tema päritolu ning sotsiaalse, rahvusliku ja kultuurilise identiteediga. Eestlaseks olemine on muu hulgas defineeritav põhiseaduse preambulis toodud alusväärtuste kaudu. Selliselt on eestlaseks olemise lahutamatuks tunnuseks soov säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade. Eestlaseks olemine on seotud rahvusriigi idee ja Eestist lahkunud 3(8)
3-19-184 väliseestlastega. Seda toetab ka PS § 36 lg 3 vastuvõtmise eesmärk võimaldada Eestisse naasta isikutel, kes olid sunnitud Eestist põgenema ja seejärel loobunud oma Eesti kodakondsusest, kuid kes vaatamata Eestist lahkumisele soovisid jääda eestlaseks ning kandsid eestlust hinges. Ka kohtupraktika kohaselt ei piisa PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks pelgalt sellest, et isik määratleb end ise eestlasena. Rahvuslikku kuuluvust piiritleb keele ja kommete kõrval ka isiku päritolu. Prof. Martin Ehala on rahvusidentiteedi määratlemise võimalike viisidena välja toonud keele, kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Vereliini pidi enamik Euroopa rahvaid üldiselt identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi võimaliku tunnusena, isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks teguriteks on n-ö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet vajab lisaks enesemääratlusele kogukonna tunnustust. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. Eelnev kinnitab, et rahvusesse kuulumine ei ole seotud üksnes enesemääratlusega, vaid ka sellega, kuidas vanemad ja vanavanemad on end määratlenud, missugused andmed nähtuvad sünnitunnistustelt, kas asjaolusid eraldiseisvalt või kogumis hinnates saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Iseenesest võib eestlaseks pidada ka välismaalast, kes on pikka aega Eestis elanud, võtnud omaks Eesti kultuuri ja keele ning soovib kanda Eesti kultuuriruumi ja põhiseadusliku korra alusväärtusi. Samuti isikuid, kelle esivanemad on Eestist välja rännanud, kuid kes kasvatavad oma lapsi eestluse vaimus. Asjaolust, et kaebajate kauged esivanemad on enne 1876. aastat elanud Eestis ja siit lahkunud, ei saa siiski tuletada, et muus riigis sündinud ja elanud isik on automaatselt eestlane. Arvestada tuleb, et X on end lapse sünnil ise pidanud venelaseks. Eestlaseks olemist peavad toetama objektiivsed kriteeriumid. Isegi kui rahvuse määratlemisel saaks arvestada eesti juurte olemasolu, on kaebajad VF kodanikud, kes elavad Venemaal. Neile ei ole väljastatud tähtajalisi elamislube. Eestis kinnisvara omamine ja lasteaias käimine ei näita, et kaebajatel oleks välja kujunenud eesti identiteet ja nad oleksid eestlased. Määruses nr 7 sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemise protseduur näeb ette, et esmalt tuleb taotlejal enda dokumentide põhjal tõendada eesti rahvusesse kuulumist, kuid kui see osutub võimatuks, saab seda teha ka oma vanemate ja vanavanemate kaudu. Kui taotleja dokumentidest nähtub, et isik on muust rahvusest, ei ole vajalik asuda tuvastama ja tõendama kaugemate esivanemate rahvust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X ja C paluvad apellatsioonkaebustes tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2019 otsus ja teha uus otsus, millega nende kaebused rahuldada. Halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt peab tähtajalise elamisloa taotleja tõendama Eesti rahvusesse kuulumist esmalt enda dokumentide põhjal ja kui see pole võimalik, siis vanemate ja vanavanemate kaudu, ei ole õige. Rahvust on võimalik tuvastada ka ainult vanavanema rahvuse alusel vanavanemat puudutavate dokumentide põhjal. Kuna X vanaisa W oli eestlane, on ka kaebajad eestlased. Määruse nr 7 § 25 lg 2 kohaselt ei ole tegemist kumulatiivsete eeldustega, samuti ei tulene sealt dokumentide prioriteeti. Kaebajad on selgitanud, et Venemaal ei anta eraisikutele registris leiduvatest originaaldokumentidest koopiaid. Korduv sünnitunnistus on võrdväärne originaaliga. Halduskohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, kui leidis, et PPA on tõendamiskoormuse täitnud viitega veebilehele www.blanker.ru, kust on kättesaadav ka sünnitunnistuse vorm. Halduskohtu seisukoha järgi tuli kaebajatel tõendada, et leheküljelt nähtuv sünnitunnistuse vorm on vale ja tegelikkuses on olemas teistsugune vorm, milles X-l ei olnud võimalik määrata C sünnitunnistusel enda rahvust vastavalt soovile. PPA-l oli võimalik hankida sellekohane tõend, esitades taotluse VF Perekonnaseisuametile, kuid ta ei teinud seda. Kaebajad selgitasid 4(8)
3-19-184 rahvuse määramist C sünnitunnistusel. Ometi ei ole kohus arvestanud, et Venemaal ei deklareerita lapse sünnil rahvust vastavalt enda soovile. Sünnitunnistuse vormi täitmine on formaalsus ega peegelda isiku rahvuslikku enesemääratlust. Liiati puudub inimestel alates 1938. aastast võimalus määratleda enda rahvust passis. PPA ja halduskohus on hinnanud üksnes sünnitunnistusi. Halduskohtu seisukoht on vastuoluline, sest ühelt poolt on halduskohus tuginenud üksnes sünnitunnistusele ja sünnitunnistusele märgitud andmetele, kuid teiselt poolt märkinud, et identiteedi võimaliku tunnusena tunnustatakse ka rahvuslikke juuri. Halduskohus ei ole kaebajaid eristanud.
8.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Rahvuskuuluvus ja rahvusidentiteedi määratlemine on seotud enesemääratlemisega. Rahvuse alusel elamisloa taotlemisel on oluline taotleja ja tema vanemate varasem enesemääratlus. Määruse nr 7 § 25 lg-st 2 ei tulene, et taotlejal on vabadus valida, kas tõendada rahvus enda, vanemate või vanavanemate järgi. Vanemate ja vanavanemate kaudu määratletakse rahvus siis, kui isiku sünnitunnistusel ei ole tema rahvust määratletud. X vanemad ei identifitseerinud end tema sündimisel eestlasena, vaid tema isa määratles end venelasena, mis valiti ka X rahvusidentiteediks. X identifitseeris end veel kaheksa aastat tagasi venelasena, märkides tütre sünnitunnistusel enda rahvuseks venelane. Kui X oleks kasvatatud eestluse vaimus ja ta oleks tundnud reaalset sidet eesti rahvusega, oleks ta määratlenud end eestlasena. Kaebajatel tuli esitada eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument. X esitas enda sünnitunnistuse, mille kohaselt oli tema isa C venelane ja ema assüürlane, ning enda isa korduva sünnitunnistuse, mille kohaselt oli isa isa (X vanaisa) eestlane ja isa ema (X vanaema) venelane. Sünnitunnistuse originaalil ei ole kannet C vanemate rahvuse kohta. Taotluse juurde oli lisatud ka muid dokumente, et tõendada sidet Eestiga (kinnistusraamatu väljavõte, F Eesti Vabariigi kodakondsusesse vastuvõtmise tõend). C taotluse juurde oli lisatud tema sünnitunnistus. Seega oli sünnitunnistus üheks rahvust tõendavaks dokumendiks. PPA-l puudub kahtlus, et tegemist on ametlike dokumentidega, mis on antud adressaadi tegeliku tahte ja juhiste järgi. Kui X väidab, et sünnitunnistusel ei saanud arvestada tema soove seoses rahvuskuuluvusega, tuleb tal seda tõendada. Apellatsioonimenetluses esitatud väited puudutavad vaid võimatust määratleda rahvust passis, mitte sünnitunnistusel. Vastustaja pole kohut teavitanud www.blanker.ru veebilehest, vaid sellele viitas halduskohus oma määruses. Sünnitunnistused on suurema kaaluga kui esivanema kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus või Eestis kinnisvara omamine, sest sealt nähtub, kuidas inimesed on end ise määratlenud ja enda rahvusidentiteeti mõistnud. Rahvuse alusel ei ole põhjust anda elamisluba isikutele, kes ei pea end tegelikkuses eestlaseks ja keda ei ole eestlaseks kasvatatud. Rahvus kujuneb pikema perioodi vältel. Halduskohus on eristanud kaebajate õiguslikke staatusi. C rahvuse arvestamisel ei ole võetud arvesse neljandat generatsiooni, s.o W rahvust tõendavaid dokumente.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et X ja C apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Halduskohus on õigesti märkinud, et tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. Kui kodakondsus on eriline õiguslik side inimese ja riigi vahel, millest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused, siis rahvus ja rahvusesse kuulumine on seotud rahvusidentiteedi ja rahvusliku enesemääratlusega, mis on ühiskondlikud nähtused. PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõigus on seotud just eestlaseks olemise (nn eestlaseõigus), mitte kodakondsusega. Samas ei ole õigusaktides täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Halduskohus on õigesti märkinud, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja subjektiivsed 5(8)
3-19-184 tunnused. PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas väljastada elamisluba neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Halduskohus on asjakohaselt osutanud rahvuse (õigus)teoreetilisele käsitlusele, märkides, et rahvuskuuluvuse määratlemise objektiivsed kriteeriumid on erinevad ja neid tuleb hinnata kogumis. Seejuures võivad kõne alla tulla eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus (otsuse p-d 8–11).
11.Tallinna Ringkonnakohus on varem leidnud, et isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid kogumis, piirdumata asjaoluga, et isik põlvneb suuremas osas ennast venelastena määratlenud isikutest. Kuna rahvuskuuluvus on sotsiaalselt konstrueeritud ja võib ajas muutuda, ei piisa rahvusehindamisel sellest, kui isiku sünniaktil on vanemad määratlenud end venelastena. Selline käsitlus tooks kaasa olukorra, kus rahvuskuuluvus sõltuks vaid isiku päritolust (vanemate etnilisest kuuluvusest) ning igasugune sotsiaalne keskkond, kultuuriidentiteet või keeleoskus ei saaks rahvuskuuluvusele mõju avaldada. Selline käsitus oleks liialt kitsas ega arvestaks PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse sisu (30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–9).
12.Ringkonnakohus märkis viidatud otsuses veel, et kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette erandi HMS §-s 38 sätestatud tõendamiskoormusest, kehtib haldusmenetluses jätkuvalt uurimispõhimõte ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid. Kui muud tõendid peale määruse §-s 25 nimetatute kinnitavad taotleja eesti rahvusesse kuulumist, ei saa taotlust jätta rahuldamata seetõttu, et taotleja vanemad on end identifitseerinud teise rahvusesse kuuluvana või jätnud oma rahvuse määratlemata. Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada taotlejal muid asjakohaseid tõendeid (p-d 10–11). Ringkonnakohus ei näe põhjust oma varasemat seisukohta muuta.
13.PPA jättis kaebajate tähtajaliste elamislubade taotlused rahuldamata, tuginedes kaebajate sünnitunnistustele. Kuna X sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud end venelase (isa) ja assüürlasena (ema) ning C sünnitunnistusel on tema mõlemad vanemad määratlenud end venelastena, ei pidanud PPA kaebajaid eestlaseks. PPA ei ole otsuse tegemisel arvestanud muid tõendeid peale kaebajate sünnitunnistuste. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eespool toodud seisukohta määruse nr 7 § 25 tõlgendamise osas, on PPA rikkunud uurimisprintsiipi. Otsuse tegemisel ei saa piirduda sünnitunnistustel kajastatud andmetega, vaid sünnitunnistust tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus leiab siiski, et kuigi PPA ei ole selgitanud välja kaebajate sidemeid Eestiga, näiteks keeleoskust, ajalootunnetust, eestlastele omaste tavade järgimist ja väärtuste omaksvõttu, ei nähtu asja materjalidest, et täiendavate tõendite kogumine oleks saanud mõjutada menetluse lõpptulemust järgmistel põhjustel.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalide põhjal välistada, et W oli rahvuselt eestlane. Eesti Välisministeerium võttis 11.03.1921 otsusega F koos abikaasa Q ja 7-aastase poja W-ga vastu Eesti kodakondsusesse. Puudub vaidlus, et W ei omandanud Eesti kodakondsust, kuna perekond ei asunud aasta jooksul Eestisse elama (vt haldusasi nr 3-161452). Seejuures ei tähenda asjaolu, et halduskohus on 30.05.2017 otsuses nr 3-16-1452 leidnud, et kaebaja esivanemad on eesti soost, et W eestlaseks olemine on sellega tõendatud. HKMS § 61 lg 4 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Haldusmenetluse materjalidest nähtub, et originaaldokumentidel ei ole isikute rahvusi määratletud. Näiteks ei ole W rahvust märgitud tema ja D abielutunnistusel, tütre B (X isa õe) surmatunnistusel; niisamuti ei ole isikute rahvust märgitud vanavanaisa F ja vanavanaema Q surmatunnistustel. Originaaldokumentidest on 6(8)
3-19-184 rahvused märgitud vaid kaebajate endi sünnitunnistustel. Küll on rahvused määratletud korduvalt välja antud tunnistustel ja tõenditel. Nii on W eestlasena märgitud C korduval sünnitunnistusel (välja antud 2002. aastal), 20.07.2018 väljastatud sünnitõendil, 17.04.2018 väljastatud W ja D abielutõendil, B 17.04.2018 sünnitõendil ja 19.04.2019 surmatõendil. Selge ei ole, millisel alusel on rahvused korduvalt väljastatud dokumentidel määratletud, kas X enda ütluste või millegi muu alusel (näiteks W rahvus). Samas on selge, et mitte ühelgi haldusmenetluses esitatud dokumendil ei ole W määratletud venelasena. Seega ei saa välistada, et W määratles end eestlasena.
15.Eelnev ei tähenda siiski, et X tuleks lugeda automaatselt eestlaseks. Ringkonnakohus ei nõustu eespool toodud põhjendustel kaebajaga, et kui taotleja vanavanem on määratlenud end eestlasena, tuleb ka taotlejat pidada automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga. Selliseid asjaolusid haldusasja materjalidest ei nähtu. Asja materjalidest võib pigem järeldada, et kaebajate esivanemad on soovinud end siduda Venemaa ja vene rahvusega.
16.X esivanemad on elanud Venemaal 1876. aastast. Kuigi W vanematele väljastati opteerimistunnistus, ei realiseerinud nad seda kunagi ega asunud Eestisse. X on sündinud ja kasvanud Venemaal. X sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud end venelase ja assüürlasena. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kui X ema on saanud end tema sünnitunnistusel määratleda assüürlasena, võib eeldada, et ka kaebaja isal on olnud võimalik end vabatahtlikult venelasena määratleda. Veelgi enam, X on end C sünnitunnistusel määratlenud venelasena veel 2011. aastal. Kuigi ei ole täpselt teada, kuidas toimus vanemate rahvuse määratlemine C sünnitunnistusel, saab pigem eeldada, et see toimus vanemate ütluste alusel. Ka kaebaja on kaebuses märkinud: „Sünnitunnistusele kantakse vanemate rahvus ainult vanemate enda ütluse alusel, mistõttu ei ole see sobiv tõend rahvuse kui etnilise päritolu tõendamiseks“ (p 23). Hiljem on ta siiski väitnud, et Venemaal ei deklareerita dokumentidel rahvust. Kaebajate vastuväited, et rahvust dokumentidel ei deklareerita, puudutavad rahvuse kajastamist passis, mitte sünnitunnistusel (16.05.2019 seisukoht, p-d 6–7; apellatsioonkaebus, p 29). Halduskohus andis kaebajatele võimaluse täpsemalt selgitada, kuidas toimub rahvuse märkimine sünnitunnistusel, kuid kaebajad ei teinud seda (09.05.2019 määrus, p 4). Selles osas ei ole kaebajatele tõendamiskoormuse asetamine õigusvastane. Isikul tuleb esitada tõendid, mis kinnitavad tema väiteid (HKMS § 59 lg 1). X-l peab olema teave, kuidas käis tütre sünnitunnistuse täitmine. Arvestades, et tema tütar sündis 21.10.2011, ei saa eeldada, et see on ununenud. Kui kaebaja jätab teabe avaldamata, et saavutada tõenduslik eelis, võib asjaolu tõendada tema kahjuks (HKMS § 59 lg 4). Seega võib eeldada, et X määratles end ise 2011. aastal tütre sünnitunnistusel venelasena.
17.X seos Eestiga on dokumentaalselt tuvastatav alates 2016. aastast, kui ta taotles esmakordselt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust. Ka haldusasjas nr 3-16-1452 esitatud passikanded ei võimalda järeldada varasemaid seoseid. 2017. aastal ostis X Eestis kinnisvara. Alaealise lapse rahvuse määratlemisel tuleb lähtuda tema vanemate rahvusest. C sünnitunnistusel on mõlemad vanemad määratlenud end venelasena. C käis kaks kuud Eestis lasteaias (veebruar kuni märts 2018). Tegemist ei ole piisavate seostega, et lugeda isikuid eestlaseks. X väited selle kohta, et talle on olulised Eesti kultuur ja ajalugu, teda on kasvatatud eestlaseks ning eestlaseks kasvatab ta ka oma tütart, on üldsõnalised ja põhistamata. Kuskilt ei nähtu, et X oleks kasvatatud eestlaseks. Tema vanaisa W suri XX.XX.1942. X isa C sündis XX.XX.1938 ehk kaebaja isa oli W surma ajal kolmeaastane. Seega ei saanud W C eestlaseks kasvatada. Sel ajal elasid küll X vanavanaisa F (suri XX.XX.1958) ja vanavanaema Q (suri XX.XX.1975), kuid ei nähtu, et ka nemad oleks X isa ja kaebajat eestlaseks kasvatanud. Tuleb 7(8)
3-19-184 eeldada, et pärast X isa isa surma kasvatas kaebaja isa tema vene rahvusest ema. X isa on sündinud Leningradis, kuid vanavanemad on surnud sealt kaugel Tveri lähedal (Kalinini oblastis). Seetõttu ei saa eeldada, et vanavanemad kasvatasid X isa ja kaebajat eestluse vaimus. Seejuures ei tähenda asjaolu, et kaebaja isa õde B on määratletud korduvatel surmatõenditel eestlasena, et ka kaebaja isa C on määratlenud end eestlasena. X sünnitunnistusel on isa rahvusena märgitud venelane. Kuskilt ei nähtu muid tihedaid seoseid Eestiga, nt et kaebaja oleks külastanud Eestis elavaid sugulasi vms. Kaebajate etteheited tõendite kogumata jätmisele seonduvad sünnitunnistuse kannetega, mitte muude objektiivsete kriteeriumitega. Seega ei nähtu asja materjalidest kaebajate tihedat seost Eesti ja eestlusega.
18.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi, lähtudes otsuste tegemisel vaid sünnitunnistustele kantud andmetest, ei ole tegemist menetlusveaga, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebajate eestlaseks olemine ei ole tõendatud. Apellatsioonkaebused tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, tehes otsuse seega kaebajate kahjuks. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.