Xi ja Yi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.12.2018 otsuse nr 15.3-3.2/584-1 ja 28.12.2018 otsuse nr 15.33.2/585-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja Y, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi ja Yi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 08.08.2019 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile taotlused talle endale ja tema tütrele Yile tähtajalise elamisloa saamiseks välislepingu alusel kui rahvuselt eestlane. PPA keeldus 28.12.2018 otsustega nr 15.3-3.2/584-1 ja 15.3-3.2/585-1 (edaspidi ühiselt PPA 28.12.2018 otsused) Xile ja Yile tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 123 punkti 2 alusel. PPA otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
1.1.Xi väide eestlaseks olemisest ei ole tõendatud. Asjaolu, et tema kauge esivanem on kunagi märkinud enda rahvuseks eestlane, ei tähenda, et taotleja on eestlane ja talle tuleb anda tähtajaline elamisluba vastaval alusel. Xi sünnitunnistusel on tema vanemad märkinud enda rahvuseks venelane (isa) ja assüürlane (ema) ehk siis ka taotleja rahvus saab sünnitunnistuse andmetest lähtuvat olla venelane või assüürlane. Kui rahvus on sünnitunnistusel juba määratletud, siis ei ole võimalik seda muutma hakata ega muud tõendada. Taotlejale ei laiene õigus Eestisse elama asumiseks kui rahvuselt eestlasele. Seega ei vasta X tähtajalise elamisloa tingimustele ja elamisloa andmisest tuleb keelduda. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle ning välismaalasel ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis ega ka põhiõigust Eestis elada või jääda siia elama. X on Venemaa kodanik, kellel on võimalik elada kodakondsusjärgses riigis, kus ta elab käesoleva ajani ja kus elavad ka tema abikaasa ja vanemad. Seega ei riiva elamisloa andmisest keeldumine oluliselt Xi põhiõigusi.
1.2.Yi sünnitunnistuse kohaselt on tema vanemad venelased ning väited, et taotleja on eesti rahvusest VMS mõistes, ei ole tõendatud. Asjaolu, et taotleja kauge esivanema sünnitunnistusel on rahvusena märgitud eestlane, ei tähenda, et taotleja peab saama elamisloa rahvuselt eestlasena. Sünnitunnistuse kohaselt saab Y olla ainult venelane, mistõttu ei vasta taotleja elamisloa andmise tingimustele. Elamisloa andmata jätmine ei riiva Yi põhiõigusi, kuna isikul puudub subjektiivne õigus elamisluba nõuda ning tema perekond elab Venemaal.
2.X ja Y esitasid 30.01.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.12.2018 otsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebajate elamisloa taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebajate seisukohad
3.1.PPA otsused on õigusvastased, kuna sisaldavad kaalutlusvigu ning nende andmisel ei ole PPA kogunud vajalikke tõendeid. Samuti on PPA arvestanud tõendeid valikuliselt.
3.2.Siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (edaspidi määrus nr 7) võimaldab eestlaseks olemist tõendada läbi vanavanema põlvnemise, mistõttu ei saa olla kahtlust, et kaebaja X on eestlane. Kaebajate esivanemad A (vanavanavanaema), B (vanavanavanaisa), C (vanavanaema), D (vanaisa) ja E (isa) olid eestlased. Vanavanematele ja nende alaealisele pojale Dle andis Eesti Vabariik pärast riigi iseseisvumist õiguse etniliste eestlastena pöörduda elama Eesti Vabariiki ja omandada sellega Eesti kodakondsus. Eesti Vabariigi välisministeeriumi kontroll-optimeerimise komisjoni 11.03.1921. aasta kodakondsuse tunnistusega nr 15834 võeti B ja tema abikaasa C, tema ema A ja poeg D Eestis kodakondsusesse vastu. Ka haldusasjas 3-16-1452 osutasid kohtud, et tõendatud on kaebaja Xi vanavanemate eesti soost (eestlane) päritolu, kuid nad kaotasid võimaluse Eesti kodakondsuse omandamiseks, kuna ei asunud ettenähtud tähtajal Eestisse elama. Kuna kaebaja on tõendanud eestlaseks olemist läbi vanavanemate, siis ei oma kaebajate sünnitunnistusel märgitud rahvus tähendust.
3.3.Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) kohaselt on igal eestlasel õigus asuda Eestisse. VSS välistab sissesõidukeelu kohaldamise eesti rahvusest välismaalase suhtes. Seega kasutavad erinevad õigusaktid „Eesti kodanik“ kõrval ka mõistet eestlane. Tegemist on rahvusliku 2 (7)
enesemääramise küsimusega. Kaebaja on eestlane, kuna ta põlvneb eestlasest, teda kasvatati eestlasena ja eestlus oli tema isale oluline. X on soetanud Eestis elamiseks kinnisvara ja Y käib eestikeelses lasteaias.
3.4.Vastustaja nõue, et Xi isa rahvus peab nähtuma 1939. aastal antud dokumendilt, mitte aga 2002. aastal väljastatud korduvalt dokumendilt, on meelevaldne. 1930ndate lõpus ei kantud rahvust sünnitunnistusele, mistõttu ei saa PPA ka sellist dokumenti nõuda. Vabariigi Valitsuse 30.06.2010 määruse nr 88 § 24 lg 1 kohaselt tuleb taotlusele lisada eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument, mis peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta. Kaebaja esitas vastavad dokumendid ning ka haldusasjas 3-16-1452 on tuvastatud, et kaebaja on eestlane.
3.5.PPA otsus tugineb põhjendamatult üksnes kaebaja ja tema tütre sünnitunnistuse andmetele, mistõttu on vastustaja kaalutlusotsus tehtud ebapiisavate andmete alusel. Kanne selle kohta, et kaebaja vanaisa oli etniline eestlane, võib sisalduda Venemaal asuvas sündide registreerimise raamatus, kuid taotlejale selle väljavõtet Venemaal ei väljastatud. X palus vastava palve Venemaale esitada PPA-l, kuid PPA seda ei teinud. Kuna kaebaja on eestlane, siis ei oma tegelikult edasine tõendite kaalumine ja kogumine sisulist tähendust.
4.Vastustaja seisukohad
4.1.PPA otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kaebajad esitasid PPA-le enda sünnitunnistused, millega on tõendatud, et X on rahvuselt kas venelane või assüürlane ning tütar Y on venelane. Asjaolu, et kaebajate kauge esivanem on märkinud rahvuseks eestlane, ei tähenda, et kaebajad peaksid saama elamisloa kui rahvuselt eestlased. Kui rahvus on sünnitunnistusel juba määratletud, siis ei ole võimalik seda muutma hakata ega muud tõendada. Kaebajad ja nende esivanemad on Venemaal elanud 1876. aastast ning valinud 1921. aastal rahvuseks venelane. PPA nõudis Xi isa kohta välja antud sünnitunnistuse originaali põhjusel, et kaebaja sünnitunnistusele on isa rahvuseks märgitud venelane, kuid isa korduval sünnitunnistusel on viimase rahvuseks eestlane.
4.2.PPA ei pidanud vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, kuna kaebajate sünnitunnistustega on tõendatud, et nad ei ole eestlased. Rahvuse määratlemisel on oluline sünnitunnistusele märgitu ning samuti see, millises kultuuriruumis on elatud. Asjaolu, et 2017. aastal soetas X Eestisse kinnisvara ning tütar Y käib Eesti lasteaias, ei tähenda, et kaebajad on eestlased.
4.3.Senises praktikas on PPA lähtunud sünnitunnistusele märgitud rahvusest ning kui sellelt rahvust ei nähtu, siis on palutud esivanemate sünnitunnistusi. Siseministri 12.01.2017 määrusest nr 7 tulenevalt tuleb esitada elamisloa taotlusega eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei nõustu kaebajatega, et haldusasjas nr 3-16-1452 tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et nad on eestlased, kellel on õigus saada sisserände piirarvu arvestamata tähtajaline elamisluba Eestisse elama asumiseks. Ning kuigi PPA-le võib ette heita haldusmenetluse läbiviimisel haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 rikkumist, kuna menetluse kestel on PPA erinevad ametnikud isikut eksitanud ning küsinud dokumente, mille osas on PPA-l selge veendumus, et need ei muuda kaebajate sünnitunnistuse infot ja PPA seisukohta kaebajate eestlaseks olemise kohta, siis vaatamata eeltoodud etteheidetele on PPA otsus õiguspärane ning menetluses toimunud 3 (7)
minetused ei ole viinud väära järelduseni ega kaalutlusõiguse väärkohaldamiseni. Samuti ei ole PPA otsust mõjutanud asjaolu, et PPA ei kogunud Venemaa arhiividest ise tõendeid. Kohus leiab, et PPA on põhjendatult kaebajate rahvuse määratlemisel tuginenud nende sünnitunnistustele, mistõttu ei ole kaebajad tõendanud enda eesti rahvusesse kuulumist.
6.Vaidlust ei ole, et Xi sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud ennast rahvuselt venelane (isa) ja assüürlane (ema)1 ning Yi sünnitunnistusel on tema vanemate rahvuseks märgitud mõlemal juhul venelane2. Seega on kaebajad rahvuselt venelased ning sellisena on kaebaja X ennast määratlenud ka Yi sünnil. Ehkki kohus möönab, et kaebajatele edastatud veebileht, kust nähtub Venemaa sünnitunnistuse taotluse vorm, ei ole Venemaa ametlik lehekülg, siis vaatamata kohtu küsimustele3 ei edastanud kaebajad kohtule teavet selle kohta, milline ametlik sünnitunnistuse vorm on, ega ka selgitust selle kohta, et kuidas Yi sünnitunnistusel vanemate rahvuse määratlemine toimus.
7.Kohus on otsuse eelmises lõigus kirjeldatust tulenevalt seisukohal, et lapse sünnitunnistusel märgitud rahvuse määratlevad lapsevanemad ise, mistõttu on Yi sünnitunnistusega tõendatud, et X peab end rahvuselt venelaseks ning ka Y on rahvuselt venelane. Seda ei muuda ka asjaolu, et kaebajate esivanemad on olnud eestlased. Kohus nõustub kaebajatega, et rahvus on enesemääratlemise küsimus, kuid ei nõustu sellega, et isik võiks sõltuvalt rahvusega kaasnevatest hüvedest olla kord venelane ja siis jälle eestlane. Isegi, kui kehtiv õigus ei piiraks rahvuse määratlemist vanemate rahvuse kaudu ning arvestada saaks mingit sugulusliini pidi „eesti juurte“ olemasolu, on kaebajad elanud Venemaal, mille kodanikud nad on, ning asjaolu, et X ostis 2017. aastal Eestisse kinnisvara ning Y käib Eesti lasteaias, põhjal ei saa väita, et kaebajatel oleks välja kujunenud eesti identiteet ja nad oleksid eestlased.
8.Kohus nõustub kaebajatega, et kodakondsus ja rahvus ei ole samastatavad ning seda kinnitavad ka PS ja teised välismaalaste õigusi puudutavad õigusaktid. Kaebajad leiavad, et nende õigus Eestisse elama asumiseks tuleneb PS §-st 36, mille kohaselt on igal eestlasel õigus asuda Eestisse elama (lg 3). PS kommenteeritud väljaanne4 ega ka VMS ei täpsusta, kuidas teha kindlaks, kas välismaalane on eestlane või mitte, kuid kommentaaride kohaselt on tegemist eelkõige rahvusliku enesemääratlemise küsimusega, mille objektiivsete kriteeriumidena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest, kuid nende tunnuste alusel ei saa veel üheselt ja kindlalt väita, kas konkreetne isik on eestlane või mitte. Kohtu hinnangul on isiku rahvus seotud tema päritoluga ning sotsiaalse, rahvusliku ning kultuurilise identiteediga ning eestlaseks olemine on muu hulgas defineeritav põhiseaduse preambulis toodud alusväärtuste kaudu, mille kohaselt on eestlaseks olemise lahutamatuks tunnuseks soov säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade. Kui analüüsida põhiseaduse assamblee materjale5, siis nähtub ka nendest, et PS § 36 lg-st 3 tulenev iga eestlase õigus on seotud pigem rahvusriigi ideega ning Eestist lahkunud väliseestlastega. PS § 36 lg 3 kujunemisloost võib järeldada, et sätte eesmärgiks oli võimaldada Eestisse naasta isikutel, kes olid Eestist põgenema sunnitult loobunud oma Eesti kodakondsusest, kuid kes vaatamata Eestist lahkumisele soovisid jääda eestlaseks ning kandsid eestlust hinges.
Vt PPA vastuse lisa „X HM I“, lk 6. Vt PPA vastuse lisa „Y 1245_001“, lk 6.
Vt halduskohtu 09.05.2019 määruse põhjendava osa punkt 4.
9.Ka Tallinna Ringkonnakohus on 18.01.2018 lahendis nr 3-16-96 selgitanud PS § 36 lg 3 kohaldamisega seonduvat ning toonud välja, et PS § 36 lg 3 seondub rahvusliku enesemääramise ja sellel põhineva rahvusriigi ideega. Lisaks selgitas Tallinna Ringkonnakohus, et õiguskirjanduse kohaselt võiksid siin võimalike objektiivsete kriteeriumitena kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest. Samas viidatakse, et VSS kontekstis käsitatakse eestlasena PS § 36 lg 3 tähenduses isikut, kes on eesti rahvusest (vt PS § 36 kommentaarid, p 8 – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017, lk 452). Viimati nimetatut kinnitab ka VSS § 9 lg 1 punkt 2 ja § 30 punkt 2, millest tulenevalt tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale eesti rahvusest välismaalasele seadustamisettekirjutus ning eesti rahvusest välismaalase suhtes ei kohaldata sissesõidukeeldu. Seega ei piisa PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks pelgalt sellest, et isik määratleb ennast ise eestlasena, või isegi sellest, kui ta vastab mõnele avalikult väljapakutud „eestlase“ määratlusele. Riik ei tohiks isiku Eestisse asumist takistada üksnes juhul, kui ta on eesti rahvusest. Rahvuslikku kuuluvust piiritleb samas lisaks keelele ja kommetele ka isiku päritolu.
10.Eestlaseks olemist on täiendavalt selgitanud ka Tallinna Halduskohus 09.05.2019 jõustumata otsuses nr 3-19-492, kus muu hulgas viidatakse Eesti inimarengu aruandele, mille kohaselt võib rahvusidentiteeti pidada sotsiaalselt konstrueeritud nähtuseks, mis võib ajas muutuda. Rahvusliku identiteedi alusteks peetakse üldiselt keelt, kultuuri ja haridust. Prof. Martin Ehala on rahvusidentiteedi määratlemise võimalike viisidena välja toonud keele, kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Keel on seejuures etnilise alusega ning kodakondsus riikliku alusega identiteedi tunnus, märkides, et kodakondsus ei taga veel inimese emotsionaalset sidet eesti rahvusidentiteediga, vaid on selle kujunemisele kaasa aitav. Vereliini pidi enamik Euroopa rahvaid üldiselt identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi võimaliku tunnusena, isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks teguriteks on nö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet lisaks enesemääratlusele vajab kogukonna tunnustust. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt6.
11.Eelnev kinnitab vastustaja seisukohta, et eesti rahvusele tuginevalt välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine ei ole seotud ainult sellega, kuidas kaebajad ennast ise määratlevad, vaid see põhineb ka sellel, kuidas kaebajate vanem(ad) või vanavanem(ad) on ennast määratlenud, millised andmed isiku rahvuse kohta nähtuvad tema sünnitunnistuselt ning kas tulenevalt eelnevatest asjaoludest eraldiseisvalt või kogumis saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Kohus möönab, et nt pikaaegne Eestis elamine ning Eesti kultuuri ja keele omaksvõtmine ning soov kanda Eesti kultuuriruumi ja põhiseadusliku korra alusväärtusi võib viia selleni, et ühel hetkel võib isik end identifitseerida rahvuselt eestlasena, kuid praegusel juhul kohtule selliste asjaolude esinemist ei nähtu. Samuti märgib kohus, et eestlaseks võiks pidada ka Eestist lahkunud isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning keda on kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneks, et ta on rahvuselt eestlane. Asjaolu, et kaebajate kauged esivanemad on enne 1876. aastat elanud Eestis ja siit lahkunud, ei ole alus jaatada, et muus riigis sündinud ja elanud isik on automaatselt eestlane ning seda eriti veel olukorras, kus isik on end lapse sünnil ise pidanud venelaseks.
M. Ehala, „Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis“, Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, lk 171-178
5 (7)
12.Kohus ei nõustu kaebajate käsitusega määruse nr 7 §-st 25, mille kohaselt kauge esivanema sünnitunnistusel olev märge eestlasest esivanema kohta annab aluse automaatselt tunnustada ka kaebajaid eestlastena. Määruse nr 7 §-i 25 kohaselt Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks käesolevas määruses sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi (lg 1). Nimetatud dokument peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta (lg 2) ning lisada tuleb ka tõend taotleja põlvnemise kohta nimetatud eesti rahvusest isikust (lg 3). Eelnevast nähtub, et esmalt peaks tähtajalise elamisloa taotleja tõendama enda eesti rahvusesse kuulumist enda dokumentide kaudu ning kui see ei ole võimalik, siis on tal võimalik seda tõendada vajadusel vanemate ja vanavanemate kaudu. PPA selgitused eestluse määratlemisest ning eestlaseks olemise tõendamisest on kohtu hinnangul põhjendatud ning tegemist ei ole meelevaldse normi sisustamisega. PPA on toonud põhjendatult välja, et kui isiku enda dokumentidest ei ole võimalik rahvust tuvastada, et sellisel juhul on isikul võimalik tuvastada enda rahvust esivanemate dokumentide kaudu. Kui aga taotleja dokumentidest nähtuvalt on isik muust rahvusest, siis ei ole PPA-l vajalik asuda tuvastama ja tõendama kaugema ringi sugulaste (vanavanemate) rahvust.
13.PPA tõi 28.12.2018 otsustes välja, et kaebajad on Venemaa kodanikud ning nad on elanud kogu oma elu Venemaal. Varasemalt isikutele tähtajalisi elamislube väljastatud ei ole. Samuti ei ole vaielnud kaebajad vastu PPA väitele, et kaebajate perekond on Venemaal elanud juba aastast 1876. Kaebaja Xi sünnitunnistusel on tema vanemad end määratlenud venelasena ja assüürlasena ning Yi sünnitunnistusel on tema isa (kaebaja Xi) ja ema rahvuseks venelane. Seega on kaebajate vanemad pidanud end vene rahvusesse kuuluvaks, v.a kaebaja Xi ema, kes oli assüürlane. Kuigi kohus peab põhimõtteliselt võimalikuks, et laste sünnitunnistusel on vanemate rahvus määratletud ekslikult, siis seda kaebajad ei väida. Lisaks ei pea kohus ka usutavaks, et kui kaebaja Xi isa oleks end kaebaja sünnil määratlenud eestlasena (nagu see on tema korduval sünnitunnistusel), et sellisel juhul oleks kaebaja Xi sünnitunnistusel tehtud tema isa rahvuse kohta kanne venelane.
14.Ehkki kohus nõustub kaebajatega, et 09.05.2019 määruses viidatud veebileht www.blanker.ru ei ole ametlik internetilehekülg, siis on nimetatud veebilehelt kättesaadav sünnitunnistuse taotluse vorm, mille kohaselt täidavad vanemate rahvuse lahtri lapsevanemad ise. Kohus andis kaebajatele võimaluse esitada vastavas osas vastuväited, kuid kaebajad ei esitanud kohtule ametlikku sünnitunnistuse taotluse vormi ega väitnud ja tõendanud ka seda, et nimetatud lahtri täitmisel ei ole lapsevanematel valikuvõimalust või et selles osas teeb otsuse lapsevanemate eest riik. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebajate vanemate puhul oleks rahvuse osas olnud tegemist eksliku kandega. Nii kaebaja Xi kui ka Y vanemad (sh kaebaja X) on laste sünni ajal oma rahvuse ära määranud, määratledes sellega ära ka oma lapse rahvuskuuluvuse. Kuigi kohus ei eita, et kaebajate esivanemad võisid tõenäoliselt kuuluda eesti rahvusesse, siis ei ole vaidlust, et vähemalt kaebaja Xi isa pidas end vene rahvusesse kuuluvaks, nagu pidas kaebaja X end vene rahvusesse kuuluvaks ka kaebaja Yi sünni registreerimisel. Kohtu hinnangul ei muuda seda järeldust ka asjaolu, et kaebajate esivanematele väljastati opteerimistunnistus, mida nad ei realiseerinud (vt haldusasi 3-16-1452).
15.VMS § 123 punkti 2 kohaselt keeldutakse isikule tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebajad ei vasta VMS § 201 6 (7)
ja määruse nr 7 §-i 25 tingimustele, mistõttu on PPA 28.12.2018 otsused õiguspärased. Seega tuleb kaebus nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuetes jätta rahuldamata.
16.Kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning §-ga 109 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.