Eesistuja Tristan Ploom, liikmed Kristina Maimann ja Janek Laidvee
Määruse tegemise aeg ja koht
16.10.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-796
Haldusasi
OÜ Eleon Green kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 12.04.2019 ettekirjutuse nr 16-2/191095-021 ja selle 22.04.2019 täienduse tühistamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja: OÜ Eleon Green, esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer Vastustaja: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, esindajad Valmond Mikli, Margit Tammistu, Kati Tamtik Kaasatud haldusorgan: Kaitseministeerium, esindajad vandeadvokaadid Reesa Laur, Veiko Viisileht
Menetlustoiming
Menetluse lõpetamine, menetluskulude jaotus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada asja nr 3-19-796 menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
2.Välja mõista Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt menetluskulud 2754 eurot OÜ Eleon Green (reg kood 11458666) kasuks. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Tallinna Halduskohtu (edaspidi kohus) menetluses on OÜ Eleon Green kaebus (edapidi kaebaja) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) 12.04.2019 ettekirjutuse nr 16-2/191095-021 (edaspidi ettekirjutus) ja selle 22.04.2019 täienduse (edaspidi täiendus) tühistamiseks.
2.Kaebaja esitas 07.10.2019 taotluse menetluse lõpetamiseks tühistamisnõudes tulenevalt vaidlustatud haldusaktide ammendumisest. Lõpetamise taotluses tuginetakse Riigikohtu otsuse nr 3-3-
1(4)
1-44-14, p-s 12 esitatule. Nimetatud otsuse p-s 12 selgitab Riigikohus, et kui haldusakt on aga täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotleb menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Haldusaktide ammendumist põhjendab kaebaja järgnevalt. Haldusasjas nr 3-17-911 jõustus menetlust lõpetav kohtulahend 10.09.2019 ning vastavast asjaolust teavitas Riigikohus 10.09.2019 hommikul kell 10:04 (vt toimik). Seega oli alates 10.09.2019 saabunud sündmus, millega oli seotud TTJA 12.04.2019 ettekirjutuse kehtivus s.t. alates 10.09.2019 kaotas TTJA 12.04.2019 ettekirjutus kehtivuse. Kuivõrd TTJA soovis 10.09.2019 kell 15.17 allkirjastatud ettekirjutusega muuta 12.04.2019 ettekirjutust, mis oli selleks ajahetkeks kaotanud kehtivuse, siis ei olnud muutmine enam võimalik. Seega kaotas TTJA 12.04.2019 ettekirjutus kehtivuse 10.09.2019.
3.Kohus otsustas 11.10.2019, et kaebaja seisukoht ettekirjutuse ja selle täienduse ammenduvuse kohta on õige, põhjendades seda järgmiselt. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 53 lg 1 p 1 kohaselt saab haldusakti kehtivusaega piirata kas tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes. HMS § 33 lg 1 kohaselt lähtutakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lg 1 kohaselt tuleb tähtaja ja tähtpäeva määratlusel lähtuda tsiviilseadustiku üldosa (edaspidi TsÜS) seadusest. TsÜS § 136 lg 1 kohaselt määratakse tähtpäeva saabumine määratakse tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas olla vaidlust selles, et haldusakti kehtivust ei seotud tähtajaga, vaid kindlaksmääratud sündmusega. Selleks sündmuseks on Riigikohtu poolt 10.09.2019 määruse, millega keelduti määruskaebust menetlusse võtmast, allkirjastamine ja avalikult teatavaks tegemine (HKMS § 232 lg-d 1-2). Avalikult teatavaks tegemine on määruse kohtukantselei kaudu elektrooniliselt kättetoimetamine (HKMS § 173 lg 1, 73). Puudub vaidlus, et menetlusosalised said allkirjastatud määruse KIS andmetel elektrooniliselt kätte enne TTJA 10.09.2019 haldusakti (ettekirjutus nr 16-2/19-1095-183) andmist. Seega on määravaks õigusnormiks TsÜS § 136 lg 7, mille kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev sündmuse toimumisel. Sündmuse toimumiseks oli, nagu eelnevalt mainitud, määruse allkirjastamine ja avalikult teatavaks tegemine. Kohtu hinnangul viib vastustaja tõlgendus, et määrus jõustus TsÜS § 136 lg-st 9 tulenevalt alles 10.09.2019 kell 23.59 ebaõige seisukohani, sest selle kohaselt ei oleks määrus pärast selle avalikult teatavaks tegemist (kellaajaliselt kell 10:20 kuni 10:32, sõltuvalt menetlusosalisest) olnud jõus veel mitmeid tunde.
4.Vastusena kohtu nõudele esitada seisukoht menetluse lõpetamise aluse kohta leidis TTJA järgmist.
4.1.TTJA jääb varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et 12.04.2019 ettekirjutuse ja selle 22.04.2019 täienduse mõju ei ole ammendunud.
4.2.Kaebajal oli võimalik käesolevas haldusasja oma kaebust täiendada ja esitada tühistamisnõue TTJA 10.09.2019 ettekirjutuse osas. Kui kaebaja ei soovi kaebuse edasist arutelu, peaks ta HKMS § 153 alusel esitama kaebusest loobumise avalduse.
4.3.Kui isegi jaatada võimalust, et haldusakt on ammendunud ja esineb alus menetluse lõpetamiseks HKMS 152 lg 1 p 4 alusel, siis saab menetlust lõpetada ainult juhul, kui kaebaja ei soovi tuvastada haldusakti õigusvastasust. Kaebaja vastustest ei selgu ühemõtteliselt tema tahe õigusvastasuse tuvastamise osas. Kaebaja on andnud selles osas ebamääraseid vastused, mille kohaselt võidakse
2(4)
õigusvastasuse tuvastamise kaebuse juurde tulla tagasi hiljem. TTJA ei pea sellist lahendust õiguskindluse põhimõttest tulenevalt õiguspäraseks.
4.3.Üldjuhul sisaldub tühistamisnõudes õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kui kohus lõpetab tühistamiskaebuse menetlemise ning kaebaja ei soovi tuvastamiskaebust esitada, ei ole tal võimalik hilisemalt enam samas küsimuses kohtu poole pöörduda. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral. Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. Menetluse lõpetamise korral ei ole kaebajal enam võimalik pöörduda kohtusse 12.04.2019 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
5.Vastusena kohtu nõudele esitada seisukoht kaebaja menetluskulude kohta leidis TTJA järgmist.
5.1.Kaebaja üritab HKMS § 152 lg 1 p-le 4 viidates tekitada kunstlikult olukorda, mis vastaks HKMS § 108 lg-s 6 kirjeldatud alustele.
5.2.Vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine (muutmine) ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Ehitustegevuse peatamise ettekirjutuse muutmine oli tingitud asjaolust, et selle esialgne kehtivustähtaeg oli seotud haldusasjas 3-17-911 lõpplahendi tegemisega. Kaebaja menetluskulud oleks võimalik vastustajalt välja mõista üksnes siis, kui kohus oleks varasemalt tuvastanud õigusvastase tegevuse. Seega tuleb kohtukulud jätta kaebaja kanda.
6.Kohus jääb 11.10.2019 kohtumääruses esitatud seisukoha juurde, et 12.04.2019 ettekirjutuse ja selle 22.04.2019 täiendus on ammendunud haldusakti kehtivusaja piiramisajast tulenevalt. Eeltoodust tulenevalt ei saa tühistamisnõuet menetleda. Kuna kaebaja keeldus nõude muutmisest ja kaebuse täiendamisest uue nõudega, siis ei ole võimalik asja menetlusega jätkata.
7.Kohus tõdeb, et tegemist on erandliku olukorraga, millele seadusandja ei ole lahendust välja pakkunud. Lahenduseks saab olla menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 3 või HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Reeglina eeldab HKMS § 152 lg 1 p 4 haldusorgani aktiivset tegevust – haldusakti kehtetuks tunnistamist, haldusakti andmist või toimingu tegemist. Käesoleval juhul sellist olukorda ei esine. Samas on ühemõtteliselt selge, et kaebaja ei ole avaldanud soovi kaebusest loobumiseks.
8.Haldusakti ammendumine toimus tulenevalt haldusakti kõrvaltingimusest. Kohus pööras 03.05.2019 kaebust menetlusse võttes vastustaja tähelepanu sellele, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole ehituslubade kehtivus, vaid riikliku järelevalve teostamise õiguspärasus. Seetõttu taotles kohus 03.05.2019 määruse resolutsiooni p-s 4, et vastustaja selgitaks kohtule, miks on ettekirjutuse ja selle täienduse kehtivus seotud asjas 3-17-911 tehtava kohtulahendi jõustumisega. Vastustaja ei omistanud sellele küsimusele tähendust enne 10.09.2019 olukorra tekkimist. Seega on menetluse lõpetamise ja menetluskulude jaotuse küsimus seotud vastustaja tegevusega.
9.Samas ei oleks haldusakti ammendumine iseenesest kaasa toonud menetluse lõpetamist, kui kaebaja oleks nõustunud kohtu poolt 26.09.2019 tehtud ettepanekutega täiendava nõude esitamise ja nõude muutmise kohta. Seega on menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel vahetult tingitud kaebaja menetluslikest valikutest.
10.Kaebaja on oma menetlustaktikas vaba. Ühe alusena väljendub see otseselt HKMS § 152 lg 2 sõnastuses: Kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Seega kui kaebaja ei taotle tuvastamisnõude alusel menetluse jätkamist, ei saa kohus teda selleks kohustada. Samuti ei saa kohus kaebajat kohustada uuel alusel (10.09.2019 ettekirjutus) 3(4)
tühistamisnõude esitamiseks (HKMS § 49 lg 1 sõnastus ja mõte). Lisaks märgib kohus, et kuna õigusvastasuse tuvastamine on kahju hüvitamise nõude osa, siis selle nõude esitamisega on kaebajal võimalik pöörduda kohtusse 12.04.2019 ettekirjutuse ja selle täienduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja menetlustaktika valikust tuletada, et menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ei ole õige. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-44-14, p-st 12 tuleb sellises olukorras leida lõpetamise alus, mis on olukorra lahendamiseks kõige sobivam. Seetõttu leiab kohus, et menetluse lõpetamise aluseks tuleb analoogia korras lugeda HKMS § 152 lg 1 p 4.
11.HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise puhul kuulub kohaldamisele HKMS § 108 lg
6.Samas on ilmne, et kuna kohus lõpetas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel erandkorras, siis ei saa otsesõnu lähtuda HKMS § 108 lg 6 mõttest, mis lähtub, nagu vastustaja õigesti märgib, haldusorgani tegevuse õigusvastasusest. Seda ei ole kohus tuvastanud ega haldusorgan sedastanud. Tekkinud erandkorras tuleb kohtul leida õiglane menetluskulude jaotus. Haldusorganil tegevus haldusakti kõrvaltingimuse seadmisel, milleks puudus vajadus, oli üks tegevus põhjusliku seose ahelas, mis viis menetluse lõpetamiseni. Seega ei ole põhjendatud kaebaja menetluskulude täielikult vastustajalt väljamõistmata jätmine. Kuid kohus arvestab, et menetluse lõpetamise tingis väiksemas osas vastustaja ja suuremas osas kaebaja käitumine. Kohus leiab, et tulenevalt kohtuasja mahukusest ja keerukusest on kaebaja menetluskulud põhjendatud. Erandkorda puutuvatest põhjendustest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt välja 1/3 suuruses mahus kaebaja menetluskulud ehk 2754 (8262:3=2754) eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.