Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 16.10.2019, Tartu 3-18-1541 Sharon Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.05.2018. a otsuse nr 13-30.2/18/861 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas, PRIA 04.07.2018. a vaideotsuse nr 13-30.2/18/1041-1 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks kaebaja toetustaotlus uuesti läbi vaadata Tartu Halduskohtu 21.01.2019. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sharon Invest OÜ Volitatud esindaja Eve Prinits Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 21.01.2019. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta Sharon Invest OÜ kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.11.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 14.05.2018. a otsusega nr 13-30.2/18/861 rahuldamata Sharon Invest OÜ taotluse (taotlustoimik nr 63001800069) väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse saamiseks, võttes aluseks Euroopa Liidu
ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 79 lg 4 p 1 ja lg 5 ning põllumajandusministri 20.01.2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 7) § 11 lg 5. PRIA leidis, et 2016-2017. a polnud lambalihatoodete müügi näol tegemist omatoodetud põllumajandustoodete müügiga. Töötlemisel saadud põllumajanduslikul tootel peab olema ilmne seos taotleja põllumajandusliku tootmistegevusega, kuid antud juhul seos puudub. Lambaid peeti mõlemal majandusaastal vaid üks kuu.
2.PRIA jättis 04.07.2018. a vaideotsusega nr 13-30.2/18/1041-1 rahuldamata Sharon Invest OÜ vaide PRIA 14.05.2018. a otsusele. PRIA leidis, et lambad on ostetud/saadud Sandla Karjamõis OÜ-lt, kes need kasvatas, ja nende müügist Sharon Invest OÜ-le tulu sai. Töötlemisel saadud lambalihatoodete müügist sai tulu Sharon Invest OÜ, kuid need põllumajandustooted ei ole taotleja omatoodang. Veel leidis PRIA, et kui taotluse kohaselt on tegevuse eesmärgiks sööda ost, õunaaia rent, lammaste ost nuumamiseks, siis jääb selgusetuks soetatava investeeringuobjekti (traktor) otstarve/vajadus taotleja põllumajandustootmises; samuti jääb selgusetuks, miks Sandla Karjamõis OÜ põllumajandustootjana ise toetust ei taotle.
3.Sharon Invest OÜ esitas 02.08.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PRIA 14.05.2018. a otsus kaebajat puudutavas osas, tühistada 04.07.2018. a vaideotsus ja kohustada PRIA-t vaatama kaebaja toetustaotlus uuesti läbi. Kaebuse põhjendused: Lambaliha töötlemisel saadud põllumajanduslikul tootel on seos kaebaja põllumajandusliku tootmistegevusega. Tulu teenimiseks tuleb kasutada sisendeid, milleks on lambakasvatuses lihatootmiseks lambatalled ja nendele antav sööt ning mineraalid. Kõiki sisendeid ei ole võimalik ja vajalik ise toota, vaid võib ka osta. Kaebaja ostis võõrutatud talled, jõusööda ja mineraalid ning seeläbi tootis lambaliha, mille realiseeris. Määruses nr 7 ega selle seletuskirjas ei ole selgitatud, milliseid sisendeid ja mis summas võib osta toote tootmiseks, samuti ei ole määratletud ajavahemik, kui pikk peab olema tootmisprotsess. Lambaliha saadakse põllumajandusliku tegevuse ehk lambakasvatusega ning lammaste nuumamine lihaks on põllumajanduslik tegevus liha saamiseks. Kaebaja on määruse nr 7 nõuded täitnud. Asjakohatu on PRIA soovitus, et toetust oleks võinud taotleda Sandla Karjamõis OÜ.
4.PRIA esitas 22.08.2018 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Majandusaasta aruannetes ja taotluses näidatud müügitulu ei ole taotleja omatoodetud põllumajandustoodangu müügist saadud tulu ja taotleja ei vasta määruse nr 7 § 2 lg-le 1. PRIA ei aktsepteeri lammaste lühiajalisest (1 kuu) pidamisest saadud tulu taotleja omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tuluna, sest loomad on tegelikult kasvatanud Sandla Karjamõis OÜ. Tegemist on vahendustegevusega. PRIA peab tehingut kunstlike tingimuste loomiseks toetuse taotlemisel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art-st 60 tulenevalt ei või anda toetust isikutele, kes on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult. Selgusetuks jääb soetatava investeeringuobjekti (traktor) otstarve/vajadus kaebaja tegevuse eripära arvestades, samuti jääb selgusetuks, miks Sandla Karjamõis OÜ ise toetust ei taotle.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 21.01.2019. a otsusega kaebaja kaebuse; tühistas PRIA 04.07.2018. a vaideotsuse ja 14.05.2018. a otsuse kaebajat puudutavas osas ning kohustas PRIA-t kaebaja toetustaotluse uuesti läbi vaatama; mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 774 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja tegevus vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) nr 1307/2013 art 4 lg-s 1a ning nr 1306/2013 art 2 p-s 1a sätestatud põllumajandustootja mõistele. Kaebaja tegeleb põllumajandusliku tegevusega, pidades õunaaeda ja tegeledes lammaste lühiajalise kasvatamisega. Kaebaja üheks tegevuseks on noorloomade soetamine, nuumamine ning
seejärel loomade tapmise tulemusena saadud liha ja organite müümine. PRIA otsusest ja vaideotsusest ei nähtu asjaolusid, mis veenvalt kinnitaks, et kaebaja ei tee müügitulu saamiseks vajalikke kulutusi ja tegeleb üksnes vahendustegevusega. PRIA ei ole tuvastanud näilikke tehinguid Sharon Invest OÜ ja Sandla Karjamõis OÜ vahel, samuti ei kinnita saadud müügitulu ja lühiajaline noorloomade kasvatamine, et tegemist oleks vahendustegevusega. Asjaolu, et Sandla Karjamõis OÜ ei ole toetust taotlenud, ei oma määravat tähtsust. Tegemist on erinevate äriühingutega ja asjaolu, et nende äriühingute juhatuse liikmed kattuvad, ei kinnita, et tegemist on vahendusteenusega. Erinevate äriühingute koostöö on äritegevuses tavapärane ning Maaelu arengukava 2014-2020 kohaselt on toetuse üheks eesmärgiks muu hulgas äriühingute vahelise koostöö soodustamine. 2) ELÜPS, maaelu arengukava 2014-2020 ega määrus nr 7 ei sätesta põllumajandustoote tootmise minimaalset ajavahemikku, mille täitmata jätmisel ei ole alust käsitleda noorloomade kasvatamist omatoodanguna ega tapmisest saadud tulu omatoodetud põllumajandustoote müügituluna. Kaebaja esitas PRIA-le müügitulu saamiseks tehtud kulutusi kinnitavad arved, samuti lambalihatoodetest saadud müügitulu kinnitavad arved (tl 62-102). Kaebaja tõendas, et on teinud tulu saamiseks kulutusi. Kaebaja soetas aastatel 2016-2017 heina ja energiarikast mineraalsööta ning sõlmis põllumajandusega tegelemiseks vajalikud rendilepingud. PRIA ei ole müügitulu ja selle saamiseks tehtud kulutusi asjakohaselt analüüsinud. Kuna kaebajal aastaringseks loomapidamiseks vajalikud rajatised puuduvad, siis ei pruugi lambakasvatus olla pikaajaliselt jätkusuutlik tegevus, kuid nimetud asjaolu ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist ei ole omatoodetud põllumajandustootega. PRIA ei ole haldusaktis analüüsinud, kuidas kaebaja lammaste kasvatamisega tegeles, milliseid maa-alasid ja rajatisi kasutas ning kas kaebaja majandustegevus noorlammaste kasvatamisel on jätkusuutlik ja majanduslikult põhjendatud. Ka vaideotsuses ei ole märkimisväärselt otsuse põhjendusi avatud. PRIA otsus ei vasta haldusakti põhjendamise nõuetele (haldusmenetluse seaduse § 56). 3) Põllumajandusseadmete kasutamise ja soetamise vajadus põllumajandusega tegelevas ettevõttes on loogiline. Traktorit saab kasutada põllumajandussaaduste ja sööda transportimiseks. PRIA seisukoht, et soetatava investeeringuobjekti (traktor) otstarve/vajadus põllumajandustootmises on selgusetu, on paljasõnaline ega tingi toetustaotluse rahuldamata jätmist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PRIA esitas 14.02.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.01.2019. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: PRIA ei aktsepteeri lammaste lühiajalisest pidamisest saadud tulu taotleja omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tuluna, sest loomad on kasvatatud Sandla Karjamõis OÜ poolt. Loomade ühekuulise pidamise läbi pole võimalik määruses nõutavat müügitulu saavutada. Asjaolu, et taotleja on kolmanda isiku poolt kasvatatud loomad ühekuulise pidamise järel lihatööstusse müünud, ei tähenda, et töötlemisel saadud põllumajanduslikul tootel on ilmne seos taotleja põllumajandusliku tootmistegevusega. Äriühingute vahelise koostöö soodustamine ei tähenda kolmandatele isikutele võimaluse loomist tulla toetust taotlema, muutes ettevõtja toetuse saamise nõuetele vastavaks. Kulutustele viitamine ei ole antud kaasuse kontekstis asjakohane, sest faktilised asjaolud on teised kui kohtu viidatud lahendites (otsuse p 10). Toetust ei või anda isikutele, kes täidavad formaalselt toetuse saamise nõudeid, ent on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult. Arvestades taotleja kirjeldatud lammaste pidamisviisi looduslikes tingimustes, on traktori vajadus arusaamatu. Ei ole arusaadav, kuidas peaks kaebaja põllumajandusliku tegevuse põhjalikum analüüs mõjutama PRIA järeldust müügitulu suuruse osas.
7.Sharon Invest OÜ esitas 08.03.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja tegevus vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) nr 1307/2013 art 4 lg-s 1a ja määruse nr 1306/2013 art 2 p-s 1a sätestatud põllumajandustootja mõistele. Kaebaja ei ole tegelenud vahendamisega. Kaebaja müüs lambalihatooteid, mitte elustallesid. Kaebaja ostis loomadele sööta, mineraalaineid, samuti tegeles lihatoodete turustamisega. Asjakohatu on PRIA käsitlus müügitulu suuruse kohta. Toetuse taotlemise hetkel oli plaanitud traktorit kasutada nii õunaaias kui ka lambakasvatuses. Kaebajal on plaanis põllumajandustegevust oluliselt laiendada, seega on traktori olemasolu vajalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Pooled vaidlevad ka apellatsiooniastmes selle üle, kas kaebaja vastas toetust taotledes „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ (arengukava) meetme 6 „Põllumajanduslike majapidamiste ja ettevõtluse areng“ tegevuse liigi „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamine“ raames antava väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise tingimustele ehk täitis määruse nr 7 § 2 lõikes 1 sätestatud tingimused.
10.Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuste regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, mille artikli 19 lõike 1 punkti a alapunkt iii näeb ette ettevõtlusega alustamise toetuse väikeste põllumajandusettevõtete arendamiseks. EL määruse artikli 19 lõike 2 taande 3 kohaselt antakse vastavat toetust liikmesriikide poolt kindlaks määratud väikestele põllumajandusettevõtetele. Seega on täpsemate kriteeriumite määratlemine liikmesriikide pädevuses. EL määruse alusel koostatud arengukavas on meetme 6, pealkirjaga „Põllumajandusettevõtete ja ettevõtluse areng“ puhul toetuste vajalikkust põhjendatud mitmekesise põllumajandusettevõtete struktuuri säilitamise vajadusega ning asjaoluga, et vähemalt 1 ha põllumajandusmaad kasutavate, samuti põllumajandussaadusi peamiselt müügiks tootvate põllumajanduslike majapidamiste arv on aastatel 2005-2013 üha vähenenud. Samuti selgitatakse, et kuigi FADN andmebaasi järgi on 4000-14000-eurose müügituluga ettevõtjaid tervelt kolmandik (31%) kõigist Eesti põllumajandustootjatest, on nende müügitulu ja kogutoodangu osakaal vastavalt vaid 3% ja 4%. Seetõttu on meetme eesmärgiks parandada väiksemate põllumajandusettevõtjate tulemuslikkust. Muu hulgas rõhutatakse ka seda, et Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt 2011. aastal läbiviidud uuringu kohaselt on mahepõllumajanduslik tootmine võrreldes tavatootmisega vähem efektiivne, mistõttu on põhjendatud investeeringute teostamisel mahepõllumajanduslikku tootmisviisi omavate tootjate eelistamine1.
11.ELÜPS § 67 lõike 2 järgi kehtestab maaelu arengu toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra kooskõlas arengukavas sätestatuga valdkonna eest vastutav minister määrusega. Põllumajandusministri 20.01.2015. a määrusega nr 7 on kehtestatud „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“. Määruse nr 7 eelnõu seletuskirja järgi on toetuse üldine eesmärk aidata kaasa mitmekesise põllumajandusettevõtete struktuuri säilimisele. Toetuse spetsiifilised eesmärgid on: 1) ajakohastada väikeste põllumajandusettevõtete põhivara; 2) parandada väikeste põllumajandusettevõtete majanduslikku toimimist. Määruse nr 7 eelnõu seletuskirjas selgitatakse Eesti põllumajandusettevõtjate madalaid tootlikkusnäitajaid võrreldes EL-i
keskmistega järgmiselt: keskmisest madalam põllumajandustoetuste tase, geograafiline paiknemine Euroopa põhjapoolsemas osas (s.o suuremad kulud talveperioodil, kallimad tootmishooned, taimekasvatuses lühem vegetatsiooniperiood ja madalam saagikus), väike siseturg (s.o kõrgemad tootmissisendite hinnad ja madalamad väljundite hinnad), lisaks pidurdab paljude põllumajandusettevõtete arengut endiselt amortiseerunud tootmisbaas.
12.Määruse nr 7 § 2 lõige 1 sätestab: „Toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust“.
13.Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes järgmiste asjaolude üle: 1) äriregistri kannete järgi on kaebaja tegevusalaks õun- ja luuviljaliste puuviljade kasvatus ning lamba- ja kitsekasvatus; 2) PRIA-le esitatud andmete järgi müüs kaebaja 2016. ja 2017. aastal lambalihatooteid, millest saadav müügitulu oli 2016. aastal 1448 eurot ning 2017. aastal 2882 eurot (koos puuviljade müügist saadud tuluga 4145 eurot); 3) kaebaja omandas 2016. a aprillis sündinud talled Sandla Karjamõis OÜ-lt ning registreeris need enda karjana 18.10.2016. Loomad saadeti tapamajja 18.11.2016; 4) kaebaja omandas 2017. a aprillis sündinud talled Sandla Karjamõis OÜ-lt ning registreeris need enda karjana 27.10.2017. Loomad saadeti tapamajja 27.11.2017; 4) kaebaja juhatuse liige ning erinevate äriühingute kaudu ka ainuosanik M. Krupp oli vaidlusalusel perioodil ühtlasi Sandla Karjamõis OÜ ainuosanik ja juhatuse liige; 5) kaebajal kinnistud ja loomapidamishooned puuduvad; lambaid on karjatatud ja toidetud väidetavalt Nässuma puhkekeskusele hoonestusõiguse alusel rendile antud Pulga kinnistul; 6) kaebajal palgalisi töötajaid vaidlusalusel perioodil ei olnud; 7) loomade tapmine ja töötlemine on mõlemal aastal tellitud Saaremaa Lihatööstus AS-lt. PRIA menetluse käigus esitas kaebaja arved lambalihatoodete müügi kohta aastatel 2016 ja 2017 (tl 64-100) ning 2016. ja 2017. aastatest pärinevad arved (tl 62-63p) lammastele sööda ostmise kohta (arvetelt nähtuvalt 2016. aastal kogukulu 112 eurot ning 2017. aastal kogukulu 439 eurot).
14.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kaebaja poolt müüdud lambalihatoodete näol oli eelpool viidatud asjaoludest, eriti sellest, et kaebaja karjatas ja toitis loomi vaid üks kuu enne tapamajja saatmist, tulenevalt tegemist kaebaja omatoodetud põllumajandustoodetega. Halduskohus asus sarnasele seisukohale põhjendusega, et ELÜPS ja määrus nr 7 ei sätesta põllumajandustoote tootmise minimaalset ajavahemikku, mille täitmata jätmisel poleks alust käsitleda noorloomade kasvatamist omatoodanguna ega tapmisest saadud tulu omatoodetud põllumajandustoote müügituluna. Samuti leidis halduskohus, et ei ole alust kahelda PRIA-le esitatud arvetes, mis tõendavad müügitulu saamiseks tehtud kulutusi ja lambaliha müügitulu (tl 62-102). Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga määruse nr 7 tõlgendamisel ning sellest johtuvalt asjas kogutud tõendite hindamisel ei nõustu.
15.Tartu Ringkonnakohus on varem määruse nr 7 seletuskirjale tuginedes leidnud, et määruses nr 7 peetakse oluliseks, et ettevõtja oleks põllumajandustoote ise tootnud, mitte teiselt ettevõtjalt teenusena sisse ostnud, koostöös valmistanud või muu kauba vastu vahetades saanud (TrtRK 04.04.2017. a otsus asjas nr 3-16-1261, p 12). Tartu Ringkonnakohus leidis oma varasemale lahendile tuginedes ka seda, et müügitulu tekkimiseks on vaja teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit, kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate investeeringute ja kulutuste näol (TrtRK 04.04.2017. a otsus asjas nr 3-16-1261, p 12; 17.10.2014. a otsus asjas nr 3-12-1063, p 9). Riigikohus on erinevates lahendites põllumajandusliku tootmisega tegelemist defineerinud kui taime- ja loomakasvatust, eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle
tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ka on Riigikohus leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa (RKHK 26.02.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-96-08, p-d 21, 22 ning 01.02.2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02, p-d 4, 5). Eeltoodust leidis ringkonnakohus, et omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad (TrtRK 04.04.2017. a otsus asjas nr 3-16-1261, p 12). Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas eelviidatud seisukohtade juurde.
16.Ringkonnakohus möönab, et määrus nr 7 ei sätesta põllumajandustoote tootmise minimaalset ajavahemikku, kuid leiab, et sellist ajavahemikku ei ole ette nähtud vaid seetõttu, et määrus nr 7 lähtub eeldusest, et põllumajandustoode on reeglina otsast lõpuni omatoodang ega ole mingis hilisemas tootmistsüklis teiselt ettevõtjalt sisse ostetud. Viimati nimetatud olukorda ei ole ette näinud ka Riigikohus, kes on määratlenud küll põllumajandusliku tootmise kestuse lõpp-punkti – põllumajanduslik tootmine peab kestma vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa – kuid ei ole määratlenud tootmisprotsessi kogupikkust. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul, kus kaebaja ostis kokku ca 6-kuused lambad, panustas ise ühe kuu lammaste kasvatamisse ning saatis lambad 8. elukuu alguses lihatööstusesse, on tegemist olukorraga, mis on määruse nr 7 mõistes erandlik. Seetõttu tuleb määruses nr 7 loetletud toetuse maksmise eelduste kohalduvust sellisele olukorrale lähemalt kontrollida. Ringkonnakohus on seisukohal, et sarnases olukorras ei saa kaebaja toetustaotluse vastavuse kontrollimisel ning Korra § 2 lõike 1 tõlgendamisel lähtuda vaid sellest, kas lõpptoote (lambaliha) hind vastas sätte nõuetele, vaid tuleb arvestada ka kaebaja panust lõpptoote hinna kujunemisel.
17.Arengukavast ning Korra seletuskirjast saab järeldada, et toetus on mõeldud väiksemate põllumajandusettevõtjate efektiivsuse parandamiseks olukorras, kus klimaatilistest ja muudest teguritest tulenevalt on tootmiskulud kõrged; ühtlasi soositakse mahepõllumajanduslikku tootmisviisi viljelevaid tootjaid. Kaebaja tootmiskulud olid mõlemal aastal seoses lühikese tootmisperioodiga (1 kuu) ning tootmishoonete ja tööjõukulude puudumisega väga madalad. Kaebaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja kulud lammastele sööda ostmisel piirdusid 2016. aastal 112 euroga ning 2017. aastal 439 euroga. Loomapidamishoonete ülalpidamisega või töötajate palkamisega seotud kulusid ei ole kaebaja esile toonud. Antud olukorras tuleb võrrelda kaebaja töise panuse osakaalu loomade väärtuse tõstmisel loomade esialgse väärtusega nende kaebaja karja üleandmisel ning arvesse võtta ka Saaremaa Lihatööstus AS panust lõpptoote hinna kujunemisel. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, kas või kui palju maksis kaebaja Sandla Karjamõis OÜ-le lammaste eest nende enda karja ülevõtmisel ega ka selle kohta, kui suured arved esitas kaebajale Saaremaa Lihatööstus AS. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas haldusasjas ei ole siiski täiendavate tõendite väljanõudmine vajalik. Kohtuasja vaieldamatutele asjaoludele tuginedes on ilmne, et kaebaja töine ja materiaalne panus lõpptoote hinna kujunemisel pidi olema oluliselt väiksem Sandla Karjamõis OÜ töisest ja materiaalsest panusest, mis vältas lammaste poegimisest kuni tallede 6-kuuseks saamiseni ehk kaebajale üleandmiseni. Lisaks on lõpptoote hinda suurendanud Saaremaa Lihatööstus AS-i lammaste tapmise ja liha töötlemise ning pakendamisega seotud panus.
18.Antud asjaolusid arvesse võttes tuleb määruse nr 7 § 2 lõikes 1 toodud „põllumajanduslike toodete müügitulu“ tõlgendada viisil, mille järgi saab tootmistsükli keskel sisse ostetud toote edasisel arendamisel ning seejärgsel realiseerimisel arvesse võtta vaid müügitulu seda osa, mille saamiseks ettevõtja on ise panustatud. Kuna kaebaja panus lammaste müügitulusse oli vaevalt 1/7 lammaste elueast ehk Sandla Karjamõis OÜ panusega võrreldes marginaalne, ei
vasta kaebaja poolt esile toodud lambaliha realiseerimisest kahel aastal saadud müügitulu ilmselgelt määruses nr 7 nõutavale piirmäärale, jäädes sellele alla. Olukorras, kus omatoodangu osa tootest on marginaalne ehk lammaste pidamise teenus on suures osas sisse ostetud, saab järeldada, tegemist ei ole määruse nr 7 mõistes omatoodanguga. Õige on PRIA seisukoht, et loomade ühekuise pidamise läbi pole võimalik nõutud müügitulu saavutada, mistõttu on käesoleval juhul tegemist vahendustegevusega.
19.Halduskohus heitis PRIA-le otsuses ette, et viimane ei analüüsinud haldusaktis, kuidas kaebaja lammaste kasvatamisega tegeles, milliseid maa-alasid ja rajatisi kasutas ning kas kaebaja majandustegevus noorlammaste kasvatamisel on jätkusuutlik ja majanduslikult põhjendatud, mistõttu PRIA otsus ei vasta haldusakti põhjendamise nõuetele (HMS § 56). Ringkonnakohus leiab, et PRIA-le asjas teada olnud asjaolud olid õiguspärase ja põhjendatud otsuse tegemiseks piisavad ning PRIA-l puudus vajadus hinnata täiendavalt halduskohtu poolt esile toodud asjaolusid. Halduskohtu poolt esile toodud asjaolude täiendav väljaselgitamine ei oleks asjas tehtavat järeldust kuidagi mõjutanud.
20.Kuna kaebaja ei vastanud määruse nr 7 § 2 lõike 1 nõuetele, puudus PRIA-l õiguslik alus kaebajale toetuse määramiseks. PRIA vaideotsuses märgitu, mille kohaselt jäi PRIA-le selgusetuks soetatava investeeringuobjekti (traktor) otstarve taotleja põllumajandustootmises ja ka see, miks Sandla Karjamõis OÜ põllumajandustootjana toetust ei taotle, on eeltoodud asjaoludel asjakohatu ja üleliigne, mistõttu ringkonnakohus neil küsimustel täiendavalt ei peatu.
21.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on eksinud määruse nr 7 tõlgendamisel ja tõendite hindamisel. PRIA 14.05.2018. a otsus ja 04.07.2018. a vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Tartu Halduskohtu 21.01.2019. a otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta Sharon Invest OÜ kaebus tervikuna rahuldamata.
22.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lõige 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kuna PRIA ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.