Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 16. mai 2019, Tartu 3-17-2065
Haldusasi
Enno Lõivu kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. juuni 2017. a vastutusotsuse nr 13-7/00735-13 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2018. a otsus Enno Lõivu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Enno Lõiv Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. juuni 2019).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti 30. juuni 2016. a maksuotsusega nr 12.2-3/036777-7 kohustati TJR Holding OÜ-d (kuni 22. märtsini 2016 oli ärinimeks OÜ Lapoonus) tasuma 2015. a novembri eest täiendavat käibemaksu 21 170 eurot. Maksuotsuse kohaselt oli TJR Holding OÜ müünud novembris 2015 OÜ-le Rahel-Puit tõstuki, veoauto ja puidukoorimispingi ning tulundusühistule Eha Metalli- ja Puidutooted tõstuki, ent ei deklareerinud ega tasunud tehingutelt käibemaksu. Maksu- ja Tolliameti 28. juuni 2017. a vastutusotsusega nr 13-7/00735-13 kohustati Enno Lõivu, kes oli nende tehingute tegemise ajal TJR Holding OÜ juhatuse liige, tasuma solidaarselt TJR Holding OÜ maksuvõlg 27 698,77 eurot (põhivõlg 21 170 eurot ja intress 6528,77 eurot). Vastutusotsuse kohaselt rikkus E. Lõiv juhatuse liikme kohustusi tahtlikult, mis põhjustas äriühingul maksuvõla tekkimise.
E. Lõiv esitas pärast edutut vaidemenetlust kaebuse, milles palus vastutusotsus tühistada. Kaebuse kohaselt lõppesid tema volitused juhatuse liikmena 15. detsembril 2015, kuid novembrikuu käibemaksu kohustus oli äriühingul 20. detsembrini 2015. Vastutusotsus on motiveerimata ning rikuti menetlusnõudeid.
3.Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Maksuhaldur on kaebajale ette heitnud nii tasumis- kui deklareerimiskohustuse rikkumist. Vaideotsuses on küll viimati nimetatud kohustuse ette heitmisest loobutud, kuid ei ole seda selgesõnaliselt vaideotsuses märgitud. Samas ei ole see asjaolu vastutusotsuse tühistamise aluseks.
3.2.Vastutusotsuse õiguslikuks aluseks on maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg 1, § 40 lg 1 ja § 8 lg 1. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse.
3.3.TJR Holding OÜ, mille juhatuse liige kaebaja oli, müüs 5. novembril 2015 OÜ-le Rahel-Puit tõstuki, veoauto ja puidukoorimispingi ning 6. novembril 2015 tulundusühistule EHA Metalli- ja Puidutooted tõstuki. Kaebaja oli sel ajal veel TJR Holding OÜ juhatuse liige. Kauba võõrandamisest 20%-lise määraga tekkinud maksustatav käive tuli deklareerida ja käibemaks tasuda 20. detsembriks 2015, mil kaebaja enam juhatuse liikmeks ei olnud. Kohtu hinnangul ei olnud sellises olukorras endisele juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemine välistatud. Vastutuskohustus sõltub juhatuse liikme süülisest teost või tegevusetusest, millega maksuseadust rikuti. Endise juhatuse liikme süüliseks tegevuseks võib olla näiteks tehingu asjaolude varjamine uue juhatuse liikme eest, kes selles tulenevalt jätab eksitusest äriühingu käibe deklareerimata ja tasumata. Selleks võib olla ka äriühingu varalise seisundi halvendamine, mis muudab uuel juhatuse liikmel maksukohustuse täitmise võimatuks.
3.4.Maksuhaldur on asjas tuvastanud ka selle, et TJR Holding OÜ sõlmis 2015. a detsembris kaks laenulepingut. Ecoweels OÜ-le andis ta pikaajalise laenutehingu alusel 45 420 eurot. OÜ-ga Metasar 11. detsembril 2015 sõlmitud laenulepingu alusel andis TJR Holding OÜ viimasele laenu 81 000 eurot. MTA on leidnud, et kui kaebaja ei oleks äriühingutele laenu andnud, oleks TJR Holding OÜ-l olnud piisavalt rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks. MTA seisukohalt oli kaebaja teadlik TJR Holding OÜ-le tekkivast maksukohustusest, kuid tegi sellele vaatamata laenutehingud, mille tõttu liikus äriühingust raha välja. Seega rikkus kaebaja teadlikult tasumiskohustust.
3.5.Kaebaja on väitnud, et ta ei ole neile äriühingutele laenu andnud, et ta ei tunne nende juhatuste liikmeid, ei ole nendega kohtunud, laenulepinguid allkirjastanud ega raha üle kandnud. Halduskohus ei pidanud seda usutavaks, kuna kaebaja osalemine laenutehingu sõlmimisel nähtus Ecoweels OÜ poolt 22. märtsil 2016 koostatud protokollil, laenulepingu oli allkirjastanud kaebaja ja see allkiri oli maksuhalduri hinnangul kaebaja allkirjaga sarnane. Lisaks oli TJR Holding OÜ allkirjaõiguslikuks isikuks pangas kuni arvelduskonto sulgemiseni 15. detsembril 2015 kaebaja, tema käes oli äriühingu pangakaart ja ta on kinnitanud pangaülekannete tegemist. Samuti viitas halduskohus sellele, et OÜ-delt Rahel-Puit ja tulundusühistult Eha Metalli- ja Puidutooted saadud raha kanti vaid mõne päeva jooksul edasi äriühingutele, kellele andis TJR Holding OÜ laenu. Kaebaja tahtlusele viitab ka see, et ta esitas avalduse TJR Holding OÜ käibemaksukohustuslaste registrist kustutamiseks vahetult pärast vaidlusaluste müügitehingute tegemist. See näitab, et
kaebaja teadis, et äriühingul oli novembris tekkinud maksustatav käive, mis tuleb detsembris deklareerida ja tasuda.
3.6.Halduskohus leidis, et vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kaebaja rikkus maksude tasumise kohustust tahtlikult ning kaebaja tegevuse ja äriühingul tekkinud maksukohustuse vahel on põhjuslik seos.
3.7.Kaebajalt tuleb välja mõista ka intressisumma. Maksuintress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus ning tugineb maksukohustuse olemasolule. MKS § 115 lg 1 sätestab maksukohustuslase kohustuse arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi.
3.8.Põhjendatud on jätta arvesse võtmata tõendid, mida kaebaja soovis pärast vastutusotsuse tegemist esitada (dokumendid, millest nähtus TJR Holding OÜ kassas 14. detsembri 2015. a seisuga olnud summa). Kaebajat esindas õigusabi osutav isik. Lisaks oli kaebajal piisavalt aega ja teadmisi enne vastutusotsuse tegemist asjaolusid selgitada ja tõendeid esitada. Tõendid jäid õigeaegselt esitamata tahtlikult või hooletusest.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.E. Lõiv esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule järgmistel põhjendustel.
4.1.Vastutusotsus ei ole selge ja üheselt mõistetav. Vaideotsuses langes ära vastutusotsuse andmise alustest kaks (selgus, et kaebaja volitused juhatuse liikmena lõppesid 15. detsembril 2015 ja et kaebaja ei rikkunud deklareerimiskohustust). Kaebaja peab võrdlema vastutus- ja vaideotsust et tuvastada, mis osas vastutusotsuses toodud asjaolud, faktiline ja õiguslik alus kehtivad ja mis osas ei kehti. Sellises olukorras ei saa enam rääkida selgest ja üheselt mõistetavast haldusaktist.
4.2.Maksuhaldur kohaldas vastutusotsuses MKS § 8 lg 1 kehtetut redaktsiooni (redaktsioon muutus 1. aprillil 2017, vastutusotsus tehti 28. juunil 2017). Varasema redaktsiooni järgi oli juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud maksukohustuste täitmise tagama, uue redaktsiooni järgi peab ta selle korraldama. Tagama ja korraldama ei ole sama tähendusega sõnad.
4.3.Kaebaja on väitnud, et ta pole TJR Holding OÜ juhatuse liikmena andnud laenu OÜ-le Metasar ning Ecoweels OÜ-le, ta ei tunne nimetatud äriühingute juhatuse liikmeid, ei ole nendega kohtunud, ta ei ole laenulepinguid allkirjastanud ega raha üle kandnud. Samuti palus ta kaebuses, et kui maksuhaldur ei taotle kohtumenetluses ekspertiisi teostamist, siis jätta tõendina arvestamata TJR Holding OÜ ja OÜ Metasar vaheline 11. detsembri 2015. a laenuleping. Kohus märkis, et ta ei omista sellele lepingule asja lahendamisel suurt tähtsust. Selline seisukoht on arusaamatu, sest kaebaja vaidlustas dokumendi ehtsuse ja kohus pidi selles osas seisukoha võtma.
4.4.Maksuhaldur oleks pidanud tulenevalt uurimiskohustusest tuvastama, kas TJR Holding OÜ-l oli kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal rahalisi vahendeid maksukohustuse täitmiseks. Sellekohaseid uusi tõendeid kaebajalt vastu ei võetud. Kaebaja ei rikkunud tõendit hiljem esitades kaasaaitamiskohustust. TJR Holding OÜ kassas oli sularaha üle 24 000 euro, st rohkem kui 2015. a novembri maksukohustus, ja kaebaja andis äriühingust enda osa müügi ajal sularahakassa uue omaniku esindajale üle. Menetluse käigus tõendite kogumisel küsis maksuhaldur vaid sularaha kassa asukohta, kassajäägi suuruse ja kassajäägi üleandmise kohta maksuhaldur selgitusi ei küsinud. Kuid vastutusotsuses on maksuhaldur leidnud, et ei pea usutavaks sularaha üleandmist 24 000 euro suuruses summas.
4.5.Üks tõenditest, osaühingu müügiga kaasnevate dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akt, oli esitatud maksuhaldurile juba 9. veebruaril 2016. Seega on ekslik maksuhalduri ja kohtu seisukoht, et see tõend polnud esitatud õigeaegselt.
5.Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.MKS § 8 lg 1 muutunud regulatsiooniga seoses on kohtulahendites asutud seisukohale, et uus
termin „korraldama“ on küll kitsam kui varasem „tagama“, ent see hõlmab siiski ka sellise tegevuse, mis on praegu kaebajale etteheidetav.
5.2.Kaebaja väidab, et ta ei olnud laenutehingutega seotud, kuid tõendid (laenutehingute teiste poolte ütlused, pangaülekanded jms) kinnitavad vastupidist.
5.3.Kaebaja ei täitnud õigeaegselt maksuhalduri korraldust kassadokumentide ja majandusaasta aruande esitamiseks. Seega on põhjendatud seisukoht, et kaebaja jättis tõendid esitamata tahtlikult või raskest hooletusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja väidab, et vaideotsuses asus maksuhaldur teistsugustele seisukohtadele ning seetõttu pole vastutusotsus enam selge ja üheselt mõistetav. Nimelt oli vastutusotsuses välja toodud, et kaebaja esitas juhatusest tagasi astumise avalduse 14. detsembril 2015 ja samal päeval kutsuti ta ka osanike otsusega juhatuse liikme kohalt tagasi, ent äriregistrist kustutati ta alles 22. veebruaril 2016. Seetõttu leidis maksuhaldur vastutusotsuses, et kaebaja oli vastutav TJR Holding OÜ kohustuste täitmise eest kuni 22. veebruarini 2016 (tl 32-32p, kd I). Vaides viitas kaebaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale, mille järgi juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov, ja et juhatuse liikme ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte küsimus. Vaideotsuses nõustus maksuhaldur kaebaja käsitlusega, et alates 15. detsembrist 2015 olid tema volitused juhatuse liikmena lõppenud. Vastavalt nõustus maksuhaldur ka kaebaja seisukohaga, et ta pole rikkunud deklareerimiskohustust (tl 47, kd I). Sellest, et vastustaja kaebaja lähenemisega vaideotsuses nõustus, ei saa aga teha järeldust, et mingis osas toimus muutus ka vastutusotsuse kehtivuse osas, nagu leiab kaebaja apellatsioonkaebuses. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 60 lg-st 2 tuleneb, et haldusakti kehtivus on vaid haldusakti resolutiivosaga seonduv õiguslik kategooria ja haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega asjaolu, et vaidemenetluse tulemusena muutusid mõningad maksuhalduri seisukohad, mis olid esitatud vastutusotsuse põhjenduses, ei tähenda, et vastutusotsuse kehtivus (täpsemalt vastutusotsuse resolutsiooni kehtivus) oleks ära langenud. Põhjenduste ekslikkus on käsitatav vormiveana, mis ei mõjutanud asja otsustamist HMS § 58 järgi ning nende korrigeerimine vaideotsuses ei tähenda, et vastutusotsus oleks muutunud kehtetuks või kuuluks tühistamisele halduskohtu poolt.
8.Samuti ei saa asuda seisukohale, et haldusakt pole pärast vaideotsust enam selge ja üheselt mõistetav. Vastutusotsuse resolutsioon jäi kehtima muutmata kujul. Seega on selge, millise kohustuse see kaebajale peale paneb. Mõningane haldusakti põhjenduste muutmine vaideotsuses ei tähenda, et algne haldusakt ei oleks piisavalt selge. Ka haldusakti selguse ning üheselt mõistetavuse nõue seondub eeskätt haldusakti resolutsiooniga.
9.Kaebaja väitel lähtuti vastutusotsuse andmisel MKS § 8 lg 1 kehtetust redaktsioonist. On tõsi, et vastutusotsuses on MKS § 8 lg 1 refereerimisel märgitud, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud „tagama“ esindatava seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise (nt tl 32, kd I), sellal kui vastutusotsuse andmise ajal kehtiv (st alates
1.aprillist 2017) MKS § 8 lg 1 kasutab sõna „tagama“ asemel sõna „korraldama“. Ka see asjaolu ei saanud ringkonnakohtu hinnangul mõjutada asja otsustamist ning ei ole vastutusotsuse tühistamise aluseks. Esiteks kirjeldab MKS § 8 lg 1 isiku kohustusi siis, kui ta
tegutseb juriidilise isiku seadusliku esindajana. Kaebaja puhul tähendab see aega kuni 14. detsembrini 2015 ning vaidlust pole selles, et siis kehtiski MKS § 8 lg 1 sellisel kujul, et juriidilise isiku esindajal oli kohustus „tagada“ seadustest tulenevate kohustuste täitmine. Teiseks on ringkonnakohtu arvates ilmselge, et käesoleva asja tehiolude valguses on kaebajale etteheidetavad teod käsitatavad nii sellena, et ta ei taganud äriühingu kohustuste täitmist, kui ka sellena, et ta ei korraldanud äriühingu kohustuste täitmist. Käesoleval juhul ei oma sõnade „tagama“ ja „korraldama“ vahetegu kaebaja tegevust arvestades seega mingisugust tähtsust. Vastutusotsus oleks õiguspärane ka siis, kui selles oleks kasutatud MKS § 8 lg-ga 1 sõna „korraldama“.
10.Samuti on kaebaja väljendanud rahulolematust kohtu seisukohaga, mille järgi kohus ei omista TJR Holding OÜ ja OÜ Metasar vahelisele 11. detsembri 2015. a lepingule suurt tähtsust. Kaebaja nägemuses vaidlustas ta dokumendi ehtsuse ning kohus oleks pidanud selles osas seisukoha võtma ning määrama selleks ka ekspertiisi. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et halduskohtu arutluskäik oli sisuliselt see, et kuna kaebaja teadlikkus laenu andmise asjaoludest oli tõendatud muude tõenditega, siis ei olnud laenulepingu suhtes käekirjaekspertiisi tegemine enam vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. See on kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg-ga 2, mille järgi kohus korraldab ainult selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust, ning tähtsust ei ole tõendil muuhulgas siis, kui vastav asjaolu on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohus viitas mitmetele tõenditele, mis kinnitavad, et kaebaja osales laenu andmises – kaebaja on ise kinnitanud, et ta tegi pangaülekanded; ta oli allkirjaõiguslik isik pangas; äriühingu pangakaart oli tema käes; pangaülekannetes on märgitud selgituseks „ülekanne vastavalt lepingule“ või „vastavalt lepingule“; et Ecoweels OÜ juhatuse liikme protokolli kohaselt allkirjastas laenulepingu just kaebaja (halduskohtu otsus p-d 22-23). Kaebaja vaatab järjekindlalt neist tõenditest mööda ning on keskendunud üksnes laenulepingule antud allkirja õigsuse vaidlustamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna asja materjalidest ei ilmne midagi, mis seaks kahtluse alla eelnevalt loetletud tõendeid, siis on kaebaja osalemine laenude andmises veenvalt tõendatud ning tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 puudub vajadus veel täiendava tõendi hankimiseks laenulepingu suhtes käekirjaekspertiisi läbiviimise näol. Kaebaja viited tsiviilkohtumenetluse normidele ja tsiviilkohtumenetluses tehtud lahenditele ei ole siinkohal asjassepuutuvad, kuna nagu märgitud, on küsimus veenvalt tõendatud juba olemasolevate tõenditega ning uute tõendite hankimiseks puudub vajadus.
11.Kaebaja on väitnud ka seda, et TJR Holding OÜ osa üle andes oli äriühingul sularahakassas üle 24 000 euro. Kaebaja soovib väita, et kuna tema vabanes juhatuse liikme staatusest enne 2015. a novembrikuu eest käibedeklaratsiooni esitamise tasumise tähtpäeva (20. detsember 2015) ning andis üle sularahakassa, kus oli maksude tasumiseks piisavalt raha, siis ei ole tema oma kohustusi rikkunud. Oma väite tõendamiseks on ta üritanud esitada vaidemenetluses osaühingu osa müügilepingut, osa müügiga kaasnevate dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akti ja raamatupidamisbilansi väljavõtet (tl 45, kd I). Siinkohal on oluline see, et kaebaja esitas väite, et ta andis äriühingu osa võõrandamisel üle äriühingu kassa koos rohkem kui 24 000 euroga, juba maksumenetluses, täpsemalt eriarvamuses (tl 29p). Maksuhaldur on vastutusotsuses välja toonud, miks ta seda väidet usaldusväärseks ei pea. Esiteks oli kaebaja poolt allkirjastatud 14. detsembri 2015. a juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avalduses viidatud vaid raamatupidamisdokumentide üleandmisele. Lisaks oli maksuhaldur välja toonud, et maksumenetluses kohustati TJR Holding OÜ-d esitama dokumente, kuid mingeid dokumente, millest nähtuks, kas ja kui palju oli kaebaja äriühingul rahalisi vahendeid, ei esitatud. Sellest lähtudes pidas maksuhalduri paljasõnalisteks ütlusi selle kohta, et sularahakassa oli olemas (tl 37p-38, kd I).
Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga. Kui kaebaja oleks tõepoolest üle andnud enda volituste lõppemisel sularahakassa koos piisava hulga rahaga, oleks ta kindlasti sellele õigeaegselt viidanud, et vastutusotsuse andmist ära hoida. Praegu on kaebaja eriarvamuses esitanud ühelauselise väite, sularahakassa koos sellise summaga anti üle, ent arusaamatuks jääb, miks ei esitanud ta koheselt ka seda kinnitavaid dokumente. Veenev on ka maksuhalduri seisukoht, et kui selline kassa üleandmine oleks aset leidnud, siis oleks see kindlasti kajastunud ka kaebaja avalduses juhatuse liikmelt tagasiastumise avalduses. Praegu oli seal viidatud üksnes raamatupidamisdokumentide üleandmisele. Kaebaja arutlus, justkui üritaks maksuhaldur väita, et ta „astus juhatusest tagasi, kuna andis sularahakassa üle“, ei ole paikapidav, kuna keegi ei olegi midagi sellist väitnud. Maksuhalduri seisukoht on hoopiski see, et kui sularahakassa oleks olemas olnud, siis oleks kaebaja selle olemasolule viidanud (sarnaselt raamatupidamisdokumentidele). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga, kuna kuivõrd tegu oli äriühingu osa müügiga, siis oleks eelduslikult fikseeritud ka sularahakassa suurus.
12.Lisaks on maksuhaldur ja halduskohus leidnud, et dokumendid esitati hilinenult pärast vastutusotsuse tegemist. Maksuhaldur on sealjuures osutanud Riigikohtu seisukohtadele haldusasjades 3-3-1-47-07 (p 11-13) ja 3-3-1-32-09 (p 27). Ringkonnakohus nendib, et neis lahendites on tõepoolest viitega MKS § 102 lg 1 p-le 2 leitud, et maksukohustuslane saab vaidevõi kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Kaebaja väitel ei osanud ta kõnealuste tõendite esitamise vajadust ette näha ning maksuhaldur neid temalt ka ei küsinud ning järelikult ei ole nende tõendite esitamine tingitud tahtlusest ega hooletusest. Ringkonnakohus möönab, et ei ole üheselt selge, kas dokumentide õigeaegse esitamise põhjustas tahtlus, hooletus või olid selle taga muud asjaolud, sh kaebaja teadmatus tõendite esitamise vajadusest. Samas ei ole see küsimuseks, mis vajaks käesolevas asjas lõplikku lahendamist. Kaebaja on esitanud vaidlusalused dokumendid koos kaebusega halduskohtule ning need on asja materjalide juures (tl 50-53p). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neis tõendites midagi sellist, mis kinnitaks veenvalt kaebaja väidet üle 24 000 euro suuruse sularahakassa üleandmise kohta äriühingu osa ostjale. Müügilepingus on üksnes märge, et ostja on tutvunud osaühingut puudutava dokumentatsiooniga ning omab reaalset ettekujutust OÜ Lapoonus (TJR Holding OÜ varasem ärinimi) majanduslikust olukorrast (müügilepingu p 1.5, tl 50p, kd I). See ei kinnita kuidagi kaebaja väidet, et äriühingu müügiga anti üle ka suur summa sularaha. Osaühingu müügiga kaasnevate dokumentide üleandmise-vastuvõtu aktis on küll öeldud, et üle anti ka kassa üleandmise akt (tl 52, kd I), kuid jällegi ei nähtu sellest kuidagi, kui suur oli kassas olev summa. Tõsi, esitatud on ka väljavõte Lapoonus OÜ raamatupidamise bilansist, kust on väljaloetav, et 14. detsembri 2015. a seisuga oli Lapoonus OÜ-l raha kassas 24 437 eurot (tl 53, kd I), ent selle dokumendi tõelevastavust ei kinnita miski. Dokumendil puuduvad igasugused väljavõtte õigsust kinnitavad kirjed. Kaebaja pole selgitanud ka seda, kuidas selline dokument tema valdusesse sai, kuivõrd kaebaja sidemed selle äriühinguga lõppesid eelduslikult pärast osa müümist, ent dokument oli esitatud vaidemenetluses poolteist aastat pärast seda. Välistatud pole, et see on koostatud tagantjärgi. Seetõttu ei saa sellele tõendile omistada kuidagi määravat tähendust. Koostoimes muude ülal välja toodud asjaoludega on tõenäoline pigem see, et selline sularahasumma kassas puudus.
13.Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on üritanud vaidlustada üksnes üksikuid aspekte tõenditest ja asjaoludest, millest maksuhaldur on lähtunud. Samas ei ole ta suutnud ümber lükata tõendeid, mis kinnitavad, et ta osales laenulepingute sõlmimisel ning laenu andmisel (vt ülal p 10). Lisaks
nähtub asja materjalidest koostoimes, et kaebaja müüs ära ettevõtluses kasutatavad seadmed, jättis need tehingud deklareerimata ning käibemaksu tasumata, viis samal ajal raha, mis oleks kulunud käibemaksu tasumiseks, äriühingust laenude näol välja, müüs koheselt äriühingu osa ning esitas avalduse juhatusest tagasiastumiseks. Selline käitumismuster näitab veenvalt isiku soovi maksu tasumist vältida. Tuues siia juurde asjaolu, et kaebaja esitas varsti pärast müügitehinguid 9. novembril 2015 avalduse TJR Holding OÜ kustutamiseks käibemaksukohustuslaste registrist (tl 34p, kd I), nähtub see soov veelgi selgemalt.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.