25.jaanuari 2019. a käskkirja nr 6-4/212-4 (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) ja 4. veebruari 2019. a käskkiri nr 6-3/85-1 (distsiplinaarkaristuste määramine) täitmise peatamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.M. ja Viru Vangla määruskaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Esialgse õiguskaitse taotleja/määruskaebuse esitaja M.M. Vastustaja/määruskaebuse esitaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla määruskaebus täielikult ning M.M. määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määrus. Rahuldada M.M. esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
3.Kohustada Viru Vanglat võimaldama M.M. l kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
8.Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel M.M. nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg-st 7.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 27. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212-1 M.M. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse ning piirates vanglasisest liikumisja suhtlemisvabadust ning keelates kasutada spordiväljakut ja -saale. Käskkirja kohaselt pritsis kinnipeetav 27. juulil 2018 inspektor-kontaktisikut ja valvurit Fairy pudelist pruunika tugevalt fekaali järgi haiseva vedelikuga. Tal oli käskkirja andmise seisuga üheksa distsiplinaarkaristust. Kuna kinnipeetav on oma tegudes muutunud järjest ründavamaks ja agressiivsemaks, kohaldas vangla täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste ennetamiseks. Viru Vangla muutis kohaldatavaid abinõusid 28. septembri 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212-2 ja pikendas abinõude kohaldamist 26. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212-3. Viru Vangla pikendas 25. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/212-4 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla tõi pikendamise alusena välja korduvate rikkumiste jätkuva olemasolu. Kinnipeetav esitas 27. veebruaril 2019 eelnimetatud käskkirjale vaide. Viru Vangla määras 4. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-3/85-1 M.M. viis distsiplinaarkaristust, määrates kartserisse paigutamise kokku 46 ööpäevaks. Kinnipeetav vaidlustas ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, esitades vaide 28. veebruaril 2019.
2.M.M. esitas Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus 1) peatada tema üksikvangistusega piinamine; 2) kohustada vanglat võimaldama talle psühhiaatri vastuvõttu, psühhoteraapiat ja velotrenažööri kasutamist; 3) kohustama vanglat lõpetama psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes üksikvangistuse kohaldamine; 4) kohustada vanglat järgima õiguskantsleri kirjas nr 6-1/161019/1604041 soovitatut, mille kohaselt tuleb kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik; 5) keelata vanglal hoida kinnipeetavat üksikvangistuses enne, kui ta on saanud ravi ning tema terviseseisund on paranenud.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 13. märtsi 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning kohustas Viru Vanglat korraldama 10 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest kinnipeetavale psühhiaatri konsultatsioon. Vanglal tuleb seejuures psühhiaatrilt küsida hinnangut, kas kinnipeetava suhtes võib tulenevalt tema tervislikust seisundist kohaldada üksikvangistust (sh viibimine kartseris, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine) ja kui jah, siis millisel režiimil (sh kas ja milliseid üksikvangistust leevendavaid meetmeid tuleks kinnipeetava suhtes kasutada) (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis menetluskulud 1/5 osas Viru Vangla ja 4/5 osas kinnipeetava kanda ning mõistis Viru Vanglalt kinnipeetava kasuks välja menetluskulu 3 eurot (resolutsiooni p 2). Määruses leiti järgnevat.
3.1.Nõudes kasutada velotrenažööri ei ole taotlus lubatav, kuna treeningvahend on kinnipeetava kasutusse antud ja seega puudub kinnipeetaval selles osas esialgse õiguskaitse vajadus. Vaidlus selle üle, millised on treeningvahendi täpsemad omadused ja kvaliteet, väljub esialgse õiguskaitse menetluse raamest.
3.2.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlusena saab käsitleda täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise käskkirja peatamist ning distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamist. Hinnang tuleb anda ka taotlusele kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale psühhoteraapiat, psühhiaatri vastuvõttu ning psühhiaatri hinnangut üksikvangistuse lubatavusele kinnipeetava puhul.
3.3.Vangla peab distsiplinaarrikkumistele reageerima adekvaatse karistusega. Karistuse mõju on suurim siis, kui see täidetakse kohe. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu võib juhtuda, et karistust ei saa enam täitmisele pöörata, kuna vangistusseaduse § 65 lg 6 kohaselt ei täideta
distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates selle määramisest. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse selleks, et tagada vanglas julgeolekut ning ennetada ohtu. Neid abinõusid võib kohaldada, kui on olemas põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtulik kontroll nende meetmete kohaldamise üle on piiratud.
3.4.Halduskohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirjade täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras põhjendatud. Kartserikaristuse täitmise peatamine ei muuda kinnipeetava olukorda, sest siis taastuks tema suhtus lukustatud kambri režiim. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamise puhul ei saa esitatavat kaebust pidada väga suuri eduväljavaateid omavaks. Kuna kaebajal on olnud pidevalt konflikte vanglaametnikega, ei saa riskida tema paigutamisega avatud osakonda. Halduskohus ei leidnud, et esineks puudujääke kinnipeetava füüsilise tervise tagamisega üksikvangistuse tingimustes. Kinnipeetava kasutada on võimlemismatt ja ka treeningvahend.
3.5.Halduskohus leidis aga, et vangla võib olla ebapiisavalt hinnanud kartserikaristuse ja täiendavate julgeolekuabinõude mõju kinnipeetava psüühilisele tervisele. Kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon ning tema töövõime hindamisel leiti, et tal on psüühika- ja käitumishäirete tõttu mõõdukad tegutsemispiirangud, muuhulgas raskused muutustega kohanemise, ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas. Kinnipeetaval on ärevushäire tõttu raske kohaneda muudatustega igapäevarutiinis, tekib sisemine pingeseisund kuni paanikahooni. Kiire ärrituvuse tõttu esineb piirang suhtlemisel, konfliktsituatsioone tuleb ette nii tuttavate kui võõrastega suhtlemisel, esineb ka ebaadekvaatset käitumist. Kinnipeetav ei ole vanglas olnud psühhiaatri järelevalve all, vaid ta on käinud väljaspool vanglat psühhiaatri vastuvõtul. Koostatud epikriisid ei käsitle seda, kas kinnipeetavat võib hoida üksikvangistuses ja kui jah, siis milline peaks olema kinnipeetavale kohaldatav režiim. Halduskohus leidis, et psühhiaater peab andma hinnangu üksikvangistuse mõjust kinnipeetava tervisele. Konsultatsioon tuleb korraldada 10 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest kinnipeetavale. Halduskohus ei pidanud vajalikuks võimaldada esialgse õiguskaitse korras kinnipeetavale psühhoteraapiat. Psühhiaater ei ole teinud sellekohast ettekirjutust, vaid seda soovitanud. Tegemist ei ole kiiret lahendamist nõudva küsimusega.
3.6.Kinnipeetav palus esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv vastustajalt välja mõista. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse ja mõistab menetluskulud välja muuhulgas menetlust lõpetavas määruses. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Hinnanguliselt rahuldas halduskohus taotluse ligikaudu 1/5 ulatuses, seega jäävad menetluskulud 1/5 osas Viru Vangla ning 4/5 osas kinnipeetava kanda. Halduskohus mõistis kinnipeetava kasuks Viru Vanglalt välja menetluskulud 3 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.M.M. esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määruse peale, paludes võimaldada talle vastuvõttu Viru Vanglast sõltumatu psühhiaatri juures; võimaldada tal kasutada velotrenažööri üldkasutatavas ruumis 30 minutit päevas; mõista menetluskulud täies ulatuses Viru Vanglalt välja. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Kinnipeetaval on diagnoositud psüühikahäire. Talle määratud ravi ei ole tulemusi andnud ning tal on raske vältida õigusrikkumiste toimepanemist ning kartserisse sattumist. Vangla peaks kaaluma kinnipeetava suhtes üksikvangistuse peatamist tema tervislikust seisundist tulenevalt.
4.2.Viru Vangla väitis, et alates 7. märtsist 2019 saab kinnipeetav kasutada velotrenažööri, kuid see on pisike väike seadeldis, mitte üldkasutatavas ruumis asuv velotrenažöör. Lisaks ei saa kinnipeetav enam 15. märtsist 2019 seda väikest velotrenažööri kasutada. See juhtus pärast seda, kui vaidlustatav määrus vanglasse jõudis. Nimelt oli määruses märgitud, et velotrenažööri kasutamise osas ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav.
4.3.Kinnipeetav viibis 16. märtsil 2019 psühhiaatri vastuvõtul. Psühhiaater ei vaevunud teda kuulama, vaid muutis ravi ning väitis, et see, et ta 30. novembril 2018 mainis, et on vaja konsulteerida ka neuroloogiga, ei ole enam oluline. Kinnipeetava hinnangul sai psühhiaater vanglalt juhise tunnistada kinnipeetava tervislik seisund selliseks, et üksikvangistuse kohaldamine ei kahjusta tema
tervislikku seisundit. Kinnipeetav soovib saada vastuvõtule Viru Vanglast sõltumatu psühhiaatri juurde.
5.Viru Vangla vastuses määruskaebusele leitakse, et kinnipeetava määruskaebus tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel.
5.1.Kinnipeetava kartserikaristus on lõppenud. Tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid 25. jaanuari 2019. a käskkirja nr 6-4/212-4 alusel.
5.2.Psühhiaater on 26. märtsi 2019. a tõendis leidnud, et määruskaebuse esitajal ei esine selliseid tervisest tulenevaid asjaolusid, mis takistaksid tal kandmast karistust ka üksikvangistuses.
5.3.Vangla on seisukohal, et kinnipeetava taotlused, mis puudutavad tervishoiuteenuse saamist, ei ole lubatavad. Tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlused lahendab maakohus. Kui aga kinnipeetav leiab, et tal on vangistuse jooksul tekkinud selliseid psühhiaatrilisi probleeme, mis välistavad edaspidi vanglakaristuse kandmise, on tegu karistusseadustiku § 79 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga, mille lahendamiseks on samuti pädevus maakohus.
5.4.Halduskohtu määruse tegemise ajal oli kinnipeetaval võimalik kasutada velotrenažööri. Seega ei saa selle taotluse rahuldamata jätmist halduskohtule ette heita. Kui kinnipeetav leiab, et vangla on tal pärast seda õigusvastaselt takistanud velotrenažööri kasutamist, saab ta esitada vangla sellise tegevuse peale vaide. Seda nõuet ei saa aga liita käesoleva menetluse juurde.
5.5.Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta, kuidas tuleb menetlusosaliste vahel jaotada esialgse õiguskaitse taotluse, mis on esitatud vaidemenetluse ajal, kulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 2 järgi otsustatakse menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas lahendis. Vangla on seisukohal, et vaidemenetluse ajal kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendi puhul ei ole täidetud kumbki nõue. Tasutud riigilõiv on kohtueelse menetluse kulu, mis peab jääma kinnipeetava kanda.
6.Viru Vangla esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määruse resolutsiooni p-le 1 ja resolutsiooni p-le 2 osas, millega Viru Vanglalt mõisteti kinnipeetava kasuks välja menetluskulud. Määruskaebuses kordas Viru Vangla neid seisukohti, mis ta oli esitanud vastuses kinnipeetava määruskaebusele.
7.Kinnipeetava vastuses Viru Vangla määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuses märgitakse, et psühhiaatri 26. märtsil 2019 koostatud tõend ei ole tõsiseltvõetav, kuna psühhiaater keeldus 16. märtsil 2019 toimunud vastuvõtul kinnipeetava kaebuseid kuulamast ja neid dokumenteerimast. Kinnipeetava hinnangul koostas psühhiaater vanglale sobiva tõendi. Ta palub Viru Vanglalt välja nõuda haigusjuhud 16. ja 20. märtsist 2019, mis kajastavad psühhiaatri, meditsiiniõe ja pereõe vastuvõtte ning nendel toimunut. Samuti soovib ta jätkuvalt, et ta suunataks vanglast sõltumatu psühhiaatri vastuvõtule ning et ta saaks teise arvamuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla määruskaebus tuleb rahuldada ning kinnipeetava määruskaebus osaliselt rahuldada. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus Viru Vangla määruskaebust (osa I), seejärel kinnipeetava määruskaebust (osa II) ning formuleerib oma lõppseisukoha (osa III). I
9.Halduskohus tegi vanglale kohustuseks korraldada Viru Vanglal 10 päeva jooksul halduskohtu määruse kättetoimetamisest kinnipeetavale psühhiaatri konsultatsioon. Sealjuures oli kohus määruse resolutsiooni märkinud, et vanglal tuleb küsida psühhiaatrilt hinnangut, kas tema suhtes võib tulenevalt tema tervislikust seisundist kohaldada üksikvangistust (sh viibimine kartseris, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine) ja kui jah,
siis millisel režiimil (sh kas ja milliseid üksikvangistust leevendavaid meetmeid tuleks kinnipeetava suhtes kasutada). Samas oli kaebaja seonduvalt psühhiaatri vastuvõtuga palunud esialgse õiguskaitse taotluses kohustada vanglat võimaldama talle üksnes psühhiaatri vastuvõttu ja psühhoteraapiat (tl 2p). Halduskohus väljus ilmselgelt selle taotluse piiridest, sest lisaks kaebajale psühhiaatri konsultatsiooni korraldamiseks kohustamisele asus kohus tegema veel täiendavaid ettekirjutusi vanglale – et vangla peab psühhiaatrilt küsima konkreetseid küsimusi seoses kinnipeetavaga. HKMS § 2 lg 3 järgi lahendab kohus asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses. Halduskohus rikkus seda nõuet, sest asus vastustajat kohustama tegevusteks, mida polnud kaebaja avalduses nõutud. Kohus on seotud isiku taotlustega ning ei saa teha ettekirjutusi, mida isik soovinud pole. Vastasel juhul asuks kohus tegutsema juba enda initsiatiivil tegutseva järelevalveorganinga, mitte aga kohtuna, kelle ülesanne on isikute subjektiivsete õiguste kaitse lähtuvalt isiku kaebusest (HKMS § 2 1g 1 ja 3). Halduskohus on küll viidanud ka kaebaja taotlusele „keelata vanglal hoida kinnipeetavat üksikvangistuses enne, kui ta on saanud ravi ning terviseseisund on paranenud“, kuid ka sellest nõudest ei saa tuletada halduskohtu volitusi haldusorganile selliste ettekirjutuste tegemiseks, mida isik ise taotlenud ei ole. Seega tuleb halduskohtu määrus tühistada osaliselt juba seetõttu, et halduskohus on lahendanud küsimusi ja teinud ettekirjutusi, milleks tal alust ei olnud.
10.Kaebaja taotlusega saab kokkulangevana vaadata seda osa halduskohtu ettekirjutusest, millega kohustati vanglat korraldama kaebajale psühhiaatri konsultatsioon. Psühhiaatri vastuvõtu võimaldamist on taotlenud ka kinnipeetav esialgse õiguskaitse taotluses. See, kas halduskohus saab vanglale sellise ettekirjutuse teha, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Kui kinnipeetava psühhiaatri vastuvõtule pääsemine sõltub vangla tegevusest, st kui vangla on keeldunud tema psühhiaatri vastuvõtule viimisest, ehkki selle vajadus on kindlaks tehtud, on halduskohtu sekkumine võimalik. Kui aga tegemist on olukorraga, kus isikut ei ole meditsiinitöötaja otsusega psühhiaatri vastuvõtule suunatud ning isik ei ole selle otsusega rahul, on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega seoses tekkinud vaidlusega ning see ei kuulu kohtupraktika järgi halduskohtu pädevusse. Halduskohtu määrusest jääb ebaselgeks, millest ta järeldas, et M.M. ei võimaldata psühhiaatri vastuvõttu ja kes on selle eest vastutav, arvestades siinkohal iseäranis seda, et kohus viitas ka ise sellele, et tegelikult oli arst 5. veebruaril 2019 M.M. juba saatekirja psühhiaatri konsultatsioonile andnud. Kui halduskohus nägi psühhiaatri vastuvõtu vajadust aga üksnes seetõttu, et kinnipeetava suhtes kohaldati kartserikaristust ja täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuid psühhiaatrilist kontrolli polnud tema suhtes tehtud, siis jääb halduskohtu määrusest arusaamatuks, millisest õiguslikust alusest tuleneb kohtu arvates see, et niisugusel juhul on vajalik teha kinnipeetava suhtes täiendav psühhiaatri kontroll. Halduskohtu määrusest ei leia seal, kus halduskohus põhjendab sellise õiguskaitse kohaldamist (määruse p-d 16-20), viiteid sellistele õiguslikele alustele. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtul puudub pädevus lahendada sisuliselt küsimust, kas kinnipeetav vajab eriarstiabi (psühhiaatri konsultatsiooni) või mitte. Vangistusseaduse § 52 lg 2 järgi otsustab kinnipeetava eriarstiabi vajaduse üle vangla arst. Kokkuvõttes ei oma eelnev aga käesoleva määruskaebuse lahendamisel enam määravat tähtsust. Vastustaja on ringkonnakohtule esitanud psühhiaatri 26. märtsi 2019. a tõendi, mille järgi viibis kinnipeetav psühhiaatri vastuvõtul ja psühhiaater on kinnitanud, et tema suhtes võib kohaldada üksikvangistust (selle tõendi võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde). Seega on kinnipeetava poolt soovitud eesmärk – saada psühhiaatri vastuvõtule – täitunud ning selle võimaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ei ole enam vajadust. Seetõttu tuleb halduskohtu määrus tühistada ka osas, milles kohustati Viru Vanglat korraldama kaebaja suhtes psühhiaatrilist konsultatsiooni. II
11.Kinnipeetava määruskaebuses väljendatakse sisuliselt rahulolematust määruskaebemenetluse ajal toimunud psühhiaatri vastuvõtu kvaliteediga. Ringkonnakohus selgitab, et ravi kvaliteediga seonduvad kaebused ei kuulu halduskohtu pädevusse ning kui kinnipeetav pole rahul talle osutatud ravi kvaliteediga, siis peab ta pöörduma maakohtusse. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka kaebaja tervisega seotud täiendavate tõendite väljanõudmist ning sellekohane kinnipeetava taotlus jääb rahuldamata.
12.Velotrenažööri kasutamisega seoses on halduskohus leidnud, et see taotlus ei ole lubatav, kuna treeningvahend oli kinnipeetava kasutusse antud ja seega puudus kinnipeetaval selles osas esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohus märgib, et esialgse õiguskaitse vajaduse puudumine ei tähenda mitte esialgse õiguskaitse taotluse lubamatust, vaid üksnes selle põhjendamatust. Kinnipeetava seisukohtadest järeldub, et tema arvates pole talle kasutamiseks antud velotrenažöör piisav, kuna arst on soovitanud võimaldada tal kasutada üldkasutatavat velotrenažööri. Tõepoolest on arst sõnastanud oma soovituse selliselt (tl 33p), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et arst pidas silmas just konkreetset trenažööri mudelit, mis on vanglas üldkasutatav, vaid on pidanud oluliseks trenažööri kasutamise võimalust kui sellist. Kui kinnipeetaval ei ole tulenevalt tema suhtes kohaldatud karistustest ja julgeolekumeetmetest võimalik üldkasutatava trenažööri kasutamine, siis on igati mõistlik ja proportsionaalne, kui kinnipeetavale antakse kambrisse kasutamiseks omaette trenažöör. See, et see võib olla mõnevõrra teistsugune kui üldkasutatav vahend, ei tähenda kinnipeetava õiguste rikkumist. Kinnipeetava väitel on käesolevaks ajaks temalt trenažööri kasutamise võimalus jälle ära võetud. Vangla vastusest määruskaebusele ei selgu üheselt, kas see vastab tõele, ta on lihtsalt märkinud, et kinnipeetav saaks seda vaidlustada uue vaidega ja et seda taotlust ei saa esitada ringkonnakohtus. Ringkonnakohus selle seisukohaga täielikult ei nõustu. Vaidlus käib jätkuvalt velotrenažööri kasutamise võimaldamise üle esialgse õiguskaitse korras. Selle üle käis vaidlus ka halduskohtus, seega pole tegemist uue taotlusega. HKMS § 198 lg 2 p 3 võimaldab ringkonnakohtul võtta arvesse ka uusi asjaolusid ja tõendeid ning seda muuhulgas siis, kui neile ei saanud varem viidata seetõttu, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist halduskohtus. Vanglapoolne velotrenažööri kasutamise võimaldamise lõpetamine pärast halduskohtu lahendit on selliseks uueks asjaoluks, mida saab ringkonnakohus arvesse võtta ning see ei tähenda vajadust uue vaide esitamiseks (vrd RKHKo 3-3-1-77-11, p 12).
13.Vangla vastuses ei lükata ümber kinnipeetava seisukohta, et ta ei saa enam velotrenažööri kasutada. Samal ajal on arst 4. oktoobril 2018 tõepoolest märkinud, et kinnipeetaval tuleks võimaldada velotrenažööri kasutamist 30 minutit päevas seoses olemasoleva haigusega (tl 33p, sarnane tõend ka tl 54). Asja materjalidest ei nähtu vangla selgitusi, mis vangla sellist käitumist õigustaks. On ilmne, et vangla poolt arsti ettekirjutuse täitmise mittevõimaldamine võib kahjustada kinnipeetava tervist ja tuua seega kaasa tema jaoks kahjuliku tagajärje, mille kõrvaldamine või kompenseerimine pärast vaide- või kohtumenetluse lõppu ei pruugi olla võimalik. Seetõttu tuleb kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotlus lugeda selles osas põhjendatuks. Ringkonnakohus kohaldab esialgset õiguskaitset ja kohustab Viru Vanglat võimaldama kinnipeetaval kasutama velotrenažööri 30 minutit päevas. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt ülal esitatud põhjendustest ei pea see olema üldkasutatav velotrenažöör.
14.Ülejäänud kinnipeetava määruskaebuse väited määruskaebuse rahuldamiseks alust ei anna. Need keskenduvad eeskätt psühhiaatri vastuvõtuga seonduvale ning nagu ringkonnakohus märkis, ei saa halduskohtus tervishoiuteenuse kvaliteeti vaidlustada. III
15.Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendatud vaid velotrenažööri kasutamisega seonduvas osas. Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse ja teeb uue määruse, millega kohustab Viru Vanglat võimaldama kinnipeetaval kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni HKMS § 249 lg 4 p-des 1-2 sätestatud sündmuste saabumiseni (kaebuse esitamise tähtaja möödumiseni või kaebuse esitamise korral menetlus lõpetava lahendi jõustumiseni). Ülejäänud taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jäävad rahuldamata.
16.Kuna üks viiest taotlusest esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldatakse, siis on M. M. õigus menetluskulude hüvitamisele tulenevalt HKMS § 108 lg-st 2. Vangla väide, et vaidemenetluse käigus esitatud esialgselt õiguskaitse kohaldamise taotluselt tasutud riigilõivu ei saa käsitada menetluskuluna ja seda sarnaselt muude kohtumenetluses kantud menetluskuludega poolte vahel jagada, ei pea paika. Riigilõiv on menetluskulu üheks alaliigiks vastavalt HKMS § 101 lg-le 2 ning järelikult tuleb see menetluskulu jagada samamoodi nagu muu menetluskulu HKMS § 108-109 regulatsiooni järgi. Kuna sellise esialgse õiguskaitse taotluse suhtes tehtav lahend on lõplik, siis tuleb menetluskulud jagada selles lahendis vastavalt HKMS § 109 lg-le 2. Selge on ka see, et lahend tehakse ühe poole kasuks ja teise kahjuks sõltuvalt sellest, kas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldatakse või mitte. Vaidemenetluse ajal esitatud esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv ei ole käsitatav ka kuidagi vaidemenetluse kuluna, kuna see vaidemenetlus on üksnes selle taotluse esitamise eelduseks, kuid taotlus ise esitatakse kohtule.
17.Seega tuleb Viru Vanglalt mõista välja üks viiendik tasutud riigilõivust (15 eurot), mis teeb kokku 3 eurot. Kinnipeetav on soovinud, et see kantaks R.M isikuarvele, kes riigilõivu tema eest tasus (tl 11). See taotlus tuleb rahuldada.
18.Kinnipeetav on soovinud enda isikuandmete varjamist lahendis selle avaldamisel. See taotlus rahuldatakse ning kinnipeetava nimi asendatakse initsiaalidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.