3-19-822 15. oktoober 2020 Ülle Polluks M. M i kaebus Viru Vangla 4.02.2019 käskkirja nr 63/85-1 (s.o 4.01.2019.a ettekandeid puudutavas osas) peale
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6.05.2019 määruse resolutsiooni punktiga 3 haldusasjas nr 319-400 kohaldatud esialgne õiguskaitse.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16.11.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebaja – M. M Vastustajad – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Viru Vangla tunnistas 4.02.2019 käskkirjaga nr 6-3/85-1 kaebaja süüdi: 1) 2.01.2019 Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises ning karistas teda 8-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 2) 4.01.2019 Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises ning karistas teda 8ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 3) 4.01.2019 vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises (ettekanne nr 6-20/52-1) ning karistas teda 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 4) 4.01.2019 VangS § 67 p 1 rikkumises (ettekanne nr 6-20/53-1) ning karistas teda 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 5) 4.01.2019 VangS § 67 p 1 rikkumises (ettekanne nr 6-20/60-1) ning karistas teda 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
3-19-822
2.Kaebaja esitas 27.02.2019 vaide Viru Vangla 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 29.03.2019 vaideotsusega nr 6-12/103-2 vaide rahuldamata.
3.Kaebaja M. M esitas 2.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 peale.
4.Tartu Halduskohus jättis 3.06.2019 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli kohtule esitada kaebuse nõue, faktiline põhjendus ning tasuda kaebuselt riigilõiv.
5.Kaebaja esitas 19.06.2019 avalduse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks. Kohus rahuldas kaebaja taotluse ning määras uueks puuduste kõrvaldamise tähtajaks 7.08.2019.
6.Kaebaja esitas 7.08.2019 ja 12.08.2019 puuduste kõrvaldamise avaldused koos lisadega.
7.Tartu Halduskohus tagastas 25.03.2020 määrusega kaebuse osaliselt. Kohus selgitas, et menetlus jätkub kaebaja nõudes tühistada Viru Vangla 4.02.2019 käskkiri nr 6-3/85-1 osaliselt, s.o ettekandeid nr 6-20/52-1, nr 6-20/53-1 ja nr 6-20/60-1 puudutavas osas. Määrus jõustus 15.04.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja väidab ettekande nr 6-20/52-1 osas, et see ei vasta tegelikkusele. Kuna medõde rääkis kaebajaga kõrgendatud toonil, vastas kaebaja talle kõva häälega. Tekkinud lärmi tõttu ei kuulnud kaebaja valvuri poolt antud korraldust minna kambrisse, kuna istus seljaga valvuri poole. Sellisel juhul ei pea kaebaja õigeks pidada korraldust korralikult antuks ja kohustuseks korraldust täita. Peale seda, kui valvur käega raputas kaebajat ja andis korralduse minna kambrisse, sai kaebaja korraldust kuulda ja allus. Kaebaja märgib, et ei olnud mingit sunniviisilist välja suunamist, kaebaja täitis korralduse vabatahtlikult. Ettekande nr 6-20/53-1 osas väitis kaebaja, et vangla uste avamine on valvuri, mitte kaebaja ülesanne. Liikumisel pidi kaebaja hoidma käsi selja taha, seega ukse avanemise korraldus sundis kaebajat toime panema õigusrikkumise. Selline korraldus on õigustühine. Ettekande nr 6-20/60-1 osas oli kaebaja arvamusel, et korraldust, panna küpsis karpi tagasi, tema ei kuulnud. Kaebaja isiklike asjade hulgas puudus küpsis. Kaebaja kinnitas, et ostis detsembris 2018. a kauplusest piparkooke, kuid tema arvates piparkook ei ole küpsis. Kaebaja peab ettekandes esitatut valeks. Kokkuvõttes märkis kaebaja, et kõik kolm ettekannet koostati ühel päeval 04.01.2019 üksusejuhi käsul, sest oli vaja midagi, mille alusel pikendada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebaja kinnitusel ei pannud ta 4.01.2019 toime mitte ühtegi rikkumist. Sellest tulenevalt taotles kaebaja Viru Vangla 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 vaidlustatud osas tühistamist.
9.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja arvates puudub põhjus kahelda vanglateenistujate ettekannetes ning ütluste protokollides väljatoodus. Teenistujate ütlustele usutavuse kaalu annab see, et teenistujad on seotud aususe kohustusega ning valeütluste andmine tooks kaasa nende osas distsiplinaarjärelmid, mh võimaliku töö kaotuse. Käesolevas vaidluses kaebajale etteheidetavad teod on tema tavapärane käitumismuster – kasutada vanglateenistujatega suheldes ebaviisakaid väljendeid, keelduda korralduste täitmisest, sh mitte avada ametniku korralduse peale saatmisel läbipääsuks uksi. Vastustaja arvates tegemist oli õiguspäraste korraldustega – kinnipeetaval on keelatud iseseisvalt uksi
3-19-822 avada, kuid vanglaametniku loal või korraldusel tuleb tal seda teha VangS § 67 lg 1 alusel. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi ja karistus määrati õiguspäraselt ja vastustaja tegevus nii karistuse määramisel kui menetluse läbiviimisel üldiselt on olnud õiguspärane. Järgitud on vormi- ning menetlusnõudeid ning käskkiri on põhjendatud. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja psüühilist tervist on vanglas korduvalt kontrollitud ning vanglale ei ole teada, et kaebajal selliseid psüühikahäireid esineks. Tasub märkida, et vastupidiselt kaebaja väidetule on tema psüühikakaebusi tunnistatud psühhiaatrite poolt ka hoopis simulatsiooniks. Vangla on seisukohal, et seegi asjaolu vähendab kaebaja sõnade kaalu. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
10.Haldusasja materjalide kohaselt vaidlustab kaebaja 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 aluseks olevate ettekannete nr 6-20/52-1, nr 6-20/53-1 ja nr 6-20/60-1 osas.
11.Kohtupraktika kohaselt on vangla käskkirjad, millega määratakse kinnipeetavatele VangS §-s 63 ette nähtud karistused, diskretsiooni alusel väljastatud haldusaktid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
12.Kohus selgitab, kuna tegemist on 4.02.2019 käskkirjaga kaebajale määratud liitkaristusega, hindab kohus 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 õiguspärasust 4.01.2019 koostatud ettekannete kaupa.
13.Ettekanne nr 6-20/52-1
13.1.Viru Vangla vanemvalvur Silver Võidula poolt 4.01.2019 koostatud ettekande nr 6-20/521 kohaselt viibis kaebaja kella 10.15 paiku V-hoone IV korrusel kabinetis nr 437 meediku vastuvõtul. Liikudes lifti poole, kuulis valvur, kuidas kaebaja karjus meditsiiniosakonna töötaja Elle Innose peale ja kasutas mitmeid vulgaarseid sõnu (vt ettekanne). Valvur tegi kabineti nr 437 ukse lahti ja teatas kaebajale, et tema vastuvõtt on lõpetatud ning andis talle korralduse kambrisse tagasi liikuda. Kaebaja eitas korraldust ja istus toolil edasi ja rääkis meedikuga väga kõrgendatud toonil. Valvur andis kaebajale uue korralduse kambrisse minna, kuid kaebaja jätkuvalt ei allunud. Seejärel pani valvur oma vasaku käe kaebaja vasaku käe küünarliigse piirkonda, tõstis ta püsti ja suunas kabinetist välja. E. Innose sõnul ta ennast solvatuna ei tundnud. Kaebaja poolt toime pandud rikkumise juures viibis valvur Aigo Jaani, kes kinnitas allkirjaga koostatud ettekande õigsust.
13.2.Vaidlusaluse käskkirja kohaselt karistati kaebajat ettekande nr 6-20/52-1 põhjal Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise (ebaviisakas käitumine) ja VangS § 67 p 1 (vanglaametniku korralduse eiramine).
13.3.Kaebaja väitis, et 4.01.2019 koostatud ettekande nr 6-20/52-1 sisu ei vasta tegelikkusele. Samas kinnitas kaebaja kohtule esitatud kaebuses, et kuna 4.01.2019 vastuvõtul rääkis medõde kaebajaga kõrgendatud toonil, vastas kaebaja talle samuti kõva häälega. Kaebaja ei kuulnud vanglaametniku korraldusi ja läks kambrisse vabatahtlikult.
3-19-822
13.4.Ebaviisakas käitumine
13.4.1.Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus.1
13.4.2.VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval on keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid.
13.4.3.Kohtul on kohustus hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Vastuolulisi tõendeid peab kohus hindama kogumis ja otsustama, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitama, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Põhjendada tuleb ka, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.2
13.4.4.Kohus märgib koheselt, et kaebaja ei vaidle selle üle, et 4.01.2019 kella 10.15 paiku viibis ta V-hoone IV korrusel kabinetis nr 437 ja rääkis meditsiiniosakonna töötaja Elle Innosega kõrgendatud toonil. Kohus selgitab, et sisuliselt tunnistas kaebaja nii distsiplinaarmenetluse, vaidemenetluse kui ka halduskohtumenetluse käigus, et vestles 4.01.2019 kella 10.15 paiku kabinetis nr 437 medõega kõrgendatud toonil. Selles valguses ei pea kohus määravaks kaebaja kahtlust selle kohta, et 4.02.2019 vestluse protokoll on koostatud E. Innose juuresolekuta. Kohus peab siiski vajalikuks selgitada, et antud juhul meediku E. Innose töölt puudumine ei vähenda 04.02.2019 koostatud vestluse protokolli kui tõendi kaalu. Nimelt protokoll oli alla kirjutatud digitaalselt mõlemate vestluses osalejate poolt 04.02.2019 kell 15.58 ja 16.19 ehk enne vaidlusaluse käskkirja allkirjastamist kell 16.42. Järelikult on alust arvata, E. Innos vähemalt nõustus protokolli sisuga. Kohus leiab, kui meedik puudus ametlikult töölt, saab ta olla tööl mitteametlikult. Seega puudub kohtul alus jätta nimetatud protokolli sisu kui tõendi tähelepanuta pelgalt põhjusel, et medõde E. Innos ei viibinud 4.02.2019 tööl või vähendada selle tõendi kaalu. Kohus rõhutab, et kaebaja 4.01.2019 valju hääle kasutamist meediku suhtes ei eita. Otseselt ei eita kaebaja, et 4.01.2019 kõrgendatud toonil meedikuga peetud vestluse käigus kasutas ta ebatsensuurseid väljendeid (vt ettekanne). Kaebaja käitumist kinnitavad vanemvalvur S. Võidula poolt 4.01.2019 koostatud ettekanne nr 6-20/52-1 ja meediku E. Innose poolt antud ütlused 4.01.2019 toimunu kohta. Kohus selgitab, et isegi juhul, kui kaebaja tõstis häält meediku kõrgendatud hääletooni vastu, ei tähenda viimane, et tema käitumist tuleb kvalifitseerida kui viisakuse normidesse mahtuv käitumine. Üldteada on fakt, et tavatingimustes kõrgendatud tooniga rääkimine ja karjumine ei ole aktsepteeritav ühiskonnas käitumisnormina. Tuvastatud ei ole, et meedik E. Innosel esineks kuulamisega probleeme või kõrvalmüra tõttu oleks kaebaja sunnitud suulise informatsiooni edastamisel tõstma häält. Kohtul puudub alus kahelda vanemvalvur S. Võidula poolt ettekandes nr 6-20/52-1 antud ütlustes, et ta selgelt kuulis kaebaja karjumist ja vulgaarsete sõnade kasutamist, aga samuti meediku E. Innose poolt antud ja 4.02.2019 digitaalselt allkirjastatud ütlustes.
RKHKo 3-3-1-51-11, p 10. RKHKo 3-1-1-61-08; 3-3-1-32-09, p 19.
3-19-822
13.4.5.Hinnates kõiki haldusasja menetluse käigus kogutud tõendeid kogumis, peab kohus tõendatuks, et 4.01.2019 kella 10.15 paiku, viibides V-hoone IV korrusel kabinetis nr 437, karjus kaebaja meediku E. Innose peale ja kasutas vulgaarseid väljendeid.
13.4.6.Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt meediku peale karjumine ja karjumise käigus selliste väljendite kasutamine nagu türa ja putsi on käitumine, mis tuleb kvalifitseerida ebaviisakaks käitumiseks Viru Vangla kodukorra punktis 1.12.8 sätestatud tähenduses. Kohus nõustub vastustajaga, et üldjuhul karjumine teise inimese peale on vastuolus üldtunnustatud suhtlemisreeglitega. Eelnevat arvestades leiab kohus, et Viru Vangla kodukorra punktis 1.12.8 nimetatud objektiivne (faktilised asjaolud) koosseis oli täidetud ehk kaebaja pani toime kodukorra rikkumise. Seega tulenevalt VangS §-st 63, esines alus kaaluda distsiplinaarmenetluse alustamist ja kaebajale karistuse määramist.
13.4.7.Riigikohus on leidnud, et vanglaametnikega karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas, kuid üldjuhul ei ole alust käsitada seda raske rikkumisena, kuna sellega ei kaasne iseenesest ohtu vangla julgeolekule. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab klassifitseerida raskeks rikkumiseks. Riigikohus leidis, et viisakuse reeglite eiramise eest kartserisse paigutamine ei ole üldjuhul proportsionaalne karistus.3
13.4.8.Kohus on seisukohal, eelpoolnimetatud Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka käesoleval juhul vaatamata sellele, et kaebaja karjus vanglas töötava meediku peale. Võttes arvesse, et kaebaja oli ka varasemalt karistatud vanglateenistujate suhtes ebaviisaka käitumise eest ja see ei motiveerinud kaebajat käituda õiguskuulekelt, aga samuti seda, et lisaks karjumisele kasutas kaebaja meediku suhtes vulgaarseid väljendeid, on kaebajale määratud karistus 45-st maksimaalselt lubatud ööpäevast 8-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine proportsionaalne ja kooskõlas vangistuse eesmärkidega (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine).
13.5.Vanglaametniku korralduste eiramine
12.5.1.VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud muu hulgas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
13.5.2.Kaebaja väitis, et tekkinud lärmi tõttu ei kuulnud kaebaja vanglaametniku korraldust lõpetada vestlus medõega ja minna tagasi kambrisse ning peale seda, kui kaebaja korraldusest aru sai, lahkus ta medõe kabinetist vabatahtlikult. Kaebaja väitis, et vanglaametnik S. Võidula raputas teda õlast, kui kaebaja istus toolil ja rääkis medõega ning soovis, et kaebaja naaseks kambri. Kaebaja allus.
13.5.3.Kohus ei pea kaebaja väidet usutavaks. Kohus märgib, et antud juhul kaebaja sõnadel, mis tulenevad vanglaametniku S. Võidula sõnade vastu, on väiksem kaal ja tõenduslik väärtus. Kohus selgitab, et eluliselt on raske kujutada olukorda, kus kabinetis vanglaametniku poolt korduvalt antud korraldus lõpetada vestlus ja minna tagasi kambrisse ei oleks kaebajale kuuldav. Isegi kui kaebajal puudus vanglaametnikuga visuaalne kontakt, kuna ta istus tooli peal kabineti ukse poole seljaga, oleks ta pidanud kuulma vahetult selja taga oleva vanglaametniku
RKHKo 3-3-1-3-15, p-d 24-26.
3-19-822 häält, sh ka korraldusi. Kohus on seisukohal, et puudub alust kahelda vanemvalvur S. Võidula sõnades, et korraldused olid antud. Kohus ei tuvastanud mitte ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et ettekandes esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus on moonutatud jne. Kohus märgib, et kaebajal ei ole tuvastatud kuulmise probleeme. Kaebaja ka varem jättis vanglaametnike korraldused täitmata, mistõttu ei pea kohus eluliselt usutavaks, et antud juhul korralduse eiramise taga oli objektiivne põhjus. Isegi kui möönda, et kaebaja tähelepanu oli hõivatud karjumisega meediku peale, on kaebaja ise süüdi, et ebaviisaka käitumise ja tema poolt loodud lärmi tõttu ei kuulnud ta korduvaid vanglaametniku korraldusi.
13.5.4.Võttes arvesse kogutud tõendeid ja hinnates neid kogumis täielikult ja objektiivselt, peab kohus ettekandega nr 6-20/53-1 tõendatuks, et kaebaja kuulis vanglaametniku korraldusi lahkuda meediku kabinetist, kuid isiklikel põhjustel eiras neid vaidluse jätkamise eesmärgil. Sellega pani kaebaja toime VangS § 67 p 1 rikkumise ja vanglal oli õigus kaaluda kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja sanktsiooni kohaldamist. Kohus leiab, et kaebajale määratud karistus 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine on toime pandud rikkumisega proportsionaalne. Kaebaja ka varem on toime pannud sarnaseid rikkumisi, kuid ei need ei mõjutanud kaebajat õiguskuulekalt käituma.
14.Ettekanne nr 6-20/53-1
14.1.Ettekande nr 6-20/53-1 kohaselt 4.01.2019 kella 10.17 paiku teostas vanemvalvur S. Võidula kaebaja saatmist meediku vastuvõtult temale määratud kambrisse, V-8 eluosakonna juures teostas valvur Sten Kunts talle läbiotsimise. Peale läbiotsimist jäi kinnipeetav V-8 eluosakonda suunduva trelliukse nr 442B juures seisma. Uks oli kaardiga avatud. Vanemvalvur S. Võidula andis kaebajale korralduse avada uks. Kaebaja katsus käega trelliukse vasakut poolt ja ütles, et uks on kinni. S. Võidula ütles kaebajale, et parempoolne uks on lahti ning andis kaebajale uue korralduse uks avada. Korraldusele kaebaja ei reageerinud ja seisis ukse eest jätkuvalt edasi. S. Võidula avas ukse ise ja saatis kaebaja kambrisse. Kaebaja poolt toime pandud rikkumise juures viibis valvur Aigo Jaani.
14.2.Kaebaja vaidles ettekande vastu ja arvas, et tal polnud ukse avamise kohustust ja vanemvalvur S. Võidula poolt antud ukse avamise korraldused olid vastuolus Viru Vangla kodukorra ja seetõttu õigustühised.
14.3.Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.4 Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.5
14.4.HMS § 63 lg 2 punktide 4 ja 5 kohaselt on tühine haldusakt on kehtetu algusest peale, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus märgib, et sellisel juhul puudub pooltel vaidlus faktiliste asjaolude üle. Vaidlus käib vaid selle üle kas ettekandes kirjeldatud olukorras korralduse eiramine oli õigustatud või mitte. Iseenesest vastab tõele, et Viru Vangla kodukorra punkti 4.3. kohaselt liiguvad kinnipeetavad
RKHKm 3-3-1-21-03, p 13. RKHKo nr 3-3-1-103-06, p 14.
3-19-822 vangla territooriumil vanglateenistuse ametniku loal koos vanglateenistuse ametnikust saatjaga, hoides käed selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad, kellel ei võimalda seda tervislik seisund ega tööülesanded, ning kinnipeetavad, kellel takistavad seda kantavad asjad. Tugines eelpoolnimetatule kujunes kaebajal väidetavalt arusaam, et vanglaametniku korralduse täitmine ja tema poolt käsitsi ukse avamine oleks vastuolus Viru Vangla kodukorra punktiga
14.5.Nii Viru Vangla kodukorrast kui kodukorra seletuskirjast nähtub, et vangla territooriumil koos vanglateenistuse ametnikust saatjaga liikudes ei ole kinnipeetava käte selja taga hoidmise kohustus absoluutne. Kuigi praegusel juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja tervislik seisund ei võimaldanud käte selja taga hoidmist, samuti ei täitnud kaebaja tööülesandeid ning ta ei kandnud asju, nõustub kohus vastustajaga, et kinnipeetaval on keelatud iseseisvalt uksi avada, kuid vanglaametniku loal või korraldusel tuleb tal seda teha VangS § 67 p 1 alusel. Viru Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt tuleneb nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, vangla turvalisuse tagamise kaalutlusest, s.o kinnipeetava üle tõhusama järelevalve tagamisest ning võimaliku õigusrikkumise (nt kinnipeetava võimaliku ründe) ärahoidmisest. Kui kaebajat saatnud vanglaametnik leidis, et turvalisuse kaalutlusel ja kaebaja üle tõhusama järelevalve tagamiseks, peab ukse avama kaebaja, kes liigub tema ees, siis tuli kaebajal uksed avada. Kohus märgib täiendavalt, et nähtuvalt ettekandes kirjeldatud sündmusest, mille vastu kaebaja ei vaielnud, ei olnud vanglaametniku korralduse õigusvastasus kaebajale ilmselge. Peale seda, kui vanglaametnik andis kaebajale korralduse avada uks, kaebaja allus ja tegi ukse avamise katse, mis nurjus vale uksepoole valiku tõttu. Kaebaja ei ole esitanud ei distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses ega ka kohtumenetluses selgitusi, miks ei pidanud ta esmalt antud ukse avamise korraldust õigusvastaseks või tema kohustustega vastuolus olevaks ning tegi ukse avamise katse. Kohtu arvates viitab eelpoolnimetatu sellele, et kaebajale ei olnud korralduse õigusvastasus ilmselge. Kaebaja ei ole kohapeal juhtinud vanglaametniku tähelepanu, et ukse avamise korraldus oleks vastuolus tema kohustusega hoida liikumisel käed selja taga. Sellisel juhul on alusetu kaebaja väide, et korralduse eiramise taga on tema poolt Viru Vangla kodukorra punktide 1.2.6 ja 4.3. täitmine.
14.6.Väärivad tähelepanu ka sellised asjaolud, et vaides ja distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes väitis kaebaja, et ta täitis korralduse ja proovis ust avada, kuid uks oli kinni, seega teist korraldust ei olnud võimalik täita objektiivsel põhjusel (t.l. 45). Ettekandest on näha, et vanglaametnik selgitas kaebajale, et ukse parem pool on lahti, kuid kaebaja ei reageerinud korduvale korralduse. Kohus leiab, kuna kaebaja ei ole katsetanud ukse parema poole avamist, on alusetu tema väide, et uks oli kinni.
14.7.Eelnevaga arvestades nõustub kohus vastustajaga, et ettekandes nr 6-20/53-1 kirjeldatud episoodi osas on täidetud VangS § 67 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo subjektiivne koosseis ja vastustaja oli õigustatud alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust. Kohus on seisukohal, et vanglaametniku korralduse eiramise eest kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine ja tema 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine oli proportsionaalne.
15.Ettekanne nr 6-20/60-1
15.1.Ettekande kohaselt 4.01.2019 kella 20.03 paiku võttis kartserirežiimil olev kaebaja valveruumi kõrval olevast laost madratsi. Madratsi võtmise ajal asetas kaebaja laos madratsi enda kõrvale ja võttis enda isiklike asjade hulgast küpsisekarbi (läbipaistev, punase kaanega, mille sees olid pruuni värvi küpsised). Vanglaametnik A. Roosimägi andis kaebajale korralduse
3-19-822 panna küpsisekarp tagasi. Kaebaja antud korraldusele ei reageerinud. Vanglaametnik andis kaebajale teise samasuguse korralduse. Teise korralduse ajal eemaldas kaebaja kaane ning võttis karbist ühe küpsise ja pistis selle koheselt suhu ning seejärel sulges küpsisekarbi ja pani selle enda asjade hulka tagasi.
15.2.Kaebaja vaidles ettekandes öeldu vastu ja teatas, et mingit küpsise võtmist ja selle suhu panemist üldse ei olnud.
15.3.Haldusasja menetluse käigus kohus kohustas vastustajat esitama kohtule kaebaja isiklike asjade nimekirja, mis tal oli 4.01.2019 seisuga. Vastustaja teatas kohtule, et kartserisse paigutamise korral paneb kinnipeetav oma isiklikud asjad, mis ei ole kartserirežiimil kambris lubatud, kartseri lattu. Kuna kartserirežiim on ajutine, on tegemist esemete hoiukohaga ning sinna paigutamisel esemete nimekirja ei tehta, seetõttu ei ole seal kirjas ka äratarvitatavaid toiduaineid. Samas edastas vastustaja kohtule kaebaja poolt 2018. a detsembris esitatud kaupluse tellimislehe ja kaupluse hinnakirja. Neist nähtub, et kaebaja ostis kaks pakki piparkooke. Kuna kaebaja viibis ajavahemikul 18.12.2018-13.12.2019 kartseris, oletas vastustaja, et varem ostetud piparkoogid võisid kaebaja kätte jääda ka 4.01.2019 seisuga.
15.4.Kohus nõustub vastustajaga. Kaebaja kinnitas samuti kohtule, et 2018. a detsembris ostis piparkooke. Ettekande kohaselt 4.01.2019 võttis kaebaja ja sõi pruuni värvi küpsist. Kohus selgitab, et piparkoogid ongi pruuni värvi küpsised ja võttes arvesse, et need olid kaebaja poolt tellitud 2018. a detsembris ehk, siis kui kaebaja viibis kartseris, on täiesti võimalik, et need olid hoiukarbis ka 4.01.2019. Seega on eelpoolnimetatud tõenditega ümber lükatud kaebaja väide, et 4.01.2019 seisuga tal polnud mingeid küpsiseid. Samas on leidnud kinnitamist ettekandes öeldu, et kaebaja kartseri hoiukarbis olid piparkoogid (pruuni värvi küpsised).
15.5.Kohus märgib, et antud juhul puuduvad kohtul küll muud tõendid, mis võiksid täiendavalt kinnitada ettekandes kirjutatut selle kohta, et kaebaja eitas vanglaametniku korraldusi ja võttis küpsise karbist, kuid kohtul puudub alus kahelda vanglaametniku poolt koostatud ettekande õigsuses. Kaudseks tõendiks on antud juhul vastustaja poolt esitatud andmed selle kohta, et kaebaja viibis 4.01.2019 kartseris ja tal pidid olema piparkoogid. Kui tegemist on olukorraga, et faktiliste asjaolude tuvastamiseks puuduvad muud tõendid (olukord, kus n-ö läheb sõna sõna vastu) lähtutakse tulenevalt kohtupraktikast üldjuhul vanglaametniku sõnadest, kuna eeldatakse, et vanglaametnikul puudub alus valeinformatsiooni esitamiseks.
15.6.Eelnevaga arvestades nõustub kohus vastustajaga, et ettekandes nr 6-20/60-1 kirjeldatud episoodi osas on täidetud VangS § 67 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo objektiivne koosseis ja vastustaja oli õigustatud alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust. Võttes arvesse, et kõige rangema karistusena toime pandud distsipliini rikkumise eest on ette nähtud 45 päevane kartserisse paigutamine aga samuti seda, et kaebajat oli varasemalt karistatud analoogsete rikkumiste toimepanemise eest ja kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused, on kohus seisukohal, et vanglaametniku korralduse eiramise eest kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine ja tema 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine oli proportsionaalne.
15.7.Kaebaja väitis, et vaidlusaluses käskkirjas esinevad olulised kaalutlusvead.
15.8.Kohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja ei ole täpsustanud, mis kaalutulusvead esinevad vaidlustatud käskkirjas. Vaidlusaluses käskkirjas on välja toodud, et: 1) kaebajal oli ebaviisakas käitumine vanglatöötajate suhtes ja vanglaametnike korralduste eiramine on lubamatu ja raskendab distsipliini tagamist vanglas; 2) kaebaja pidi saama märke, et vastustaja ei aktsepteeri
3-19-822 sellist käitumist; 3) distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati kaebaja varasemat käitumist (sh ka seda, et tal on 13 kehtivat karistust ja ta pani toime analoogsed rikkumised), aga samuti sellega, et varasemalt määratud karistused kaebaja käitumist ei mõjutanud; 4) arvestatud on ka sellega, et samalaadsete rikkumiste eest määrati kaebajale lühikesema perioodidega kartserikaristused.
15.9.Kohus on seisukohal, et tegemist on asjakohaste kaalutlustega. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks.6 Käskkirjast ei nähtu aga põhjendusi selle kohta, mis negatiivne mõju võiks kaasneda kaebajale, kui talle määratakse liitkaristuseks kartserisse paigutamine kokku 46-ks päevaks. Iseenesest kaebaja terviseseisundiga arvestamine distsiplinaarkaristuse liigi ja kestvuse valimisel on lubatud kaalutlus, kui vangla käsutuses on vähemalt objektiivsed andmed kaebaja terviseseisundi kohta, mis võiks olla negatiivselt mõjutatud. Kaebaja vastuväidetes distsiplinaarmenetluse protokollile ei ole juhtinud vastustaja tähelepanu tal esinenud terviseprobleemidele, mille tõttu ei oleks kartserisse paigutamine avaldanud negatiivset mõju tema tervisele. Kaebaja viitas terviseprobleemidele alles vaidemenetluses, kuid kaebuses ei ole ta sellest probleemi teinud. Vaideotsuses ja vastuses kaebusele on vastustaja selgitanud kohtule, et kaebaja tervislik seisund lubas tal täiel määral kanda üksikvangistust. Kaebaja ei ole kohtule esitanud vastustaja väidet ümberlükkavaid tõendeid. Kohus märgib, et vangistusseadus lubab ühe teo eest maksimaalselt määrata kuni 45 kartseripäeva. Kohtupraktika kohaselt liitkaristuse puhul ei ole välistatud ka suurema perioodiga üksikvangistus. Samas leidis Riigikohus, et tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva.7 Kuna kaebajale määratud liitkaristus ületas maksimaalselt lubatud karistust ühe päeva võrra ning puuduvad tõendid selle kohta, et isegi 46 ööpäeva üksiksvangistuses saaks mõjutada negatiivselt kaebaja tervist, on kohus seisukohal, et tegemist on sellist laadi kaalutlusveaga, mis ei saaks mõjutada asja sisulist lahendamist.
15.10.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja väited selle kohta, et ta ei pannud 4.01.2019 toime mitte ühtegi rikkumist, ei leidnud kohtumenetluse käigus kinnitust. Kohus tegi kindlaks, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Järgitud on ka HMS § 6 uurimispõhimõtet. Vastustaja on nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Kohus on seisukohal, et 4.02.2019 käskkiri nr 63/85-1 vastab vaidlustatud osas HMS § 4 lg-s 2 ja §-s 54 sätestatud nõuetele ja on seetõttu õiguspärane.
16.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
17.Menetluskulud Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus oli tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu
RKHKo 3-3-2-1-15, p 25. RKHKo 3-15-29-43, p 19.
3-19-822 jäävad tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1 tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Seega jätab kohus poolte võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
18.1.Viru Vangla esitas 27.04.2020 halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Nimetatud haldusasjas kohustas Tartu Ringkonnakohus 6.05.2019 määruse resolutsiooni p-ga 3 Viru Vanglat võimaldama taotlejal kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Asjaga seotud vaidemenetluses taotles kaebaja Viru Vangla 25.01.2019 käskkirja nr 6-4/212-4 ja 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 kehtetuks tunnistamist. Kuna vaidemenetlused käisid esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal seoses eelnimetatud käskkirjadega, tuleb Tartu Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 mõista selliselt, et esialgne õiguskaitse kehtib, kuni kõnealuste käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõude osas on vaide- või kohtumenetluses tehtud lõplik lahend. Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2020 haldusasja nr 3-20-726 määruses võetud seisukohalt tuleb Viru Vangla 27.04.2020 taotluse haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks lahendada haldusasja nr 3-19-822 raames.
18.2.Seonduvalt sellega küsis kohus kaebajalt seisukohta vastustaja taotluse osas. Kohtu poolt määratud tähtajaks ei ole kaebaja kohtule seisukohta esitanud.
18.3.Kohus selgitab, et praegu on haldusasjas nr 3-19-822 kohtumenetlus Viru Vangla 4.02.2019 käskkirja nr 6-3/85-1 tühistamise nõudes käesoleva otsusega lõpetatud. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 253 lg-st 3, tühistab kohus Tartu Ringkonnakohtu 6.05.2019 määruse resolutsiooni punktiga 3 haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse kohaldamise.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.