Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 30. november 2021, Tartu 3-19-822
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla 4. veebruari 2019. a distsiplinaarkaristuste määramise käskkirja nr 6-3/85-1 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta X menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
3.Tagastada Xle tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav dokumentaalne tõend.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. detsember 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetava X suhtes koostati vanglateenistujate poolt 2019. a jaanuaris mitmeid ettekandeid seoses sellega, et kasutas ebatsensuurseid väljendeid ning ei allunud vanglateenistuse antud seaduslikele korraldustele. Nende eest karistati teda 4. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 63/85-1 erinevateks 8-10 päeva pikkusteks perioodideks kartserisse paigutamisega.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi käskkirja tühistamine kolme episoodi eest (kasutas meediku vastuvõtul ebatsensuurseid väljendeid ja ei täitnud korraldust minna kambrisse, ei täitnud korraldust avada uks, ei täitnud korraldust panna
küpsisekarp oma kohale) määratud karistuse osas. Kaebuse kohaselt ei vasta etteheited tegelikkusele, talle antud korraldused olid tühised või ta ei kuulnud neid.
3.Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Esimese episoodi osas (4. jaanuari 2019. a ettekanne nr 6-20/52-1) on ettekandes kirjeldatud, et valvur kuulis, kuidas meediku vastuvõtul viibinud kaebaja karjus meditsiiniosakonna töötaja peale ning kasutas mitmeid vulgaarseid sõnu. Valvur andis kaebajale korralduse kambrisse tagasi liikuda. Kaebaja eiras korraldust, istus toolil edasi ja rääkis meedikuga väga kõrgendatud toolil. Kaebaja eiras ka teist suulist korraldust ning seejärel pani valvur oma käe kaebaja käele, tõstis ta püsti ja suunas kabinetist välja.
3.2.Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval keelatud käitud ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kaebaja on sisuliselt ise tunnistanud, et vestles medõega kõrgendatud toonil.
3.3.See, et karistuse määramise käskkirja kohaselt kinnitas medõde toimunut 4. veebruaril 2019, st päeval, mil ta ise tööl ei olnud, ei oma tähtsust. See kinnitus oli medõe poolt digitaalselt allkirjastatud.
3.4.Puudub alus kahelda medõe ja valvuri ütlustes, et kaebaja kasutas ebatsensuurseid väljendeid.
3.5.Kaebaja väidab, et meditsiiniosakonnas olnud lärmi tõttu ei kuulnud ta valvuri korraldust. Kohus ei pidanud usutavaks seda, et kabinetis korduvalt antud korraldus lõpetada vestlus ja minna tagasi kambrisse ei olnud kaebajale kuuldav. Korralduse täitmata jätmisega rikkus kaebaja vangistusseaduse § 67 p-i 1, mille kohaselt peab kinnipeetav alluma vanglateenistuse korraldustele.
3.6.Teise episoodi osas (4. jaanuari 2019. a ettekanne nr 6-20/53-1) on ettekandes kirjeldatud, et saatmise kestel toimunud läbiotsimise järel jäi kaebaja eluosakonda suunduva ukse juures seisma. Valvur andis kaebajale korralduse uks avada. Kaebaja katsus käega trelliukse vasakut poolt ja ütles, et uks on kinni. Valvur ütles kaebajale, et parempoolne uks on lahti ning andis kaebajale uue korralduse uks avada. Korraldusele kaebaja ei reageerinud ja seisis ukse ees jätkuvalt edasi. Valvur avas ukse ise ja saatis kaebaja kambrisse.
3.7.Kaebaja arvates ei ole tal ukse avamise kohustust ja valvuri poolt antud ukse avamise korraldused olid vastuolus vangla kodukorraga. Kaebaja viitab Viru Vangla kodukorra punktile 4.3, mille kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil vanglateenistuse ametniku loal koos vanglateenistuse ametnikust saatjaga, hoides käed selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad, kellel ei võimalda seda tervislik seisund ega tööülesanded, ning kinnipeetavad, kellel takistavad seda kantavad asjad.
3.8.Kohus nõustus vastustajaga, et kinnipeetaval on keelatud iseseisvalt uksi avada, kuid vanglaametniku loal või korraldusel tuleb tal seda teha. Käte selja peal hoidmise üldine kohustus on kehtestatud turvalisuse tagamise eesmärgil, kuid kui kaebajat saatnud vanglaametnik leidis, et turvalisuse kaalutlusel ja kaebaja üle tõhusama järelevalve tagamiseks peab ukse avama kaebaja, kes liigub tema ees, siis tuli kaebajal uks avada. Lisaks tegi kaebaja kõigepealt ukse avamise katse, mis näitab, et ta tegelikult ei pidanud kaebaja korraldust tühiseks.
3.9.Kolmanda episoodi osas (4. jaanuari 2019. a ettekanne nr 6-20/60-1) kirjeldatakse ettekandes, et kartserirežiimil olev kaebaja võttis laost enda madratsi saamise ajal enda isiklike asjade hulgast küpsisekarbi. Vanglaametnik andis kaebajale korralduse panna küpsisekarp tagasi. Kaebaja korraldusele ei reageerinud. Teise korralduse ajal eemaldas kaebaja karbilt kaane, võttis sealt ühe küpsise, pani selle suhu ning seejärel sulges küpsisekarbi ja pani selle enda asjade hulka tagasi.
3.10.Kaebaja väidab, et niisuguseid sündmusi pole aset leidnud. Kohus viitas sellele, kaebaja ostis 2018. a detsembris piparkooke ning ettekande järgi võttis ja sõi kaebaja pruuni värvi küpsist. Kohus pidas tõenäoliseks, et need olid kaebaja asjade hulgas ka 4. jaanuaril 2019. Samuti ei näinud kohus alust vanglaametniku ütlustes kahtlemiseks, märkides, et olukorras, kus faktiliste asjaolude
tuvastamiseks puuduvad muud tõendid, lähtutakse kohtupraktikas üldjuhul vanglaametniku sõnadest, kuna eeldatakse, et vanglaametnikul puudub alus valeinformatsiooni esitamiseks.
3.11.Kaalutlusvigasid kohus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei näinud.
3.12.Kohtumenetluses taotles Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamist. Selle määrusega oli kohustatud Viru Vanglat võimaldama kaebajal kasutada velotrenažööri kuni vaidemenetluse lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kuna vaidemenetlus käis muuhulgas käesolevas asjas vaidlustatud 4. veebruari 2019. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-3/85-1 üle ning selle käskkirja üle käiv kohtumenetlus lõppeb halduskohtu lahendi jõustumisel, siis rahuldas halduskohus taotluse ja tühistas ringkonnakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Medõde on kaebajale ise kinnitanud, et temaga ei ole keegi rääkinud ja käskkirjas viidatud tõend (vestluse protokoll) on koostatud ilma temaga konsulteerimata ja tema digitaalallkirja võltsides. Lisaks on selles ka kirjaviga.
4.2.Medõde ei olnud vestluse protokolli allkirjastamise ajal tööl ega saanud ka mitteametlikult tööl olla.
4.3.Meelevaldne on kohtu seisukoht, et kinnipeetava sõnadel on väiksem tõenduslik väärtus kui vanglaametniku sõnadel.
4.4.Kaebajal olid ostetud piparkoogid otsas juba 2018. a jõuludeks.
4.5.Velotrenažööri kasutamine on kaebajale vajalik.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Tõsiseltvõetav pole apellandi väide, nagu oleks vanglaametnikud võltsinud meditsiinitöötaja digitaalallkirja. Selleks, et dokumenti digitaalallkirjastada, ei pea allkirjastaja viibima vanglas kohapeal.
5.2.Esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpetamine oli põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vulgaarsete väljendite kasutamist tema poolt meditsiinitöötaja vastuvõtu ajal ei ole aset leidnud ning seab kahtluse vastava tõendi. Selleks tõendiks on vanglaametniku ja meditsiiniosakonna õe vahel 4. veebruaril 2019 toimunud vestluse protokoll, kus on refereeritud meditsiiniosakonna õe ütlusi, et kinnipeetav ärritus vastuvõtu käigus selle peale, et ei saa psühhiaatri vastuvõtule ning kasutas ebaviisakaid väljendeid (tl 20). Vestluse protokoll on vanglaametniku ja medõe poolt digitaalselt allkirjastatud (tl 21). Ringkonnakohus märgib, et seoses ebaviisakate väljendite (täpsemalt on tegemist ilmselgelt vulgaarsete väljenditega, vt ettekanne, tl 15, samuti ülalviidatud vestluse protokoll, tl 20) kasutamisega on kaebaja positsioon olnud ajas muutuv: - distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja väitnud, et tegemist polnud vulgaarsete väljendite kasutamisega, vaid patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelise vestluse käigus avaldas ta hoopis
-
-
delikaatseid isikuandmeid, millest valvur mõne sõna kontekstist välja tõmbas ja üritab näidata asju teises valguses (tl 22p); vaides ta vulgaarsete sõnade kasutamist eraldi ei vaidlustanud (tl 25-25p); kaebuses eitas ta üldse ebaviisakate väljendite kasutamist, kuid tõi samas välja, et tema pöördumistele antud vastustest nähtub, et medõde ei olnud üldse 4. veebruaril 2019, mis on vestluse toimumise ajana näidatud, üldse tööl. Seal väidab kaebaja ka seda, et näitas vestluse protokolli pärast distsiplinaarkaristuste määramist medõele ning medõde ütles, et ta näeb seda esmakordselt, keegi ei ole temaga vestelnud ja tema ei ole seda allkirjastanud (tl 40-40p); apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et meditsiiniosakonna õe digitaalallkiri on võltsitud (tl 128-129).
Seega nähtub neist kaebaja seisukohtadest, et algselt on ta olnud positsioonil, et tema poolt kasutatud sõnad polnud vulgaarsed väljendid, vaid hoopiski vestluse käigus delikaatsete isikuandmete avaldamise käigus öeldud ja kontekstist välja rebitud sõnad. Seega sisuliselt kaebaja möönis seda, et ta kasutas sõnu, mis on vulgaarsetena käsitatavad, kuid oli seisukohal, et sõnade kasutamise kontekst oli delikaatsete isikuandmete avaldamine. Hiljem on aga kaebaja asunud ebaviisakate (vulgaarsete) väljendite kasutamist pigem eitama, väites muuhulgas seda, et medõde ei ole kaebaja sõnakasutust tõendaval vestlusel osalenud ega seda allkirjastanud. Niisugune seisukohtade ebajärjekindlus viitab sellele, et kaebaja seisukohad on otsitud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited digitaalallkirja võltsimisest ja vestluse mittetoimumisest samuti otsitud. Sellele viitab kaudselt juba asjaolu, et ehkki kaebaja on taotlenud kohtumenetluses erinevate tõendite esitamist vangla poolt (nt turvakaamerate salvestiste ja kiipkaardi logide väljastamist, vt nt tl 130), ei ole ta kohtumenetluses taotlenud meditsiiniõe ülekuulamist. Ometigi võiks sellist taotlust kaebaja poolt eeldada, kui tema väidetu – et meditsiiniõde kinnitas talle, et vestlust vanglaametnikuga ei toimunud ja et tema vestluse protokolli ei digiallkirjastanud – tõele vastaks. Et kaebaja seda pole taotlenud, viitab sellele, et kaebaja väited tegelikult tõele ei vasta.
8.Lisaks märgib ringkonnakohus, et isiku eest digitaalallkirja andmine ilma selle isiku teadmiseta eeldab isiku ID-kaardi ja vajalike koodide teadmist. Ei ole usutav, et vanglateenistus omaks ligipääsu meditsiiniosakonna töötajate ID-kaartidele ja teaks ka digiallkirja andmiseks vajalikke koode. Kaebaja väited digitaalallkirja võltsitusest pole usutavad juba seetõttu.
9.Asjaolu, et meditsiiniosakonna õde ei olnud protokollis näidatud vestluse ajal tööl, ei sea vestluse protokolli kahtluse alla. Vangla on põhjendatult märkinud, et digitaalallkirja andmine ei eelda isiku viibimist töökohas. Samuti ei oma tähtsust see, et vestluse protokollis on kirjaviga. See ei vähenda kuidagi selle tõendi kaalu.
10.Ülemääraselt tähtsustab kaebaja halduskohtu otsuse lauset, milles on öeldud, et kui tegemist on olukorraga, kus faktiliste asjaolude tuvastamiseks puuduvad muud tõendid, lähtutakse kohtupraktikas üldjuhul vanglaametniku sõnadest, kuna eeldatakse, et vanglaametnikul puudub alus valeinformatsiooni esitamiseks (otsuse p 15.5). See ei tähenda seda, et kinnipeetava sõnadel on automaatselt väiksem kaal, nagu tõlgendab seda lauset kaebaja. Ringkonnakohus selgitab, et kohtulahendites võib olla peetud usaldusväärsemaks vanglaametniku ütlusi, kui vanglaametniku puhul pole näha motivatsiooni valeütluste andmiseks ning ütluste tõelevastavuse poolt räägib ka asjaolu, et valeütluste andmise korral riskiks vanglaametnik selle ilmsikstulekuga ning tema suhtes distsiplinaarkaristuse algatamisega. Kinnipeetava puhul võib aga enda kasuks tõele mittevastavate
ütluste andmisel olla ajendiks soov vabaneda distsiplinaarkaristusest. Reeglina hinnatakse aga kohtumenetluses kõiki asjaolusid ning tõendeid ning otsustatakse nende põhjal, kumma ütlused on tõesed.
11.Ka käesolevas asjas võttis halduskohus seoses küpsistega antud korralduste täitmata jätmisel arvesse asjaolusid, mis rääkisid vanglaametniku ettekande tõelevastavuse poolt. Nii tõi halduskohus välja, et kaebaja oli ostnud 2018. a detsembris kaks pakki piparkooke ning need võisid tal 4. jaanuaril 2019 alles olla, kuna kaebaja viibis 2018. detsembris kartseris. Lisaks heideti talle heideti ette pruunide (st piparkookidega sama värvi) küpsiste võtmist ja söömist (otsuse p-d 15.3-15.4). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et need asjaolud räägivad selle kasuks, et kaebajale etteheidetav käitumine leidis aset. Kaebaja on nii halduskohtus kui apellatsioonkaebuses väitnud, et ta ostis piparkoogid 4. detsembril 2018 ja et need olid tal juba enne jõulude saabumist söödud. Samuti on ta kohtumenetluses olnud seisukohal, et tegemist on üksuse juhi kiusuga tema suhtes (tl 115). Samas oleks ringkonnakohtu hinnangul vanglal väga keeruline korraldada asjaolusid selliselt, et kaebaja tagakiusamine sobituks faktiliste asjaoludega. Nimelt ei ole vaidlust selles, et kaebaja ostis detsembris 2018 küpsiseid (piparkooke) ja see loob fooni uskumaks, et tal võis neid 4. jaanuaril 2019 kartserikaristuse kandmise ajaks hoiule võetud isiklike asjade hulgas olla. Ei ole usutav, et vangla võtab piparkookide ostmist 2018. a detsembris arvesse ja lavastab kaebaja alusetult süüdi 2019. a jaanuari alguses süüdi pruuni värvi küpsiste söömises. Kui vangla tõepoolest seda teha soovinuks, oleks ta usutavasti fabritseerinud siis ka täiendavaid tõendeid (nt fikseerinud kaebajal olnud isiklike asjade nimekirja ja näidanud seal ära piparkookide olemasolu) ja nimetanud ettekandes konkreetselt, et kaebaja sõi piparkooke, vältimaks hilisemat vaidluse puhkemist selle üle, kas kaebaja oli ostnud küpsiseid või piparkooke. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui kaebaja väitel oli ta 2018. a detsembris väljaspool kartserit 23 päeva (tl 130), siis vangla esitatud distsiplinaarkaristuste väljavõtte järgi oli kaebajal detsembris 2018 kaks kartserikaristust kestusega 8 ja 5 päeva (seega kokku 13 päeva, tl 108), millest tuleneb, et kaebajal oli sel kuul kartserivabu päevi märksa vähem. See lisab usutavust vangla hinnangule, et kuna kartserisse ei ole isiklikke asju lubatud, võis kaebajal piparkooke alles jääda veel 4. jaanuari 2019. a seisuga. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ka kaebajale seoses küpsiste võtmisega ja söömisega ning vanglaametniku korralduste täitmata jätmisega määratud distsiplinaarkaristust pole alust lugeda õigusvastaseks.
12.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (15 eurot, tl 138) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
13.Halduskohtu otsusega tühistati ka Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. määrusega haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgne õiguskaitse. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus järgmist. Haldusasjas 3-19-400 esitas kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluses. Vaidemenetlusi oli sel hetkel kaks – kaebaja oli esitanud vaide käesolevas asjas vaidluse esemeks oleva 4. veebruari 2019. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-3/85-1 peale ning samuti ka 25. jaanuari 2019. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise peale.
Ringkonnakohus rahuldas 6. mai 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja kohustas vanglat võimaldama kaebajal velotrenažööri kasutamist 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus kohaldas seda põhjusel, et velotrenažööri kasutamise võimaldamise oli kaebajale ette näinud vangla arst ning samal ajal kaebaja väitel talle seda ei võimaldatud (tl 101p). Ringkonnakohus on seisukohal, et ringkonnakohtu 6. mai 2019. määrus oli ebatäpne selles mõttes, et seal ei olnud eristatud esialgse õiguskaitse lõppemise aluseid sõltuvalt sellest, kumma käskkirja suhtes kaebuse esitamise tähtaeg möödub või kumma käskkirja vaidlustamiseks kaebaja kohtusse pöördub. Käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuste kandmise ajal esialgse õiguskaitse korras velotrenažööri kasutamise võimaldamine ei saa ilmselgelt kesta kauem, kui oli distsiplinaarkaristuse kestvus. Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määruses oleks tulnud täpsustada, et esialgne õiguskaitse distsiplinaarkaristuse kandmisega seonduvalt ei saa kesta pärast seda, kui distsiplinaarkaristus on ära kantud, ning seda sõltumata sellest, millal möödub vaide esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaeg või jõustub kohtuotsus vaide esemeks olevas nõudes (st HKMS §-s 249 lg-s 4 sätestatud esialgse õiguskaitse kestvus). Sellest ringkonnakohtu veast hoolimata oli aga Viru Vanglal igal ajal võimalik vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 253 lg-le 1 taotleda ringkonnakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamist. Asja materjalides on küll Tartu Ringkonnakohtu määrus haldusasjas 3-20-726, millest nähtub, et vangla taotles selle asja raames asjas 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamist (tl 97-98p), kuid ta ei taotlenud seda käesolevas haldusasjas. Kokkuvõttes nendib ringkonnakohus, et olukorras, kus esialgse õiguskaitse taotlust on võimalik vastavalt HKMS § 249 lg-le 2 esitada ka vaidemenetluse ajal, kus isik võib esitada mitu vaiet ning hiljem kannavad vaidemenetlustest võrsunud kohtuasjad erinevaid numbreid, võib tekkida esialgse õiguskaitse kohaldamisel segadusi. Käesolevas asjas vaidlustatud halduskohtu otsus, millega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määrusega haldusasjas 3-19-400 tekkinud segadust hetkel ei paranda, kuna halduskohus tühistas esialgse õiguskaitse kohtuotsusega. Kohtuotsus jõustub HKMS § 176 lg 1 järgi aga alles siis, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Vaid määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tühistamine jõustub HKMS § 252 lg 3 järgi koheselt. Kujunenud olukorras, ning arvestades asjaolu, et pole teada, kas hetkel esineb vajadus ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määrusega kohaldatud esialgsest õiguskaitsest kiiremaks vabanemiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega võimalikuks halduskohtu otsust muuta ka esialgse õiguskaitse tühistamise osas. Kaebaja on sellega seoses väitnud lakooniliselt üksnes seda, et velotrenažööri kasutamise võimaldamine on vajalik, kuid see ei väära asjaolu, et kaebus, millega seoses ta velotrenažööri esialgse õiguskaitse korras kasutada soovis, jääb rahuldamata ning ühelgi juhul ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamine kesta edasi pärast seda, kui kaebus on rahuldamata jäetud ning sellekohane kohtuotsus jõustunud.
14.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav dokumentaalne tõend tuleb kaebajale tagastada, kuna sellel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Tegemist on väärteomenetluse lõpetamise määrusega mitte kaebaja suhtes, vaid teise Viru Vangla kinnipeetava suhtes, ning menetlus lõpetati seetõttu, et peale valvuri ütluste puudusid muud tõendid, mis oleksid tõendanud valvuri solvamist kinnipeetava poolt. See tõend ei tähenda, et ka käesolevas asjas oleks tulnud distsiplinaarmenetlus lõpetada kaebaja suhtes neis episoodides, kus põhilisteks tõenditeks olid samuti vanglaametnike
ütlused. Nagu eelnevalt selgitatud, kinnitavad vangla seisukohti ka muud kaudsed tõendid ja asjaolud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.