Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2498 30. aprill 2019 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2016. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
X (kaebaja) töötas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinikuna.
2.PPA algatas 18. juuli 2016. a käskkirjaga kaebaja vastu distsiplinaarmenetluse. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks oli Maksu- ja Tolliametilt (MTA) saadud jälitusteave (sh teabe salajase pealtkuulamise protokoll).
3.PPA määras 3. novembri 2016. a käskkirjaga nr 1.3-3/64d kaebajale politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt edastas kaebaja kahel korral kolmandale isikule teenistuse tõttu teatavaks saanud juurdepääsupiiranguga infot. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.Kaebaja edastas 7. detsembril 2015 kolmandale isikule, kes tegutses huuletubaka edasimüüjana, infot huuletubakat vedanud sõiduki peatamise asjaolude kohta. Kolmas isik oli kahtlustatav MTA
3-16-2498 läbiviidavas kriminaalmenetluses, milles uuriti ebaseaduslikult suures koguses huuletubaka sissevedu Eestisse ning selle turustamist. Nimetatud teabe edastas vastustajale MTA, kes sai selle kriminaalmenetluse toimingutega (PPA tunnistas selle asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-de 51 ja 9 ning lg 2 p 3 alusel), mille eesmärgiks oli fikseerida tõendina kuriteoga puutumuses olevate isikute tegevus ja tõkestada huuletubaka käitlemist. Lisaks edastas kaebaja 30. detsembril 2015 samale isikule, kellel polnud mootorsõiduki juhtimisõigust, teavet politsei andmekogus („Infosüsteem POLIS“) olevate andmete kasutamise eripärade kohta. Täpsemalt selle kohta, kuidas saab juhtimisõiguseta isik mootorsõidukiga sõites vältida politseile vahelejäämist. Kaebaja avaldas kolmandale isikule, et kui sõidukiga on seotud juhilubadeta isik, siis „politsei arvuti viskab punaseks“. Siseministri 22. detsembri 2009. a määruse nr 92 „Politsei andmekogu pidamise põhimäärus“ (edaspidi määrus nr 92) § 3 lg 2 järgi on infosüsteemi andmed ainult ametialaseks kasutamiseks. Eelkirjeldatud viisil käitudes rikkus kaebaja avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 55 sätestatud ametniku kohustust mitte avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet.
3.2.Kaebaja tegevuse tõttu on vastustaja kaotanud usalduse tema vastu (ATS § 75 lg 5). Jagades infot sõiduki peatamise kohta, pani kaebaja toime niivõrd olulise rikkumise, et juba ainuüksi sellepärast tulnuks ta teenistusest vabastada. Kaebaja pani talle etteheidetavad teod toime tahtlikult. Politseiametnikuna teadis kaebaja, et tal pole õigust avaldada talle töö tõttu teatavaks saanud juurdepääsupiiranguga andmeid, kuid sellegipoolest tegi ta seda. Kaebaja väitel mõistis ta auto peatamise kohta edastatud info tundlikkust ja kinnitas, et on ka ise selliseid eriülesandeid täitnud. Isegi kui kaebaja pani need teod toime raskest hooletusest, on rikkumine sellegipoolest oluline, kuna kaebaja tegevus on kahjustanud vastustaja mainet partnerasutuste silmis. Oluline on ka see, et kaebaja õigustab oma käitumist. Vaatamata kaebaja kohta antud positiivsele iseloomustusele on taolise rikkumise puhul ainsaks kohaseks karistuseks teenistusest vabastamine.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 3. novembri 2016. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
4.1.Haldusmenetluses ei ole kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet lubatud kasutada. Seega ei või distsiplinaarmenetluses jälitustoimingu protokolli tõendina kasutada. Jälitustoiminguga võib tõendeid koguda ja sel viisil saadud teavet kasutada üksnes kriminaalmenetluses mõnd liiki kuritegude puhul.
4.2.Kaebaja ei rikkunud teenistuskohustusi teadlikult (ATS § 74 lg 5). Kaebaja mainis eravestluse käigus kolmandale isikule vaid seda, et sai oma kolleegidelt infot, et politseil paluti kontrollida konkreetses kohas kindlat sõidukit.
4.3.Kaebaja ei ole politsei andmekogu andmeid ega andmete kasutamise eripärasid avaldanud. Andmebaasi toimimise põhimõtted ei kvalifitseeru juurdepääsupiiranguga teabeks. See on üldteada, et politsei saab andmebaasi kaudu kontrollida, kas sõidukil on kohustuslik liikluskindlustus ja kehtiv ülevaatus, kes on registriandmete järgi sõiduki omanik ja kasutajad ning kas neil on juhtimisõigus. Distsiplinaarsüüteoks ei kvalifitseeru selliste üldteada asjaolude avalikustamine, milleni igaüks võib loogilisi järeldusi tehes jõuda.
4.4.Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne ja karistuse valikut ei ole põhjendatud. Distsiplinaarmenetluse käigus ei teavitatud kaebajat sellest, et ta võidakse karistuseks teenistusest vabastada, mistõttu ei saanud kaebaja selle kohta vastuväiteid esitada. Vastustaja on karistuse määramisel jätnud olulised asjaolud arvesse võtmata. Kummagi episoodi puhul pole vastustaja määranud õiget süüvormi. Kaebaja oli äärmisel juhul hooletu. Kaebaja ei ole oma tegevusega 2(8)
3-16-2498 kahjustanud kriminaalmenetlust ega PPA mainet. Kaebajat ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning tema käitumine on olnud professionaalne ja korrektne. Distsiplinaarkaristus määrati kiirustades ja kergekäeliselt. Distsiplinaarkaristuse määraja tegi karistuse määramise otsuse samal päeval, mil ta sai distsiplinaarasja toimiku. Loetud tundide jooksul ei ole võimalik ammendavalt tutvuda kogu distsiplinaarasja materjalidega ega langetada diskretsiooniotsust kõiki asjakohaseid nõudeid arvestades.
5.Tartu Halduskohus jättis 30. märtsi 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
5.1.Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui tõendite lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus (HMS) ega valdkonda reguleeriv menetlusseadus. Jälitustoimingu protokoll on dokumentaalne tõend, mis on lubatud nii HMS-i kui ka halduskohtumenetluse seadustiku
(HKMS)
järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku
(KrMS) § 126 lg-st 3 järeldub, et jälitustoimingu käigus saadud infot saab aluseks võtta ka teenistussuhtes ning oluline on vaid see, et teave peab olema kogutud õiguspäraselt. Praegusel juhul on teave, millest nähtuvad kaebajale distsiplinaarmenetluses ette heidetavad teod, saadud õiguspäraselt tehtud jälitustoiminguga.
5.2.Kaebaja edastas oma sõbrale infot kriminaalasja kohta, milles viimane on jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. Kaebajale ei heideta ette infosüsteemis sisaldunud andmete edastamist kolmandale isikule, vaid infosüsteemi toimimise põhimõtete avaldamist. Need põhimõtted on juurdepääsupiiranguga teave. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses antud seletustes märkinud, et ta on infot avaldanud.
5.3.Karistuse valikut on vastustaja põhjendanud ning karistus on proportsionaalne. Vastustajaga tuleb nõustuda, et rikkumine on oluline ning see on oluliselt kahjustanud vastustaja mainet. Kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult. Karistuse määramisel on arvestatud ka seda, et kaebaja õigustab oma käitumist.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. mai 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
7.1.Kaebaja seisukoht, et haldusmenetluses ei ole jälitustoiminguga tõendite kogumine üldse lubatud, on asjakohatu. HKMS § 65 lg 1 võimaldab halduskohtus kasutada samu tõendeid, mida kasutati haldusmenetluses. Kui haldusmenetluses on võimalik tugineda jälitustoimingu käigus saadud tõenditele, siis on neid tõendeid võimalik kasutada ka halduskohtus.
7.2.Jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada distsiplinaarmenetluses. KrMS § 12612 lg 3 ei välista jälitustoiminguga juhuslikult kolmanda isiku kohta saadud info kasutamist muudes menetlustes. Vastupidise tõlgenduse korral oleks tulemus absurdne. Sellisel juhul peaks haldusorgan leppima, et tema ridades töötab ebalojaalne või muul põhjusel haldusorgani tegevust kahjustav ametiisik. Oluline on ka see, et jälitustoimingu protokoll ei ole distsiplinaarmenetluses ainsaks tõendiks kaebaja distsipliinirikkumise kohta. Kaebaja on 6. septembri 2016. a seletuses mõlemad info avaldamised omaks võtnud. Samuti on ta 6. juuli 2016. a ettekandes kinnitanud esimest info edastamist kolmandale isikule. Seega on info avaldamine tõendatud muu hulgas ka kaebaja seletustega ning pooled selle üle ei vaidle.
3(8)
3-16-2498
7.3.Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda jälitustoimingu tegemise õiguspärasuses. Vastustaja on osutanud, et kõik vajalikud eeldused selleks (sh maakohtu luba) olid täidetud.
7.4.Politseiametnikuna ja huuletubaka kasutajana pidi kaebaja eeldatavasti teadma, et huuletubaka käitlemine on Eestis keelatud (tubakaseaduse § 24 lg 1). Kaebaja pidi teadma, et kolmas isik kui huuletubaka edasimüüja peab seda kuskilt suures koguses saama. Samuti pidi ta mõistma seda, et andes kolmandale isikule informatsiooni selle kohta, et politsei on üritanud peatada huuletubaka laadungiga sõidukit, võib see viimasel aidata varjata ebaseaduslikku huuletubaka käitlemist. See, kas kaebaja teadis kriminaalmenetluse algatamisest kolmanda isiku vastu või muid üksikasju tema tegevuse kohta, ei ole eelnevat arvestades tähtis. Politseiametnikul ei tohiks olla keeruline mõista, et selline isik võib olla ise kõnealuse huuletubakaveoga seotud ning talle ei tohi niisugust infot jagada. Kaebaja pidi mõistma, et saadud info võib aidata kolmandal isikul vahelejäämist vältida.
7.5.Väljend „infosüsteemi andmed“ tähendab nii infosüsteemis sisalduvaid andmeid kui ka infosüsteemi toimimist iseloomustavaid andmeid, mistõttu on tegemist ametialaseks kasutamiseks mõeldud andmetega määruse nr 92 § 3 lg 2 mõttes. Politseiametnikuna pidi kaebaja aru saama, et õiguskorda eirata soovivad isikud saavad politsei infosüsteemi toimimise eripära kirjeldavaid andmeid oma eesmärgi saavutamiseks ära kasutada. Tegemist ei olnud üldteada olevate andmetega. Kaebaja pidi teadvustama, et politseiametnik ei tohi potentsiaalsele liiklusrikkujale avaldada andmeid, mis hõlbustavad sellel isikul õigusvastaselt käituda. Telefonivestlusest nähtub, et kaebaja teadis, et kolmandal isikul polnud juhtimisõigust. Seega avaldas ta infot teadlikult.
7.6.Kaebaja väited, et distsiplinaarmenetluses ei järgitud menetlusnorme, pole õiged. Vastustaja on selgitanud, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele oli lisatud PPA peadirektori resolutsioon, millest nähtus karistusviisi valik. Kaebaja esitas seepeale arvamuse, mis näitab, et ta oli kavandatavast karistusest teadlik. Tema vastuväiteid on vaidlusaluses käskkirjas ka analüüsitud. Kaebaja väited distsiplinaarkaristusega kiirustamise ning sellest tuleneva ekslikkuse kohta on oletuslikud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on neli lehekülge, selles on käsitletud muu hulgas kaebaja täiendavat arvamust, mis oli esitatud päev enne käskkirja tegemist. Kaalutud oli ka kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid (nt distsiplinaarkaristuste puudumine). Seega ei saa asjaoludest järeldada, et asja otsustamist mõjutas see, et otsus langetati üsna ruttu pärast seda, kui kaebaja oli oma viimased vastuväited esitanud. Asjakohane ei ole arutlus selle üle, et kuna vaidlustatud asjaolusid ei ole avalikkuse ette toodud, siis ei saa rääkida ametiasutuse maine kahjustamisest. Kaebaja tegevus kahjustas politsei mainet teiste riigiorganite silmis, mistõttu ei olnud käskkirja viide ATS § 75 lg 6 p-le 4 asjakohatu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Samuti palub ta asendada kohtuotsuses tema nimi initsiaalide või tähemärgiga ning jätta avaldamata andmed, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kassatsioonkaebuses kordab kaebaja kaebuses esitatud seisukohti. Kaebaja märgib lisaks järgmist.
8.1.Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud HKMS § 65 lg-t 1. Praeguses asjas ei tehtud jälitustoiminguid haldusmenetluses, millest kasvas välja praegune kohtuvaidlus. Haldusasjas ei ole jälitustoiminguga teabe kogumine lubatud.
8.2.Ringkonnakohtu seisukoht, et jälitustoiminguga kogutud teavet võib distsiplinaarmenetluses kasutada, on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 8. aprilli 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-15 väljendatud seisukohtadega (p-d 12, 16–19). Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud KrMS § 12612 lg-t 3 laiendavalt. Sättes esitatud loetelust ei tulene haldusorganile õigust kasutada 4(8)
3-16-2498 jälitustoiminguga kogutud andmeid haldusmenetluses. Seega pole seadusandja soovinud, et jälitustoiminguga kogutud andmeid kasutataks isiku teenistusest vabastamise otsustamisel.
8.3.Asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht, et jälitustoimingute õiguspärasuses pole põhjust kahelda ja seetõttu pole kohtul vaja seda täpsemalt analüüsida. Riigikohus on öelnud, et haldusmenetluses võib kasutada jälitustoiminguga kogutud teavet, mis on kriminaalmenetluses esitatud, hinnatud ja kontrollitud. Tõendiks pole sellisel juhul jälitustoimingu protokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend. Praeguses asjas ei ole kolmanda isikuga seotud kriminaalasja menetlenud kohus jälitustoimingu protokolli hinnanud ega kontrollinud ning hinnang ei kajastu ka kohtuotsuses. Samuti ei ole kohtud kontrollinud jälitustoimingu loa olemasolu ja selle vastavust kohtupraktikas omaksvõetud nõuetele.
8.4.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta selle, et kaebajalt nõuti ettekannet ja võeti seletus, kuid ei selgitatud, et kaalutakse võimalust määrata talle kõige raskem distsiplinaarkaristus. Seega ei olnud kaebajal võimalik end asjakohaselt kaitsta. Samuti ei ole ringkonnakohus pööranud tähelepanu kaebaja väitele, et kaebaja tegevus ei kahjustanud ametiasutuse mainet.
9.Vastustaja oma seisukohti ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kaebaja vabastati teenistusest seetõttu, et ta avaldas kahel korral kolmandale isikule teenistuse tõttu teatavaks saanud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet (ATS § 55). Esmalt edastas kaebaja kolmandale isikule, kes tegutses huuletubaka edasimüüjana ja oli MTA läbiviidavas kriminaalmenetluses kahtlustatav, infot huuletubakat vedanud sõiduki peatamise asjaolude kohta. Kaebaja ja kolmas isik olid mõlemad huuletubaka tarvitajad. Teiseks heideti kaebajale ette, et ta andis samale isikule teada, et kui mootorsõiduki juhtimisõiguseta isik kasutab mõnda sõidukit, mille kasutajaks ta ei ole, siis ei ole politsei andmekogus olevate andmete abil võimalik tuvastada, et sõidukit juhib juhtimisõiguseta isik. Pooled ei vaidle nende faktiliste asjaolude üle. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses kinnitanud, et edastas kolmandale isikule infot.
11.Kolleegium uurib esmalt, kas kaebaja on ATS §-s 55 sätestatud keeldu rikkunud (I). Seejärel hindab kolleegium rikkumise olulisust ja distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust (II), selgitab jälitustoiminguga saadud andmete kasutamist teenistuses oleva isiku puhul (III) ning lõpuks lahendab kassatsioonkaebuse (IV). I
12.Kolleegium nõustub kaebajaga, et politsei andmekogu kohta teabe edastamine ei kvalifitseeru praegusel juhul distsiplinaarsüüteona. Toimikust nähtub, et kaebaja avaldas kolmandale isikule, et kui liiklusjärelevalve käigus kontrollitava sõidukiga on seotud (omaniku, kasutaja või vastutava kasutajana) juhilubadeta isik, siis annab politseiametniku kasutuses olev infotehnoloogiline seade sõiduki andmete töötlemise tulemusel minetusest märku (kaebaja sõnade kohaselt „politsei arvuti viskab punaseks“). Kui sõidukiga seotud isikul on juhiluba, siis ei juhi liiklusjärelevalve käigus kasutatav seade automatiseeritud andmetöötluse tulemusel töötleja tähelepanu sekkumisvajadusele. Kolleegiumi hinnangul ei saa eelkirjeldatud andmetöötluse eripära olla asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teave, kuna see on loogiliselt tuletatav õigusaktidest, mis määravad kindlaks registris peetavate andmete koosseisu. Registritest on võimalik kontrollida vaid sõiduki omaniku, vastutava kasutaja ja kasutaja juhiloa olemasolu (vt liiklusseaduse § 184 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrus nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 3 p-d 14–17).
5(8)
3-16-2498
13.Pooled ei vaidle selle üle, et auto kinnipidamisega seotud teave oli saanud kaebajale teatavaks teenistussuhte tõttu ja nimetatud teave oli tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (vt ka AvTS § 35 lg 1 p-d 51 ja 9 ning lg 2 p 3). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja on distsiplinaarmenetluses kinnitanud, et edastas teavet. Seega on kaebaja auto kinnipidamisega seotud teabe edastamisega teenistuskohustuse rikkumine tõendatud hoolimata sellest, et PPA kasutas distsiplinaarmenetluses jälitustoiminguga saadud lubamatut tõendit (vt käesoleva otsuse III osa). II
14.Kaebaja leiab, et ta ei rikkunud käesoleva otsuse p-s 13 märgitud teenistuskohustust tahtlikult ja karistuse määramisel ei ole arvesse võetud teda iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, mistõttu on karistus ebaproportsionaalne. Kolleegium sellega ei nõustu. Distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 4). Rikkumise olulisust eeldatakse muu hulgas siis, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult ja see on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (ATS § 75 lg 6 p-d 1 ja 4). Käskkirja kohaselt mõistis kaebaja auto peatamise kohta edastatud info tundlikkust ja kinnitas, et on ka ise selliseid eriülesandeid täitnud. Sellest järeldub, et kaebaja teadis, et tema edastatud info on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Sealjuures on ebaoluline kaebaja väide, et ta ei teadnud MTA läbiviidavast kriminaalmenetlusest, kuna igasugune teave uurimisasutuse tegevuse meetodite ja taktika kohta tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist (AvTS § 35 lg 1 p 51). Eeltoodust tuleneb, et kaebaja avaldas talle teenistuse tõttu teatavaks saanud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet tahtlikult (vt ATS § 74 lg 5).
15.Kolleegium nõustub käskkirjas märgituga, et rikkumine on ka oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (ATS § 75 lg 6 p 4). Kuna MTA ja Riigiprokuratuuri kinnitusel välistas kaebaja käitumine edasise koostöö PPA Lõuna prefektuuriga selles kriminaalasjas, siis on selge, et kaebaja tegevus kahjustas oluliselt PPA mainet.
16.Kuna kaebaja on rikkunud teenistuskohustust tahtlikult ja rikkumine on kahjustanud oluliselt PPA mainet, siis on rikkumine oluline. Käskkirja kohaselt on vastustaja karistuse määramisel võtnud arvesse kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, kuid ei ole pidanud võimalikuks teenistussuhet usalduse kaotuse tõttu jätkata. Alusetu on kaebaja väide, et karistus on määratud kiirustades ja kõiki asjaolusid arvesse võtmata. Ringkonnakohus on kaebaja neid väiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud ja kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega selles osas (vt käesoleva otsuse p 7.6). Kaebajal oli distsiplinaarmenetluses võimalik esitada vastuväiteid. Seega oli kaebaja teenistusest vabastamine põhjendatud ja proportsionaalne. Karistuse proportsionaalsust ei mõjuta ka see, et kaebajale omistati üks süütegu valesti. Vastustaja on käskkirjas märkinud, et ainuüksi teabe avaldamine auto peatamise kohta on niivõrd oluline rikkumine, mis on politseiteenistusest vabastamise vääriline. III
17.KrMS § 12612 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid muu hulgas kasutada seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohus on kinnitanud, et teatud juhtudel võib olla põhjendatud olemasoleva jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil, kuid selleks peab esinema ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt seaduses sätestatud selge õiguslik alus (halduskolleegiumi 8. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p-d 16–17 ja seal viidatud kohtupraktika). 6(8)
3-16-2498
18.Kolleegium leiab, et kui eriseaduse järgi võib isiku tööle või teenistusse võtmise otsustamisel jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, siis võib neid kasutada ka teenistuses oleva ametniku puhul. KrMS § 12612 lg 3 eesmärk on tagada, et nendele ametikohtadele, mille puhul on ette nähtud rangem nõuetele vastavuse kontroll (taustakontroll), ei võetaks teenistusse nõuetele mittevastavaid isikuid (vt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (175 SE) seletuskiri, lk 18). Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik olemasolevat jälitusteavet kasutada ka teenistuses oleva isiku puhul, kui haldusorganil tekib kahtlus tema nõuetelevastavuses. Kui haldusorganile saavad teatavaks asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise, tuleb isik teenistusest vabastada (vt ATS § 95 lg 1, § 14 lg-d 1 ja 2 ning § 15). Arvestades jälitustoiminguga kogutud andmete töötlemisega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust, ei või selline andmete kasutamine olla siiski kergekäeline. Eeskätt saab tegu olla minetuste kontrollimisega, mis oma raskuse tõttu võivad kaasa tuua ametist vabastamise.
19.Jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks teenistusse võtmise otsustamisel peab olema eriseaduses õiguslik alus. PPVS-st ei leia sellist erinormi. Kolleegiumi hinnangul võib jälitustoiminguga saadud andmete kasutamise õiguse siiski tuletada PPVS § 750 lg-st 1, mille järgi võib politsei isiku kirjalikul nõusolekul koguda tema kohta isikuandmeid KrMS § 1263 lg-s 1 nimetatud jälitustoiminguga ning päringuga sideettevõtjale elektroonilise side
seaduse § 111 lg-tes 2 ja 3 sätestatud andmete kohta, kui see on vajalik selleks, et otsustada isiku juurdepääs jälitusteabele või isikuankeedis esitatud teabe kontrollimiseks, et otsustada tema sobivus politseiteenistusse. Kui erinormi järgi võib isiku teenistusse võtmise otsustamisel teha uusi jälitustoiminguid, on õigus kasutada ka varem saadud jälitusandmeid, kuid seda vaid juhul, kui erinormi kohaldamise eeldused on täidetud. Praegusel juhul see nii ei ole.
20.Vaidlusaluses asjas pärines teave, mille MTA edastas PPA-le, jälitustoiminguna tehtud pealtkuulamisest. PPVS § 750 lg 1 järgi on lubatud jälitustoimingud järgmised: jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda; koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringud; teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult (vt KrMS § 1263 lg 1). PPVS § 750 lg 1 ei võimalda andmeid koguda teabe salajase pealtkuulamisega (lisaks salajase pealtvaatamisega, postisaadetise varjatud läbivaatusega, politseiagendi kasutamisega ega matkimisega, vt KrMS § 1263 lg-d 2 ja 3). Kolleegium leiab, et ka varem teisel ajendil kogutud jälitusteave peab olema saadud PPVS § 750 lg-s 1 nimetatud jälitustoiminguga, et seda oleks võimalik isiku politseiteenistusse sobivuse otsustamisel kasutada. Arvestades, et puudub täpne norm olemasolevate jälitustoiminguga kogutud andmete kasutamiseks politseiteenistusse võtmise otsustamisel, ei ole praegu kehtivate normide valguses võimalik PPVS § 750 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada. Jälitustoimingute tulemusel saadud andmete kasutamise võimalused peavad olema selged ja piiritletud (otsus asjas nr 3-3-1-9-15, p 16). Vähetähtis ei ole ka see, et PPVS § 750 lg 1 rakendamine eeldab, et isik peab andma andmete kogumiseks kirjaliku nõusoleku. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et praegusel juhul oli distsiplinaarmenetluses jälitustoiminguga saadud andmete kasutamine lubatud.
21.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et jälitustoiminguga saadud andmete kasutamiseks tõendina ei piisa ringkonnakohtu üldsõnalisest tõdemusest, et ei ole põhjust kahelda jälitustoimingute tegemise õiguspärasuses, kuna vastustaja väitel on kõik vajalikud eeldused selleks täidetud. Kohus hindab tõendi lubatavust, kontrollides tõendi vastavust HKMS §-s 62 toodud tingimustele. HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest muu hulgas siis, kui tegemist on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Tõendi saamine HKMS § 62 lg 3 p 1 tähenduses hõlmab eelkõige riigi jälitustoiminguga teabe saamist. Jälitustoimingute tegemise alused ja kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus 7(8)
3-16-2498 (KrMS § 1 lg 2). Kriminaalmenetluses on jälitustoiminguga saadud teave lubatav tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Seega hõlmab tõendi saamise õiguspärasus HKMS § 62 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning toimingu tegemisel seaduse nõuete järgimist. Kui kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Sellise kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
1.veebruari 2019. a otsus nr 2-15-13216/93, p 17.2).
22.Ringkonnakohus on jõudnud õige järelduseni, et HKMS § 65 lg 1 halduskohtumenetluses jälitusteabe arvestamist tõendina (vt käesoleva otsuse p 7.1).
ei
takista
23.Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 13, ei muuda jälitustoiminguga saadud lubamatu tõendi distsiplinaarmenetluses kasutamine praeguse asja lahendamist, sest kaebaja on teabe edastamist kinnitanud distsiplinaarmenetluses ja pooled ei vaidle selle üle. Kolleegium lisab, et KrMS § 12612 lg-s 3 viidatud eriseaduste norme tuleks täiendada ja sellel eesmärgil ka põhjalikumalt analüüsida, tagamaks ühest küljest põhiõiguste kaitset silmas pidades normide selgus ja täpsus, kuid teisalt piisav paindlikkus, et avalikes huvides oleva sätte eesmärgi saavutamine ei muutuks võimatuks. Muu hulgas tuleks analüüsida, mis ulatuses võib tausta kontrollimise eesmärgil jälitustoimingutega kogutud andmeid töödelda (st kas kasutada võib kogu olemasolevat jälitusteavet ning seda kõikide teenistusse võtmise eelduste kontrollimiseks) ja kas selleks tuleks andmetöötluse subjektilt nõusolekut küsida. PPVS § 750 lg-s 1 ette nähtud võimalus kontrollida vaid isikuankeedis esitatud teavet, et otsustada isiku sobivus politseiteenistusse, ei pruugi olla piisav KrMS § 12612 lg 3 eesmärgi saavutamiseks (vt otsuse p 18), arvestades et isikuankeet ei sisalda kõiki andmeid, mida on vaja isiku teenistuste võtmise otsustamiseks. IV
24.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).
25.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, ei muuda kolleegium menetluskulude jaotust esimese ja teise astme kohtus. Pooled ei ole kolleegiumi määratud tähtajaks esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
26.Kaebaja taotlusel asendatakse avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.