Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 10. mai 2018, Tartu 3-16-2498
Haldusasi
K.L. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2016. a käskkirja nr 1.3-3/64d õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2017. a otsus K.L. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K.L. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2017. a otsus muutmata.
2.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 11. juuni 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 3. novembri 2016. a käskkirjaga nr 1.3-3/64d määrati Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinikule K.L. le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt edastas ta kahel korral kolmandale isikule K.J. tööalaselt talle teatavaks saanud juurdepääsupiiranguga infot. Ühel korral edastas infot huuletubakat vedanud sõiduki peatamise asjaolude kohta ning teisel korral infot selle kohta, kuidas saab mootorsõiduki juhtimisõiguseta isik mootorsõidukiga sõites vältida politseile vahelejäämist. K.J. puudus mootorsõiduki juhtimise õigus ning samal ajal tegutses ta huuletubaka edasimüüjana. Sellega rikkus K.L. avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 55 toodud ametniku keeldu avaldada talle teenistuse tõttu teatavaks saanud asutusesiseks kasutamiseks tunnistatud teavet ja samuti avaliku teabe seaduse § 38 lg-s 3 sätestatud
sarnast keeldu. Sellega pani K.L. toime politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. Proportsionaalne karistus selle teo eest on PPVS § 88 p 5 alusel teenistusest vabastamine.
3.K.L. esitas kaebuse, milles palus selle käskkirja õigusvastuse tuvastamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja kolme kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamõistmist. Kaebuse kohaselt on karistus õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetluses pole lubatud kasutada kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet. Kaebaja pole jaganud andmeid POLIS-e infosüsteemis olevate andmete kasutamise eripärade kohta, mille abil on juhilubadeta isikul võimalik vältida politseile vahelejäämist. Teave, mida ta K.J. vahendas, on üldteada. Kohaldati kõige karmimat karistust ning ei kasutatud kaalutlusõigust.
3.Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kriminaalasja nr 15930000141 menetluses ilmnes, et K.L. avaldas K.J. 7. detsembril 2015 patrulli- ja liiklusjärelevalvetalitusse laekunud teavet sõiduki BMW peatamise kohta, milles võis olla suurem kogus huuletubakat. 30. detsembril 2015 edastas ta samale isikule teavet politsei andmekogus POLIS olevate andmete kasutamise eripärade kohta, mille abil saab juhilubadeta isik informatsiooni, kuidas vältida politseile lubadeta sõitmisega vahelejäämist.
3.2.Kohus nõustus vastustajaga, et teave, millest nähtuvad kaebajale etteheidetavad teod, on saadud õiguspäraselt läbi jälitustoimingu, mis on teostatud kriminaalasja raames. Jälitustoimingu protokollis on fikseeritud telefonikõnede pealtkuulamised 7. ja 30. detsembril 2015. Jälitustoiminguks oli antud maakohtu poolt luba. Kriminaalmenetluse seadustiku § 12612 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses julgeolekukontrollis, seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Sellest järeldub, et jälitustoimingu käigus saadud infot saab aluseks võtta ka teenistussuhtes, oluline on, et see teave oleks kogutud õiguspäraselt. Käesoleval juhul see nii on. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine distsiplinaarmenetluses on lubatud nii seaduse kui kohtupraktika järgi.
3.3.Kaebaja puhul ei ole ei ole rikutud põhiseaduse (PS) §-e 43 ega 11.
3.4.Antud juhul sai kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemine teatavaks Maksu- ja Tolliametile kuriteo toimepanemise kohta tõendite kogumise käigus. Sellest teavitati PPA-d ning edastati PPA-le ka prokuröri loal süütemenetluslik tõend. Ei olnud mõistlik jääda ootama kriminaalmenetluse lõppemist.
3.5.Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui tõendite lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus (HMS) ega valdkonda reguleeriv menetlusseadus. Jälitustoimingu protokoll on dokumentaalne tõend, mis on lubatud nii HMS-i kui halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) järgi.
3.6.Kaebaja arvates on tema edastatud teave üldteada teave. Samas on ta ise 6. septembri 2016. a kirjalikus seletuses märkinud, et ta on öelnud K.J. POLIS-es olevate andmete kasutamise eripärade kohta, ning tunnistab, et tegemist oli veaga ja et ta on teadlik, et 7. detsembril 2015 avaldatud teave (huuletubakaga auto peatamine) oli juurdepääsupiiranguga teave, ehkki ta pole kindel, kas 30. detsembril 2015 avaldatud info oli juurdepääsupiiranguga.
3.7.Kaebaja pidi teadlik olema, et huuletubaka edasiandmisega paneb isik toime kuriteo karistusseadustiku (KarS) § 376 järgi või vähemalt tubakaseaduse §-s 39 sätestatud väärteo.
3.8.Kaebaja poolt sõna „andmed“ grammatiline tõlgendamine ei muuda toimunud olematuks. Kaebajale ei heidetagi ette infosüsteemis sisaldunud andmete edastamist kolmandale isikule, vaid infosüsteemi toimimise põhimõtete avaldamist, mis on juurdepääsupiiranguga teave.
3.9.Kaebaja edastas infot sõprussuhte kaudu seotud isikule kriminaalasja kohta isikule, kus seesama isik on jõustunud otsusega süüdi mõistetud.
3.10.ATS § 75 lg 4 ja 5 järgi võib teenistusest vabastada ametniku siis, kui rikkumine on oluline, ning oluliseks loetakse rikkumine siis, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt on alust arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, miks tuleb kaebajale määrata rangeim karistus. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et rikkumine pandi toime tahtlikult ning et see kahjustas ametiasutuse mainet. Oluliseks on peetud ka seda, et kaebaja õigustab oma käitumist ja annab mõista, et tema hinnangul on juhtimisõiguseta sõitmine lubatud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.K.L. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt:
4.1.Kohtuotsuse põhjendused on kopeeritud vastustaja vastusest. Kaebaja seisukohad on kohus tähelepanuta jätnud.
4.2.Distsiplinaarmenetluses on välistatud jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamine. Jälitustoimingu protokoll on tuletatud tõend, mitte dokumentaalne tõend. See üksnes vormistatakse dokumendina. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg-st 1 tulenevalt on haldusmenetluses võimalik kasutada kaht liiki süüteomenetluses kogutud tõendeid – esiteks isiku ütlusi ning teiseks tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Jälitustoimingu käigus kogutud teabe näol ei ole tegemist isiku ütlustega. Samuti pole haldusmenetluses jälitustoiminguga teabe ja tõendite kogumine üldse lubatud. Järelikult ei ole HKMS § 65 lg 1 järgi võimalik haldusmenetluses tugineda kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teabele.
4.3.Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetluses jälitustoiminguga saadud andmeid ei või tulenevalt KrMS § 12612 lg-st 3 maksumenetluses kasutada (RKHKo 3-3-1-9-15, p 12). Sama kehtib ka distsiplinaarmenetluse puhul, kuna ka selles kasutamiseks ei anna KrMS § 12612 lg 3 õigust.
4.4.Halduskohus on leidnud, et jälitustoiming oli õiguspärane, ent pole seda põhjendanud. Üksnes kohtumääruse olemasolu ei muuda jälitustoimingut õiguspäraseks.
4.5.Kaebaja oli kolleegidelt kuulnud, et neil paluti kontrollida musta BMW 3. seeria sõidukit (muid auto tunnuseid ei olnud teada), kuna selles võis olla suurem kogus huuletubakat. Sellega seoses esitas ta 7. detsembril 2015 eraviisilise vestluse käigus K.J. küsimuse, et kas see oli tema? Sellist tagamõtteta ja naljatades esitatud küsimust ei saa pidada teadlikuks sooviks teenistuskohustuste rikkumiseks. Kaebajal puudus teadmine K.J. tegevusest ja huuletubaka hankimise kanalitest ning liikumisest. Kaebaja ei olnud teadlik, et K.J. suhtes võiks olla käimas kriminaalmenetlus. Kaebaja poolt pahaaimamatult jutu sees avaldatut võib võrrelda näiteks sellega, kui avaldatakse infot, et politsei püüdis peatada musta värvi BMW-d, kuid see ei õnnestunud.
4.6.Kaebaja ei saanud teada, et K.J. paneb toime KarS § 376 järgi kvalifitseeritava teo, sest Riigikohtu praktika järgi loetakse tubakatoodete kogust suureks siis, kui nende turuväärtus ületab alampalga kuumäära sajakordselt (RKKo 3-1-1-3-09, p 20.2).
4.7.Teises episoodis andmete avalikustamise kohta on süüdistus laialivalguv, sest ühelt poolt heideti ette andmekogu andmete kasutamise eripärade avaldamist, kuid viidatakse siseministri 22. detsembri 2009. a määrusega nr 92 kehtestatud „Politsei andmekogu pidamise põhimääruse“ § 3 lg-le 2, mis tunnistab ametialaseks kasutamiseks üksnes infosüsteemi andmed kui sellised. Kaebaja ei ole kunagi kellelegi avaldanud infosüsteemi POLIS andmeid. Kaebaja üksnes kinnitas üldteada asjaolusid ning see pole distsiplinaarsüütegu.
4.9.Kaebajale ei selgitatud ärakuulamisel, et kaalutakse kõige raskema karistuse kohaldamist ning ta ei saanud selles osas oma seisukohta avaldada (vrd RKHKo 3-3-1-46-12).
4.10.Distsiplinaarkaristuse määramine otsustati kiirustades, vaid ühe päeva jooksul.
4.11.Kaebaja ei ole õigustanud enda käitumist, ei pea tuttavale teabe jagamist turvalisusest olulisemaks ning ei tolereeri õigusrikkumiste kordasaatmist.
4.12.Kuna kaebaja ei ole väljastanud juurdepääsupiiranguga teavet, ei olnud täidetud ka süü vormid tahtluse, hooletuse ega raske hooletuse vormis.
4.13.Vaidlusalused asjaolud ei ole avalikkuses kajastamist leidnud ja seega ei saa rääkida ametiasutuse maine kahjustamisest.
5.PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Põhjendusena leitakse, et halduskohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõigusnorme, kaebaja ei ole esitanud uusi asjakohaseid väiteid ning vastuseks apellatsioonkaebusele arvestada esimese astme menetluses esitatud seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu otsuse põhjendused kajastavad eeskätt vastustaja vastuargumente kaebusele ning ei iseseisvat kaebuse seisukohtade analüüsi ei ole otsuses palju. Mitmed lõigud on praktiliselt identsed vastustaja vastuses esitatud tekstiga, mis viitab võimalusele, et kohtuotsuse koostamisel on need vastusest otsusesse kopeeritud. Sellegipoolest ei pea ringkonnakohus vajalikuks otsuse tühistamist põhjendamispuuduste tõttu. Menetlusökonoomia huvides on mõistlikum lahendada asi ringkonnakohtus sisuliselt, seda enam, et lõppkokkuvõttes on halduskohus jõudnud õigele lõppetulemusele.
8.Vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette kahte rikkumist. Esiteks edastas ta 7. detsembril 2015 K.J. teavet politsei poolt sõiduki BMW peatamise kohta, milles võis olla suurem kogus huuletubakat. Teiseks edastas ta K.J. teavet andmekogus POLIS olevate andmete kasutamise eripäradest, mille abil oli juhilubadeta isikul võimalik vältida politseile vahelejäämist (tl 9). Kaebaja üks kesksemaid väiteid on, et infot nende rikkumiste kohta saadi jälitustoiminguga, mida ei tohi distsiplinaarmenetluses kasutada. Ringkonnakohus käsitleb esmalt seda väidet (osa I), analüüsib seejärel mõlemat rikkumist eraldi (osad II ja III), vaatleb seejärel distsiplinaarmenetluse menetluslikku külge ning muid üksikküsimusi (osa IV) ning formuleerib siis oma lõppjäreldused (osa V). I
9.Vaidlust pole selles, et kaebajale süüksarvatud tegudest sai vastustaja teada tänu jälitustoimingutele kriminaalasjas, täpsemalt tänu K.J. telefonikõnede salajasele pealtkuulamisele. Kaebaja arvates oli jälitustoiminguga saadud infole tuginemine distsiplinaarmenetluses keelatud. Ta viitab siin eeskätt HKMS § 65 lg-le 1 ja Riigikohtu seisukohale asjas 3-3-1-9-15.
10.HKMS § 65 lg 1 järgi võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Kaebaja leiab, et pealt kuulatud kõned ei ole isiku ütlused. Selle seisukohaga võib iseenesest nõustuda. Samuti leiab ta, et kuna jälitustoiminguid ei teostatud haldusmenetluses ning
jälitustoiminguga teabe ja tõendite kogumine haldusmenetluses ei ole üldse lubatud, siis ei ole võimalik ka sel alusel jälitustoiminguga kogutud teabele tugineda. Viimase seisukoha osas ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. HKMS § 65 lg 1 ei ütle, et haldusmenetluses kasutatud tõendid, millele saab tugineda halduskohtus, peavad olema ka kogutud haldusmenetluses. HKMS § 65 lg 1 võimaldab lihtsalt halduskohtus kasutada neidsamu tõendeid, mida kasutati haldusmenetluses. Seega on asjakohatu kaebaja argument, et haldusmenetluses ei ole jälitustoiminguga tõendite kogumine üldse lubatud. Küsimus on hoopiski selles, kas haldusmenetluses on võimalik tugineda jälitustoimingu käigus saadud tõenditele. Kui see nii on, siis on neid tõendeid võimalik kasutada ka halduskohtus. Järgnevalt ringkonnakohus seda küsimust käsitlebki.
11.Kaebaja leiab, et haldusmenetluses – distsiplinaarmenetluses – ei saanud jälitustoimingu protokollile tugineda tänu KrMS § 12612 lg-le 3 ning tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadest (RKHKo 3-3-1-9-15, p 12 ja 16-199). KrMS § 12612 lg 3 sätestab, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses, julgeolekukontrollis, seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohtu halduskolleegium on eelmises lõigus viidatud lahendis leidnud, et sellest sättest tulenevalt ei või jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada maksumenetluses. Kaebaja leiab, et samamoodi ei või neid andmeid kasutada distsiplinaarmenetluses. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Erinevus käesolevast ja kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendist seisneb selles, et kaebaja viidatud asjas oli isik nii kriminaalmenetluse (st sh jälitustoimingu) kui maksumenetluse subjektiks. Käesolevas asjas tehti jälitustoimingut K.J. , mitte kaebaja suhtes. Ringkonnakohtu arvates on KrMS § 12612 lg 3 eesmärk reguleerida eeskätt seda, kuidas saab jälitustoiminguga saadud infot kasutada sellesama isiku suhtes, kelle suhtes jälitustoimingut teostati. Sätte eesmärk oleks sellisel juhul näiteks see, et välistada olukord, kus jälitustoimingute tegelik eesmärk on mingi muu menetluse alustamine isiku suhtes või lihtsalt selle isiku suhtes info kogumine, kuid seda põhjendatakse formaalselt jälitustoimingu tegemise alusega KrMS § 1262 alusel. KrMS § 12612 lg 3 vähendab sellist ohtu, sest määrab ära kindlad alused, millal selle isiku suhtes jälitustoimingu käigus saadud infole tugineda saab, ning vähendab võimalust, et jälitustoimingut võidaks alustada muul eesmärgil. Seda kinnitab ka selle sätte kohta käiva eelnõu 175 SE (kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus) seletuskiri esimese lugemise juurde, kus lk 18 räägitaksegi andmete edasisest kasutamisest selle isiku suhtes, kelle kohta teavet koguti. Kui aga juhuslikult saadi jälitustoiminguga mingit infot kellegi kolmanda isiku kohta, ei ole selle info kasutamine välistatud ringkonnakohtu arvates ka muudes menetlustes.
12.Ringkonnakohtu arvates viiks vastupidine lähenemine, st see, mida esindab kaebaja, sisuliselt absurdse tulemuseni. Käesoleva asja eeskujul võib ette kujutada ka muid juhtumeid, kus nt politsei või muu haldusorgan saab jälitustegevuse käigus juhuslikult infot oma ametniku käitumise kohta, mis välistavad sellise ametniku tööl jätkamise, kuid kelle tegevus ei anna välja kuriteo mõõdet. Kaebaja lähenemise järgi peakski haldusorgan sellisel juhul leppima sellega, et tema ridades töötab nt ebalojaalne või muul põhjusel haldusorgani tegevust kahjustav ametiisik ning ta ei saaks selles suhtes mitte midagi ette võtta.
13.Seda, et distsiplinaarmenetluses saab tugineda jälitustoimingu käigus ilmnenud andmetele, kinnitab ka Riigikohtu praktika, kes ei võtnud menetlusse endise politseiametniku kassatsioonkaebust asjas, kus politseiametnik oli teenistusest vabastatud samuti info avaldamise eest ning kus sellest saadi teada samuti jälitustoimingu käigus (Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2450). Kaebaja poolt väljatoodu, et viidatud asjas süüdistati politseinikku teistsuguses teos, ei oma siinkohal tähtsust.
14.Lisaks peab ringkonnakohus siin väga oluliseks ka seda, et jälitustoimingu protokoll ei ole distsiplinaarmenetluses ainsaks tõendiks kaebaja distsipliinirikkumise kohta. Kaebaja on 6. septembri 2016. a seletuses mõlemad info avaldamised omaks võtnud (tl 47p). Samuti on ta 6. juuli 2016. a ettekandes kinnitanud esimest info edastamist K.J. (tl 47). Seega on info avaldamine tõendatud muuhulgas ka kaebaja seletustega ning selle üle tegelikult vaidlust ei ole.
15.Eelneva tõttu leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole teinud selliseid menetlusvigu, mis välistaksid kogutud andmetele tuginemise distsiplinaarmenetluses. Mis puudutab jälitustoimingu enda läbiviimise õiguspärasust, siis on vastustaja osutanud, et kõik vajalikud eeldused selleks, sh maakohtu luba, olid täidetud. Ringkonnakohtul ei ole sellises olukorras mingit põhjust kahelda jälitustoimingute läbiviimise õiguspärasuses ning ei pea seetõttu vajalikuks seda küsimust põhjalikumalt analüüsida. II
16.Esimese episoodiga seoses nähtub asja materjalidest, et 2015. aastal oli käimas kriminaalmenetlus, mille kahtlustuse kohaselt organiseeris grupp isikuid Rootsist Eestisse ebaseaduslikult suurtes kogustes huuletubaka sissevedu ja selle turustamist (tl 38). Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna töötajad kavatsesid 3. detsembril 2015 peatada Tartu-Viljandi maanteel ebaseaduslikku kaupu vedava sõiduki ning palusid selleks abi PPA Lõuna prefektuuri liiklusjärelevalvelt. Teada oli auto mark ja värvus (must BMW). Olukorra muutuse tõttu jäeti planeeritud tegevus siiski ära (tl 38). Seejärel kohtus kaebaja 7. detsembril 2015 ühega kriminaalasjas kahtlustatavatest, K.J. ga ning edastas talle infot selle kohta, et 3. detsembril 2015 pidi toimuma huuletubakat vedava auto kontrollimine. Maksu ja Tolliameti uurimisosakonna seisukoha järgi tegi selle info edastamine kahtlustatavad veelgi ettevaatlikumaks ja kriminaalasjas tõendite kogumise veelgi keerulisemaks. Samuti välistas kaebaja käitumine edasise koostöö PPA Lõuna prefektuuriga selles kriminaalasjas (tl 38p). See, et Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna töö oli raskendatud, on kinnitanud ka prokuratuur (tl 48p). K.J. , kellele infot edastati, on tänaseks jõustunud Harju Maakohtu 26. oktoobri 2016. a otsusega süüdi mõistetud (tl 27). Kaebaja enda ettekande järgi jõudis info sõiduki peatamise kavatsuse kohta temani mitu päeva hiljem, ta ei teadnud, mis BMW-ga tegu on, kuid kohtudes ammuse tuttava K.J. ga, kes tegeles Viljandis huuletubaka müügiga, tuli see teema jutuks. Kaebaja sõnul võis ta öelda midagi sellist, et teine vahetus pidi mingil päeval kontrollima üht BMW-d, mis liigub Tartust Viljandisse ja mille peal võis olla suurem kogus huuletubakat ning ta küsis, kas see võis olla tema (tl 32).
17.Kaebaja üks põhilisi väiteid selle episoodiga seoses on, et seoses musta BMW peatamise sooviga politsei poolt K.J. esitatud küsimus oli tagamõtteta, tal puudus teadmine K.J. tegevusest ja huuletubaka hankimise kanalitest ning liikumisest, samuti ei teadnud ta midagi käimasolevast kriminaalmenetlusest. Ringkonnakohtu jaoks ei ole kaebaja väited veenvad. Kaebaja on ise omaks võtnud, et ta tarvitas huuletubakat, ta teadis, et K.J. tegeleb selle müümisega ning ta ostis seda ka ise K.J. t (tl 47p).
Politseiametnikuna ja huuletubaka kasutajana pidi kaebaja eelduslikult teadma, et huuletubaka käitlemine Eestis on keelatud (tubakaseaduse § 24 lg 1). Kaebaja pidi teadma, et K.J. kui huuletubaka edasimüüja peab seda kuskilt suurtes kogustes saama. Samuti pidi ta mõistma seda, et andes K.J. informatsiooni selle kohta, et politsei on üritanud peatada huuletubaka laadungiga BMW-d, võib see viimasel hõlbustada ebaseadusliku huuletubaka käitlemise varjamist. Eriti kinnitab eelnevat asjaolu, et peatada üritati Viljandisse suunduvat huuletubakalaadungiga autot, ning kaebaja avaldas selle kohta info isikule, kes tegeles huuletubaka müügiga Viljandis (tl 55). Politseiniku jaoks ei tohiks olla keeruline mõista, et selline isik võib olla ise kõnealuse huuletubakaveoga seotud ning et sellisele isikule ei tohi politseiametnik niisugust infot jagada. Et kaebaja sellest hoolimata K.J. infot jagas, sunnib tugevalt kahtlema tema väites, et tegemist oli tagamõtteta ja naljatades tõstatatud teemaga.
18.Seda järeldust kinnitab ka jälitustoimingu protokoll. Nähtuvalt protokollist toimus 7. detsembril 2015 kõigepealt telefonivestlus kaebaja ja K.J. vahel, kus nad leppisid kokku kohtumise Viljandis (tl 54). Pärast seda on K.J. vahetanud sõnumeid ning rääkinud telefonis kolmanda isikuga, kus nad on arutanud kaebajalt saadud infot ja sellega seonduvat. K.J. kirjelduse järgi on järeldatav, et kaebaja küsis temalt, kas ta käis neljapäeval Tartus, ning seejärel selgitas, et liikluspolitseile anti 3. seeria BMW osas info, et see tuleb peatada ja läbi otsida. Samuti on vestlusest järeldatav, et ilmselt kellelgi K.J. tuttaval õnnestus sel päeval pääseda Puhjas politsei poolt peatamisest ning et K.J. otsustas selle isikuga enam koostööd mitte teha (tl 55). Selline asjade käik kinnitab, et vahepealse kohtumise ajal andis kaebaja K.J. vaidlusaluse info edasi. Hilisem arutlus K.J. ja kolmanda isiku telefonivestluses kinnitab, et see info oli K.J. oluline. Vestluse põhjal on usutav ka see, et edasine kriminaalmenetluse läbiviimine oli Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna jaoks raskendatud, sest juba sellest telefonivestlusest on aru saada, et K.J. sai teada sellest, et info huuletubaka käitlemisest on uurimisorganitele teada ning võis tarvitusele võtta meetmeid vahelejäämise vältimiseks (koostöö vältimine kellegagi).
19.Neil asjaoludel pidi kaebaja kui politseiametniku jaoks olema ilmselge, et see info võib olla K.J. jaoks kasulik, et vältida vahelejäämist. See, kas kaebaja teadis kriminaalmenetluse algatamisest K.J. suhtes, tema hankekanaleid jms üksikasju K.J. tegevusest ei ole eelnevat arvestades tähtis. Kaebaja pidi teadvustama, et K.J. antud infot võib K.J. kasutada enda tegevuse paremaks varjamiseks ning vahelejäämise vältimiseks. Politseiametniku jaoks on see ilmselgelt lubamatu käitumine.
20.Kaebaja väide, et tema tegevust võib võrrelda politsei enda poolt meedias avaldatavate teadaannetega, et üritati peatada mingit sõidukit, on ilmselgelt asjakohatu. Kaebaja jätab tähelepanuta, et käesolevas asjas ei olnud kurjategijatele ega nendega seotud isikutele üldse teada, et kõnealust sõidukit üritati peatada. Meedias avaldatavate teadete puhul see ilmselgelt nii ei ole. Lisaks on selliste teadete avalikustamisel üldjuhul omaette eesmärk (avalikkuse teavitamine, info kogumine avalikkuselt jne).
21.Küsimus, kas kaebaja teadis või sai teada, et vaidlusaluses BMW-s olnud huuletubaka kogus oli suur, ei oma siinkohal tähtsust. Vaidlusaluses käskkirjas ei ole sellele tuginetud, selle üle on arutlenud üksnes vastustaja oma vastuses ning halduskohus otsuses, kuid käskkiri on õiguspärane ka ilma selle kaalutluseta. Tegelikult on vastustaja üritanud sellega näidata hoopis seda, et kaebaja pidi olema huuletubaka käitlemise õigusvastasusest teadlik. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Samuti jätab kaebaja koguse suurusest teadmise üle arutledes tähelepanuta selle, et alternatiivselt on vastustaja rääkinud tubakaseaduse §-s 39 sätestatud väärteo toimepanemisest (keelatud tubakatoodetega kauplemine).
III
22.Teises episoodis on kaebajale ette heidetud, et ta edastas 30. detsembril 2015 jällegi K.J. , kes ei omanud mootorsõiduki juhtimisõigust, teavet politsei andmekogus POLIS olevate andmete kasutamise eripärade osas, mille abil on juhilubadeta isikul võimalik vältida politseile vahelejäämist. Ta avaldas, et kui isik on sõidukiga seotud, siis juhilubadeta isiku puhul „viskab“ politseis punaseks; juhul, kui sõiduki passis juhilubadeta isik kirjas pole, siis politsei arvutis seda ei nähtu, politsei näeb ainult neid, kes on sõiduki passi sisse kantud. Käskkirjas märgiti, et infosüsteemi POLIS andmed on asutusesiseks kasutamiseks tunnistatud Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 3 lg-ga 2 (tl 9).
23.Selle episoodiga seoses väidab kaebaja, et ta edastas üksnes üldteadaolevaid andmeid ning mitte infosüsteemi POLIS andmeid. Sellele, et ei avaldanud POLIS-e andmeid, viitab tema sõnul ka see, et talle heideti ette andmekogu andmete kasutamise eripärade avaldamist. Samuti leiab ta, et mõistet „infosüsteemi andmed“ laiendati tema kahjuks.
24.Ka nende seisukohtadega ei saa nõustuda. Seoses andmete üldiselt teadaolevusega viitab ringkonnakohus jälitustoimingu protokollile, mis kajastab kaebaja ja K.J. telefonivestlust 30. detsembril 2015. Vestlusest on näha, et K.J. pöördub kaebaja poole küsimusega, mille sisu on üldjoontes selline, et kui K.J. lube ei ole ja politsei tema auto numbrimärgi infosüsteemi sisestab, siis kas politsei saab teada juhtimisõiguse puudumisest (tl 55-55p). See näitab veenvalt, et ehkki kaebaja võib pidada seda infot üldteadaolevaks, see tegelikult nii ei ole, sest vähemalt K.J. seda ei teadnud – vastasel juhul poleks ta seda kaebajalt küsinud. Seega ei saa kaebaja poolt edastatud infot pidada üldteadaolevaks. Lisaks on kaebaja selgitanud küllaltki põhjalikult seda, mida tähendab „autoga seotud“ - et isik peab olema auto passis kirjas. Samuti on ta selgitanud, et politsei arvuti ei saa teada seda, kes auto roolis on, vaid et infosüsteemist saab ilmneda üksnes see, kes on passi sisse kantud.
25.Kaebaja otsitud erinevus infosüsteemi kasutamise eripärade ning infosüsteemi andmete vahel on ringkonnakohtu hinnangul kunstlik. Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 3 lg 2 sätestab, et infosüsteem on piiratud juurdepääsuga ja infosüsteemi andmed on ainult ametialaseks kasutamiseks, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Seega on ametialaseks kasutamiseks infosüsteemi andmed tervikuna, mitte ainult infosüsteemis sisalduvad andmed. Kaebaja üritab näidata, et ta ei ole kellelegi avaldanud infosüsteemis sisalduvaid andmeid, kuid vaatab mööda sellest, et infosüsteemis andmed on laiem mõiste kui infosüsteemis sisalduvad andmed. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et mõiste „infosüsteemi andmed“ hõlmab endas ka infosüsteemi toimimise eripärasid kirjeldavaid andmeid, sest need käivad selle infosüsteemi kohta. Seega tähendab mõiste „infosüsteemi andmed“ nii infosüsteemis sisalduvaid andmeid kui infosüsteemi toimimist iseloomustavaid andmeid. Kaebaja tõlgendus on meelevaldne juba sellepärast, et selle tõlgenduse järgi ei saakski infosüsteemi toimimist iseloomustavat infot lugedagi üldse kehtiva õiguse järgi asutusesiseseks kasutamiseks olevaks infoks.
26.Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et mõistet „infosüsteemi andmed“ laiendati kaebaja kahjuks. Politseiametnikuna pidi kaebaja mõistma juba seda, et infosüsteemi toimimise eripära kirjeldavad andmed on oma iseloomult sellised, mida õiguskorda eirata soovivad isikud saavad sellel eesmärgil ära kasutada. Lihtsustatult öeldes pidi kaebaja teadvustama seda, et potentsiaalsele liiklusrikkujale ei tohi politseinik avaldada andmeid, mis hõlbustavad sellel isikul õigusvastaselt käituda, sest sellega soodustab ta õiguskorra rikkumist. Lähtudes sellest politseiametnikule
eeldatavasti ilmselgest tõdemusest pidanuks tema jaoks olema ilmne, et mõistet „infosüsteemi andmed“ on võimalik ja saab tõlgendada selliselt, et see hõlmab endas ka infosüsteemi toimimist kirjeldavat infot. Seetõttu ei saa nõustuda, et kõnealust mõistet tõlgendati kaebaja kahjuks laiendavalt. Selline tõlgendus ei saanud olla keskmise mõistlikult käituva politseiametniku jaoks ootamatu ega üllatav.
27.Oluline on selle episoodiga seoses mainida veel seda, et nähtuvalt telefonivestlusest pidi kaebaja teadma seda, et K.J. puudus juhtimisõigus (tl 55). Seega avaldas ta infot teadlikult isikule, kellel juhtimisõigus puudus ning kelle küsimustest oli ilmne see, et kõnealune info huvitaski teda eeskätt sellepärast et politseile vahelejäämist vältida. Ringkonnakohtu hinnangul on selline käitumine ilmselgelt politseiametnikule sobimatu. IV
28.Kaebaja väited asjas toimunud menetluslikest rikkumistest distsiplinaarmenetluses ei pea samuti paika.
29.Kaebaja väidab, et talle ei selgitatud ärakuulamisel, et kaalutakse kõige raskemat tagajärge – teenistusest vabastamist. Selline seisukoht on vastuolus asja materjalidega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub üheselt, et kaebaja esitas 2. novembril 2016 täiendava arvamuse, et kaalutaks veelkord tehtud rangeimat karistamist ehk vabastamise otsust ning määrataks leebem, võttes arvesse pöördumises kirjeldatud asjaolusid (tl 10). Vastustaja on selgitanud, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele oli kantud PPA peadirektori resolutsioon, millest nähtus tema karistusviisi valik, edastati kaebajale, kes esitas seepeale vastuarvamuse. Sellest arvamusest nähtub, et kaebaja pidi olema teadlik kavandatavast karistusviisist (tl 77). Tema vastuväiteid on vaidlusaluses käskkirjas ka analüüsitud (tl 10). Seega on kaebaja seisukoht põhjendamatu.
30.Kaebaja väited distsiplinaarkaristusega kiirustamise ning sellest tuleneva ekslikkuse tõttu on oletuslikud. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on nelja lehekülje pikkune, selles on käsitletud muuhulgas ka kaebaja täiendavat arvamust, mis oli esitatud päev varem enne käskkirja tegemist. Kaalutud oli ka muid kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid (distsiplinaarkaristuste puudumine jne). Seega ei viita asja tehiolud sellele, et asja suhteliselt kiire otsustamine pärast kaebaja viimaste vastuväidete esitamist oleks võinud mõjutada asja otsustamist.
31.Kaebaja väited, milles ta väidab, et ta ei tolereeri õigusrikkumisi ega pea tuttavatele teabe jagamist turvalisusest olulisemaks, on antud pärast distsiplinaarmenetluses tehtud tegusid ning ei muuda neid tegusid olematuks.
32.Kaebaja arutlus selle kohta, et tema tegevuses puudus süü, lähtub eeldusest, et ta ei olnud väljastanud juurdepääsupiiranguga teavet. Nagu eelnevast nähtus, ei pea see seisukoht paika ning järelikult jääb ümber lükkamata ka vastustaja seisukoht, et kaebaja käitus tahtlikult. Lisaks märgib ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkirjas on leitud, et juba 7. detsembri 2015. a rikkumine oli niivõrd oluline, et on politseiteenistusest vabastamise vääriline.
33.Asjakohane ei ole arutlus selle üle, et vaidlustatud asjaolud ei ole avalikkuses kajastamist leidnud ning seega ei saa rääkida ametiasutuse maine kahjustamisest. Kaebaja jätab tähelepanuta selle, et tema 7. detsembri tegevuse tagajärjeks oli see, et Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna jaoks oli pärast seda välistatud edasine koostöö PPA Lõuna prefektuuriga selles kriminaalasjas (tl
38p). Ka prokuratuuri kirjas nõustuti uurimisosakonna seisukohtadega (tl 57p). Seega kahjustas kaebaja tegevus politsei mainet teiste riigiorganite silmis, mistõttu ei olnud käskkirja viide ATS § 75 lg 6 p-le 4 asjakohatu. V
34.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
35.Kaebaja on palunud asendada kohtuotsuses oma nimi initsiaalide või tähemärgiga ega avaldada muid andmeid, mis võimaldavad teda identifitseerida. See taotlus kuulub rahuldamisele. Kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.