Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-467 7. oktoober 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Sven Sillari kaebus Eesti Advokatuuri 10. jaanuari 2019. a otsuse tühistamiseks Kaebaja Sven Sillar Vastustaja Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020. a otsus Sven Sillari kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2019. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2020. a otsused.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada advokatuuri aukohtu
10.jaanuari 2019. a otsus.
4.Mõista Eesti Advokatuurilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 30 eurot.
1.Vandeadvokaat Sven Sillari kaitsealused Hubert Hirv ja Ardo Vilbre vahistati 2018. a veebruaris. Prokuratuur kohaldas nende suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel suhtlemispiiranguid, mis ei võimaldanud neil oma perekondadega suhelda. 3. juulil 2018 esitas prokuratuur taotluse S. Sillari advokaadibüroo läbiotsimiseks loa saamiseks. Taotluse kohaselt oli tekkinud põhjendatud kahtlus, et advokaadibüroos võivad asuda kriminaalmenetluses asitõendusliku väärtusega kirjad, paberkandjale talletatud sõnumid ja juhised, mis on koostatud H. Hirve vahi all viibimise ajal. Selliseks kahtluseks andis alust 28. juuni 2018. a jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et OÜ Advokaadibüroo Sven Sillar ruumides asuvad H. Hirve kirjad oma lähikondlastele, millega nad saavad käia advokaadibüroos tutvumas. Ühtlasi jätavad nad sinna H. Hirvele teavet. Eeluurimiskohtunik andis 3. juulil 2018 KrMS § 91 lõike 2 alusel prokuratuuri taotlusel pealdisena vormistatud määrusega läbiotsimiseks loa. S. Sillari advokaadibüroos toimus 5. juulil 2018 läbiotsimine, mille käigus leiti H. Hirve ja A. Vilbre kirju lähedastele, samuti lähedastelt neile adresseeritud kirju.
2.Advokatuuri aukohus tegi 10. jaanuaril 2019 otsuse, millega tunnistas vandeadvokaat S. Sillari süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lõike 1, § 9 lõike 1 ja advokatuuriseaduse
3-19-467 (AdvS) § 17 lõike 4 rikkumises. Aukohus määras talle karistuseks rahatrahvi 3500 eurot. Aukohtu otsuse põhjendused on järgmised.
2.1.Tuginedes Harju Maakohtu 31. juuli 2018. a kohtumäärusele, on tõendatud, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjad on vahistatud kahtlustatavate kirjad nende lähedastele, millega viimased on käinud advokaadibüroos tutvumas. Lisaks leiti ka lähedaste kirju kahtlustatavatele. Teiste tõenditega pole kooskõlas S. Sillari väide, et tegemist oli advokaadile saadetud kriminaalasja materjalidega, mida ta ei ole kellelegi üle andnud. Aukohus pöördus asjaolude kontrollimiseks Riigiprokuratuuri poole taotlusega 28. juuni 2018. a jälitustoimingu protokolli ja 5. juuli 2018. a asitõendi vaatlusprotokolli saamiseks. Prokuratuuri esitatud dokumendid kinnitasid, et advokaadibüroost leitud kirjad on vahistatud kahtlustatavate kirjad nende lähedastele ning vastused neile. Kirjad ei ole õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad AdvS § 43 lõike 3 tähenduses. Advokaat ei tohi suhtlemiskeelu korral olla kirjavahetuse vahendajaks. Praegu on advokaat asunud hoolimata piirangust kliendi ja tema lähedaste suhtlust vahendama. Selline advokaadi tegevus kahjustab nii advokaadi kutsenimetust kui ka advokatuuri mainet.
2.2.Advokaat pole vaidlustanud läbiotsimise seaduslikkust uurimiskaebemenetluses ja seega ei saa ta tugineda väitele, et tegemist on ebaseadusliku toiminguga kogutud teabega. Lahendi tegemisel tuleb jätta arvestamata jälitustoimingutega kogutud teave, sest aukohtul pole võimalik jälitustoimingute seaduslikkust hinnata. Sellegipoolest on läbiotsimise käigus kogutud ja asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritud teave piisav, et lugeda distsiplinaarsüüteo toimepanemine tuvastatuks.
2.3.Lisaks on advokaat rikkunud AdvS § 17 lõikest 4 tulenevat kohustust esitada aukohtu nõudel tema käsutuses olevad tõendid. Aukohus pöördus advokaadi poole palvega esitada aukohtule kõik dokumendid, mis tal on seoses väidetava suhtluspiirangu rikkumise ja advokaadibüroos toimunud läbiotsimisega ning mis puutuvad aukohtumenetlusse. Advokaat ei esitanud läbiotsimisprotokolli ega kirjavahetust, leides, et need pole haldusmenetluses tõendiks.
2.4.Karistuse määramisel arvestab aukohus seaduse rikkumise raskust, aukohtumenetluses advokatuuri aukohtu nõuete eiramist, kriminaalmenetluses advokaaditegevuse rikkumise tõsidust, selle kestust ning vahendatud kirjavahetuse mahtu.
3.S. Sillar (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse advokatuuri aukohtu 10. jaanuari 2019. a otsuse tühistamiseks. Kaebaja hinnangul ei olnud advokaadibüroost kirjade äravõtmine seaduslik. AdvS § 43 lõike 2 järgi on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Sama paragrahvi lõike 3 järgi on õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Neid õigusi tagab AdvS § 43 lõige 5, mille järgi ei või advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab. Riik võib advokaadilt kahtlustatava edastatud materjale ära võtta ainult siis, kui on põhjendatud kahtlus, et advokaat on ise kuriteos osaline. Advokaadibürood ei või läbi otsida siis, kui selle eesmärk on näiteks KrMS § 1431 võimaliku rikkumise tuvastamine. Kaebaja pole ise olnud kahtlustatav. Seetõttu oli advokaadibüroos toimunud läbiotsimine ebaseaduslik ning ebaseadusliku läbiotsimisega saadud tõendi kasutamine on lubamatu. Väär on aukohtu seisukoht, et kaebaja pidanuks vaidlustama läbiotsimise seaduslikkuse uurimiskaebemenetluses, sest kohtu tegevust pole uurimiskaebemenetluses võimalik vaidlustada. Kohtumäärust saab vaidlustada kohtus, kuid KrMS § 385 punkti 5 kohaselt ei ole võimalik vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise määrust. Samuti rikkus aukohus Eesti Advokatuuri kodukorra § 54 lõiget 9, sest ei teatanud asja sisulise arutamise lõpetamisest ega otsuse avaldamise aega.
2(8)
3-19-467
4.Tallinna Halduskohus jättis 15. novembri 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus aukohtu otsuse põhjendustega ja märkis, et vaidluse lahendamine ei nõua eeluurimiskohtuniku määruse alusel advokaadibüroos toimunud läbiotsimisele hinnangu andmist. Oluline on, kas kaebaja on rikkunud prokuratuuri 14. veebruari 2018. a määrusega tema kaitsealuste suhtes KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtlemiskeeldu ning AdvS § 17 lõikest 4 tulenevat kohustus esitada aukohtu nõudel tema käsutuses olevad tõendid. Suhtlemiskeelu rikkumise asjaolud nähtuvad Harju Maakohtu 31. juuli 2018. a määrusest kriminaalasjas nr 1-18-5608. Maakohus tuvastas, et läbiotsimisel leitud kirjad ei ole õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad ning vahistatute lähedased käisid advokaadibüroos kirjadega tutvumas. Asjaolu, et läbiotsimisel leitud kirjade hulgas olid ka vastuskirjad, viitab kaebaja vahendustegevusele. Seega on kaebaja prokuratuuri määrusega seatud piirangut rikkunud. Samuti pole vaidlust, et kaebaja ei esitanud aukohtule kõiki tema valduses olnud dokumente, seega on ta AdvS § 17 lõiget 4 rikkunud.
5.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt enda otsuse põhjendustele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on kokkuvõtlikud järgmised.
5.1.Kaebaja on suhtlemispiirangu vastaselt kirju vahendades eksinud seadusest tuleneva keelunormi vastu ning sellega kahjustanud nii advokaadikutset kui ka advokatuuri mainet. See on kvalifitseeritav eetikakoodeksi § 4 lõike 1 ja § 9 lõike 1 rikkumisena. Maakohtu 31. juuli 2018. a määrus ja 5. juuli 2018. a asitõendi vaatlusprotokoll võimaldavad järeldada, et kaebaja vahendusel on toimunud tema klientide ja nende lähedaste vaheline kirjavahetus. Pole usutav, et kaebaja kliendid ja nende lähedased kirjutaksid kaebajale mõeldud kirju, mis on nimeliselt adresseeritud teistele isikutele. Pole ka usutav, et sedavõrd suures mahus oleks kirjutamisega jätkatud, kui kirjadega poleks tutvutud. Asjas pole määravat tähtsust sellel, et kriminaalasja lahendades pole hinnatud läbiotsimise, sh selleks loa andmise, ega kirjade äravõtmise õiguspärasust. Kui haldusmenetluses on tõend saadud põhiõigusi rikkudes, tuleks kaaluda, kas seda saab vastu võtta, ning samuti tuleks seda arvestada tõendi usaldusväärsuse hindamisel (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lõike 3 punkt 1 ja lõige 6). Praeguses asjas puudub maakohtu otsustus selle kohta, et tõendid oleks kogutud õigusvastaselt. Kui see muutub, saab seda arvestada aukohtumenetluse uuendamise kontekstis vastavalt AdvS § 17 lõikele 7 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lõike 1 punktile 2.
5.2.AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Kui isiku hinnangul võivad nõutavad tõendid kahjustada teda distsiplinaarmenetluses, ei või temalt karistuse ähvardusel tõendite esitamist nõuda. Samas võidakse nõutava tõendi esitamata jätmist tõlgendada advokaadi kahjuks. Praeguses asjas pöördus aukohus samade tõendite saamiseks ka prokuratuuri poole ja prokuratuur esitas need tõendid. Kuigi aukohus võttis AdvS § 17 lõike 4 rikkumist trahvi määramisel arvesse, ei too see kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest (Riigikohtu 7. juuni 2018. a otsus nr 3-15-2221/33, p 13). Aukohtu otsusest võib järeldada, et kaebajale etteheidetav tegevusetus kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisel ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega rikkumise raskuse poolest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3(8)
3-19-467
6.1.KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtlemispiirangut pole rikutud. Kui kirju oleks kellelegi edasi antud, siis poleks neid advokaadibüroost leitud. Vastutus suhtlemispiirangu rikkumise eest on sätestatud KrMS § 215 lõikes 3. H. Hirve ja A. Vilbre kriminaalasjas ei ole suhtlemispiirangu rikkumist tuvastatud ning selle tuvastamist pole taotlenud ka prokuratuur. Sellisel juhul ei saa suhtlemispiirangu väidetavat rikkumist tuvastada ka haldusmenetluses.
6.2.Asjas on keskne küsimus, kas advokaadibüroo võib läbi otsida, kui advokaati ennast kuriteos ei kahtlustata. Advokaadibüroo läbiotsimine on õiguslikult lubatav, kui advokaadibüroos töötab advokaat, keda kahtlustatakse kuriteos. Advokaadibüroo läbiotsimine selleks, et teha selgeks, kas kahtlustatav on oma kaitsjale üle andnud kirjalikke seisukohti, on vastuolus AdvS §-ga 43. Kui kriminaalmenetluse seadustik justkui lubab advokaadibürood läbi otsida, siis on arusaamatu, kas AdvS § 43 lõiked 2, 3 ja 5 üldse kehtivad ja kui kehtivad, siis millises õigussuhtes. Vähemalt haldusmenetluses peaksid need sätted advokaadibüroo läbiotsimisel saadud dokumentide kasutamise võimaluse välistama. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on mitmel korral pidanud advokaadibüroo läbiotsimist inimõiguste rikkumiseks, nt asjades Michaud vs. Prantsusmaa, Laurent vs. Prantsusmaa, Pruteanu vs. Rumeenia, Niemietz vs. Saksamaa, Petri Sallinen jt vs. Soome ja Smirnov vs. Venemaa.
7.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul pole õige kaebaja väide, justkui puuduksid tõendid selle kohta, et ta on vahendanud suhtlemiskeeluga kahtlustatavate kirjavahetust nende lähedastega. Nii Harju Maakohtu 31. juuli 2018. a määrusest, 5. juuli 2018. a asitõendi vaatlusprotokollist kui ka sellele lisatud kirjadest nähtub, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjad on vahistatud kahtlustatavate kirjad lähedastele ja osalt vastused neile. Leitud kirjade ja neile koostatud vastuste maht viitab, et lähedased olid neile adresseeritud kirjadega tutvunud. Asjaolu, et kaebaja kirju füüsiliselt üle ei andnud, ei ole rikkumise tuvastamise seisukohalt tähtis. Samuti pole tähtis, et prokuratuur ei esitanud maakohtule taotlust suhtlemiskeelu rikkumise tuvastamiseks. Vastutuse ette nägemine KrMS § 215 lõikes 3 ei välista advokatuuri aukohtu õigust hinnata advokaadi tegevust kutse-eetika aspektist. Advokaadibüroos toimunud läbiotsimist pole kriminaalmenetluses õigusvastaseks tunnistatud ja kaebaja pole kirjade äravõtmist kui tema hinnangul ebaseaduslikku menetlustoimingut vaidlustanud. Seega tuleb tõendeid pidada lubatavateks. Läbiotsimine toimus maakohtu loal, st kehtiva õigusega kooskõlas. Seadus ei näe ette piirangut, mille järgi oleks advokaadibüroo läbiotsimine lubatav üksnes siis, kui advokaadibüroos töötab advokaat, keda kahtlustatakse kuriteos. Ära võetud kirjad pole seotud ka advokaadi kutsetegevusega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab advokatuuri aukohtu
10.jaanuari 2019. a otsuse (HKMS § 230 lõike 5 punkt 5).
9.Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kas kaebajale etteheidetav tegu on lubatavate tõenditega tuvastatud (I), ning seejärel võtab seisukoha, kas aukohtu kaalutlusotsus on õiguspärane (II). Viimaks jaotab kolleegium menetluskulud (III). I
10.Ringkonna- ja halduskohus tuvastasid, et kaebaja on võimaldanud suhtlemispiirangutele allutatud vahistatute lähedastel tutvuda kirjadega, mida vahistatud neile kirjutasid, ning samuti võimaldanud lähedastel nendele vastata. Kohtud lugesid selle advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 ja § 9 lõike 1 rikkumiseks. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõige 1 kohustab advokaati õigusteenust osutades juhinduma seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutse-eetika nõuetest, samuti
4(8)
3-19-467 headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Eetikakoodeksi § 9 lõike 1 teise lause järgi peab advokaat hoiduma advokaadikutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.
11.Kohtud on asjaolu tuvastamisel tuginenud 5. juuli 2018. a asitõendi vaatlusprotokollile ja Harju Maakohtu 31. juuli 2018. a määrusele kriminaalasjas nr 1-18-5608. HKMS § 229 lõigete 2 ja 3 kohaselt on Riigikohus seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kaebaja hinnangul on advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendid lubamatud.
12.Maakohus lahendas 31. juuli 2018. a määrusega prokuratuuri taotluse kaebaja kriminaalmenetluses kaitsjana taandamiseks. Prokuratuur taotles kaebaja taandamist prokuratuuri määrusega kehtestatud lisapiirangute rikkumise tõttu. Kuigi maakohus jättis taotluse rahuldamata, märkis ta, et kaebaja võib olla kirjavahetust vahendades rikkunud prokuratuuri määrust lisapiirangute kohaldamise kohta. Seejuures tugines maakohus läbiotsimisel leitud kirjadele. Samas rõhutas maakohus, et ei anna hinnangut, kas läbiotsimine advokaadibüroos oli lubatav. 5. juuli 2018. a asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldati advokaadibüroo läbiotsimisel ära võetud kirju.
13.Kolleegium on selgitanud, et haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Kui süüteo kohtueelses menetluses kogutud tõendi kasutamiseks haldusmenetluses pole saadud prokuratuuri luba, nagu nõuab KrMS § 214, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga (14. novembri 2019. a otsus nr 3-16-2497/120, p 12). Praegusel juhul edastas kohtueelses menetluses kogutud tõendid aukohtule prokuratuur, mistõttu olid KrMS § 214 tingimused asjas täidetud.
14.HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 ja lõike 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata muu hulgas põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi. Kuigi HMS-s pole sõnaselgelt sätestatud analoogilist tõendi lubatavuse kriteeriumit, tuleneb eeltoodust muu hulgas, et kohus võib haldusakti tühistada, kui haldusorgan on haldusakti faktilise aluse tuvastanud põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi abil ja asjaolu ei ole tõendatud muul viisil. Seetõttu on sama kriteerium kohaldatav nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses.
15.Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (18. juuni 2021. a otsus nr 1-16-6179/111, p 58). Kriminaalmenetluses on tõendite kogumise reeglid ette nähtud muu hulgas põhiõiguste kaitseks. Seega on HKMS § 62 lõike 3 punktiga 1 kooskõlas kolleegiumi 16. jaanuaril 2003 asjas nr 3-3-1-2-03 tehtud määruse punktis 11 väljendatud seisukoht, et kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Praegusel juhul kriminaalmenetluses advokaadibüroo läbiotsimisele hinnangut antud ei ole. Samas leidis kolleegium eelviidatud määruse punktis 11 ka, et kriminaalmenetluses kogutud tõendi haldusmenetluses lubatavust võib hinnata halduskohus, kui see on vajalik haldusakti või -toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks. Seegi seisukoht on kooskõlas kehtiva HKMS § 4 lõikega 4 (vrd Riigikohtu 5. septembri 2019. a otsus nr 3-17-1110/84, p 24).
16.Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele (30. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 58). Üldkogu asus sellele seisukohale 5(8)
3-19-467 kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise asjas, kus oli vaja kahju hüvitamise eelduste kontrollimiseks kindlaks teha, kas kriminaalmenetluse toiming oli õiguspärane. Olukorras, kus küsimus on kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavuses haldusmenetluses, kuid kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Kontrollida tuleb seda, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi, et tõend oleks HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 järgi lubatav.
17.Kaebaja rõhutas kaebuses, et menetlejad tegid tööd advokaadibüroos korrektselt ja et läbiotsijad võtsid arvesse mõningaid tema seisukohti, mistõttu ei olnud faktilist alust nende tööd kritiseerida. Kaebaja peab läbiotsimisega kogutud tõendeid lubamatuteks seetõttu, et tema hinnangul on advokaadibüroo läbiotsimine keelatud.
18.Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (16. detsembri 1992. a otsus asjas Niemietz vs. Saksamaa, nr 13710/88, p 37; 7. juuni 2007. a otsus asjas Smirnov vs. Venemaa, nr 71362/01, p 47).
19.KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib advokaadibüroo läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lõikes 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine advokaadibüroo läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal advokaadibüroo läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul advokaadibürood läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lõikest 5. AdvS § 43 lõike 5 esimene lause keelab advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teine lause keelab advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine) viitab, et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lõige 5 ja KrMS § 91 lõiked 2 ja 3 omavahel vastuolus.
20.Eeluurimiskohtunik andis läbiotsimiseks loa vastavalt KrMS § 91 lõike 2 teisele lausele pealdisena prokuratuuri taotlusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et ka läbiotsimise kui uurimistoimingu toimetamise üheks eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu (20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 60). Läbiotsimist toimetati seoses H. Hirve kuriteokahtlusega (muu hulgas kuritegeliku ühenduse juhtimises), mida oli kriminaalmenetluses vahistamise ja selle pikendamise määrustes jaatatud. Prokuratuuri taotluses oli välja toodud põhjendatud kahtlus, et kaebaja advokaadibüroos võivad olla paberkandjal sõnumid ja juhised, mida H. Hirv on vahistatuna koostanud vältimaks varade võimalikku arestimist või konfiskeerimist ning samuti kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute juhtimise kohta. Kahtlus oli prokuratuuril tekkinud pärast H. Hirve vahistamist tema elukohas toimunud läbiotsimisel leitud kirjade ning 28. juuni 2018. a jälitustoimingu protokolli põhjal. Taotluses rõhutas prokurör, et läbiotsimise eesmärk pole leida ja ära võtta kaitsja ja kliendi vahelist kirjavahetust, vaid H. Hirve kirjavahetus kolmandate isikutega. Seega oli läbiotsimisel selgelt määratletud ning KrMS § 91 lõikes 1 sätestatud tingimustega kooskõlas olev eesmärk. KrMS § 91 lõike 8 järgi peab advokaadibüroo läbiotsimise juures viibima advokaat, kelle juures läbi otsitakse, või alternatiivselt
6(8)
3-19-467 teine advokaat. Praegusel juhul oli kaebaja läbiotsimise juures ning nagu eespool märgitud, ei ole ta läbiotsimise käigu kohta etteheiteid teinud.
21.Eeltoodud põhjustel olid kaebaja advokaadibüroo läbiotsimisel kasutusel kriminaalmenetlusõigusest ja EIK praktikast tulenevad advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmed. Seega ei toimunud läbiotsimine põhiõigusi rikkudes ning asjas võis tugineda läbiotsimisega saadud tõenditele.
22.Aukohus taotles 19. oktoobri 2018. a pöördumises prokuratuurilt 28. juuni 2018. a jälitustoimingu protokolli, mis aukohtule ka edastati. Jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil on võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus (Riigikohtu 30. aprilli 2019. a otsus nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Advokatuuri aukohtumenetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses. Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (Riigikohtu 14. novembri 2019. a otsus nr 3-16-2497/120, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Seega ei tohtinud aukohus jälitustoimingu protokollile tugineda. See ei tingi aga aukohtu otsuse tühistamist, kuivõrd kohtud on kaebajale ette heidetud teo tuvastanud ainult lubatavatele tõenditele tuginedes. II
23.KrMS § 215 lõike 1 kohaselt on prokuratuuri määrused kohustuslikud kõigile. Asjas pole tähtis, et kaebajat pole kriminaalmenetluses KrMS § 215 lõike 3 alusel prokuratuuri määruse rikkumise eest trahvitud. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 alusel seaduse rikkumise ning sellega eetikakoodeksi § 9 lõike 1 alusel advokaadikutse ja advokatuuri maine kahjustamise tuvastamine ei eelda, et seaduse rikkumine oleks eelnevalt tuvastatud mõnes muus menetluses.
24.AdvS § 17 lõike 4 teise lause järgi on advokaat kohustatud aukohtu nõudel esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. Aukohus on oma otsuses kaebajale muu hulgas ette heitnud selle kohustuse rikkumist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Tegemist ei ole advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestava õigusakti või kutse-eetika nõudega AdvS § 19 lõike 1 tähenduses, vaid aukohtumenetlust reguleeriva sättega. Tema käsutuses olevad tõendid esitamata jättes riskib advokaat võimalusega, et vaidlusalune asjaolu hinnatakse tema kahjuks (nii nagu on sätestatud halduskohtumenetluses HKMS § 59 lõikes 4).
25.Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine ei mõjutanud oluliselt distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutulusotsust. Aukohtu otsuses on selge sõnaga välja toodud, et advokaat väärib AdvS § 17 lõikest 4 tuleneva kohustuse rikkumise eest karistust. Karistuse määra põhjendades on aukohus märkinud muu hulgas, et arvestab aukohtumenetluses advokatuuri aukohtu nõuete eiramist. Seega on distsiplinaarkaristuse määramisel seda ilmselgelt arvesse võetud. Kolleegium on 7. juuni 2018. a otsuse nr 3-15-2221/33 punktis 13 selgitanud tegude kogumi eest distsiplinaarkaristuste määramisel tehtud kaalutlusotsuste kohta järgmist: „Kolleegium asub seisukohale, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse.“
7(8)
3-19-467
26.Kuna aukohus on distsiplinaarkaristust määrates AdvS § 17 lõikest 4 tuleneva kohustuse rikkumisele selgelt tuginenud, ei ole võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud. Seega on kõnealune kaalutlusotsus õigusvastane ja see tuleb tühistada. III
27.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on asjas tasunud kokku 30 eurot riigilõivu. Muude menetluskulude väljamõistmist pole kaebaja taotlenud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 30 eurot.