Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel 13.03.2019, Tartu 3-18-886 InterContinental Enterprises Eesti AS kaebus Põllumajandusameti 30.10.2017. a otsuse nr 13-1/2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 01.10.2018. a otsus InterContinental Enterprises Eesti AS apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS Volitatud esindaja v.adv. Janek Valdma Vastustaja Põllumajandusamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2018. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.04.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajandusamet (PMA) tunnistas 30.10.2017. a otsusega nr 13-1/2 alates 30.10.2017 kehtetuks InterContinental Enterprises Eesti AS ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taimeja loomakasvatuse valdkonnas (registreeritud mahepõllumajanduse registris nr 2267) ja tõendava dokumendi nr 161754, sest InterContinental Enterprises Eesti AS ei esitanud teavet mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta 2017. aastal. Otsus tugines mahepõllumajanduse seaduse (MPõS) § 9 lg 1 p—le 3 ja PMA peadirektori 06.04.2015. a käskkirjaga nr 1-2/8 kinnitatud mahepõllumajanduse ja seemne osakonna põhimääruse p-le 3.1.4.
2.PMA jättis 11.04.2018. a vaideotsusega nr 1-10/5 rahuldamata InterContinental Enterprises Eesti AS vaide PMA 30.10.2017. a otsuse peale.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 19.02.2018. a otsusega nr 12-6/18/314 rahuldamata InterContinental Enterprises Eesti AS taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt taotleja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis taotlejalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot.
4.PRIA tagastas 02.04.2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/89-1 InterContinental Enterprises Eesti AS vaide PRIA 19.02.2018. a otsuse peale.
5.InterContinental Enterprises Eesti AS esitas 02.05.2018 kaebuse PMA 30.10.2017. a otsuse nr 13-1/2 ja PRIA 19.02.2018. a otsuse nr 12-6/18/314 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: Mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise teate esitamata jätmise ja riigilõivu tasumata jätmise tingis asjaolu, et ettevõtte juht C. J. S. Ridderstedt oli 2017. a kevad-suvel raskelt haige ning info liikumine oli seetõttu pärsitud. Ettevõte on mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud ja PMA oli sellest teadlik. Enne tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamist ei hoiatatud ettevõtet ega antud võimalust puuduseid kõrvaldada. Kuna puudused on nüüdseks kõrvaldatud, siis tuleb otsus tühistada, mis omakorda annaks PRIA-le aluse toetuse tagasinõudmise otsust muuta.
6.PRIA tunnistas 14.05.2018. a otsusega nr 12-6/18/466 kehtetuks PRIA 19.02.2018. a otsuse nr 12-6/18/314 ning jättis rahuldamata InterContinental Enterprises Eesti AS taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt taotleja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis taotlejalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot.
7.InterContinental Enterprises Eesti AS teatas 06.06.2018. a vastuses kohtunõudele, et ta ei soovi jätkata menetlust PRIA 19.02.2018. a otsuse osas.
8.Tartu Halduskohus lõpetas 07.06.2018. a määrusega menetluse PRIA 19.02.2018. a otsuse nr 12-6/18/314 tühistamise nõudes.
9.InterContinental Enterprises Eesti AS esitas 12.09.2018 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et K. Margusel puudus iseseisvalt juhtimisotsuste tegemiseks volitus, mida kinnitavad C. J. S. Ridderstedti 12.09.2018. a avaldused.
10.Tartu Halduskohus jättis 01.10.2018. a otsusega taotluse K. Marguse ülekuulamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kaebajal oli kohustus esitada teave mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta. Vastav teave on vajalik ettevõtte nõutele vastavuse kontrollimiseks, mis toimub Nõukogu 28.06.2007. a määruse (EÜ) nr 834/2007 art 27 lg 3 kohaselt igal aastal. Riigilõivu tasumine on eelduseks, et PMA teostaks kontrollitoiminguid, mis on mahetootjana tegeleva ettevõte tunnustamise jätkamiseks vajalik. Asjaolu, et kaebaja esitas väidetavalt pärast vaidlustatud haldusakti andmist nõutava teabe ja tasus märtsis 2018. a riigilõivu (tl 29) ei oma vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel tähtsust. 2) Rootsi perearsti tõendil C. J. S. Ridderstedti tervisliku seisundi kohta (tl 26-27) märgitud haigused võisid takistada kaebaja juhatuse liikmel vajalikke toiminguid teha. Ei ole alust
arstitõendi õigsuses kahelda. C. J. S. Ridderstedt andis 09.04.2013. a volitusega K. Margusele täielikud volitused tema esindamiseks mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud toimingute tegemisel (tl 61). Volikirjaga ei ole piiratud esindaja õigusi ega kehtestatud osade toimingute sooritamiseks lisatingimusi (juhatuse liikme nõusoleku saamine jms). Volitusest ei saa järeldada, et K. Margusel puudus õigus esitada teavet PMA-le ja riigilõiv tasuda. Seega ei saa kaebaja juhatuse liikme haigus olla teabe esitamata jätmist ja riigilõivu tasumata jätmist õigustavaks asjaoluks. 12.09.2018. a avaldused, milles isikud selgitavad 09.04.2013. a volituse sisu, ei ole usaldusväärsed tõendid (tl 70, 77-78), mistõttu kohus jättis need arvestamata. 3) PMA 12.10.2017. a ja 24.04.2017. a kirjadest pidanuks kaebaja pikaajalise mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud isikuna mõistma võimalikke tagajärgi (otsuse kehtetuks tunnistamine), kuid kirjadest ei nähtu, et haldusorgan viib läbi varasema tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise menetlust. Selle tulemusena on kandunud teabe esitamata jätmise ja riigilõivu tasumata jätmise põhjuste asjakohasuse kontrollimine vaide- ja kohtumenetlusse. Samuti ei nähtu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-s 3 sätestatud erandeid menetlusosalise arvamuse ära kuulamata jätmiseks. Seetõttu on haldusorgan ärakuulamisõiguse jätnud nõuetekohases mahus tagamata. PMA kirjavahetusest nähtub, et kaebajat on teabe esitamise ja riigilõivu tasumise kohustusest nõuetekohaselt teavitatud. Esitatud materjalidest ei nähtu, et K. Margus oleks enne vaidlustatud otsuse tegemist tundnud huvi tunnustamise menetluse suhtes. Kuna kaebaja näol oli tegemist pikaajaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud ettevõttega, kes pidi tunnustamise jätkamise alustest olema teadlik, siis võttis kaebaja tegevusetusega teadliku riski, et temale väljastatud ettevõtte tunnustamise otsus võidakse tunnistada edasiulatuvalt kehtetuks, mille tulemusena ei väljastata ka uut tunnustamise otsust järgmise perioodi kohta. Vaide- ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei kinnita, et teabe esitamata jätmine ja riigilõivu tasumata jätmine oleks vabandatav. Seetõttu ei ole ärakuulamisõiguse rikkumine sedavõrd oluline, et tingiks vaidlustatud otsuse tühistamise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.InterContinental Enterprises Eesti AS esitas 30.10.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2018. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Haiguse tõttu katkes kommunikatsioon kaebaja seadusliku esindajaga, kelle pädevuses oli kaebaja nimel otsustada, kas ettevõte jätkab mahepõllumajandusega tegelemisega või mitte. K. Margusele on antud volitus teha kitsalt tunnustamismenetlusega seotud toiminguid PMA-s, mitte võtta ettevõtte nimel vastu juhtimisotsust, kas mahepõllumajandusega jätkata või mitte. C. J. S. Ridderstedti tervislik seisund takistas kaebajal 2017. a kevad-suvel nõutavaid toiminguid teha ja seetõttu on toimingute tegemata jätmine vabandatav. 2) PMA otsuse ebaseaduslikkuse toob kaasa see, et PMA ei ole kaebajat menetluses nõuetekohaselt ära kuulanud, ei ole hoiatanud ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise võimalusest ega teavitanud sellekohase menetluse läbiviimisest. Kohtu põhjendusest järeldub, et isegi kui PMA oleks kaebajat hoiatanud ja kaebaja oleks tasunud riigilõivu ning esitanud nõutud andmed, oleks PMA pidanud kaalutlusruumi puudumisel kaebaja mahetootja staatuse tühistama ja sellega kaasnevalt toetuse tagasi nõudma. Kohtu järeldus on vastuolus hea halduse põhimõttega ning HMS § 3 lg-ga 2, § 4 lg-ga 2, § 5 lg-ga 2 ja §-ga 6. Mahetootja staatuse kontrolli eesmärk peaks olema tagada mahetootmise toetuse õige ja sihtotstarbeline kasutamine, mitte vormipuuduste tõttu ettevõtte majanduslik ruineerimine, samas kui sisuliselt on ettevõte toetust õigesti ja sihipäraselt kasutatud. 3) PRIA kontrollaktist nähtub, et kaebaja mahetootmisega tegelemine oli haldusorganile teada.
12.PMA esitas 20.11.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:
1) K. Marguse 26.02.2018. a e-kirja kohaselt kaebajal jäi riigilõiv tasumata, kuid plaanis ei olnud mahepõllumajandusega lõpetada. Seega oli kaebajal tehtud otsus jätkata mahepõllumajanduslikku ettevõtlust. K. Margusele olid antud kõik volitused kaebaja esindamiseks mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud toimingutes. 2) PMA on kaebajat korduvalt teavitanud vajadusest esitada asjakohane taotlus ja andmed ning tasuda riigilõiv mahepõllumajandusliku tunnustuse jätkumiseks. PMA 12.10.2017. a e-kirjas märgiti, et 2017. a ei ole kaebaja esitanud taotlust jätkata mahepõllumajanduslikult tunnustatud ettevõttena, esitamata on nõutud andmed ja tasumata riigilõiv. Kaebaja volitatud esindaja vastas 26.02.2018. a e-kirjaga, et riigilõiv jäi tasumata, kuid plaanis ei ole mahepõllumajandusega lõpetada. Seega oli kaebajat ette hoiatatud võimalikest tagajärgedest. 3) PRIA kontrollis kaebaja juures püsirohumaade hooldust. Kaebajale on teada, et PRIA kontroll ei asenda PMA poolt tehtavat mahepõllumajanduse nõuete kontrolli. Seda kontrolli kaebaja juures teostatud ei ole.
13.InterContinental Enterprises Eesti AS esitas 03.12.2018 täiendava seisukoha, milles ta märgib järgmist: K. Marguse e-kirjas ei kajastu, et talle oleks 2017. a kevadel või sügisel antud juhis mahepõllumajandusega jätkamiseks tegutseda – teha avaldusi ja tasuda riigilõivu. PMA 12.10.2017. a e-kirjas ei ole sõnagi kavandatavast otsusest kaebaja mahetootjate registrist kustutada ega hoiatust toetusraha tagasi nõuda. PRIA ametnikud käisid kohapeal ja veendusid, et kaebaja tegeleb mahetootmisega. Sellist teavet omades ilma hoiatuse ja ärakuulamiseta otsustada kaebaja mahetootjate registrist kustutada ja raha tagasi nõuda ei allu hea halduse põhimõttele ning tegemist on hoolimatu või pahatahtliku käitumisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
15.Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et kaebajal oli kohustus esitada PMA-le 2017. a kevad-suvel teave mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta, sh tasuda riigilõiv. Halduskohus leidis õigesti, et riigilõivu tasumine on eelduseks, et PMA teostaks kontrollitoimingud, mis on vaja läbi viia mahetootjana tegeleva ettevõtte tunnustamise jätkamiseks. MPõS § 5 lg 3 kohaselt on tunnustamine seaduse tähenduses menetlus, mille käigus Põllumajandusamet või Veterinaar- ja Toiduamet hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele. Kuna kaebaja vaidlustab Põllumajandusameti otsust ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta, on ilmne, et kaebaja tegevusaladest tulenevalt oli kaebaja mahepõllumajandusnõuetele vastavuse hindajaks PMA, mitte Veterinaarja Toiduamet. Ka ettevõtte esmakordse tunnustamise taotluse esitamisel tuleb isikul vastavalt oma tegevusvaldkondadele valida, kas ta taotleb tunnustamist Põllumajandusametilt või Veterinaar- ja Toiduametilt (MPõS § 6 lg-d 1, 2). Tunnustatud ettevõtte kohta järgmise tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise otsustab Põllumajandusamet või Veterinaar- ja Toiduamet omal algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta järelevalve tulemused (MPõS § 7 lg 5). Eeltoodust tulenevalt ei oma PRIA poolt 2017. a sügisel kaebaja juures läbi viidud kontrollitoimingud PMA tunnustamise jätkamise menetluses tähtsust. Kaebaja teistsugune arvamus on ekslik.
16.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oma kohustust teabe esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks 2017. aastal ei täitnud, mistõttu ei teostanud PMA samal aastal ka ettevõtte tunnustamise jätkamiseks vajalikke kontrollitoiminguid ning tunnistas kaebaja ettevõtte tunnustamise otsuse 2017. a oktoobris kehtetuks (vt L. Variku 12.10.2017. a e-kiri K. Margusele, tl 59-59p). Pooled vaidlevad selle üle, kas toimingute tegemata jätmine oli ettevõtte juhi haiguse tõttu vabandatav,
samuti selle üle, kas enne otsuse tegemist kaebaja ära kuulamata jätmine oli selline menetlusviga, mis annab aluse otsuse tühistamiseks.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 13.1 antud hinnanguga Rootsi perearsti tõendile ja K. Marguse nimele tehtud volikirjale ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks seda korrata. C. J. S. Ridderstedti 09.04.2013. a volikiri oli mõeldud esitamiseks PMA-le (tl 61). Halduskohus on õigesti viidanud TsÜS § 120 lõikele 2, mille kohaselt tõlgendatakse volitust selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Seega on oluline selgitada, kuidas mõistis volikirja sisu PMA. TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et volikirjast esindaja õiguste piiramist ei nähtu. Seetõttu ei pidanud PMA-le volikirjast selguma, et tunnustamise vajaduse üle ei otsusta K. Margus, vaid tema volitaja. Ringkonnakohus märgib, et vastupidisele seisukohale asudes puuduks K. Margusele antud volitusel ka mõte. Käesoleval juhul saab poolte mõistlikuks tahteks pidada soovi, et kogu ettevõtte tunnustamisega seonduva asjaajamise ja otsustega tegeleks eesti keelt valdav isik kohapeal Eestis, mitte välismaalane Norras, kellel on sellevõrra keerulisem PMA-ga suhelda.
18.Asjaolust, et PMA ametnik saatis e-kirja ettevõtte tunnustamist puudutava teabega K. Margusele võib järeldada, et sarnane ettevõtte tunnustamisega seotud suhtlus oli poolte vahel toimunud ka varasematel aastatel, mil probleeme ei tekkinud. Seetõttu oli PMA-st igati mõistlik eeldada, et K. Margusel oli volitus nii konkreetsete reaaltoimingute tegemiseks (andmete sisestamine, riigilõivu maksmine) kui ka nende toimingute vajaduse üle otsustamiseks. K. Marguse ja C. J. S. Ridderstedti omavahelised kokkulepped ei oma eeltoodu valguses tähtsust. PMA esindaja L. Varik oli K. Margust 24.04.2017. a e-kirjaga kaebaja kohustusest ja tähtajast teavitanud (tl 59p-60) ning sellega tuleb lugeda teavitatuks ka kaebaja. Kaebaja ei ole esile toonud, et ka K. Margusel esines mõjuv põhjus toimingute õigeaegseks tegemata jätmiseks. Ka ei nähtu, et K. Margus oleks teavitanud PMA-d aegsasti enne toimingute tähtpäeva nende tegemise võimatusest.
19.Halduskohtuga samaselt (halduskohtu otsuse p 13.2) leiab ringkonnakohus, et asjaosaliste 12.09.2018. a avaldused (tl 70, 77-78) ei ole usaldusväärsed ega muuda volikirja sisule antud hinnangut. Ka juhul kui eeldada, et K. Margus pidi poolte omavahelise kokkuleppe tõttu saama igakordselt enne tunnustamise toimingute tegemist selleks C. J. S. Ridderstedti nõusoleku, ei ole nõuetekohaste toimingute tegemata jätmine vabandatav. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 lg 2 sätestab, et kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks. K. Margusel oli alus eeldada, et toimingute tähtaegse tegemata jätmisega kaasneb kaebajale ebasoodus tagajärg, mida on hiljem keeruline, kui mitte võimatu kõrvaldada. Seetõttu ei näe ringkonnakohus ühtegi asjaolu, mis kaebaja käitumist toimingute tegemata jätmisel vabandaks.
20.Õige on halduskohtu järeldus, et PMA rikkus menetlusreegleid, kui jättis kaebaja tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluses ära kuulamata. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 järgi peab haldusorgan enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu
sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et käesoleval juhul oleks PMA selliselt toiminud.
21.Halduskohtu arvates ei võinud kaebajale MPõS § 7 lg 22 ning § 7 lg 5 sõnastusest tulenevalt ettenähtav olla, et PMA ei tee uut tunnustamisest keeldumise otsust, vaid tunnistab varasema tunnustamise otsuse edasiulatuvalt kehtetuks (otsuse p 14). Ringkonnakohus halduskohtu seda seisukohta siiski ei jaga. MPõS § 7 reguleerib ettevõtte tunnustamise otsuse tegemist ja tunnustamisest keeldumist PMA algatusel sama aasta järelevalve tulemuste alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes 2017. aasta kohta PMA järelevalve tulemused puudusid, sest kaebaja ei teavitanud PMA-d tähtaegselt mahepõllumajandusliku taime- või loomakasvatusega tegelemisest. Seega ei ole MPõS § 7 käesoleval juhul asjakohane norm. Ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamist reguleerib MPõS § 9, mille lõike 1 p 3 kohaselt võib PMA ettevõtte tunnustamise otsuse kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui isik ei esita PMA-le andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist. Kuna kaebaja pidi ka ise teadma, et ta PMA-le sama aasta kohta nõutud andmeid ei esitanud, ei saanud MPõS § 9 lg 1 p-st 3 tulenev tagajärg olla tema jaoks üllatus.
22.Põllumajandusministri 20.02.2009. a määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ §-dest 4 ja 10 tuleneb, et isik, kes jätkab mahepõllumajandusliku taime- või loomakasvatusega tegelemist, peab PMA-d sellest samal aastal teavitama, esitades selle kohta nõutud andmed ja dokumendid. Kuna kaebaja seda 2017. aasta kohta ei teinud, võis PMA põhjendatult järeldada, et kaebaja 2017. aastal mahepõllumajandusliku tegevusega ei tegelenud. Ringkonnakohtu hinnangul puudub seetõttu alus arvata, et kaebaja suhtes pidanuks seni tehtud tunnustamise otsus kehtima kuni 2017. aasta 31. detsembrini (vt MPõS § 7 lg 22). Kaebajal oli pikaaegne kogemus mahepõllumajandusliku tegevuse vallas ning 2017. aasta ei olnud kaebaja jaoks esimene PMA-le andmete esitamise aasta. Seega pidi PMA eeldatav negatiivne otsus olema kaebajale selgelt ettenähtav.
23.Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjutanud PMA menetluslik rikkumine asja otsustamist (HMS § 58). Kuigi ringkonnakohus möönab, et kaebaja ärakuulamisel oleks kaebaja saanud tagantjärgi esitada nii nõutud teabe kui ka tasuda riigilõivu, ei oleks need siiski asendanud PMA kontrollitoiminguid, mida andmete esitamata jätmise tõttu ei teostatud. Seega võttis kaebaja endale tegevusetusega teadliku riski, et temale väljastatud ettevõtte tunnustamise otsus võidakse edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Kuigi MPõS § 9 lg 1 p 3 sõnastusest võib järeldada PMA kaalutlusõigust ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisel, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asjakohase teabe esitamata jätmine ning riigilõivu tasumata jätmine on sellised minetused, mis ei jäta haldusorganile mahepõllumajandusliku tootmisega tegeleva ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluses laia kaalumisruumi eeldusel, et isikut on teabe esitamise vajadusest ja riigilõivu tasumise kohustusest eelnevalt teavitatud (otsuse p 15). Apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kaebaja toetuste tagasinõudmisega, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, sest vaidlustatud otsusega ei nõutud kaebajalt varem määratud toetuste tagasimaksmist. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja vastavad väited tähelepanuta.
24.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2018. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning PMA ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.