Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-17-2254 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet otsustas 02.10.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/035471-82 nõuda OÜ-lt X tagasi äriühingu ettemaksukontole täidetud ja muude nõuetega tasaarveldatud enammakse 15 978,51 eurot ja ettemaksukontole täidetud tagastusnõude 21 853,86 eurot, samuti tasuma maksusumma 335 889,75 eurot. Ajavahemikul juuli-september 2015 toimunud diislikütuse ja raske kütteõli ostutehingud N AS-ga olid näilikud ning äriühing osales tehingute ahelas, milles viidi läbi pettus. Tehingute ahel, kus OÜ O müüs kütuse N AS-le, kes omakorda võõrandas selle OÜ-le X, oli OÜ X osaniku ja esindaja YY kontrolli all ning OÜ O ja N AS kaasati tehingute ahelasse üksnes riigilt käibemaksu väljapetmise eesmärgil. Kuna kütuse tegelikku müüjat ei tuvastatud, on kütuse müüjaks tundmatu kolmas isik. Fiktiivsete vahelülide lisamisel varjati kütuse tegelikku müüjat ja tekitati mulje, et kütus on tarbimisse lubatud ning käibemaks makstud. Lisaks tuvastas maksuhaldur, et 2016. a märtsis N AS käest ostetud raske kütteõli tegelikuks müüjaks ei olnud nimetatud äriühing, vaid tundmatu kolmas isik. OÜ X oli sellest teadlik. Märtsis toimunud tehingu alusel kajastas OÜ X alusetult ja arvas sisendkäibemaksuna maha käibemaksu summas 555 563,10 eurot.
2.OÜ X palus halduskohtule esitatud kaebuses maksuhalduri 02.10.2017 maksuotsus tühistada ning kohustada maksuhaldurit arvestama ja tasuma intressi tagastusnõuete täitmisega viivitamise eest ning lõpetama ajavahemiku juuli-september 2015 ja märts 2016 osas täitetoimingute tegemine.
3.Tallinna Halduskohus jättis 13.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et maksuotsus ja selle lahutamatuks lisaks olevad 27.06.2017 ja 08.08.2017 kontrollaktid on õiguspärased. 2015. a tehingute osas on vaidlus selles, kas kaebaja soetas kütuse N AS-lt või oli müüjaks tundmatu kolmas isik. 2016. a märtsi tehingu puhul (arve nr 1024) on vaidlus selles, kas kaebaja üldse kütust soetas. Maksuotsuses ei ole 2016. a märtsi tehingu osas maksustamise õiguslikku alust märgitud, samuti ei ole viidatud maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 ls-le 1. Eeltoodu ei tingi aga maksuotsuse tühistamist. Maksustamise õiguslik alus on välja toodud 08.08.2017 kontrollakti p-s 1.1.3. Kontrollakt on maksuotsuse lahutamatu lisa. Vaidlust pole ka selles, et maksuhaldur on tehinguid käsitanud teeseldud tehinguna, s.o kvalifitseerinud need MKS § 83 lg 4 ls 1 alusel. Normile viitamata jätmine on maksuotsuse formaalne puudus. Kuna maksuotsuse kohaselt leiti kütuse ostmine olevat teeseldud (näilik) tehing, siis ei ole vaja tuvastada maksueelist ega kaebaja tahtlust saada maksueelist.
2(7)
3-17-2254 Õige pole kaebaja seisukoht, et formaalsed dokumendid kinnitavad tehingute toimumist ning isegi kui kuskil on minetused toimunud, ei puuduta need kaebajat. Kui lähtuda vaid formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike käibemaksupettuste toimepanemist. Maksukohustuslane peab oma ettevõtlustegevuse korraldama selliselt, et maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad. MKS §-s 150 sätestatud tõendamiskoormus on kaebajale üle läinud. Maksuhaldur on esitanud asjas kogutud tõenditele ja nende kogumile tuginedes põhjendatud kahtluse, et kaebaja raamatupidamises kajastatud viisil ei ole tehinguid toimunud ning kaebaja on teadlikult osalenud maksupettuses. Maksuotsus tugineb muu hulgas väärteoasjades nr 930016000059 ja 930016001247 kogutud tõenditel. Kaebaja leiab õigesti, et väärteomenetluse läbiviimise eesmärgiks ei saa olla tõendite kogumine haldusmenetluses, õige pole aga see, et väärteomenetluses kogutud tõendite kasutamine maksumenetluses on enne väärteoasja kohtuliku arutelu lõppemist välistatud. Paralleelselt on võimalik läbi viia nii maksu- kui ka süüteomenetlust. Kohtupraktikas on väärteomenetluses kogutud tõendite kasutamist peetud lubatavaks järgmistel eeldustel: väärteomenetluse algatamine on põhimõtteliselt lubatav, tõendid on konkreetses menetluses lubatavad, tõendid on kogutud seaduse nõudeid järgides, tõendite kogumisel ei ole isikute põhiõigusi rängalt riivatud, tõendid on nõuetekohaselt üle antud. Need nõuded on käesoleval juhul täidetud. Läbiotsimist ei muuda õigusvastaseks YY poolt haldusasjas nr 3-17-2307 tunnistajana antud ütlus, et ta arvas, et läbiotsimist teostati haldusmenetluse raames. Käesolevas asjas tunnistajana vastates väitis ta aga, et läbiotsimisel anti talle paber, millesse ta ei süvenenud ja mida ta läbi lugema ei hakanud. Lubamatuteks tõenditeks ei saa pidada ka e-kirju, mis on saadud läbiotsimisel ära võetud arvutitest. Ehkki põhiseaduse kohaselt on sõnumisaladuse rikkumine lubatav vaid kriminaalmenetluses, on põhiseaduse § 43 kaitsealas üksnes kommunikatsiooniprotsessis olevad sõnumid ning adressaadini jõudnud sõnumite äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ei ole (Riigikohtu 30.06.2014 otsus nr 3-1-1-14-14 ja 20.11.2015 otsus nr 3-1-1-93-15). Isegi juhul, kui jätta YY e-kirjad tõenditena arvestamata, on maksuhaldur maksuotsuses piisavalt põhjendanud kahtlust, et vaidlusaluseid tehinguid arvetel märgitud viisil ei toimunud. YY esindas tehingutes nii kaebajat kui N AS-i, mistõttu oli kaebajale teada ka kõik see, mis toimus OÜ O ja N AS vahelistes tehingutes. Kui jätta kõrvale väärteomenetluses saadud ekirjad, millest nähtub, et YY andis dokumentide täitmiseks juhiseid, kinnitavad ka muud tõendid YY osalust kõikides lülides. Nt ei tuvastanud ta N AS esindajana OÜ O esindajat, kuigi enne seda polnud N AS OÜ-ga O tehinguid teinud. Haldusasjas nr 3-17-2307 kinnitas YY, et ta ei tea OÜ O esindajat SS, mis ei ole usutav, arvestades, et YY on kütusevaldkonnas tegelenud väga pikka aega. Kuna YY teadis, et OÜ O pole kütuse tegelikuks müüjaks, puudus tal vajadus tavapärast hoolsuskohustust täita. Maksuhaldur leidis põhjendatult, et kütusemüügi saatelehed on ebausaldusväärsed. OÜ O nimelt vormistatud saatelehtedest ei vastanud nõuetele ligi 84% kogu kütuse mahust. Arvestades asjaolu, et N AS andis kütuse OÜ-le X üle enamasti enne, kui ise selle OÜ-lt O vastu võttis, pidid kaebajale teada olema kogu tehinguahela saatedokumentide minetused ja nende muutused. Saatedokumentidel peavad olema kütuse vastavussertifikaadi või vastavusdeklaratsiooni numbrid. OÜ O ja N AS vahel ja sealt edasi kaebajale liikus raske kütteõli üksnes katseprotokollide alusel. Välistatud ei ole kaebaja seisukoht, et saatelehtede lõplik vormistamine toimus pärast seda, kui kommertsladu oli välja selgitanud kütuse tegeliku koguse, kuid selle väite kohta pole kaebaja esitanud ühtegi tõendit. Ebaselge on ka kütuse veoga ja hoiustamisega seonduv. Tõendid kogumis kinnitavad, et veo tellijaks ja korraldajaks oli tegelikult kaebaja ise. 3(7)
3-17-2254 Õige on maksuhalduri järeldus, et 2016. a märtsis väljastatud arvel nr 1024 märgitud kaupa tegelikult ei ostetud. Maksuhaldur on igakülgselt uurinud OÜ E mahutites asuvat kütust ja püüdnud seda kokku viia arvel näidatuga, kuid see pole õnnestunud. Rendilepingu kohaselt oli mahutites ladustatava kauba eest vastutavaks kaebaja, kes oli teadlik, et OÜ-l E puudus vedelkütuse hoiuteenuse osutaja luba ja kohustus jälgida kütuse kvaliteeti. Ka pärast maksuhalduri ametnike kontrolli ei võtnud kaebaja samme, et selgitada välja, kuhu tema väidetav kaup OÜ E laos jäi. Huvi puudumine kinnitab, et tegelikult raske kütteõli ei ostetud. Seda kinnitab ka asjaolu, et arve on tasumata. Hagi esitamine OÜ E vastu ei tõenda, et kaebaja arvel näidatud kauba tegelikult soetas.
4.OÜ X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohtumenetluses sai kaebajale teatavaks, et maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur tuginenud tõenditele, mis on saadud väärteomenetluse käigus, sh läbiotsimise teel. Kohus leidis põhjendamatult, et need tõendid on lubatavad. Haldusasjas nr 3-17-2307 on seevastu leitud, et sõnumisaladust riivavad tõendid ei ole lubatavad. Vastustaja ei ole kohtumenetluses selgitanud, mis oli väärteomenetluse läbiviimise alus ja ajend ning miks ei ole 2,5 aasta jooksul tehtud väärteootsust. Käesolevaks ajaks on väärteod aegunud. Esineb põhjendatud kahtlus, et väärteomenetlus viidi läbi vaid selleks, et saaks kasutada tõendite kogumise meetmeid, mida MKS ette ei näe. Kohus oleks pidanud hindama, kas väärteomenetluse läbiviimine oli põhimõtteliselt lubatav. Maksuotsus ei ole põhjendatud. Kütusemüügi dokumentatsiooni koostamise nõuete rikkumised ei olnud ulatuslikud. Aktsepteeritav ei ole maksuhalduri käitumine, kus mahukatesse haldusaktidesse kuhjatakse kokku hulgaliselt ebaõigeid ning asjasse puutumatuid väiteid ning tõendeid. Kuigi maksumenetluses koguti hulgaliselt tõendeid, ei ole suuremale osale nendest kontrollaktides või maksuotsuses viidatud. Maksuotsus on seega sisuliselt motiveerimata ning tõendamiskoormus ei ole kaebajale üle läinud. Maksuotsuse aluseks ei saa olla väidete kogum. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kuna kütuse ostmine oli teeseldud tehing, ei olnud vaja tuvastada maksueelist või kaebaja tahtlust saada maksueelist. Nii MKS § 83 lg 4 kui ka § 84 puhul on vaja tuvastada tehingupoolte tahtlus saada maksueelis. Loogiline ei ole kohtu põhjendus, et N AS abil sooviti või sai varjata kaebaja teadlikkust maksupettuse toimepanemisest. Kohus pidas alusetult ebausutavaks, et YY ei olnud kohtunud SS-ga. YY selgitas kohtuistungil, et ta ei ole isiklikult kohtunud enamuse tarnijate esindajatega. Kohus pidas kahtlustäratavaks, et kaebaja ei saanud N AS-lt kütust enne kätte, kui OÜ O oli andnud selleks nõusoleku. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et on täiesti tavapärane, et saateleht vormistatakse siis, kui on selge, kui palju kütust väljastati. Kohus jättis arvestamata kaebaja tõendid, mille kohaselt korraldas kütusevedu OÜ E, samuti tõendid selle kohta, et kaebajale ligipääsmatus Lao 14/3 laos on korduvalt toimunud mitmesugused muutused kütuse keemilises koostises ja kogustes. Kohus on tsiviilasjas nr 2-17-919 rahuldanud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning seadnud Lao 14/3 kinnistule 333 378,62 euro suuruse hüpoteegi kaebaja kasuks.
4(7)
3-17-2254 Kaebaja ei ole maksupettuses osalenud. Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks mingil viisil selgitada, millist kasu kaebaja väidetavast maksupettusest sai. Kohus ei ole jaganud poolte vahel tõendamiskoormust ega selgitanud, millised asjaolud on kaebaja tõendada ning kas mõni neist asjaoludest vajab veel tõendamist. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kohtulahendis avaldada andmed piiratult selliselt, et kaebaja ning YY ja teiste kaebaja töötajate nimed asendatakse tähemärkidega ning ei avaldata registrikoodi, isikukoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad neid üheselt identifitseerida.
5.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Väärteoasjad alustati MKS § 1531 lg-te 1 ja 2 tunnustel ehk isikuid kahtlustati maksukohustuse varjamises ja tagastusnõude alusetus suurendamises. Läbiotsimiseks oli olemas Harju Maakohtu kohtuniku luba. Ükski isik läbiotsimist ei vaidlustanud. Tõendid anti nõuetekohaselt maksumenetlusse üle. Õige pole kaebaja väide, et puudused dokumentatsioonis polnud ulatuslikud. Vastupidist näitab juba asjaolu, et vastavussertifikaati nr VSD 37760 kasutati ära ning sellele viidati pea kõigis tehingutes, mis kaebaja ja N AS vahel toimusid. Dokumente vormistati tagantjärele. Isegi kui maksuhaldur pole maksuotsuses viidanud kõikidele toimikus olevatele dokumentidele, ei tähenda see, et maksuotsus oleks põhjendamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane. Maksuotsuse sisulist õiguspärasust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
7.Pooled on apellatsioonimenetluses esitanud uusi tõendeid. Maksuhaldur on esitanud läbiotsimismäärused ning 26.04.2016 läbiotsimisprotokollid. Läbiotsimismäärustega soovib vastustaja tõendada, et läbiotsimised teostati maakohtuniku loal. Läbiotsimisprotokollidest nähtub, et YY on need allkirjastanud, mistõttu pidi ta aru saama, mis alusel läbiotsimised toimusid. Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud väärteomenetluste lõpetamise määrused, mis on tehtud 22.10.2018 ja 25.10.2018. N AS suhtes lõpetati menetlus aegumise tõttu ning kaebaja suhtes väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebaja soovib tõendada, et väärteomenetlused viidi läbi üksnes maksumenetluse tarbeks tõendite kogumiseks. Tuginedes HKMS § 62 lg-le 2, võtab ringkonnakohus esitatud dokumendid toimiku materjalide juurde.
8.Ringkonnakohus on 15.11.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-756 juba hinnanud kaebaja poolt sarnastel asjaoludel tehtud tehinguid. Kui käesolevas asjas on vaidluse all N AS-ga perioodil juuli-september 2015 tehtud tehingud, siis haldusasjas nr 3-17-756 olid arutluse all N AS ja OÜ B tehingud perioodil aprill-mai 2015. Ka OÜ B puhul oli sarnaselt OÜ-ga O tegemist reaalset majandustegevust mitteomava äriühinguga, mille juhatuse liige oli oma IDkaardi andnud tundmatule kolmandale isikule, raha tasuti samuti väidetavale faktoorile, vastavusserifikaati kuritarvitati. Lisaks tugines maksuhaldur ka selles vaidluses samade väärteomenetluste raames läbiotsimiste käigus ära võetud dokumentidele. Kõigele eeltoodule on ringkonnakohus 15.11.2018 otsuses hinnangu andnud ning leidnud, et maksuotsuse tegemine oli õiguspärane. Ringkonnakohtu otsus jõustus 28.01.2019. Käesolevas asjas ei esine erisusi, mis tooksid kaasa teistsuguse otsuse tegemise. 5(7)
3-17-2254 Lisaks on ringkonnakohus 07.02.2019 teinud otsuse haldusasjas nr 3-17-2307, kus on andnud hinnangu maksuhalduri 02.10.2017 maksuotsusele nr 12.2-3/034992-57, millega määrati ka käesolevas vaidluses arutluse all olevate 2015. a tehingute osas täiendav maksukohustus N AS-le. Ringkonnakohus jääb kõigi seal avaldatud seisukohtade juurde. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud uusi väiteid.
9.Haldusasjas nr 3-17-756 tehtud otsuse p-s 10 on ringkonnakohus analüüsinud väärteomenetluses kogutud tõendite lubatavust ning leidnud, et nende tõendite üleandmine maksumenetlusse oli õiguspärane. Süüteomenetluses kogutud tõenditele maksumenetluses tuginemine ei eelda, et nende tõendite kogumise õiguspärasust peaks olema igal juhul eelnevalt kontrollitud asjaomases süüteomenetluses. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Asjas ei nähtu, et väärteomenetluse käigus tõendite kogumine oleks toimunud õigusvastaselt, mistõttu ei ole takistatud ka saadud tõendite kasutamine maksumenetluses. Asjaolu, et väärteomenetlust ei viidud pika aja jooksul lõpule, ei anna iseseisvalt alust järeldada, et väärteomenetluse eesmärk oligi maksumenetluse tarbeks tõendite kogumine, samuti ei muuda see läbiotsimist tagantjärele õigusvastaseks ega takista läbiotsimisel saadud tõendite kasutamist maksumenetluses. Kui erinevates menetlustes koguti kõik tõendid seaduse nõudeid järgides, ei ole maksuotsuse õiguspärasuse seisukohalt määrav, millises osas tugineb see maksumenetluses ja millises osas väärteomenetluses kogutud tõenditele. Asjaolu, et väärteomenetlused on käesolevaks ajaks lõpetatud aegumise ja süüteokoosseisu puudumise tõttu, ei lükka eeltoodud järeldusi ümber. Maksumenetluses on tõendamisstandard madalam kui süüteomenetluses. Kui menetleja hinnangul ei olnud süüteo tõendamiseks piisavaid tõendeid, ei tulene sellest vahetult, et maksuõigussuhtes mingeid rikkumisi ei esinenud.
10.Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, mistõttu on tõendamiskoormus läinud üle kaebajale (MKS § 150). Halduskohus ei pidanud hakkama tõendamiskoormust poolte vahel mingil muul viisil jagama. Maksuotsuse põhjendamise nõue ei eelda, et maksuotsuses või kontrollaktis peab olema viidatud absoluutselt kõigile maksumenetluses kogutud ja kohtumenetluses esitatud tõenditele. Kaebaja märgib, et maksumenetluses koguti 130 tõendit, kuid kontrollaktis ja maksuotsuses on neile vaid piiratult viidatud. Ringkonnakohus selgitab, et maksuotsuse aluseks ongi maksuotsuses endas või kontrollaktis viidatud tõendid. On tavapärane, et maksutoimikus on teatud hulk tõendeid, mis on küll asjakohased, aga millele pole tingimata tarvis viidata (nt registrikaardid, teabe nõudmise korraldused, nende kättetoimetamise andmed). Maksumenetlust läbi viies ning tõendeid kogudes ei ole maksuhalduril võimalik anda eelhinnangut, millised tõendid tingivad lõpuks maksuotsuse andmise.
11.Asjaolu, et kaebaja pidi olema teadlik sellest, et N AS pole tegelik kütuse müüja, on nii maksuhaldur kui ka halduskohus tuvastanud asjassepuutuvaid tõendeid kogumis hinnates. Kui ostja ei olnud heauskne, saab maksuhaldur tugineda ka tehingupartnerit iseloomustavatele näitajatele. Asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner, on võimalik tõendada kaudsete tõenditega. Maksuhalduri ja halduskohtu poolt läbi viidud tõendite analüüs on asjakohane ning näitab veenvalt, et kaebaja oli tehingu tegelikest asjaoludest teadlik. Kaebaja on esitanud vastuväited üksikutele tõenditele, kuid need ei lükka ümber pilti, mis nähtub tõendite kogumist. Ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-17-756 on kasutatud täpselt samasugust skeemi, vaid kütuse väidetavad müüjad on erinevad, viitab kaudselt, et tegemist oli kaebaja ja N AS poolt välja töötatud pettusega. 6(7)
3-17-2254 Kuna nii kaebaja kui N AS olid samade füüsiliste isikute kontrolli all, on raske hinnata, milline äriühing vaidlusalustest tehingutest maksueelise sai. Maksuhaldur on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti välja toonud, et vaadelda tuleb kogu ahelat, mitte iga üksikut äriühingut isoleeritult. Maksuhalduri hinnangul on riigile tekitatud kahju suurus ca 300 000 eurot. MKS §-de 83 ja 84 kohaldamise eeldusi on ringkonnakohus igakülgselt analüüsinud haldusasjas nr 3-17-756 tehtud otsuse p-s 11.
12.Halduskohus on igakülgselt hinnanud ka 2016. a märtsikuu tehingut. Arve kohaselt müüs N AS kaebajale 529 980 liitrit rasket kütteõli. Kütus pidi väidetavalt asuma OÜ E laos, kuid sellist kütust faktiliselt laos ei olnud. Kaebaja on väitnud, et kütus läks kaduma laopidaja tegevuse tulemusena. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebaja käitumine (kütuse ladustamine laopidaja juures, kellel puudus vastav tegevusluba; ükskõiksus selles osas, kas dokumentidele on märgitud õiged mahutite numbrid; hoiulepingu sõlmimine, mis näeb ette kliendi vastutuse mahutis hoiustatud kütuse eest) viitab kaebaja teadlikkusele, et tehing ei toimu arvel näidatud tingimustel. Lisaks on maksuhaldur õigesti rõhutanud, et oluliseks asjaoluks on ka arve tasumata jätmine. Kohtuvaidluse alustamine OÜ E suhtes ei lükka maksuhalduri ja halduskohtu järeldusi ümber. Harju Maakohtu 21.11.2018 määrusega nr 2-17-919 on poolte vahel sõlmitud kompromiss. Kompromissi sisu on poolte enda kujundada, mistõttu ei saa väita, et see lükkab ümber maksuhalduri poolt tehtud järeldused.
13.Kaebaja palub HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes avaldada kohtulahendis andmed piiratult, asendades kaebaja ning lahendis välja toodud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga, samuti palub kaebaja mitte avaldada registrikoodi, isikukoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad isikuid identifitseerida. Ringkonnakohus rahuldab taotluse, asendades otsuses kaebaja ning YY nimed tähemärkidega. Teiste kaebaja töötajate nimesid pole käesolevas lahendis kajastatud, samuti pole kasutatud registrikoodi, isikukoodi, aadressi ega muid andmeid, mida oleks vaja varjata.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.