Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1811
Haldusasi
M.M kaebus Tallinna Vangla tegevuse (kaebaja hoidmine ebapiisava valgustusega kambris nr 314) õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – M.M Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.M apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta M.M apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-16-1811 muutmata.
M.Mle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Edastada M.Mle koopia haldusasja nr 3-16-1811 toimiku lehest 115.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. märtsil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-1811 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.M esitas Tallinna Vanglale 07.06.2016 pöördumise, milles taotles kambri nr 314 valgustuse parandamist selliselt, et kambri lakke paigaldataks valgustid, mis tagaksid ühtlase valgustustiheduse 200 lx, ning seintele ja voodipeatsisse kohtvalgustid lugemiseks valgustustihedusega minimaalselt 300 lx, WC-sse niiskuskindel valgusti valgustustihedusega 200 lx ning laua kohale kohtvalgusti valgustustihedusega minimaalselt 500 lx. Tallinna Vangla selgitas 06.07.2016 vastuses, et seadus ei sätesta eluruumide ja kambrite valgustusele piirnorme ning kambri nr 314 valgustuse parandamise vajadus selgitatakse välja valgustustiheduse mõõtmisega. M.M esitas Tallinna Vanglale 01.08.2016 vaide, milles nõudis kambri nr 314 valgustuse vastavusse viimist kehtivate standarditega (st tema 07.06.2016 taotluse täitmist). Tallinna Vangla jättis 10.08.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/257-2 vaide rahuldamata.
2.M.M esitas Tallinna Halduskohtule 12.09.2016 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi taotlus tuvastada Tallinna Vangla kambri nr 314 valgustustingimuste õigusvastasus. Tallinna Vangla kambrites ei ole tagatud piisavat ja nõuetekohast kunstlikku valgustust ega ka loomulikku valgust. Vangistusseaduse (VangS) §-s 45 ja muudes õigusaktides käsitatakse kinnipeetava kambrit üksnes eluruumina, kuid tegelikult on see multifunktsionaalne ruum, mis on korraga eluruum, söögituba, magamistuba, võimla, tualettruum ning töö- ja õpperuum. Kinnipeetavad õpivad vangla koolis, kirjutavad lähedastele kirju, kaitsevad oma õigusi kohtus jne, mistõttu peab kambrite valgustus võimaldama kinnipeetavatel tegeleda kõigi nende tegevustega ilma tervist kahjustamata. Euroopa vanglareeglistiku (EVR) p 18.2 sätestab, et kõikides hoonetes, kus vangidel tuleb elada, töötada või koguneda, peavad aknad olema nii suured, et vangid saaksid tavatingimustes loomuliku valgusega lugeda või töötada. Kunstlik valgustus peab vastama tunnustatud tehnilistele standarditele ning selleks peavad riigisiseses õiguses olema kehtestatud minimaalsed erinõuded. Tallinna Vangla oleks pidanud analoogia korras ja VangS § 41 lg-le 1 tuginedes rakendama üldtunnustatud standardeid, mis sätestavad tervislikud valgustingimused (valgustustiheduse) elu ja bürooruumidele ning töökohtadele. Ka Sotsiaalministeeriumi 07.03.2016 selgitusest nr 1.5-1./1200-6 ja Tööinspektsiooni 26.04.2016 vastusest nr 1.4-1/925 saab järeldada, et kambrites peab olema tagatud ühtlane valgustustihedus minimaalselt 300 lx ja töölaual vähemalt 500 lx. Üheski Tallinna Vangla kambris ei ole tagatud piisavat loomuliku valguse ligipääsu, sest põrandapinna ja akna pindala suhe on alati suurem kui 1:8. Kambris ei ole ühelgi ajahetkel võimalik lugeda ilma kunstliku valgustuseta. Kui VangS § 45 lg 1 võimaldab kinnipeetavaid kohelda ilma põhjuseta erinevalt vabaduses viibivatest isikutest, on see vastuolus VangS § 41 lg-ga 2 ja põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). VangS § 45 lg 1 ei sätesta lisaks piisava täpsusega, mida justiitsminister peaks vangla sisekorraeeskirjas sätestama.
3.Tallinna Vangla vaidles 20.12.2017 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Õigusaktides ei ole kehtestatud erinõudeid kinnipeetavate kambrite valgustusele, vaid arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 2(8)
3-16-1811 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ (määrus nr 38) p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis tagab ruumis piisava valgustuse. EVR ei sätesta samuti konkreetseid, arvuliselt väljendatavaid nõudeid ning sellest ei saa järeldada, et kunstlik valgustus kambris peaks vastama töökohale sätestatud nõuetele. Nii EVR-s kui ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) soovitustes on peetud eelkõige oluliseks, et kinnipeetava kambrisse oleks tagatud loomuliku valguse juurdepääs. Kohtupraktikas on hoolekandeasutustele kehtestatud normide, erialakirjanduse ja spetsialistide arvamuste põhjal leitud, et kinnipeetavate elukambris on minimaalseks lubatavaks valgustatuse tasemeks 200 lx. Õiguskantsler kontrollis 18.12.2015 muu hulgas kambri nr 314 valgustust ning leidis, et see ei ole laua taga istudes või magamisasemel vaevata lugemiseks küllaldane. Tallinna Vangla parandas kambri nr 314 valgustust 14.03.2016, asendades päevavalguslambid kahe uue lakke paigaldatud plafoonvalgustiga ning kontrollmõõtmisel saadi kambri valgustustiheduseks koos loomuliku valgusega 360 lx. Valgustuse parandamist kinnitab OÜ Hooldus Pluss ja Tallinna Vangla 28.03.2016 tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Kaebaja paigutati kambrisse nr 314 alles 15.04.2016 ehk pärast valgustustingimuste parandamist. Julgeolekukaalutlustel kambri akna ette paigaldatud trellid ei takista loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Kaebaja viibis kambris valdavalt kevadel ja suvel (15.04.2016–08.11.2016), mil päevavalgust oli praktiliselt kogu ärkveloleku ajal. Öörahu ajal (22:00–06:00) peavad kinnipeetavad olema magamiskohas ning muud tegevused (nt õppimine ja lugemine) ei ole sellel ajal lubatud. Tallinna Vangla 01.07.2016 vastusest nr 5-18/16/14544-2 nähtub, et valgustustihedus kambris nr 314 oli akna juures 300 lx, kambri keskel 171 lx, laua kohal 200 lx ja kappide keskel 53 lx. Kuna laud asetseb kambri akna lähedal, on seal kirjatööde tegemiseks ja muudeks tegevusteks piisavalt valgust. Tallinna Vangla 19.10.2016 vastusest nr 5-8/16/22042-2 nähtuvad samuti kambri nr 314 valgustatuse mõõtmise tulemused, kuid kaebaja nõudmistele vastavalt tehti mõõtmised eraldi kas üksnes päevavalgusega või üksnes kunstliku valgustusega. M.M ei ole osalenud hõivetegevuses ega õppetöös ja seega puudus tal töötamise või koolitööde tegemise kohustus. Enam valgust nõudvate tegevustega oli kaebajal võimalik tegeleda päevasel ajal. Samuti oli kaebajal võimalik soetada isiklike vahendite arvel vangla kauplusest näpitslamp ja kasutada seda täiendava valgusallikana.
4.Tallinna Halduskohus jättis 22.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele (mh valgustatuse osas). Rahvatervise seaduse § 4 p 11 kohaselt ei tohi ruumide valgustus kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. EVR p-s 18.2 toodud viitest standarditele ei saa tuletada, et kunstlik valgustus kambris peaks vastama töökoha valgustatusele sätestatud nõuetele, mistõttu ei saa tingimuste õiguspärasuse hindamisel lähtuda töökoha valgustatusele kohaldatavast standardist (s.o Eesti standardi EVS-EN 12464-1:2011 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus“ 1. osast „Sisetöökohad“). Seda toetab ka standardi ps 1 „Käsitlusala“ märgitu, mille kohaselt sätestab see nõuded üksnes sisetöökohtadele. Arvuliste standardväärtuste puudumisele vaatamata on kohtud leidnud, et kinnipeetava kambri valgustus ei tohi kahjustada seal viibivate kinnipeetavate tervist ja selleks peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsus nr 3-1452898, p 15; 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p 10). Kuivõrd kinnipeetavad sooritavas kambris mitmeid erinevaid toiminguid (sh loevad ja kirjutavad), saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet põhjendatuks. Kuna kinnipeetava kambrit ei saa samastada tööruumiga, puudub vajadus analüüsida kaebaja väiteid, et kambris tuleks tagada ühtlane valgustustihedus minimaalselt 300 lx ja töölaual vähemalt 500 lx. Kuna kinnipeetava kambri valgustatus ei pea vastama tööruumi nõuetele, on alusetud ka kaebaja väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ja tema väidetavast diskrimineerimisest. 3(8)
3-16-1811 Kambri nr 314 fotolt (tl 115) on selgelt tuvastatav, et kambris on aken ning võrdlemisi suurte vahedega trellid ei piira oluliselt loomuliku valguse juurdepääsu. Määrus nr 38 on praeguseks kehtetu ning alates 06.07.2015 asendab seda majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (määrus nr 85). Kehtiv määrus ei sätesta enam akna ja põranda pindala nõutavat suhet, mis ei tohtinud varasema määruse kohaselt olla väiksem kui 1:8, ning seega ei pea seda vaidlusaluse kambri puhul kontrollima. Isegi kui selline nõue oleks jätkuvalt olemas, ei saa seda arvestada, sest VangS § 45 lg 1 reguleerib nõudeid kambri aknale ja valgustusele ammendavalt (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Kambri valgustatuse hindamisel saab lähtuda ka päevasel ajal tehtud mõõtmiste tulemustest, mis kajastavad nii kunstliku kui ka loomuliku valguse koosmõju, sest kinnipeetaval ei ole keelatud kasutada mõlemat valgusallikat korraga. Kaebaja on möönnud, et kontrollmõõtmisel saadi valgustustiheduseks koos loomuliku valgusega vähemalt 322 lx. Samuti esitas kaebaja ise Tallinna Vangla 01.07.2016 vastuse nr 5-18/16/14544-2, millest nähtub selgelt, et kambri nr 314 valgustatus akna juures ja laua kohal vastas kohtupraktikas nõutud valgustustihedusele vähemalt 200 lx. Arvestada saab siiski ka vastustaja viidatud mõõtmistulemust (360 lx), sest tulemuste lahknevuse võis põhjustada loomuliku valguse erinev intensiivsus. Kuigi kambri nr 314 valgustatust on varem hinnatud ebapiisavaks, on Tallinna Vangla valgustust parandanud ja asendanud senised valgustid uutega. Kuna valgustuse renoveerimine oli lõpetatud hiljemalt 28.03.2016, siis viibis kaebaja kambris ajal, mil valgustustingimused olid oluliselt parandatud. Kaebajal ei pidanud vaidlusalusel perioodil täitma kambris õppe- või tööülesandeid, mistõttu ei ole töökohavalgustuse nõuded asjassepuutuvad. Lugeda, kirjutada jms võib olla tarvis teha ka mitteõppival kinnipeetaval, kuid ta saab need toimingud vajaduse korral planeerida ajale, mil valgust on rohkem. Kahtlust ei ole selles, et nende toimingute tegemine oli ka vaidlusalusel ajal ja tingimustes võimalik ilma tervist kahjustamata. Vastustaja viide võimalusele soetada isiklik näpitslamp ei ole asjakohane, sest vastustaja ei saa jätta seadusest tulenevat kohustust täitmata põhjendusega, et kaebaja saab ise soetada täiendava valgusallika. Kokkuvõttes ei olnud kambri nr 314 valgustatus õigusvastane ning lisaks langes suur osa sellest kevade- ja suveajale, mil loomulikku valgust oli rohkem. Asjaolu, et VangS § 45 lg 1 ega vangla sisekorraeeskiri ei reguleeri kinnipeetava kambri valgustustingimusi kaebaja soovitud täpsusastmega, ei tähenda, et need oleksid põhiseadusevastased.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.M.M palub 28.03.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 22.01.2019) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Justiitsministeerium kinnitas 12.02.2018 kirjas nr 11-7/44-2, et kamber, kus kinnipeetav teeb paberitööd, peab vastama Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 176) sätestatud tingimustele. Apellandil ei olnud võimalik seda kirja halduskohtule esitada, sest ta sai selle kätte alles 14.02.2018 ehk 19 päeva pärast täiendavate tõendite esitamise tähtpäeva. Tööinspektsioon on 02.01.2018 vastuses selgitustaotlusele nr 1.4-1/925-2 samuti leidnud, et kontoritöö puhul peab lauda valgustama kohtvalgusti valgustustihedusega 500 lx. Asjaolu, et apellant õppis kambris iseseisvalt, nähtub ka haldusasjast nr 3-17-1598. Mõõtmistulemuste hindamisel on jäetud kõigi apellandi vastuväidetega arvestamata. 01.07.2017 toimunud kontrollmõõtmisel võeti parema tulemuse saavutamiseks laelampidelt maha katted ning kambrisse lisati üks 75 W hõõglamp. Eeltoodud mõõtmistulemused lükkab ümber 18.10.2016 teostatud mõõtmine, mille juures sai viibida ka apellant ning mille kohaselt oli loomulik valgus laua juures 117 lx ja kunstlik valgus ~100 lx. Halduskohus on tuginenud väidetele ja mõõtmistulemustele, mille puhul ei ole täpselt teada, kuidas ja millistes tingimustes täpselt mõõdeti. 4(8)
3-16-1811 Kinnipeetava elukambri puhul tuleb lähtuda multifunktsionaalsest kasutusest. Õigusaktidest tulenevad nõuded eluruumi valgustusele on täidetud üksnes juhul, kui need vastavad kehtivatele standarditele. Kinnipeetavale tuleb tagada võimalus õppida ja töötada samadel tingimustel nagu vabaduses viibivatele isikutele. Viide haldusasjale nr 3-14-53031 on arusaamatu, sest apellant on tõendanud, et lugemiseks ja kirjutamiseks läheb vaja kohtupraktikas ettenähtust tugevamat valgust. Standardi järgi on minimaalseks lugemisvalguseks 300 lx, mis on kambrites tagatud üksnes päevasel ajal, kui päike paistab aknast sisse. Seadusega kehtestatud valgustatuse nõue ei saa olla täidetud üksnes päikesepaiste olemasolul. Arusaamatu on ka väide, et valgustatuse nõuded on täidetud loomuliku ja kunstliku valguse koosmõjus. Halduskohus pidanuks kaasama eksperdid, kes oleksid võimelised tegema kindlaks, millised peavad olema standarditele vastavad valgustustingimused kinnipeetava kambris. Apellant tegeles kambris nr 314 viibimise ajal lisaks õppimisele ka tööga (st koostas kaebusi vangistustingimuste parandamise eesmärgil), mis on võrreldav näiteks kontaktisiku või kohtuniku poolt tehtava kirjatööga. Apellandile tehti sellel perioodil ka alaseljaoperatsioon, mille järel oli ta sunnitud lamama voodi alumisel naril, kus valgustustihedus oli ainult ca 50 lx. Voodi juures olev lugemislamp peaks olema nõutav, kuid hetkel puudub õigusakt, mis kohustaks vanglat seda tagama.
6.Tallinna Vangla palub 30.04.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus jättis kaebaja taotluse ekspertide kaasamiseks põhjendatult rahuldamata, sest tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega ning Tallinna Vangla kambrite valgustustingimusi on kohtud korduvalt hinnanud. Apellandil ei ole keelatud kambris lugeda, õppida ja kirjutada kaebusi, kuid tal puudub subjektiivne õigus nõuda samaväärseid tingimusi vabaduses viibivate isikutega. Kohtud on korduvalt märkinud, et kinnipeetava elukambri kui eluruumi tingimuste osas ei kohaldu määrus nr 176 ja selle §-s 8 viidatud standard (nt Tallinna Halduskohtu 08.06.2012 otsus nr 3-10-3423; 20.01.2016 otsus nr 3-14-53031). Kinnipeetava soov kirjutada kambris kirju, raamatuid või kaebusi ei ole samastatav töösuhtes oleva isiku töökohustuste täitmisega tööandja poolt ettenähtud töökohal. Tallinna Vangla ei ole vaidlusalusel perioodil apellanti tööle rakendanud. Vastustaja nõustub, et olenemata sellest, kas kinnipeetav osaleb hõivetegevuses või mitte, ei tohi kambri valgustus kahjustada tema tervist. Kohtupraktika kohaselt ei kahjusta kambri valgustus kinnipeetava tervist, kui kambris on tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Seega oli apellandile kambris nr 314 viibimise ajal tagatud nõuetekohane valgustatus. Väär on apellandi arusaam, et vangla on kohustatud paigaldama kinnipeetava voodi juurde täiendava lambi, et kinnipeetaval oleks mugav voodis lugeda. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda valgusti paigaldamist just temale meelepärasesse kohta. M.M paigutati kambrisse pärast valgustite vahetamist. Halduskohus on arvestanud mõlema poole esitatud mõõtmistulemustega, mis kinnitavad, et kambris oli tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kuna apellant ei viibinud valgustite vahetamise järel teostatud mõõtmiste juures, puudub tal alus väita, et mõõtmistulemus ei saanud olla 360 lx. Eri aegadel tehtud mõõtmiste tulemused võivadki olla erinevad, kuid valgustuse nõuetele mittevastavusest saab rääkida alles siis, kui valgustustihedus kambris jääb loomuliku ja kunstliku valgustusega kokku alla 200 lx. Justiitsministeeriumi 12.02.2018 vastust nr 117/44-2 ei ole apellant kohtule esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et M.M apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus,
5(8)
3-16-1811 et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
8.Asjas on vaidluse all nõue tuvastada Tallinna Vangla kambri nr 314 ebapiisav valgustatus ajavahemikul 15.04.2016–08.11.2016 (v.a 03.10.2016, mil kaebaja viibis vastuvõtukambris nr 113 – tl 110). Kaebaja muud nõuded on Tallinna Halduskohtu 31.03.2017 ja 10.11.2017 määrustega tagastatud. M.M on apellatsioonkaebuses viidanud Justiitsministeeriumi 12.02.2018 vastusele nr 11-7/44-2 ja Tööinspektsiooni 02.01.2018 vastusele nr 1.4-1/925-2, kuid pole nimetatud dokumente kohtutele esitanud. Asutuste dokumendiregistrite kohaselt on viidatud vastustele kehtestatud avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12 alusel juurdepääsupiirang (s.o eraelu kaitseks), mistõttu ei ole dokumendid avalikult kättesaadavad. Ringkonnakohus selgitas juba 29.03.2018 määruses (p 4) apellandile, et kui ta soovib oma väidetes tugineda dokumentidele, mis ei ole kohtule avalikest allikatest kättesaadavad, kuid on olemas temal endal, siis tuleb tal HKMS § 59 lg 1 järgi vastavad tõendid kohtule viivitamatult esitada. Ringkonnakohtu 02.01.2019 määrusega anti menetlusosalistele täiendavate tõendite esitamiseks aega kuni 22.01.2019. Apellant ei ole sellele vaatamata viidatud dokumente kohtule esitanud ega toonud välja ka põhjuseid, mis takistaksid dokumentide esitamist. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole samas tegemist tõenditega, mis omaksid asja lahendamisel tähtsust, ei pea kohus vajalikuks nõuda neid välja ka omal algatusel. Eelkõige saab apellatsioonkaebusest järeldada, et Justiitsministeeriumi 12.02.2018 vastus ja Tööinspektsiooni 02.01.2018 vastus käsitlesid üksnes olukordi, kus kinnipeetav täidab kambris lugemise ja kirjutamisega seotud tööülesandeid. Praegusel juhul nähtub vastustaja esitatud andmetest (tl 110p), et M.M ei ole Tallinna Vanglas viibimise kestel (19.05.2015–03.01.2017) olnud ühelgi ajavahemikul hõivatud töö ega õpingutega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud põhjendatult kaasamata ka kaebaja taotletud valgustusala asjatundjad, sest ekspert ei saaks tagantjärele hinnata, millised olid kambri valgustustingimused 2016. aastal ja nende õiguspärasuse kontrollimisel saab lähtuda kambris tehtud mõõtmiste tulemustest ning kättesaadavast erialakirjandusest ja sellele tuginevast varasemast kohtupraktikast.
9.VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt ei saa kinnipeetava kambrit käsitada tööruumi või töökohana, mistõttu ei laiene sellele ka Vabariigi Valituse 14.06.2007 määruses nr 176 sätestatud töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (sh määruse §-s 8 toodud nõuded valgustusele). Töökohana mõistetakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 1 kohaselt töötamiskohta ja selle ümbrust, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Töökohale esitatavad töötervisehoiu ja tööohutuse nõuded on kehtestatud esmajoones täistööajaga töötavat isikut silmas pidades ning nende eesmärk on tagada, et tööandja rakendaks abinõusid, et vältida ohuteguritest (sh ebapiisavast valgustusest) tulenevat terviseriski. Kaebusele lisatud Sotsiaalministeeriumi 07.03.2016 vastus nr 1.51.1/1200-6 (tl 15-16) ja Tööinspektsiooni 26.04.2016 vastus nr 1.4-1/925 (tl 17-19) käsitlevad samuti esmajoones nõudeid n-ö klassikalise kontoritöökoha valgustusele, mis ei ole kinnipeetava kambriga otseselt võrreldav. Üksnes asjaolust, et töökohalt ja õpperuumilt nõutakse õigusaktide ja standardite järgi oluliselt kõrgemat valgustustihedust (300–500 lx), kui on peetud piisavaks eluruumide (sh kinnipeetava kambri) puhul (minimaalselt 200 lx), ei saa järeldada, et kinnipeetava kambrile peaksid automaatselt laienema töökohale ja õpperuumile ettenähtud nõuded, kui kinnipeetav soovib kambris lugeda ja kirjutada. Töökohale ja õpperuumile kehtestatud valgustusnõuded saaksid kinnipeetava kambri suhtes kohalduda vaid siis, kui kinnipeetav oleks kohustatud märkimisväärse osa päevast täitma kambris õppe- või tööülesandeid. Nagu eelnevalt selgitatud, ei ole M.M olnud Tallinna Vanglas hõivatud õpingute ega tööga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et iseseisvat ja vabatahtlikku enesetäiendamist või ka kirjade või kaebuste koostamist ei saa võrrelda õppe- või tööülesannete täitmisega, sest kinnipeetaval on võimalik endal valida aeg ja koht, millal ja kus konkreetse 6(8)
3-16-1811 tegevusega tegeleda, sh arvestades loomuliku valguse hulgaga. Asjakohane ei ole ka apellandi viide haldusasjale nr 3-17-1598, sest selles asjas oli vaidluse all M.M 05.04.2017 taotlus, et Viru Vangla eraldaks talle vajalikud õppematerjalid ja korraldaks juhendamise, et apellandil oleks võimalik sooritada kõrgkooli astumiseks vajalikud riigieksamid, kuid vangla jättis taotluse rahuldamata. Sellest ei saa teha mingit järeldust, et apellant oleks õppinud ajavahemikul 15.04.2016–08.11.2016.
10.VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt kambri aknale ja valgustusele kehtestatud nõudeid (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8), mistõttu ei saa pelgalt kambri akna mõõtmetest ega ka trellide olemasolust järeldada, et kambris ei oleks tagatud piisavat loomuliku valguse juurdepääsu. Kambri nr 314 fotolt (tl 115) nähtuvalt ei saanud akna ette paigutatud trellid päikesevalguse sissepääsu kuigivõrd takistada. Erinevalt varem kehtinud määruse nr 38 p-st 5 ei näe alates 06.07.2015 kehtiva määruse nr 85 § 3 lg 3 enam ette ka akna ja põranda pindala minimaalselt lubatud suhtarvu (1:8), vaid üksnes kohustuse tagada piisav loomulik valgus. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama. Kohtupraktika kohaselt peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud. Seega peab kambris õppimiseks ja lugemiseks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2015 otsus nr 3-11-2724, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p-d 8−10; 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898, p 15). Eeltoodud valgustatuse miinimumtase võib olla tagatud ka loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, p 13; 17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, p 11). Valgustustihedus vähemalt 200 lx ei pea tingimata olema tagatud kõigis kambri osades, vaid esmajoones neis kohtades, mida paremat valgustatust nõudvate toimingute tegemiseks (nt lugemine ja kirjutamine) tavapäraselt kasutatakse (nt laua kohal). Praegusel juhul oli kambris nr 314 olemas ligikaudu pooles ulatuses akna all paiknev laud ning kambri valgustatust võib seetõttu pidada õiguspäraseks, kui eeskätt laua kohal oli tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Küll aga ei saaks piisava valgustatuse nõudele vastavaks hinnata olukorda, kus minimaalselt nõutav valgustustihedus oleks tagatud üksnes akna juures.
11.Pärast valgustustingimuste parandamist 2016. a märtsis oli kambris nr 314 teostatud kontrollmõõtmise kohaselt valgustustihedus keskmiselt 360 lx. Tallinna Vangla 01.07.2016 vastusest nr 5-18/16/14544-2 (tl 37) nähtuvalt oli järgmise mõõtmise kohaselt valgustustihedus loomuliku valgusega kambris akna all 322 lx, kambri keskel 65 lx, kappide kohal 34 lx ja laua kohal 157 lx ning kunstliku valgusega akna all 300 lx, kambri keskel 171 lx, laua kohal 200 lx ja kappide keskel 53 lx. Apellandi juuresolekul 18.10.2016 kell 11:10 kambris nr 314 teostatud mõõtmise kohaselt (vt Tallinna Vangla 19.10.2016 vastus nr 5-8/16/22042-2 – tl 114) oli valgustustihedus ainult loomuliku valgusega laua juures 117 lx ning ainult kunstliku valgusega (s.o kinni kaetud aknaga) tualettruumis ~38 lx, laua juures ~100 lx, kambri keskel ~95 lx ja ukse juures ~25 lx. Neid mõõtmistulemusi arvestades peab ringkonnakohus usutavaks, et loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koosmõjul oli kambris nr 314 vähemasti laua juures tagatud keskmine valgustustihedus vähemalt 200 lx. Seejuures on asjakohane arvestada ka seda, et apellant viibis kambris nr 314 ajavahemikul 15.04.2016–08.11.2016 ehk suuremalt jaolt kevad-suvisel perioodil, mil loomulikku valgust on rohkem ja pikemat aega. Kuna ka oktoobri keskpaigas tehtud mõõtmise kohaselt võis valgustustihedus laua kohal loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes ületada 200 lx, puudub alus arvata, et see saanuks kevadel või suvel olla väiksem. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ka nende mõõtmistulemuste usaldusväärsuses, mille juures apellant ei viibinud, sest apellant ei ole oma kahtlusi sisuliselt põhjendanud ja vastustaja esitatud andmetest nähtub piisava selgusega, millistel tingimustel on mõõtmisi tehtud. 7(8)
3-16-1811
12.Apellandi väide, et ta oli osa kambris nr 314 viibitud ajast sunnitud seljaoperatsiooni tõttu üksnes lamama alumisel voodinaril (kus tema hinnangul oli valgustustihedus üksnes ca 50 lx) ega saanud kasutada lugemiseks ja kirjutamiseks kambris olevat lauda, ei muuda kambri valgustustingimusi iseenesest õigusvastaseks. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendid väidetava terviseprobleemi olemasolu ja kestuse kohta. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks vanglale esitatud taotlustes põhjendanud valgustustingimuste parandamise (st täiendavate valgusallikate lisamise) vajadust asjaoluga, et ta ei saa terviseseisundi tõttu valida lugemiseks ja kirjutamiseks kambris sobivaimat kohta. Tallinna Vangla 06.07.2016 vastuse nr 58/16/15033-2 (tl 51) ja 10.08.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/257-2 (tl 54-54p) kohaselt on M.M nõudnud kambri nr 314 (ja lisaks ka teiste kambrite, kuhu teda võidakse edaspidi paigutada) valgustuse üldist parandamist (s.o paigaldada lakke valgustid, mis tagaksid ühtlase valgustustiheduse 200 lx, seintele ja voodi peatsisse kohtvalgustid valgustustihedusega minimaalselt 300 lx, WC-sse niiskuskindel valgusti valgustustihedusega 200 lx, laua kohale kohtvalgusti valgustustihedusega minimaalselt 500 lx). Ringkonnakohtu hinnangul oli apellandile kokkuvõttes kambris nr 314 viibimise ajal vähemasti loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes tagatud piisav valgustus, mis võimaldas tal muu hulgas lugeda ja kirjutada. Apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tegevusele, mida tal poleks olnud võimalik väidetavalt puuduliku valgustatuse tõttu teha.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb M.M apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.02.2018 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et M.M on Tallinna Halduskohtu 20.04.2017 määrusest ja menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt olnud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning apellant ei ole esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad M.Mle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
15.M.M esitas 20.01.2019 ringkonnakohtule taotluse koopia saamiseks haldusasja toimikus asuvast fotost kambrist nr 314 (Tallinna Vangla 20.12.2017 vastuse lisa 6 – tl 115). HKMS § 27 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel muu hulgas õigus saada toimikus olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Kuivõrd riigilõivuseaduse § 61 lg 1 kohaselt tuleb kohtumenetluse dokumendi ärakirja või väljatrüki eest tasuda riigilõivu alates 21. leheküljest, siis puudub apellandil kohustus riigilõivu tasuda. Ringkonnakohus rahuldab apellandi taotluse ja edastab talle koopia haldusasja nr 3-16-1811 toimiku lehest 115.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.