A.B.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.08.2018 otsuse nr 12.2-4/022029-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tunnistada 30.03.2009 maksuotsus nr 125/178 kehtetuks osas, milles see puudutab 28 000 aktisast saadud tulu maksustamist
Menetlusosalised
Kaebaja – A.B., esindaja Jelena Aru
Asja läbivaatamine
Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.B. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.03. 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA või vastustaja) tegi 30.03.2009 maksuotsuse nr 12-5/178 (maksuotsus), millega kohustas A.B.i (kaebaja) tasuma 2002. aasta eest täiendavalt tulumaksu 20 014 500 krooni (Tasmo Ärigrupi AS aktsiate võõrandamine ja maksustatavast tulust koolituskulude ebaõige mahaarvamine). Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kohus rahuldas 30.12.2009. aasta kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-1863 kaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2011 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Viidatud otsus jõustus 21.06.2011, mil Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.31.07.2018 esitas kaebaja MTA-le taotluse 30.03.2009 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p 2 ja põhiseaduse § 12 alusel põhjusel, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi kohtupraktikaga, näiteks otsuses nr 3-3-1-79-11 väljendatud seisukohtadega.
1(6)
4.MTA jättis 28.08.2018 otsusega nr 12.2-4/022029-2 kaebaja taotluse rahuldamata kuna leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-1863 ja Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-11 ei ole omavahel vastuolus. Samuti leidis MTA, et isegi juhul, kui taotluses viidatud Riigikohtu otsuse aluseks oleva kaasuse asjaolud oleksid sarnased maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, ei võimaldaks ka see taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa käsitleda kui uut asjaolu või tõendit MKS § 102 lg 1 p 2 tähenduses.
5.Kaebaja esitas 12.09.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 28.08.2018 otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks tühistada maksuotsus osas, milles see puudutab 28 000 aktsiatest saadud tulu maksustamist või alternatiivselt maksuotsuse tühistamiseks osas, milles see puudutab 28 000 aktsiatest saadud tulu maksustamist.
6.Tallinna Halduskohus võttis 02.10.2018 määrusega menetlusse kaebuse nõudes MTA 28.08.2018 otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks tunnistada 30.03.2009 maksuotsus kehtetuks osas, milles see puudutab 28 000 aktsiast saadud tulu maksustamist. Kohus tunnistas vastustajaks MTA.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Kaebaja on seisukohal, et maksuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-09-1863 on otseses vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-79-11 väljendatud seisukohtadega. Kaebajat maksustati seetõttu, et maksuhalduri hinnangul müüs kaebaja OÜ Della Project kaudu oma aktsiad eesmärgiga hoiduda kõrvale tulumaksu maksmise kohustusest ning aktsiate eest saadud raha laekus lõpuks kaebajale kuuluvasse OÜ-sse Bariot Grupp. Kaebajat puudutavas haldusasjas nr 3-09-1863 tekkis olukord, kus vaatamata sellele, et kohtuotsus ja maksuotsus olid otseses vastuolus Riigikohtu seisukohtadega, jättis Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-79-11, et: „Pelgalt raha paigutamine ettevõtlusse ei saa luua maksueelist, kui füüsilisel isikul puudub tegelik võimalus eelpool kirjeldatud tehingute tulemusena ettevõtlusse paigutatud raha makse vältides kasutada. Olukorras, kus pole välja selgitatud raha liikumine füüsilise isiku valdusesse ilma, et sellega oleks kaasnenud maksukohustuse täitmine, ei saa olla tegemist kõnealustele tehingutele moonutatud kuju andmisega ega kujundusvõimaluste kuritarvitamisega.“. Ringkonnakohus leidis lahendis nr 3-09-1863, et: „Mööndes võimalust, et saadud tulu kasutati A.B. ainuomandis ja juhitava OÜ Bariot Grupp ettevõtluses, sai A.B. oma viimatinimetatud äriühingu ettevõtlusesse väärtpaberite müügist laekunud kasu paigutada välditud tulumaksu võrra suuremas summas kui olukorras, kus ta oleks need väärtpaberid AS-le Tecnomar & Adrem müünud isiklikult. Seega on A.B. maksueelise saanud. Sellise maksueelise tõttu ei välista MKS § 84 kohaldamist asjaolu, et kasu väärtpaberite müügist pole A.B.le laekunud. Eeltoodud põhjustel ei eelda füüsilisele isikule TuMS alusel ja MKS § 84 kohaselt tulumaksu määramine tingimata tuvastamist, et füüsiline isik on tema poolt tulumaksukohustuse vältimise skeemis kasutatud juriidilisele isikule laekunud tulu isiklikult kasutanud.“. Lahendites nr 3-3-1-79-11 ja nr 3-09-1863 käsitletud juhtumid on sarnased ning võrreldavad ning kohtute otsused ei oleks tohtinud niivõrd erineda. Mõlema lahendi puhul on oluline, et aktsiate eest laekus raha äriühingute kontodele ning puudutatud füüsilised isikud ei ole seda raha maksuvabalt enda käsutusse saanud. Samuti sai mõlemal juhul füüsiline isik maksueelise tehingu ebakohase õigusliku kujundamise tõttu ja MKS § 84 kohaldamist ei välista asjaolu, et kasu aktsiate müügist pole laekunud füüsilisele isikule.
8.Üheks olulisemaks maksustamisel kehtivatest põhimõtetest on ühetaolise maksustamise põhimõte, mis tuleneb põhiseaduse (PS) §-ist 12. Ühetaolise maksustamise põhimõte oleks tagatud, kui kõiki kaebajaga sarnases olukorras olevaid maksumaksjaid koheldaks sarnaselt, ehk kõiki füüsilisi isikuid kes müüsid oma vara juriidilise isiku kaudu, maksustatakse võrdselt. Praeguses asjas on maksuotsuse alusel tekkinud kaebajal suur maksuvõlgnevus. Samas on sarnastel juhtudel analoog2(6)
sed maksuotsused kohtute poolt tühistatud (nr 3-3-1-79-11). Kaebaja peab maksma tulumaksu tulult, mida ta ei ole isiklikult kätte saanud.
9.Maksuotsus tuleb kehtetuks tunnistada MKS § 102 lg 1 p 2 ja PS § 12 alusel. Ringkonnakohtu otsus jõustus 2011 aastal, kuid nimetatud asjaolu ei takista maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Riigikohtu ja ringkonnakohtu otsuste vahel esinev vastuolu annab kaebajale aluse maksuotsuse tühistamist taotleda. Kaebaja on seisukohal, et põhiseadusliku õiguse rikkumine on uus asjaolu MKS § 102 lg 1 p 2 mõttes ning annab aluse maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Ei oma tähtsust, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus juba 2011 aastal ega see, et viidatud Riigikohtu otsus tehti samuti 2011.a. Kui kaebaja oleks seda vastuolu teadnud varem, oleks ta sellele ka varem tähelepanu juhtinud ega oleks lasknud enda pankrotti välja kuulutada. Kaebaja sai vastuolulistest lahenditest teada 09.07.2018 ning võttis samal päeval ka ühendust Riigikohtu kantseleiga, kust soovitati esitada MTA-le taotlus. Kaebaja tegi seda 31.07.2018.
10.Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, et kohtuotsustes nr 3-09-1863 ja nr 3-3-1-79-11 vaadeldud olukorrad on erinevad ega ole võrreldavad. Ei saa rääkida kohtupraktika muutusest, sest kaebaja ja A. K. kassatsioonkaebused olid esitatud Riigikohtusse praktiliselt samal ajal. Seda, et üks kaebus võeti menetlusse ja rahuldati ja teist kaebust vaatamata olukordade sarnasusele menetlusse ei võetud, ei saa käsitleda kohtupraktika muutusena. See oli algusest peale maksumaksja ebavõrdne kohtlemine ja PS §-s 12 sätestatud õiguse rikkumine.
11.Kaebaja leiab ka, et MTA vaidlustatud otsus on motiveerimata, selles toodud põhjendused on otsitud ja asjasse puutumatud. MTA seisukoht
12.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja viidatud Riigikohtu otsus nr 33-1-79-11 ei ole vastuolus maksuotsusega ega Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 3-09-1863. Igat maksuasja tuleb vaadelda eraldi. Kaebaja poolt viidatud kaasuses võõrandas füüsiline isik enda nimel olnud AS Tallegg aktsiad enne nende müüki HK Ruokatalo Oy-le endaga seotud äriühingule OÜ Kase Invest, kus aktsiate müügist saadud kasu ja rahalised vahendid jäid äriühingu kasutusse. Riigikohus on oma otsustes, sh otsuses nr 3-3-1-79-11, väljendanud seisukohta, mille kohaselt MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehinguga, millel puudub majanduslik sisu ning selle eesmärk on vältida maksude tasumist. Kaebaja endaga seotud kaasuses Tasmo Ärigrupi AS kitsale ringile suunatud aktsiaemissioon, AS-i Technomar & Adrem majanduslikult ebamõistlik laenu andmine ja sellele järgnev aktsiate ost OÜ-lt Della Project kui ka OÜ Della Project tehingud pärast aktsiate võõrandamise toimumist andsid kohtu hinnangul aluse järelduseks, et OÜ Della Project ei olnud reaalse majandustegevuse eesmärgil loodud äriühing, vaid loodud üksnes Tasmo Ärigrupi AS 28 000 aktsia võõrandamiseks ja võõrandamisest saadud tulu suunamiseks laenudena kaebaja ainuosaluse ning juhtimise all tegutsenud OÜ-sse Bariot Grupp. Vormistatud tehingute ainsaks eesmärgiks oli vältida kaebajal tekkivat tulumaksukohustust ning vormistatud tehinguid ei saa pidada lubatavaks maksuplaneerimiseks.
13.Isegi juhul, kui kaebaja viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-79-11 aluseks oleva kaasuse asjaolud oleksid sarnased maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, siis ka see ei võimaldaks kaebaja taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa käsitleda kui uut asjaolu, või tõendit MKS § 102 lg 1 p 2 tähenduses. MTA hinnangul omavad Riigikohtu seisukohad haldusasjades küll üldist tähendust kohtupraktika kujundamisel, kuid Riigikohus oma lahendiga ei saa luua ega kehtetuks tunnistada maksu tasumise õiguslikke aluseid MKS § 33 lg 4 mõttes. Riigikohtu lahend ei too endaga kaasa kohustust tagasiulatuvalt kohtupraktikat muuta ega saa olla aluseks jõustunud kohtuotsusega kinnitatud õiguspärase maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Seega ei ole ilmnenud uusi asjaolusid ega tõendeid maksuotsuse kehtetuks tunnistamise kohta MKS § 102 lg 1 p 2 alusel. 3(6)
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas kohtuasjas on vaidlus selles, kas vastustaja keeldus õiguspäraselt maksuotsuse kehtetuks tunnistamisest põhjusel, et Riigikohtu 13.02.2012 otsuses nr 3-3-1-79-11 ja kaebaja suhtes tehtud maksuotsuses ning Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2011 otsuses nr 3-09-1863 (jõustus 21.06.2011) toodud seisukohtade vahel esineb vastuolu. Kaebaja leiab, et vastuolu esineb ning seeläbi on rikutud ühetaolise maksustamise põhimõtet, kuivõrd kõiki sarnases olukorras olevaid maksumaksjaid tuleb kohelda võrdselt. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.
15.MKS § 102 lg 1 p 2 sätestab, et maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.
16.Kohus ei nõustu kaebajaga, et MKS § 102 lg-s 2 nimetatud uue asjaolu või tõendi all saab mõista vastuolu esinemist sarnaste asjade lahendamise kohtupraktikas. Sättes nimetatud asjaolu või tõendi all mõistetakse faktilist asjaolu või konkreetset tõendit, mis mõjutab maksukohustuse suurust. Iga maksuotsus rajaneb elulistel asjaoludel ja konkreetsetel tõenditel. Kui pärast maksu määramist ilmneb, et asjaolud on arvesse võetud ebaõigesti või on rikutud tõendite kogumise kohustust (sh on ilmnenud uute tõendite alusel tõendatud mõni asjaolu, mis ei olnud varem tõendatud, kuid mis võimaldab maksukohustust vähendada), siis on MKS § 102 lg 1 alusel võimalik maksukohustuse määramine uute asjaolude ja tõendite valguses uuesti läbi vaadata. Ka maksukorralduse seaduse eelnõu 886 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel) on selgitatud, et MKS §-is 102 on mõeldud asjaolu või tõendit, mis oli maksuotsuse tegemise ajal olemas, kuid ei olnud maksuhaldurile teada. Tegemist on asjaolu, või tõendiga, millest ilmneb, et maksukohustus ei ole maksuotsuses määratud kindlaks sellises ulatuses, nagu ta peaks olema vastavalt seadusele. Nendeks asjaoludeks võivad olla näiteks õigussuhted, millest maksuhaldur ei olnud varem teadlik. Uuteks asjaoludeks ei loeta õigusnormide tõlgenduste muutumist.
17.Kaebaja ei tugine asjaolule, et ilmnenud on mõni uus faktiline asjaolu või tõend, mille arvesse võtmise korral tuleks tema suhtes teha teistsugune maksuotsus. Kaebaja väidab hoopis, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-79-11 põhjendusi arvestades oleks tulnud kohaldada õigust juba algselt teisiti ning kaebajat koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste maksumaksjatega. Sellistel asjaoludel ei ole aga maksuotsuse kehtetuks tunnistamine võimalik. Kaebaja suhtes tehtud 14.03.2011 Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga haldusasjas nr 3-09-1863 tühistati halduskohtu 03.12.2009 otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebaja kaebus 30.03.2009 maksuotsuse tühistamiseks rahuldamata. Nimetatud maksuotsus on jõustunud, kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Selles osas erineb kaebaja olukord M. L. olukorrast, kuivõrd Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-79-11 tühistati osaliselt alama astme kohtute lahendid ning maksuotsus. Kuivõrd kohtumenetluses kaebaja suhtes tehtud maksuotsust ei tühistatud, siis ei saa maksuhaldur maksuotsust tühistada põhjusel, et kaebaja leiab, et kohus on teinud kaebaja kaebuse läbi vaatamisel ebaõige kohtulahendi. Kui kaebaja leiab, et tema suhtes on viidatud kaasusega sarnastel asjaoludel tehtud ebaõige kohtulahend ning Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust põhjendamatult menetlusse, saaks maksuhaldur maksuotsuse tühistada üksnes siis, kui kaebaja on saavutanud jõustunud kohtulahendi tühistamise haldusasjas nr 3-09-1863. Jõustunud kohtulahendi uuesti läbi vaatamine ja tühistamine uute asjaolude ilmnemise tõttu on HKMS § 239 järgi võimalik üksnes teistmise korras. Teismisavalduse on kaebaja Riigikohtule esitanud, kuid Riigikohus ei võtnud oma 2.10.2018 määrusega kaebaja teistmisavaldust haldusasjas nr 3-09-1863 menetlusse. See tähendab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on jätkuvalt kehtiv. Kehtiv on ka maksuotsus. Seega ei ole kaebaja õiguslik olukord muutunud ja kaebaja ei saa maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel tugineda väitele, et tema suhtes oleks tulnud teha teistsugune kohtulahend.
18.Kaebaja taotlust ei oleks saanud rahuldada ka põhjendusel, et sarnaste asjade lahendamisel on muutunud kohtupraktika. Sellist võimalust maksuseadused ette ei näe ja selline tõlgendus ei ole ka õiguslikult mõeldav, kuna kohtute seisukohad on pidevas muutumises ja arengus. Kui iga uudse 4(6)
tõlgenduse kohaselt tuleks tagasiulatuvalt üle vaadata juba tehtud maksuotsused, siis kaasneks sellega õiguslik ebastabiilsus. Ka Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et uue asjaoluna ei saa käsitleda halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist (nt lahendid nr 3-3-1-6-04 p 18, 3-31-7-04 p 16). Kohtuotsus ei ole ka maksuotsuses otsene õiguse allikas ega tõend. HKMS § 177 lg 1 ja 2 järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele, mis tähendab, et teise isiku suhtes tehtud kohtuotsuses sisalduvad seisukohad ei ole haldusorganile teises asjas siduvad ja kohustuslikud. Sellist tähendust ei ole antud ka Riigikohtu lahenditele. Kuigi Riigikohtu seisukohad haldusasjades omavad üldist tähendust kohtupraktika kujundamisel, ei saa Riigikohus oma lahenditega luua ega kehtetuks tunnistada maksu tasumise õiguslikke aluseid MKS § 33 lg 4 mõttes. Vastustaja viitab põhjendatult Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2015 otsusele haldusasjas nr 3-15110, milles kohus selgitas, et analoogia korras ei saa maksu tasumise õigusliku aluse äralangemisena käsitleda Riigikohtu tõlgenduse muutumist tulumaksuseaduse (TuMS) sätete osas. Selline lähenemine laiendaks põhjendamatult põhiseadusest tulenevat Riigikohtu rolli haldusasjade lahendamisel. Samuti selgitas ringkonnakohus, et Riigikohtu lahend ei too endaga kaasa kohustust tagasiulatuvalt kohtupraktikat muuta. Viidatud lahendis toodud printsiibid on kohaldatavad käesolevas asjas vaatamata sellele, et praegusel juhul on maksukohustus maksuotsusega kindlaks määratud, kuid kirjeldatud kaasuses vaieldi tagastusnõude põhjendatuse üle.
19.Kuna kohtuotsuses, sh Riigikohtu otsuses sisalduvatel õiguslikel põhjendustel ei ole tagasiulatuvat mõju, siis ei saaks kaebaja sisuliste väidete põhjendatuse korral praeguses asjas kohaldada ka 103 lg 1 p-d 2, mis võimaldaks maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu. Samas on ka viidatud sündmuste all mõeldud faktilisi asjaolusid mõjutavat sündmust. Riigikohtu seaduse tõlgendused, mis võivad endaga kaasa tuua halduspraktika muutumise, ei oma ega peagi omama tagasiulatuvat jõudu ning ei too kaasa vajadust tagasiulatuvalt kogu senist halduspraktikat ümber hinnata. Tallinna Ringkonnakohus märgib oma lahendis nr 3-15-110 põhjendatult, et selline lähenemine laiendaks lubamatult põhiseadusest tulenevat Riigikohtu rolli haldusasjade lahendamisel.
20.Kohus nõustub vastustajaga, et ka juhul, kui Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste vahel esinev vastuolu võiks anda aluse maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks, ei ole viidatud eeldus praegusel juhul ka faktiliselt täidetud.
21.Kohus nõustub kaebajaga, et oma olemuselt on mõlema kaasuse asjaolud mõneti sarnased. Nii haldusasjas nr 3-09-1863 kui ka asjas nr 3-3-1-79-11 vaieldi TuMS § 15 lg 1 kohaldamise üle koosmõjus MKS §-ga 84. Mõlemas asjas olid vaatluse all aktsiate võõrandamisega seonduvad tehingud ning aktsiate eest laekus raha äriühingute kontodele ning puudutatud füüsilised isikud ei ole seda raha enda käsutusse saanud. Kaebajat puudutavas kohtulahendis nr 3-09-1863 ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt olukorras, kus pole tuvastatud, et OÜ-le Della Project laekunud (ja lõppkokkuvõttes A.B. ainuomandis olevasse OÜ-sse Bariot Grupp jõudnud) tulu kasutamine A.B. isiklikul otstarbel, ei saa juriidilise isiku OÜ Della Project (või OÜ Bariot Grupp) tulu käsitada füüsilise isiku A.B. tuluna, sest juriidilise ja füüsilise isiku tulu maksustamise režiim on erinev ja tulumaksuseadus välistab juriidilise isiku tulu maksuvaba üleandmise füüsilisele isikule. Tallinna Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis, et: „Mööndes võimalust, et saadud tulu kasutati A.B. ainuomandis ja juhitava OÜ Bariot Grupp ettevõtluses, sai A.B. oma viimatinimetatud äriühingu ettevõtlusesse väärtpaberite müügist laekunud kasu paigutada välditud tulumaksu võrra suuremas summas kui olukorras, kus ta oleks need väärtpaberid ASle Tecnomar & Adrem müünud isiklikult. Seega on A.B. maksueelise saanud. Sellise maksueelise tõttu ei välista MKS § 84 kohaldamist asjaolu, et kasu väärtpaberite müügist pole A.B.le laekunud. Eeltoodud põhjustel ei eelda füüsilisele isikule TuMS alusel ja MKS § 84 kohaselt tulumaksu määramine tingimata tuvastamist, et füüsiline isik on tema poolt tulumaksukohustuse vältimise skeemis kasutatud juriidilisele isikule laekunud tulu isiklikult kasutanud.“. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-79-11 leiti, et: „Pelgalt raha paigutamine ettevõtlusse ei saa luua maksueelist, kui füüsilisel isikul puudub tegelik võimalus eelpool kirjeldatud tehingute tulemusena et5(6)
tevõtlusse paigutatud raha makse vältides kasutada. Olukorras, kus pole välja selgitatud raha liikumine füüsilise isiku valdusesse ilma, et sellega oleks kaasnenud maksukohustuse täitmine, ei saa olla tegemist kõnealustele tehingutele moonutatud kuju andmisega ega kujundusvõimaluste kuritarvitamisega.“. Seega on kohtute lõppjäreldused tehingute maksustamise osas erinevad.
22.Kohus leiab aga, et seisukohad ei ole sedavõrd erinevad, et saaks rääkida kohtupraktika põhimõttelisest muutusest sarnaste asjade lahendamisel. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-79-11 p-s 32 välja toonud, et :„tavaolukorras ei ole TuMS 15 lg 1 alusel tekkiva maksukohustuse väljaselgitamisel oluline, mida isik saadud kasuga teeb. Senises praktikas on kolleegium aga asunud seisukohale, et kohaldades TuMS § 15 lg-t 1 koostoimes MKS §-ga 84, on see siiski tähtis (nt kas saadud kasu hakatakse kasutama ettevõtluses või suunatakse see makse tasumata isiklikku tarbimisse). Nähtuvalt kolleegiumi eelnevalt viidatud lahendist haldusasjas nr 3-3-1-23-09 (p-d 19 ja 20), on kolleegium pidanud oluliseks tuvastada, kas faktiliselt on aktsiate müügist äriühingutele laekunud raha füüsiliste isikute kasutuses (äriühingute kontodelt välja võetud, ebamõistlikult soodsatel tingimustel füüsilistele isikutele laenatud jne) või esinesid asjaolud, mis annavad alust väita, et tegelikult kasutavad kõiki aktsiate müügist saadud hüvesid füüsilised isikud äriühingute asemel. Samuti võib aktsiate võõrandamisest saadud kasu maksustamisel osutuda oluliseks pöörata tähelepanu sellele, kuidas suurenes aktsiaid võõrandanud füüsilise isiku vara osaühingule laekunud vara arvel ja kuidas tal oli võimalik osaühingule laekunud tasu enda huvides kasutada (otsus asjas nr 3-3-1-57-08 p 12). Kolleegium möönis haldusasjas nr 3-3-1-15-11 (p 18) tulumaksu määramise võimalikkust, kui maksuhaldur tuvastab, et füüsiline isik on saanud aktsiate müügist äriühingule laekunud raha kasutada enda hüvanguks, ilma, et sellega kaasnenud vastava maksukohustuse täitmine.“. Samas möönis Riigikohus (p 33), et: „saadud tulu kasutamise väljaselgitamine ei pruugi kõikides olukordades olla vajalik ka TuMS § 15 lg 1 ja MKS § 84 koostoimes kohaldamisel. Küll aga peab kolleegium praeguses asjas vajalikuks kindlaks teha, kuidas OÜ Kase Invest kasutas aktsiate müügist saadud raha ning kas A.K. sai OÜ-le Kase Invest laekunud raha maksukohustust vältides enda huvides kasutada.“. Leian, et igat maksuasja tuleb vaadelda eraldi, sh milliste konkreetsete asjaolude alusel järeldusi tehakse ning milline hinnang esitatud tõenditele antakse. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendis hindas kohus konkreetses asjas esitatud tõendeid ja asjaolusid ning jõudis eelpool kirjeldatud järeldusteni. Lahendi punktist 33 tulenevalt on Riigikohtu tsiteeritud seisukohad seotud konkreetse kohtuasjaga ning järeldused ei ole üldistatavad. Seega ei ole Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad omavahelises vastuolus, vaid mõlemad lahendid on tehtud konkreetsete asjaolude alusel. Samuti ei saa kohus käesoleva haldusasja raames hakata uuesti analüüsima ja üle hindama haldusasja nr 3-09-1863 aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Halduskohtul selline pädevus praeguse asja lahendamisel puudub.
23.Kohus ei nõustu kaebajaga, et MTA 28.08.2018 otsus on motiveerimata. Otsuses on välja toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja vastustaja seisukoht, miks kaebaja taotlus ei kuulu rahuldamisele. Viidatud on asjakohastele õigusnormidele. Seega vastab otsus HMS § 55 ja 56 sätestatud nõuetele, on arusaadav ning nõuetekohaselt põhjendatud.
24.Eeltoodut kokku võttes jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.