Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1908
Haldusasi
OS, RS, OY, SŠ ja AP kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 1. septembri 2016. a ettekirjutuse nr 1612899/00493 tühistamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – OS, RS, OY, SŠ ja AP, esindaja Tiina Pill Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb
Menetluse alus ringkonnakohtus
OS, RS, OY, SŠ ja AP apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OS, RS, OY, SŠ ja AP apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-16-1908 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. märtsil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-1908 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) algatas 16.02.2016 ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 alusel riikliku järelevalve menetluse seoses Tallinnas Kotzebue tn 18a kinnistul (katastritunnus 78408:801:0119, pindala 1371 m2) paikneva laohoone laiendamisega. Kotzebue tn 18a kinnistul paiknevad 3-korruseline asutusehoone (ehitisregistri kood 101023426; ehitisealune pind 244 m2; kasutusotstarve „büroohoone“) ja 2-korruseline laohoone (ehitisregistri kood 101023427; ehitisealune pind 243 m2; kasutusotstarve „muu tööstuse laohoone“). Kinnistu on jagatud 28 korteriomandiks, millest asutusehoones paiknevad mitteeluruumid nr 1–17 ja laohoones paiknevad mitteeluruumid 18–28. Kinnistusraamatu andmetel oli laohoones asuvate mitteeluruumide nr 18–28 omanikuks 26.08.2008–03.02.2016 OÜ Capital Kinnisvara (juhatuse liikmed AP ja OS, ainuosanik OS), 04.02.2016–03.03.2016 oli mitteeluruumide nr 18–28 omanikuks SP ning alates 04.03.2016 kanti mitteeluruumide nr 18–28 omanikuna sisse OÜ Beetahansa (juhatuse liikmed AP ja OS, ainuosanik Ameerika Ühendriikide Oklahoma osariigi äriühing Cremo Capital L.L.C.). Mitteeluruumide nr 18–20 omanikuks oli 12.07.2016–22.08.2016 OÜ Overtime (juhatuse liikmed AP ja OS, ainuosanik Cremo Capital L.L.C.), 23.08.2016–27.10.2016 RS ja 28.10.2016–13.12.2018 OS. Mitteeluruumide nr 21 ja 22 omanikuks oli 19.07.2016– 05.11.2018 AP ning 06.11.2018–13.12.2018 OS. Mitteeluruumide nr 23 ja 24 omanikuks oli 28.07.2016–12.11.2018 SŠ ning 13.11.2018–13.12.2018 OS. Mitteeluruumide nr 25 ja 26 omanikuks oli 12.07.2016–13.12.2018 OS. Mitteeluruumide nr 27 ja 28 omanikuks oli 12.07.2016–15.11.2018 OY ning 16.11.2018–13.12.2018 OS. Mitteeluruumide nr 18–28 omanikuna kanti 14.12.2018 kinnistusraamatusse OÜ Overtime ning alates 02.01.2019 on mitteeluruumide nr 18–28 omanikuks Lashlee OÜ (juhatuse liige AP, ainuosanik OÜ Beetahansa).
2.TLPA tuvastas 17.02.2016 paikvaatlusel, et Kotzebue tn 18a kinnistul asuvat laohoonet on asutud õigusliku aluseta laiendama ja hoonele korruseid peale ehitama. TLPA kohustas 18.02.2016 ettekirjutusega nr 1612899/00031 kinnistu kaasomanikke ehitustööd koheselt peatama. TLPA tuvastas 19.02.2016, 29.06.2016 ja 30.06.2016 paikvaatlustel, et ehitustööd kinnistul asuvas laohoones jätkuvad. TLPA 30.06.2016 ettekirjutusega nr 1612899/00382 kohustati Kotzebue tn 18a korteriomandite nr 18–28 (s.o laohoone) toonast omanikku OÜ-d Beetahansa ehitustööd koheselt peatama. TLPA tuvastas 15.08.2016 ja 30.08.2016 toimunud paikvaatlustel ehitustööde jätkumise.
3.TLPA kohustas 01.09.2016 ettekirjutusega nr 1612899/010493 OS, RS, OY, SŠ ja AP peatama koheselt kõik ehitustööd Kotzebue tn 18a asuvas laohoones ning hoiatas neid ettekirjutuse täitmata jätmise korral EhS § 133 alusel iga adressaadi suhtes 5000 euro suuruse sunniraha rakendamise eest. TLPA tuvastas 17.02.2016 paikvaatlusel, et Kotzebue tn 18a kinnistu laohoonet on asutud laiendama ja hoonele korruseid peale ehitama, kuigi ümberehitamiseks ega laiendamiseks ei ole väljastatud ehitusluba, mis on nõutav EhS § 38 lg 2 ja lisa 1 järgi. AP kinnitas 18.02.2016 selgitustes, et tema on ehitustööde tellijaks. TLPA esitas 17.02.2016 ettekirjutusega kõigile kinnistuomanikele nõude peatada ehitustööd. EhS § 2(11)
3-16-1908 19 lg 1 p-st 2 tulenevalt peab omanik muu hulgas tagama ehitamiseks vajalike lubade olemasolu. TLPA tuvastas 29.06.2016 paikvaatlusel, et ehitustöid on jätkatud. Kuna Kotzebue tn 18a laohoone omanikuks oli alates 01.03.2016 OÜ Beetahansa, koostas TLPA äriühingule 30.06.2016 uue ettekirjutuse nõudega peatada koheselt kõik ehitustööd. TLPA tuvastas 15.08.2016, et ehitustöid on jätkatud. Kotzebue tn 18a laohoone omanikeks on alates 07.07.2016 OY, OS, SŠ, AP ja OÜ Overtime ning 23.08.2016 on OÜ Overtime asemel omanikuna sisse kantud RS. Eeltoodust tulenevalt koostab TLPA ettekirjutuse hoone uutele omanikele.
4.TLPA tuvastas 14.09.2016 ja 16.09.2016 paikvaatlustel, et ehitustööd Kotzebue tn 18a kinnistul asuvas laohoones jätkuvad. TLPA 16.09.2016 hoiatusega nr 1612899/00493 kohustati OS, RS, OY, SŠ ja AP tasuma hiljemalt 22.09.2016 ettekirjutuses määratud sunniraha 5000 eurot ning hoiatati, et ettekirjutuse jätkuva täitmata jätmise korral on sunniraha uueks suuruseks 6400 eurot.
5.TLPA tuvastas 17.09.2016 ja 20.09.2016 paikvaatlustel, et ehitustööd Kotzebue tn 18a kinnistul asuvas laohoones jätkuvad. TLPA 21.09.2016 hoiatusega nr 1612899/00493 kohustati OS, RS, OY, SŠ ja AP tasuma hiljemalt 28.09.2016 sunniraha 6400 eurot.
6.OS, RS, OY, SŠ ja AP esitasid Tallinna Halduskohtule 23.09.2016 kaebuse TLPA 01.09.2016 ettekirjutuse nr 1612899/00493 tühistamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks. Ettekirjutuse andmiseks puudus alus ja eesmärk, ettekirjutus on motiveerimata ning sunniraha on määratud ebamõistlikus suuruses. Ettekirjutusest ei selgu, kus ja milliseid ehitustöid jätkatakse. Põhjendamatu on teha ettekirjutus kõigile korteriomanikele korraga, vaid see peab olema suunatud isikule, kes konkreetselt ebaseaduslikke ehitustöid teeb. Kaebajad omandasid korteriomandid siis, kui vaidlusalune elamu oli juba püstitatud ning elamu valmis enne ettekirjutuse tegemist. Kaebajad ei saa ettekirjutust täita, sest nemad ei ole tööde teostajad ning nad ei kasuta vaidlusaluseid korteriomandeid. Vastustaja ei ole selgitanud välja laohoone omanikku ja kasutajat, kes peaks selles toimuva eest vastutama. Puuduvad tõendid, et ettekirjutus ja hoiatus oleks enne sunniraha sissenõudmist kaebajatele kätte toimetatud. Kaebajad said 21.09.2016 hoiatuse kätte alles täitemenetluse raames, mistõttu ei ole neile tagatud mõistlikku võimalust täita ettekirjutus hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Isegi kui 21.09.2016 hoiatus oleks koheselt kätte toimetatud, ei oleks sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks jäänud piisavalt aega, sest vastustaja esitas juba 23.09.2016 täiturile avalduse sunniraha sissenõudmiseks. Vastustaja ei ole pärast hoiatuse tegemist tegelikkuses veendunud, et ettekirjutus on täitmata. Sunniraha sissenõudmine on ka sel põhjusel ebaseaduslik. TLPA 03.11.2016 paikvaatlus ei tõenda ehitamist pärast 20.09.2016. Paikvaatluste tulemused ei ole objektiivsed ning nende põhjal ei ole võimalik järeldada, kas varasemaga võrreldes on ehitustöid jätkatud või mitte (sh millises osas). Paikvaatluse tegemise ajast ei ole omanikke teavitatud ega võimaldatud neil paikvaatlusel osaleda (samuti pole kaasatud manukaid), mistõttu puudub veendumus, et paikvaatluse teostas ja fotod tegi selleks pädev isik. Paikvaatluse protokolle pole ehitise omanikele tutvustatud ega neid olukorrast informeeritud. Paikvaatluse protokollid on allkirjastamata ega saa olla kasutatavad tõenditena. Pärast sunniraha reaalset sissenõudmist koostatud paikvaatluste protokollid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ehitise endine omanik esitas 2016. a veebruaris taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks, millest TLPA on keeldunud, piirates seeläbi ise võimalust ehitamist seadustada. Ettekirjutuse täitmiseks on rakendatud sunniraha sisuliselt 25 000 euro suuruses summas (s.o 5 × 5000 eurot), kuigi tegelikkuses saab kõigi kaasomanike suhtes kokku rakendada sunniraha kuni 6400 eurot. Sellises ulatuses sunniraha rakendamine paneb kaebajad ilmselgelt raskesse majanduslikku olukorda. Kui kohus leiab, et kuni 6400 euro suurust sunniraha saab nõuda igalt kaasomanikult, on säte põhiseadusevastane, sest kohtleb isikuid ebavõrdselt. Kaebajatele ei saa 3(11)
3-16-1908 omistada laohoone eelmiste omanike tegevust ega nende suhtes tehtud ettekirjutusi (sh sellel alusel kohaldada kõrgemat sunniraha määra).
7.Tallinna linn palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kotzebue tn 18a laohoone ümberehitamine ja laiendamine, milleks peab olema EhS § 38 lg 2 ja lisa 1 järgi ehitusluba (mida pole väljastatud), on tuvastatud korduvatel paikvaatlustel. Kaebajad on Kotzebue tn 18a korterite nr 18–28 omanikud ja kinnistusraamatu plaanid tõendavad, et need asuvad üksnes vaidlusaluses laohoones, mistõttu peavad kaebajad EhS § 19 lg 1 järgi tagama ehitise ja ehitamise vastavuse õigusaktide nõuetega. Ehitustöid on teostatud viisil, mis seab ohtu inimeste elu ja tervise (nt ehitise laiendamise eesmärgil on kõrgemaks ehitatud vahetult naaberkinnistul asuva lasteaia mänguväljaku äärde jääv müür, kuid ehitustöid ei ole naabriga kooskõlastatud, samuti ei ole piiratud ohuala ega võetud muid meetmeid ohutuse tagamiseks). Kaebajad on olnud teadlikud nii ehitustöödest kui ka asjaolust, et ehitamiseks ei ole väljastatud projekteerimistingimusi. TLPA 01.09.2016 ettekirjutuse eesmärk on koheselt peatada kõik ehitustööd, sest ehitamiseks puudub õiguslik alus. Kontrolli läbiviimine ja ehitustööde jätkamine on fikseeritud nõuetekohastes paikvaatluse aktides ning kuna ettekirjutust ei ole jätkuvalt täidetud, rakendas vastustaja kaebajate suhtes sunniraha. Kaebajad väidavad, et nemad ei ole ehitanud ega ehitamist lubanud, kuid ei selgita, kes ja millisel alusel neile kuuluvas hoones ehitab ning mida on nad teinud selleks, et ebaseaduslik ehitustegevus lõpetada. Kõik laohoone endised ja praegused omanikud (alates 2016. a algusest) on omavahel seotud kas perekondlikult või ettevõtete kaudu. Kaebajate teadlikkust ja pahatahtlikkust tõendab mh asjaolu, et ehitamist on jätkatud ka pärast sunniraha teistkordset rakendamist. Paikvaatluste aktid ei ole ettekirjutuse osaks ja vastustajal puudus kohustus paikvaatluste akte koostada, mistõttu ei olene vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasus hinnangust paikvaatluste aktidele. Fotode põhjal on üheselt arusaadav, et ehitamist on jätkatud ning kaebajad ei ole näidanud, millises osas on paikvaatluste aktidel asjaolud fikseeritud ebaõigesti. Kuna paikvaatlused teostati ehitisse ja kinnistule sisenemata, ei olnud vajadust küsida selleks omaniku luba. Kuna vastustaja eesmärk oli koheselt peatada inimeste elu ja tervist ohustavad ehitustööd, siis oli vajalik reageerida koheselt. Meelevaldne ja põhjendamata on tõlgendus, et EhS §-s 133 sätestatud sunniraha ülemmäär (6400 eurot) laieneb kõigile kaasomanikele ühiselt, sest seadusandja mõte on olnud piirata üksnes ühele konkreetsele isikule määratava sunniraha suurust, sõltumata ettekirjutuse adressaatide koguarvust. Sunniraha suuruse määramisel on arvestatud kaebajate ilmselgelt pahatahtlikku käitumist, millega kaasnes otsene oht laste elule ja tervisele. Kaebajatele ei ole tehtud ettekirjutust ega määratud sunniraha tulenevalt eelmiste omanike tegevusest, vaid kaebajate endi tegevusest. TLPA 01.09.2016 ettekirjutus on edastatud kaebajatele samadel e-posti aadressidel, mis nad on kohtumenetluses avaldanud, lisaks edastati ettekirjutus tähtkirjadega (mis tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu) samadel postiaadressidel, mis nad on kohtumenetluses avaldanud. Kaebajate omavahelisi sidemeid ja suhtlust arvestades ei ole eluliselt usutav, et keegi neist ei saanud ettekirjutust kätte ega informeerinud sellest teisi. Muu hulgas esitasid kaebajad juba 23.09.2016 kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebajad ei ole väitnud, et ettekirjutuse täitmine olnuks takistatud põhjusel, et nad polnud ettekirjutusest teadlikud. Kuna 14.09.2016 paikvaatlusel selgus, et ettekirjutust ei ole täidetud, nõudis TLPA 16.09.2016 hoiatusega sunniraha tasumist hiljemalt 22.09.2016 ning määras uue hoiatusega sunnirahaks 6400 eurot. Nimetatud hoiatus edastati kaebajatele nii e-kirjadega kui ka posti teel. Kuna sunniraha tähtaegselt ei tasutud, esitas vastustaja OS ja RS suhtes vastavalt 23.09.2016 ja 26.09.2016 täitmisavaldused (täitemenetlus on hetkel peatatud). Teiste kaebajate suhtes ei ole täitemenetlust alustatud ning TLPA 21.09.2016 hoiatuse alusel ei ole vastustaja täitmisavaldusi esitanud.
4(11)
3-16-1908
8.Tallinna Halduskohus jättis 05.02.2018 otsusega OS, RS, OY, SŠ ja AP kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Täpsustatud kaebuses on esitatud üksnes nõuded ettekirjutuse tühistamiseks ja sunniraha rakendamise keelamiseks, mille raames ei saa esitada vastuväiteid sunniraha suuruse küsimuses. Seetõttu ei käsitle halduskohus kaebajate väiteid sunniraha ebamõistlikust suurusest. Ehitisregistrist, kinnistusraamatust ja hoonete plaanidest nähtuvalt asuvad kaebajatele kuuluvad mitteeluruumid nr 18–28 laohoones. TLPA tuvastas kinnistul toimunud ebaseaduslikud ehitustööd juba 17.02.2016, 19.02.2016, 29.06.2016 ja 30.06.2016 paikvaatlustel, mil kaebajad ei olnud veel kinnistu omanikud. Paikvaatluste aktide ning ka fotode põhjal on tuvastatav, millises osas on laohoonet edasi ehitatud. Kaebajad omandasid korteriomandid 07.07.2016 (v.a RS, kes omandas kolm korteriomandit 22.08.2016 ja võõrandas need 24.10.2016 OSle) ning TLPA fikseeris ehitamise hetkeseisu 15.08.2016 ja 30.08.2016 paikvaatlustel, millest nähtub üheselt, et ehitustegevus jätkus ka pärast kinnistute kaebajate poolt omandamist. Vastustaja on kohtule esitanud nii paikvaatluste elektroonilised failid kui ka allkirjastatud originaalaktid, samuti fotode originaalfailid, mille põhjal on tuvastatav nii vaatluste teostamise aeg kui ka fikseeritud olukord. Puudub alus kahelda, et paikvaatluste aktid olid pädeva isiku poolt allkirjastatud juba ettekirjutuse tegemise ajal, ning kaebajad ei ole ka väitnud, et neile poleks võimaldatud paikvaatluste dokumentidega tutvuda. TLPA 01.09.2016 ettekirjutuse nõudeks on koheselt peatada kõik ehitustööd ja ettekirjutusest nähtub üheselt ka õigusrikkumise sisu (s.o ebaseaduslik ehitustegevus). Kuna jätkuv ehitamine tuvastati mh 15.08.2016 ja 30.08.2016 paikvaatlustel (s.o pärast kaebajate omanikuks saamist), siis oli kaebajatele 01.09.2016 ettekirjutuse tegemine põhjendatud. Ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi asjaolu, et kaebajad ei teosta ehitustöid ise, ei viibi ehitusel kohapeal ega kasuta oma korteriomandeid, sest EhS § 19 lg 1 p 2 sätestab ehitise omaniku kohustuse tagada ehitamise kooskõla õigusaktidega. Asjakohane ei ole väide, et kaebajad ei pea vastutama varasemate omanike tegude eest, sest ehitustegevus on jätkunud ka nende omanikuks oleku ajal. Kaebajad ei ole tõendanud, et ehitustegevus toimuks nende tahte vastaselt ja nad oleksid püüdnud võtta midagi ette selle peatamiseks. Kaebajate teadmine kinnistul toimuvast ehitustegevusest nähtub ka kinnistu omandamise dokumentidest. TLPA 07.12.2017 paikvaatluse aktist ja fotodelt nähtub selgelt, et ehitustegevus on jätkunud ka 2017. aastal. Järelevalveorganil ei ole kohustust tuvastada konkreetselt ehitustöid tegev isik, vaid ettekirjutus tehakse ehitise omanikele, kellele on antud ka võimalus esitada eelnevalt omapoolsed selgitused. Ettekirjutusele ei olnud tarvis lisada paikvaatluste akte ja fotosid, vaid piisas viitamisest paikvaatluste teostamise ajale. Kuna ehitustegevuse toimumine oli tuvastatav ka hoonesse sisenemata, puudus vajadus kaebajaid paikvaatluste juurde kutsuda ja nende osalemine poleks saanud selle tulemusi mõjutada. Ettekirjutuses on selgelt märgitud, millistel tingimustel sunniraha rakendatakse, ning kuna kaebajad on kohtumenetluses esitanud oma kontaktidena samad aadressid, millele vastustaja ettekirjutuse edastas, siis ei saa olla kahtlust, et kaebajad on ettekirjutuse tegelikult kätte saanud. Ettekirjutuse kättetoimetamist kinnitab seegi, et kaebajad esitasid juba 23.09.2016 kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks ning kaebajad ei ole ka väitnud, et ettekirjutuse täitmata jätmise põhjuseks oleks olnud see, et nad polnud ettekirjutusest üldse teadlikud. Kuna hoiatus sunniraha rakendamise kohta sisaldus juba ettekirjutuses, siis ei ole asjakohane väide, et kaebajatel puudus võimalus ettekirjutust vabatahtlikult täita. Vastustaja on tõendanud ka TLPA 16.09.2016 hoiatuse kaebajatele edastamist ning kaebusest nähtuvalt olid kaebajad sellest ka teadlikud. Kuna sunniraha tähtaegselt (22.09.2016) ei tasutud, esitas vastustaja OS ja RS suhtes vastavalt 23.09.2016 ja 26.09.2016 täitmisavaldused (täitmisteated edastati neile vastavalt 11.10.2016 ja 26.09.2016). Kuna TLPA 21.09.2016 hoiatuse alusel ei ole täitemenetlust alustatud, siis ei ole sellega seonduvad kaebajate etteheited asjassepuutuvad. TLPA 03.11.2016 ja 07.12.2017 paikvaatluste tulemusi arvestades ei ole tõsiseltvõetav kaebajate väidetav soov ettekirjutust 5(11)
3-16-1908 vabatahtlikult täita. Kuna ettekirjutus on põhjendatud ja seaduslik, jääb selle tühistamise nõue rahuldamata. Kohtule esitatud paikvaatluste protokollide ja fotodega on kontrollitaval viisil tõendatud, et kaebajad ei olnud ettekirjutust täitnud (sh tuvastati ehitustegevuse jätkumine 14.09.2016 ja 16.09.2016 paikvaatlustel). Seega oli TLPA 16.09.2016 hoiatuse alusel sunniraha rakendamise eeldused täidetud. Väites, et 03.11.2016 paikvaatlusel tuvastatud tellingute eemaldamine ei ole käsitatav ehitustegevusena, jätavad kaebajad tähelepanuta, et samal paikvaatlusel tuvastati ka vihmaveesüsteemide paigaldamine. Kaebajate väide, et vihmaveesüsteemid olid paigaldatud juba varem, on üksnes paljasõnaline. Samuti ei ole sunniraha rakendamise aluseks üldse olnud 03.11.2016 paikvaatlusel tuvastatud ehitustegevus. Kaebajate enda väidetest nähtuvalt on nad olnud ebaseaduslikust ehitamisest algusest peale teadlikud ja kavatsevad seda ka jätkata kuni ehitusõiguse saamiseni. Kui kaebajad soovivad vaidlustada sunniraha suurust, tuleb neil esitada selge nõue sunniraha määramise toimingu uuesti tegemiseks, mida nad praegusel juhul teinud ei ole. Sunniraha suurusega seonduvalt tuleb siiski märkida, et EhS §-s 133 kehtestatud sunniraha (sh selle ülemmäär 6400 eurot) on iga kohustatud isiku ja tema toimepandud rikkumise põhine. See tähendab, et ehitusjärelevalve teostajal on õigus kohaldada sunniraha kehtestatud määrade piires iga kaasomaniku suhtes. Kaebajad ei saanud loota, et vastustaja ei rakenda nende suhtes sunniraha, samuti on neile antud võimalus esitada omapoolne seletus. Väited sunniraha ülemäärasusest on paljasõnalised, sest kaebajad ei ole oma majanduslikku seisu üldse täpsustanud. Asjast ei nähtu, et ükski kaebaja oleks võtnud midagi ette rikkumise lõpetamiseks. Sunniraha suuruse määramisel on vastustaja võtnud aluseks rikkumisega seotud asjaolud (st pikaajaline ebaseaduslik ehitustegevus, vaatamata korduvatele ettekirjutustele, ning kooskõlastamata ehitustegevuse ohtlikkus seoses laste mänguväljakuga). Kaebajad saavad sunniraha rakendamist vältida ettekirjutuse täitmisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.OS, RS, OY, SŠ ja AP paluvad 07.03.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada nende kaebus. Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Kohtuotsus on suures osas põhjendamata ja minetused tõendite hindamisel on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Halduskohus oleks pidanud kõrvaldama asja materjalidest ja jätma hindamata kõik TLPA paikvaatluste aktid, mis on tehtud pärast 21.09.2016 (s.o asjakohatud on viited 03.11.2016 ja 07.12.2017 paikvaatlustele), sest nendega ei saa tagantjärele vastustaja tegevust õigustada. Samuti on kohus hinnanud ebaõigesti OS-le ja RSle edastatud täitmisteateid, millest nähtub selgelt, et täitemenetlust on alustatud TLPA 01.09.2016 ettekirjutuse täitmiseks ning teatised ei käsitle, millise hoiatuse alusel täitemenetlus toimub. Halduskohus on seevastu märkinud, et sunniraha rakendamine toimub just 16.09.2016 hoiatuse alusel. Kuna kaebajatele on viimane hoiatus koostatud 21.09.2016, siis pidi neile olema tagatud ka võimalus seda täita kuni hoiatuses märgitud kuupäevani (28.09.2016) ning vastustaja ei saanud alustada sunniraha kohtutäituri vahendusel sissenõudmist enne 29.09.2016. Sunniraha varasema sissenõudmise ebaseaduslikkuse tuvastamine mõjutab muu hulgas asjaolu, kes peab kandma kohtutäituri tasu. Lisaks on hoiatuste kaebajatele kättetoimetamine tõendamata ja seega puudus kaebajatel võimalus neid täita. Meelevaldne on järeldada TLPA 16.09.2016 hoiatuse hiljemalt 23.09.2016 kättesaamist kaebuse sõnastusest, sest kohtu viidatud lause ei ole kuidagi seostatav just TLPA 16.09.2016 hoiatusega (mh ei olnud seda hoiatust kaebusele lisatud). Seejuures ei ole halduskohus määratlenud, millal kaebajad hoiatuse väidetavalt kätte said, ega hinnanud, kas neil jäi selle täitmiseks mõistlik aeg.
6(11)
3-16-1908 Halduskohtu otsus on õiguslikult põhjendamata osas, milles kohus järeldas, et kaebajaid ei tulnudki paikvaatlustele kaasata. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 2 alusel tulnuks haldusorganil kutsuda kaebajad paikvaatluse juurde. Väär on halduskohtu tõlgendus, et EhS §s 133 sätestatud ülemmääras saab sunniraha rakendada iga kaasomaniku suhtes. See järeldus ei ole kooskõlas ehitusseadustiku ja asjaõigusseaduse (nt AÕS § 75) mõttega ega õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud ebavõrdse kohtlemise keeluga. Ühe kinnisasja raames (olenemata kaasomanike arvust) toimuva ebaseadusliku ehitustegevuse peatamiseks saab kõigi kinnisasja omanike suhtes ühiselt rakendada sunniraha kuni 6400 eurot. Vastupidise tõlgenduse korral koheldaks ühe omanikuga kinnisasju ja mitme omanikuga kinnisasju põhjendamatult erinevalt. Praegusel juhul on reaalselt asutud kahelt kaasomanikult sisse nõudma sunniraha kokku 10 000 eurot, mis on ebaseaduslik.
10.Tallinna linn vaidleb 09.04.2018 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid õigesti ning ei ole ettekirjutuse ja sunniraha sissenõudmise õiguspärasuse hindamisel tuginenud 03.11.2016 ja 07.12.2017 paikvaatluste aktidele. Halduskohus on neile viidanud üksnes nentimaks, et ehitustegevust on jätkatud ka kohtumenetluse ajal. Kaebajad ei tee ilmselt vahet erinevatel hoiatustel ega mõista, millise hoiatuse alusel täitemenetlust alustati. TLPA tuvastas 14.09.2016 ja 16.09.2016 paikvaatlustel, et 01.09.2016 ettekirjutust ei ole täidetud, ning rakendas sellel põhjusel kaebajate suhtes sunniraha, tehes selle kohta 16.09.2016 kirjaliku hoiatuse, millega anti sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks aega kuni 22.09.2016 ja määrati ka uus sunniraha suurus. Kuna kaebajad sunniraha vabatahtlikult ei tasunud, esitas vastustaja OS ja RS suhtes 23.09.2016 ja 26.09.2016 täitmisavaldused (kummagi suhtes 5000 eurot). Praeguseks on kaebajate suhtes sunniraha rakendatud juba kahel korral (16.09.2016 igaühe suhtes 5000 eurot ja 21.09.2016 igaühe suhtes 6400 eurot). Sunniraha rakendamise eeldused olid 16.09.2016 hoiatuse alusel täidetud ning ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks sunniraha rakendamine põhjendatud. Hoiatus sunniraha rakendamiseks sisaldus juba ettekirjutuses, mis on kaebajatele kätte toimetatud ja seega pole alust väita, et kaebajatel puudus võimalus ettekirjutust vabatahtlikult täita. Isegi juhul, kui kaebuse p-s 16 oli viidatud üksnes ettekirjutuses sisalduvale hoiatusele, mitte TLPA 16.09.2016 hoiatusele, leidis kohus põhjendatult, et kaebajad olid selle ilmselgelt kätte saanud. Kaebajad ei ole ka ise selgitanud, milliste asjaolude tõttu ei ole nad hoiatust kätte saanud. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kuna ehitustegevuse toimumine oli jälgitav ka hoonesse sisenemata, puudus kaebajate kohale kutsumiseks vajadus ja nende osalemine poleks saanud mõjutada paikvaatluste tulemusi. Kaebajate tõlgendus EhS §-s 133 sätestatud sunniraha ülemmäära rakendamise kohta ei tulene seaduse sõnastusest ega eesmärgist, vaid kehtestatud määrade piires on järelevalveorganil õigus kohaldada sunniraha iga rikkumise toimepanija suhtes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et OS, RS, OY, SŠ ja AP apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjäreldustes õige ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
12.Asjas on vaidluse all TLPA 01.09.2016 ettekirjutus nr 1612899/00493 (I kd, tl 15-16; I kd, tl 247-248), millega vastustaja kohustas apellante viivitamata peatama kõik ehitustööd Kotzebue tn 18a kinnistul asuvas laohoones, ning apellantidele TLPA 16.09.2016 hoiatusega (I kd, tl 266-266p) ja 21.09.2016 hoiatusega (I kd, tl 13-13p) esitatud sunniraha tasumise nõuded. Ettekirjutuse ja hoiatuste koostamise ajal olid laohoones paiknevate mitteeluruumide nr 18–28
7(11)
3-16-1908 omanikeks OS, RS, AP. SŠ ja OY. Kuigi kõik viidatud korteriomandid kuuluvad praegusel ajal Lashlee OÜ-le, ei mõjuta see apellantide kaebeõiguse olemasolu.
13.Kuna haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnatakse selle andmise või tegemise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause), märgivad apellandid iseenesest õigesti, et TLPA 03.11.2016 ja 07.12.2017 paikvaatluste aktid (I kd, tl 157-158p; I kd, tl 262-264; II kd, tl 4142p) ei saa tõendada vaidlustatud ettekirjutuse või hoiatuste andmise aluseks olevate asjaolude esinemist. Samas ei olegi halduskohus asunud kõnealuste paikvaatluste aktidega 01.09.2016 ettekirjutust või 16.09.2016 ja 21.09.2016 hoiatusi tagantjärele põhjendama, vaid hindas 03.11.2016 ja 07.12.2017 paikvaatluste tulemuste põhjal üksnes seda, kas apellantide väited nende tegelikust soovist ettekirjutust täita on usutavad või mitte. Pärast haldusakti andmist või toimingu tegemist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta küll tagantjärele haldusakti õiguspärasust, kuid isiku hilisem tegevus võib siiski kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (nt Riigikohtu 15.11.2018 otsus nr 3-16-517, p 13; 17.11.2017 otsus nr 315-2058, p 11; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-78-16, p 22; 26.01.2017 otsus nr 3-3-1-53-16, p 22).
14.TLPA 01.09.2016 ettekirjutus on tehtud EhS § 19 lg 1 p 2 alusel, mille järgi peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Vaidlust ei ole selles, et Kotzebue tn 18a laohoone ümberehitamiseks (laiendamiseks üle 33%) oli EhS § 38 lg 2 ja lisa 1 kohaselt nõutav ehitusluba, mida ei ole väljastatud. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 järgi on pädeval korrakaitseorganil ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. KorS § 6 lg 1 ja EhS § 130 lg 2 p 3 kohaselt on pädevaks korrakaitseorganiks praegusel juhul kohaliku omavalitsuse üksus. KorS § 15 lg-st 1 tulenevalt vastutab avaliku korra eest isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Praegusel juhul on korrarikkumiseks KorS § 5 lg 1 tähenduses ehitamine ilma nõutava ehitusloata, millega rikutakse EhS § 19 lg 1 p 2 ja sellest sättest tulenevalt vastutab avaliku korra eest ehitise omanik. Kuivõrd laohoones asuvad korteriomandid kuulusid ettekirjutuse koostamise ajal apellantidele ning õigusliku aluseta ehitustegevus ei piirdunud vaid ühe või mõne korteriomandi reaalosaga, vaid hõlmas muu hulgas kõigi korteriomanike kaasomandi esemeks olevaid ehitise osasid (nt väliskonstruktsioonid – vt kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduse § 1 lg 2 ja § 2 lg 2), siis oli ettekirjutuse kõigile omanikele ühiselt tegemine täiesti asjakohane ja põhjendatud. Apellantide väited, et neil puudus ehitustööde tegemise üle igasugune kontroll, on paljasõnalised ja ebausutavad. Samuti puudus ettekirjutuses vajadus tuua üksikasjalikult välja konkreetsed ehitustööd, mida parasjagu tehti, sest ettekirjutusega keelati igasugune edasine ehitustegevus ja ettekirjutuses esitatud nõue pidi seega olema arusaadav ka ilma täpsustusteta. Asjaolu, et Kotzebue tn 18a laohoone ei olnud 01.09.2016 ettekirjutuse tegemise ajaks kaugeltki valminud, vaid ehitustööd toimusid jätkuvalt, on üheselt nähtav näiteks TLPA 30.08.2016 ja 14.09.2016 paikvaatluste aktides (I kd, tl 63-72; II kd, tl 27-31) sisalduvate fotode kõrvutamisel.
15.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt rõhutada, et kui tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud kohustusega, siis on KorS § 15 lg-st 7 tulenevalt korrakaitse ülesanne ka kohustatud isiku õigusjärglasel. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 5 lg 2 p 1 näeb samuti ette, et kui adressaadi kohustused ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunnivahendit rakendada ka ettekirjutuse adressaadi õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta. Kui korrakaitseorgan on teinud ehitise omanikule ettekirjutuse, millega keelatakse ehitise ümberehitamine ilma ehitusloata, siis ei ole see kohustus seotud konkreetse 8(11)
3-16-1908 isikuga, vaid olemuslikult suunatud ehitise igakordsele omanikule. Eeltoodud sätteid arvestades laieneb ettekirjutusest tulenev kohustus ehitise võõrandamise puhul ka eriõigusjärglasele ning korrakaitseorganil puudub tingimata vajadus koostada pärast iga omanikuvahetust uut ettekirjutust, vaid ATSS § 5 lg 3 järgi piisab uue omaniku teavitamisest juba tehtud ettekirjutuses sisalduvast kohustusest ja selle täitmata jätmise korral sunnivahendi rakendamise võimalusest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2010 otsus nr 3-08-1332, p-d 32–36). Praegusel juhul oli vastustaja kõigi ehitustööde kohese peatamise nõude Kotzebue tn 18a laohoone varasematele omanikele esitanud juba 17.02.2016 ettekirjutusega nr 1612899/00031 (I kd, tl 38-39) ja 30.06.2016 ettekirjutusega nr 1612899/00382 (I kd, tl 54-54p) ning korteriomandite 07.07.2016 ja 22.08.2016 notariaalsetest müügilepingutest (I kd, tl 90-134) nähtuvalt on notar muu hulgas tuvastanud ja tehinguosalisi informeerinud, et TLPA on teinud 17.02.2016 ja 30.06.2016 ettekirjutused kinnistul ebaseaduslike ehitustööde peatamiseks. Olukorras, kus vastustaja on siiski koostanud 01.09.2016 uue ettekirjutuse, mis asendab varasema samasisulise haldusakti, tuleneb kehtiv kohustus ehitustööde peatamiseks just viimati tehtud ettekirjutusest (vrd Riigikohtu 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p-d 21-26).
16.Apellantide menetluslikud ja vormilised etteheited vastustaja korraldatud paikvaatluste tulemuste fikseerimisele ei ole põhjendatud. Pelgalt asjaolust, et vastustaja esitas paikvaatluste aktid esmalt allkirjastamata kujul, ei ole alust järeldada nende ebaobjektiivsust või aktide koostamist ja fotode tegemist ebapädeva isiku poolt. Vastustaja on aktid hiljem esitanud ka järelevalveametniku poolt allkirjastatud kujul ning aktidest nähtub arusaadavalt, millised on olnud paikvaatluste tulemused. Kuigi HMS § 18 lg 1 ei nõua tingimata paikvaatluse kohta protokolli koostamist, on selge, et kui haldusakti andmisel omab tähtsust konkreetsel ajahetkel esinenud olukord ja seda ei oleks hiljem enam võimalik tagantjärele tõsikindlalt välja selgitada, siis tuleb haldusorganil vaatluse tulemused fikseerida HMS § 18 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuete kohaselt. See tähendab, et isegi juhul, kui menetlustoimingu protokollimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik, kuid haldusorgan peab menetlustoimingu protokolli koostamist sellele vaatamata vajalikuks (HMS § 18 lg 1 p 2), peab protokoll vastama HMS § 18 lg-te 2 ja 3 nõuetele. Vastustaja esitatud aktide puhul on need nõuded ringkonnakohtu hinnangul täidetud, mistõttu on need tõenditena lubatavad. Kotzebue tn 18a laohoone ehituslik olukord ja selle muutumine on paikvaatluste aktides (17.02.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 35-36p; II kd, tl 1516p; 19.02.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 40-41; II kd, tl 17-18; 29.06.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 47-50; II kd, tl 19-22; 30.06.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 51-52p; II kd, tl 23-24p; 15.08.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 55-58p; II kd, tl 25-26p; 30.08.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 63-66p; II kd, tl 27-28p; 14.09.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 67-72; II kd, tl 29-31; 16.09.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 154-156; II kd, tl 32-34; 17.09.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 73-78; II kd, tl 35-37; 20.09.2016 paikvaatluse akt – I kd, tl 79-84; II kd, tl 38-40) üheselt välja toodud ning tuvastatav ka lisatud fotode (I kd, tl 183-244) põhjal. Paikvaatluse korraldust ei ole haldusmenetluse seaduses üksikasjalikult reguleeritud, mistõttu määrab selle üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 2). Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks ei peetud kinnistuomanike või manukate kaasamist vajalikuks (viidates mh HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud erandile, mis võimaldab kalduda kaasamise ja ärakuulamise nõudest kõrvale juhul, kui on vajalik tegutseda viivitamatult) ning apellandid ei ole ka sisuliselt põhjendanud, kuidas oleks nende endi või manukate kaasamine saanud mõjutada paikvaatluste tulemusi olukorras, kus ehitustööde jätkumine oli selgelt tuvastatav juba ainuüksi laohoone välisel vaatlusel. Apellandid ei ole väitnud, et nad oleksid taotlenud vastustajalt paikvaatluste aktide väljastamist või nendega tutvumist (HMS § 37 lg 1) ja vastustaja oleks sellest keeldunud.
17.Ringkonnakohtu hinnangul saab kohtutäiturite poolt OS-le ja RS-le edastatud täitmisteadetest (I kd, tl 171-172) koosmõjus TLPA 01.09.2016 ettekirjutusega ja 16.09.2016 hoiatusega arusaadavalt järeldada, et kohtutäituri vahendusel nõutakse sisse nimelt 01.09.2016 9(11)
3-16-1908 ettekirjutuses määratud ja 16.09.2016 hoiatusega tasumiseks kohustatud sunniraha 5000 eurot iga kohustatud isiku kohta. Kuna TLPA 16.09.2016 hoiatuses määrati sunniraha uueks suuruseks 6400 eurot ja 21.09.2016 hoiatusega kohustati isikuid tasuma 6400 eurot, kuid täitmisteadete järgi oli sissenõutavaks summaks koos täitekuludega 5364,16 eurot (vabatahtliku tasumise tähtaja möödumisel 5709,16 eurot), siis ei seondu täitemenetlus ilmselgelt 21.09.2016 hoiatusega. TLPA 16.09.2016 hoiatuses anti apellantidele sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks aega kuni 22.09.2016 ning vastustaja esitas täitmisavaldused 23.09.2016 ja 26.09.2016 ehk alles pärast hoiatuses märgitud tähtaja möödumist. Asjaolu, et TLPA 21.09.2016 hoiatuses anti apellantidele 6400 euro suuruse sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks aega kuni 28.09.2016, ei oma tähtsust, sest tegemist oli sunniraha korduva rakendamisega ja see ei pikendanud kuidagi varem rakendatud sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaega ega takistanud selle sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamist.
18.Tuleb möönda, et vastustaja ei ole esitanud 01.09.2016 ettekirjutuse ning 16.09.2016 ja 21.09.2016 hoiatuste apellantidele kättetoimetamise kohta selliseid tõendeid, mis võimaldaksid üheselt järeldada, kas ja millal on apellandid nimetatud dokumendid tegelikult kätte saanud. Vastustaja on esitanud tõendid TLPA 01.09.2016 ettekirjutuse saatmisest 01.09.2016 e-kirjaga (I kd, tl 245) ja 02.09.2016 väljastusteadetega tähtkirjadega (I kd, tl 249-260), kuid puuduvad kinnitused e-kirja kättesaamise kohta ja tähtkirjad on saatjale hoiutähtaja möödumisel tagastatud. TLPA 16.09.2016 hoiatus on vastustaja dokumendihaldussüsteemi kuvatõmmise (II kd, tl 76) kohaselt edastatud apellantidele 16.09.2016 elektrooniliselt ja vastustaja kinnitusel täiendavalt lihtkirjadega. Otseste tõendite puudumisele vaatamata nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustajaga, et asjaolude põhjal saab järeldada, et apellandid on nii ettekirjutuse kui ka hoiatused tegelikult kätte saanud, kuid teadlikult hoidunud nende vastuvõtmise kinnitamisest. Eelkõige viitavad sellele asjaolud, et OS-le on dokumendid edastatud e-posti aadressil XXX, mille vahendusel on isik ise saatnud 28.08.2016 vastuse TLPA järelevalveametniku kutsele (I kd, tl 19-19p). Samuti oli halduskohtule 23.09.2016 esitatud kaebusele juba lisatud TLPA 21.09.2016 hoiatus, mis kinnitab, et see saadi kätte viivituseta. Dokumentide kättesaamist võib kaudselt eeldada ka sellest, et apellandid on kohtumenetluses esitanud samad kontaktandmed (sh e-posti aadressid), millele vastustaja on kõik dokumendid saatnud, ning apellandid ei ole ka hiljem ettekirjutust täitnud, mis andnuks aluse nõuda vastustajalt täitemenetluse lõpetamist (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17).
19.Olukorras, kus vastustaja selgituste kohaselt on OS ja RS suhtes algatatud täitemenetlus peatatud ja ülejäänud apellantidelt sunniraha sissenõudmiseks ei ole vastustaja kohtutäituri poole pöördunud ning samas nähtub uue ettekirjutuse 08.12.2017 projektist (II kd, tl 43-74) ja Tallinna Halduskohtu menetluses olevas haldusasjas nr 3-18-1812 vaidlustatud TLPA 20.04.2018 ettekirjutusest nr 1812899/00167, et Kotzebue tn 18a kinnistul paiknev laohoone on vähemasti välises mahus valminud ja sellega seoses on korteriomanikele ehitustööde peatamise kohustuse asemel pandud kohustus ühe aasta jooksul taastada Kotzebue tn 18a kinnistul asuv laohoone selle algses mahus ja iseloomulikus välisilmes, ei oma varasema ettekirjutuse täitmiseks või selle täitmata jätmise tõttu määratud sunniraha tasumiseks jäänud aeg enam määravat tähtsust. Kui ettekirjutuse tegemise põhjustanud ebaseaduslikud ehitustööd on juba lõppenud ja nende peatamine ei ole seetõttu enam objektiivselt võimalik, siis ei saa ettekirjutusega pandud kohustuse täitmisele kallutamiseks ATSS § 3 lg-te 2 ja 3 ning § 8 lg-te 1 ja 3 kohaselt enam rakendada ka sunnivahendit (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-131-15, p 17).
10(11)
3-16-1908
20.Halduskohus on apellantidele ebaõigesti selgitanud, et sunniraha rakendamise keelamise nõude raames ei ole neil võimalik esitada vastuväiteid sunniraha suurusele, vaid selleks tuleks esitada eraldi nõue sunniraha määramise toimingu uuesti tegemiseks. Sellise nõude esitamine ei oleks ilmselgelt kooskõlas kaebuse eesmärgiga keelata ükskõik millises suuruses sunniraha rakendamine. Samuti ei ole hoiatus lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise konkreetses määras (vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14), mistõttu saab sunniraha rakendamise keelamise nõude raames esitada vastuväiteid ka isikult nõutava sunniraha suurusele. Ringkonnakohus nõustub samas halduskohtu ja vastustaja tõlgendusega, et EhS §-s 133 sätestatud sunniraha ülemmäär kehtib iga kohustatud isiku suhtes eraldiseisvalt ega sõltu kohustatud isikute koguarvust. Tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega, sest sunnivahendeid ei kohaldata mingi kinnisasja ega rikkumise suhtes, vaid konkreetsete isikute suhtes, kellele on ettekirjutusega pandud teatud kohustus ja kes on jätnud selle täitmata. Apellantidele määratud sunniraha suuruse (5000 eurot ja 6400 eurot) küsimuses nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Vastustaja võis praegusel juhul arvestada, et apellandid olid juba korteriomandite soetamisel teadlikud pikka aega kestnud ebaseaduslikust ehitustegevusest ja selle peatamiseks tehtud ettekirjutustest, kuid ei võtnud midagi ette ehitustööde lõpetamiseks, vaid jätkasid neid. Apellandid ei ole esitanud mingeid andmeid oma majandusliku seisundi kohta, mistõttu ei ole sisuliselt võimalik hinnata nende väiteid sunniraha ülemäärasusest. Seejuures ei peagi sunniraha olema adressaadi jaoks hõlpsasti tasutav, sest sellisel juhul ei pruugiks see motiveerida teda üldse ettekirjutust täitma.
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OS, RS, OY, SŠ ja AP apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.02.2018 otsus muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu iga apellandi kohta 15 eurot (s.o kokku 75 eurot), kuid ringkonnakohtule pole esitatud andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Tallinna linn ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.