Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 22. jaanuar 2019, Tartu 3-17-903
Haldusasi
Nelli Sameli kaebus Narva-Jõesuu linnapea
4.aprilli 2017. a käskkirja nr 21.1-1/35 tühisuse tuvastamise, alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise ja hüvitise nõudes.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27. juuni 2018. a otsus Nelli Sameli apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Nelli Sameli esindaja Jüri Sakkart Vastustaja – Narva-Jõesuu linn esindaja adv Kalju Hanni
RESOLUTSIOON
Jätta Nelli Sameli apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 27. juuni 2018. a otsuse peale rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. veebruar 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 29. märtsi 2017. a korraldusega nr 61 muudeti linnavalitsuse teenistuskohtade koosseisu - likvideeriti linnaarhitekti ja keskkonna-korrakaitse spetsialisti ametikohad ning ehitusspetsialisti töökoht ja loodi ehitusjärelevalve spetsialisti ja järelevalveinspektori ametikohad.
2.Narva-Jõesuu linnapea andis 4. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 21.1-1/35 vabastati Nelli Sameli linnaarhitekti ametikohalt koondamise tõttu. Kaebaja koondamist põhjendati sellega, et linnaarhitekti ametikoht on likvideeritud. Kaebajale ei ole võimalik pakkuda loodavat ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohta, kuna see eeldab erialast ettevalmistust ja eesti keele oskust kõrgtasemel. Teisi kaebajale sobivaid vabu ametikohti ei ole.
3.28. aprillil 2017 esitas N. Sameli esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Narva Jõesuu 4. aprilli 2017. a käskkirja tühisuse tuvastamine, alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise ja hüvitise nõue. Kaebaja hinnangul käskkirja andmise ajal puudus koondamissituatsioon. Linnaarhitekti tööülesanded ja loodava ametikoha, ehitusjärelevalve spetsialisti tööülesanded kattuvad olulisel määral. Kaebajale oleks tulnud pakkuda ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohta. Kaebajal on kõrgharidus ehituse alal. Koosseisu muutmise korraldus on tühine, kuna selle pidanuks andma linnavolikogu. Koondamist tuleb hinnata tervikuna. Kui lugeda koosseisu muutmise korraldus vaidlustatud käskkirja osaks, siis võib korralduse tühisus kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühisuse. Kaebajat ei kuulatud enne koosseisu muutmise korralduse tegemist ära. Koosseisu muutmise korraldus oli põhjendamata. Õiguspärane ei ole koosseisu muutmise põhjenduste esitamine vaidlustatud käskkirjas.
4.Narva-Jõesuu linn vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja leidis, et käskkirja tühisuse tuvastamise nõue ei ole lubatav, kuna kaebajal on lubatud esitada ainult avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 1 nimetatud nõudeid. Koosseisu muutmise korraldus ei ole tühine. Linnavolikogu delegeeris linnavalitsusele õiguse teha teenistuskohtade koosseisus muudatusi 28. jaanuari 2015. a määruse nr 42 § 2 lg-ga 2. Delegeerimisel kasutatud fraas „aasta jooksul“ ei tähenda mitte linnavalitsusele antud õiguse tähtaegsust, vaid viitab sellele, et linna eelarve võetakse vastu aastaks, linnavalitsusel on õigus aasta palgafondi piires teha muudatusi ja nii igal aastal uue eelarve raames. Koondamine oli tingitud töömahu vähenemisest ning ümberkorraldustest. Linnaarhitekti põhiülesanded, milleks oli projekteerimistingimustega seotud dokumentide koostamine ja projektide kooskõlastamine, vähenesid oluliselt. Luua tuli uus ametikoht täitmaks kohaliku omavalitsuse ehitusjärelevalve tegevuse korraldamist, mis tol ajal puudus. Ametikohad erinevad teineteisest oluliselt sisu ja esitatavate nõuete poolest. Kaebajal puudus ehitusjärelevalve spetsialistilt nõutav erialane haridus ja eesti keele oskus kõrgtasemel.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.27. juuni 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus asus seisukohale, et käskkirja tühisuse tuvastamise nõue on lubatav vaatamata ATS § 105 lg 1 regulatsioonile. Kuigi kohtupraktikas on leitud, et ATS-s on kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada, ei ole käsitletud seda küsimust spetsiifiliselt haldusakti tühisuse tuvastamise nõude lubatavuse aspektist. Tühisuse aluse esinemise korral on haldusakt tühine ja sellel ei saa olla õiguslikke tagajärgi. Seetõttu teenistussuhte lõpetamiseks antud haldusakti tühisuse korral ei ole teenistussuhe tegelikult lõppenud, olenemata sellest, kas kohus on seda tuvastanud või mitte. ATS § 105 piirangute eesmärk on välistada enamusel juhtudel ametniku vabastamise kohta antud haldusakti tühistamise ja teenistusse ennistamise nõude esitamine, asendades selle haldusakti õigusvastasuse tuvastamise ja hüvitise nõudega. Tühisuse tuvastamise nõude keelamise puhul tekiks aga olukord, kus õiguslik tähendus ja tagajärjed omistatakse haldusaktile, mis õiguslikus tähenduses ei ole kunagi kehtinud. Kui haldusakt on tegelikult tühine ehk automaatselt kehtetu algusest peale, siis puudub mõistlik põhjendus, miks kohus ei peaks saama selle tühisust üle kinnitada. See ei kahjusta tühistamisnõude keelamise eesmärke.
7.Vaidlusalusel ajal kehtinud Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg 3 kohaselt võis linnavolikogu delegeerida linnavalitsusele muudatuste tegemise aasta jooksul ametiasutuste struktuuris teenistuskohtade koosseisus linnavolikogu poolt kinnitatud palgafondi piires. NarvaJõesuu linnavolikogu andis linnavalitsusele selle loa 28. jaanuari 2015. a määruse nr 42 § 2 lg-ga
2.Koosseisu muutmise korralduses sisalduvate andmete põhjal on linnavalitsus muutnud koosseisu ka varem. Kuskilt ei nähtu, et linnavolikogu või linnavalitsus oleks mõistnud linnavalitsusele antud koosseisu muutmise õigust tähtaegsena. See, et põhimääruse fraasi „aasta jooksul“ all on mõeldud eelarveaastat, on loogiline seletus. Raske on aga seletada, miks oleks volikogu pidanud andma linnavalitsusele koosseisu muutmise õiguse kahel pealtnäha suvalisel ajahetkel, mõlemal korral üheks aastaks. Koosseisu muutmise korraldus ise ei saa olla tühine HMS § 63 tähenduses, kuna tegemist ei ole haldusaktiga, vaid ametiasutuse siseaktiga. Kaebaja väide vaidlustatud käskkirja tühisusest rajaneb üksnes sellel, et linnavalitsusel ei olnud õigust muuta koosseisu. Seetõttu jättis halduskohus kaebuse selle nõude osas rahuldamata.
8.Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et koondamissituatsiooni tegelikult ei esinenud. Vastustaja kaotas kaks ametikohta ja ühe töökoha ning lõi selle asemel kaks ametikohta. Seega ametnike ja töötajate koguarv vähenes. Määrava tähtsusega on see, et kaebaja ametikoht kaotati. Kohus luges üldiselt teadaolevaks selle, et uue ehitusseadustiku jõustumisega 1. juulil 2015 muutus oluliselt ehitusõiguse regulatsioon, sh kohaliku omavalitsuse sellealased ülesanded. Vastustaja selgitus, et vajadus linnaarhitektile pandud ülesannete täitmise järele oli vähene, on seda arvestades usutav. ATS § 90 lg 3 kohaselt ei ole koondamine lubatud ametikoha ülesannete üleandmise korral. Praegusel juhul ei antud linnaarhitekti ülesandeid üle ehitusjärelevalve spetsialistile. Ametijuhendite võrdlemine näitab, et ametnike teenistuskohustused erinevad oluliselt.
9.ATS § 90 lg 7 kohaselt peab enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist võimaluse korral pakkuma talle samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Vastustaja nõudis ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohal kõrgharidust ehituse alal. Kaebajal on kõrgharidus, kuid arhitektuuri erialal. Kaebajale omistatud kvalifikatsoon on arhitekt, ka tema kutse on arhitekt. Arhitektuuri erialal omandatud kõrgharidust võrdsustada kõrgharidusega ehituse alal. Eesti Hariduse Infosüsteemi õppekavade registris on arhitektuur ja ehitus erinevad kõrghariduse valdkonnad. Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja haridus ei vasta ehitusjärelevalve spetsialisti ametikoha nõuetele.
10.Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Sel juhul puudub vajadus käsitleda kaebaja hüvitise nõuet.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.N. Sameli esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 28. juuni 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg-t 3 mõista selliselt, et luba linnavalitsusele muudatuste tegemiseks linnavalitsuse struktuuris kehtis aasta jooksul selle andmisest. Põhiõigustest tuleneb, et normi tuleb tõlgendada isiku kasuks ja keelatud on mis tahes avalikõigusliku kohustuse panemine analoogia teel. Lisaks kohus ei järginud uurimispõhimõtet ega selgitanud välja normi tähendust, vaid tegi otsuse üksnes subjektiivse hinnangu põhjal. Kohus jättis tähelepanuta, et vältimaks olukorda, kus teenistusest vabastamise tegelik õigusvastane põhjus peitub siseaktis, ja tagamaks isikule tõhus õiguskaitse, on vajalik võimaldada selle siseakti õiguspärasuse kontroll teenistusest vabastamise käskkirja üle käiva vaidluse raames. Vaidlustatud käskkiri on nõuetekohaselt põhjendamata. Paljasõnalist väidet linnaarhitekti töömahu vähenemise kohta ei saa lugeda põhjalikuks motivatsiooniks. Kohus leidis ebaõigesti, et kaebaja haridus ei vasta ehitusjärelevalve spetsialisti ametikoha nõuetele. Töötukassa portaalis avaldatud kuulutusest nähtub, et Narva-Jõesuu Linnavalitsus pakub tööd ehitusspetsialistile ning sobival kandidaadil peab olema rakenduskõrgharidus (arhitektuur ja
linnaplaneerimine; ehitus ja tsiviilrajatised). Antud olukorras kaebajale ehitusspetsialisti ametikohta pakkumata jätmise puhul on tegemist ATS § 90 lg 7 nõuete rikkumisega, mistõttu kaebaja koondamine on tervikuna õigusvastane.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele Narva-Jõesuu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et ATS-s on ammendavalt reguleeritud isiku nõudeõigus teenistusest vabastamise korral ning kuna ATS § 105 ei näe ette õigust nõuda ametist vabastamise käskkirja tühisuse tuvastamist, siis puudub kaebajal selles osas kaebeõigus. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata vaidlustatud käskkirja tühisuse tuvastamise nõude osas. Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg 3 on kooskõlas õigusnormidega piisavalt mõistetav, et sellega on antud linnavalitsusele õigus teha palgafondi piires muudatusi igal aastal uue eelarve raames. Asjakohatu on kaebaja viide PS § 13 lg 2 kommentaarile. Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg 3 tõlgendamine ei too enesega kaasa analoogia korras avalikõigusliku kohustuse panemist. Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu põhjendustega kaebaja teenistusest vabastamise kohta. Apellatsioonkaebuses viidatud ehitusspetsialisti ametikoha konkurss avaldati alles 3. juulil 2018 (so enam kui aasta peale kaebaja koondamist). Ametikoht loodi Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla ühinemisega kaasnenud struktuurimuudatusega alates 1. jaanuarist 2018. Vastustaja ei saanud pakkuda kaebajale töökohta, mis koondamise ajal puudus. Lisaks eelnevale ei oleks kaebaja ka sellele ametikoha nõuetele vastanud ainuüksi konkursitingimustes nõutava eesti keele C 1 kvalifikatsiooni puudumise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohtu hinnangul on N. Sameli kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on selgelt ja arusaadavalt selgitanud, miks tuleb vastustaja tegevust Narva-Jõesuu linnavalitsuse koosseisu muutmisel pidada õiguspäraseks, samuti koondamissituatsiooni olemasolu ja kaebajale teise ametikoha pakkumise kohustuse täitmist vastustaja poolt. Ringkonnakohus nõustub nende halduskohtu otsuse põhjendustega ja tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele ja vastustaja seiskohtadele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et Narva-Jõesuu Linnavalitsusel puudus pädevus 29. märtsi 2017. a korralduse nr 61 andmiseks, s.o linnavalitsuse teenistuskohtade koosseisu muutmiseks. Kuna kaevatav käskkiri tugineb sellele, et korraldusega otsustati linnaarhitekti ametikoha likvideerimine alates 1. juunist 2017, siis tingib linnavalitsuse pädevuse puudumine kaevatava käskkirja tühisuse. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et linnavalitsus oli selleks planeeritud eelarvevahendite piires õigustatud otsustama linnavalitsuse struktuuri ja teenistuskohtade muutmise.
16.Vastavalt KOKS § 22 lg p-le 36 kuulub valla või linna ametiasutuse ja ühisameti struktuuri ning teenistuskohtade koosseisu ja palgajuhendi kehtestamine tõepoolest kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevusse. Siiski on sama paragrahvi kolmanda lõikega otseselt sätestatud volikogu õigus delegeerida valla- või linnavalitsusele muudatuste tegemise ametiasutuse struktuuris ja teenistuskohtade koosseisus volikogu kehtestatud palgafondi piires. Sama regulatsiooni kordasid vaidlusalusel ajal kehtinud Narva-Jõesuu linn põhimääruse § 13 lg 1 p 35 ja lg 3 selle erisusega, et põhimääruse § 13 lg 3 järgi võis delegeerida linnavalitsusele muudatuste tegemise aasta jooksul linnavolikogu poolt kinnitatud palgafondi piires. Narva-Jõesuu Linnavolikogu 28. jaanuari 2015. a määrusega nr 42 ongi kehtestatud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse struktuur ja teenistuskohtades koosseis. Määruse § 2 lg-ga 2 otsustati lubada Narva4
Jõesuu Linnavalitsusel teha muudatusi Narva-Jõesuu Linnavalitsuse struktuuris ja teenistuskohtade koosseisus, kusjuures muudatuste tegemise õigust ajaliselt ei piiratud. Määruses nr 42 korrati üksnes KOKS § 22 lg 3 tingimust, et muudatusi on lubatud teha volikogu kinnitatud palgafondi piires.
17.Ringkonnakohus jagab halduskohtu otsuse p-s 10 väljendatud seisukohta, et Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg-t 3 tuleb mõista selliselt, et linnavalitsusele saab delegeerida õiguse muudatuste tegemiseks eelarveaasta jooksul, volikogu teostab oma pädevust aga igakordselt linna eelarve vastuvõtmisel ning teostab seejuures ühtlasi kontrolli linnavalitsuse tegevuse üle selles küsimuses. Kuna eelarve kinnitamise kaudu säilib volikogu kontroll linnavalitsuse struktuuri ja koosseisu osas ning volikogul säilitab ka õiguse ise linnavalitsuse struktuuri ja koosseisu määramiseks, siis puudub mõistlik põhjendus, miks selle õiguse linnavalitsusele delegeerimine peaks olema ajaliselt piiratud ühe aastaga. Õiguse linnavalitsusele delegeerimine lubab paindlikult reageerida, kui ilmneb vajadus muudatuste tegemiseks linnavalitsuse koosseisus või struktuuris ning kohustus tegutseda volikogu kehtestatud palgafondi piires ja seejuures tagada linnavalitsusele pandud ülesannete täitmine seab linnavalitsuse otsustusõigusele selged piirid. Lisaks on volikogul igal ajal õigus ise määrata linnavalitsuse struktuur, mistõttu muudatuste tegemise õiguse delegeerimise ajalisel piiritlemisel ei ole selget eesmärki.
18.Kaebaja leiab ekslikult, et õigusselguse põhimõttest tulenevalt tuleb Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg-t 3 tõlgendada kaebaja kasuks. Nimetatud normiga ei ole reguleeritud kaebaja subjektiivseid õigusi. Norm on olemuselt deklaratiivne, kuna volikogu õigus delegeerida muudatuste tegemise õigus linnavalitsusele tuleneb vahetult seadusest (KOKS § 22 lg 3). Teisalt reguleerib norm üksnes volikogu enda õigust anda osa oma pädevusest üle linnavalitsusele ega ole suunatud linnavalitsuse ametnike õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.
19.Õigusliku aluse olemasolu Narva-Jõesuu Linnavolikogu 28. jaanuari 2015. a määruse nr 42 andmiseks ei sõltu sellest, kas volikogu ise on enda tarbeks delegeerimise õiguse linna põhimääruses samuti sätestanud või mitte. KOKS § 22 lg-st 3 ei tulene, et muudatuste tegemise õiguse linnavalitsusele delegeerimiseks on nõutav, et vastav õigus oleks ette nähtud linna põhimääruses. Ka KOKS §-s 8, milles reguleeritakse kohaliku omavalitsuse põhimäärusega seonduvat, ei ole põhimääruses kohustuslikult käsitatava küsimusena nimetatud linnavalitsuse struktuuri ja koosseisu muutmise õiguse linnavalitsusele delegeerimist. Linnavalitsusele muudatuste tegemise õiguse delegeerimine toimus Narva-Jõesuu Linnavolikogu
28.jaanuari 2015. a määrusega nr 42, millega linnavalitsusele antud õigust ajaliselt ei piiratud. Seega saab küsimus olla üksnes vastustaja volikogu poolt vastu võetud kahe määruse, s.o linna põhimääruse ja 28. jaanuari 2015. a määruse nr 42, vastuolus. Pidades silmas, et delegeerimise õigus tuleneb vahetult seadusest ning linna põhimääruse vastuvõtmiseks ei ole kehtestatud kvalifitseeritud häälteenamuse nõuet, leiab ringkonnakohus, et isegi kui nõustuda kaebaja tõlgendusega Narva-Jõesuu linna põhimääruse § 13 lg 3 kohta, ei tulene sellest, et linnavalitsuse õigus linnavalitsuse struktuuris ja koosseisus muudatuste tegemise kohta oli lõppenud vaidlusaluseks ajaks. Sellisel juhul on volikogu 28. jaanuari 2015. a määrusega nr 42 muutnud oma varasemat seisukohta linnavalitsusele muudatuste tegemise õiguse delegeerimise tingimuste kohta ja lähtuda tuleb ajaliselt hilisema määruse tingimustest, s.o Narva-Jõesuu Linnavolikogu
28.jaanuari 2015. a määrusest nr 42. Ühelgi juhul ei saa aga asuda seisukohale, et linnavalitsusel ei olnudki pädevust 29. märtsi 2017. a korraldusega nr 61 linnavalitsuse teenistuskohtade koosseisu muutmiseks.
29.märtsi 2017. a korraldusest nr 61 kui halduse siseaktist. Selle korralduse andmiseks pädevuse puudumine ei saanud aga kaasa tuua kaevatava käskkirja tühisust. Kaebaja seisukohad linnavalitsuse pädevuse puudumisest viiksid järeldusele, et puudus koondamissituatsioon (kaebaja ametikohta ei likvideeritud) ning vastavalt on kaebaja koondamine õigusvastane, kuid HMS § 63 lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse aluseid ei esine. Teenistuskohtade koosseisu muutmise
korraldus ei ole kaevatava käskkirja osaks sõltumata sellest, et kaevatavas käskkirjas või selle vaidlustamisel halduskohtus on vastustaja asunud põhjendama linnaarhitekti ametikoha likvideerimise põhjendatust. Sellega selgitab vastustaja koondamissituatsiooni, s.o kaebaja koondamise eelduse, olemasolu, kuid see ei muuda linnavalitsuse teenistujate koosseisu puudutavat siseakti koondamise käskkirja osaks.
21.Põhjendamatu on siinjuures kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohus jätnud Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 29. märtsi 2017. a korralduse nr 61 õiguspärasuse hindamata. Halduskohus on otsuses leidnud, et linnavalitsusel oli õiguslik alus korralduse andmiseks, seega oli linnavalitsuse tegevus õiguspärane. Samal seisukohal on ringkonnakohus. Kuna korraldusega otsustatud muudatused linnavalitsuse teenistuskohtade koosseisus on eelkõige linnavalitsuse töö korraldamise otstarbekuse küsimus, siis selles osas on vastustajal avar otsustusruum ja kohtulik kontroll vastavalt piiratud.
22.Vastustaja on halduskohtule esitatud seisukohtades ja vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et kaebaja nõue kaevatava käskkirja tühisuse tuvastamiseks ei ole lubatav tulenevalt sellest, et ATS §-s 105 on ammendavalt reguleeritud nõudeõigus teenistusest vabastamisel seejuures tühisuse tuvastamise nõuet nimetamata. Kaebuse tagastamine kaebeõiguse puudumise tõttu on kohtu diskretsiooniotsus (vt HKMS § 121 lg 2 p 1) ning alternatiivselt on lubatav küsimust põhjalikumalt uurida kaebuse sisuline lahendamise käigus. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kaebuse saab tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta1. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas. Olukorras, kus halduskohus ei olnud veendunud käskkirja tühisuse tuvastamise nõude tagastamise aluse esinemises, oligi põhjendatud kaebuse lubatavuse hindamine ja sellekohaste põhjenduste esitamine kohtuotsuses. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et kaebuse rahuldamine kaevatava käskkirja tühisuse tuvastamise nõudes ei ole võimalik, sest linnavalitsuse tegevus kaebaja ametikoha likvideerimise otsustamisel oli õiguspärane ning isegi kui linnavalitsus oleks tegutsenud õigusvastaselt, ei esineks siiski kaevatava käskkirja tühisuse aluseid. Seetõttu menetluse käesolevas staadiumis ei muudaks kaevatava käskkirja tühisuse tuvastamise nõude esitamise keelatus apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemust. Sel põhjusel, vaatamata sellele, et ringkonnakohus ei ole veendunud, et halduskohtu seisukoht käskkirja tühisuse tuvastamise nõude lubatavuse kohta on kooskõlas kehtiva õigusega, käesoleva asja lahendamisel ringkonnakohus selles küsimuses seisukohta ei kujunda ja muudab vastavalt halduskohtu otsuse põhjendusi.
23.Kaebaja hinnangul halduskohtu otsus tuvastamis- ja hüvitisnõude rahuldamata jätmise osas põhjendamata. Täpsemalt osutab kaebaja sellele, et koondamissituatsioon tuvastamiseks ei piisa nõustumisest vastustaja üldsõnalise väitega linnaarhitekti töömahu vähenemise kohta. Ringkonnakohus märgib, et koondamissituatsiooni tekkimiseks ei ole tingimata nõutav mõõdetava täpsusega tuvastada likvideeritava ametikoha tööülesannete vähenemine. Määrav on siinkohal see, kas vastustaja likvideeris linnaarhitekti ametikoha või mitte. Tulenevalt ATS § 90 lg 1 p-st 2 võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Seega võib koondamine olla põhjendatud näiteks ka juhul, kui koondatava ametikoha tööülesannete maht ei ole vähenenud, kuid haldusorgan leiab, et otstarbekas on jaotada nende täitmine teistele ametnikele.
24.Käesoleval juhul on vastustaja kaevatavas käskkirjas selgitanud, et 1. juulist 2015 jõustunud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse muudatustega linnaarhitekti töömaht projekteerimistingimustega seotud dokumentide koostamisel ja ehitusprojektide kooskõlastamisel vähenes. Samal ajal kaebaja ei olnud seotud detailplaneeringute valdkonnaga ning linnavalitsusel ilmnes
Vt RKHK 4. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 3-17-505 (p 8 ja selles viidatud lahendid).
vajadus ehituse alase järelevalve ja ehitiste kasutamise kontrolli ülesannete täitmiseks, kui selliseid ülesandeid täitev ametnik puudus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muudatused ehitus- ja planeerimisõiguse tõid kaasa muudatused valdkonna haldusmenetluses. Selles olukorras ei ole vajalik kindlaks teha kaebaja tööülesannete täpset mahtu ega arvuliselt vähenemist. Koondamissituatsiooni jaatamiseks on piisav, et vastustaja on selgitanud vajadust ja võimalust loobuda linnaarhitekti ametikohast ja luua teistsuguste ametiülesannetega ehitusjärelevalve spetsialisti ametikoht. Siinjuures on tähelepanuväärne, ka kaebaja ise ei ole esitanud andmeid oma töö mahu ja selle muutumise kohta koondamisele eelneval perioodil. Samuti ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses seadnud kahtluse alla halduskohtu otsuse punktis 16. tuvastatut, et ehitusjärelevalve spetsialisti ametiülesanded ei kattu linnaarhitekti ametiülesannetega, s.t tegemist ei olnud ka linnaarhitekti ametikoha näilise koondamisega selle ümbernimetamise kaudu.
25.Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vastustaja pidi pakkuma kaebajale loodavat ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohta. Kaebaja ei väida, et halduskohus oleks eksinud otsuse punktis 17. leides, et kaebajal puudus ehitusjärelevalve spetsialistilt nõutud kõrgharidus ehituse alal, kuna arhitektuur ja ehitus on erinevad kõrghariduse valdkonnad. Asjakohatu on kaebaja viide vastustaja poolt töötukassa portaalis avaldatud kuulutusele, milles pakutakse tööd ehitusspetsialistile nõudes kandidaadilt rakenduskõrgharidust arhitektuuri või ehituse valdkonnas. Tegemist on 3. juulil 2018. a avaldatud kuulutusega (tl 111). Vastustaja on selgitanud, et kuulutuses nimetatud kaks ametikohta loodi seoses vastustaja töö ümberkorraldamisega pärast Narva-Jõesuu linna ja Vaivara valla liitmist 1. jaanuaril 2018. Seega ei ole tegemist ametikohtadega, mida vastustaja oleks saanud kaebajale pakkuda 2017. aasta kevad-suvel kaebaja koondamise ajal. Vastavalt HKMS § 158 lg 2 ls-le 2 hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega ei saa kohus kaebuse lahendamisel arvesse võtta vastustaja hilisemat tegevust linnavalitsuse koosseisu kujundamisel ja ametikohta täitmisel ning esitatud kuulutusest ei saa järeldada, et ka ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohale esitatud haridusnõude täitmiseks oli piisav kaebaja kõrgharidus arhitektuuri alal. Seejuures ei ole kaebaja esitanud väiteid, selle kohta, et vastustaja oleks kehtestanud nõuded ehitusjärelevalve spetsialistile ebamõistlikult kitsendavalt või vastuolus ametikoha ülesannetega. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ehitusjärelevalve spetsialisti haridusnõue oleks ametikoha ülesandeid silmas pidades ülemäärane või ebamõistlikult kitsendav. Lisaks osutab ringkonnakohus sellele, et kaebaja ei ole menetluses halduskohtus ega ringkonnakohtus kahtluse alla seadnud vastustaja seisukohta, et kaebaja ei täitnud ehitusjärelevalve spetsialisti ametikohale esitatud nõudeid juba ainuüksi eesti keele kõrgtasemel oskuse puudumise tõttu.
26.Apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.