Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 22. november 2018, Tartu 3-17-519
Haldusasi
Personal2Go OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22. detsembri 2016. a otsuse nr 12.2-3/038654-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsus Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Personal2Go OÜ lepinguline esindaja Vello Luik Vastustaja Maksu- ja Tolliamet esindaja Jaanek Lips
RESOLUTSIOON
1.Jätta Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
20.aprilli 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata Personal2Go OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. detsember 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Personal2Go OÜ käibemaksuseaduse mõistes ettevõtlusega tegelemist Eestis ning kohustas kaebajat 1. novembri 2016. a korraldusega nr 12.23/038654-1 esitama ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid ning andma kirjalikku teavet ettevõtlusega tegelemise kohta 2016. aasta oktoobris ja novembris.
2.MTA 22. detsembri 2016. a otsusega nr 12.2-3/038654-2 kustutati Personal2Go OÜ käibemaksukohustuslaste registrist. Otsuse kohaselt ei oma kaebaja ettevõtlust Eestis. Esitatud dokumendid ei kinnita tavapärast ettevõtlust, pigem näitavad need seda, et väljastatud arvete alusel saavad ostjad käibemaksu maha arvata, kuid Personal2Go OÜ makse ei tasu või lükkab tasumise kohustuse tulevikku. 22. detsembri 2016 seisuga oli Personal2Go OÜ maksuvõlg kokku 123 315,18 eurot, sellest käibemaksuvõlg 56 164,29 eurot.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Personal2Go OÜ 6. märtsil 2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 22. detsembri 2016. a otsuse 12.2-3/038654-2 tühistamiseks.
Kaebust põhjendati sellega, et maksumenetluses kaebaja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamata ja vajalike tõendite kogumata jätmisega rikkus MTA oluliselt menetlusreegleid, mis omakorda tõi kaasa õigusvastase haldusakti andmise. Maksuhaldur on kohaldanud õigust erinevates menetlustes erinevalt, leides ühes menetluses, et kaebajal puudub majandustegevus, teises aga, et kaebajal on majandustegevusest tekkinud maksuvõlg. Kaebaja pidas võimalikuks võrdsustada käesolev menetlus kriminaalmenetlusega ja taotles Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, kuna vaidlustatud korraldus sisaldab viidet maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 64 ja kaebajale heidetakse ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist.
4.Vastuses kaebusele MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata. MTA asus seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud oma ettevõtlust Eestis ning esitatud dokumendid ei kinnita tavapärast ettevõtlust. Ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus on maksukohustuslasel ehk võrrelduna maksumenetlusega on tegemist ümberpööratud tõendamiskoormusega. Kaebajal oli menetluse käigus piisavalt võimalusi nii asjakohaste tõendite, kui ka arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Enese mittesüüstamise privileeg (MKS § 64 lg 1 p 6) ja kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ei saa käesolevas vaidluses olla omavahel kollisioonis. Kaebajal puudus igasugune mõistlik alus tema õiguserikkumist eitavate tõendite esitamata jätmiseks maksumenetluses, mistõttu rikkus kaebaja järelikult teadlikult kaasaaitamiskohustust, üksnes registrist kustutamise vältimise eesmärgil.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsusega jäeti Personal2Go OÜ kaebus rahuldamata.
6.Halduskohus leidis, et kaebaja vastustajale esitatud tõendid ja teave ei tõenda kaebaja ettevõtlusega tegelemist, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt nõustus halduskohus vastustaja põhjendustega maksu- ja vaideotsuses, järgis neid ning jättis nende sisu otsuses kordamata.
7.Vastuseks kaebuse väidetele märkis halduskohus, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi ärakuulamisõiguse, uurimispõhimõtte ja õiguse ühetaolise kohaldamise Puudub alus ka KMS § 22 lg 31 kohaldamata jätmiseks ja sellega põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Käesoleval juhul lasus ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus vastavalt kehtivale kohtupraktikale kaebajal. Vastustaja ülesandeks on tuua välja põhjendatud kahtlus, millest tulenes kaebajalt teabe nõudmise vajadus. Vastustaja on seda teinud ja oma ülesande täitnud. Kogutud tõendite kohaselt on vastustaja esitanud maksumenetlust alustades konkreetse nõude tõendite ja teabe esitamiseks, mida on kaebaja seadusliku esindajaga peetud e-kirjavahetuses ka täiendavalt selgitatud ja vastavatele faktilistele asjaoludele tehtud konkreetsete viidetega täiendatud. Vastustaja on tuvastanud kaebaja seadusliku esindaja selgitustes ja esitatud tõendites vastuolud ja puudused konkreetsetes faktilistes asjaoludes seoses ettevõtlusega tegelemise tõendamisega. Kaebaja ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, miks ei tõenda maksuvõla olemasolu iseenesest ettevõtlusega tegelemist. Käesoleva kaasuse asjaolud erinevad selle perioodi asjaoludest, mille osas heidab kaebaja vastustajale ette õigusriigi printsiibi ja õigusselguse nõude eiramist.
8.Vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja tuginenud MKS §-le 64 ega süüstanud kaebajat maksupettuse toimepanemises, mille tõttu saaks asjas tõusetuda Euroopa Kohtult kaebaja taotletud küsimustes eelotsustuse küsimise vajadus. Kaebajale on selgitatud maksumenetluse eesmärki, samuti menetluse võimalikku haldusõiguslikku tagajärge, milleks on käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine. Seetõttu on kaebaja arutlused vaidlustatud otsuse kriminaalõiguslikust loomusest alusetud ja põhjendamatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Personal2Go esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
10.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus sisuliselt vastanud kaebaja väidetele uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta maksumenetluses, mis tõi kaasa õigusvastase haldusakti andmise.
11.Kaebaja leiab endiselt, et KMS § 22 lg 31 on vastuolus põhiseadusega. Olukorras, kus seadusega ei ole sätestatud, kui pikk peaks olema periood, mille jooksul maksukohustuslane ettevõtlusega ei tegele, et maksuhaldur võiks ta registrist kustutada, on tegemist õigusselgusetusega ja isikud ei ole kaitstud riigi omavoli eest. Halduskohus ei ole sellele kaebaja seisukohale vastanud.
12.Maksuhalduri hinnangul puudus kaebajal majandustegevus ja arvete esitamise näol oli sisuliselt tegemist maksupettusega, mille eesmärk oli tekitada alusetu sisendkäibemaksu tagastamise olukord. Otsuse motivatsiooni kohaselt ei esitanud kaebaja piisavalt tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta. Tegemist on sisult süüteomenetlusega (EIÕK art 6 lg 1 ja Engeli kriteeriumi tähenduses), sest maksuhaldur pidas vaatlusalusel perioodil tehtud tehinguid maksupettuseks. Samas ei taganud maksuhaldur kaebajale õigust kaitsjale, sunni kohaldamise ähvardusel kohustas kaebajat esitama dokumente. Kaebaja ja kaebaja juhatuse liige Raivo Paala ei julgenud menetluses seletusi anda, sest kartsid enda süüditunnistamist. Nendel asjaoludel taotleb kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja leiab, et kohustus tõendada Eestis ettevõtlusega tegelemist vaidlustatud perioodil, ei ole täidetud. Apellatsioonkaebuse etteheited, et halduskohtu seisukohad ei vasta esitatud tõenditele ega ole tõendatud, ei ole kohased olukorras, kus apellant kohtu poolt välja toodud faktilisi asjaolusid sisuliselt ei eita. Õige on halduskohtu hinnang, et maksuhaldur peab andma maksukohustuslasele võimaluse tõendada ettevõtlusega tegelemist ja vastavalt on piiratud vastustaja uurimiskohustus. Kuna kaebaja seda ei suutnud, siis esines alus tema kustutamiseks käibemaksukohustuslaste registrist. Vaidlustatud otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kaebaja tegelikult ettevõtlusega tegeles või kas tal olid maksuhalduri nõutud dokumendid üldse olemas. Kaebajat ei ole süüdistatud maksupettuse toimepanemises, mistõttu on alusetu väita haldusmenetluse süüteomenetluse suunitlust ja iseloomu. KMS § 22 lg-s 31 sätestatud õigus kannab m.h ka preventiivset eesmärki, mistõttu ei pea maksuhaldur tuvastama käibemaksupettuste toimepanemist või käibemaksukohustuslase registreerimisnumbri kuritarvitamist. Kaebaja oli teadlik, et teda võidakse kustutada käibemaksukohustuslaste registrist, kui ta maksuhaldurile vajalikke dokumente ja teavet ei esita. Olukorras, kus kaebaja jättis dokumendid ja teabe olulises osas esitamata on põhjendamatu tema etteheide ärakuulamiskohustuse rikkumisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsus tuleb jätta muutmata ja Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Apellatsioonkaebuses on kaebaja kokkuvõtvalt asunud seisukohale, et kaebaja suhtes toimunud ettevõtlusega tegelemise kontrollimine on olemuslikult kriminaalmenetlus, vaatamata sellele, et siseriiklikult on see määratletud haldusmenetlusena. Vastavalt pidi vastustaja tagama kaebajale tegeliku kaitseõiguse teostamise võimaluse nii kvalifitseeritud õigusabi võimaldamise
kui süüdistusele vastamiseks piisava tähtaja andmise kaudu, kusjuures kaebajal oli õigus jätta esitamata vastustaja nõutud andmed ja dokumendid kaebaja majandustegevuse kohta tuginedes enese mittesüüstamise õigusele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
16.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on tõepoolest sedastatud, et isiku suhtes kohaldatava meetme määratlemisel karistusena tuleb hinnata õigusrikkumise liigitust riigisiseste seaduste kohaselt, õigusrikkumise olemust ning kohaldatava karistuse iseloomu ja raskust1. Seetõttu võib ka siseriiklikult süüteomenetlusena mitte määratletud menetluses olla tegemist isiku karistamisega EIKo art 6 tähenduses ning talle tuleb tagada süüteomenetlusele omased menetluslikud garantiid oma õiguste kaitseks.
17.Käesoleval juhul on kaebaja suhtes toimunud menetlus Eestis määratletud haldusmenetlusena tulenevalt maksukorralduse seaduse §-dest 1, 45 ja 43. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 22 lg-le 31 on menetluses kontrolli esemeks isiku tegelemine majandustegevusega ning võimalikuks tagajärjeks isiku kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et majandustegevusega tegelemine või majandustegevuse puudumine ei sarnane süüteona karistatavale teole. Majandustegevus on ettevõtlusvabaduse realiseerimise viisiks ning sellega tegelemine ei ole õigusvastane. Samas ei ole isikul üldist kohustust ettevõtlusega tegeleda, mistõttu ei ole rikkumisena käsitletav ka majandustegevuse puudumine. Ka menetluse tulemusena kaebaja suhtes kohaldatud meede – käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine – ei sarnane süüteomenetluses kohaldatavale karistusele. Registrist kustutamine ei takista kaebajal jätkata võimalikku majandustegevust, suunates üksnes kaebajat kasutama maksuarvestuse pidamisel teistsugust režiimi. Seejuures ei kaota kaebaja ainuüksi registrist kustutamise tõttu näiteks õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt, kui kaebaja sisuliselt siiski vastab käibemaksukohustuslasele esitatavatele nõuetele2. Seetõttu on väljaspool kahtlust, et MTA 1. novembri 2016. a korraldusega nr 12.2-3/038654-1 kaebaja suhtes alustatud kontrollimenetlus oli haldus-, mitte süüteomenetlus. Selles menetluses ei olnud maksuhalduril kohustust tagada kaebajale kvalifitseeritud õigusabi ega muid süüteomenetlusele omaseid menetluslikke õigusi. Kuna menetluse tulemusel puudus kaebaja suhtes sanktsiooni kohaldamise võimalus, siis ei saa nimetatud õigused tuleneda ka Euroopa Liidu õigusest.
18.Kuid ka haldusmenetlusena käsitatavas maksumenetluses on isikul õigus keelduda maksuhaldurile teabe ja dokumentide andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist. Selline õigus on otsesõnu sätestatud MKS § 64 lg 1 p-s 6. Samas ei ole teabe ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus piiramatu, vastandudes isiku kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses (MKS § 56). Tuginedes EIK lahenditele3 on siseriiklikud kohtud leidnud, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei hõlma kõiki maksumenetluses esitatavaid järelepärimisi. Teabe ja dokumentide nõudmise õigus on MTA-le vajalik maksukorralduse efektiivseks toimimiseks. Kaebaja saanuks enese mittesüüstamise õigusele tugineda eelkõige olukorras, kus juba on alustatud maksumenetluse kontrolliesemega seotud asjaoludel süüteomenetlust või on sellise süüteomenetluse alustamise võimalus nõutava teabe iseloomust tulenevalt äratuntav. Teabe andmisest keeldumise õigus ei saa aga seonduda konkreetsete asjaoludega seostamata kartusega, et süüteomenetlust võidakse alustada. Ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei saa teabe ja dokumentide andmisest hoidumist õigustada asjaoluga, et MTA on vaidlustatud otsuses viidanud käibemaksukohustuslase staatuse võimalikule kuritarvitamisele kaebaja poolt.
Vt EIK 8. juuni 1976. a otsus liidetud asjas nr 5100/71; 5101/71; 5102/71; 5354/72; 5370/7 Engel jt vs Holland. Vt Euroopa Kohtu 14. märtsi 2013. a otsus asjas nr C-527/11 (p-d 29-35).
Vt EIK 10. septembri 2002 otsus asjas nr 76574/01 Allen vs. Ühendkuningriik, 16. märtsi 2010 otsus Elomaa vs Soome ja 5. aprilli 2012 otsus asjas nr 11663/04, Chambaz vs. Šveits.
19.Käesoleval juhul nõuti kaebajalt teavet tema majandustegevuse kohta. Teabe ja dokumentide esitamata jätmise võimaliku tagajärjena on MTA nimetanud (tl 29p) üksnes kaebaja kustutamise käibemaksukohustuslaste registrist. Kaebajale ei tehtud sunniraha hoiatust ega viidatud muule raskemale tagajärjele. Tulenevalt KMS § 22 lg-st 31 ongi maksuhalduril õigus kustutada käibemaksukohustuslaste registrist maksukohustuslane, kes ei tõenda Eestis ettevõtlusega tegelemist. Seega on ettevõtlusega tegelemise kontrolli menetluses juba seaduse kohaselt isikul endal kohustus esitada teave ja dokumendid, mis kinnitavad ettevõtlusega tegelemist. Ringkonnakohus osutab, et eelduslikult ei ole ettevõtlusega tegelemine tegevusena karistatav, mistõttu teabe ja dokumentide esitamine ei too kaasa süüteona kvalifitseeritava teo omaksvõtmist. Kui kaebaja siiski oli seisukohal, et tema tegevuses esinesid süüteo tunnused, siis võis ta keelduda selles osas teabe andmisest, kuid pidi arvestama, et majandustegevusega tegelemisega tõendamata jäämisel võidakse ta maksukohustuslaste registrist kustutada.
20.Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud ega põhjendanud, et maksuhalduri ja halduskohtu järeldus kaebaja majandustegevuse puudumise kohta oleks sisuliselt ebaõige. Arvestades, et kaebaja ei ole konkretiseerinud ka kartust enda süüdi tunnistamises, siis puudub ringkonnakohtul võimalus kontrollida kaebaja väidet, et maksukohustuslaste registrist kustutamine oli ebaproportsionaalne. Kehtivast õigusest ei tulene eeldust, et majandustegevusega tegelemise tõendamiseks piisavate andmete ja tõendite esitamata jätmisel enese mittesüüstamise õigusele viitamise korral eeldatakse majandustegevuse olemasolu ning vastavalt läheb tõendamiskoormus üle vastustajale.
21.Riigikohus on selgitanud, et ettevõtlusega tegelemise tõendamine on eelkõige maksukohustuslase ülesanne. Kui maksukohustuslane on esitanud ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks piisavalt dokumente ja andnud seletusi, ei saa asjaolu, et ta ei esitanud kõiki maksuhalduri nõutud dokumente, või etteheited tema maksukäitumisele, anda alust järelduseks, et ta ei tegele ettevõtlusega või et ta ei ole ettevõtluse tõendamiseks dokumente esitanud. See, et isik jättis osa maksuhalduri nõutud dokumentidest esitamata, ei ole isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise aluseks.4 Seega on ettevõtlusega tegelemise kontrollimenetlus isiku suhtes oluliselt vähem koormav võrreldes näiteks maksude tasumise õigsuse kontrolli menetlusega, kus maksukohustuse väljaselgitamiseks võibki olla vajalik üksikasjalise teabe ja iga tehingut kirjeldava dokumentatsiooni esitamine. Käesoleval juhul ei olnud nõutav, et kaebaja oleks esitanud detailsed andmed oma majandustehingute kohta, seda ei nõutud temalt ka MTA 1. novembri 2016. a korraldusega. Samas, KMS § 22 lg-ga 31 sätestatud tõendamiskoormuse tõttu oli kaebaja kanda risk, et kui ta jätab omal valikul osa teavet esitamata, ei õnnestu majandustegevusega tegelemist tõendada ja ta võidakse käibemaksukohustuslaste registrist kustutada. MTA ja kaebaja elektroonilisest kirjavahetusest, eelkõige MTA täiendavatest infopäringutest (tl 32, 36 ja 38) ilmneb, et pärast kaebaja vastust pidas vastustaja vajalikuks asjaolusid täiendavalt selgitada, täites sellega ühtlasi haldusmenetluses kehtivat uurimiskohustust. Lisaks pidi kaebajale päringutest selguma, et vastustajale esitatud teave ei ole piisav kaebaja majandustegevusega tegelemises veendumiseks. Sellega oli kaebajale antud indikatsioon vastustaja võimaliku otsuse kohta ning vastavalt oli kaebajal võimalik esitada täiendavat teavet ja/või selgitada ja põhjendada miks juba esitatud teave ja tõendid siiski on piisavad majandustegevusega tegelemise tõendamiseks. Sellega oli kaebajale tagatud tegelik võimalus olla ärakuulatud ja esitada asja kohta oma väited ja tõendid. Ringkonnakohus nõustub, et kehtivast õigusest ei tulene vastustajale kohustust esitada isikule otsuse projekt enne käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise otsuse andmist. Kuna menetluse alustamine, selle võimalik tagajärg ja vastustaja poolt kontrollitava asjaolu tuvastamiseks täiendavalt vajalikuks peetud teave oli kaebajale teada, siis ka menetluse iseloom ei tingi otsuse projekti kaebajale eelneva tutvustamise vajadust.
Vt RKHK 25. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-79-15
22.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks vaidlusaluse kontrolliga hõlmatud periood liiga lühike selleks, et teha järeldusi kaebaja majandustegevuse puudumise kohta, eriti olukorras, kus vahetult eelnevatel perioodide osas vastustaja on aktsepteerinud majandustegevuse olemasolu ja nõuab sellest tekkinud maksuvõla tasumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et vastustaja nõuab kaebajalt viimase poolt esitatud maksudeklaratsioonides kajastatud maksukohustuse täitmist, järeldada, et sellega on vastustaja ühtlasi jaatanud kaebaja majandustegevuse toimumist. Vastavalt MKS § 85 lg-le 1 on maksudeklaratsioon tulu-, käibe-, aktsiisi-, tolli-, sotsiaalmaksu- ja hasartmängumaksudeklaratsioon, maksuaruanne või muu maksuhaldurile esitatav maksu arvutamise dokument, mille esitamise kohustus tuleneb seadusest. Maksudeklaratsiooni esitamisel ei lisata sellele maksukohustuse tekkimist ja suurust tõendavat dokumentatsiooni, kui selline kohustus ei tulene seadusest (MKS § 85 lg 2) ning maksukohustuslasel endal tuleb arvutada tasumisele kuuluv maksusumma (MKS § 88 lg 1 ls 1). Maksuhaldur saab deklaratsioonis esitatud andmeid kontrollida ja ise määrata maksusumma (MKS § 88 lg 1 ls 2) eelkõige juhul, kui deklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel maksukohustuslane saab maksueelise (MKS § 92 lg 1 p-d 2 ja 3). Käesoleval juhul ei ole vastustaja kontrollinud varasematel perioodidel kaebaja esitatud maksudeklaratsioonides esitatud andmete ja maksukohustuse õigsust. Seega tugineb nende perioodidega seotud maksuvõla sissenõudmine üksnes kaebaja esitatud andmetele ega väljenda vastustaja poolt kujundatud seisukohta kaebaja majandustegevuse olemasolu või puudumise kohta sellel ajal. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et tema majandustegevus oleks perioodilise iseloomuga, mistõttu võiksid 2016. aasta oktoobris ja novembris majandustehingud puududa, kuigi äriühing tegelikkuses siiski tegeleb majandustegevusega. Vastupidi, kaebaja on väitnud, et tema majandustegevus olulises osas seisneb renditeenuse pakkumises, mis on jätkuv tegevus ja mille eest tasutakse kaebajale igakuiselt. Kuna vastustaja on asjas kogutud tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud andmed ja tõendid ei kinnita kestvus tehingute tegelikku toimumist, siis ei ole alust eeldada, et kontrollitud periood annaks kaebaja tegelikust majandustegevusest moonutatud pildi.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja käitumine halduskohtumenetluses tähelepanuväärne, kuna kaebaja isegi ei püüa väita ja tõendada, et tal oli olemas tegelik majandustegevus. Olukorras, kus kaebaja on majandustegevusena nimetanud soojakute ja tööjõu rentimist, on majandustegevuse toimumise tõendamine eeldatavalt kergesti teostatav töötajatega sõlmitud töölepingute, neile palga maksmise andmete ja vajadusel töötajate ütluste esitamise ning paikvaatlusel soojakute ettenäitamise ja laekunud rendimaksete andmete esitamise kaudu. Seega ei oleks kaebajal majandustegevuse tõendamiseks eeldatavalt vaja esitada andmeid ega tõendeid, mis võiksid teda ennast süüstada maksukuriteona kvalifitseeritava rikkumise toimepanemises. Samas, kui kaebaja on esitanud vastustajale üksnes näilikult tehingute toimumist kinnitavaid tõendeid ja tegelikult majandustegevus puudub, siis ei saanuks kaebaja ja/või tema juhatuse liikme selgitused mõjutada vaidlustatud otsust. Kui kaebaja ei väida majandustegevuse tegelikku toimumist ega esita vastavalt lihtsalt kontrollitavaid andmeid oma majandustegevuse kohta, siis võib kaebus käesolevas asjas olla suunatud oma näiliku õiguse kaitsele. Vähemalt kaheldav on, kas halduskohtumenetluses kaitstavaks õiguseks saab olla kaebaja huvi säilitada käibemaksukohustuslase staatus, kui tal tegelikkuses majandustegevus puudub ning soov esitada selle huvi realiseerimiseks teadvalt ebaõigeid andmeid või hoiduda andmete esitamisest, kusjuures maksuhaldur peaks sel juhul eeldama majandustegevuse olemasolu.
24.Eeltoodu põhjustel jääb apellatsioonkaebus
20.aprilli 2018. a otsus muutmata.
rahuldamata
ja
Tartu
Halduskohtu
25.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja suhtes toimunud menetlus ei ole kriminaalmenetlus siseriikliku õiguse ega EIKo kohaldamispraktika kriteeriumide
tähenduses, siis puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. a direktiivi nr 2012/13/EL alusel kaebaja kaitseõiguse tagamise kohustuse olemasolu kohta selles menetluses. Kaebaja sellekohane taotlus jääb rahuldamata.
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.