Maksu- ja Tolliamet (MTA) kustutas 22.12.2016. a otsusega nr 12.2-3/038654-2 Personal2Go OÜ käibemaksukohustuslaste registrist alates 24.12.2016. Otsuse kohaselt on maksuhaldur tuvastanud, et Personal2Go OÜ ei tegele ettevõtlusega Eestis käibemaksuseaduse mõistes.
2.Personal2Go OÜ esitas MTA 22.12.2016. a otsuse peale vaide, mille MTA jättis 02.02.2017. a vaideotsusega rahuldamata.
3.Personal2Go OÜ esitas 06.03.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, nõudes MTA 22.12.2016. a otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt on MTA 22.12.2016. a otsuses jätnud tagamata ärakuulamisõiguse, rikkunud uurimispõhimõtet ning maksuotsus on vastuolus
õigusriigi printsiibi ja õigusselguse nõudega. Kaebuse oli allkirjastanud kaebaja juhatuse liige Raivo Paala.
4.28.03.2017 esitas kaebaja volitatud esindaja Tartu Halduskohtule maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta ja täiendavad dokumendid, samuti volikirja, millega kaebaja oli volitanud käesolevas asjas kohtumenetluses ennast esindama Vello Luike. Volikiri oli 13.03.2017 allkirjastatud kaebaja juhatuse liikme Raivo Paala poolt.
5.Tartu Halduskohus võttis 29.03.2017. a määrusega kaebuse menetlusse.
6.Tartu Halduskohus jättis 06.12.2017. a määrusega Personal2Go OÜ kaebuse läbi vaatamata. Halduskohus märkis, et R. Paala on käesolevas asjas andnud volikirjaga kaebaja esindamiseks volitused Vello Luigele. Äriregistri andmetel on kaebaja juhatuse liikmel R. Paalal ärikeeld 25.11.2016 – 25.11.2019. Karistusseadustiku (KarS) § 491 lg 2 kohaselt ei tohi isik, kelle suhtes kohus on kohaldanud ettevõtluskeeldu, olla kohtu poolt määratud ajavahemikul ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. Halduskohus leidis, et seega on käesoleval juhul esitanud teise isiku nimel kaebuse isik, kellel ei ole esindusõigust, mistõttu tuleb kaebus jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 5 alusel läbi vaatamata ning riigilõiv tuleb tagastada.
7.Kaebaja esitas 03.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 06.12.2017. a määruse peale. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu seisukoht, et kaebus tuleb jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 5 alusel läbi vaatamata, on vastuolus halduskohtu 29.03.2017. a määrusega, milles halduskohus leidis, et kaebus vastab HKMS § 37-39 nõuetele. Määruskaebuse esitajale jääb arusaamatuks halduskohtu käsitlus, mille kohaselt on käesoleval juhul kaebuse teise isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole esindusõigust. Halduskohtu määrusest ei ole arusaadav, kas esindusõigus puudub V. Luigel, kuna R. Paalal oli volituse andmise ajal ettevõtluskeeld, või siis puudus esindusõigus R. Paalal kaebuse esitamisel. Volituse andmine V. Luigele ei saa olla kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseks, kuna kaebuse on allkirjastanud kaebaja juhatuse liige R. Paala 06.03.2017. Halduskohus on viidanud R. Paala suhtes kohaldatud ettevõtluskeelule. Määruskaebuse esitaja märgib, et pankrotiseaduse (PankS) §-s 91 sätestatud ärikeeld on tsiviilõiguslik meede, mille eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid selle isiku tegevuse eest, kelle suhtes ärikeeld kehtib. Kohtupraktika kohaselt saab olukorras, kus ärikeelule allutatud isik on juba juhatuse liikmena registrisse kantud, nõuda registripidaja äriühingult juhatuse liikme koosseisu seadusega vastavusse viimist sundlõpetamise ähvardusel äriseadustiku (ÄS) § 59 lg 6 alusel. Ka KarS § 491 alusel kohaldatava ettevõtluskeelu peamiseks tsiviilõiguslikuks tagajärjeks on ÄS § 58 lg-s 3 sätestatud registripidaja õigus ja kohustus keelduda ettevõtluskeeluga karistatud isiku äriregistrisse kandmisest, kui isiku staatus kandeavalduse järgi on ettevõtluskeeluga vastuolus. Kaebaja on seisukohal, et ärikeelu ja ettevõtluskeelu tsiviilõiguslik toime on ühesugune, st neil ei ole otsest tsiviilõiguslikku toimet. Tartu Ringkonnakohus kohaldas R. Paala suhtes ettevõtluskeeldu 25.11.2016. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 22.03.2017, mil Riigikohus jättis R. Paala kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. Seega ei olnud R. Paala suhtes ettevõtluskeeld enne 22.03.2017 ka siseriikliku õiguse kohaselt jõustunud ning ta oli õigustatud 06.03.2017 kaebaja nimel kaebust esitama ja 13.03.2017 esindajale antud volikirja allkirjastama. Kaebaja märgib määruskaebuses täiendavalt, et kriminaalasja kassatsioonis esitas ta Riigikohtule taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Kaebaja on seisukohal, et Riigikohtu loakogu, jättes eelotsuse küsimata ja oma seisukoha põhjendamata, rikkus teadlikult Euroopa Liidu õigust, mis peab kaasa tooma vastutuse.
Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, et R. Paalal on kaebaja esindusõigus ning halduskohus on KarS § 491 lg 2 sätteid valesti tõlgendanud ja kohaldanud. Kaebaja palub juhul, kui kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, esitada kohtul Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus järgmises küsimuses. Kas Riigikohtu loakogu määrus jätta R. Paala kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu art-ga 234, lähtudes kahest aspektist. Esiteks, kas Riigikohtu loakogu on pädev institutsioon ehk samastatav mõistega „riigi kõrgem kohus“ otsustamaks eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult. Ja teiseks, kas põhjendus „jätta menetlusse võtmata“ on käsitletav piisava põhjendusena vastavalt kehtivale Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 204 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Seega võtab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse. Kuna käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja esinduse küsimus, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida määruskaebuse lahendamiseks vastustaja seisukohta.
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu 06.12.2017. a määrus tühistada.
10.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et halduskohtu määrusest ei ole arusaadav, kas halduskohtu arvates puudub esindusõigus V. Luigel, kuna R. Paalal oli volituse andmise ajal ettevõtluskeeld, või siis puudus esindusõigus R. Paalal kaebuse esitamisel. Halduskohus on asunud seisukohale, et käesoleval juhul on teise isiku nimel kaebuse esitanud isik, kellel ei ole esindusõigust, ning ei ole täpsustanud, kellele ta esindusõiguse puudumist ette heidab, kas kaebaja juhatuse liikmele või volitatud esindajale.
11.Asja materjalidest nähtub, et halduskohtule 06.03.2017 esitatud kaebuse on digitaalselt allkirjastanud R. Paala. Kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamise avalduse, mis on esitatud halduskohtule 28.03.2017, on allkirjastanud V. Luik. Kaebuse puuduste kõrvaldamise avaldusele on lisatud 13.03.2017. a volikiri, millega R. Paala on kaebaja juhatuse liikmena volitanud V. Luike kaebajat käesolevas haldusasjas kohtumenetluses esindama. 22.03.2017 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-6111, millega kohaldati R. Paala suhtes ettevõtluskeeldu.
12.Määruskaebuse lahendamisel tuleb leida vastus küsimusele, kas R. Paala suhtes kohaldatud ettevõtluskeeld tähendab, et tal puudub juhatuse liikmena kaebaja esindamise õigus, samas kui ta äriregistrisse on kaebaja juhatuse liikmena kantud.
13.HKMS § 31 lg 4 kohaselt viitega tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 221 lg-le 1 tõendab seadusliku esindaja esindusõigust dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ suhtes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. ÄS § 145 lg 1 p 5 kohaselt tuleb osaühingute puhul äriregistrisse kanda muuhulgas juhatuse liikmete nimed ning tulenevalt ÄS § 34 lg-st 2 saab äriregistri kande õigsust eeldada. Käesoleval juhul on äriregistri kohaselt kaebajal üks juhatuse liige, kelleks on R. Paala.
14.Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2016. a otsusega asjas nr 1-13-6111 kohaldati R. Paala suhtes KarS § 491 alusel ettevõtluskeeldu 3 aastaks ning keelati tal olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist või muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2016. a otsus jõustus 22.03.2017, kui Riigikohus jättis R. Paala kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. Äriregistri andmetel on kaebaja juhatuse liikmel R. Paalal ettevõtluskeeld 25.11.2016–25.11.2019.
15.KarS § 491 lg 2 kohaselt ei tohi isik, kelle suhtes kohus on kohaldanud ettevõtluskeeldu, olla kohtu poolt määratud ajavahemikul ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises.
16.ÄS § 181 lg 1 esimese lause kohaselt võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. ÄS § 184 lg 8 sätestab, et kui juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne muutub juhatuse liikme tagasikutsumise, tagasiastumise või ametiaja lõppemise tõttu ebaõigeks, kohaldatakse ÄS §-s 61 sätestatud. ÄS § 61 kohaselt võib äriregistri kande ebaõigsuse korral registripidaja teatud juhtudel ise teha või parandada kandeid.
17.Seega ei tulene kehtivast õigusest, et KarS § 491 alusel kehtestatud ettevõtluskeeluga lõpeksid isiku juhatuse liikme volitused või tal puuduks juriidilise isiku esindamise õigus. Seda seisukohta toetab ka õigusalane kirjandus, mille kohaselt on ettevõtluskeelu peamiseks tsiviilõiguslikuks tagajärjeks ÄS § 58 lg-s 3 sätestatud registripidaja õigus ja kohustus keelduda ettevõtluskeeluga karistatud isiku äriregistrisse kandmisest, kui isiku staatus kandeavalduse järgi on ettevõtluskeeluga vastuolus (M. Torga, J. Sarv. Äri- ja ettevõtluskeeldude piiriülene mõju. Juridica 8/2017, lk 555). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09 leidnud, et ärikeelul ei ole seaduse järgi otsest tsiviilõiguslikku toimet ning see on suunatud kohustusena keelu subjektile hoiduda tegudest, millega kaasneb ärikeelu rikkumine, sest kui ärikeelu jõustumine lõpetaks automaatselt isiku juhtorgani liikme staatuse kolmandates juriidilistes isikutes, puuduks mõte KarS §-l 373, mis näeb ärikeelu rikkumise eest ette karistuse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.02.2010. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 25). Ringkonnakohtu hinnangul saab sama seisukohta kohaldada analoogia korras ka KarS § 491 alusel sätestatud ettevõtluskeelu korral, sest KarS §-s 329 on sätestatud ka ettevõtluskeelu rikkumise tagajärjed.
18.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna R. Paala on äriregistri andmetel jätkuvalt kaebaja juhatuse liige, siis on tal käesolevas asjas kaebaja esindamise õigus, mh õigus volitada isikuid esindama kaebajat halduskohtumenetluses, kui volitatud esindaja vastab HKMS §-s 32 sätestatud nõuetele. Seega on halduskohus ebaõigesti kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 5 alusel esindusõiguse puudumise tõttu tagastanud. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 06.12.2017. a määruse ja saadab asja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.
19.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et määruskaebuses esitatud väited R. Paalat puudutanud kriminaalasjas esitatud kassatsiooni Riigikohtu poolt menetlusse võtmata jätmise kohta ei ole käesoleva määruskaebuse lahendamisel asjakohased, kuna käesolevas haldusasjas on vaidluse esemeks Personal2Go OÜ nõue tühistada MTA otsus kustutada kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist. Ringkonnakohus jätab vastavad kaebaja väited seetõttu tähelepanuta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.