Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 08.11.2018, Tartu 3-17-616 AS Kuusakoski kaebus Keskkonnainspektsiooni 08.03.2017. a ettekirjutusele nr 228 Tartu Halduskohtu 27.06.2017. a otsus Keskkonnainspektsiooni apellatsioonkaebus 10.10.2018 Kaebaja AS Kuusakoski Esindajad v-adv Carri Ginter, adv Kadri Härginen Vastustaja Keskkonnainspektsioon (KKI) Kolmas isik MTÜ Rehviringlus Esindajad v-adv Kalev Aavik
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastustaja apellatsioonkaebus põhinõude osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.06.2017. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus temalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulude osas, tühistada Tartu Halduskohtu 27.06.2017. a otsuse resolutsiooni p 3 ja mõista Keskkonnainspektsioonilt kaebaja kasuks välja 3898,90 eurot esimeses astmes kantud menetluskulude katteks.
3.Mõista Keskkonnainspektsioonilt kaebaja kasuks välja 3392,90 eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks.
4.Mõista Keskkonnainspektsioonilt kolmanda isiku kasuks välja 1425,60 eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks.
5.Jätta ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.12.2018 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja on oma kodulehe andmetel Põhja-Euroopa juhtiv tööstusjäätmete ringlussevõtja. Kaebaja sõlmis 30.04.2010 MTÜ-ga Rehviringlus jäätmekäitlusteenuse osutamise lepingu (tl 176-180), mille punktiga 1.1 kohustus osutama MTÜ-le Rehviringlus vanarehvide käitlemise ja transpordi teenust, muutma oma kogumisplatsid MTÜ Rehviringlus kogumisvõrgustiku osaks ning võtma vanarehve tasuta ja piiramatus koguses vastu kõigilt isikutelt. Kohtule esitatud koostöölepingute (tl 181-182p, 184-185p) järgi pidi kaebaja 2012. ja 2013. aastal andma OÜ-le Rubronic üle 6000 tonni rehve aastas.
2.Keskkonnaamet väljastas Rubronic OÜ-le jäätmeloa (tl 67-69p) nr L.JÄ/326599 olemasolevate vanarehvide sortimiseks ja vaheladustamiseks kehtivusajaga 10.12.2015– 31.12.2017. Jäätmeloas sätestatud tingimuste kohaselt pidi Rubronic OÜ Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohast loa kehtivuse algusest kuue kuu jooksul ära vedama 170 tonni vanarehve kuus, loa kehtivuse algusest seitsmendast kuni kaheteistkümnenda kuuni 250 tonni kuus ning alates 13-st kuust vähemalt 850 tonni kuus.
3.Rubronic OÜ ei täitnud jäätmeloa tingimustes ettenähtud kohustust ning KKI alustas menetluse esimese kuue kuu ja järgmise kolme kuu koguste likvideerimiseks ettekirjutuste tegemiseks.
4.KKI edastas 27.02.2017 kaebajale, kolmandale isikule ja Rubronic OÜ-le viimasele adresseeritud teate (tl 9-11) haldusmenetlusest, milles märkis, et Rubronic OÜ ei ole 10.09.– 09.12.2016 täitnud talle jäätmeloaga ettenähtud kohustust, mistõttu kavatseb KKI Rubronic OÜ suhtes teha ettekirjutuse vanarehvide nõuetekohaseks käitlemiseks. Lisaks selgitas KKI, et ettekirjutuse tähtaegsel täitmata jätmisel rakendab KKI asendustäitmist, mille kulud nõutakse sisse Rubronic OÜ-lt ning omavastutuse ulatuses solidaarselt ka kolmandalt isikult (62,57%) ja kaebajalt (32,02%).
5.Kaebaja esitas 03.03.2017 KKI-le seisukoha (tl 13-16), milles leidis, et kaebajale ei saa panna kohustusi haldusmenetluse raames, mille menetlusosalisena kaebajat kaasatud ei ole, ning selgitas, et KKI peaks kaebaja haldusmenetlusse kaasamiseks adresseerima kaebajale haldusmenetlusse kaasamise teate. Lisaks puuduks kaebajale ettekirjutuse tegemiseks õiguslik alus ka siis, kui ta oleks haldusmenetluse osaline, kuna esiteks ei ole KKI kaebajat seostanud ühegi rikkumisega. Teiseks ei ole kaebaja vanarehvide tootja või tootjate ühendus Jäätmeseaduse (JäätS) § 26 lg 4 mõttes, mistõttu ei saa talle laieneda ka laiendatud tootjavastutuse põhimõte. Ühtlasi on kaebaja kandnud kõik jäätmete käitlemisega seotud kulud. Kolmandaks ei ole kaebaja 2015. ega 2016. aastal andnud Rubronic OÜ-le käitlemiseks vanarehve.
6.KKI tegi Rubronic OÜ-le 08.03.2017 ettekirjutuse nr 228 (tl 18-22), mille kohaselt: 1) Rubronic OÜ-l tuleb käidelda nõuetekohaselt 750 tonni Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas asuvaid vanarehve hiljemalt 20.03.2017. 2) Kolmandal isikul on kohustus tagada punktis 1 nimetatud kohustusest 469 tonni vanarehvide nõuetekohane käitlemine hiljemalt 20.03.2017. 3) Kaebajal on kohustus tagada punktis 1 nimetatud kohustusest 240 tonni vanarehvide nõuetekohane käitlemine hiljemalt 20.03.2017 Kolmas isik on sõlminud 2010. aastal kaebajaga lepingu vanarehvide käitlemiseks ja transpordi osutamiseks ning kaebaja on kogutud rehvid alates 2012. aastast edasiseks käitlemiseks üle andnud OÜ-le Netronic, kes andis alates 03.04.2015 vanarehvide omandi üle Rubronic OÜ-le.
Lisaks viis kaebaja lepingu alusel Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta ka ettevõtte enda lammutustegevuses tekkinud ja tootjate ees täidetud kohustuste täitmisel tekkinud rehvid. KKI on kaasanud haldusmenetlusse menetlusosalistena nii jäätmekäitleja Rubronic OÜ, kolmanda isiku kui ka kaebaja. KKI põhjendas ettekirjutuse tegemise vajadust sellega, et vanarehvide ladustamine Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas on põhjustanud keskkonna ülemäärase risustamise ja lisaks on tegemist kõrgendatud keskkonnaohu ja -häiringu tekkimise võimalusega. Suur kogus vanarehve on soodsaks elukeskkonnaks närilistele ja erinevatele putukatele. Juba toimunud põlengud Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas on põhjustanud keskkonnahäiringuid. Lisaks on tegemist suure avaliku huviga, sest kuna Rubronic OÜ ei ole täitnud jäätmeloa tingimusi, siis tootjavastutuse põhimõtte kohaselt on sisuliselt oma kohustused täitmata jätnud kõik tootjad, kelle tegevusest vanarehvid Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta on jõudnud. Ettekirjutus tehti Rubronic OÜ-le, kuid tootjavastutuse põhimõttest tulenevalt tuleb kolmandal isikul ja kaebajal tagada Rubronic OÜ ettekirjutuse täitmine. KKI selgitab, et kaebaja kaasati 27.02.2017. a kirjaga nr 6-1/16/1354-132 menetlusse, kuna märkega „sama“ saadeti kiri ka kaebajale ning kirjas on öeldud, et kaebaja on kaasatud menetlusse. Kuna kaebaja on vanarehvide kogumisplatsile viinud ka ettevõtte enda lammutustegevuses tekkinud ja tootjate eest täidetud kohustuste täitmisel tekkinud rehvid, esineb JäätS § 26 lg-st 4 tulenevalt õiguslik ja faktiline alus kaebajale kohustuse seadmiseks. KKI käsitleb kaebajat isikuna, kes võtab iseseisvalt rehve vastu ning kellele laieneb tootjavastutuspõhimõte. Ettekirjutuse aluseks olevad vanarehvide kogused on arvutatud 2010–2014 Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta toodud rehvikoguste põhjal.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 16.03.2017 kaebuse (tl 1-8) KKI 08.03.2017. a ettekirjutuse nr 228 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt nimetatud ettekirjutuse tühistamiseks osas, milles kohustati kaebajat omavastutuse ulatuses suunama 240 tonni vanarehve käitlusesse hiljemalt 20.03.2017. Lisaks esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse KKI 08.03.2017. a ettekirjutuse 228 kehtivuse peatamiseks. Kaebaja hinnangul on ettekirjutus nr 228 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 4 alusel tühine, kuna kohustab kaebajat varastama või omastama Rubronic OÜ omandis olevaid rehve. JäätS ei näe ette alust, mis võimaldaks kellelgi teisel peale jäätmete omaniku jäätmeid käidelda. Vastustaja ei ole ettekirjutuses välja toonud, millisel õiguslikul alusel annab kehtiv õigus riigile pädevuse sundida kolmandaid isikuid tegema teiste varaga toiminguid. Alternatiivselt on vastustaja ettekirjutus kaebaja hinnangul õigusvastane materiaalõigusliku aluse puudumise ja faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamise tõttu. KKI tegi menetluses mitteosaleva isiku suhtes kohustava haldusakti. Isegi kui kaebaja oleks olnud haldusmenetlusse adressaadina kaasatud, oleks kaebaja suhtes ettekirjutuse tegemine materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu võimatu. Vastustaja ei ole kaebajat seostanud ühegi rikkumisega. Seega ei ole kaebaja Rubronic OÜ omandis olevate vanarehvide suhtes korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 mõttes avalikku korda tagama kohustatud isik, vaid selleks on Rubronic OÜ. Kaebaja vastutas jäätmete nõuetekohase käitluse eest enne jäätmete Rubronic OÜ-le lõppkäitluseks üleandmist. KKI ei saa kohustada kaebajat vanarehvidest tulenevat ohtu avalikes huvides kõrvaldama. Jäätmevaldajatel on õigus usaldada neid isikuid, kellele riik on seaduse alusel andnud jäätmete käitlemise loa. Jäätmevaldajatel, kes annavad jäätmed lõppkäitluseks üle jäätmeluba omavale isikule, ei ole võimalik teostada järelevalvet selle üle, kas viimane talle avalik-õiguslikus suhtes jäätmeloa alusel pandud kohustusi täidab või mitte. Vastustajal on aga seadusest tulenev õigus ja võimalus tühistada Rubronic OÜ jäätmeluba. Selle asemel vaatab sisuliselt riik pealt, kuidas Rubronic OÜ jätkab kohustuste rikkumist. Viimase kulud aga soovitakse nõuda sisse õigusvastaselt hoopiski kolmandatelt isikutelt.
Kaebaja ei ole vanarehvide tootja ega tootjate ühendus JäätS § 26 lg 4 mõttes ning vastustaja ei ole seda ka tuvastanud ega väitnud. Kaebaja ladustab ja sorteerib oma majandus- ja kutsetegevuse raames rehve ning on romusõidukite käitleja. Kaebajat ei ole võimalik käsitleda isikuna, kes vastustaks olukorras, kus lõppkäitleja oma kohustust ei täida. Seetõttu ei ole võimalik kaebajale kohaldada ettekirjutuse õigusliku alusena laiendatud tootjavastutuse põhimõtet. Vastustaja tuvastas Rubronic OÜ rikkumise seoses vanarehvide käitlemisega perioodil 10.09.– 09.12.2016. Kaebaja ei ole 2015. ja 2016. aastal andnud Rubronic OÜ-le käitlemiseks vanarehve ning sel perioodil ei ole ettekirjutuse objektiks olevad vanarehvid kaebajale kuulunud.
8.KKI esitas 07.04.2016 vastuse (tl 50-54) kaebaja kaebusele, milles palus jätta kaebus rahuldamata. Vanarehvid on probleemtooted JäätS § 25 lg 2 p 5 kohaselt. JäätS § 26 lg 11 kehtestab kohustused probleemtoodetest tekkivate jäätmete käitlemisel ka isikule, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmed. See tähendab neile isikutele kohaldub laiendatud tootjavastutusepõhimõte ning sellest tulenev tagamiskohustus. Kaebaja on võtnud iseseisvalt jäätmevaldajalt vastu rehve, mille kaebaja on andnud edasiseks käitlemiseks Rubronic OÜ-le. Seega on kaebaja JäätS § 26 lg-s 11 nimetatud isik, kellel on Vabariigi Valitsuse 17.06.2010. a määruses nr 79 „Mootorsõidukitest ja nende osadest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“ (määrus nr 79) sätestatud kohustused. Kaebajal on eelnevast tulenevalt kohustus täita määruse nr 79 § 8 lg-s 1 sätestatud romusõidukite taaskasutamise sihtarvud, mis saavad täidetud vaid juhul, kui rehvid on reaalselt taaskasutatud ehk kaebaja peab vastavalt laiendatud tootjavastutuse põhimõttele tagama rehvide tegeliku taaskasutamise. Kaebaja ei ole kohustatud käitlema Rubronic OÜ omandis olevaid vanarehve. Ettekirjutusega on kaebajat kohustatud täitma temal lasuvat kohustust tagada vanarehvide taaskasutusse suunamine. Kaebaja valida on kohustuse täitmise viis või vahend. Kaebaja on kasutanud oma kohustuse täitmiseks Rubronic OÜ-d, kuid kaebaja poolt jäätmevaldajatelt vastuvõetud rehvid, mis asetsevad Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas, ei ole tegelikult taaskasutatud ja seega ei ole kaebaja oma kohustust täitnud. KKI on kaebaja menetlusse kaasanud ning teavitanud kaebajat nii kaasamisest kui kaasamise alustest. 27.02.2017 esitatud teade sisaldab märget „sama: AS Kuusakoski“, mis tähendab, et kirjas sisalduvad õigused ja kohustused laienevad kõigile isikutele, kellele teade on saadetud. Teates on märgitud: „Nimetatud sätetest lähtuvalt on KKI kaasanud haldusmenetlusse menetlusosalistena ... AS Kuusakoski (JäätS § 26 lg 4).“ 18.04.2016 toimunud koosoleku protokoll (tl 60-63) sisaldab selgitust: „Keskkonnainspektsioon plaanib teha kõigile kolmele osapoolele ettekirjutuse. [...] Ettekirjutused hakkavad tulema tõenäoliselt kvartaalselt.“ Kuivõrd käesoleva haldusmenetluse faktilised ja õiguslikud asjaolud on samad, mis kahel eelmisel, oli kaebaja teadlik, et tema suhtes kavatsetakse ettekirjutus koostada. Kaebaja ei ole täitnud kohustust tagada Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas asuvate tema poolt sinna toimetatud vanarehvide tegelik taaskasutusse suunamine, mille tagajärjel on Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas keskkonnahäiringut põhjustav olukord. Seega on kaebaja avaliku korra eest vastutav isik KorS § 15 lg 1 mõttes, kellele on KKI-l õigus panna ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. KKI-l on õigus koostada kaebajale ettekirjutus ka haldusmenetluse seaduse ja jäätmeseaduse alusel. Kaebaja vastutus vanarehvide nõuetekohase käitluse eest ei ole üle läinud Rubronic OÜ-le, vaid kaebajal säilib täiendav vastutus ka vanarehvide üleandmisel jäätmekäitlejale. Kaebaja vastutus lõpeb pärast vanarehvide tegelikku taaskasutust.
Haldusmenetluse käigus on tuvastatud, et kaebajalt Rubronic OÜ-le edasiseks käitlemiseks üle antud rehvid ei ole taaskasutatud ja seega ei ole kaebaja täitnud oma kohustust kanda kõik jäätmete käitlemise kulud, mis tekivad kuni nende jäätmetena lakkamiseni. Kuna kaebaja osalus Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas asuvate vanarehvide osas on lepingu kohaselt tuvastatud aastast 2010, on ettekirjutuses kajastatud vanarehvide kogus arvutatud OÜ Netronic ja Rubronic OÜ poolt esitatud jäätmearuannete põhjal alates aastast 2010. Kaebaja poolt Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta iseseisvalt (romusõidukite lammutamisega ja tootjate eest täitetud kohustuste täitmisel) kogutud vanarehvide koguseks on 4989,721 tonni.
9.Kolmas isik esitas 17.04.2017 seisukoha (tl 70-71) kaebusele, milles leidis, et kaebaja kaebus on põhjendatud.
10.Tartu Halduskohus rahuldas 27.06.2017. a otsusega kaebuse ja tühistas KKI 08.03.2017. a ettekirjutuse nr 228 kaebajat puudutavas osas. Halduskohtu hinnangul on ettekirjutus kaebaja vastutusele võtmise osas puudulik ja mittekontrollitav. Kuna ettekirjutusest ei nähtu, milles seisneb kaebaja süüline käitumine, ei saa teha ettekirjutust isikule, et isik asuks keskkonnast vanarehvidest tulenevat ohtu avalikes huvides kõrvaldama. Kaebaja ei ole KorS § 28 lg 1 mõistes avalikku korda tagama kohustatud isik. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja vanarehvide tootja ega tootjate ühendus. Asja materjalidest ei nähtu, et aastal 2015–2016 oleks kaebaja üle andnud vanarehve Rubronic OÜ-le käitlemiseks. Seega ei ole perioodil, mil ettekirjutuse kohaselt Rubronic OÜ oma kohustusi on rikkunud, kaebajale vanarehve kuulunud. Eeltoodu alusel ei laiene kaebajale ka tootjavastutuse põhimõte ning ettekirjutuses ei ole välja toodud kaebaja suhtes kohustuste panekuks õiguslikku alust ega õiguslikke põhimõtteid. Kaebaja ei pidanud 27.02.2017. a teatest välja lugema, et ka tema suhtes on menetlust alustatud, kuna Rubronic OÜ-le antud jäätmeloa tingimuste täitmine ei puudutanud kaebajat. Vastustaja kaebaja selgitustaotlusele ei vastanud. See andis halduskohtu arvates alust arvata, et kaebajal ei teki kohustusi ning teda ei ole menetlusse kaasatud. Halduskohus nõustus kaebajaga, et haldusakt on kaebaja osas õigusvastane ja tühine. Kuna rehvide omanik on Rubronic OÜ, ei saa kaebaja neid rehve käidelda. Ettekirjutuse täielikuks kontrollimiseks tulnuks vastustajal tuua kaebaja suhtes ettekirjutuses välja ettekirjutuse täitmise õiguslikud ja faktilised asjaolud. Ettekirjutuses puuduvad arvutused, millest nähtuks rehvide koguste arvutuse tulemused. Viidatud on jäätmearuandele, mida halduskohtule esitatud ei ole ning kuna vastustaja möönis kohtuistungil, et jäätmearuannetest on õigeid andmeid välja arvutada väga raske, ei pidanud halduskohus vajalikuks jäätmearuannet välja nõuda. Samuti ei nähtu ettekirjutusest ka seda võimalust, miks kaebaja ei võiks vaidlusaluseid rehve viia ise ära oma lattu, sest vastustaja on viidanud jäätmehoolduse põhimõttele, et jäätmeid ei saa lõputult hoida ühes kohas. Halduskohus nõustus kaebajaga, et peab tuvastama, et 4989 tonni rehve oli kaebaja poolt sinna viidud 3 aastat tagasi. Haldusaktis on põhjendamata, millest tingituna on kohustuste täitmise tähtpäevaks märgitud just 20.03.2017, mis on kohustuste täitmiseks väga lühike aeg. Rubronic OÜ vastutab probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulude eest. Kaebaja vastutas vanarehvide käitlemise eest ajal, mil ta võttis autoromud vastu jäätmekäitlejalt kuni ajani mil ta need üle andis Rubronic OÜ-le. Kaebaja ei ole rehve üle andnud ajal, mil vastustaja tuvastas Rubronic OÜ suhtes rikkumise seoses vanarehvide käitlemisega perioodil 10.09.– 09.12.2016.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.KKI esitas Tartu Halduskohtu 27.06.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 134143), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. KKI leiab, et halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 4, sest jättis välja nõudmata ettekirjutuse faktilisi asjaolusid kinnitavad jäätmearuanded ja kaebaja ning kolmanda isiku ja kaebaja ning jäätmekäitlejate vahelised lepingud. KKI on jäätmearuannetele ja lepingutele viidanud nii halduskohtule esitatud tõendites kui ka kohtuistungil, mistõttu pidi halduskohtule olema hiljemalt kohtuistungiks selge, et nimetatud tõendid on asja õigeks lahendamiseks olulised. Halduskohus on ebaõigesti eeldanud, et tõendist tuleneva aritmeetilise raskuse tõttu ei ole tõend asjakohane ega tõenda vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid. Halduskohus on KKI hinnangul jätnud tuvastamata, et Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohas asuvad vanarehvid on Rubronic OÜ-le üle andnud kaebaja. Halduskohus ei ole hinnanud KKI poolt esitatud 05.05.2016. a kirja, kaebaja 11.05.2016. a vastust, 18.04.2016. a koosoleku protokolli, kolmanda isiku ning kaebaja vahelist lepingut ega kolmanda isiku poolt KKI-le saadetud e-kirja. Nimetatud tõendid ja halduskohtu poolt välja nõudmata jäetud jäätmearuanded ning lepingud kinnitavad ettekirjutuse faktiliste asjaolude õigsust ja haldusakti motiveerimiskohustuse täitmist ning tagavad selle kontrollitavuse. Neist nähtub, et kaebaja on aastatel 2012–2014 andnud esmalt OÜ-le Netronic ning seejärel Rubronic OÜ-le üle kokku 14 741,36 t rehve, mis on kogutud ja viidud Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta. Samuti nähtub neist, et kaebaja palus võtta tema poolt üle antud vanarehvide koguse aluseks jäätmearuanded ja et kolmas isik on kinnitanud, et kaebaja on tema eest kogunud 9741,619 t vanarehve. Seetõttu on kaebaja enda nimel Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta viinud 4989,718 t vanarehve. Isegi kui möönda, et kaebaja kaasamisel haldusmenetlusse tegi KKI vormivigu, ei olnud need sellised, mis võinuks mõjutada asja otsustamist, sest faktiliselt oli kaebaja menetlusse kaasatud ja tal oli võimalus enne ettekirjutuse tegemist esitada oma seisukohad. Halduskohus on toonud välja, et ettekirjutuses puuduvad faktilised ja õiguslikud alused, lisamata, millest tulenevalt on halduskohus sellisele järeldusele jõudnud. Selliselt on halduskohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebaja on kohustust tagada vanarehvide taaskasutusse suunamine täitnud läbi koostööpartneri Rubronic OÜ ja seega jäätmeloas ettenähtud nõue vanarehvid taaskasutada on asjakohane ka kaebaja tagamiskohustuse kontekstis. Kogunenud vanarehvide keskkonnaohtlikkuse tõttu on kõrgendatud avalik huvi need jäätmed keskkonnast võimalikult kiiresti kõrvaldada, suunates need taaskasutusse. KKI on ettekirjutuses selgitanud, et õiguslikuks aluseks kaebaja puhul on JäätS § 26 lg 11, 3-4 ja määrusest nr 79 tulenev kohustus tagada vanarehvide taaskasutusse suunamine. Ettekirjutus on tehtud järjekorras kolmandana, mistõttu oli kaebaja teadlik juba alates esimesest ettekirjutusest kohustusest tagada vanarehvide käitlus. KKI ja AS Ragn-Sells vahel asendustäitmise korras sõlmitud hankelepingu nr 176353 alusel esitatud käitlusandmetest nähtub, et jaanuaris käideldi vanarehve 23 päeva jooksul koguses 619,41 t, mis teeb ca 27 t/päevas ja veebruaris käideldi 20 päeva jooksul 919,22 t, mis teeb ca 46 t/päevas. Kaebajale tehti kohustuseks tagada vanarehvide käitlus 240 t ulatuses 12 päeva jooksul ehk kohustusena 20 t/päevas. AS Ragn-Sells käitlusandmetest nähtuvalt ei olnud kaebajale käitluseks määratud tähtaeg ebamõistlikult lühike. Halduskohus on rikkunud HKMS § 157 lg-t 1 ja HKMS § 165 lg 1 p-i 4, jättes kohaldamata JäätS § 26 lg 11, 3 ja 4 ning sama sätte lõike 3 alusel kehtestatud määruse nr 79, põhjendamata, miks nimetatud normid ei kohaldu. Jäätmeseaduse muutmise eelnõu seletuskirja nr 1044 kohaselt oli lg 11 seadusesse lisamise põhjuseks tekkinud olukord, kus romusõidukite valdajad
annavad need otse üle nende käitlejatele ja ei tagasta neid tootjatele, mistõttu ei ole tootjal võimalik täita taaskasutamise sihtarve ega muid tootjakohustusi. Sellepärast oli vaja seadusesse lisada veel üks ring isikuid, kellele laienevad tootjavastutuspõhimõttest tulenevad kohustused. Kaebaja vastab isiku kirjeldusele, kelle suhtes seadusandja eesmärgiks oli rakendada samuti tootjavastutuspõhimõtet. Kaebajal on kohustus tõendada vanarehvide reaalset taaskasutust. Kaebaja peab leidma koostööpartnereid, kelle kaudu oma kohustust täita ning seejuures piisavalt kontrollima, et tema poolt üle antud vanarehvid saaksid reaalselt taaskasutatud. Kaebaja on teostanud vanarehvide transpordi Raadi lennuvälja jäätmekäitluskohta, kuid ei ole kordagi soovinud tõendeid selle kohta, kas Rubronic OÜ on üle antud vanarehvid ka reaalselt taaskasutanud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta tootjavastutuspõhimõtet käsitleva ja üldist jäätmekäitlust käsitleva regulatsiooni omavahelise suhestumise. JäätS § 26 on erinorm, mis kehtestab vastutuse osas nõuded just probleemtoodete jäätmetele, mille hulka kuuluvad vanarehvid. Kaebaja vastutus ei lõpe siis, kui ta annab vanarehvid üle jäätmeluba omavale isikule, vaid jääb püsima kuni vanarehvide tegeliku taaskasutamiseni. Kaebajal kui romusõidukite käitlejal, kes on omal initsiatiivil jäätmevaldajatelt vastu võtnud probleemtoodetest tekkinud jäätmed, tuleb kanda ka jäätmekäitluse kulud. Kaebajat ei ole kohustatud ise füüsiliselt vanarehve taaskasutusse suunama, vaid kohustatud tagama vanarehvide taaskasutusse suunamine. Kaebajal on võimalik tagamiskohustuse täitmiseks rakendada tema ja Rubronic OÜ vahelisest lepingulisest suhtest tulenevaid kohustusi ja õigusi, sõlmides täiendavaid lepinguid või finantseerides oma vahenditest vanarehvide taaskasutusse suunamist. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et isikut saab käsitleda avaliku korra eest vastutava isikuna ainult siis, kui on tuvastatud tema süüline käitumine. Samuti vaidleb KKI vastu temalt välja mõistetud menetluskulude põhjendatusele.
12.Kolmas isik palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik märgib, et Rubronic OÜ on äriregistrist kustutatud ning Keskkonnaamet on tunnistanud kehtetuks talle väljastatud jäätmeloa, mille tingimuste täitmata jätmisele ettekirjutus tugineb ja mille raames ettekirjutuse täitmine peaks aset leidma. Seega on ettekirjutuse täitmine muutnud objektiivselt võimatuks. Muud isikud ei vastuta nõuetekohast jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale Rubronic OÜ-le üle antud vanarehvide taaskasutamata jäämise eest. JäätS § 26 lg 11 näol on tegemist juriidiliselt vigase sättega, mille alusel ei saa ühelgi isikul mitte mingisuguseid kohustusi tekkida. Ettekirjutusega vanarehvide käitlemiseks antud tähtaeg oli kolmanda isiku hinnangul ebarealistlikult lühike, mistõttu selle täitmine oli võimatu. KKI arvutused Ragn-Sells poolt päevas keskmiselt käideldud andmete kohta on eksitavad, kuna arvestavad mitte kogu asendustäitmise läbiviimise perioodiga, vaid üksnes konkreetsete päevadega, mil käitlemine tegelikult aset leidis. Kolmas isik esitas taotluse Keskkonnaameti 12.09.2017. a korralduse nr 1-3/17/2326 ja RagnSells käitlusandmeid puudutavate dokumentide asja juurde võtmiseks.
13.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on seisukohal, et JäätS-st ega ka määrusest 79 ei tulene, et tootja või muu isik oleks kohustatud tagama jäätmekäitleja jäätmeloast tulenevate tingimuste täitmine. Olukorras, kus haldusaktil puudub HMS §-s 54 nõutud õiguslik alus, ei saa haldusakt olla õiguspärane. Sel põhjusel on ebaoluline, kas ettekirjutuses toodud faktilised asjaolud olid tuvastatud korrektselt või mitte. Niisiis ei omaks Tartu Halduskohtu poolt esitatud kohtuotsuse põhjendused faktiliste
asjaolude kohta tähtsust ka siis, kui halduskohus oleks kohtumenetluse norme rikkudes jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Kuivõrd isikut, kelle kohustuste täitmise tagamist KKI kaebajalt nõuab, enam ei eksisteeri ning kehtetuks on tunnistatud ka ettekirjutuse aluseks olev jäätmeluba, ei ole võimalik ettekirjutust HMS § 63 lg 2 p 5 alusel enam objektiivselt täita. Kuna ettekirjutus tehti Rubronic OÜ-le, kellele samuti määrati ettekirjutuse täitmise tähtajaks 22.03.2017, puudus kaebajal üldse ettekirjutuse vabatahtlikult täitmise tähtaeg. KKI pidanuks ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel võtma arvesse ka aega, mida kolmas isik ja kaebaja vajanuks rehvidele võõral kinnisasjal juurdepääsu loomiseks ja muude korralduste tegemiseks. KKI ei selgitanud kaebajale haldusmenetluse käigus tema menetluslikku positsiooni ning võimalikke ettekirjutuse tagajärgi. KKI selgitused faktiliste asjaolude kujunemise ning neid puudutavate tõendite kohta on vastuolulised. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab jäätmearuannetest üheaegselt selgelt ja üheselt mõistetavalt nähtuda väidetavalt ettekirjutuses õigesti märgitavad vanarehvide kogused, kui neid andmeid on jäätmearuannetest välja arvutada väga raske. Kaebaja leiab, et KKI poolt taotletud tõendite kohtutoimikusse vastuvõtmiseks puudub alus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb põhinõude osas rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata jätta, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
15.Esmalt käsitleb ringkonnakohus materiaalõiguslikku vaidlust (I) ning esimese astme menetluskulude põhjendatuse osas esitatud apellatsioonkaebust (II). Seejärel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
16.Vaidluse esemeks on küsimus, kas KKI 08.03.2017. a ettekirjutus nr 228 on kaebaja suhtes õiguspärane. Nimetatud ettekirjutuse resolutsiooni p-ga 3 kohustas KKI kaebajat tagama punktis 1 nimetatud kohustusest 240 tonni vanarehvide nõuetekohase käitlemise hiljemalt 20.03.2017. Ettekirjutuse resolutsiooni p-ga 1 kohustas KKI OÜ-d Rubronic käitlema nõuetekohaselt (taaskasutusse suunama) 750 tonni endisel Raadi lennuvälja objektil 4 Tila külas Tartu vallas Tartu maakonnas asuvaid vanarehve hiljemalt 20.03.2017.
17.KKI on menetluse käigus toonud kaebaja osas tehtud ettekirjutuse õiguslike alustena välja JäätS § 26 lg 11, lg 3, lg 4 ning määruse nr 79 § 1 lg 2, § 8 lg-d 1, 2 ja 8. Jääts § 26 lg 11 sätestab, et isikule, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmed, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud kohustusi. JäätS § 26 lg 3 näeb ette, et Vabariigi Valitsusel on õigus määrusega vabastada tootja teatud tähtajani JäätS § 26 lg-s 1 nimetatud kohustusest teatud probleemtoodetest tekkivate jäätmete osas, sealhulgas väljaspool kodumajapidamist tekkivate jäätmete osas, või vähendada kokkukogutavate probleemtoodete protsentuaalset osakaalu turustatud toodete koguarvus, määrates selleks vastavad sihtarvud ning tähtajad nende sihtarvude saavutamiseks. JäätS § 26 lg 4 kohaselt kannab lõikes 1 nimetatud jäätmete jäätmehoolduse kulud tootja või tootjate ühendus; lõikes 11 nimetatud isik kannab jäätmevaldajalt vastuvõetud probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulud. Määruse nr 79 § 1 lg 2 kohaselt ei kohaldata määrust vanarehvidele, välja arvatud romusõiduki üleandmisel romusõiduki küljes olevatele vanarehvidele. Määruse nr 79 § 8 lg 1 järgi on tootja kohustatud romusõidukitest taaskasutama vähemalt 85% romusõidukite aastasest keskmisest
massist; korduskasutusse ja ringlusse võetavate komponentide, materjalide ja ainete mass peab olema vähemalt 80% romusõidukite aastasest keskmisest massist. Määruse nr 79 § 8 lg 2 kohaselt on tootja alates 01.01.2015 kohustatud romusõidukitest taaskasutama vähemalt 95% romusõidukite aastasest keskmisest massist; korduskasutusse ja ringlusse võetavate komponentide, materjalide ja ainete kogus peab olema vähemalt 85% romusõidukite aastasest keskmisest massist. Määruse nr 79 § 8 lg 8 sätestab, et lõigetes 1 ja 2 nimetatud sihtarve võetakse arvesse juhul, kui romusõidukite töötlemisel saadud korduskasutatavad, taaskasutatavad ja ringlussevõetavad osad ja materjalid on tegelikult korduskasutusse suunatud, taaskasutatud või ringlusse võetud ning täidetud on JäätS §-ga 21 sätestatud nõuded. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud normidest ei ole võimalik tuletada õiguslikku alust kaebajale sellise kohustuse panemiseks, nagu KKI üritas panna 08.03.2017. a ettekirjutusega.
18.Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebaja on Jääts § 26 lg 11 mõttes isik, kes on võtnud jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmeid. JäätS § 26 lg 3 ei sätesta aga kohustusi, vaid hoopis Vabariigi Valitsuse õiguse vabastada isik kohustusest tagada tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumine ja nende taaskasutamine või nende kõrvaldamine teatud probleemtoodetest tekkivate jäätmete osas, samuti Vabariigi Valitsuse õiguse vähendada kokkukogutavate probleemtoodete protsentuaalset osakaalu turustatud toodete koguarvus. Ringkonnakohus on seisukohal, et keeleliselt tõlgendades ei ole JäätS § 26 lg 3 kohane alus isikule kohustuse panemiseks.
19.Vastustaja väidab, et KKI õigus isikule vaidlustatud ettekirjutuses sisalduv kohustus panna tuleneb nimetatud sättest koosmõjus seaduse seletuskirjaga. KKI viitab seejuures jäätmeseaduse muutmise eelnõu (1044 SE) seletuskirjale (lk 24) ning väidab, et seletuskirja kohaselt oli § 26 lg 11 seadusesse lisamise põhjuseks tekkinud olukord, kus romusõidukite valdajad annavad need otse üle nende käitlejatele ja ei tagasta neid tootjatele, mistõttu ei ole tootjal võimalik täita taaskasutamise sihtarve ega muid tootjakohustusi. Edasi väidab KKI; et sellest tulenevalt ei olnud tagatud tootjavastutuspõhimõtte eesmärk tagada probleemtoote jäätmete, mis põhjustavad tervise ja keskkonnaohtu, õigeaegne ja reaalne taaskasutus, mille tõttu oli vaja seadusesse lisada veel üks ring isikuid, kellele laienevad tootjavastutuspõhimõttest tulenevad kohustused, selleks et oleks tagatud ka selliste romusõidukite alt võetud rehvide reaalne taaskasutus ehk jäätmetena lakkamine, mis on antud otse romusõidukite käitlejale. Ringkonnakohus juhib KKI tähelepanu sellele, et seletuskirja viidatud leheküljelt ei nähtu see informatsioon, mis KKI väidab sellel sisalduvat. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tegi eelnõu kooskõlastusprotsessis ettepaneku asendada § 26 lg-s 11 olev viide lõikele 3 viitega lõikele 1 või sõnastada tekst järgmiselt: „Isikule, kes võtab tarbijalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmed, kohalduvad käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 3.“1 Sellega otsustasid eelnõu koostajad selgesõnaliselt mitte arvestada, vaid leidsid: „Jäätmeseaduse § 26 sätestab tootja kohustused tema toodetud probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemisel. Paragrahvi 26 lõiked 3 ja 8 annavad Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada määrusega probleemtoodetest tekkivate jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja korra, tootjate vabastamise nimetatud kohustustest, jäätmete kokkukogumise ja taaskasutamise sihtarvud ning sihtarvude saavutamise tähtajad. Vabariigi Valitsus on nimetatud jäätmeseaduse paragrahvi lõigete alusel kehtestanud määrused elektri- ja elektroonikaseadmetele ning mootorsõidukitele ja nende osadele. Seega mainitud probleemtoodete tootjad on kohustatud nende toodetud probleemtoodetest tekkinud jäätmed koguma ja taaskasutama vastavalt kehtestatud sihtarvudele, kusjuures jäätmehoolduse kulud
kannab tootja.“2 Viidatud lõiku on sõna-sõnalt korratud ka eelnõu seletuskirja põhiosas. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et seaduseelnõu seletuskiri ei saa laiendada piiranguid võimaldava normi rakendusala üle normiteksti tähendusliku piiri. Kuid isegi kui seda võimalikuks pidada, ei viiks see käesoleval juhul teistsugusele järeldusele. Ringkonnakohus juhib KKI tähelepanu sellele, et viidatud seletuskirja lõigus on juttu tootja kohustusest. Rehvi tootja on JäätS § 23 lg 15 kohaselt selle seaduse tähenduses isik, kes valmistab rehve või veab majandus- või kutsetegevuse korras Eestisse sisse rehve. Kaebaja osutas MTÜ-le Rehviringlus vanarehvide käitlemise ja transpordi teenust ning andis aastatel 2012 ja 2013 aastas 6000 tonni rehve üle OÜ-le Rubronic. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellest tegevusest ei piisa, et kaebajat tootjana kvalifitseerida. Ka KKI ei ole pidanud kaebajat tootjaks, vaid on tuginenud JäätS § 26 lg-le 11, mis kehtib isikute suhtes, kes võtavad jäätmevaldajatelt vastu probleemtootest tekkinud jäätmeid. Eelnõu koostajad ei pidanud selgesõnaliselt vajalikuks laiendada tootja kohustusi isikutele, kes võtavad jäätmevaldajatelt probleemtootest tekkinud jäätmeid vastu. Kuna jäätmeseaduse kehtiv redaktsioon ei võimalda JäätS § 26 lg-st 1 tulenevaid kohustusi laiendada jäätmevaldajatelt probleemtootest tekkinud jäätmeid vastu võtvatele isikutele, vaid võimaldab nende suhtes rakendada üksnes § 26 lg-s 3 ettenähtud vabastusi ja vähendada kokkukogutavate probleemtoodete protsentuaalset osakaalu, siis ei ole ka seaduse tekkeloolist argumenti kasutades võimalik jõuda teistsugusele järeldusele.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et alust vaidlustatud ettekirjutuses sisalduva kohustuse panemiseks ei ole võimalik tuletada ka määrusest nr 79. Määruse nr 79 § 1 lg 2 piiritleb määruse kohaldamisalana üksnes romusõiduki küljes olevate vanarehvidega ning KKI poolt viidatud § 8 lõiked käsitavad üksnes JäätS § 26 lg-s 3 ette nähtud sihtarve ja nende rakendamise üksikasju. Nimetatud normidest ei saa tuletada alust 08.03.2017. a ettekirjutuses sisalduvale kaebja kohustusele. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu täiendavalt sellele, et määrusest ei saa tuleneda ühtki kohustust, mille kehtestamiseks puudub piisav volitusnorm seaduses või mis ületavad säärase volitusnormiga ettenähtud piirid.
21.Alust vaidlustatud ettekirjutuses sisalduva kohustuse panemiseks kaebajale ei tulene ka JäätS § 26 lg-st 4. Kaebaja suhtes kehtib ainult JäätS § 26 lg 4 lause 2, mille kohaselt on § 26 lg-s 11 nimetatud isik kohustatud kandma jäätmevaldajalt vastuvõetud probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kulud. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud norm volitab nõudma isikult, kes on võtnud jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmeid, sisse nimetatud jäätmete käitlemise kulud. Sellest normist ei saa aga tuletada volitust panna isikule, kes on võtnud jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmeid, peale kohustus nimetatud jäätmeid ise käidelda.
22.Eelnevast tulenevalt puudub KKI 08.03.2017. a ettekirjutusel nr 228 kaebaja osas seaduslik alus. Kuna nimetatud ettekirjutusel puudub seaduslik alus, on see HMS § 54 kohaselt õigusvastane ning see tuleb tühistada.
23.Kuigi ettekirjutus on eelnevast tulenevalt seadusliku aluse puudumise tõttu kaebaja osas õigusvastane, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt märkida järgnevat. Ringkonnakohus avaldab kahtlust, kas 08.03.2017. a ettekirjutusel nr 228 saaks olla kaebaja suhtes õiguspärane ka eeldusel, kui piisav seaduslik alus oleks olemas. Esiteks nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et ettekirjutuse tegemise hetkel olid vanarehvid OÜ Rubronicu omandis. Kaebajale pandud kohustuse sisu (vanarehvide nõuetekohane käitlemine) eeldas rehvide äravedu. Kaebaja ei oleks aga tohtinud võõras omandis olevaid vallasasju ilma omaniku loata või omaniku
https://www.riigikogu.ee/download/b5bf2734-7f8d-30f9-bc8b-0122657ba41e, lk 23, 37 j.
talumiskohustuseta ära vedada. Asjaõigusseaduse § 68 lg-d 1 ja 2 sätestatavad: „(1) Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. (2) Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega.“ 08.03.2017. a ettekirjutus ei sisaldanud aga jäätmete omaniku talumiskohustust.
24.Teiseks oli 08.03.2017. a ettekirjutuse täitmise tähtaeg juba 20.03.2017. Kuna 11., 12., 18. ja 19.03.2017 olid nädalavahetuse päevad, siis oli 240 tonni vanarehvide nõuetekohaseks käitlemiseks antud tähtaeg sisuliselt 8 tööpäeva. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kaebaja oleks pidanud selle aja jooksul rehvid Raadilt võtma ja leidma jäätmekäitluspartneri, kes nende puhul teeb ära taaskasutustoimingud. Kaebaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tol hetkel oli ainus võimalus vanarehve nõuetekohaselt käidelda need riigist välja viia. Kolmanda isiku esindaja selgitas, et vanarehvide käitlus toimub mitmes etapis, kusjuures esimene etapp on rehvide purustamine. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et 08.03.2017. a ettekirjutusest ei nähtu kaalutlused, millistel määras vastustaja kaebaja kohustuse täitmiseks 12 päeva, millest 8 olid tööpäevad. Tegemist on kaalutlusõiguse mittekasutamisega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et peab asjaolusid arvestades 12-päevast tähtaega 240 tonni vanarehvide nõuetekohaseks käitlemiseks ilmselgelt liiga lühikeseks.
25.Kuna ettekirjutus tuleb tühistada seadusliku aluse puudumise tõttu, ei mõjuta vastustaja poolt apellatsioonkaebuses toodud ülejäänud vastuväited kuidagi asja otsustamist. Ringkonnakohus jätab need seetõttu tähelepanuta. II
26.Vastustaja palub apellatsioonkaebuses ümber vaadata ka temalt esimeses astmes välja mõistetud menetluskulud, vaieldes vastu halduskohtu istungiga seonduvate menetluskulude põhjendatusele. Vastustaja väidete kohaselt mõistis halduskohus vastustaja kasuks välja esindajate istungile sõitmise eest täiendava tasu hüvitisena kokku 1316,25 eurot ja leidis, et vastustaja 09.06.2017. a menetluskulude nimekirjas märgitud esindajate sõiduaja tasumäär 82,50 eurot ja 210 eurot tunni eest oli põhjendatud. Vastustaja on seisukohal, et selline sõiduaja hüvitamise tunnitasu määr ei ole põhjendatud ega kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Vastustaja tugineb seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-37-15.
27.HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg 12 ls 2 järgi kontrollib kohus volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. Halduskohus ei ole kontrollinud kohtuistungiga seotud kulude põhjendatust ja vajalikkust ega ole arvesse võtnud Riigikohtu praktikat sõidukulude väljamõistmise kohta. Vastustaja viide Riigikohtu otsusele on asjakohane: „Riigikohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalise lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise ajakulu eest väljamõistetava tasu arvestamisel lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga [...] HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on võimalik arvata menetlusosaliste endi sõidukulud kohtuväliste kulude hulka, kuid täiesti põhjendamatu on kaebaja seadusliku esindaja sõiduaja tasustamine õigusabiteenuse tunnihinna alusel“ (RKHKo 11.11.2015, 3-3-1-37-15, p 25). Kaebaja esindaja on kohtuistungi kulude põhjenduses märkinud muuhulgas,
et õigusabi sisaldab täiendavalt sõidukulu 4,5 h ulatuses keskmise tunnihinnaga 82,5 eurot (ilma käibemaksuta) ning sõidukulu 4,5 h ulatuses keskmise tunnihinnaga 210 eurot (ilma käibemaksuta). Neile lisandusid sõidukulud summas 41,74 (ilma käibemaksuta; kulu isikliku sõiduauto kütusekulu eest). Mõlemale kulupositsioonile lisas kaebaja esindaja arve esitamisel käibemaksu. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevat arvestades on halduskohtu istungil osalemise kulud põhjendamatud järgnevas ulatuses: {[(4,5 x 82,5) + (4,5 x 210) + 41,74)] x 1,2 =} 1629,59 eurot.
28.Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnimetatud summa asemel tuleb kaebajale hüvitada esindaja sõidukulud ja tasuda hüvitis sõidule kulutatud aja eest analoogia korras vastavalt justiitsministri 26.07.2016. a määrusele nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (määrus nr 16). Vastavalt määruse nr 16 § 17 lg-le 2 hüvitatakse riigi õigusabi osutamisel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Ringkonnakohus määrab Tallinna ja Tartu kesklinnade vahemaana lihtsuse huvides kindlaks 200 km. Seega on hüvitis sõiduauto kasutamise eest kohtuistungile sõitmiseks (2 x 200 x 0,3 =) 120 eurot. Sõidukulude hüvitamisele lisandub määruse nr 16 § 151 järgi hüvitis sõidule kulutatud aja eest, milleks on kuni 200-kilomeetrise vahemaa korral õigusabi osutamise kohta ja tagasi kulutatud aja eest kokku 30 eurot. Kuna kaebajat esindas halduskohtus kaks advokaati, siis tuleb see korrutada kahega, mis teeb kokku 60 eurot. Kaebajal on seega sõidukulude ja sõidule kulutatud aja eest kokku õigus saada hüvitist (120 + 60 =) 180 eurot.
29.Kokku tuleb halduskohtu poolt vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendada seega (1629,59 – 180 =) 1449,59 euro võrra. Seega on kaebajal õigus saada esimeses astmes kantud menetluskulude eest hüvitist (5348,49 – 1449,59 =) 3898,90 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja esimeses astmes kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. III
30.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus põhinõude osas rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata. Ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. KKI menetluskulude osas kuulub apellatsioonkaebus aga rahuldamisele.
31.HKMS § 108 lg 1 sätestab: „Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse käesolevas paragrahvis poole kohta sätestatut.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna põhinõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, siis kannab apellatsiooniastme menetluskulu vajalikus ja põhjendatud osas täies ulatuses vastustaja.
32.Kaebaja esitatud lõpliku nimekirja järgi on kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu 3392,90 eurot. Kaebaja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluses hüvitist esindaja istungile sõitmiseks kulutatud sõiduaja eest. Ringkonnakohtu hinnangul on kantud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista 3392,90 eurot.
33.Kolmas isik taotleb samuti menetluskulude hüvitamist. Kuna kolmas isik taotles apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, siis kuuluvad kolmanda isiku menetluskulud hüvitamisele vastustaja poolt. Kolmas isik on esitanud kohtule kaks arvet: 993,60 euro ja 1008
euro ulatuses. Esimene puudutab ettevalmistava menetluse läbiviimisel kantud kulusid, teine kohtuistungil osalemise kulusid. Ringkonnakohus on seisukohal, et ettevalmistava menetluse läbiviimisel kantud kulud on vajalikud ja põhjendatud, kuid leiab, et kohtuistungil osalemise kulud 1008 eurot ei ole täies ulatuses vajalikud ega põhjendatud, sest selles sisaldub ilmselgelt ka Tallinna ja Tartu vaheliseks reisiks kulutatud aeg. Kohtuistung kestis ca 1,5 tundi, istungi ettevalmistamiseks tuleb kolmanda isiku istungil antud panust arvestades pidada 1,5 tundi vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks. Kolmanda isiku esindaja tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolmanda isiku vajalikuks ja põhjendatud õigusabi kuluks seonduvalt kohtuistungiga on seega [(3 x 120) x 1,2 =] 432 eurot. Õigusabi kulule lisanduvad sõidukulu ja hüvitis sõidule kulutatud aja eest. Kolmas isik ei ole taotlenud hüvitist ringkonnakohtu istungiga seonduva sõidukulu eest. Ringkonnakohus tõlgendab kohtuistungiga seonduvate kulude hüvitamise taotlust selliselt, et selles on ka taotlus hüvitada sõidule kulutatud aeg. Hüvitis sõidule kulutatud aja eest tuleb kindlaks määrata analoogia korras vastavalt määrusele nr 16 ning selleks on kuni 200 km vahemaa korral edasi-tagasi kokku 30 eurot. Kolmanda isiku apellatsiooniastme vajalik ja põhjendatud menetluskulu on kokku seega (993,60 + 432 + 30 =) 1425,60 eurot, mis tuleb vastustajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud kolmanda isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.